TÕLLU RAAMAT

 

SEDA ET. Mina, suure valitseja Ao kirjutaja, kirjutan seda. Päeval, kui juhtus imeline sündmus, mis pani linnudki metsas vait ja kuulama; ka minu; ka kõik teised. Seisime harduses Tõllu ja Ahti ees ja nemad kuulutasid.

Tõllu, kes on punase harjashabemega päkapikk, ei ole varem nähtud; sammus sisse, kepp käes, muie huultel.

Küll aga Ahtit, kes on Aare vend. Keda ei oska omavahel kokku panna. Aare on meie vanematest kõige noorem, väga uljas. Mõni kahtles siis, kui Imm läks Toone vetele, kas nii noor, kellel pole veel naist, saab kohe täisosa kätte, aga sai; sest Imm oli tark, kuigi kõhetu, ja Aare samuti, üks veri. Vanemad arutasid üheskoos mitu ööd, kas võtta teda endi sekka. Ahti, Aarest vaid kaks ajaringi vähem, nagu polekski oks sama puu küljest: juba jõuetu, kuigi poisiohtu, istub enamasti kännu peal ja logeleb; ema kannab talle küla naeru all ette sööke ja viinasid, ja tema tuhmis näos elavad ainult lõuapärad. Needki matsutamiseks, mitte rääkimiseks, kui unustada korrad, millal Ahti rohkest viinast ja palavusest segasena jalgele tõuseb ja ringi taarub, karjudes ägedalt ja arusaamatus keeles ja purustades rusikatega kõik mis ette satub.

“Temas möllavad kuradid,” ütleb sellisel puhul alati Tõeleid, meie manatark, ega ole läinud temagi Ahti ligi, kuigi ta muidu sageli astub loitsudega meelehaiguse vastu.

Aga seda juhtub harva. Enamasti lebab Ahti hiigelsuur higine keha kägaras maas, kuum õhk vilisemas kui lõõtsast läbi ta ihu; ainult keha; pead nagu polegi rasvamägede kõrval. Siis lohistab ema ta vankudes koju. Varem, kui Imm oli siinilmas, vedasid nad kahe peale ja said rutem.

Seda kirjutan vaid selleks, et seletada endale, kui suur on see imeline muutus, mis täna juhtus. Ja et seisaks meeles. Pidin juba pingutama, et mäletada Ahtit, nagu ta oli; nagu ei usukski seda; aga ta oli.

 

Hakkas sellega, et Ao võttis karistada Ahti eilset märatsemist, kes sülitas näkku ühele juhmardist ülevaatajale, kui see ladus meie aidast oma vankrile koormatäie vilja; justnagu me anname veel vähe aorahva lauale; tavaliselt lastakse neil võtta nagu ahnus käsib, ahti tegi teisiti. aga Ao ei tahtnud mitte Ahtit, vaid tema eest kümmet kõige tugevamat noormeest; seda oligi oodata, sest Ahti on tugev ainult väljast, aga ta käsi väriseb ka väikest kivi üles tõstes. Need viidi kinniseotult teadmata suunas.

Me ei saa neist enam kunagi kuulda, või kui nad just paljude ajaringide järel satuvad juhuslikult siia paika tagasi nagu mina ja veel mõned. Nad viiakse orjadeks kaugetele maadele, kus makstakse heledate silmade ja tugevate käsivarte eest.

Vaatasime nende lahkumist vaikides pealt. Keegi ei nutnud. Ahti võttis suure kruusi õlut ja rasvase lihakäntsaka ja istus oma lemmikkohale küla taha oja äärde, kus on metsa algus ja palju kände.

Sealt Tõll ta leidiski. Ütles talle midagi ja kui Ahti ei vastanud, vaid urises kurjalt, siis virutas talle kepiga otse lagipähe – ja sündis ime. Olen ennegi näinud Ahtit vastu pead löödavat, aga siis on kepid, isegi kivid sellest hoobist purunenud, ning ahtis süttinud püha viha on mitmed eluküünlad kustutanud, Tõllu kepp isegi ei paindunud.

Tõll on kidur, Ahti on suur. Kuid hoop rebis ahti laubanaha lõhki, nii et peast hakkas immitsema verd. Ahti aga naeratas õndsalt nagu väike laps.

Siis hakkas Ahti kõnelema.

 

Tõll jutustas, kuidas jumal Taar, kes nüüd meie külades salajane jumal on, iseäralikul viisil tungis tema sisse. Ta kirjeldas, kuidas kepp viskles tema ees rohul mürgise mao kombel; ja ta käsi läks korraks lumivalgeks nagu pidalitõbisel ja jumal Taar ütles talle, et nii juhtub kõigiga, kes temasse küllalt ei usu; ja kibuvitsapõõsas põles ja ajas haisu kogu selle aja, mis nad kõnelesid; aga neid asju ma ei usu.

“Ja selle kepi pead sa enese kätte võtma, miska sa pead imetähed tegema,” oli jumal Taar veelgi lisanud.

Tõepoolest, Tõllu muhklik jalutuskepp oli alles päriselt kuivamata oksakohtadega, nagu veritsev haav; uhke kepp, millega teha tegusid.

See juhtus seejärel, kui Tõll kahtles, kas ta saab maarahvale kuulutamisega hakkama, sest tal on eluaeg olnud kange suu ja kange keel.

“Kes on inimesele suus teinud,” seletas jumal, “või kes on keeletu või kurdi või nägija või pimeda teinud? Eks mina, Taar? Ja nüüd mine, ja mina tahan su suuga olla ja sind õpetada, mida sa pead rääkima. Eks ole Ahti sinu vend, Kaleva mees? Ma tean, et ta hästi räägib, ja vaata, ta tuleb sulle ka vastu; kui ta sind näeb, siis saab ta oma südamest rõõmsaks. Ja sa pead ta vastu rääkima ja sõnad ta suhu panema, ja mina tahan sinu suuga olla ja tema suuga ja teid õpetada, mida te peate tegema. Ja tema peab sinu asemel rahva vastu rääkima, ja see peab nõnda olema: tema peab sulle suuks olema, ja sina pead temale jumalaks olema.”

 

 

Seal mägedes, kust Tõll tuli, on võõras, aga vana rahvas; meie sugulane, sest me saame vaevaga ka tõlkimata aru, kui teine räägib. Tõll, täismees, naisemees, oli seal rahva juures karjapoisiks; oma naise isa karjas. Kuid mõtles vahetpidamata meie peale, sest rändajad ütlesid talle, kui halvasti meie rahval läheb.

Ta hing kisendas ülekohtu pärast. Kuni jumal näitas ennast talle kibuvitsapõõsas, mis põles keset lagendikku suure leegiga ja ajas musta haisu. Selle musta sees istus haldjas, õhuline, valge nagu vatt. Tõll jäi lummatult seisma. Põõsas põles, haldjas naeratas; see oli jumal.

“Tõll!” hüüdis jumal.

“Siin ma olen,” ütles Tõll. Ta ei suutnud kauemini vaada, tuli pimestas teda ja ta pööras pilgu ära, kas maha või enda sisse, ja kuulas, kuidas jumal temaga räägib.

“Küll ma olen näinud oma rahva viletsust, kes Uuralis, ja olen kuulnud tema kisendamist tema sundijate pärast; sest ma tean kõike ta valu, ja olen maha tulnud teda ära päästma aorahva käest. Ja tule nüüd, ja ma tahan sind läkitada valitseja juurde, ja vii minu rahvas maarahvas, Uuralist välja.”

Nüüd vastas üks hääl Tõllu seest.

Kes mina olen, et ma pean valitseja juurde minema, ja et ma pean maarahva Uuralist välja viima?

Aga põõsas muudkui põles.

Vaata, kui mina maarahva juurde tulen ja neile ütlen: teie vanemate jumal on mind teie juurde läkitanud, ja nemad mulle ütlevad, mis on tema nimi, mis pean ma nende vastu ütlema?

“Ma olen, kes ma olen,” kostis jumal talle.

Ma olen põõsas, tuli, vatt.

See pole nimi. See on rohkem kui nimi. Ei, kes usub sellist sõna nimeks.

Nõnda pead sa maarahvale ütlema: “Ma olen – see on mind teie juurde läkitanud.”

Ent Tõll raputas vaid kurvalt pead: kes võtaks tõsiselt nii kentsakalt pikka ja kõlata nime. Talle tundus, et põõsas ei põle enam nii heleda leegiga, kui varem; ta kuulis, kuidas lambad määgivad; haldjat nagu valge vatt ei olnud nüüd põõsas näha; talle meenus, et varsti peab tagasi minema äia arvustava palge ette, kes loeb kõik lambad ühekaupa üle. Seepärast küsis ta uuesti selle nime, kes rääkis temaga.

Nõnda pead sa maarahvale ütlema: “Taar, teie vanemate jumal, on mind teie juurde läkitanud. See on mu nimi igavesti, ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlveni.”

Nii kõneles Tõll täna meile Ahti suu kaudu. Ja Ahti muidu mudahallides, udustes silmades ärkas imeline säde, silmad otsekui leegitsesid ja nägu oli äraseletatud. Ahti kõneleb lakkamata, ka praegu, kui ma kirjutan. Ta tugev madal hääl kostab igale poole.

“Mine ja kogu maarahva vanemad,” jätkas jumal, “ja ütle nende vastu: Taar, teie vanemate jumal on ennast mulle näidanud ja ütelnud: “Ma olen tulnud teid tõesti katsuma ning seda, mis teiega Uuralis on tehtud. Ma tahan teid Uurali viletsusest viia sinna maale, mis piima ja mett jookseb.” Ja nemad võtavad su sõna kuulda.”

 

Kõik tulevad pärast loojangut küla serva – kiige juurde. See on tava, mis on alati olnud. Poisid kiiguvad, tüdrukud seisavad edvistades põõsaste juures, undrukud tuulest või muust lehvimas. Aga mis mina sellest tean, sest mina ei ole kunagi saanud osa võtta: tookord olin veel liiga väike, et kiigele tulla, aga siis viidi mind Paabelisse ja pärast, mida oleks ütelnud suur valitseja Ao, kui ma kõigun puudel, nagu mõni ahv, keda lõunamaade valitsejad lasevad puurist välja siis, kui kõik tahavad naerda kuni vats rebeneb.

Mul on vahel kahju, et pean vaatama hullamist kaugemalt pealt, küla servalt, kust ei paista hästi. Sest kiik käib üles-alla nii uimastavalt ja varjab salapärast väge, mida mina ei saa kunagi teada samal kombel kui need, kes on tema turjal. Vahetevahel tõmbavad poisid ka tüdrukud kiige peale, nagu räägitakse. Aga mind nad pelgavad; siis ei juhtu kunagi niisugust.

Nüüd on teisiti, tõsine kõik. Iga õhtu on ka Tõll ja Ahti. Tullakse, ei kiiguta, kuulatakse.

 

Vanasti hüppasid poisid Ahtit nähes kiigult, alati moepärast kirudes, et talle jalgade pehmendamiseks küllalt õlut ei olnud antud, ja tegid talle teed, hambad hundi kombel irevil, ja tüdrukud pagesid kiljudes metsa, poisid järel, ja poisid said sellest jooksmisest küllalt lõbu. Ahti kiikus siis üksipäini ja ulgus, sest keegi ei tahtnud temaga kokku jääda. Nüüd taganevad poisid täis tõelist hirmumetsa piirile ja pööravad selja ja plats on tühi, kui Tõll kiigub ja Ahti räägib kiige juures.

Aga tüdrukud ei tule ega jookse kaasa. Nende silmad lüüakse kui õlise lapiga üle ja hiilgavad iga kord kui kiik kiuksub. Kuni esimene usaldab teha sammu lähemale. Seda oodatakse, sest kõik teevad korraga oma sammu, siis teise, siis astuvad kärsitult lähemale, ilma häbenemise punata palgeil nagu muidu, kuni täidavad kiigeväljaku; ja poisid on kadunud.

Vanemad on mitu korda kokku tulnud ja ütlevad, et neiud ja naised on alati märk ja märk on see, et jumal Taar on hullutamise jumal ja haldjad, kes elavad kiiges, karistavad Taari ja Tõllu ja Ahtit; ka tüdrukuid viimaks, mis oleks suur õnnetus. Vanasti, kui kõik oli teisiti ja maarahvast ei pandud võõrast põldu harima, olid igaühel haldjad hardalt südames, kiikudel lauldi pühasid laule. Mitu, kes veel mäletavad.

See võib olla õige, sest imelik tõmbab imelikku alatasa endale külge: täna õhtul hakkasid hämaras paistma vana kärnase koorega remmelga tagant hiilgavad hundisilmad, rohelised. Isegi Tõll pani kiigu oo seisma, näitas sinnapoole ja karjus:

“Ajage hunt ära!”

Ta sõrm, mis näitas, värises, sest hunt ei ole naljaasi.

 

Aorahvas on lasknud metsas liiga palju loomi, mida hundid söövad; hundid on nüüd viha täis ja näljased, luusivad ümber küla ja viivad meie lapsi.

Aga siis kargas hunt platsile; see oli Marja.

Üks poiss, kes polnud kiigeväljalt lahkunud, hakkas (?) naerma, kuni Tõll ähvardas teda jumal Taari nooltega; see oli Aare.

Marja läks otse Ahti juurde, kelle silmad olid kinni ja suu kõneles üleüldisest lepitusest, mis saab teoks läbi jumal Taari. (?) Ahti polnud hunti märganudki; üle ta lauba veeres tuline säde(?) ilma põletamata. Marja võttis Ahti käsivarre ümbert kinni, vaatas (talle?) silmapõhja – nad läksid koos ära; nii lõppes täna kiiremini kui muidu.

Tõll tuli tüdrukutega külla, ta silmad välkusid.

“Ahtis ei ole Taar ennast küllalt ilmutanud,” ütleb Tõll.

See on üpris imelik, sest kohe on Tõllu naine ja laps talle idakaare mägedest järele tulemas, nagu ta räägib.

 

Marja ilmumine kiskus külas üles vana jutu. Ta on vana Osmase ainuke tütar, kes kadus metsa pärast seda, kui Ahti sarapuu otsast turnimast alla kukkus ja otsaesisesse augu (?) üksik uriseja, rohukeetja marjadest, süsimustade juustega; kelle kõhunahast räägitakse imettegevat väga nagu ka Osmasest.

Arvatakse, et Marja oligi see, kes vandus Ahtit.

Aga vandumine sündis sellepärast, et ta tahtis teha (?) Aarele, aga ei pääsenud ligi ja lõi venda. Marja kurjus on nii suur, et ei mahu ühe hinge sisse. Seetõttu hulgub ta metsas sageli ringi hundi nahas. Paljud on näinud imelikku hunti, kes jookseb ligi, suu vahul, ja liputab saba; kes teda puudutab, selle viib kaasa ja me ei näe teda enam kunagi. Nagu ka Ahtit, kuigi Tõeleid arbub juba kogu öö, et haldjad tooksid Ahti kohta teateid. Tõeleiu lõug on norus, aga ta arbub ometi, sest kes muu võiks veel aidata.

“See on sellest, et libahunt kuulis Aare naeru,” ütleb Tõeleid. “Ta tuli Aare järele, aga naer tühistas selle.”

Vanem Osmane, kes on kõigist teistest auväärsem ja võetakse ainsana vastu valitseja Ao juures, kui see tahab meist kedagi näha, ei pane ivagi hamba alla, ainult pomiseb omaette. Ütleb, et see on tema süü, sest toona tegi just tema koos Immuga maha, et Aare pärg punutakse Marja pähe; kuid Marja trampis jalgu vastu maad ja karjus:

“Mitte see!”

Aare oli noppinud aasalt siniseid kellukesi, mis nüüd vajusid kogu küla silme all longu. Kuni mindi itsitades laiali.

“Sind on antud minule,” ütles Aare ja puudutas oma pruudi kaela, kuid põrkas samas karjatusega eemale; mispärast, ei tea keegi; ometi on arvata, et Aaret lõi selge nägemine, kuidas Marja keha lahustub päikesekiirtes halliks tombuks nagu udupilv.

Sest Aare oskab juba palju maavaimude kohta, kuigi on veel nii noor. Kelle vari on valge ja kelle vari on must; Marja on must.

“Isa, kuidas tohib südant käskida!” hüüdis Marja, hääl kostis ka metsast veel, kuni kadus.

Selleks peab süda rinnas olema. Imm elas veel ja vaatas Marjat halva pilguga. Siis Imm suri.

 

Et ma olen võetud kirjutajaks Ao juurde, heitis tõll mulle õlgadele imeilusa salli ja laskis kanda kotta kireva vaiba, kootud palju soojematel maadel kui need siin ja maksab meeletu hulga nahku ja on minu muldpõranda jaoks liiga hea. Siis küsis aorahva kohta.

Suure valitseja Ao onn asub täpselt küla keskpaigas; kus meil on tühi koda, kus vanemad peavad nõu, ja lõkkeplats.

Aorahva külas on rohkem väge kui meil, sest küla on ehitatud tarkade järgi. Tänavad lähevad kaheksa päikesekiire kombel Ao maja maja küljest igasse tähtsamasse ilmakaarde ja küla lõpeb kahe ringiga, mis kaitsevad kurja meele vastu. Ja kurja pilgu eest, kui rändaja on meelestatud tõstma taprit. Mullast vall on esimene püha ring; teine püha ring on selle taga veest, milleks pandi tõke ette ojale, kuni väike nire kasvas suureks järveks ümber küla. Tänavad lõpevad mullast vallis ja vaid kaks neist, üks loodes, teine kagukaares viivad edasi läbi väravate, mida ööl ja päeval valvavad sõdalased.

Väga harva, kui keegi maarahvast väravast sisse pääseb; peale minu. Ma olen näinud poisse, kes kogutakse lõunapoolsetele kaupmeestele näitamiseks; muu, mis puutub maarahvasse, tehakse küla taga väljadel.

Mis on jutustanud Ao, kirjutan tulevaste aorahva põlvede jaoks nahkade peale; kirjas on juba palju kangelastegusid, mida rahvas on teinud Euroopast Aasiasse tulles, teel.

Aga ma olen käinud ka lõunamaal, Paabeli linnas, mis on palju suurem kui ükski küla, kus on rohkem rahvast kui Uuralis kokku. Seal räägiti teist juttu aorahva kohta; pärast jutustasin Tõllule ka selle, kui olin võtnud talt vande vaikida, ja ta andis vande oma jumala Taari nimel; sest ma pidasin seda vajalikuks.

Kuid kes on Tõll; keegi ei ütle, et oleks teda varemini kohanud. Ta on meie oma, kuid teisest külast, mille valitseja käskis kõik maarahvast pärit poisslapsed hukata.

Kui Tõll sündis, panid vanemad, kes on Kaleva soost, mida ma ei tea, ta lootsikusse ja lükkasid jõkke ujuma. Lootsik peatus valitseja hüti juures. Tõll võeti hütti, talle pandi nimeks Tõll, ta kasvatati luksuses ja hiilguses. Aga ta süda jäi maarahvaga ja kui ta kuulis kedagi maarahva kohta halvasti ütlevat, siis ta tappis selle kohe; ta tappis palju võõrast kurjust. Kuni see tuli ilmsiks ja ta põgenes mägede taha, kus üks manatark andis talle ulualust ja oma tütre naiseks. Nii ta redutas, kuni jumal Taar sundis ta liikvele.

Kui Tõll läks, olin nagu väänatud riidelapp.

Aga vanemad pilkavad teda ja ütlevad, et kui Taar on olemas, miks ta ei too siis Ahtit tagasi. Tüdrukud viskavad talle muda vastu nägu ega luba kiige juurde.

 

Ma panen siia, kes ma olen; sama mis Ao raamatus. Siis Ao järeltulijad teavad, kes on kõik kirja pannud – ja teavad, kas seda saab uskuda. Sest kiri ei valeta. Aga ainult sellele, kes teab ja näeb, oskab vaadata.

Mina, suure valitseja Ao kirjutaja, kirjutan seda. Ma sigisin väeti maarahva hulgast ja kasvasin põlvepikkuseks poisikeseks. Kuni suur valitseja Io, kelle kuulsust võib võrrelda kuu kuulsusega, mis tiirleb ümber päikese, kes on tema poeg Ao, saatis minu ja veel üksteist poissi, sigitatud samuti maarahva hulgast, õppima kaugetele lõunamaa tasandikele. Kuidas neil läks, ei ole mul teada, sest meid lahutati üksteisest erinevatesse linnadesse. Mind saadeti minu vaimuannete tõttu Paabeli linna, mis on suurim ja kuulsaim paik maamunal; enne kui suur valitseja Ao ehitas veelgi suuremad külad. Ma õppisin kirjutamist savitahvlitele ja pargitud nahale ja puude tohule, siis arvutamist, siis tähtede igavese ringkäigu vaatamist ja saatust. Ja paljude jumalate kohta, kes on igal pool erinevad, aga ühesugused. Kuni sain selgeks. Ka Ao oli Paabelis, aga tal ei sobinud õppida kirjutamist, vaid valitsemist. Mulle pandi sellepärast nimeks Barbarus – et ma polnud auväärsete hulgast ega joonud viina valitsejate poegadega, keda oli paljudest kohtadest.

Kuni Ao tõi mu kaasa, et jutustada suurtest tegudest, mille kõrval kahvatub kõik seninähtu. Kes suudakski mõõta Ao tegude suurust, kes pole käinud Paabelis; sellepärast ma olingi.

 

Kui ma sain kära peale lõkkplatsile, mis on keset küla, väikese ohvrikivi juures, seisis seal Tõll, kes jälle naeratas nagu alguses. Ometi polnud ärevus sellest, vaid sündinud imest: tema kõrval oli Ahti, kes jutustas. Paljud puudutasid Ahtit käisest, aga paljud ei julgenud.

Jah, ärge teda puutuge! Marja tegi Ahti kaheks, teine on Marjaga metsas, kordab Aare kogu aja.

 

Vaene vend, vennaraas!

Kuigi Aare lausumised on kindlasti vaid kibedusest, sest Marja on koos Ahtiga tervena metsast tagasi tulnud ja elab inimese kombel. Räägitakse sedagi, kuidas nad tulid. Alguses vaid Marja, juttude järgi täiesti alasti, pehmete nõtkete sammudega nagu ilves; kes nägid, arvasid, et see ei ole inimene, vaid viirastus. Marja otsis midagi vaikides ümberringi. Kuni leidis kõigist üksi jäetud Tõllu loputamas ohvriallikas oma jalgu ja läks kiiresti juurde.

“Või ikka veel ei ole hunt su konte paljaks närinud,” ütles Marja imestusega. “Mis kasu on niiviisi nõiasõnadest?”

Tõll tõmbas võpatades jalad veest; kes oskavad lugeda inimese peast, mis on hulga suurem taid kui kirja lugemine, need arvavad, et Tõllu silmale ilmus Marja hundi kujul, sest ta huuled läksid siniseks nagu sellel, kes teab, et kohe murtakse ta maha. Sa armastad mind ilmaasjata, ütles Marja Tõllule. Ilmaasjata, ilmaasjata, kordas Marja, seistes muiates ta kõrval, kuni Tõllu sisse valgus koraga eluvaim ja ta taganes, selg ees, külasse, alguses aeglaselt, siis aina kiiremini, kuni pööras end ringi ja pistis jooksma nagu jalad võtavad.

“Libahunt! Libahunt!” karjus Tõll; mida kuulsin isegi mina oma kõrvaga.

Ei, siiski mitte ilmaasjata ei armasta sa mind. Nõiasõnad ei hakka sinu külge, Tõll.

Alles pärast Tõllu pagemist kutsus Marja metsast välja Ahti, kellel olid silmad oksavõrguga kinni seotud, nii et ta ei näinud midagi ja Marja talutas teda edasi.

 

Aga korraga kostis Tõllu hüüd: “Ahti, sa oled elus!” Siis valgus õnnis naeratus üle Ahti palge ja tükk aega oli üle küla kuulda Marja ulgumist nagu näljane või tige hunt.

Ahti hakkas kohe kätega kobama selles suunas, kust tuli see hääl. Kuid Marja tõukas ta vägisi oma isa Osmase kotta; ta silmis olid päris ehtsad pisarad – mida pole libahundil.

 

Kes räägivad Ahti imelisest ellujäämisest ja sellest, kuidas Marja muutus hundist naiseks, ülistavad Tõeleiu loitsude vägevust; ainult tema sõna sai teha haldjate hinged nii pehmeks ja kaastundlikuks, et need asusid võitlusse Marjaga Ahti pärast ja võitsid Ahtiga koos isegi Marja tagasi.

“Mis on sinu jumalal sellele vastu panna!” hüüab Tõeleid Tõllule, kui nad juhtuvad kokku saama, ja ta pea on kõrgilt kuklas.

Kuid tõesti, vastus on valmis. “Ükski vaim, tont ega haldjas ei tooks inimest tagasi libahundi küünte vahelt, ainult minu palved jumal Taari poole,” ütleb Ahti; aga tema kaudu räägib Tõll.

Koja püstitamine oksaraagudest oli Tõllu palve.

Külatanumal lonkimine oli Tõllu palve.

Jalgade pesemine ohvriallikas oli Tõllu palve.

Kuid Osmane võttis tookord Ahtil sideme silmade eest ja Tõll hiilis nende koja juurde ja kraapis küüntega seina, siis kerkis Ahti suur keha kõigi üle ning ta murdis ust pikali paisates välja. Vaid hunnik tolmu tõusis nende kahe tagant, kui nad jooksid ära.

 

Tagasi tulnud, on neil üll uhkuued karunahast kasukad, mida mõlemale on kinkinud suur valitseja Ao ise; Ahtile tema tohutute mõõtude järgi; Tõllule nagu härjapõlvlasele.

Kasukas tegid vanemad, eriti Osmase, kadedusest roheliseks, kui leidsid need kaks kõnelemas. Lõkkease on üksi Tõeleiule, muidu kaob imejõud ja me ei saa enam sooja ja vihma nagu vaja, vaid tuleb rahet, taevast hakkab sadama pussnuge – nad ähvardasid palju ja veensid, see olla rüvetus, mingu kõik laiali.

Ka mina arvan, et Tõeleiul puudb siin osa, ta pole tont, ütles Aare põlastades. Ta pole midagi peale valge habeme.

Kõik jäid korraga vait; vanem Osmane koguni põrnitses Aaret nagu lummutist; kas keegi peale minu nägi või on see meelepett, kuid Osmase silmad olid sama rohelised nagu Marjal. Aga roheline oli ka nägu, see võis tulla sellest.

Tõeleid läks Aare juurde ja kõndis kipras kulmudega kaua ümber tema, kellel pole isegi udemeid veel vurrul; Ahti küll rääkis samal ajal, ent keegi ei kuulanud, sest oli sündinud imedest hullem.

“Aare vari on must,” ütles Valev, kes ei ole samuti veel õiges vanuses vanem. Ta läks aeglaselt ära oma kotta, kuid ta sõnad kostsid edasi: Aare vari on must, on must.

Kõik, kes olime kuulamas, vaatasime ühekorraga Aare poole, kuid ta oli näost valge nagu piim ning nuttis suure häälega, mis pole vanemale kohane; ta polnud kuidagi must. Kahin kostis läbi rahva. Ahti rääkis ikka veel, kuidas valitseja Ao oli nad kutsunud oma majja, ja lubab meid minna; kahin polnud sellest.

“Jah, Aare vari on must,” lausus Tõeleid lõpuks väga tasa, kuid nii, et hakkas jube.

See väli tuleb puhtaks arbuda. Aare vari on must, sest ta ei tea, mis on temaga.

Kohe saime sõnade kohta ka tõenduse – Aare silmad valgusid verd täis ja ta lõi rusikaga Tõeleidu, kes langes püha kiviringi sisse, kus oli loitsude tuhk; ohvrikivi juurde; see tuhk ei neelanud Tõeleidu, kuid teised oleks.

Siis rabati Aare käed selja taha ja ta viidi minema. Tõll tegi peoga õnnistava märgi talle järele; kuigi Aare on see, kes käib kõigist teistest rohkem haldjate juures nõu küsimas ja on õppinud manalasse läinud manatarkade käest sünnist peale; kui Tõeleid ja mõned välja arvata. Seda pandi tähele. Kui Tõeleid tõusis, oli ta nägu niisama must kui Aare vari.

 

Räägitakse, et see, et ümberkaudsetes jõgedes ujuvad kalad kõhud ülespidi ja vesi haiseb isegi kaevudes, on Ahti töö, tal olevat vee peale eriline mõju; sellepärast ta joonudki vahetpidamata õlut, et ennast lepitada veega. Ahti lõi Tõllu kepiga vastu laineid ja need läksid solgiseks.

Teised räägivad, et see on Marja, kes pesi vees puhtaks oma süsimustad juuksed, mis kandsid endas metsa tolmu ja kõik putukad; ja süsimustad silmad, mis kandsid endas laugaste aurud. Ta juuksed on nüüd heledad ja silmad sinised.

On ka jutt, et Tõll needis vee – sest Ahtit ei osanud ta vanduda; see on nagu Marja ja Aare kohta kunagi.

Meil ei ole sellepärast vett. Nurisetakse vanemate poole, haaratakse nende hõlmadest, nagu nemad saaks midagi.

 

“Ajage Tõll ära!” hüüab Valev kõva häälega, kui läheb vanemate koja poole. Meel kibe, et tema hõlma järele ei haara keegi. Kes tahab sellist kuulata pärast seda, kui ta tõstis süüd teise vanema peale; nii läheks asi noorte varssade kaklemiseks.

Aegade algusest on kõik vanemad olnud võrdsed. Nüüd on mõni neist poole aruga. Jah, tulemas on raske aeg; kui Ao seda teaks.

Tõllu külast ajada on hõlbus, aga südamest: see on Valevi (?), mis nõnda räägib. Tal on hea olla tige – tüdrukud on kui hullud Valevi järele, sest tal on pikad heledad kaardus juuksed nagu neil endil, aga käsivarred paksud nagu maugud; ta on tapnud paljakäsi karu; seda hapruse ja jõu põimet on kummaline vaadata. Aga Tõllust hoiavad kõik eemale. Tüdrukud pilkavad värdjaks, kes tuli ahju alt, sest Tõllul puudub oskus rääkida oma jumalast, kui ta on üksi.

Vanemad tahtsid, et Tõeleid oma loitsudega parandaks, aga ta tantsis vaid väga vähe ja laiutas siis kurvalt käsi, tema taig ei aita. Sest siin ei seisa vastas ainult Ahti, ja isegi tõlluga saaks ta hakkama, aga nende jõust on loodud Taar; ja Taar on vägev nimi, mis üksi võib hävitada iga haldja, kui nad ei leia üksmeelt.

Kas jumal Taar on võimsam kui Tõeleid ja kõik senised haldjad kokku? Kes on ta siis, kust tulnud?Küsivad kõik summas, läbisegi.

Kas võivad ka jumal Taari sõnad minna tõeks ja valitseja Ao laseb maarahva vabaks, maale mis jookseb piima ja mett.

“Selle vastu saab vaid mõni tark neitsi, kelles on Alotütre väge,” lausus Tõeleid oma kortsus silmaaluseid siludes, nagu maine olend. Siis kui kõik peale mõnede vaevatud vanemate olid kuulamas Ahtit ja Tõllu.

Keegi pole tüdrukute poole sellise pilguga vaadanud. Nüüd, kus Ahtil on Marja või juba sellest, kui ta sonis jumal Taari sõnu, ei astuks ka paludes mitte üks tüdruk tema vastu, olgugi ta vee solkinud. Aga kui sundida, kaoks Alotütre vägi.

Osa vanemaid läksid Ahti juurde hiigelsuure õlleaamiga, mis hoiti karujahi ajaks.

 

Tõll tuli minu kotta, kummardas kuni maani ja jutustas.

Ja Tõll tuli Ahtiga valitseja juurde, kes juba ootas neid suure kärsitusega, ja nad tegid nõnda, kuidas Taar oli käskinud, ja Ahti viskas oma kepi valitseja ette ja ta sulaste ette ja see sai maoks.

Ja valitseja kutsus ka targad ja nõiad, ja ka need aorahva taidemehed tegid nõndasamuti oma wsilmamoondamistega. Ja igaüks viskas oma kepi maha, ja need said madudeks, ja Ahti kepp neelas nende kepid ära. ja valitseja süda jäi kangeks.

Ja Taar ütles Tõllu vastu.

Ütle Ahti vastu:

“Võta oma kepp ja siruta oma käsi välja Uurali vete üle, nende jõgede üle ja nende lompide üle ja kõigi nende veekogude üle, et nemad vereks saaksid.”

Ja Tõll ja Ahti tegid nõnda, kuidas Taar oli käskinud, ja ta tõstis kepi üles ja lõi vee peale, valitseja nähes ja ta sulaste nähes, ja kõik vesi, mis jões oli, muutus vereks. Ja kalad, mis jões olid, surid ära, ja jõgi haises.

 

Ja aorahva taidemehed tegid nõndasamuti oma silmamoondamistega; ja valitseja süda jäi kangeks.

Kes on Taar, kelle sõna ma pean kuulama, et ma maarahva pean laskma ära minna?” küsis Ao väga upsakalt, kuid puperdava südamega. “Ei ma tunne Taari ega taha ka maarahvast lasta minna.”

Lõpetanud, andis Tõll mulle kollase nõela, mis paistab nagu kullast, aga on tegelikult odavast värvilisest rauast ja mida kannavad Ao sõjameeste naised; ta palus, et ma selle loo kirja paneksin, sest see on imelugu; ainult mitte Ao jaoks.

Mis on hoopis imelugu – et suur valitseja Ao nad vastu võttis ja eluga tulla laskis; mina istun kõigi tähtsate kõneluste juures, et need ajaraamatusse üles märkida, mida ma Ao käsul ja tema õnnistuseks koostan; aga Ao ei rääkinud mulle sellest loost ega kutsunud oma telki.

“Ao on a ja o,” lausus Tõll; kavala näoga.

 

Vanasti olid kõik püstkojad külades omaette ja külad ise laiali pillatud, mets ja soolaukad vahel. Nende suitsud ei tunginud üksteisesse. Puude tagant ühtäkki silma hakkavad hooned tegid ausa ränduri meele rõõmsaks. Seisid nagu seened samblamättas – ühe juurest ei võinud arvata, et kusagil on veel teine koda.

Io käskis nad kõik kokku vedada, et külast saaks linn nagu mujal maailmas; aga minu arvates ei saanud.

Vanemad on maarahval jäänud ikka veel selle järgi, kuidas elasime soosaartel: iga saare kohta üks vanem. Kuid kauaks. Kõik on juba uued peale Osmase, igivana, igemed ammu ilma hammasteta ja silmad pleekinud. Järgmine, Luulik, tuli siiakanti päris poisina, aga nüüd on temagi juustes hallid karvad. Nii kaua oleme olnud lagedal.

Söögi ajal tõuseb meilt nüüd suur suitsujuga puulatvade poole ja kõrgemalegi, mis ei ole haldjatele meelepärane, nende arvates ei tohi see, mis peab hajuma, kokku koguneda.

Tõeleid räägib, et see, et kõik, isegi vanad inimesed, usuvad Tõllu ja Ahti imetähti, käivad neil järel, kummardavad ja heidavad silmili maha, tuleb sellestsamast. Haldjad ei ütle enam, mis on väärt ja mis ei. Sest kõik on liiga üksteise küljes kinni.

“Te heidate otsa jumalatele, rohuhaldjatele,” sosistab Tõeleid, “sest jumalad on igal pool, igal põõsal, igal rohukõrrel on oma jumal ja neil on valus pärast vastu võtta teie ohvriande, kui te olete vahepeal kummardanud puuslikku, kellest te isegi seda ei tea, kuidas ta välja näeb.”

“Ta on vatt, valge vatt!” hüüab Ahti.

Kõik peale mõne vanema on pööranud Tõeleiu poole selja. Ta isegi ei loitsi, sest Ahti imes oma sõnadega tookord jõu ohvrikivilt ja lõkkelt; pealegi lõi Tõeleid oma pea vastu kivi veriseks. Sama pärast kartis ta Ahtit ka ennevanasti, et on temast nõrgem; teised mitte, kuid tema tundis Ahtit.

Siis lahkus Tõeleid sajatades.

Kui ühel kaheksa-aastasel poisil veri ninast mullitades välja purskas, ja ta seejärel hirmsates krampides väherdes hinge heitis, arvati üksmeelselt, et see oli Tõeleiu sajatamine.

 

Enne kui veel ei osanud karta, küsis Ao täna, kuidas läheb kirjatöö, kas on ajaraamatule vaja juurde kasetohtu.

Kuid sedavõrd vägevad teod väärivad vasikanahka, mis ei pudene. Mille peale me Paabelis kirjutasime, kui savitahvleid ei olnud; Ao ei kirjutanud, aga nägi. Mõtlikult kuulanud, hakkas Ao mitmes keeles ütlema kirjapulkade ja  pintslite nimesid. Siis pidasime meeles sõpru neist aegadest, kuni Ao paks keha kaotas peaaegu oma loiduse, mis tuleb, kui süda läheb mure pärast rasvaseks.

Märkamatult heideti mu jalge ette mitu nahka, mis olid nii hästi pargitud, et valgus kumas läbi, aga ilma aukudeta. Tõusin, et kummardada maani, aga suur valitseja Ao takistas käeviipega. Ta oli mõtetega Paabelis; seal ma ei kummardanud.

“Need nahad on vaenlaste seljast nahad. Kirjuta nende peal, kuidas ma võitsin oma vaenlased ja ehitasin linnad.”

Kuid ta kulmude vahele tekkis vihane korts.

See tuli nüüd, mis ma ootasin kogu aja; kuigi sellel ei ole vähimatki seost üleskirjutustega, mida Ao tahab; me ei teadnud veel, mis saab varsti.

“Maarahvas on läinud käest, ei taha töötada, solgib vett, kummardab puuslikku, kelle nime ei tea ükski tark. Teie vanemate pea on segi löönud jõle valekummardaja.”

“Ei, auväärne valitseja, see pole õige,” laususin vastuseks. “Vanemad on väga mures selle valekummardaja pärast, sest ta peletab meie juurest eemale kõik head vaimud.”

“Seda teeb ta tõesti” Varsti ei saa mu sõdalased teisiti kui tema ja ta poolehoidjad mätaste alla kaevata jumalate lepituseks.”

 

Tahtsin kiita Ao nõu ja pakkuda oma abi, et see kiiremini sünniks ja me saaksime rahus elada nagu seni. Avasin suu; sel hetkel läks järsku pilkaselt pimedaks; kas sellepärast – ma ei tea.

Kui meenutada. Kõigepealt hakkasid linnud käratsema, lennates läbisegi üles ja alla. “Vaata, mis see on, nad on hullud!” hüüdis Ao katkeva häälega, aga mina ei vaadanud. Siis keeras Ao oma käega mu pead kaela otsas. Parvedest ei hoolitud enam, kõik olid koos, kotkad ja varblased, kiljusid ühtmoodi; päike värvus veriseks.

Järsku oli tinane vaikus, siis vaikus ja pimedus. Päike pani silma kinni keset taevast, kustus. Maailm kukkus kokku. Seda võis kuulda ka kõrvaga, kohinana.

Ma uskusin pimeduse ja vaikuse sees kõigepealt, et suur valitseja Ao on Tõllu ja maarahva vastu appi kutsunud oma jumalad, mis on väga mürgised ja pühivad meid kõiki tõllu patu eest maa pealt. Ihu läks higist märjaks; see pole tähtis, aga kui tuld löödi, oli Ao nägu moondunud, kui ta vaatas mulle otsa. See asi oli hullem; see asi jätkub ka praegu – maailm on pilkane tõesti, kuigi seda ei saa uskuda.

Suure valitseja Ao ümber seisid kobaras pikkade nugadega mehed, kes ei lahkunud temast kunagi, ainult kõrvalruumi; nugade teravad otsad oli minu poole sirutatud ja näod janunesid verd.

“See on maarahva töö!” hüüdis Ao.

Siis pääsesin ära.

 

Tõll vaid naeris: Ahti puudutas kepiga uuesti vett ja enam see ei haise. Ta tuli minu juurde, kui kõik külas nutsid; suured, auväärsed mehed siuglesid rohul, püüdes kätega paterdades leida juurte alt ja mätaste vahelt sobivaid puuhalge; ka vanemad, isegi Luulik. Et teha lõke. Kes teab, kas on õhtu või öö või hommik.

Ähmane lamp valgustas. Tõll rääkis, pärast kirjutasin üles.

Ja Tõll sirutas oma käe välja vastu taevast, ja pilkane pime oli kõiges Uuralis kolm päeva. Üks ei näinud teist, ja ükski ei tõusnud oma asemelt üles kolm päeva, ja kõigil maarahva lastel oli valge nende elumajade sees.

Ja valitseja kutsus Tõllu ja ütles:

“Mine minust ära! Hoia, et sa mu silmi enam ei näe; sest mil päeval sina mu silmi näed, pead sa surema. Minge, teenige Taari.”

“Sa oled õigesti rääkinud,” vastas Tõll, “ei taha ma su silmi teps mitte näha.”

Lõke põleb nüüd lakkamata, sest igaüks kardab; ka loomad kardavad, nende silmad hiilgavad kõikjalt lõkke poole. Tõeleid tantsib, laulab karumaskis, taob kõmiseva arbu vastu kogu aja, (?) pole enam ühtki märki, mis määraks ta ulatust. Ta käsib lepituseks Tõllu ohverdada päikesele – Tõll tuleb elusalt nülgida, liha heita tulle, nahk tõmmata rajaserva põõsastele, mis on poolel teel küla ja hiie vahel, verega niisutada urikivisid.

Igaüks, kes vähegi jaksab, püüab kõikuda arbulöökide järgi; Paljud ümisevad kaasa, taovad puupulki vastamisi, põtkivad jalgadega vastu maad, et lärm saaks suur ja pahad vaimud ei julgeks tulla rabama. Muidu ei räägi keegi omavahel, sest ilma päikeseta ei jaksa me kaua enam elada; lapsedki tihuvad nutta väga vaikselt; igaüks, kes vähegi oskab, arbub nagu oskab.

 

Kuid pimeduse varjus on Tõll kadunud.

Me vaatasime ringi ja polnud ka Ahtit; ka Marjat.

“Tõll on oma jumalakujuga maailma ära pahandanud,” ütleb Osmane ja tal on õigus.

“See ongi see maa, mis jookseb piima ja mett!” tänitab Valev veelgi juurde; kuid ta sõnad lõikavad nüüd kõigile südamesse.

Kui Tõllu kätte ei saa, ei tule päike enam tagasi.

 

See oli, kui Tõeleid tantsis. Kurgust tõusis aina karedamaid häälitsusi, sest tants kestis vahet pidamata. Tõeleid hüppas lõkkesse ja sealt uuesti välja, saamata leekidest viga, ja ninakoobastesse tõusis kõrbelõhn, mis tuli ohverdatud loomade põlemisest.

Kellel midagi oli, tõi sellest tule jaoks. Tahtsime, et tule ots tõuseks päikest limpsima ja läidaks uuesti päikese; aga tuli oleks enne põletanud maha kojad kui tõusnud taevasse.

Korraga hakkas minema valgemaks; Tõeleid peatus hingeldades. Lõke paistis ta peale: ta pahupidi silmadele, valgetele silmamunadele näokoobastes. Paljud veel ei märganud midagi, kuid metsast hakkasid kostma arglikud häälitsused.

Tõeleid tegi esimese tänumärgi ja võttis tuhka peo peale.

Sel silmapilgul kostis sealtpoolt, kust paistsid elajate silmatuled, kime hääl; Tõll; kõikide südamed hüppasid rinnus hirmust, sest päike oli kadunud tema pärast.

“Nüüd on kolm päeva möödas,” ütles Tõll. “Kuigi olete kuulutanud hirmsat valet minu ja jumal Taari kohta, halastan ma teile. Las päike paistab veelgi teie peale – seekord veel!”

 

Siis juhtus imeline: päike tuli tagasi.

Kui poleks midagi olnud. Ümberringi hakkas loodus kohisema. Oli näha palju loomi, kes imestunult metsa lidusid; ja mõned meist tormasid neid püüdma; täna saame priske söögi oma kannatuste tasuks. Kõik hakkasime nagu arust ära karjuma ja tänama Tõllu, kes päästis meid hukatusest.

“See on vaid Taar,” lausus Tõll napilt. Ahti seisis ta selja taga; ja vanem Aare, kes vappus. Aga Marjat pole ma näinud.

Pärast leidsime Tõeleiu lamamas söestunud tukkide kõrval; ta ei hinganud ja oli kahvatu ja jahe, surnud. Kuid siis tegi ka tema silmad lahti.

 

Ma olen kuulnud Paabelis palju päikese kadumisest inimeste üleannetuse pärast; ma usun, et see ei ole Tõllu pärast, vaid Ao pärast, kes on õppinud väga kanget valitsemiskunsti.

Paabelis jutustati; seda ma ei saa panna Ao raamatusse, sest ma ei tea, kas see on tõsi:

Kui aorahvast veel ei olnud ja maarahvas täitis kõik need lagendikud, mida nüüd valitseb Ao, oli kaugel edelakaares suur meri, suurem kui kõik teised, täis laevu ja kalapaate. Mere kallastel oli tohutu riik, rikas ja igavene, ning tal oli lugematu arv orje. Aga ühel heal päeval lagunes. Orjad tõstsid mässu peremeeste vastu ja põgenesid üle piiride, mida enam ei valvatud, põhja poole. Neid oli musttuhat, kõik erinevate rahvaste hulgast; nagu ka Paabelis on palju rahvaid, siiski mitte nii palju. Keegi ei osanud teise keelt. Nad rääkisid röhkides ja rusikate varal. Kui nägid talu, siis sõid selle paljaks, sest olid näljas. Siis sõid ära vastutulijad, siis üksteist. Peatusid jõgede kallastel, luhtadel, niitudel, läksid edasi siis, kui kaldad olid süsimustad. Neist jäi sügav rada seljataha ja tõusis kumu ette, pannes rahvad kabuhirmus põgenema. Paabelis räägiti veel, et sel tummal rahval on kabjad ja sarved nagu kuradil; aga see on liialdus. Kuhu nad pidama jäid, lõhkusid kõik hooned ja lossid ja tegid savist ja sõnnikust majad, kus on savist kõik – leease, laud, kausid, pingid, voodid. Rebisid puruks raamatud ja pildid, pistsid tule otsa. Üks salk tuli kuni Uuralini: aorahvas.

Kuid ao, tema jutustas maarahvast; selle panen raamatust.

Kuni saabus suur valitseja Ao ja kõik muutis, oli maarahvas nõiad. Vastupidi teistele ei otsinu nad kindlat maad, viljakat mulda, sõprust, vaid elasid laanes, eriti soosaartel, kus maapind vetrub jubedalt jalge all ja iga vale samm rajalt lõpeb lauka mudas; ka praegu on selliseid järel – kuhu suur valitseja Ao ei ole veel jõudnud. Majad ehitasid nad puupalkidest, mitte oksaraagudest, nahkadest ja savist nagu praegu, ja nendel väikestel majadel olid all kondised jalad, kanajalad, mis pöörasid maja alati tulija suunas. Nõiad sisisesid hirmsal kombel tulijate peale ja nähes nende seljas sõjarüüd, juhtus, et moondasid tulijad kivideks või panid sabad taha rippuma. Kõik metsad olid nõidu täis, kuni saabus suur valitseja Ao.

 

Juba aovalges tungisid Ao saadikud minu kotta ja tirisid mu lavatsilt üles; pesemata, riide panemata; mul on au kirjutada need read Ao enda töötoas, kus ta räägib kõige tähtsamate külalistega. Sest ka mina olen nüüd külaline.

Kuidas pean ma sellest kirjutama?

“Kirjuta nagu ise tahad,” kostis Ao. “Las jääb kõigi sugupõlvede jaoks maha kiri sellest, kui julm ja sõnamurdja on maarahvas.”

Ao ise nutab oma sõdalastega praegu eestoas nagu lapsed. Ao leinab oma ainust poega Ood, kes talt võeti; niisamuti teised.

Ma ei taha, ma ei taha seda naist! hüüab Ao pead vastu seina tagudes, mis paneb kogu maja rappuma nagu väriseks maa.

Sa ise valisid ja pead.

See on saatus: ma pean. Saatus on hukatus.

Juhtunud on imelugu. Mille ma tähendan üles ka Ao raamatusse. Just niisama, nagu tõll selle rääkis – täpselt nõnda see kõik juhtus. See on viimane sinna kirjutada, sest kohe kui värv kuivab nahal, seon ülejäänud nahad koormasse ja rakendan hobuse; need nahad on Ao kingitus heade päevade mälestuseks. Ao teab seda, et ta ei leia uut kirjutajat ja on kurb, sest eks aeg tehakse tagantjärele ja valitseja on mängunupp kirjutaja käes.

Sündis kesköö ajal, et Taar maha lõi kõik esimesed poeglapsed aorahval, nii valitseja esimese poja, kes tema aujärje peal istus, kui ka vangi esimese poja, kes vangihoones oli, ja kõik lojuste esimesed isased loomad.

Ja valitseja tõusis üles öösi, tema ja kõik ta sulased ja kõik aorahvas; ja suur kisendamine oli Uuralis, sest ei olnud ühte ainustki koda, kus polnud surnut sees. Ja ta kutsus Tõllu ja Ahti öösi ja ütles:

“Võtke kätte, minge mu rahva seast ära, niihästi teie kui ka maarahvas, ja minge, teenige Taari, nõnda kui te olete rääkinud.Võtke niihästi oma pudulojused kui ka oma veised, nõnda kui te olete rääkinud, ja minge; ja õnnistage mind ka.”

 

Oli jah, et kõik aorahva esimesed pojad leiti, kui pimedus taganes, tapetud olevat; kõrid läbi lõigatud, hangujäljed seljas, südamed pussitatud. Ma ei oska sellele mingit seletust leida, keegi ei oska, eriti seda, et suur valitseja Ao meid auavaldustega minema saadab.

Ainult Tõll ja Ahti võiksid rääkida; kuid see ei ole enam taid, vaid taig, mis ülendab nende sammud, ja nad ei seleta rohkem kui üleval tähendatud. Võibolla ka Ahti ja Marja, kes koos nendega kadusid.

Marjast ei enam keegi kuulnud; ehk on ta tagasi seal, kust tuli. Tema on ainus, kelle neelas pimedus maarahva hulgast.

Aare on vait. “Mind seob verevanne,” ütleb ta, see on kõik.

Ahti joob lakkamata õlut; Tõll istub naeratades tema kännul ja kõlgutab jalgu. Aegajalt annavad nad teineteisele suud.

 

Tõeleid süütas viimase lõkke siin. Aga ta tants oli pärast haigust vaevaline ja loid.

“See on tänulõke suurele jumalale Taarile,” lausus Tõeleid nõrgalt, ei laulnud ega kurisenud kurguga. Tantsis haldjate tantsu suurele Taarile. Ja lepitustantsu päikesele.

Pärast seda kuulutasid kõik, kes vähegi tundsid ennast arbujatena, kui suur on Taar, et ta päästab meid orjapõlvest. Täiskuu paistab juba ja tähed ja isegi Linnutee, kust me pärit oleme, on selgesti näha – aga jutt käis läbi öö jumal Taarist.

 

Kus elab Taar?

Taar elab Linnuteel.

“Jumal Taar elab igal pool, meis kõigis, ta tuleb igaühel enda seest ära tunda ja ka igast põõsast, puust, rohuliblest, igast vaimust ja haldjast,” räägib Tõll.

Aga Tõll, su naine pole veel mägedest alla jõudnud ja me läheme hoopis teisele poole. Kuidas saad sa tulla meiega?

Küllap me kohtume. Selle eest hoolitseb Taar, kes saab kõik.

Pärast viisid Osmane ja teised vanemad ja Tõll ja Ahti, jälle nagu vanasti, väga purjus ja tige, ja Tõeleid hiide suurima ohvri, mis kunagi tehtud.Et lepitada ennast kohaga ja haldjatega, kes siia maha jäävad – ja kutsuda neid kaasa meie teed valgustama läbi tundmata kohtade ning kilbina üle meie ohtusid eemale peletama. Sest võõrastel radadel varistevad kurjad vaimud. Me võime ka valged vaimud kogemata mustadeks teha, kui ei märka õigel ajal ega ole head hoiatust.

Ohvripaika ei võetud ühtegi liiga; ka mind, ühtäkki ei ole Ao juures amet enam au, vaid häbi, kõik ajalik teeb tiire.

Nende suud olid karmid, kriipsuna suletud, Tõeleiu ja Tõllu vahel teivas, millel kõlkus hall suur kott. Hämaras, hiilides läksid nad; mis nad teevad, ei tohi jõuda Ao kõrvadeni; lähedalt kostab aorahva itkusid, nad matavad täna öösel. Käib sosin, et Tõll on toonud ohvriks Ao enda poja; ja lepitaja on Tõeleid.

Me läheme hea meelega. Hommikuks teeme kõik külad tühjaks, sest siin võiks juhtuda, et ühel päeval aorahva jumalad tasuvad meile. Vanad inimesed veel mäletavad, kuidas Io tuli meie juurde mesiste huultega ja alles hiljem haaras mõõga järele; niisama on olnud edaspidigi.

Jumalatega on parem rahus püsida.

SEDA ET. Pärast valitseja Aod ei ole ma saanud lahti oma tööst, ei. Kes kunagi taipas mind saata õppima kirjatarkust, pidi nägema väga kaugele ette; see oli suur valitseja Io. Kohas, kus olema ajastaega tundnud kõiki sooradasid ja saame läbi ka sealt, kus võõrad kindlasti upuvad, jätkan uute nahkadega. Aga teist tegu.

Minnes satume iga päev mõnele ahervaremele, kus kunagi olid suured paigad; Tõeleid ohverdab seal haldjatele ja headele vaimudele, kes ei ole lasknud meie sugu surra ning loitsib minema kõik tondid, kes on süünud hiites ära toidud haldjate laudadelt, kuhu neid mõnikord salaja saadeti ka aorahva alt.

Siis annab Tõll märku Ahtile, kes kargab möirates varemete kallale, tuuseldab nad paljakäsi pilbasteks ja trambib jalgadega kogu sodi, mis sellest jääb, maa sisse ühetasa. Nagu poleks siin kunagi olnud ei inimesi ega jumalaid; meid.

“Selline on Taari ohverdus,” lausub Tõll.

Mõned vanemad nagu Osmane ja Luulik ütlevad küll, et Taari ohverduse pärast surevad siin kõik haldjad, sest nendel ei ole enam, mida mäletada; kuid kes tahab kuulata kurbi heietusi nende lapsepõlvest, kellel pea tudiseb kaele küljes – me läheme ära. Igaüks tungleb ümber Ahti ja näitab kätte rusud, mis pole veel päriselt kadunud, ning suur rõõm on vaadata, kuidas Ahti rüüpab üüratu suutäie ja seejärel kisub kasvõi puud juurtega üles. Jõud on Ahti sees väga kasvanud.

Eks ole need haldjad ise süüdi: miks lasid nad valitseja Io rahval viia meid vangi. Las mäletavad seda!

Eriti naiste viha hakkas nii paisuma, et tekkis lärm ja sisisemine haldjate peale. Soo vaimud ei ole kunagi olnud midagi väärt, parastasid nad üksteise võidu. Alati on nad jäänud alla virvatuledele. Segaduse keskel oli mul suur vaev hoida silm peal oma nahkadel, et keegi ei annaks neid Ahti kätte lõhki rebida; vähemalt üks nahk läkski kaotsi.

Keset tunglemist kutsus Tõll mu kärast kõrvale; koputas endale sõrmega vastu otsaesist ja tegi mõned näoliigutused, mis mind väga lõbustasid; kui olime hinge kinni nernud, rääkis.

Sa kirjutasid Ao elu.

“Jah,” ütlesin.

“Nüüd hakkad minu elu kirjutama!”

Ma ei öelnud, et see mis juhtus tookord Ahtiga, on pannud mind kõike üles märkima, mis seda väärib; et olen selle asja pärast nahad koormaga kaasa võtnud.

Tõllu pilk ei naernud koos suuga, vaid oli tige, kidur käsivars joonistas õhus äkilise kaare nagu tahaks lüüa. Hirm muutis mu soolasambaks ja polnud kedagi appi paluda, sest haldjad olid ära läinud, aga inimese oma jõud ei küüni jumal Taari vastu.

Ma poleks vastanud, kui ta oleks löönud.

“Jah,” ütlesin.

Aga kuidas saad sa teada, mis ma kirjutan.

Ma lasen lugeda.

Keegi ei oska lugeda.

Tõeleid oskab.

Tõeleid ei oska.

Ta hakkab õppima.

Ma kirjutan vanem Osmase jutu järgi. Sina ei ole valitseja.

Kui jõudsime tagasi, ei leidnud me kuskilt küla aset ega inimesi; nagu poleks siin iial midagi olnud. Sest mets on nõiutud, ütles Tõll. Eks jumal Taar aitab selle nõiduse vastu, vastasin ja läksime. Kuni Tõll komistas kasejuure taha ja kukkus näoli läbi lauka rohelise kaane, peaaegu uppudes. Kui ta välja sain, olime üleni poriga määritud. Siis tõusis kuu päikese asemele metsa laele. Eestpoolt hakkas paistma sinakas tuluke, mis vilkus aegajalt ja läks vähehaaval kaugemale; sugenes ka teisi täppe, aga need olid hundid. See on tõrvik, ütles Tõll, palun vii mind sinna, nad on seal. Ta jäi seisma, haaras oma väikeste kätega kui pihtidega mu kaela ümbert ja hakkas selga ronima; kuni võtsin ta kukile.

Tõll oli veelgi palju kergem kui oli arvata.

“See on virvatuli, hoidke sealt eemale, jumala pärast!” hüüdis keegi läbi pimeduse.

Hoiatus tuli väga järsku ning Tõll kukkus õlgadelt maha; iitsatamata, sest see võis olla kuri haldjas, kes rääkis; aga oli vanem Aare – seiras puude tagant.

Aare oli kogu aeg seiranud, kartes, et eksime. Kas ak kuulas? Tänu temale saime eluga kohale. See on terane poiss, ütles Tõll.

 

Tõll läks kohe, ilma pori hõõrumata, vanemate juurde, kes istusid sosistades omaette nurgas, aga Tõllu nähes tõusid taarudes talle vastu, et kummardada; siis loksutasid kruusist õlut rohule, haldjatele; mida Tõll häbistas kui rumalat tegu. Lõpetanud, kadus Tõllu näolt naeratus; ka vanemate omadelt.

“Tõeleid, kas Taar on vägev jumal?” küsis Tõll.

“Jaa!” kostis kaugemalt, hämarusest Tõeleiu aukartlik hääl.

“Kas Taar on vägevam kui muud?”

“Taar on see, kes on seatud kõigi vaimude ja haldjate üle. Taar on üks, kes on kõik. Taar on kõik, kes on üks,” lausus Tõeleiu hääl nagu tammepuu seest.

See on tammepuu, kes pajatab. Taari tammikut peate te hakkama edaspidi austama üle muu; selle nimi on hiis.

Ah Taar on siis hiis! vangutasid vanemad pead ja taganesid kaugemale; Hiisile ei ole ühtki ohvrikivi, ka mitte kõige väiksemat lohku kivis, ainult lembetele.

Taar on hiis! Taar on hiis! kajas igale poole üle Osmase küla varemete.”Tõll on Taari näo järgi tehtud,” ütles Valev ja purskas laia häälega naerma; seejärel naersid ka teised vanemad, sest kas võib olla, et jumal Taar on punaste harja moodi karvadega ja hiis niisamuti; selline saab olla vaid tont.

“Taar on hiisi kummarduse järgi tehtud!” jätkas Valev ja Tõllu silmadesse tõusid välgunooled, mis kustutasid kõik naljad teiste huultel. Ainult Valev ütles veel:

“Tõll on Ahti kummarduse järgi tehtud!”

Aga Tõeleid tuli nüüd varjust välja ja kordas selge häälega, mis ei värisenud:

“Taar on üks ja kõik! Maarahva imeväärne pääsemine on jumal Taari tegu, nii usun praegu ja igavesti, sest Taar on üks ja Taar on kõik, kes saaks selle vastu?”

Tõll vaatas kõigile otse silma sisse, kes langetasid häbiga pilgu ja hakkasid vabisema; ka Valev.

“Mõtelge selle päeva peale,” sõnas Tõll; need on esimesed sõnad, mis ma kirjutan üles ka tema enda raamatusse, “kui te Uuralist, orjusekojast, olete välja läinud; sest Taar on teid sealt tugeva käega välja viinud.”

Kui Taar sind saab viinud koju, nõnda kui ta sulle ja su vanematele on vandunud, siis pead sa Taarile viima kõik, kes lapsekoja lahti teevad.

Ja iga esimene isane loom, keda sinu lojused kannavad, peab Taari päralt olema.

Ja kui sa seda ära ei lunasta, siis raiu tema kael ära.

Aga iga esimese lapse su poeglaste seast pead sa lunastama.

Ja see sündis, et kui valitseja ennast kõvaks tegi, nõnda et ta meid ei tahtnud ära lasta, siis tappis Taar kõik esimese soo Uuralist; seepärast ohverdan ma Taarile isased kõigist, kes lapsekoja lahti teevad.

Siis ta lahkus.

Kes oskab öelda, mis ta mõtles.

Igatahes läks mets väga pimedaks ja kärgatas äike ja kõik kartsid, et vanemate häbematuse pärast läheb päike jälle ära – pikemaks ajaks või lõplikult. Tõeleid ütles: “See on Taar.”

 

Oleme vooriga kõige viimasel soosaarel, kus on vanem Osmase küla, Osmase jalajäljed ja Osmase ohverdused; kust edasi tõuseb tahke maa. Siin on viimane koht, kus elavad Tõeleiule tuttavad haldjad. Ta tantsib seekord väga vaikselt ja pühalikult; tantsuringid lähevad aina laiemaks, kuni kõik meie hulgast põimuvad nendesse, nagu oleksime Tõeleiu sees. Hinged saavad soojaks ja pehmeks, sest soontes kihiseb mõdu.

Siis liitub ka vanem Aare temaga, kuigi see pole kombeks. Tõeleid peatub; Aare teeb oma ringid vastassuunas, keerates meid pehmusest välja tagasi soosaarele.

Siin on laiali kildudeks löödud kruuse ja mõned läikivad kivinoad ja orgid, mida kokku kogutakse. Osmane ütleb, et Marja, ta tütar, on siin elanud, kui keegi temast ei kuulnud. Aga ta ei puutu oma õlletoopi – ta silmad on vett täis.

“Meil on Marjaga jutt pooleli,” ütleb Osmane. “Ta peab olema siin, kuid ei ole!”

Imelik tuju inimesel: kui Marja kadus metsa ja keegi temast teateid ei toonud, oli Osmane vagusi, aga praegu, kui Marja on jälle kaotsis, rebib end veriseks vastu tammepuu oksi ja käsib Tõeleiul arbuda ega taha kaasa tulla. Hulgub metsas radadel, mida üksi tema teab, sosistades arusaamatut.

Laseme tal olla ja laulame, küll tasemini kui tahaks.

Teised vanemad ei tuleks siis ka.

Kuid siis alustas Aare uut tantsu, milletaolist ei mäleta keegi; nagu ripuks ta õhus; ta karjus kui metselajas, mitte inimene, rebis seljast riided ja peast kõik juuksed, kuni jäi alasti ja karvadeta, paljaks, aga tantsis edasi. Ta sajatused kõmisesid vastu taevast ja surusid meid maadligi.

Kui tõusime, nägime imelugu. Loits oli õmmelnud Aare juuksed ja muud karvad kokku suureks halliks pärjaks; kuigi ta juuksed olid seni heledad; Aare nahk oli kortsus ja lotendav nagu vanamehel. Ikka õhus, lendas Aare läbi Osmase küla, tõi kokku kõik suuremad kivid, mis paistsid, ja kuhjas nad suureks hunnikuks. Viskas juustest pärja hunniku tipu ehteks.

“Siin ta on, Marja,” ütles ta ja kukkus näoli kivide otsa. Kuni viidi ära ja Tõeleid tantsis hinged pehmeks; ka Osmane sai rahu.

Kui tugevamad poisid Osmasega retkele kaasa läksid, tõid nad hulga kaste ja paunu, mis kallati otse lauka servale; Osmase koja jäänustele, kuhu on uuristanud ennast soo, mis õgib kõik siinilmas, mis ei kao tolmuks. Kõik sirutasid kaelad ahhetades sinnapoole, kus helendas ja torkis silmi. Kes peale minu oli näinud selliseid imeasju: rauast kirved, siidmantlid, koguni kalliskividega sõrmused ja kuld; igasuguse suuruse ja kujuga rahatükid, millest paljud polnud mullegi kunagi pihku juhtunud, sest Paabelis ei olnud ma rikas mees, kaugel sellest.

Need on meie ilusad asjad, mis lõunamaa turgudel maksavad väga palju ja mida Ao, kes vaevalt on suur valitseja, sest tal oli meie ees hirm, on tagajärjeta otsinud igalt poolt; maarahva muiste kogutud varandus, sestajast, kui olime veel ise endaga ja tohtisime käia lõunamaal.

 

Palju tühja on kirjas, minu meele järgi, mida ei pea lugema see, kelle jaoks tehti. Nii on alati; ka nendel, kes panid kokku Paabeli lugu. Ütlesid õpilasele, mis kirjutada, ja lehvitasid ise näkku tuult suurte puulehtedega, mille kohta maakeeles ei ole sõna; alati oli väga palav ilm ja lugu ei saa valmis kunagi, kuni õpetajad kirjutasid, mis tahtsid, iseendale.

Selline ongi õpetaja ja õpilase kogu vahe.

Kui sain kurvaks valitsejate tegude jutustamisest savitahvlitele, ütles mu õpetaja:

“Kunagi küpsetavad päike ja vihm ka sinu vanaks ja auväärseks, küll siis võid teha endale. Ära iial arva, et kui ma olen paks ja laisk mees, et olen sedasama olnud alati. Ei! Sinu eas, kõrvatagused alles märjad, olin virgem sinustki.”

Neid sõnu kuuldes püüdsin väga; ootasin üha päikest ja vihma ja tõin külluslikke ohvreid, et lõpuks taibata, et päike ja vihm leiavad üles igaühe, aga küpsetab muu; see kasu tõusis Paali ohvritest.

Et olin narr ja tahtsin kasvõi kavaluse läbi olla suur nagu õpetaja, sain, mis poleks juhtunud teise õpetaja käe all. Uurisin Paabeli kirjamärke, aga need ei sobi kirjutamiseks nii hästi nagu mõne teise maa kirjad, mis on rohkem looduse nägu. Kuni joonistasin iga asja kohta ise pildi, aga kuju poolest moonutatud, et poleks teistele aru saada, ja sain lukustada oma jutud, et need jäid minu omaks, aga seisid meeles. Nii kirjutasin iga päev vähem Paabeli lugu ja rohkem muud; sageli liiva peale, kust tuul ta laiali puhus; keegi ei saaks nagunii aru minu tähtedest ja savis on nad samad mis liiva peal.

Ao kirjad tegin tuntud tähtedega, et keegi, kes on õppinud ja kunagi sinnakanti jõuab, saaks teada, kes oli valitseja Ao; ka Tõllule - kuigi iga päevaga läheme aina kaugemale paikadest, kust võiks leida lugejaid; enda jaoks kirjutan oma tähtedega, et meeles püsiks.

 

Oleme käinud hulk päikeseringe tasandikul ja meil on hästi: kõikjal piisab saata mõned saadikud ette ja meie tulekuks on pandud valmis väärt asjad ja sahvrite uksed paokil. Meie ees liigub kuuldus imetegudest, mis tegi jumal Taar; valitseja Ao võitmine kahel korral.

Esimene oli, kui Ao lubas meid ära minna.

Teine oli, kui Tõllu piilurid tõid teate, et Ao süda on läinud kõvaks ja ta sõjavägi ajab meid taga; sõjaväge me aga ei näinudki, sest jumal Taar võitles temaga ja ta uppus laugastesse.

Ainult vanem Aare seirab kogu aeg kahetsedes selja taha, möödanikku, nagu tahaks tagasi aorahva juurde. Aina ohverdab, aga mitte seal, kus Tõeleid, vaid üksinda; kraabib küüned veriseks puukoorte külge, oheleb.

Aare, miks sa pöörad metsa poole? küsib aegajalt Tõll; sest teistega Aare ei räägi. Jumal Taaril on sinuga suur kava.

Minu haldjad teavad paremini jumal Taarist.

Tema vennast Ahtist ei saa isegi meie muidu rahu, kui peame laskma külavanematel panna üha uusi paunu ja õlletõrsi valmis; mõni neist peab seda häbematuks nõudmiseks, aga pärast sellised ise kahetsevad, sest Ahti on teekonnal olnud veel palju hirmsam kui aorahva juures ega jäta kivi kivi peale ega puud murdmata; jumal Taari nime ei ole ta suul kordagi tulnud öelda tema ohverdamist tehes.

Peatume igas külas nii kaua, kui aitades midagi leidub, siis ruttame edasi; meil on kiire; meile pannakse ka kingitusi kaasa. Eks nemad jäävad siia paigale ja lõikavad uue saagi, meil, tagaaetud sugulastel, on päevad ette nägemata. Sellest ka, et me külades peremehed oleme.

 

Täna jõudsime jõe äärde, mille tagumist kallast näeme vaevalt. Mina olen Paabelis hiigelsuure veega harjunud, aga teised ainult haarasid kätega peast, sest vesi sisises kurjalt ja inimese kõrgused lained tormasid risti-rästi. Muinasjuttudes küll lauldakse suurtest jõgedest, mis on Toonela piiril ja on Manala piiril, mis küllap on üks ja seesama; ometi näevad neid ainult surnud.

“Kas me peame nüüd surema?” küsivad isegi noored ja julged mehed, silmad ehmunud nagu kausid peas. Sest maa, mille poole minek, on üle jõe.

“See on Emajõgi,” vastas Tõll naerdes. “Ta saab oma mahla kõigist allikatest ja niisutab metsi ja põlde, pannes taimed kasvama. Emajõgi on see, kes annab meile toidu.”

Ent kui Tõll tahtis, et Ahti kõneleks jumal Taari nimel, valgusid Ahti muidu kollased hägusad silmad verd täis ja ta raputas Tõllu, kuni see pillas oma muhkliku kepi ning me mõtlesime, et oleme Tõllust lahti. Ahti vaatas keppi, nagu näeks esimest korda; silitas peopesaga üle oksamuhkude; võttis hoogu hirmsaks hoobiks Tõllu poole. Aga ei löönud. Vaid haaras möirates Tõllul jalgadest, keerutas teda ümber pea ja viskas kaugele põõsastesse. Ohkas, siis tormas jõe poole, et kepiga rahustada tormist vett, et me võiksime sellest üle sõuda.

Takerdus kändudesse ja kukkus kõrgelt kaldalt kivina jõkke; kepp lendas eemale ja murdus; keegi toppis pihku uue kepi, kuid see ei aidanud rahustada laineid. Ahti roomas põlvili ranna mudas ja ulgus nagu hunt.

Nüüd Tõll lonkab, hambad ristis, ja on vait.

Tõllu kepp on katki, räägivad kõik üha, mis me teeme selleta tundmatu ja vaenu kiskuva jõe ääres.

 

Kui me nüüd lõkke teeme, et peletada sääski, keda siin on arvutul hulgal, ei võta me Tõllu oma ringi sisse. See algas Valevist, kes ütles:

“Emajõgi, mida kuulutas Tõll, ongi Toone. Just Toone jõgi saab oma mahla kõigist allikatest - kõigist otsa jäänud inimestest!”

Vanemad istusid kokku kõige suuremasse koopasse, mis on kaldanõlva sees, ja rääkisid isekeskis seda asja; mind ei kutsutud. Nende sõnad olid pärast Tõeleiu loitsus.

Tõll on saadik hämaratelt väljadelt, kes tuli selleks, et meid kutsuda enda juurde. Ta on teinud pattu ja saab needusest vabaks siis, kui on meid enda asemele toonud; mis on veel palju suurem patt. Ahti on see surnu, kellest Tõll ei lasknud hinge välja voolata, kui ta puu otsast alla kukkus, vaid äratas ta uuesti elule, ja nüüd peibutab meid Ahtiga.

Kas minna edasi või tagasi, küsitakse; vanemad vangutavad ainult pead. Ees on Toonela raja, sealpool kolavad surnute hinged, kes ei leia rahu ja imevad elavate külge; Tõll on üks kodukäijatest, miks muidu pühendab ta meid Hiisile. Sellest kõigest on ka laule. Taga, siinilmas, on aorahvas, kelle Tõll oma Taariga ära pahandas. Meil ei ole asu.

Mis vanemad te olete, kui ei tea tegemisi!

Tõll, kes ei ole meie hulgast, on teid ära kaetanud.

“Tõll tuleb jalgupidi puu otsa puua,” ütleb Lemmo, kes on Marja vend, alles laps, kõige parastamise lõpetuseks.

Lapsesuu ei valeta! hüüavad mitmed; kuid Tõeleid, kes näeb, ütleb, et Tõllu järele sööstaks kogu jõgi ja neelaks meid voogude sisse.

Kodukäija ei sure, kui puuakse.

Tõll on kummaline. Niipea kui näeb mõnda vanemaist, jääb seisma, sikutab tal hõlmast ja hüüab:

“Sina küll ei julge!”

Siis puhkeb suure häälega naerma.

 

Aga hommikul sillerdas jalge ees vaikne, helesinine, läbipaistev vesi, kui me tulime kartlikult jõe äärde päikest tervitama ja end pesema; et pakkida asjad ja minna tagasi Ao juurde. Kalapüüdjad sõitsid venedega mööda ja hõikasid tervitusi. See polnud Manala moodi. Vanematel olid põsed hõõguvad või kahvatud eilse jutu pärast.

Kunagi varem pole vanemad vandunud valet; kui vaenulikud seda teaks.

Tõll seadis end kaldale, samasse, kus püherdas ennist Ahti, palveks jumal Taari poole. Pärast ütles:

“Vanemaid on liiga vähe, et tarku otsuseid teha. Las ütlevad kõik esimesed pojad oma sõna!”

Ei, orjaks ei lähe. Ainult mitte seda, parem tulgu või surm! Paljud hõiskasid täna vanemate vastu ja tahtsid meeldida Tõllule; kas meeldivad, ei tea, sest Tõll on eneses.

Kohe tahuti valmis paat ja käidi ahingutega ära. Oligi väga rikas jõgi - nagu tõesti Emajõgi. Siis tehti hulk paate ja juba mitu õhtut järjest süüakse rasvaseid kalu, mõned neist samblakorraga kaetud. Vastaskallas terendab selgesti silma, sest ka õhk on väga selge.

“Emajõe ääres, nagu jutustavad vanad, on meie hõim kunagi elanud ja kala püüdnud, aga siis loomajahil lagendikule ja metsadesse edasi tunginud,” ütles Tõll.

 

Eile hommikul, enne kui tõusis, sündis imelugu: meie koerad, ka kõige tigedamad, hakkasid haleda häälega vinguma ja peitsid sabad jalgade vahele. Vaatasime metsa poole - sealt seirasid silmad, kord rohelised, siis kollased, siis punased, siis kadusid, siis tekkisid jälle valgetena nagu pilved. On küllalt nähtud igasuguseid loomade silmi, aga see ei olnud ükski neist; need polnud ka hundi silmad. Järsku hüüti metsast heleda häälega, inimese kombel:

“Ahti!”

Ahti lamas liikumatult rannal, kukal ja kõrvad vees, mõni harv laine üle näo uhtumas; paljud uskusid, et ta on uppunud, Toone on ta rahutu hinge päriselt enda embusse haaranud, kuid keegi ei julgenud talle läheneda. Ahti ei saanud hüüdu kuidagi kuulda. Ometi tõusis ta veest kiiresti nagu lajatab välk ja tormas metsa, isegi kõikumata joodud õllest; pilk oli selge, äraseletatud.

Rannale jäi sügav lohk, mis oli kujult ohvrilohk, aga ka nagu inimene. Selle põhjast leidsime pruuni liiva ja veidi tuhka, kuni vesi selle kõik ära viis.

“Nüüd oleme tast paganast lahti,” ütles Aare ja sülitas südamepõhjast; kõik imestasid, et nii saab rääkida oma venna kohta. Mis pani tuule uuesti tormama ja puuoksi murdma, lained mässasid vahuste harjadega ja tungisid kaugele rannale, meie asupaigani välja, tahtes lapsi ja nõrku endaga kaasa viia; mõned ütlevad, et see oli hoopis Ahti vastus Aarele.

Raju oli kohutavam kui kõik eelmised. Tõeleid võttis süüdata tohutu lõkke tõrvastest kändudest, et suitsuga lepitada vetevaimud. Siis tantsis ta loitsusid ümisedes end hingetuks, nagu ammu pole juhtunud. Aga vesi karjus edasi.

Just siis ajas Tõll oma paadi nina vee poole. Kõik jälgisid vaikides, kuidas üksik täpp kaldanõlva all ukerdab. Tõll ise ei vaadanud kordagi meie poole.

“Las ta minna,” urises Osmane. Teised vanemad noogutasid heaks kiites pead. Meil pole mingit kohustust Tõllu tagasi kutsuda, kuigi lained ta kindlasti neelavad; ta ei ole kodakondne, vaid idakaarest, mägedest, millest me läheme üha kaugemale.

Nii minnaksegi üle jõe teisele poole; õlad vabisesid.

 

Kui Tõll oli tõuganud paadi küllalt kaugele, et sai mõlaga aerutada, tulid meile külge selle armutu paiga vaimud. Kallas tahtis meid enda turjalt maha raputada; kõikus nagu sügaks. Polnud järel ka küladest saadud head moona, et lepitada - metsamarjadest nad ei hooli. Eile lastud karust oli pool, see anti kaldahaldjatele; aga sellest tõusis kogu mets kuni viimase kõrreni meie vastu üles; kiiresti veristati üks lammas, et leevendada.

Kes teab, kui tigedaks saab loodus veel siis, kui kaob päike; siin on tingimata jumal Taari karm käsi mängus.

Mis teeme võõral maal, kus Tõllu viha pärast päike enam ei tõuse?

“Ma ei saa loitsida jumal Taari vastu, kes on kõigist üle,” ütles Tõeleid, “ma ei saa loitsida ka jumal Taari poolt, sest ma ei tunne teda. Tõll on jões, Ahti on metsas. Jõgi ja mets kugistavad meid lõpuks.”

Sellest see kaldagi vaen, sest kallas oli nende kahe vahel.

Tõeleiu sõnade järel tormasid kõik läbisegi alla, paadid ja parved lükati vette, peale loobiti riided, loomad ja lapsed; nagu ajaks mets taga. Ainult Osmane ja teised raugad vaatasid, suu paokil, kuidas me rabeleme.

Kuid siis, keset segadust, karjus vanem Aare:

“Pidage! Mina mõistan loitsida jumal Taari needusi ja tuua nähtavaks tema kiitusi. See on imelihtne. Mida suudab Ahti, ei ole pooltki seda, mis saan mina. Ja mina saan ilma Tõllu abita; mina olen see, kes tunneb jumal Taari läbi ja maavaime lõhki!”

Sõnad purskasid Aare suust väga kiiresti ja segaselt, kuid ometi ei läinud keegi kalda juurest edasi jõele, mis mässas. Sest kas võtab Tõeleid kutse vastu; kirjutan seda kõike väriseva käega, nagu ridadest näha.

Praegu on vaiksem - paat hüpleb lainete turjal nagu tammetõru. Mul on nahad hästi pakitud, aga pole võimatu, et vesi kustutab värvi. Siis on kõik töö asjatu. Kui teine kallas on surnute riigis, lõpeb sellega.

 

Mul ei ole luuleandi. Seetõttu oskan anda sõnu edasi ainult ümber jutustades. Nad seisid teineteise vastas ega liikunud kordagi paigast nagu õiges katsumises. Tõeleid, kes on vanem, oli esimene, kuid vaikis kohe, sest Aare summutas ta hääle; nii oligi kaua tormituules ainult Aare laulu kosta.

“Ma laulan Taari, suure ja püha võimust, kes on kõikidest loitsudest läbi tulnud sama puhtana nagu allikavesi,” laulis Aare, silmis pilk, nagu rebiks Tõeleidu habemest; see on hirmsaim karistus mehele; tema laul oli võimas ja kirjeldas jumal Taari vägevust, pannes igaühe imestama. Vanem Osmane kattis käed kõrvadega, sest tema oli, kes kõige rohkem seisis Aare eest vanemaks saamisel.

“Ka mina laulan jumal Taari võimust,” vastas Tõeleid, “kuid sellest võimust, mis on jäänud sademena loitsude võrkudesse. See pole Taar, kuid on temast võimsam, sest on temast; sest see on tõeline, mis mõjub.”

“Veelgi rohkem laulan ma sellest võimust,” jätkas Aare, “mis on nendel, kes katsuvad iga päev järele jumal Taari ja leiavad ta puhta ja omasuguse olevat. Katsuvad järele ka Tõllu ja leiavad ta olevat ühe paljude seast.”

See kaotas rahutuse meie hulgas ja kõik nägid heakskiiduga, kuidas Aare paneb vastu vanale arbujale.

“Nende võimust ma ei laula,” kostis Tõeleid, jahmatades - “sest kujuta on tugevam kui kujuga, kes on eikusagil, on alati meis ja meie ümber, aga kes on kusagil, on seal kus on. Ma laulan jumal Taari võimust, kes katsub ja keda ei katsuta!”

“Ma laulan kohe päeva valgeks ja tormi vait!” lubas Aare.

Vihmavaling ja tuul rahunesid nende sõnade peale pisut; Aare sai julgust.

Ma laulan Tõllu tervena vastaskaldasse ja laulan Taari temaga kaasa, lausus ta.

Ja laulan meile rõõmsa meele, lausus ta.

Ja sinu huuled laulan liimiga kinni, lausus ta.

Sajatused panid jõe vankuma, paekivi plaksatas kaldas lõhki, mõõgad tõusid välkudeks taeva alla, mis oli nagu keedetud, vibu kasvas vee peale vikerkaareks; Tõeleid oli keeletu.

“Ma laulan meid ja meie haldjad siiapoole kaldale, kus pole Tõllu,” jätkas Aare; kuid ta mühisev hääl murdus ja viskas kukke. “Veel laulan Marja siia, kui ta elab!”

Kahin käis läbi vaatajate, igaühel kerkis silmade ette hallidest juustest pärg kivikangrul. Tõeleiu suu pääses kahina ajal loitsust valla.

“Sellega tühistasid sa kõik!” hüüdis Tõeleid. “Nõrka naist abiks kutsuda - see on viimne, mida teha. Kui Marja peaks tõesti siinilmas olemas olema, siis lähed sa praegu kui tuulispask temale vastassuunas, ja häda sulle, kui te peaks kohtuma, sest Marja surmast saab siis ka sinu surm, Aare!”

Sellel pilgul kasvas rajuhoog väga tugevaks, kangutas Aare jalad maast lahti ega aidanud ka see, et ta püüdis kätega kinni haarata möödatormavatest puulatvadest; nagu padjal lendas ta merre; siis keegi aeglustas ta lendu, sättis hoolitseva käega otse paadininasse ja andis kätte aerud.

Kuid tuul oli nii tugev, et pühkis meidki; nähes teist paati vahuses jões, Aaret järgnemas Tõllule, läksime kõik teele.

Minu paadis on hobune ja ainult üks mees veel, tema aerutab ja segab mind, oodates lohutavaid sõnu, kindel, et me upume, sest mõnikord sööstab meie laev sedasi veemüüri sisse, et vesi saab peade kohal kokku. Mees sülitab pahaselt ja ütleb: “Kae nolki, tahtis olla Tõllust etem ja jäi alla lihtsale nõiale!” Kes on see mees, ma ei tea, pole varem kohanud, kuigi see pole võimalik; võibolla viirastus.

 

Venesid ja parvi liivale tõmmates leidsime, et neist on paljud puudu; aga nii pidigi minema, need olid nõrgad või hooletud, hundid ja vaenuväed oleksid nad varem või hiljem maha murdnud. Juba on välja uhutud ka esimesed surnud, millest Toone rebis nende hinged ja läkitas ihud meile järele. Põletasime nad suurte auavaldustega ja lähedased, kes tahtsid, hüüdsid kaasa itkusid. Ometi peegeldasid palged rõõmu, sest vist igaüks arvas nõrgal viivul, et siinpool on teine pool. Kuid on tavaline maa.

Tõll on meiega; askeldab kõikide vahel ja lööb vanematele oma käega püsti nende telgid nagu ori. Ka minu nahkasid aitas kuivama riputada. “Kirjutada tuleb kõik,” ütles ta, “et meel püsiks sirge. Selline on jumal Taari sõna.” Siis ruttas järgmisse kohta. Homme läheme vara teele, ütleb Tõll; sest maa, mis saab maarahvale, on ligi. Tema läheks täna, kuid vanemad ja kõik veavad väsimusest jalgu järel, mis on lainetest.

Siiski sõudis veel üks laev üle vee, just seejärel. Oksaraod, Osmase koja jaoks, hakkasid värisema Tõllu käes; liigutas, justkui tahaks joosta, ent langes põlvili maha ja raputas pead, meelest ära. Kõik kogunesid imestusega kaldale - säärast paati polnud nähtud, nii uhket, nikerdatud otsaga nagu lohemao pea.

“Jumal Taar, see ime on sinu kätes!” pomises Tõll, habe urvis, punasem kui kunagi.

Tõepoolest imelugu, Tõllu raamatu lugu: laevast tulid Ahti ja Marja, kõht tohutu suur. Kaldale astunud, sünnitas Marja kaks poeglast ning Ahti tunnistas nad omaks.

Esimene, kes ilmale tuli, sai nime Aap. See oli suur, priske ja heledat verd; hakkas kohe võidukalt röökima ja kisas, kuni Marja pani tissi suhu.

“Marja sünnitamine on märk,” kuulutas Tõeleid ja meil kõigil olid rõõmupisarad silmis, et kestame veel, kuigi paljud on Mana teedel. Haldjad on meid tõesti hoidnud, kui lasevad ilmuda isegi, kellest enam ei loodeta. Või oleme läinud läbi surnute riigi ning need, kes peavad elama, tõmbasime sealt endaga.

Veidi hiljem algasid Marjal uued tuhud. Tuli veel teine, kes oli hoopis kiduram, väga tõmmu, üldse mitte eelmise sarnane; sai nime Paap.

Paap ei teinud sugugi häält, kuigi nõiamoor, kes vastu võttis, viskas ta liiva peale maha ja kolkis rusikatega vastu tagumikku. Lõpuks vajusid Paabi kissis silmad pärani, kuni tundus, et kohe heidab ta hinge. Ei, Paabi suu tegi liigutuse, nagu ütleks ta mingi sõna; kuigi see pole võimalik.

Paabi silmad olid siis hästi näha: rohelised nagu Marjal, tõsised ja targad.

Nii juhtus, et vaikne lein kasvas suureks säruks. Rääkis: kui jumal Taar lõi kõik pimedusega, toodi Marja Ao juurde, et maarahvas ära pääseks; sest Ao arvas, et kui teeb väevõimuga naiseks Taari tütre, taganeb pimedus. Kuid rõõm valgusest taganes ränga veretöö ees; mispeale hakkasid Aol juuksed peast kukkuma, kõhtu lõid valupisted, ta langes alamate ette kõverasse ja murdis jala lombakaks. Nüüd on Ao tundmata haiguste puretud, rohkem vare kui valitseja. Me saime sellise jutustuse peale väga rõõmsaks.

Ainult oma imeväärsest pääsemisest ei räägi Marja sõnagi; see on sellest, et muidu kaob nõiduse vägi, mis teda meie hulka tagasi aitas.

Aga Aare silmad hiilgasid kogu õhtu tema kiilas peas.

 

Tõll laseb ette saata teateid meie tegudest, sest me ei pea hiilima nagu vargad, vaid oleme suur ja uhke rahvas, ja räägib nendest ka meie keskel, et meenutada jumal Taari väge, ja käsib minul üles märkida.

Panen siinkohal kirja, teadmata, kas need on väärt uskumist.

Aorahvas ajas neid taga ja sai nad kätte, kui nad Emajõe ääres aset olid. Ja Tõll sirutas oma käe Emajõe poole, ja Taar saatis jõe ära minema kange hommikutuule läbi.

Ja maarahvas käis keskelt Emajõest läbi kuiva peal, ja vesi oli neile müüriks paremat ning pahemat kätt.

Ja Taar ütles Tõllu vastu:

“Siruta oma käsi välja jõe poole, et vesi jälle tagasi tuleks aorahva peale, nende vankrite ja nende ratsanikkude peale.”

Ja Taar sirutas oma käe välja Emajõe poole, ja jõgi hakkas koidu ajal jälle oma asemele jooksma, ja aorahvas põgenes ta vastu, ja Taar puistas aorahva keset jõge.

Siis laulis Tõll ja maarahvas seesinase laulu: “Ma tahan Taarile laulda; sest ta on väga kõrgeks saanud, hobused ja nende ratsanikud on ta jõkke heitnud.”

Ja Ahti õde Marja, kes nõid oli, võttis arbu enese kätte, ja kõik naised läksid välja tema järele arbudega ja reastikku.

Ja Marja vastas neile:

“Laulge Taarile, sest ta on väga kõrgeks saanud; hobused ja nende ratsanikud on ta jõkke heitnud.”

Ja Tõll käskis maarahva Emajõe juurest edasi minna.

Seda kõike kuulutab Tõll Ahti suu läbi; aga kui vanemad pistavad pead kokku, õhtutel vana Osmase kojas, mida rännul kannavad Marja ja Ahti, läheb Tõll alati eemale.

 

Täna lõppes viimane küla, kus räägitakse kõnet, millest me aru saame. Edasi on kuri valitseja, pikkade sorgus vuntsidega, kes sööb inimesi elusana, aga need, keda ei jaksa, nõiub kivideks. Igal pool ümber tema küla on kivid - tarretatud inimesed. Nii pajatavad need, keda kohtame oma retkel. Keegi ei lähe sinnapoole, sest elusana ei tule iial tagasi.

“Mis veider haldjas on see Taar!” hüüdis vanem Osmane; häälega, mis oli uskumatu väsinud kurgu jaoks; kuid selline oli kõigi vanemate mõte. “Kas tohib ühe meelehaige pärast jätta elu kivihunnikusse.” Osmase nahk hõõgus valutulest; see on märk, mis ennustab halba.

Las läheb Tõll üksi edasi, ütles Valev, muidu julge ja taltsutamatu, hull; pelgamata isegi, et tüdrukud hakkavad naerutama; igaüks oli pingul ega julgenud hingata.

Kuid tagasi minnes peame taas ületama jõe ja pooled hukkuvad.

Ning edasi on Ao ja hukkuvad ülejäänud.

“Oh et oleksime ära surnud Taari käe läbi Uuralisse!” ahastas Osmane. “Kas oled sa sellepärast, et ei olnud haudu Uuralis, meid ära toonud, Tõll?”

Seisa meist rahu, sest meie tahame aorahvale tegu teha, sest see on meile parem, et meie aorahvale tegu teeme, kui et me ära sureme.

Nii läks Tõll üksi ära. Aga paljud esimesed pojad läksid talle kaasa.

Järelejäänud osutasid vanem Osmase peale: tema sõna määras selle, et me sureme siin, pillatuna tundmatule maale, mitte Ao all, kus on haldjad, kes meid kaitsevad. Mis oli tookord Osmasel arus?

“Jumal Taar on meid maha jätnud,” ütles Tõeleid. Ja me kõik saime aru: nii see on.

Osmase nägu vajus halliks nagu tuhk ja Marja koos Ahtiga pidid teda toetama, et ta püsiks. See on esimene juhus ajastaega, kus kõige auväärsema vanema peale osutatakse. Mis jääb nii järele.

 

Hulk päevi valgus mööda, kuid keegi ei pagenud jõe poole, vaid lamati puhates. See oli hea, sest jumal Taar pani halastava käe meie peale; Tõll tuli tagasi; koos pikkade mullaste rootsudega.

“Need on söödavad juurikad,” ütles Tõll ja pani keema.

Tõepoolest, nad maitsesid imehead, nii rootsud kui leem, nad olid magusad; siis heideti taas lamama ja paljud nägid sellel ööl, et olemegi juba maal, kus voolab jõgedes piim ja mäed on mesilaste meest. Kuid seda suurem janu ja südame pöörlemine tabas pärast. Kuigi Osmane on juba nii vana, et ei tee unes päeva ja öö vahet, sest une jaoks on ta ülearu erk ja võib hommikul eksimatult öelda, kes hiilis öösel salaja kelle telgi juurde - päeval on ta segasem kui teised; aga teda kuulatakse, sest ta on tark; seekord oli Osmane tigedam kõigist.

“Mispärast oled sa meid Uuralist siia üles toonud, et meid ja meie lapsi ja meie lojuseid janusse suretada?” ütles Osmane omaette, otsekui ta mõtiskleks.

Tõll ei teadnud, mis tähendus on neil haudvaikuses öeldud sõnadel, ega osanud ennast kaitsta, vaid pilgutas Ahtile silma, irve suul.

“Jumal Taar on meid Uuralist ära toonud ja maarahva esimesed pojad endale valinud, et nemad teeksid üheskoos otsused, mitte üksi vanemad,” seletas Tõll.

Kui ta ringi vaatas, olid kõigil käes kivid. Ta pilk eksles inimeselt inimesele. Ta vaatas ka minu otsa, aga silmad olid tühjad. Ta vaatas ka Ahti otsa; Ahti käes oli väga sile ümar kivimürakas. Ta vaatas ka Marja otsa; Marja oli ringis viimane, temale kleepusid ta silmad.

Tõll pani käed rinnale risti, pomises omaette; aga vaikus oli pilkane ja see kostis; sest Osmane istus maas, jalad ristis, pea vabises peeneks kuivanud kaela otsas ja rind õõtsus raskelt nagu magajal või nagu surijal. Tõll palus Taarilt, et see ei jätaks teda maha.

“Mis pean ma selle rahvaga tegema?” küsis ta. “Pisut vaja, siis viskavad nad mu kividega surnuks.”

Silmad ikka Marjal. Osmane, Marja isa, ütles huultega muigutades: “Visake!”

Aga keegi ei visanud.

 

Osmane ja Marja rääkisid.

“Mis haldjas on Taar? Mitte üks tark ja teadmamees ei ole sellist nimetanud,” ütles Osmane.

“Taar on üks,” ütles Marja.

“Mis on üks?” ütles Osmane.

“Üks on see, mida on üks,” ütles Marja.

“Kui olen mina ja on Taar, siis on juba mitu. Siis mina ei mahu Taari kõrvale. Taar on liiga kange, et temast võiks olla head,” ütles Osmane.

 “Sina, Osmane,” tõttas selgitama Tõeleid, “ei mahu küll jumal Taari kõrvale, aga tema alla mahuvad lahedasti kõik.”

“Aga Tõll mahub Taari kõrvale. Miks on ta minust suurem, endal kõrvatagused veel pesemata?” ütles Osmane.

“Ka tema on allpool. Keegi ei mahu kõrvale, ta on üksi omaette. All on mitu astet, terve trepp inimesi,” ütles Tõeleid.

“Trepp, mida mööda Tõll käib?” ütles Osmane.

“Isa, Tõeleid ei mõista kõike! Kas veehaldjas on üks?” ütles Marja.

“On üks. Aga kui vaadata teisest küljest, on igal veepiisal oma haldjas,” ütles Osmane.

“Kas veepiisa haldjas ja vee haldjas on sama haldjas?” ütles Marja.

“Kui vaadata, siis jaa,” ütles Osmane.

“Siis neid on mitu, aga nad on üks,” ütles Marja.

“Jaa,” ütles Osmane.

“Niisama tuleb öelda ka Taarist, kes on üks. Kas vee haldjas ja tammepuu haldjas on üks?” ütles Marja.

“Ei, nemad ei ole!” ütles Osmane.

Siis rääkis Marja:

“Metsa kohin, millega peas mind sünnitati, pani mind nägema, et nagu veepiisa ja vee haldjad on üks, niisama on üks kõik teised haldjad. Ja miski on neist üle nagu tekk, mis neid kaitseb; sest kuigi haldjad on heade soovidega - ja vahest just sellepärast -, on nad nõrgad ja võivad kergesti haiget ja viga saada. Ja see üks kaitseb neid. See on rüpp, mis nad sünnitab, ja pärast kaitseb. Kas selle nimi on Taar või ei, polegi tähtis.”

“Siis on Taar naine,” ütles Osmane.

“Ei tea. Metsas ma selgust selles ei saanud. Metsas on kas valge või pime, aga mitte sugu. Kui on pime ja öö hääled omavahel põimenduvad, on kõik üks,” ütles Marja.

Siis rääkis Osmane:

“Kui metsa kohin minu peast sinu pähe sai, olin ma rõõmus. Aga kui sa hakkasid arbuma teisiti, arvasin ma, et vaimud saavad kurjaks ja teevad sulle haiget. Kui sa pagesid metsa, arvasin, et vaimud söövad su ära. Lepo, lepa haldjas, mäletad, see, keda me mõlemad nägime ja sa ütlesid: “See pole võimalik!” - ma olen talle alati toonud andisid ja palunud, et ta sinu eest hoolt kannaks ja ka teiste haldjate meelt pehmendaks. Sa näed, see on aidanud.”

 

Kui saabus lõpp, sosistas Osmane uuesti:

“Visake!”

Kuid jumal Taari haldjad olid võtnud kuulda Tõllu palveid või oli jutt haldjatest tõmmanud kaitsva vaiba Tõllu üle, sest igaüks oleneb rohkem nähtamatust kui nähtavast, rohkem kui inimestest; sel hetkel, kui käed tõusid hoogu võttes, et visata kivid, juhtus imelugu, mis andis kividele hoopis teise suuna. Nimelt ilmus silmapiirile suur tume laik, mis liikus kiiresti meie suunas. Kuni hakkasime kuulma metsikut sõjakisa. Igaüks püüdis päästa ennast kuidas oskas, unustades Tõllu täiesti, aga paljud viskasid kivid oma käest kallaletungijate pihta.

Need olid vist arvanud meid tabavat ootamatult ja rünnaku hoog takerdus nüüd sedavõrd, et meie saime taprid ja noad kätte ja meie paar hobust ja eeslit rakendati vankrite eest lahti. Aga näis, et seda polegi vaja, vaenlased korjasid lõhkilöödud peadega kaaslased selga ja hakkasid tagasi silmapiiri poole jooksma.

Juba tungisid uljaspead, kellest oli palju maarahva esimesi poegi, neile järele.

Ometi polnud see võit. Äkki oli keegi vaenlastest pea tagasi pööranud.Jäi seisma ja näitas sõrmega otse Tõllu suunas, kes seisis üksipäini, teistest eemal. Siis hüüdis teisi; kostis veel kõrvulukustavam kisa kui ennist ja kogu kari tormas tagasi, meie meestest läbi; kuni jõudsid kodade vahele, aga Tõll oli sealt kadunud.

Vaenlased nägid, et nad on lõksus, sest piirati igalt poolt ümber; meie hoopide all langes neid loogu. Aga nad ei hoolinud kaotustest, ei pannud neid tähelegi, vaid puistasid aina vihasemalt omavahel sõneldes meie hooneid.

Kuni nägid Tõllu meie asupaiga lähedal künkal seismas; ta muidu kidur keha joonistus valkjassinisel laotusel suure ja ähvardavana. Kõrval seisis Ahti nagu tohutu hiid.

Nagu oleks jumal Taar sulgenud nende aru, tungisid väed üha visamalt Tõllu suunas. Lasime neid mõnikord lähemale minna, et siis selja tagant ühekaupa surmata; siis jälle paiskasime nad kõik tagasi, et nad peaksid uuesti Tõllu poole tungima; kes tõmbas ligi kui rauatükk, milles on kiskumise vägi. Kuni kõik said haledalt otsa. Täna nägime, et selle maa vaimudel jagub ka meie jaoks halastust, ja meie meeleolu kasvas heaks; siis sõime jälle Tõllu juurikaid.

Keegi ei saanud meist otsa. Ainult vana Osmane, kellest ei taibanudki, kas ta süda jäi ise seisma või tallati rüsinas ära. Aga seda oli ammu oodata; tema asemele pühitseti vanemaks Lemmo, kes on Marja vend ja samuti kuuma verega, aga ei kanna veel kaela. Tõll ise hakkas kandma Lemmo koja riistu ja juhtis tema hobuseid; sedavõrd oli Tõll kiindunud vanem Osmasesse.

Aare ütleb küll, et Tõll teeb seda Marja pärast. Kuid see on tühi jutt. Marja ja Ahti tulevad päris meie voori lõpus; neil on silmad olemas vaid teineteise ja laste jaoks.

“See on Taar, kes minu kaudu neile soomused silmadele vajutas,” kõneles pärast Tõll, kui olime asunud vaenlaste moonakottide kallale. Peagi jooksis suust suhu, kuidas maarahvas oli edukas siis, kui mäe otsas oli Tõllul käsi püsti, ja kaotamas, kui käsi all oli. Seda nägid paljud. Sedagi: kui käed väsisid, pandi Tõll kivile istuma ning Ahti ja Aare hoidsid käsi ülal, kuni päike looja läks.

Tõll leidis maast väikese kivi, milles oli mitu kummalist, pikliku kujuga valget teokarpi, ja nende kõrval augud; ta toppis augud täis leivapuru, mis oli vaenlaste paunas, ja viskas kivi suure hooga eemale. “Nii ohverdatakse siin maal,” ütles Tõll. Ja maarahva esimesed pojad tegid samuti.

 

Paigad, kuhu järjest satume, on meile võõrad, aga Tõll tunneb end hästi; saab siinsest keelest aru ja oskab meelitada kohalikke meiega kaasa retkele. Teistes külades on keel teine, aga Tõll mõikab ka seda; nendest raiume mõõgaga tee läbi. Nii on kasvanud nii meie hulk kui varandus.

Ainult mõned on veel rahutud, eriti Luulik, kes nüüd on vanematest kõige auväärsem ja peab igaühe eest hea seisma. Tardub alati sambaks, kui satume mõne suurema kivi juurde, ja küsib Tõllult:

“Kas selle on jumal Taar teinud?”

“Jah,” ütles Tõll alguses. “Pole asja, mis ei ole jumal Taari tehtud!”

Nüüd hoiab kaugemale, sest Luulik kombib kõikide kivide küljest õnarusi, mis on nagu silmad või suu või käed; olgu need kivid kui siledad tahes. Need on kivistanud kuri sorakil vuntsidega valitseja, ütleb Luulik lõdisedes ega söö suutäitki sellest saagist, mis me kogume küladest; koguni ei luba Tõeleiul ühegi kivi juures teha ohverdusi ega usu Tõeleidu, kes näeb nendes kivides elusaid haldjaid nii nagu muudes.

Isegi lapsed naeravad lõkkes liha praadides Luulikut; keegi ei mäleta, et mõni vanem oleks olnud nii arg.

Mida edasi, jutustatakse külades aina rohkem suurtest ja rikastest linnadest, mille taolisi ei ole keegi näinud, ja Tõll paneb nende sõnad ümber meie keelde; ma küll ei usu, et need saavad võistelda lõunamaa linnadega, kus on veini sees päike, mis teeb inimesed lõbusaks nii ööl kui päeval. Teistes külades langetakse näost ära ja joostakse pakku niipea, kui silmatakse Tõllu. Need külad teeme tühjaks, sest siin elab kangekaelne rahvas, kes ei maksa maa valitsejale; kelle nimi on Petro.

Ühed räägivad valitsejast aukartusega, sest ta kaitseb neid, teised kartusega, sest valitseja on suur. Petrol on palju uhkemad väravad kui olid Aol, ütleb Tõll; kes teab.

SEDA ET. Petro küla on mägede, metsade ja orgude vahele suure oskusega ära peidetud; tulime midagi aimamata, kuni alles Tõll ütles, et see pole mäekülg, millest me üles ronime, vaid küla hiigelsuur kaitsevall; siis märkasime ülalt varitsemas tigedate vaikivate meeste rivi, odad valmis, et heita.

Luulik karjus meid seisma; Tõll vaid naeris; keegi poleks siit ilmaski pakku pääsenud.

Siis läks Tõll üksi üles, laskus rivi ette põlvili maha ning andis ühe mehe paljastele varvastele suud. Kuni see viipas, et ta tõuseks; see oli Petro; kellel polnud vuntse, vaid pikk habe nagu väärikal mehel.

Petro viipas veel teist korda - kogu rivi langes maha nagu üks mees. Püsti jäid vaid Petro ja Tõll, kes rääkisid omavahel ja kaisutasid. Kuni Tõll karjus midagi võõras susisevas keeles. Seejärel sõdalased tõusid, haarasid odad ning andsid nendega Tõllule au; meie kõik vaatasime, suud pärani.

Tõll jagas maarahva esimesteks poegadeks ja teisteks; jätsime nood koos kõigi asjadega mäejalale aset võtma ning läksime külavanema juurde võõrusele, kus oli igasuguseid hõrgutisi. Eriti vahvad olid karud, kes tantsisid inimeste kombel ja tegid samasuguseid kurguhääli nagu Tõeleid; kui kartsime, et karudes on kurjad vaimud, mis nõiuvad meid ära, siis Tõll naeris ja ütles, et karude haldjad on jumal Taarile meelepärased. Petro jõi kuldkarikast, meie hõbekarikatest, mille taolisi paljud nägid esimest korda. Ka mõnele karule valati hõbedast tassi. Kui nad rüüpasid, lõid paljud vaimustusega käsi kokku ja kasvas suur lärm, mis tegi valitseja silmad pehmeks ja heatahtlikuks.

Üha kanti ette liha ja punast kala, kuni kõik ägisesid. Siis pandi meile selga rõngassärgid, mida olen kohanud lõunapoolsetel maadel; et rinnakorv lõhki ei läheks.

Petrost kurakätt istus mustaverd, väga piklike silmadega neiu; kalliskivi, kellel olid nii kõrged põsemuhud, et me ei suutnud ära imestada. Ka meie laudade juures teenisid nägusad tüdrukud, kes siiski olid nagu kahvatud kuud päikese kõrval. Valitseja näpistas üht, kui see möödus, ja nägi hea meelega, et ka meie nendega hullaksime. Ainult seda neiut ei lubatud puutuda; Tõll pandi istuma tema kõrvale, mis tegi kõigi meeled kuumaks, kuni selgus, et see on Tõllu naine ja Petro on Tõllu äi.

Tüdruk oli poole võrra pikem kui Tõll, kelle nina paistis vaevalt Petro lauast üle; kohe toodi Tõllu istumise alla õlgedest padjad.

Kuidas Tõllu naine ja Petro idakaare mägedest siia said ja valitsejaks, jäi mulle arusaamatuks, sest kui selgitati, keerles kogu maailm pea ümber. Selle imeloo eest tänati haldjaid ja jumal Taari ohtra viinaohvriga.

Kuni Tõeleiule, kes kõikus, seoti nahast lähker ümber kaela ja Aare keerutas teda sellest kinni hoides ümber toa; Tõeleid paiskas vastu põrgates toolid ja lauad ümber, kuni kõik oli puruks. Aga Petro möirgas rõõmust, kõht vabisemas. Lõpuks kähises Tõeleid: “Jumal Taar on suur!”; siis langes põrandale.

“Selline on maarahva tänuohver jumal Taarile, et ta tõi meid maale, kus voolavad piim ja mesi,” lausus Tõll.

“Jah, siin on tõesti mesi ja piim!” hüüdis koguni Luulik, kellelt valitseja Petro pidusöök oli võtnud hirmu. Tõll pani ta sõnad sealsamas ümber ja Petro ütles aupaklikult vanem Luuliku ette kummardudes; kelle näo värvis ärevus punaseks:

“Kiidetud olgu Taar, kes teid aorahva käest ja valitseja käest on päästnud. Nüüd tunnen mina, et Taar on suurem kui kõik jumalad ka neis asjus, mille pärast nad uhked on olnud.”

Selles on jumal Taari käsi, et meil leidub ka siinpool Emajõge soosijaid, vastas Luulik ja seda pandi imeks, sest ta on alati hoidnud maahaldjate poole.

 

Peolaud kestis lugematu hulk päevi, sest valitsejal ei ole meie heaks millestki kahju; Tõllu pärast, keda ta armastab isa kombel. Aga kõigel saab ots. Äratati need, kes magasid põrandal, ja meid tõsteti otse lauast hobustele; anti uhiuued taprid ja üks Petro pealikest teejuhiks Tõllu kõrvale; kes tormas suure kisaga ees.

Kõigepealt sõitsime sinna, kus olid teised maarahvast aset. Kuid rõngassärke märgates pagesid kõik kodadesse, sest pidasid Petro väeks. Ainult Ahti, kaapinud liiva sisse uhke kindluse, mängis seal, Aap ja Paap temaga, nagu poleks meid olemas. Pealik näitas sõrmega maarahva aseme poole ja rääkis sosinal Tõlluga, mispeale Tõll raputas pead. Siis tõstis Ahti silmad üles; vaatas ainiti Tõllu otsa, kuni suunurgad tõusid kõrgemale kui kunagi, jättis lapsed ning jooksis meie juurde.

Tõll heitis ühe esimestest poegadest, Manivalla, rohu peale maha - ja pealiku mõõk leidis tema kallal tööd. Manivalla hobune sai Ahtile. Kõik olid Ahti reipust nähes rõõmsad, sest pealiku süngest olemisest paistis retk tulevat liiga raske eluveest kurnatud meeste jaoks. Värske veri on hea märk, ütles Aare, ka tema silmad pilkusid.

Ometi avanes üks koda ja Marja tuli sajatades välja - kiskus Ahti hobuselt.

Tõll ei takistanud. Lõi kannaga hobusele vastu külge ja me tormasime edasi.

Päev läbi raiusime ümberkaudu külades päid, kuni päike langes taevavõlvilt ja meid kutsuti läbi Petro väravate tagasi, kus igaühel oli karika kõrvale rääkida, mida taprid ja käsivarred olid korda saatnud; aga ma ei märgi siia, sest veini tõttu luisati ja tehti ilusamaks. Tavaliselt sattusime nii ootamatult, et keegi ei pääsenud põgenema ega isegi sõjariistade järele, lapsed iseäranis.

Järgmisel hommikul, kui sõitsime jälle maarahva juurest mööda, lehvitasid juba paljud meile; iga päev aina rohkem. Meie ei teinud sellest välja. Siis Tõll ei tulnud kaasa, vaid jäi maarahva sekka, kuni võtsime ta õhtuti endaga. Kui tulime tagasi samal õhtul, sest kaugemad retked võtavad hulk päevateesid korraga.

Ega ole ka Petro pealikke enam, sest meile sai tee selgeks.

Maarahva tulekust sõna saades plagavad kõik, kes saavad, Petro piiridest välja. Mis läheb iga päev raskemaks. Nüüd on Petro maa nii suureks saanud, et päike ei jaksa seda ühekorraga valgeks teha, ja nii puhas, et pole kuulda isegi hundi ulgumist; üksainus koht ongi veel Petro küla lähedal alles neist, kes ei räägi tema keeles, meie oma.

See on maarahva esimeste poegade tegu.

Kes kardavad, sosistavad, et Tõll jääb argusest maha; kuid see on vale, jumal Taari viinaohver ei lase elades tunda argust. Tõll istub rahvale kohut mõistmas ja rahvas seisab Tõllu juures hommikust õhtuni.

 

Töö tehtud, saime ümber vaadata; need, kes viitsisid end kergitada pidulauast. Petro küla on rikkalik ja inimesed rasvaste palgetega, kuid mitte nagu Tõll joonistas, vaid umbes sama mis Ao küla. Ent kust võib Tõll kujutleda lõunamaa külasid ja linnu, et teada, mis on tänavad täis kõrgeid maju, puuviljaaedu, pühakodasid.

Kui seda ütlesin, kutsus Tõll mind vaatama oma äia tagaruume, kus on palju kulda, selle hulgas ka vana Osmase varandused; Tõll ütles, et Lemmo andis need selleks, et maarahvas võiks ennast petrorahva juures hästi tunda. Tõesti ongi meie jaoks muldvalli taha ehitatud tüvedest ja okstest suured püstkojad. Aga Tõllu kutsel oli teine mõte. Ta laskus Petro jalgade ette, kes ammu ei viibi maarahva esimeste poegadega pidulauas, vaid istus vanadusest rasvasel õlepadjal, ning andis taas suud ta varvastele.

“Mis asi see on, mis sa rahvale teed?” küsis Petro. “Mispärast istud sina üksipäinis ja kõik rahvas seisab su juures hommikust õhtuni?”

“Sest et rahvas mu juurde tuleb Taari käest nõu küsima,” vastas Tõll. “Kui neil mingi asi on, siis tulevad nad minu juurde, ja ma mõistan kohut igaühe ja ta ligimese vahel ja annan teada Taari seadmisi ja tema käsuõpetusi.”

Kuulanud, maigutas Petro kaua huuli, siis tõstis veinisarve huulile ega lasknud enne langeda kui see sai tilgatuks; ta tohutu kõrisõlm kiikus veel tagantjärele. Tõll ootas vagusi nagu jumala palge ees. Siis ütles Petro ja mina panin kirja.

Ja Tõllu äi ütles tema vastu:

“See pole hea, mis sa teed. Sa nõrked koguni ära, niihästi sina kui rahvas, kes sinu juures on, sest see on sulle liiga raske; sina ei jõua seda üksi ära teha. Kuule nüüd mu sõna, ma tahan sulle nõu anda, ja Taar olgu sinuga: ole sina rahva asemel Taari ees ja vii sina asjad Taari ette, ja manitse neid seadmiste ja käsuõpetusega ja anna neile teada teed, mille peal nad peavad käima, ja tööd, mis nad peavad tegema. Ja sina vali kõige rahva seast vahvaid mehi, kes Taari kardavad, tõsiseid mehi, kes ahnust vihkavad, ja pane need neile pealikuiks, et nad igal ajal rahvale kohut mõistaksid; ja see olgu nõnda, et nad iga suure asja sinu ette tooksid, ja iga pisuke asi mõistku nad ise ära; nõnda tee enesele koorem kergemaks, ja nemad kandku seda sinuga.”

Mind saadeti ära ja ma ei tea, mis nad edasi kõnelesid.

Vaevalt sain juua mõned kruusid koos teistega, kui tulid peksjad mehed petrorahva hulgast, kes muidu logelevad niisama Petro ja ta sugulaste majade ees, hoides silm peal ja kolkides läbi halbade soovidega võõrad. Nad haarasid maarahva esimestel poegadel, kelle ees väriseb kogu ilm, sõna lausumata kätest, et poleks rabelemist, ja tõstsid vankritele, mis siis lükati muldvallist alla.

Keegi ei hakanud vastu, sest kõik olid nii uimased, et paljud arvasid, et näeme und; veeresime läbi ööpimeduse aina kiiremini, kuni naasime teiste juurde; kõik peale Tõllu.

 

Kui tõmbus valgeks, hakkasid paljud kobama hobuste järele, et minna retkele nagu alati valutava peaga ärgates. Kuid vastu vaatasid maarahva kõverad näod, mida polnud kaua näinud ja hakkasid ununema.

Marja oli öö läbi lõkketuld ülal hoidnud, aga meie ei märganud, vaid magasime. Nüüd sähvatasid Tõeleiu silmad; ta roomas lõkke juurde ja kraapis kätega tuhka; upitas end, et Marjaga kaasa tantsida, aga kukkus tagasi ning sosistas:

“Juua!”

Kõikide mõte oli seesama; me ei läinud kunagi kõrbeva kurguga teele.

Kus on teie Tõll oma juurikatega? küsis Marja.

Alles nüüd märkasime: me oleme lagedal väljal kodade kõrval ja pole midagi. Paljud puhkesid nutma piduroogade järele. Sest meid oli Petro lauast minema aetud.

Hala kestis, kuni Petro sõdalaste rivi kerkis muldvallile; kuid keegi ei kartnud, vaid imestasid Tõllu jutu üle, mis ta sealt ülevalt meile rääkis. Need olid samad õpetused, mis eile ütles Petro tema raamatusse.

Ole sina rahva asemel Taari ees ja manitse seadmiste ja käsuõpetusega ja anna teada teed ja tööd.

Ja vali rahva seast vahvaid mehi, kes Taari kardavad, tõsiseid mehi, kes ahnust vihkavad, ja pane need pealikuiks.

Lõpetanud, näitas Tõll sõrmega rahva sekka.

Kellele sõrm langes, selle kutsus enda kõrvale seisma; Petro sõdalaste kõrvale. Neid sai suur hulk. Aga ebaõiglus kisendas taeva poole, sest üles sai palju neid, kellel polnud rõngassärki seljas ja paljud särkidega olid all; ta ei kutsunud ühtki meie vanematest peale Aarde ega enamikku esimeste poegade hulgast, kes olid ära valitud Taarile ja teenisid mõõgaga; ta ei kutsunud mind; ta kutsus Tõeleiu; ning Ahti ja temaga koos Marja. Kas see on lõpp Tõllu raamatule?

Maarahva pealikud viis ta endaga külasse ja ehitas sissepoole nende kojad; sest nemad olid Kaleva soost inimesed nagu Tõll ise, teised ei.

Kes olid kuulnud lugusid, kuidas käib Petro võõrustamine, läksid õhinaga ja teised jäid maha, kade meel südames.

 

Mõne aja oli vaikus. Üksi need, kelle amet on ajada karja, käisid väljadel rohumaid otsimas, mis jäävad üha kaugemale meie asemest; ka rüüstatud külades, mis lagunevad tuules, sest seal leidub tarvilikku. Vanemad heidavad keskel püstkojas päid kokku, sealt tõuseb alailma suitsu, aga kellel selle vastu huvi. Kuid Tõll ei ole tulnud kordagi, isegi ei ilmu kedagi Petro väravatele; need on suletud.

Kuni meel sai puhtaks. Viimased päevad ehitatakse uusi kodasid juurde. Koguni kiik, uhkem kui kunagi; seal on kõige ees vanem Lemmo, Osmase poeg, kuigi see paik pole vanematele kohane; aga ta on nii noor ja heidab silma kadunud Manivalla nooremale tütrele Meelile; neil kummalgi pole isa selles asjas kõrval nõu andmas.

Peaaegu kõik, kes vanasti olid auväärsed, on ka praegu siin, üksteise ümber. Kas mäletab veel keegi, et lähedal elavad suur valitseja ja maarahva uued pealikud Kaleva soost, mida pole kuulnud isegi hambutud vanamoorid, kes mäletavad kõike.

Enam ei ole seda painet, mis varem - igaüks tunneb nii. Nagu elaksime kodus; vanaeitede kaebelaulude kõrval on nüüd õhtuti ka tüdrukud, kõõrutamine kostab näputöö kõrvalt aina valjemini ja lõkerdades, mis paneb poisid tööd rabama ja võistlema.

Ainult haldjaid on vähe, kuigi meelitame ohtrate andidega; kõik, kes tunnevad nende kombeid, on Tõlluga. Juba loitsib Valev ise lõkke ääres, kuigi sel pole õiget hoogu ega mõju; ütles napilt:

“Nüüd on Tõll meist heidetud.”

Oh, oleksime kodupinnal, siis astuks Valev valitseja Ao vastu ja võidaks paljakäsi! õhatakse. Igaüks annab tanumail Valevile heakskiiduga teed; kes on vahepeal kasvanud meie hulgas suuremaks kui vanem Luulik.

Järjest lausutakse Tõllu kohta; suhu kerkib uskumatuid süüdistusi, mis manab meelde tule vari, hubisedes palgetel. Tõllu nahas on kuri vaim meie sekka pugenud; tont ei lähe enam ise ära, nagu tuleb; ta tuleb ajada.

Las loitsime!

Aga kes teeb seda.

Ega ometi Luulik! purskavad poisid nagu hobused; sest Luulikust käib kuuldus, et ta roomas lauast tõustes alati Petro jalgade ees maas, suu verisel vahul, ja tegi vaskussi häält. See pole õigus; aga kes minu vannet usub, kui tahetakse muud; sestap rääkisin hoopis, mis varandused on Petro tagaruumides.

See oli tõsi, mis ma rääkisin. Kuigi see tekitas nurisemist Lemmo vastu, kes ei mõistnud midagi vastata.

Kui väljas oli kottpime ja ma kustutasin kojas lambi, lõpetanud kirjutuse, tuli vanem Luulik, et mina prooviks.

“Tapa ta loitsuga, tapa ta,” oigas Luulik; ta rähmased silmad ekslesid kojas.

“Ei, mul ei ole ühtki jumal Taari vaimu siin,” ütlesin. Siis jättis ta vilamise ja läks näost punaseks.

Sina tead loitsusid ja mis nendega teha. Sina oled neid kuulnud ja meelde jätnud ja üles tähendanud.

Aga mul ei ole pühitsust.

Sina oled ainus järel, kes teeb tähti.

Jaa, mina teen tähti, aga mul on oskus vaid viia kokku see õhk, see võnge, mis tuleb suust, ja tema pilt nahal või kasetohul. Minu manamine on see, et ma manan õhust tuleva ja õhku kaduva nähtavaks ja püsivaks; aga püsiv on ka samas püsitu, sest tal on vähe väge. Paljud arvavad, et see on suur tarkus. Ja tõesti, mul võttis hulk ajaringe, kuni selle manamise selgeks sain, ja Ao ei saanud sedagi; ometi pole see tarkus imeline. Mina teen tähti, aga Tõll teeb imetähti. Mis mina oskan ainult tähtedega, mis pudenevad tolmuks koos nahkadega, seda oskab Tõll taevatähtedega.

Kuulnud, põgenes Luulik kabuhirmus, nagu oleks mu suust kostnud loitsusid; aga see pole nii.

 

Pärast tulid vanemad üheskoos. “Sina oled ainuke nõid siin,” kõnelesid ja viskasid mu õlgadele vaiba, mille rohmakast, kriiskavate värvidega koest oli tunda, et see on mõnest lähedasest külast, aga viimata Petrole.

“See ongi, mispärast suur valitseja Petro teid ei luba oma külasse, te olete tema vastu ebaausad, kuigi ta nõnda lahkelt võõrustab.”

Oli näha, et vanemad ei jää minu vastusega rahule, aga nad läksid vaikides ära.

Seepeale kutsus Tõll mind Petro külasse. Kohe tänaval tulid Tõllu väljavalitud kaelakuti vastu; nende laul näitas, et midagi ei ole vahepeal muutunud. Ahti hiiglasekeha kõikus seinast seina, ta rääkis, et homme läheb Petro sõjakäigule aorahva vastu.

Petro võtab ka meid kaasa! üürgas Ahti. Veel enam, meie hakkame võitlema esimestes ridades, sest meie teame teistest paremini, kus on Ao haavad.

“Kas Ao ei ole meelest nõrgaks jäänud, nagu rääkis Marja? Kas Ao ei ole surnud?” küsisin.

“Ao on nõrk, nagu rääkis Marja, ja see paneb meie retke kergeks. Nüüd on Petrol palju väge tulnud. Petro lubab maa meile tagasi.”

Aga piim ja mesi, mis kuulutab Tõll?

Need on siin ja saavad ka sinna, kui Petro toob.

Kohtasin ka paljusid nende rahvaste seast, keda ennist olime endaga kaasa toonud petrorahva juurde; nad elavad kõik selles külas. Kuni Petro majast kostis klaaside kokkukõla hääl ja maarahva pealikute möirgamine.

“Ao me võidame!” hüüdsin.

Ao me võidame, kostis kõikjalt.

“Ao me võidame,” ütles Tõll humalavett rüübates. “Aga enne on jumal Taar käskinud hävitada need külad, mis on suure valitseja Petro muldvalli taga.”

Valitseja Petro vaatas üle laua, vuntsid sorgus. Jumal Taar on suur ja õiglane, ütlesid need, kes veel püsisid.

“Aga seal külas elan mina!”

“Sestap käskis jumal Taar,” ütles Tõll, “sind meie juurde kutsuda, et sa võiksid panna kirja kõik, mis tuleb, nagu see tõesti on. Sul tuleb jumal Taari tänada oma imeväärse pääsemise eest.”

Tõll küsis ka meie vanemate üle, kas nad on hea tervise juures; kuuldes jaa, rõõmustas ta väga, sest ei olnud neid kaua näinud palgest palgesse.

Siis kästi meil magama heita: ka minule anti aseme juurde sõjariistad, et oleksin võrdväärne nendega, keda Tõll välja valis. Praegu puristavad ratsud igal pool külas - orjad teevad neid meile korda. On teisigi peale minu, kes ei saa sõba silma; aga enamik on ilma meelemärkuseta kuni tapper kätte antakse.

 

Hommikul hiilisime värava juurde ja pärast Tõllu märki tormasime suure kisaga küla äratama. Küla oli tühi; selle asemel oli suur kividest kuhi, peal juustest pärg, mis pani Ahti kisendama narmaspilvede poole taevalael; Aarel kukkusid jälle juuksed peast, aga ta ei tõusnud lendu nagu tookord.

Need kivid kuhjas on nõiutud hinged, ütles Tõeleid. Kuid teda ei kuulnud keegi.

Vaid kaks vanaeite leidsime, kes ei jaksanud kõndida ega olnud mõistuse juures. Petro raius neil oma käega pead kaela küljest ja viis vilepillide kõrvulukustava huilgamise saatel külasse; kogu petrorahvas vaatas pealt, kuidas need pandi teivaste otsas muldvallile, kohas, mis oli Petro maja ukse vastu. Igaühele külas anti võidu tähiseks lõuatäis viina. Aga eitede näod olid liiga kortsus ja linnukarjad nokkisid kohe silmad ja muu kõlbliku ära, kuni pead heideti vaikselt seasöögi auku.

Petro kutsus maarahva taas enda juurde võõrusele. Veelgi kaunimad piigad teenisid laudade ümber; aga piklike silmadega tüdrukut, kes on Tõllu naine, ei olnud Tõllu kõrval. Koguni padjad olid Tõllu istumise alt kadunud.

“Kas teil ei ole tahtmist minna tagasi oma maale ja teha aorahvas enda orjadeks, kes käivad teie eest tööl ja tapatalguil?” küsis Petro.

Ei olnud kedagi, kes vastaks.

Öö hakul oli Tõll purjus; aga ta ainult tegi seda. Ka teised tuigerdasid, minagi. Siis lõi Petro Tõlluga oma karikad kokku, mõlemal olid nüüd kullast karikad, mis tulnud Osmase hulgast.

“Suure võidu tervituseks!” karjus Petro, ta pikk peenike vunts, mis rippus sorgus, tõusis äkki kikki ja ta naeris nagu meelest ära.

Siis raiuti ühel Tõllu meestest pea otsast, aga me tuigerdasime ega pannud seda mikski. Kallasime oma viina kõik põrandale.

“Uue suure võidu terviseks - Ao üle!” karjus Petro metsiku häälega.

Kuni Tõll sosistas, et hobused seisavad valmis.

Ühel hetkel kargasime uksest otse hobuste selga ja kihutasime väravast, mille jumal Taar oli meie jaoks pärani teinud, välja lagendikule. Mõned Petro, Tõllu häbematu äia inimestest tormasid järele, aga pöörasid liigse viina pärast varsti tagasi.

 

Meile sattus vastu palju taresid, kuid polnud kellegi käest küsida teeotsa, sest inimesed olid surnud või laiali jooksnud. Tõll ei peatunud kusagil, et jõuda jalust. Paraku: hommikul märkasime end tormamas otse Petro küla muldvalli poole. Jumal Taar aitas siiski niipalju, et kedagi ei olnud Petro poolel odadega varitsemas. See on Petro võim, mis pani meid pimedas ümberringi tiirutama, ütles Marja; siis jooksime ummisjalu silmapiiri taha.

Järgmisel hommikul leidsime taas silme eest Petro küla muldvalli - et põgeneda. Tõll kuulas, mis räägivad uued pealikud, ent seepeale laskis kutsuda Marja ja küsis, kuhu suunda peame hoidma; sest Marjal on tundlik kõhunahk.

Kuid Marja ei vastanud, ainult ta silmad välgatasid nõnda, et Tõll otsis muud tegevust. Sellest sai Tõll sõgedaks ja karjus, silmad verised:

“Me peame need nurjatud tingimata kätte saama!”

Võibolla on vägi kivides, mis on nõiutud, arvas Tõeleid.

Ka sina usud nüüd kivide nõidust?

Petro on suur nõid, imes minust kogu mu väe ja pani selle asemele takutüki pähe; miks ei võiks ta nõiduda inimest kiviks?

See kõik on jumal Taari kätes, ütles Tõll; aga kui tahtis eemale minna, ütles Marja:

“Kas sina tahad näha minu kõhunahka, et see on nii tundlik.”

Siis tõstis oma seeliku eest üles. Tõll läks näost punaseks nagu teda keedetaks või poodaks ja varises sealsamas kokku.

Me ei saanud sellepärast kaua edasi minna. Vaid imelise helduse tõttu jäime Petro sõdalaste poolt tabamata, sest need on luusimises hooletuks läinud. Tõeleid pritsis Tõllu peale imeväega rohtusid, kuni ta lõpuks, veel samal õhtul muutus jälle elavaks ja hakkas liigutama.

Mis liigutama; Tõll oli, nagu ta polekski minestuses olnud; käskis kohe retkele minna ja enne Tõeleiul loitsida õige teeots.

Tõeleid on kurnatusest kollase näoga nagu paljudel uutel pealikel; leidis, et meile oleks parem surra siia ilma suguvendadeta.

Tõll, üllatusest tumm, tahtis tapriga äiata Tõeleiule, kuid Aare viipas käega, et ootaks. Aare oli võtnud Petro juurest hõlmas kaasa lõunamaa looma, keda hüütakse kassiks; kellel on halli ja valge vöödiline nahk, kuid käppades küüned, mis võivad kas kraapida või vajuda naha sisse, nagu neid polekski. Kassil on imettegev jõud. Teda hoiti suures aus ka Paabeli lossides. Aare lõikas kassi naha ribadeks, mis pani vastu tuult lehvima.

Kuid kassi nahk ei rääkinud Aarele midagi; sest kassid on saladuslikud loomad.

Vaatasime toimingut põnevusega, kuid lõpuks Tõll tüdines ja näitas käega ühele poole; minu meelest umbropsu.

 

Minnes kadusid puud, jäid vaid kiviväljad üksikute rohututtidega, mille vahel oli värskeid sõnnikuhunnikuid. Nii saime mõne päeva pärast maarahva kätte; kes oli läinud peatumata, kojad õlgadel ja loomakarjad ümber.

Kui nägid, tulid ühed suurte andidega meile teele vastu, teised viskasid asjad maha ja hakkasid kodasid püstitama. Igaüks sai midagi. Tõll kõige rohkem, mina närutava salli, mis õiguse järgi minule kuulus, sest oli Tõllu enese kingitud; nad olid vist selle unustanud.

Aga kui Tõll nägi rahvast kivide vahel ja liivas ukerdamas, süttis temas viha nende rumaluse üle, kes tegid maarahvale sellise saatuse, et peab põgenema tundmatu ja hirmuäratava poole. Eks voolas ju Petro juures mett ja piima. Eks lubas Petro maarahvale tagasi Uurali, mille vallutas aorahvas.

Ta laskis võtta poole kodade riistadest, ehituspuudest ja loomadest, mis siin olid; maarahva uued pealikud panid oma kojad teiste omadest eemale, kõrgemale kohale, ja vahele veeretati suurtest kividest aed; need lapsed, kes ronivad kividele kaksiratsa, lüüakse ilma armuta.

Aga kui õhtul tundis Tõeleid, kuidas tõuseb jõud ja loitsis kõik halvad vaimud, kes kallutasid valitseja Petro eksiteele, meie hulgast eemale, tegi Valev teisele poole samuti lõkke. Nägime leekide värvis, kuidas Valev kiskus end vööni paljaks, lõikas noaga naha sisse ja piserdas verd igale poole laiali; siis tagus arbuga, kuni kõik jäi vait. Kuni meie selja tagant vastas teine arb - Marja.

Siis käis Tõll pimeduse sees; tagasi tulles lõid ta silmad välku. Jumal Taar oli teda kutsunud ja rääkis.

Nõnda pead sa Kaleva soole ütlema ja maarahvale kuulutama:

“Teie olete näinud, mis mina aorahvale olen teinud, ja et ma teid olen kotkatiibade peal kandnud ja teid enese juurde toonud. Ja nüüd, kui teie õieti võtate mu sõna kuulda ja mu seadust pidada, siis peate teie minu oma olema kõige rahva seast, sest kõik maailm on minu päralt.”

Sina, Aare, oled jumal Taari päralt, lausus Tõll.

Jah, kostis Aare.

Meie kõik värisesime; Ahti võttis oma poja Aabi kukile ja rääkis Tõllu sõnadega, aina kõvemini möirates, kuni kustutas Marja arbu hääle ja Valev trampis tule surnuks; ent pimeduse varjust sadas kaela kive, mis lõid mitu pead lõhki, ja kostis kihistamist.

 

Kui hommik sai, tulid vanemad ja esimesed pojad, kes olid mõistetud jumal Taarile, meie kodade juurde; rivis nagu haned sügiseti; jäid seisma kiviaia taha. Mitmel olid käes sõjariistad. “Kus on Tõll,” küsisid ja lõid piigiotstega plagisedes vastu kive.

Kohemaid tõusid Tõllu valitud esile, odad kaldu vanemate poole. Tundus, et hakkab taplemine, sest vaid kivid lahutasid üksteist. Kuni Tõll ilmus oma koja avasse ja mõlemalt poolt tõusis hirmus karjumine; millest polnud aru saada, mille pärast.

Ometi astus Luulik oma väest välja ja ronis üle aia; aga enne kui odad jõudsid teda tabada, patsutas Tõllu õlale, mis vankus kämbla raskuse all:

“Kõik, mis Taar on rääkinud, tahame teha.”

Tõllu silmad jooksid üle mõlemate; tema vägi oli noored ja tugevad, Luulikul kidurad, aga rohkem; kuulsad olid Luulikuga.

“Hea küll, ma räägin sinu sõnad edasi jumal Taarile,” vastas Tõll ning viipas käega tasase künka suunas, mis oli Luuliku kojast edasi õhtu teel.

“Kes iial sinna mäe külge puudutab,” ütles ta, “see peab surma surema. Ühegi käsi ei tohi tema külge puudutada, muidu visatakse ta kindlasti kividega surnuks või lastakse maha.”

Taar oli ennast näidanud Tõllule selle künka ääres. Kus kasvavad ümmargused kollakasrohelised taimed, mis on kämbla suurused ja kujuga nagu viis sõrme; süüa nad ei sünni, kes proovis, langes siruli nagu niidetud; neil on mürgised okkad, mis kraabivad sõrmi, panevad veritsema ja toovad nahale paistetuse.

Luuliku vägi heitis rahu märgiks oma piigid ja nuiad meie poolele; mis on Tõllu uus imelugu, sest keegi ei tea juhust, kus vanematest kõige auväärsem annab niisama ära riistad. Tõllu nägu hakkas sädelema ja me loopisime kõik kivid meie vahelt ära. Ainult mõned jätsid endale; Valev jättis tapri, ka Lemmo, teisedki; aga Tõll ei hoolinud sellest, sest rahu sai maa peale tagasi.

Tagasi minnes juhtus Luuliku jao hulgas segadus, sest keegi ei tahtnud jääda sellesse külge, kus on küngas; enam ei saa sinnapoole palja silmaga vaadata, ainult läbi sõrmede; kuigi mingit muutust ei ole. Luulik lammutas kohe oma koja maha. Siis tassiti kõigi kojad, kuhu ütles Tõll.

Mõnedel astuvad jalad iseenesest mäe poole; siis ärkab ta mõtetest, jookseb kodade vahele varju.

 

Nii hirmsat pole maarahvaga olnud, nagu nüüd. Vanemad panid nõukojas pead terve päikeseringi kokku; välja tulles olid näod äraseletatud, kuulutasid, et vanem Luulik on liiga rauk, et olla auväärseim kõigist! Kuigi hallist ajast on teada, et kaks asja tõmbavad vanadusega kangemaks ja paremaks, vein ja inimene. Au anti tulipea Valevile, kelle juuksed ei ole üldse hallid.

Vanemad - teised peale vanem Aare, kes on keha poolest ikka täiesti kiilas - kutsusid kõik, kes enne olid teisel pool kive, et pandaks oma asjad kokku. Sest me sattusime tühjale kohale, kuhu ei ole arvatavasti kunagi astunud inimese jalg, ja siin saame otsa kui tõugud. Loomad söövad varsti viimased rohukõrred ära, mis me siis teeme.

Kuulnud hala, pöördus Tõll vihaseks nagu tuli; teised tema järel. Kes olid Kaleva soost, läksid nõukoja juurde ja kiskusid selle maha. Ahti trampis jalgadega, kuni kojast jäi järele tolm.

Tõll ütles, et kohe saabub jumala märk. Ning ei leidunud kedagi, kes oleksid oma kojad Tõllu juurest ära võtnud; oleme ennast märgi vastu valmistanud, käime, seljas parimad riided, mis meil on.

Ent siis juhtus üks laps mänguhoos keelatud künka ligidusse ja tuli sealt karjudes tagasi; leiti verest punane lihatomp - Luulik, kes oli kividega surnuks heidetud.

Kas see ongi see märk?

Tõll raputas pead. See on teine. Kes kipub jumal Taari mäe peale, visatakse surnuks, sest sinna ei tohi minna.

Siis vaatas ta otsa Valevile ja kõigutas sõrmega:

“Sina, nurjatu, tapsid Luuliku, vanematest auväärseima! Ainult sellepärast, et jumal Taar ise juhtis sinu kätt, pälvid andestuse.”

Saadikud, keda saatsime küladesse, on tulnud kõik tühjalt tagasi. Kui ongi kohanud mõnda inimest, siis vaid rändajat, mitte kunagi kedagi, kes elab siin, siin ei saagi elada, sest metsa ei ole kuni silmapiirini, isegi mitte mulda maapinnal, ainult kivid; ma ei ole nii puhast valget liiva ja nii palju kusagil näinud, ainult selles kohas. On, nagu kõnniks pattude riigis, kus pole rahu ega ka surma.

See kestab juba teadmata aja. Paremad riided on kogu aeg seljas ja tolmused, juba halvemad kui teised riided, sest lagunevad.

 

Märk on täna. Päise päeva ajal läks ilm pimedaks nagu öösel; rahvas nägi ja kuulis piksemürinaid ja tuletõrvikuid ja pasunahäält ja mäe suitsevat. Välgud tantsisid taevalael, maha sadas paduvihm, mida polnud siinpool Emajõge kordagi olnud. Isegi loomad aeti vee alla, sest nad olid kaua pesemata. Kui ilus! hüüdsid naised ega häbenenud, vaid kiskusid riided seljast, et lasta veejugadel üle ihu voolata.

See on, mis ma rääkisin kolm päeva tagasi! hüüdis Tõll; alles nüüd tuli meelde, et toona, kui valgus kadus, sündis jumal Taari armust imelisi asju, mis panevad igavesti vere tarretama. Hõiskamine katkes. Vaevalt oli veel näha, kuidas Tõll ruttab läbi veeseina künka poole, kus oli jumal Taar. Kõik läksid temaga kaasa kuni mäejalamini.

Jumal Taar lubas tulla täna maarahva juurde! Ta kõneneb meie kõigiga palgest palgesse, ka teiega!

Tõll puges läbi halli veeseina edasi, kadudes üha silme eest.

Taevas kärgatas sel pilgul lõhki ning jumala kivimäe tipu vastu sööstis alla valge sammas. Sellest vabises rahvas ja jäi seisma eemale, ja ütles Tõllu vastu:

“Räägi sina meiega, ja meie tahame kuulda, ja ärgu rääkigu jumal meiega, et meie ära ei sureks.”

Ja Tõll ütles rahva vastu:

“Ärge kartke, sest jumal on sellepärast tulnud, et ta teid pidi kiusama ja tema kartus teie silma ees pidi olema, et teie pattu ei teeks.”

Siis langesid kõik näoli kividele ja porisse, mis voolas künkast koos veega alla, kuniTõll läks üksipäini edasi vee ja pimeduse müüri sisse, mille taga asus mägi. Igalt poolt tuli karjeid, sest ülalt saadeti üha võikamaid kärgatusi. Kuni nende hulgas oli hääl; kord vali, siis kadudes mürina ja vihmakohina sisse; kõik kostis lõpuni ära:

“Nõnda pead sa maarahva vastu ütlema:

“Teie olete näinud, et ma taevast olen teiega rääkinud.”

Astuge üles Taari juurde, sina ja Ahti, ja seitsekümmend maarahva vanemaist, ja kummardage kaugelt. Ja Tõll üksi tulgu ligi Taari juurde, aga ärgu tulgu teised mitte ligi; ja ärgu tulgu rahvas mitte temaga üles.”

Sõnu kuuldes langes Ahti sügavasse tardumusse, millest teda toibutati Tõeleiu imejoogiga. Kuni Ahti tegi silmad pärani ja hüüdis:

“Jumal Taar on mulle mu patu andeks andnud!”

Mis patu?

Et ma kandsin kivi põues tema saadiku vastu.

Siis läksid Ahti ja mõned Kaleva omad, keda Tõll oli välja valinud, jalamile. Tahtsid ka edasi minna, aga takerdusid üksteise jalgadesse, komistasid, kukkusid; samas kärgatas eriti kõva äike, välk jooksis nende kõrvale maasse, mõnda riivates; kõik tormasid ummisjalu tagasi; inimesed olid kägaras välkude all.

 

Rohkem ei ole Tõllust midagi kuulda. Kuigi kuu on kasvanud

juba tühjast täis. Vanemad asutasid edasi minema ilma Tõlluta, aga Kaleva soost rahvas ei; ja nende sõna maksab rohkem teistest.

“Kuhu te tahate minna?” küsivad.

Tagapool on petrorahvas, sealt edasi aorahvas, pole maad, mis meid ootaks. Ees on silmapiirini kivid. Ülalt sajab vihma lakkamata - sellest vihmast elamegi, need, keda nälg ei ole rabanud. Hüttide seintel kasvavad seened, ka seespool; neid alguses põletasime, nüüd sööme; riided hakkavad märja pärast seljas mädanema, isegi neil, kes taipasid mähkida end naha sisse.

Alguses kriipis igatsus, ent vihm uhus selle asemele liigestesse tuima valu, ammu ei räägita minekust. Peaaegu ei räägita midagi, vaikus.

Mitte üht rändajat ei ole eksinud meie ulatusse. Siit pole midagi otsida.

Kes on söönud tigedatest putkedest, kõnelevad, et Tõllu võtsid mäevaimud enda rüppe ja imesid tühjaks, nüüd hulbib Tõll Toone jõe voogudes, rahu leidmata, teisele poole pääsemata, tagasi tulemata. “Kui ta ükskord eksib tagasi, juhtub samamoodi nagu ta seekordsel eksirännakul,” räägivad nad. Sest see pole mägi, vaid tavaline küngas, mis ei kata midagi; mäeks kasvatasid ta toona haldjad, kes tulid kohtumõistmisele jumal Taari üle; ka välk oli sellest.

“Välk lõi ta lihtsalt maha,” ütles teine.

Mõni leiab, et Marja ja Tõllu vahelt jooksis must kass läbi, see on Marja nõidumine, mis toimib.

Aga ei nähtud söestunud liha maas, mis pidi olema.

“Jumal Taar kutsus Tõllu ära,” arvab Aare.

“Välk ei hakka jumala sõbrale.”

“Aga kui jumal on ise välk?”

Maailma laiali pihustatud Tõll oleks haldjas, kellele tuleb viia ohvreid; igavesti, meil kõigil. Sellest mõttest olid kõik kartlikud, sest Tõllust sai halba räägitud; ja oli surijaid.

 

Lapsed on kuhjanud kivid hunnikuteks, mis toovad meelde kääpad. See on meie saatus varsti. “Peame vähemalt proovima minna,” ütlesid vanemad, aga nüüd ukerdavad kõik nagu kurdid kivikuhjade vahel. Isegi lõket ei teinud enam keegi, milleks.

“Jumal Taari poole kummardada on sama vägev kui lõkkes hüpata, veel palju vägevam,” ütleb Tõeleid, ta silmis ei ole tavalist läiget, vaid tuhk. Ükski ta palve pole aidanud, et tuua Tõll. Väike küngas on tagapool ikka sama, kuid aina vähem leidub neid, kes julgevad tema suunas piiluda.

Kui vanemad tulid kokku, siis ei ehitanud uut nõukoda, vaid külitasid laste kääbaste kõrvale. Enamasti vaikisid; täpselt ma ei tea, sest ligi mind ei lubatud, olgugi ma pole Kaleva soost, vaid see, kes võiks nende teod rebida üles aja kuristikust, milles kõik pudeneb. Kaleva soo omad käisid aina rohkem Aare koja juures, kuni jäidki selle ette lamama. Ka nende sõnu ma ei tea, sest nad ei kutsunud; nagu tahaksid kõik hääbuda ilma jäljeta kivides ja liivas, mis on valitseja Petro nõidus. Kui üks meist sureb, ei lähe tema hing Toonesse ega suubu ka jumal Taaris, kui Tõll ei ole meiega, lausub Tõeleid. Vaid tardub siinsamas.

Seekord tõusis teiste hulgast vibalik vanem Lemmo, Marja vend, kui Ahti tahtis karu kombel üle vanemate kehade minna, nagu tema viis. Langes ulgudes Ahti ette maha; kelle õlad hakkasid võbisema.

“Võta kätte, tee meile jumalaid, kes meie ees käiksid!” karjus Lemmo ja hõõgus palavikus. “Sest sellestsinasest Tõllust, mehest, kes meid Uuralist siia üles on toonud, ei tea me mitte, mis talle on juhtunud.”

Ahti kraapis keelega üle kuivade huulte.

“Ehk olid sina see,” ütles ta, “kes saatis Tõllu järele Luulikule, sest oled oma sõbra Valevi sarnane!”

See öeldud, võttis Aare koos Kaleva sooga kivid kätte ning hakkas Valevi ja Lemmo suunas tulema, väsimuse tõttu jalgu järele vedades. Kuid siis tuli vaim Ahtile peale ja ta langes meelemärkuseta maha, oma naise Marja põlvedele; Marja vaatas Valevi poole, Valev toetas end küünarnukkidele ja vaatas teda. Kuni Marja läks Tõllu telki, mis seisis kogu aja puutumata ega nopitud isegi seintelt seeni ära; Aare kuulutab, et tuleb oodata, kas veejoad ja mäda ta maatasa pehivad - see oleks märk, et Tõll ei tule tagasi.

Marja kiskus Tõllu padjast õlgede seest kuldkeed ja sõrmused, mis oli kaasa võtnud tema isa Osmane, ja keeras lahti vaibad; kõigis neis olid ehted, mündid, kuldasjad. Koguni põranda mulla sisse oli sõtkutud. Siis käskis oma lastel Aabil ja Paabil teha üles lõkke Tõllu koja puudest, mis vanematele oli väga meele järele.

Kogu õhtu kanti õhinaga kokku kõikide kodade põlevad osad, kust inimesed olid läinud Manala radadele või kivideks. Sellest sai tohutusuur kuhi. Mis pandi põlema; leek kasvas Tõllu kojast kuni taevani ja neelas ära isegi vihma, nii et ilm jäi vait.

Aga kõige lõpuks äratas Marja üles Ahti, andis tema kätte need esemed, mis ma nägin tookord valitseja Petro aarete hulgas ja olid kullast, ning Ahti viskas kõik tulle. Sellest tõusis kõrvulukustav sisin, mis pani leegi alguses peaaegu maadligi, aga siis kasvatas kahekordse hoo. Paljud nutsid, sest kulla olid esiisad kogunud paljude põlvede jooksul ja hoidnud hoolega tallel, nüüd sai see tuhaks. Nii mindi laiali, palgeil pisarad, ja lõke valgustab meie küla läbi öö nagu oleks päev; kodade hulgas on tühjad kohad, need, mis põletati. Ei tea, mis sellest tuleb, et tehti tuli.

 

Kui lõke leiti kustunud, kaapis Marja süte alt välja musta värvi raske känkra, mida jaksas vaid suurivaevu paigalt nihutada. Ta nägu muutus kandiliseks nagu tahutud kivi, milles silmad põlesid heleda leegiga; hiljem räägiti, et silmad olid rohelised, ent see pole õige. Vihm uhus kogu selle musta ojadena üle Marja käte maha, kui ta känkrast kinni hoidis, ning päikesekiired paiskasid end vastu meie palgeid, nii valusasti, et paljud olid kaua oimetud, valutavate silmadega.

Siis vaatasime kiiskamise sisse.

“Näe, vasikas!” hüüti ühest suust.

Tõesti, kuld ei olnud ära põlenud, vaid kaotanud kuju ja sulanud kokku üheks suureks vasikaks, mis haigutas tontliku suuga nagu pilkaks. Kõik vaatasid imestusega Marjale otsa, sest see pidi midagi tähendama, piima, liha, midagi. Aga Marja naeratas nagu kunagi ei teinud, koguni kadus salapärane range kurd ümber huulte, ja siis hakkas ta tantsima.

Niisugust tantsu pole varem nähtud. Ka Tõeleid tantsib, aga alguses ettevaatlikult, siis kiiremini, kuni haldjad võtavad kaasa ta meele ja ta langeb maha kui surnu. Nii tantsivad kõik maarahva arbujad. Ainult mitte Marja, kes otsekui kasvab kokku taevaga ja kividega - küllap ka puudega, kus neid on, sest puudehaldjad on teistest tugevamad; ja ta ei lange maha, vaid laulab, nagu ei tantsikski, vaid tunneks pidu; aga see on teistsugune hõljumine kui Aarel, keda lennutas Tõeleid.

Võibolla sõi ka sellepärast meisse nii sügava vao, et ammu pole olnud tantsu. Kõik, kes jaksasid, tulid vasika juurde, ühed ühele poole, Kaleva sugu teisele poole, ja vaatasid.

Korraga jäi Marja minu ees seisma ja sirutas käe, nagu peaksin tulema ta meelest ära tantsu sisse; kes seisin kahe jao vahel ega olnud kummaski. Pigistasin silmad kinni ja ta läks edasi, aga niipea, kui ma rahunesin, haaras ta minust ja tõmbas endaga kaasa. Jooksin, hüplesin, kuni komistasin ja kukkusin.

Siis võttis ta ringi sisse järgmise. Nii kõik järjest, nii vanemate poolest kui Kalevad, kuni kõik olid üks kuhi, mehed ja naised.

Mis see on, mis sa teed, Marja! hüüdis Aare ning andis suud Marja suu peale rahva nähes; pärast on seda arutatud ja pahaks pandud, sest ta on venna naine.

Marja põrkus eemale kui nõelatud.

Meie oleme üks, me kõik. See ongi Taar, mis sa otsisid metsas.

Ei, Aare! Üks on kõik, kuid kõik ei ole üks.

Ma tean, Marja, Tõll ei ole Taar ja Ahti on vaid Tõllu suu, ei iial Taari suu. Aga mina tean ka, mis on Taar, sinuga tunnen tema puudutust, sina, Marja, oledki jumal Taar.

Jumal Taar on taeva tulenool, mis murdis meie tüve pooleks, ütles Marja. Meie pooled ei saa samaks, Aare.

Kuid miks! Ka Ahti, kes on Tõllu suu, on Taari poolel.

Kas see tähendab.

Siis lausus hääl meie selja tagant:

“Homme on püha Taarile.”

Vaatasime ümberringi, aga ei näinud kedagi. Küll oli vasikas sealpool. Paljud ütlesid pärast, et Marja tants ja meie kõigi tants panid vasika rääkima. Tõeleid, kes ei tantsinud ja keda Marja ei kutsunud, ütles, et see on Osmane, kelle varandustest ta on tehtud. “Osmane on ära leppinud,” ütles Tõeleid.

Oli ka uskujaid, et vanem Luuliku kondid, mis seniajani lamavad jumal Taari künkal, kuhu ei usalda minna, kõnelesid.

Ma arvan, et see võis olla Ahti, sest tema oli vasika kõrval maas ja sonis vahest.

 

Täna hommikuks uhtus vihmavesi vasika täiesti puhtaks; ta oli mehekõrgune ja hoopis leebem kui ennist. See on hea enne, ütles Valev.

Jah, sest vasikas sündis Ahti väest ja Valevi õnnistuseks, lausus Marja. Kui nad poleks puhtad, poleks sündinud.

Vasika sõna on, et Valevi süda on puhas vanem Luuliku pärast. Maarahva hulgas ei ole olnud kividega surnuks viskamist.

Kuid kes siis!

Seda ei saa ütelda; seda pole siin. Sest on tont.

Mispeale said kõik julgust ja hakkasid vanematele peale käima, et läheksime edasi, sest siia sureme asjata kivide vahele. Ei ole võimalik, et kusagil ei ole lääne pool maad; äkki jäetakse meid seal elusse.

Polnud, kes ei tahtnud minna - ka vanemad, ka Kaleva rahvas. Miks seda omavahel ei olnud kokku räägitud, ei tea, sest ei tarvitsenud mingit käsku hüüda, vaid kõik hakkasid õhinaga asju kokku panema. Kus asus varem Tõllu koda, kanti suur kivihunnik, et selle alla saaks Tõllu hing tulla, kui väsib rändamisest.

Kes jõudsid, kutsus Tõeleid jagelema ümber kivide heitmise, mida maarahvas olevat teinud ajast aega pärast suuri karujahte.

“Täna on tundmus, nagu oleks karu lastud,” ütles Tõeleid.

Siis loobiti kivid Tõllu kohalt uuesti laiali ja siin oli kõige kangem noor vanem Lemmo, kellest panime imeks, sest ta on üpris hapra kehaga; tema naist Meelit kadetsesid seda nähes paljud tüdrukud; oli uskumatu, et Meeli sai mehe täpselt samasuguse nagu oli ta isa Manivald. Küll aga Valev ei olnud kivitõstmises kuigi osav. Kuid Aare oli veel viletsam ja langes põlvili Valevi ette, silmad kiilas näos tuhmid ja pleekinud. Tema järel palus kogu Kaleva sugu, et Valev võtaks enda hoolde ja viiks maale, mis ei jookse piima ja mett, vaid kasvataks puid. Nagu oleks Valev saanud võidu.

Säärane oli Marja nõidus.

Ta suretas ka oma mehe Ahti ihust igasuguse rammu; kes usuti enne peajagu teistest üle olevat; või läks see Aabisse, kes jaksas tõsta peaaegu sama suuri mürakaid kui Lemmo, kuigi on alles laps. Pärast lärmas oma isa kombel ja püüdis tüdrukuid; seevastu Paap ei läinud võistluse ligigi, vaid vaikib, nohiseb omaette Ahti kõrval, kes püherdab maas, püsimata jalgel, ja laulab kõigest kõrist, silmamunad pahupidi.

Aga laulud tulid meelde ja lauldes said keelepaelad lahti sulatatud. Kibedasti kahetsesid paljud, et pole puid, ei saa kiike üles seada. Viimasesse lõkkesse, mis tehti hoopis mujale kui vasikas, pandi sisse kõik, mis veel põleb, rämps, nii et plats oli sama sile nagu nägid need, kes tulid siia esimestena.

SEDA ET. Kõik, mis juhtus siis ja edasi juhtub, on unenägu; mu käed värisevad seda kirja pannes. Nii seisis äkki nuiade ja odadega sõjavägi meie hulgas, sõtkudes viletsamad kapjade alla. Nad olid kurdid kaevete vastu.

Just olid Tõeleid ja Marja hüpanud ühe korra ühekorraga üle lõkketule, kui meile sadas ida silmapiiri poolt tume vari; kuulsime tasast klobinat, mida tegid kabjad kividel. Tõeleid seisatas kui tardunud, sest maa ja kivide haldjad kiskusid teda; näis nagu kohe vajub ta läbi maapinna Toone juurde, mis on küll mujal. Marja ei pannud tulijaid mikski, vaid naeratas neile rõõmuga ja sirutas käsi vastu, kutsudes ühinema tantsus, nagu ennist meiega. Mõni sõdalane tuligi hobuse seljast maha; nad hakkasid januselt teda murdma, aga ta ei lasknud seda sündida, vaid kilkas, kuni nad kõik puhkesid lõbusasti naerma.

“Kes te olete, kust tulete?” küsis Marja, heitis rõivad rindade pealt, mis olid veidi närtsinud, ja langetas ahvatledes silmakarvad.

“Petro juurest,” vastati uhke meelega. Selle peale kahisesid paljud. Kuid Marja tegi hea näo.

Ahti vaatas süngena, kuidas Marja hullab. Kuid ei jaksanud tõusta, et teda maha lüüa.

Siis viige Petrole palavad tervised, sest maarahvas elab hästi, lausus Marja. Kuid igaühe, kes puutub sellesse rahvasse, muudavad ta nõiad sigadeks.

Kuulnud, taganesid Petro sõdalased Marjast ega puudutanud teda enam, olgugi ta ilma mingi kaitseta. Oleksid vist joostes põgenenud, kui mitte üks nende tagareast, kes oli samasugustes takustes sõjariietes kui muud, ei oleks seisma karjunud - Tõll.

Tõllul oli tapper käes ja ta virutas sellega Ahti poole, kes muutus näost kaameks kui mäetipp, aga sai siiski eest ära; viskles sülitades kaugemale, kus Petro sõdalased tal kaenaldest kinni haarasid; Tõll läks Ahti poole, õõtsutades taprit käes. Kõik vaatasid pinevusega. Marja katkestas tantsu ja naermise, põrnitses selliselt Tõllu pole, et see hakkas värisema ja tapper langes maha.

Mõni tahtis üksi keset platsi värisevat Tõllu naerma hakata, aga ei julgenud. Oli vaikus.

“Mis on rahvas sulle teinud, et sa nii suure patu nende peale oled saatnud?” küsis Tõll viimaks, küünitades vasika suunas; kuigi lõualuud värisesid ja sõnad ei tahtnud tulla.

Ta küsis Ahti käest, kes ikka oli sõdalaste võimuses. Mida oleks pidanud küsima Marja käest.

“Ärgu süttigu mu isanda viha põlema,” vastas Ahti vaikselt. “Sa tunned rahvast, et ta kurja sees on.” Kumaras, õlad längu oli ta väike, üldse mitte hirmuäratav, vaid nagu tõuk.

Marja sülitas lirtsudes maha allakäinud mehe kombel.

Seda panid tähele kõik ja läksid temast eemale; ka Ahtist, kes oli kõhetu. Marja silmad välkusid nagu jumal Taaril, keda nii arvati olevat.

 

Aga siis juhtus, et kuldvasikas loobiti vankri peale ja osa Petro meestest kihutasid sellega minema. Vaatasime, kuidas see kaob tolmujuti varju, kuni Tõll ütles:

“Kes Taari päralt on, see tulgu minu juurde.”

Sõnad olid tasa, aga kõik kuulsid ja tahtsid tulla; tekkis rüselemine, milles Tõll võttis enda kõrvale ainult need, kes olid temaga ka Petro juures, Kaleva soo. Pandi seisma Tõllu taha ja Petro mehed nende taha, odad sihitud selga; petrorahva hulgas oli ka vihaseid, kelle vennad olid meie põgenemise ajal tookord surma saanud.

Tõll ütles neile.

Nõnda ütleb Taar, maarahva jumal:

“Igaüks pangu oma mõõk vööle, minge sinna ja tänna ühest aseme väravast teise, ja tapke igaüks oma vend, ja igaüks oma sõber, ja igaüks oma sugulane.”

Mina ütlen sellele lisaks - täitke täna oma käed Taarile, sest igaüks mingu oma poja ja venna peale, ja seda sellepärast, et ta teile täna õnnistust annaks.

Kaleva lapsed tegid Tõllu sõna järgi; meie jooksime mööda välja, pagedes ratsanike ja vere lõhnast hullude odaheitjate eest, kes ei teinud vahet meeste, naiste, laste ja loomade vahel. Kellest paljud veristasid liha oma lihast. Sel päeval langes rahva seast kolm tuhat meest. Loobiti hunnikusse Tõllu koja aseme peale, kus valati vasikas, ja süüdati põlema.

Mille valguses püstitas Tõll oma telgi eemale küla taha, jumal Taari künka jalale, peaaegu sinna, kuhu läheb päike looja. igupoolest peaksin su tapma, ütles Petro, aga vastuoksa, võtan heatahtlikult vastu ja kostitan, mis see on?

Sest olen ise süüdi, mina, Petro! ütles Petro.

Kuidas saaks süüdlane kohut mõista teiste kallal: olen valusasti maksnud oma läbematuse eest, et ei oodanud, vaid läksin üksi Ao vastu, kes oli koolnud ja valitses Oa. Tõll, väimees, palun ära kuula mind, sest olen rauk ja nõder juba.

Nii rääkis Petro vahetpidamata ega lasknud Tõllul midagi vahele öelda; sest üks kivi oli lahingus tabanud ta kolpa, puurides sellesse augu. Kuni vajus toolilt maha ja tõsteti tagasi.

“Tõin kirjutaja sinu suurte tegude märkimiseks ja vanaduspäevade leevenduseks,” ütles Tõll. Mis pani vere mu soontes tarretuma.

“Need olid õnnetud teod,” vastas Petro.

“Mis tähtsust sel! Teod lähevad meelest ja saavad unenäoks, aga kirja mäletatakse; kiri ongi ainus tegu, mis jääb. Sestap võib uskuma panna mistahes ja see mees on vilunud säärastes tegudes.”

Kuid Tõllu naine tõi veini ja Tõll aina jõi ega vaadanud kordagi naise poole; Petro rääkis jälle üksinda.

Tõll, väimees, ära kuula mind, sest olen rauk; kuid jumalad on igal pool koe ja otstarbe poolest ühesugused ning sellepärast kirjuta üles nende seadused, et saaksid paremini teha jumalate tahtmist. Taar on suur jumal, aga ta on sama, mis Perun, meie jumal Sarmaatias, sest mõlemad ilmutasid end kunagi minule, pääsesid minu kaudu maa peale; ka nende seadused on samad, kui nimi ära vahetada. Aga nimi ei tähenda, nagu sa tead, väimeespoeg, ah, ära kuula mind.

Veider ringkäik, jätkas Petro. Tahtsin saada teist kasu ja nüüd annan teie heaks teada jumalate seadused, olgugi te mulle ainult halba sünnitanud, oma loitsudega saatnud peaaegu mulla alla.

Tõllu suust kostis süütu une vilinat, aga Petro näitas mulle, et kirjutaksin üles ja rääkis.

Kui vein ka temast võimu võttis, siis needsin, et olen õpetatud kirjutama. Kuid võib ka olla, et vaid selle pärast olen elus, sest ma pole Kaleva soost ja teisi on suur osa hukka saanud; eks ole kõik, nagu vaatad. Ma siiski ei neednud jumal Taari nimel, vaid kivihaldjate nimel, kellel pole väga palju väge sees.

 

Tõllu pilusilm viis ka lambi minema, nii et mul tuli leida pilkases pimedas magamisase keset rottide vastikut krabinat; õnneks oli soe ja ase oli pehme. Sõba sattus vist siiski, sest ühel hetkel lasti tohutu tulelont otse vastu nägu, nii et ma hüppasin hirmuga asemelt; kusagilt tuli rämedat purjus naeru. Olin just näinud, kuidas mind kinniseotult visati lõkkesse ja silmamunad plaksatasid kuumast ja valust lõhki; ma uskusin, et see on tõsi, mu saatus ongi siin lõpule saanud.

Aga mitte see pole tähtis, mis minuga sündis; mu nahka kõrvetati, aga vähe. Tulid Tõll ja tema naine.

“Teilt pole midagi võtta, ainult nahk,” ütles Tõllu naine.

“Aga kuld? Aga vasikas?” meenutas Tõll. “Ka nahk on hea, seda ei tasu raisata ilutuledeks, vaid teha saapaid, kotte, vaipu, karvadeta kasukaid.”

“Minge parem, minge ometi minema!”

“Mu jumal käsib mul sinu juures olla,” irvitas Tõll.

“Teilt pole midagi võtta, teist on rohkem tüli kui kasu, ainult nälg, mustus, räbalad.”

Seejärel langesid nad kaelakuti minu voodile, naine rohkem kui pea jagu suurem Tõllust, ja oleksid tõrviku pärast end ära põletanud, kui mind ei oleks juures olnud.

Tõll ajas end äkki küünarnukkidele ja vaatas minu poole, aga mind nägemata, läbi minu nagu klaasi; kuutõbisena. Siis tõusis ja käskis mul savitahvel valmis panna; rääkis Petro sõnadega, mida ta ei saanud toona kuulda, sest magas, ja veel sealt edasi, kuni mu käsi väsis kirjutades, sest olen harjunud nahkadega; ta ei pidanud vahet, vaid rääkis.

Kuni sai valmis suur raamat täis kõiki asju. Petro magas järjest selle aja, nelikümmend päeva, nagu pärast üteldi; kui meid leiti.

Petro kadumise pärast oli külas juba suur lein peetud ja uus külavanem ametis; kelle Petro laskis kohe tappa.

Petro korraldas nii, et Tõllu ja mind visati häbiga kaitsevallist alla, kus me veeredes ja kukkudes pead lõhki lõime. Aga keegi ei ajanud taga, ainult irvitati kaugelt, kuni pääsesime minema. Koguni raamatu saime kaasa, selle tõi üks sõdalastest Petro käsul. Tõll küsis ka oma naist taga, aga vaid parastati; ja Tõll oli sellest rõõmus.

 

Teel väsis Tõll nagu arvata. Tassisin teda vaheldumisi süles ja turjal, kuni maarahva ligidusse jõudes heitis pea kõrgilt püsti ning tuli samm minust ees teiste juurde. Jõudsime näljast nõrkadena ja tuultest läbipuretuna, tolmusena, haigena.

Naeratasime, kuid palju oli teisiti. Tõllu telk lammutatud; küla servas sattus vastu pangede all kummargil Ahti, kellel higi voolas üle silmade; kuid teisedki ei pannud tähele, nagu oleksime vaimud.

Vahepeal oli mitmeid hütte juurde tekkinud. Kõige keskel suur palkidest maja, millest tuli välja Valev ja vaatas meid pilkava näoga. Kuni Ahti jõudis vett kandes temani ja viis kotta Marja kätte, kes lükkas ette kausi supiga. Ahti sõi; kõhn, räbaldunud, räpane, silmade ümber hallikassinised rõngad. Siis tormas maad kaevama; kivide vahele oli mulda veetud ja küntud põllud. Kusagilt ei saanud aru, kes on Kaleva soost, kes ei.

Seda hävitust nähes puhkes Tõll suure häälega nutma.

Läks keset küla ja viskas seaduste tahvlid sinna kohta, kus kunagi asus tema koda ja praegu kõrbenud luude kuhi; hüüdis rahvast, aga kõik pagesid, kuigi mitmelt poolt piilusid silmad. Ta ei jaksanud teist korda hüüda, sest teekond oli pikk.

Ainult Aare, kes tegi musta tööd, tuli meie juurde ja kummardas Tõllule, siis ka minule, kuigi see pole kombeks. Aga ta vaatas otsa ainult mulle.

“Su nägu hiilgab, Tõll,” ütlesin. “Sind ei saa vaadata!”

Mu pale hiilgab, sest ma rääkisin Taariga, ütles Tõll ning kattis näo riideräbalaga, mille rebis püksisääre küljest; siis jutustas Aare, kuidas Marja nõidus oli maarahva ära teinud ja pani Valevi kõigist üle.

Kuni Tõll hüüdis:

“Ahti!”

Sellest sirutas hiigelsuur selg end nagu vibu üles ja kostis möirgamine, mille taolist ei kuule isegi sõjakäikudel. Ahti jooksis vankudes meie juurde ja viskus Tõllu jalge ette maha. Tõll näitas käega kirjatahvlite peale ja ütles: “Seal on kirjas kõik jumal Taari sõnad, mis ennist voolasid sinu huulte kaudu. Kuid ometi ei ole sind unustatud, Ahti - saad suureks, sina ja su pojad!”

Kuuldes seda, jäi Aare kurvaks; kuid Tõll ütles temale:

“Ka sina saad suureks, Aare!”

Siis kutsus Tõll Tõeleiu, tegi kätega talle õnnistava märgi ning ütles:

“Suur olgu sinu saatus, Tõeleid!”

Ta laskis tuua ka Ahti pojad Aabi ja Paabi ning õnnistas neidki tahvlitele kirjutatud jumal Taari sõnade nimel.

Mis on need sõnad, mille õnnistus peab mind nüüd saatma? küsis Paap Tõllule teraselt otsa vaadates.

Need sõnad on kirjas.

Tahtis, et ma ette loeksin, aga siis muutis meelt ja ütles:

“Teie kõik peate õppima selgeks need tähed, mis on pigistatud savi sisse! Sest need on erilised.”

Kes nägid, mis teoksil, hakkasid tulema lähemale, eriti Kaleva sugu, ja Tõll õnnistas kõiki.

 

Õhk oli korraga täis visinat ja halle varjusid. Teist korda ei saanud keegi visata, sest eit oli äkki nagu punane tomp ja kukkus väga kiiresti maha. Matma teda ei hakatud; see pole vist seaduse järgi lubatud, kuigi see pole kindel.

 

Kuid sellest tõusis nurin, kust ei oodatud; Tõeleid tungis teiste vahelt läbi ja ütles Tõllule, et kividega karistamist ei ole maarahva hulgas olnud ja vanaeide puhul ei kiida ka Taar heaks, olgugi ta karm. Kaleva sugu haaras pahameelega sõjariistad, sest Tõll istus koos Ahtiga lauas telgi ees, kuhu keegi ei tohi ilma loata ligineda; Tõll oli patjade kõrge kuhja otsas peaaegu sama suur kui Ahti.

Seevastu mitmed maarahvast kuulasid kahevahel. Ning mitmed, kes olid kivid visanud, karjusid sedasama mis Tõeleid.

“Ometi Taar kiitis, sest võttis vanaeide kaelast keti ohverdamise palgaks,” vastas Tõll, “näete, ketti ei olnud enam ta kaelas. See on Marja nõidus, mis teid kihutab. Heitke ta endast!”

Jah, Marja nõidus on suur ja metsik, kinnitas Ahti tema järel, Marja nõiduse pärast võttis jumal Taar ka tark Paabi, kellel olid rohelised silmad, isegi tema! Ta tõstis käed näo ette nagu magaks; Marja põrnitses Ahti otsa kui libahunt.

Valev tahtis Tõeleiu eest vastu öelda, kuid selleks polnud aega, kuivõrd Aare laotas laiali ühe minu nahkadest ja hüüdis: mis kiri see on, ma ei saa aru?

Olin märganud varemgi, et minu asju on nihutatud.

Pead küünitati nahariba poole, mis otsast narmendas justkui rebitud. Kuigi keegi ei saanud millestki aru. See on Paabeli kiri, ütlesin; olgugi see minu enda kiri. Mul hakkas hirm, nagu oleksin valet vandunud Taari palge ees.

Pane Aare ka seda kirja õppima, ütles Tõll, kortsutades nahka sõrmede vahel; kuni viskas selle tagakätt telgi avast sisse. Tuleohvriks - ütles.

Kes mõistab seda; milleks seda vaja; raamatu kirjutan teise kirjaga, mida osatakse.

Sul ei tohi olla saladusi inimese ega jumala ees. Jumal Taar on loonud kõik, sind ja mind, ka selle kirja on ta loonud.

Kas jumal Taar on loonud kõik?

Jah, Taar on loonud kogu ilma, koguni sinu küsimise on ta loonud, ütles Ahti.

Aga kes on teda ennast loonud? küsis Tõeleid, nii et kahin läks läbi inimeste. Kuni Valev võttis oma kõige suurema arbu ja tagus seda telgi kõrval:

Puu haldjad on loonud puu, puu on loonud maa, maa on loonud vesi, vee on loonud ema, ema on loonud ilm, ilma on loonud Linnutee. Linnuteelt on kõik alguse saanud, sealt tulid linnud, kes munesid munad maa pesadesse.

Kust on tulnud Taar, kas on ta hautud munast?

See kõik on Taar, meie jumal! ütles Ahti röökides ning vankus Valevi poole, kelle arb kiskus läbi oma naha kõik looduse hääled, nii et õhk oli äkki paks haldjatest ega lasknud Ahtit edasi. Kalevate rivi viskas Valevi suunas nooltega ja muuga, kuid ei tabanud, sest nõidus peatas lennu, nad kukkusid maha Kalevate jalge ette, viga tegemata. Ahti seisis silmi pööritades, kuni vanem Lemmo haaras ta turjale kotiks ja jooksis naerdes ümber telgi.

Taevast hakkas sadama suuri raheterasid, mis peksid vastu nägu, ja Tõll tõusis. “Vanem Luulik, kas mitte tema ei visatud kividega, Valev?” küsis, punane habe tigedalt lehvimas.

Siis põikas kamba telki, kuhu on keelatud.

 

Kaleva sugu läks samas ja kiskus külas kõik kojad maha, et minna; sest tulnud telgist välja, ütles Tõll, et õige aeg on täis. Maa on kaugel loode pool, kus voolavad piim ja mesi, kus pole rahet mis siin.

Ent kui hakati telki lahti võtma, laskus selle kohale tohutu udupilv, mis mähkis kõik ümberringi kui piima sisse; see on Taar! öeldi mitmelt poolt.

Paremat märki pole olemas. Ehk ongi juba piima jõed siin kuskil voolamas.

 Keegi ei näinud enam teineteist, kajasid üksnes hõiked, mis eksitasid. Igaüks otsis käsikaudu kobades omasuguse ja klammerdus tema külge, kuni leiti järgmine, kellest haarata. Lõpuks osutus, et koguneti ketina ümber kuhja; rännuks kokku pandud asjadest. Nii konutasime hommikuni ärkvel.

Ao hakul hakkasid paistma esimesed tähed, isegi Linnutee vöö, kus elab jumal Taar. Kui päike tõusis, ei olnud pilve ega udu kusagil; kuid Tõllu pale hiilgas.

Kalevad võtsid telgi. Taar käskis Tõllul teha endale ja kogu Kaleva soole kodade puudest asemed; mida me nüüd kõik kanname, nemad peal; ka need, kes enne olid vanemad, kannavad. Sammusime pilvele järele selles suunas, kuidas Tõll näitas; Taar on pilve sees meie kaitseks võõral maal. Kaugele ei jõudnud siiski minna, vaid langesime kummuli; liikmed olid kanged kauasest kivide ja liiva sees elust.

Need asemed on nagu vankrid, aga ei ole. Need on nagu hobuste turjad, aga ei ole.

htul tuli taas udupilv ligi, kui Tõll laskis telgi vaiad maasse lüüa. Siis saatis ta Ahti ja Aabi telgist ära paljale maale ööd veetma; rääkis jumal Taariga kuni hommikuni.

Oleme käinud kaua, pilv õnnistamas. Kui udu jääb ka päevaks, püsime paigal ega lähe. Kui pilve õhtul ei tule, ei jää me peatuma ööks.

 

Meie tee on viinud läbi mitmete maade, kus pidasime võitlusi. Need, kes jumal Taari ei usu, langesid nagu loog. Kukume huilates külade peale, alati sealt kohast, mida ei teata oodata, ning raiume mõõkadega sisse verise raja, nagu õpetas Petro. Mõni küla on suurem ja paremini valvatud kui oli Ao küla, mida maarahva vanemad pidasid heaks orjata selle asemel, et maa pealt pühkida, ent me ajame kaitsekraavid mulda täis ja püüame kilpidega kinni kõik nooled; kui visatakse tõrva kaela, on see kink saatuse poolt, seda kibedama käega karvustame.

Paljud arvavad, et maarahvas ei ole inimesed, vaid kurjad vaimud. Nõnda kõrgeks on kasvanud meie kuulsus; kuid meie lauludes ja muinasjuttudes ei ole siinseid kohti.

Palusin end Tõeleiule tema puust aseme kandjaks. Kes tuli maha ja käis kõrval, et ma ei katkestaks end, kõneles.

Arvasin varem, et jumal on jumala moodi, aga lugedes sain aru, et on inimese moodi. Minu koht on haldjatega rääkida; jumal Taariga rääkides olen kaotanud oma väe; sellepärast ma peaaegu ei loitsi enam.

See pole Taar, vaid vanadus.

Kuid vanaduse läbi peaks võim kasvama!

Ei kasva, ütlesin, nii vaid räägitakse, et lohutada.

Vaatasin, kuidas Tõeleid on kühmu vajunud, ta kondid naksuvad luuvalust, kui astub mu kõrval. Kui tema oleks sattunud lõunamaale koos Aoga, kaevanuks end kirjatähtedesse, kui mina poleks sattunud, teaksin manasõnu, kes teab.

Kuid see ei pruugi nii olla. Tõll mahub Tõeleiu sisse ära, kui ütleb suu - kõla järgi. Minul ei ole sellega asja.

Kivide vahel ega põldudel ei ole jumal Taaril õiget väge, vaid puude varjus, mis hoiavad võõraste eest; eriti tammesaludes, kus on Hiis. Sestap peatume hiites. Mida kohtame aina rohkem; mis annab tõendust, et samm on mööda õiget rada.

SEDA ET. Kõigest nuhtlusest ei ole veel küllalt, sest inimese aplus on täitmatu, ka halvas. Piisas vaid saada üks kord veidi rappida, kui jälle nurisevad mõned, mingem parem tagasi, sest Petro ja Ao ei ole nii hirmsad, nende jumalad on tavalised, mitte eriline nagu Taar; kuigi Petro rääkis ise vastupidi ning Ao on ammu surnud. Nendega saavat kokku leppida. Nii lühike ongi mäletamine!

Oh, oleksime Uuralisse ära surnud, või sureksime ometi siia!

Mispärast viib meid Taar sinna maale, et me mõõga läbi langeksime?

Meie naised ja meie väetid lapsed saavad riisutavaks!

Eks meil oleks hea Uuralisse tagasi minna?

Seda kõike karjub maarahvas läbisegi, kui märkab kedagi Kalevate hulgast mööda minemas. Tõllule endale karjutaks samuti, kuid ta püsib telgis seniajani, sest on udu; ka siis oli udu. Vastalised peitsid end jämedate tammetüvede taha ja keegi ei saanud aru, kust tulevad nooled ja piigid; neid sadas igalt poolt, surmates paljud. Tärkas hirmus hala, kuid Tõll ei tulnud telgist ja Kaleva sugu seisis telgi ees, käed rüpes.

Pärast ütlesid mitmed maarahva hulgast, et kõiki oleks tapetud, kui mitte Valev ja Lemmo poleks vastu astunud ja metsalise minema kihutanud kodade juurest.

“Tõstkem keegi pealikuks ja lähme tagasi Uuralisse!” ütles Valev pärast. Sest seniajani seisame udus paigal.

Maarahvas näitas vaimustusega Valevi peale, kes on pealik juba iidsest ajast; Valev tänas suure au pärast. Kui kodadesse laiali mindi, tegid paljud Kaleva soo poole kurja nägu; ja need tõmbusid küüru. Kui Tõllule räägiti sellest ja lahingust, ei öelnud ta - nagu poleks midagi olnud; aga võibolla ei olnudki.

Ainult niipalju: säärane oli Taari tahtmine!

Mida te vaevalt praegu oimate, kuid peatselt näete vilju.

Kuhu nüüd üldse? Uuralini ei jõuaks keegi, isegi mitte Emajõeni; kelle juurest läbi läksime, on vihased, ajavad taga, me peame ruttama ettepoole.

 

Puudesalus, kus on söödavaid marju, juhatas jumal Taari sõrm ise. Läksin noppides, kuni kõrvu puutus kõnelemise kõmin; mis on läbi tiheda udu, kus miski ei paista, nagu räägiksid vaimud. Hääled vahepeal hääbusid, kuid sain taas järele; tegin, et ükski oks ei praksunud talla all.

Miks on meile saadetud säärane nuhtlus, kas karistuseks maarahva tegude eest? hüüdis hele, innukas hääl. Kuid ometi ei tea ka muinasjuttude vestjad, kellel on kõik tallel, mis oleks väärt meile hukatust, vastupidi, alati on aetud kurjad vaimud meie kallale, kuni pagesime kodust.

Koju enam ei saa, kuigi tahavad. Samuti üheskoos minna, sest Tõll märgib meid oma needusega igaveseks ajaks, kostis vanem, kärisev.

Mis on nüüd meile veel jäänud!

Meie vägi on tugev, Tõllu vägi õgib vaid.

Valev ja Lemmo. Nägin neid juba, kui nad hiilides meie aseme juurest ära läksid; siis kadusid metsas.

Kuid siis jäid põlved nõrgaks ja marjad pudenesid peost, sest udupiimast kostis, et koguvad vanemad kokku ja lähevad tagasisuunas, mis on silmakiri; siis ringiga ümber Tõllu rahva; lähevad ees ja vallutavad need maad, mis Taar oli määranud Tõllule; kus on lookas süüa ja juua. Neil oli kõik mõeldud, justkui oleksid varemgi arutanud.

Nagu jalad võtsid Tõllu juurde; põõsaste oksad kraapisid näo veriseks, sattus silma, aga polnud hoolida asjadest. Oli näha, kuidas vanemad seadsid vargsi oma pambud meie peatuspaiga serva, koguni puude taha, et öösel põgeneda; neid oli enamik maarahvast; ei teadnud, kas jõuan enam. Jätsin oma mure jumal Taari meelevalda, kes mõistab meist paremini. Ootasin telgi ees, kuni kuu tuli välja, siis ilmus Tõll.

 Aga Tõll vaid kehitas õlgu, kuigi kuu tegi palged kahvatuks.

“Jätkem kõik mure Taari hoole alla, nagu tema teeb, on tehtud,” ütles. Nägu läikis õlist, käes oli karu rasvane reietükk, mille mehed täna lasid metsast ja tõid Ahtile; ta haukas sellest minnes. Mis tõi keelele sülje marjade maitsega, mille juurest ennist ära jooksin. Kahetsesin kibedalt kärsitust nii tühjas asjas.

Eks oligi, et määratakse sealt, kuhu ei näe.

Sest udu oli igal pool; olime üleni jumal Taari sisse mähitud ja miski ei jäänud tema pilgu eest salaja. Nii sündiski imelugu, et iseenesest süttisid pambud kõik põlema ja vanemate, kes said kokku puude all, võigas karjumine kostis igale poole. Keegi ei läinud ligi, sest Tõll oli Taari juures ja Taar oli telgis, udu igal pool. Kui hakkas vihma sadama, summutas piiskade sahin röökimise.

 

Hommikul leidsime, et vanemad olid hirmuga mässinud end köite sisse ega pääsenud valla; kuhja kokku sidunud ja surnud tule läbi, teiste seas Valev ja Lemmo, kes tunti ära rõivaste järgi. Siis puhkesid paljud, eriti naised, nutma ning kogu päev kostis itkelaulusid, mida Meeli oskas teistest paremini. Keegi ei läinud edasi, kuigi päike lõõskas ja udu oli hajunud. Uuriti sugulaste kohta - suur osa leiti alles olevat.

Kuni Kalevad kaevasid mulla sisse augu ja nad maeti auavaldustega maha, olgugi väärt jumal Taari karistust. Mitmel maarahva hulgast, kes arvati puupaljas olevat, oli hauda kaasa visata kas rahatükk, nahkkuub, koguni luupeaga nuga. See oli Aabi esimene töö, kes õnnistas nende teekonda igaviku riigis, mis on põrgu, Taari nimel; paljud panid säärast heatahtlikkust imeks, sest on arvatud, et Taar on karmi käega jumal. Seevastu Tõeleid lepitas haldjaid tulijatega, eriti Valeviga, kelle hing läheb kivisse. Ta silmades olid veest pärlid ning ta ei tantsinud. Kes kartsid, ei tulnud haua ligi.

Ka edaspidi ei hakatud minema, järgmistel päevadel; kuni ilmus telgist, kus pole Taari, sest pole udu, Tõll, toetatud Ahtist ja Aabist. Koos Aarega, kes on ainsana vanematest alles, auväärseim kõigist.

Nutunaised tegid haua peal ruumi; jooksid luristades eemale, kui Tõll hakkas mullas jalgade ja teravate orkidega trampima; siis pani ta sellele paigale nime Taara, sest et Taari tuli nende seas oli põlenud. Aegajalt vajus ta jalg läbi haua. Ent ikka urgitses end üles, kuni oli täiesti mullaga ja poriga, mis niisutatud pisaratest; Aare ühes temaga. Tõll katkus oma pakse tumedaid juukseid ja karjus kui meelest ära.

Mispärast oled sa oma sulasele kurja teinud?

Ja mispärast ei ole ma armu leidnud sinu silma ees, et sa kõige selle rahva koorma minu peale oled pannud?

Kas olen mina kõike seda rahvast oma ihus kandnud või kas olen mina selle ilmale toonud, et sa mu vastu ütled:

“Kanna teda oma süles, nõnda kui lapsehoidja imevat last kannab, sinna maale, mis sa tema vanematele oled tõotanud anda.”

Kust on mul liha kõigele sellele rahvale anda? Sest nad nutavad minu ees ja ütlevad:

“Anna meile liha, et saaksime süüa!”

Ei suuda mina üksi kõike seda rahvast kanda, sest ta on mulle liiga raske.

Ja kui sa minuga nõnda teed, siis tapa mind otse ära, kui ma olen armu leidnud su silma ees, et ma ei peaks oma õnnetust nägema.

Kõik jäi vakka, kõikjalt kostis heinaritsikate saagimist selles vaikuses; aga Taar ei tapnud. Läbi Tõllu pisarate algas naeratuse virve, mis tegi kuumad jutid üle selgade ja südamesse.

 

Järsku seisis Marja keset hauaküngast Tõllu vastas, ilusam ja uhkem kui kunagi; kullast, hõbedast litrid üle ussina painduva ihu. Paljajalu, vana naine. Näis, et kohe ilmub suust pikk kaheharuline keel, tõmmates üle Tõllu näo; mis vaev sel, kes saab hakkama vägeva managa. Ta võib ka Valevi ellu tagasi äratada, räägitakse.

Tõllu pisarad kuivasid silmapilk. Ometi ei kutsunud ta Kaleva rahvast, kes vaatas kaugemalt. Sest pole nõidust, mida saaks sõjariistadega peletada.

Miks teed sa seda! küsis Ahti, langes põlvili Marja ette, kelle nägu oli kange, suudles Marja paljaid varbaid.

Kelle silmad olid kinni. Üle Marja lauba veeres tuline säde, ilma põletamata. Ta kulmude kohal oli sügav kortsuvagu, kui pööras Tõllust eemale, kuid ütles talle:

“Taar on sinu maha jätnud, kui Taar on jumal, sest jumal on sinu maha jätnud, isegi välk ei löö sind ega taba needus, sest sinu kurjus on kõrgem nende jõust!”

Aare viskus Marja teise jala ette, kuid ei lausunud sõnagi, ei palunud.

Miks sina oled siin, miks ei läinud nendega? küsis Tõll.

Mina olen siin, sest olen Ahti naine.

Marja võttis Ahti käsivarre ümbert kinni, vaatas silmapõhja, läksid koos hauast eemale, mille jalad on katki sõtkunud; kus on Valev ja palju maarahva au.

Nad kõndisid külast läbi, nagu poleks seda olemas - metsa. Selle koha lähedalt, kus on kõrbenud maa. Kes olid lähedal, kuulsid sosinat läbi puude.

Ons Taar üksnes Tõllu läbi rääkinud? Eks ta ole ka meie läbi rääkinud?

Kuid varsti tulid nad tagasi. Ahti läks ohvriande vastu võtma, mida seekord on eriti palju, Marja oma kotta, sest telki ta ei tohi.

 

Ootame mida, ei tea; päike paistab heledasti. Tõll tuleb igal hommikul telgist pilvise näoga, kutsub Ahti ja mõlemad langevad kõigi inimeste jalge ette maha, keda vaid näevad.

Tõeleid, kas annavad haldjad andeks! küsib Tõll.

Minu käest uuris nahkade kohta; kas tuleb nülgida uued. Kuid nägu oli liikumatu, kui kivist ning libises mööda, märkamata, kas vastasin. Hoia Tõeleiul oma silm, ära õpeta temale Paabeli kirja.

Keegi ei tervita Tõllu, ainult Ahtit; see on Marja nõidus. Väga imelik ja teeb kõik segaseks. Kes saavad, hoiavad end kodades vaos, süda rahutu.

Aare, ole õnnistatud, sest sina jääd minust järele!

Tõll vankus edasi mööda teerada, jäme kepp käes; ah, see on vanadus; kuid Aare läks tema asemel kodadesse ning kõneles, sest teda kuulati.

“Maa, mis me oleme läbi käinud, teda läbi katsudes, on üpris väga hea maa,” ütles ta igas peres. “Kui Taari meel on hea meie vastu, küll ta saadab meid siis sinna maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett jookseb.”

Paraku oli vastuseks alati halav pearaputus või naer; sageli lõpeb ränd söömalauas, kust Aare tassitakse kätel tagasi oma kotta, mõdust väsinud. Kõik ütlevad, kui ta keelitab edasi minema: “Visatagu meid kividega surnuks!” Kuigi oleme nii kaugele sattunud, et need on juba suured mehed, kes ei ole ihusilmaga kodu näinud; ikka tahetakse Uuralisse.

Mis saab, kui jumal Taar veelkord vihastab, kas võtab tule päriselt ära? Või ähvardab hiigeltulega - mis teeb sama?

“Just sellepärast!” vastatakse. “Mis imeloom on see jumal, kes tahab meid viimseni siit ilmast saata! Ei, Tõllule ja tema jumalale ei ole halastust.”

Kuid minule! hüüab Aare; kes olen ainus vanem, kes tulnud aorahva alt siiani ja juhin teie samme. Kas tahate edasi minna või tagasi pöörata, rahvas? Tõesõna, me võime minna Uuralisse!

Aga kui jõuab Marja kojani, jätab Aare selle vahele, ei märkagi.

 

Eile õhtul kuuldi siiski, kuidas Tõll rääkis Taariga telgis; üle pika vahemaa oli suur udu ja rahvas tundis värinaid ihul.

“Kui kaua laidab mind seesinane rahvas,” hüüdis jumal Taar hirmuäratava häälega, “ja kui kaua ei võta nad minu sisse uskuda kõigi imetähtede pärast, mis ma nende seas olen teinud? Ma tahan ta maha lüüa katkutõvega!”

Siis ütles lisaks:

“Aga sind tahan ma teha suuremaks rahvaks ja vägevamaks teda!”

Tema sõnad kaikusid igaühe juurde ning paljud toppisid kõrvadesse sõrmed, sest ei jaksanud kuulda. Aare tiriti lauast õuele, kuid ta vaid inises, ei rääkinud ainsat sõna.

“Taar on pika meelega ja rikas heldusest, kes andeks annab ülekohtu ja üleastumise, kes vanemate ülekohtu maksab laste kätte, kolmanda ja neljanda põlve kätte,” kostis Tõll alandliku meelega. “Et anna andeks selle rahva ülekohus oma suure helduse pärast, ja nõnda kui sa oled andeks andnud sellele rahvale Uuralist siinsaadik.”

“Ma olen andeks andnud su sõna mööda,” kostis Taar. “Aga nii tõesti kui ma elan, peab kõik maa Taari au täis saama. Sest kõik mehed, kes pole mu sõna kuulda võtnud, need ei pea saama näha maad, mis ma nende vanematele olen tõotanud anda, ja kõik need, kes mind on laitnud, ei pea seda mitte näha saama. Kui kaua pean ma järele andma selle kurjale kambale, et tema minu vastu nuriseb.”

Seejärel ilmus Tõll uksele äraseletatud näoga. Kui pole udu, on Tõllu nägu pilves, kui on udu, on selge.

 

Taar ei räägi enam kellegagi, ka mitte jumalaga; udu ei ole kusagil, me läheme ööd ja päevad ja mind on Kaleva soo sekka arvatud, sest ka minu jaoks tehti kandetool.

Alles hulk aega hiljem, kui need, kes teisi käte peal tassisid, jalust nõrgaks jäid ja maha varisesid, tuli Tõll oma toolist. Aga ta ei olnud üksi, vaid koos Ahtiga, kes on paisunud sama suureks kui neli tavalist meest, ja Tõll oli Ahti kõrval kääbus; kui nad kõrvuti läksid, oli Tõllul alati hulk sulepatju istumise all. Mõlema näod olid väga karmid ja tumedad, kuigi Ahti ümmargustest põskedest on raske arvata niisugust. Nad läksid maarahvast mööda Marja juurde, kes pani ohverduseks valmis kakkusid, ning Ahti lausus:

Siis ütles Taar äkitselt Tõllu vastu ja Ahti vastu ja Marja vastu:

“Minge teie kolmekesi välja kamba telgi juurde.”

Marja vaatas ringi, ent keegi ei tulnud neile järele, vaid nokitsesid omaette.

Kui nad tagasi said, kaks vana meest ja vana naine, oli Marja valge nagu lumi, mis langeb taevast põhjapoolsetes maades ja on ka mäetippudel meie kodus Uuralis - pidalitõves. Tõll asutas edasi minema, kuid Ahti langes põlvili ja oli tema ees kui koolnu.

“Oh mu isand, ära pane nüüd meie peale seda pattu, mis me jõledasti ja ennatlikult oleme teinud!” hüüdis ta.

Ärgu olgu ta nüüd mitte nagu surnu, kelle pool liha on ära söödud, kui ta oma ema ihust välja tuleb, ütles Ahti üleni värisedes.

Tõll vaatas Ahti otsa, kes pööras näo kõrvale; siis kisendas Tõll Taari poole ning ütles:

“Oh jumal, ma palun, et paranda teda!”

Sellest sündis vaikus, milles kostis selgesti laste nutt. Siis langes Tõll maha ja väänles rohul hirmsates valudes oiates, millest arvasime, et tal on viimne hingetõmme. Isegi nutt vaikis. Ent just siis, kui uskusime, et kurjad vaimud on viimaks viinud ta endaga, jättes vaid elutu kesta, ärkas ta, nagu poleks midagi olnud. Selgus, et Taar oli Tõllu sees käinud ja rääkinud Marja kohta:

“Kui ta isa tema silmi sülge oleks sülitanud, eks ta peaks häbenema seitse päeva? Lase ta seitsmeks päevaks väljapoole aset luku taha panna, ja pärast võetagu ta vastu.”

Kes kuulsid, tõstsid oma kõridest võimsa hõiskamise, sest isa Imm ise palus Marja eksimuste vastu Manala radadelt; see oli sellepärast tähtis kuulutus.

Tõll võttis Marja, kes oli nagu kodukäija tont, käekõrvale ja viis ta ära. Kuid Ahti läks rahutuks ega õnnistanud ühtki ohvriandi, nii et need riknesid. Vaid oleks äärepealt kätega maha kiskunud kamba telgi, kuni seoti köitega laua külge; sama mis Ao juures, enne kui Tõll tegi imetähe ja Marja tuli tagasi meie sekka.

Seitsmendal päeval, nagu õige, tulid nad tagasi ja Marjal ei olnud midagi viga, kuigi vaikis; tal ei olnud keelt suus, aga ta tantsis ja Tõeleid sai aru, sest kirjutas pärast kivi peale: “Taar, Tõll, jumal”. Siis läksime edasi.

 

Suur vesi on ees, millest üle ei saa isegi venedega, sest teist kallast pole sellel olemas. Lained mässavad vastu kaljusid, uluvad, murdudes pritsivaks vahuks. Säärast vett ei leidu ilmas, teavad need, kes mäletavad muistseid laule; ainult Linnutee serval. Kus elab Taar. Kuid ka taeva tähti ei ole meid saatmas, vaid madal tuhakarva lagi, kust sajab lakkamata; vesi on all ja ülal, ees, taga, kõikjal.

Inimesed, kes siin elavad, on mähkunud sügavale karvastesse nahkadesse, vaid suud ja silmad näha. Sest on kohutavalt külm. Nende keelest, mis kõlab kui rebase haukumine, ei saa keegi aru; on rohkem loomad kui meie moodi. Nende kirved on kivist ja ka odad, kuusepuust vartega, mis lähevad koguaeg puruks.

Vaid üks kord paistis täht taevas - nagu nael põhja pool. Sinna peame üha minema, mööda kallast, järele tähele, osutas Tõll; sealpool on maa, mille tõotas jumal Taar. Kust puhuvad jäised tuuled, mis pargivad näonaha krobeliseks ja pruuniks.

Kuid sedamaid tuli vaenuvägi ja tappis paljud; ilmus maa alt, rappis ja kadus tagasi, kust tuli. Maarahva hulgas algas sellest halamine, mis ei lõppenud, sest maa, kuhu läksime, muutus aina kiduramaks ja veelombid kattis valge terav kirmetis, jää.

Ennäe, me heidame hinge, me saame hukka, me kõik saame hukka, ütles rahvas.

Leidus neidki, kes hakkasid tõotatud maalt tagasi minema. Tõll saatis sõjasalga, kes nad tappis. Kuni mindi jää ja tuisu sisse, mis keerutas meie ees; sest jumal Taar on selles.

Igaüks, kes iial Taari maja ligi saab, see sureb ära; kas me peame hinge heites ära lõppema? halas maarahvas, kummardades nende ette, kes on vanemate soost lärele jäänud, lapsed ja lapselapsed. Viskasid oma viimased ehted ja kariloomad kingitusteks.

Aare kirjutas selle kõik oma raamatusse, mis sai alguse maal, mis meile tõotati.

 

Tõeleid hoidis end kandetooli varju, kuid on teiste seas esimene, ja need, kes kannavad, on temaga. Nii selgus, kui kutsus mind kirjutamiselt kõrvale ja küsis, kas usun, mis on kirjutatud Taari kohta; ma ei saanud uskuda kõike, ei valetanud selles; siis ütles, et saadab ka minu kandjateks tugevad mehed, kellel on janu õpetuse järele, sest õpetust ei tohi lasta raisku, see on igaühe jaoks, kes tahab lasta teda enesesse kallata.

Kuid ma ei jõudnud enne Tõllu juurde, vaid samal ajal, kui Tõeleid ja vanemate pojad; kellest Lemmo poeg Uku on kõige auväärsem, kuigi tal pole veel naist; sedasi on asjad maarahva hulgas segamini läinud. Tungisid ülepeakaela telki ning ütlesid Tõllule ja Ahtile:

“Aitab sellest, sest kõik kamp, nemad kõik on pühad, ja Taar on nende seas; mispärast tõstate teie siis endid üle Taari kamba?”

Tõll kutsus Aare koos tohurullidega; langes silmili maha.

Homme, siis peab Taar teada andma seda, kes tema päralt ning püha on ja keda ta enese juurde laseb ligi tulla; ja kelle ta saab välja valinud, neid laseb ta enese juurde ligi tulla.

See mees, keda Taar saab välja valinud, see on püha.

Ahti noogutas oma kõrgelt istmelt, kus tüdrukud kõditasid ta tallaaluseid, talle muigel suuga kaasa.

Siis märkas Tõll Tõeleidu, kes on Kaleva soost, ja ütles ainult temale; nii et mina kuulsin, Aare ei:

“Aitab sellest, Kaleva lapsed! Et kuulge, Kaleva pojad: kas on sellest vähe teile, et maarahva jumal on teid ära lahutanud maarahva kambast, et ta laseb teid enese juurde tulla, et teie teete Taari maja tegemist, ja on sind ja kõik su vennad, Kaleva lapsed, sinuga enese juurde lasknud ligi tulla, et te püüaksite ka targaseisusesse saada.”

Ja mis on Ahti, et te tema vastu nurisete?

Ometi ei lakanud nurin Tõllu sõnadest, vaid paisus nagu muhk, mis raevu käes kasvab naha pinnale ja tursub mürgist punaseks.

“Kas on sellest vähe, et sa meid oled siia üles saatnud surema, et sa veel püüad meie üle kõikepidi valitseda?” hüüdsid kõik läbisegi, närides vihaga huuli; mis näitab, kui hirmsa vale sees nad siplevad. “Sa pole meid ka mitte niisugusele maale viinud, mis piima ja mett jookseb. Kas tahad sa meeste silmad peast pista?”

Tõllu viha süttis põlema. Ta süütas ühe pirru ja pöördus Taari poole, pird käes.

Ära pööra nende roaohvri poole! Nende käest pole ma üht ainustki eeslit võtnud ega ühelegi nende seast kurja teinud.

Vaatas tulle; ühtki sõna ei tõusnud enam ta huultele, vaid kihisev vaht.

 

Telgis ei ole ühtki püha eset, mitte midagi; Taar on mitte millestki, sestap ei salli ta enda majas muud kui paljaid konte kõikjal. Täna nägin esimest korda telki seestpoolt ega saanud surma, nagu pidin; mis on tühiasi selle kõrval, mis järgnes. Jäin sisse siiski, kui need tagasi õuele pudenesid, ehmunud pirrutulest, et Tõll ei arvaks, nagu oleksin tulnud nendega koos kurjade mõtetega. Aare kirjutas; mina kirjutasin teisel pool.

Saanud valmis, polnud mul sobivat mõtet, kuidas minna ära, kui õnnekombel hakkas väljast kostma lärmi, hõikeid, puupulkade täristamist. Mis äratas Tõllu, kes läks haigutades uksele ning Ahti temaga; mina nende järel; ainult Aare kirjutas edasi, sest tema raamat tuleb paksem kui seninähtu.

Vaatepildist hakkasid koguni Tõllul käed värisema. Kas sai üldse olla maarahvast pärast niisugust retke järel sel hulgal, nagu oli täidetud väli inimestega, kes karjusid tigedalt, käes kaikad ja viskeriistad. Tõeleid oli kogunud kõik inimesed telgi juurde.

Nähes Tõllu, rebisid lähemad teda riideist, kuni Kalevad panid vahe tema ja nende vahele. Üks kivi lendas mind riivates vastu Tõllu kukalt, mispeale kahin käis üle välja, sest Tõll ei varisenud, vaid hakkas hirmuäratava häälega naerma.

Sel hetkel kostis taevast müristamine ning telgist tuli Taari hääl; rääkis Tõllule ja Ahtile:

“Lahutage endid ära sestsinasest seltsist, siis tahan ma nad ära lõpetada ühe silmapilkmise ajal!”

Tõll ja Ahti heitsid silmili maha; otsekohe langes ka suur osa maarahvast, kes mahtusid, sest olid väga tihedalt. Ainult Tõeleid ja mõned ei küürutanud, vaid nutsid; kuigi arvatakse, et muldvanad inimesed ei saa nutta, see pole nii. Rahvas ütles, et palutaks jumal Taari halastust, enne kui juhtub õnnetus tõotatud maal. Nii ütlesidki Tõll ja Ahti ning igaüks kordas neile järele; kuid Marjal ei olnud keelt suus:

“Jumal, kõige liha vaimude jumal, üks mees teeb pattu, ja sa vihastad nii väga kõige kamba peale!”

Paraku ei andnud müristamine järele, vaid taevas tõmbus süsimustaks, pilved rippusid kui villane lõng telgi kohal.

Ning Tõll ütles rahvale:

“Et lahkuge nendesinaste õelate meeste kodade juurest, ja ärge puudutage mitte ühegi asja külge, mis nende päralt on, et teid ei kaotataks nende kõikide pattude pärast.”

Kõik tormasime eemale nagu kari, keda ajab taga metsik elevant; mida näeb küll vaid Paabelis. Hädakisa kostis kaugele, küllap sinnagi maale, mis on suure vee taga, kui seal on maad; võibolla Linnuteeni. Tõeleid jäi meist maha tantsima; kuigi ta ei jaksa tantsida ja nendest pole kasu; aga seda keegi ei teadnud.

Seevastu vanemate pojad ja pojapojad jäid seisma oma kodade ustele koos naiste ja väetite lastega; kes ei kartnud jumal Taari nuhtlust, kuivõrd Tõeleid oli seda mitu aega järjest eemale loitsinud pikkade venivate tantsudega. Kaleva rahvas tegi nende poole palju tolmu üles, kuni kadusid.

“Kui Taar võtab ühe uue asja luua,” ütles Tõll, “et maa oma suu lahti teeb ja neelab ära need ja kõik, mis nende päralt on, nii et nad elavalt hauda alla lähevad, siis peate teie tundma, et need mehed on Taari laitnud.”

Maa lõhkes tõesti, sest kui tagasi tulime, leidsime Tõeleiu suguseltsi ja vanemate omad surnuna hauaaugust.

Keegi ei julgenud vaadata augu sisse. Kõik pistsid taas põgenema: ehk vahest neelab maa ka meid ära. Naasime alles siis, kui midagi ei juhtunud.

 

Ka nüüd on päevad läbi samasugune tunglemine telgi ees nagu Tõeleiuga, kuid tasane, häbenevad; on mures, kas ohvriannid, toodud halva teo lunastuseks, leiavad Ahti heakskiitu. Mõned ütlevad suure kartusega: “Oh oleksime meie hinge heitnud, kui meie vennad Taari ees hinge heitsid!” Kes teab, mis see tähendab; mitu ütlevad nõnda, andes ohverdust.

Aegajalt kostab telgist jumal Taari kõnelemist, mida ta räägib Ahtile kogu rahva kuuldes, kes ootab kannatlikult. Kui on jutt, lamavad kõik põrmus maas; tõotatud maa mademel.

Sina ja su pere, teie peate kandma vastutust püha maja eest.

Ja sa pead ka oma vennad, Kaleva suguharu enesega sinna ligi viima, et need sulle käsilisteks oleksid, ja nad peavad sind avitama.

See peab sulle saama kõige pühamaist andidest, mis tulest järele jäävad: kõik nende ohvriannid, mis nemad mulle ära tasuvad; need olgu kõige pühamaiks andideks sinule ja su poegadele.

Kõige pühamas kohas pead sa seda sööma, kõik meesterahvad peavad seda sööma; see peab sulle pühaks asjaks olema.

Kõige parema õli ja kõige parema värske viina ja vilja, nende uudse vilja, mis nad Taarile annavad, selle olen ma sinule andnud.

Kõik tõotatud asjad peavad sinule saama.

Kõik, kes lapsekoja lahti teevad, kõigest lihast, mis nad Taarile toovad, inimeste ja veiste poolest, see peab sinu päralt olema.

Mispeale Marja tohtis esimest korda telgist sisse minna, nagu lubas jumal Taar oma sõnas. Kuid Taar ei näinud vist liiga täpselt tema südamesse, mis ei olnud saanud puhtaks, sest lävel kukkus Marja kummuli ega hinganud seejärel. Siit saadi teada paremini kui sõnadest, mis olid tal suust võetud, kuidas tundis Marja hing; ning sai teel hukka. Sest ainult õiged jõuavad pärale.

Nähes Marja langemist tõusis Aare, kes kirjutas telgis, ning haaras tema õlgadest; vaatas näkku; suudles ja kukkus koos temaga, kirjapulk peos.

Nad pandi ühte hauda ja palju ehteasju kaasa, mis tõi Tõll. Ahti õnnistas matmist.

“Marja! Kuidas tahaksid sa olla koos Valeviga nende haldjate juures, kes juhatavad teed igavesele jõele. Sa saad seda! Olgugi näivas oleluses kõik teisiti.”

Pandi imeks, et Ahti ei rääkinud Marjast kui naisest, kuigi au pärast pidi hoidma Marja kondid tallel, et panna kokku Ahtiga; tõesti, neil pole ainsat last. Valevist ütles ta vanadusest, sest Valev põles ära.

 

Ohverduste pärast on ütlemata palju roogasid mälestuste laua jaoks. Kuid oli ka teine, kes nägi, kui vana on juba Ahti - Taar. Kutsus Tõllu ja Ahti, ütles:

“Ahti peab koristatama oma rahva juurde, sest ta ei või mitte sinna maale saada, mis ma olen maarahvale andnud.”

Võta Ahti ja tema poeg Aap, ja vii nad üles Munamäele. Ja võta Ahti riided seljast ja pane nad ta poja Aabi selga; ja Ahti koristatakse ära ja ta sureb seal.

Lumi sadas, sakilised räitsakad hõljusid ümber meie, Taar nendes. Tõll ja Ahti läksid Munamäele, mis on mullaga kaetud mägi, raagus tammepuud kui juuksed taeva poole. Ahti suri seal; tema vee allikad kuivasid ära kivide vahel; ta veri oli liiga paksuks läinud ja hüübis soontes.

Tõll nuttis kibedasti, et pidi Ahtile nii tegema, mis ta ei tahtnud sugugi. Tagasiteel aseme juurde toetas Aap teda, kuni võttis sülle ja kandis telki. Tõll oli jäänud sulgkergeks, Aap ei hakanud isegi lõõtsutama; Valevi valged riided, mis olid kunagi saanud Ahti selga, lehvisid Aabil.

Pärast läksid, kes tahtsid, mäkke, mõned nutsid Ahtit taga niikaua kui noor kuu sai nooreks kuuks. Ahti keha katsid jääst pärlid, iga päev aina rohkem, kuni jäi vaid lumehang mälestuseks.

Sellele paigale pandi nimeks Munamägi, sest on ümmarguse kujuga.

Aap sai kogu au; tema lapsed ehitasid püha maja suuremaks.

 

Nüüd oli Tõll; süütas esimese lõkke siin maal, mis oli tema esimene lõke ja kestis lühikest aega. Astus ühe korra tulest üle; siis läksime Taari nimel maale, mis on meie pärisosa.

Meie karjad ummistasid teed ja metsarajad, mis on väga kitsad puude vahel, nagu ei käiks siin keegi, vaid hiiliks salaja, jälge jätmata; kogu see rahvatõug on salalik, kes elab siin. Kui lumi sulas, hakkasid madalamates kohtades voolama veeojad. Mis rõõmustasid veidi meelt, sest maaks ei olnud kivid, nagu arvasime, vaid must muld ja turvas.

Aegajalt juhatas Taar meie teele mõne inimese siitmaa rahva hulgast, kelle püüdsime orjadeks. Kuid need ei olnud kõlblikud, vaid kurvastasid, said otsa.

Kuni leidsime suure vahuse jõe, mille nimeks pandi Emajõgi mälestuseks rännust. Seekord ei teinud Tõll paati ega lükanud veele, et läheksime teisele kaldale, ainult sülitas musta. Ega olnud teisi seda tegemas. Vaid kopsis muhkliku kepiga vastu kive kaldal.

Lase ma lähen su maast läbi!

Ei me taha kallata väljast läbi, ei taha me kaevu vett juua!

Kuningateed mööda tahame meie minna, seni kui me üle su raja saame!

Panin need sõnad ning Taar, Tõll, jumal ümarale kivile; Tõll saatis oma sõna linna, mille leidsime jõe kaldalt. Olgugi see võimatu, et keegi aru saada saab. Kuid saadikud ei tulnud sealt tagasi, kuigi seisime terve päeva ja öö müüride taga; hoopis kerkis linna kohale nende vanem, kes lehvitas punase ja rohelise ruudulise mütsiga.

“Ära karda teda,” ütles Taar meie selja tagant, “sest ma olen ta sinu kätte andnud ja kõik ta rahva ja tema maa.”

Siis lõid nad maha tema ja ta pojad ja kõik ta rahva, kuni nad ei jätnud temale põgenikkugi järele; ja nad pärisid tema maa. Selle linna nimeks pandi Taar.

Üks arbutaja selle rahva hulgast, Piilu, kellel on takused juuksed kuni maani, tuli meie juurde, kes pidi needustega üle külvama. Aga kui nägi, millised, ja mis on meie riistadeks, aurasid kurjad loitsud ja õnnistas; sest teel püha allika juurest jõudu võtma oli jäänud ta loom seisma ega liikunud paigast. Paljud andsid seepeale end meie kätte mitmel pool.

Selles võib siiski olla ebaselget, sest kes mõistab täpselt aru saada arbutaja märkidest, suuremad lugejad on otsas. Ka mina ei ole mis muiste, et üles tähendada. Juba ütleb Aap, et tuleb kord, mil antakse söögiks loomadele; suu eest kahmatakse nüüd head palad ära. Aga ometi: mina nägin ära tõotatud maa, nagu paljud ei.

 

Kuid Piilust sai rohkem häda kui rõõmu, sest maarahvas hakkas tema ohverduste kakkusid sööma; lihtsad inimesed, kes ei söönud telgi juures ohvritest nagu Kalevad. Neid pätse oli küpsetatud nõiasõnadega, sest kes korra maitses, ei saanud enam suud eemale, sulasid nagu mesi. Siitmaa rahvas, kellel ei ole nime, naeris suure häälega, kui panid haldjatele, meie sõime ära.

Kakkudes oli veel vägi, et kui maarahva mees nägi üht siitmaa naist, siis himustas ta teda kohe. Kuni pilkamine kasvas taevani, et Taar ütles Tõllule:

“Võta kõik rahva peavanemad, ja poo nad üles Taarile päeva kätte, et Taari tuline viha pööraks maarahvast.”

Koguti kokku kõik, kes olid vanemate sugulased. Kuigi paljud olid selle unustanud, ohverdades kamba telgi ees; need palusid, et ei poodaks, sest olid teinud lahjaks oma veres mürgi, kui jumal Taari laitjaid peeti auväärseteks, ussisõnade ütlejaid arbutajateks. Siis taltus Tõll, kui leidis neid vähe järel olevat, ja lausus pehme südamega:

“Tapke igaüks oma mehed, kes on heitnud siitmaa ikkesse.”

Ometi oli Piilu igaühe sisse juba võrgu koonud, sest algas veelgi suurem halamine. Parajasti kui kõik nutsid kamba telgi ukse ees ja igas peres oli keegi siitmaalt, kes hoidis metsa, tõi jälle üks naise külasse, kes oli koledate lumivalgete juustega, silmad lahjat värvi; tuikusid, andsid suud, hoidsid ümbert, koperdasid otsa, ei pannud tähele; täpselt nagu Piilu kaetab.

Kui mees viis linalaka tüdruku kotta, et teha kisendavat pattu jumal Taari ees tema enda tõotatud maa pinnal, läks Ahti väike pojapoeg tema tagatuppa ja pistis mõlemad, mehe ja naisterahva, kõhust läbi.

Sellega lõppes nuhtlus sealsamas õnnelikult, Taar Tõllule:

“Tark Ahti poja Aabi poeg on ära pööranud mu tulise viha maarahva pealt, sest et ta on minu püha vihaga tõeliselt vihane olnud nende seas, nii et ma ei ole maarahvast ära kaotanud oma püha viha sees.”

Minge vaenlase viisi siitmaa rahva peale ja lööge nad maha.

Sest nemad on kui vaenlased teie vastu olnud oma salakavalustega, mida nad kavalasti teie vastu on pidanud.

Maksa maarahva pärast siitmaa rahvale kätte; pärast peab sind su rahva juurde koristatama. Sest siitmaa rahva nõidus tegi maarahva hooradeks.

 

Ma ei jaksa käia kaasas ega hoida sõjariistu nagu varem; jutustan, mis olen kuulnud suudest. Palju, juurde pandud, jätsin välja, sest seal oli uskumatut kiitlust, mis tuleb siitmaa kangest ja magusast mõdust, mida armastavad mehed üle kõige ja siitmaa naised keedavad pangedega.

Kuid kas jätsin õigel viisil, ei tea. Ammu ei lõõma minus säde, mis varemalt andis õiget nõu.

Ainus, mis oli minule näha, et lõime külas, kus elame, maha selle maa arbutaja, sest ta oli selle rahva hulgast, keda peab ära hävitama suurte patutegude pärast. Pärast suitsutati kaua tema kurja kavalust eemale.

Maarahvast; ja nad sõdisid siitmaa rahva vastu, nõnda kui Taar Tõllu oli käskinud, ja tapsid kõik meesterahvad ära. Ja maarahva lapsed viisid siitmaa naisterahvad ja nende väetid lapsed vangi, ja riisusid ära kõik nende elajad ja kõik nende veised ja kõik nende varanduse, ja põletasid tulega kõik linnad nende eluasemeil ja kõik nende nende kindlustatud tarad.

Ja nad võtsid kõik saagi.

Ja kõik riisu viisid asemesse Tõllu ja tark Aabi juurde, ja vangid maarahva kamba juurde.

Ent kui loeti üle arv ega leitud kedagi puudu, sest ükski kivist oda ei hakanud meie väe vastu, siis Tõll vihastas väga väeülemate peale.

“Kas olete kõik naisterahvad jätnud elama?” ütles ta nende vastu; jälle tuli musta ta suust.

Vaata, need on Piilu sõna peale saatnud maarahva vallatuse sisse Taari vastu.

Siis tapke nüüd ära kõik meesterahvad väetite laste seast; ja tapke ka kõik naisterahvad, kes mehega ühte saanud meesterahva juures magades.

Ja kõik väetid lapsed naisterahvaste seast, kes ei ole tundnud meesterahva juures magamist, jätke enestele elusse.

Nii saigi, et iga mees tappis oma naise, kes oli siitmaa rahvast; võttis uue, kes leiti neitsi olevat. Kui kaklemine mööda läks, sest polnud sellist, kes jaksas ja ilma jäi, algas asemes suur müttamise hääl, mis kostab siiamaani. Hea, et Tõll kõrvast kurt on, muidu ei lõpeks see hästi; kuigi jumal Taar on kiitnud.

 

Meid sai sellest kõigest palju, et läksime linnadesse koos loomade ja inimestega. Iga linna keskelt kiskusime maha siitmaa vanemate kojad ja seadsime asemele kamba telgi. Kuni kõik elasime segi, maarahvas, Kaleva sugu, siitmaa rahvas. Mis tegi suurt nurisemist.

Nii et Taar ütles Tõllule, kui nad rääkisid kahekesi telgis; linnas, mis on Emajõe ääres:

“Käsi maarahvast, et nad oma päranduse pärisosast Kalevatele linnad annaksid seal sees elada, ja karjamaad nende linnade ümber peale teie Kalevatele andma. Ja kuus linna neist, mis te Kalevatele annate, peavad pelulinnuks olema; need peate teie andma, et see, kes tapja, sinna võiks põgeneda. Et see, kes verd taga nõuab, tapjat taga ei ajaks, kui ta süda viha pärast kipitab, ja teda kätte ei saaks, sest et tee on pikk, ja ei lööks teda surnuks.”

Kuid Aap oli kuulnud samuti jumal Taari häält ning juba heitis maarahva ja siitmaa rahva linna väravatest välja lagendikele, metsadesse, sohu. Kus nad peavad kasvatama loomad, et tuua ohverdamiseks telgi juurde; et saada õnnistatud. Ta heitis ka minu; aga koguni Tõllu, kui see rääkis telgis. Kuigi Tõll on Kaleva soost.

Taar hüüdis Tõllu poole tuulisel väljakul linna taga, kus keerutab tolmu ega ole hingelist; läbi Tõllu suu.

Vaata, sa lähed magama oma vanematega.

Ja seesinane rahvas võtab kätte ja hoiab hoora kombel taga võõra maa jumalaid seal maal.

Ja jätab mu maha.

Ja teeb tühjaks mu seaduse, mis ma nendega olen teinud.

Siis süttib mu viha põlema nende vastu sel päeval, ja ma jätan nad maha, ja panen oma palge varjule nende eest, ja tema süüakse ära, ja palju kurja ja ahastusi tuleb ta kätte; siis ütleb ta sel päeval: eks needsinased kurjad asjad ole mu kätte tulnud sellepärast, et mu jumal ei ole mu juures?

 

Tõll on vana ega küsi minu käest kunagi, kuidas läheb töö; silmamunadele on sammal peale kasvanud, ei näe ammu muud peale selle maailma, kus valged tiivulised inimpeaga linnud ajavad taga koletisi. Karjub, kui ei kuule parajasti jumal Taari häält. Nagu ei läheks talle korda, kas jääb jälg laste jaoks.

Nahk on lõppenud, kuid seda ma ei räägi; et keegi ei oska uut parkida, kirjutan kasetohule, aga vähe.

Kes talle ka loeks, sest Aaret ja Tõeleidu ei ole; ei mäletagi muu kui kiri; vahepeal suri Tõll ära ja keegi ei tea hauda.

Tohtu seevastu on küllalt: niipea kui ütlen mõnele maarahva hulgast, kohe saadab oma naise metsapuid koorima; kes tunneb selliseid, mida siitmaa haldjad soosivad. Minust peetakse lugu, kuigi pole põhjust.

Nõnda ütles Tõllule jumal Taar ta viimaseks.

Mine üles siia Emumäe peale; ja vaata maad. Ja sure sinna mäe peale ja sind peab su rahva juurde koristatama.

Sest enese ees pead sa maad nägema, aga mitte sinna saama, sinna maale, mis ma annan maarahvale.

Aga maarahval ei tõusnud enam niisugust nõida kui Tõll, keda Taar oleks tundnud palgest palgesse, kõigi imetähtede ja imetegude poolest, mida Taar oli läkitanud teda tegema Uuralis valitseja ja kõikide ta sulaste ja kõige ta maa vastu, ja kõige tugeva käe ja kõige suure hirmu poolest, mis Tõll oli teinud kõige maarahva silma ees.