Kaiser

Mait Raun

1995

1.

Mina olen Kaire, tulen suure turukotiga. Mis kõik on selles kotis: lambaliha, sest Kaiser armastab seda üle kõige, õunad, banaanid. Ja minule meeldib nii väga kõike seda valmistada, ma kujutan ette, kuidas ta tuleb ja sööb.

Mina olen Kaie, tulen suure turukotiga. Mis kõik on selles kotis: õunad, banaanid, lambaliha. Ja minule meeldib nii väga vaadata, kuidas ta sööb.

Mina olen Kaia, tulen suure turukotiga. Mis kõik on selles kotis, sest Kaiser ja meie lapsuke armastavad seda üle kõige. Ma isegi ei märka, kuidas toit valmis saab, ja siis tuleb Kaiser ja sööb.

Mina olen Kaisa, tulen suure turukotiga. Mis kõik on selles kotis. Banaanid, sest lapsed armastavad neid üle kõige, nagu voolaks neis neegrikuningate veri, ja ka Kaiser sööb banaane, kui talle jätkub, aga tema jaoks on õunad, lambaliha, tatrapuder.

2.

Kaiser tuleb uksele ja tõmbab ninaga nii armsasti, sööb. Aga enne kui ma jõuan öelda, et poeme kaissu, on ta juba läinud.

Kaiser tuleb uksele ja tõmbab ninaga õhku, sööb, aga miskipärast tundub ta kuidagi väsinud, kühmus, õnnetu. Vaevalt jõuan ma öelda, et poeme kaissu, kui ta on juba läinud.

Kaiser tuleb uksele ja tõmbab ninaga, sööb, veidi küll ägiseb, justkui oleks tal mingi mure. Ometi ma tean, kuidas muredest üle saada. Laps juba magab, aga vaevalt jõuan ma öelda, et poeme kaissu, kui ta kehitab võpatades õlgu ja ongi läinud.

Kaiser tuleb uksele ja õnneks ei küsi süüa, sest lapsed, põrgulised, sõid kõik viimseni ära, esmalt banaanid, siis õunad, lõpuks ka tatrapudru ja isegi selle haisva lambakintsu. Ja isegi pärast vigisesid. Lapsed juba magavad ja ma võtan ta kaissu. Enne kui jõuan öelda, et poeme kaissu, on ta juba läinud.

3.

Nüüd ei ole Kaiserit ammu näha olnud. Räägitakse, et ta läks ära teise linna.

Nüüd ei ole Kaiserit ammu, juba väga ammu. Räägitakse, et ta leidis teisest linnast endale uue naise.

Nüüd ei ole Kaiserit, ei ole, ainult laps ta mälestus. Räägitakse, et ta oli jooksnud ühe naise seeliku sabas, kes teda põrmugi ei armastanud.

Nüüd ei ole Kaiserit, aga ma püüan ta unustada, lapsedki on minu omad ega meenuta teda. Räägitakse, et ta istub kusagil maailma otsas ja nutab oma purunenud elu.