KARUSSELL

Mait Raun

jutustus

rmt: Armastuse lood

vanamutt mõistagi komberdas koju

lõplikult

1. VANAMUTT

- see ma olen, ehkki alles paar aastat üle kahekümne. Ei ole hambaid suus, silmad ei näe ninaotsast kaugemale, nägu on lõhki, põsed tursunud, ei ole minuga millestki rääkida, ma ei oska soovitada. Kas võingi üldse öelda enda kohta "inimene", sest olen kõigest naine, parimal juhul inimese sõber?

Mäletan siiski (üldse näib mälu mind varju kombel kõikjal saatvat, mu ainus truu kaaslane), et olin kunagi teistsugune; selles kauges ajas - valges, pehmes ja ebamaises nagu vatt. Räägiti, et ma olin siis koguni ilus. Kargelt ilus: veidi jahe, ent äärmiselt puhas, sedavõrd süütu, et mind lausa kardeti - vaevalt heitsin põgusa pilgu, kui juba langesid ka kõige pöörasema poisi silmalaud... Seevastu sõbratarid armastasid mind aasida, jutustades vihuti oma seiklusi, sageli nilbemaidki kui need, mida võis lugeda halbadest raamatutest. Mina rääkisin neile jälle (heade raamatute põhjal) vooruslikkusest ja sellest, kuidas tuleb ennast hoida kuni pulmaööni, sest pärast, hommikul, riputatakse verised linad vaatamiseks välja; samasuguseid sõnu olin kuulnud ka emalt (ja mitte teisi). Nemad aga keerutasid mu jutu peale sõrme meelekohal, justkui oleksin ma nõrgamõistuslik, ning kuulutasid, et see olevat metsikute kõrberahvaste komme. Kuni tuli minu kaheksateistkümnes sünnipäev.

Lausa iseenesest juhtus, et ühe sõbratariga - Annekiga - kaasas olnud noormees ütles mulle: "Toas on liiga palju tolmu, ajab läkastama. Mingem kolmekesi minu poole."

Muutusin neist sõnadest võrdlemisi - tagantjärele tundub, et isegi põhjendamatult - rõõmsaks, sest tuba oli tõesti tolmune, enamgi veel, põrandast laeni täitis seda tumesinine sigaretiving. Mu pea oli suitsust uimane, süda nõrk; jah, tol hetkel ei mõelnud ma midagi, enam mitte midagi, ihkasin vaid ära! Külalisi oleksin saanud keelata, paraku suitsetasid hoopis minu enese sugulased, kõik alates vanaemast ja lõpetades väikevennaga; nad olid ohjeldamatud, üleolevad, silmaääred kirest punased, nii et äkitselt torkas mulle väga südamesse, et pidin nende nõge vahetpidamata kaasas kandma, sest kui palju ka rõivaid tuulutada, ikka lehkasid nad tubakasuitsu järele. Aegajalt, isegi enamasti näis see mulle maailma suurima ebaõiglusena; ja ma häbenesin kohutavalt. Aga nüüd oli minu sünnipäev, ma võisin ise määrata!

Mida ma sain määrata; nii kaugele ma ei mõelnud, kindlasti mitte. Olin ühekorraga nii õnnelik kui õnnetu, sest vaevalt üldse märgati minu lahkumist, kõik olid juba väga purjus (nagu näeb ette suguseltsi iidne tava), ainult väikevend taarus mulle kuni ukseni järele, teeklaas käes, ning mangus, et ma rüüpaksin, et ma vähemalt prooviksin: "On see tee või morss? Kas on see äkki lahja kukesaba? - Mis inimene sa oled, Märta! Et kalender lükkab ette uue lehe, sellest üksinda ju ei piisa, kohe mitte üldse ei piisa, tingimata tuleb teha ka midagi säärast, mida hüütakse initsiatsiooniriituseks, nagu sa ise oled mulle seletanud. Ehk lihtsamalt öeldes: sa pead ennast kokku võtma ja astuma täisinimeste maailma, armas Märta. Kas sulle ei tundu imelik, et mina olen juba praegu rohkem täis kui sina, olgugi sinust kuus aastat noorem? Kui sinu tuupuripea on sedavõrd raske probleemi taipamiseks ülearu kerge - anna andeks mu labane sõnamäng, Märta! -, siis võiksid tunda vähemasti muret oma tervise pärast. Vaata ette, kord kärbatavad jalad sinu siniste sukkade all, kui lükkad tagasi tervisetoostid!"

"Ma ei tahagi saada täiskasvanuks," vastasin kõlatult.

Väikevend oli täiesti endast ära: miskipärast tahtis ta väga, et ma ei läheks, lõpuks viskus isegi ukse ette, kuid ma tõukasin ta uhkelt kõrvale. Ta jäi mulle suurte silmadega järele vaatama. Võibolla märkas mu näos midagi erilist, ent võibolla märkas, et oli käitunud ebatavaliselt ja minagi olin käitunud täiesti ebatavaliselt, sest ei solvunud kohatute sõnade pärast (muidu ei oleks ma andestanud neid isegi tavalisel päeval).

Ikka veel kestis minu päev: juukseid sasis lämmatav tuul, vaevaliselt tuulutades mu ihu ja katteid, purskkaevu juures pritsisin end üle veepisaratega, ja mitte ainult enda, vaid ka Anneki ja tema noormehe (mõlemad kiljusid, mina olin vait: puni punetas, koli koletas, rohi rohetas), ning mind ei huvitanud kordagi, milline tuli oli parajasti valgusfooris, täna peatusid kõik autod nagu lambatalled mu ees ja määgisid, kui ma sammusin teisele poole tänavat.

Ühtäkki märkasin, et päike oli pea kohalt kadunud. Olime kalgis kivimajas, kuid isegi mitte seal, kus teiste inimeste korterid, vaid keldris: suured hämarad ruumid - siiski ka tolmused... Annek ja tema noormees olid ülimalt püüdlikud, segades kõikvõimalikke mahlu ja limonaade viinaga, kuid mina, kes ei joonud isegi uut aastat vastu võttes, et mitte langeda labaste ihade ja mõttetu oleskelu küüsi, väärutasin vaid põlglikult huuli, neid alles malbeid, ent suudlemisel tõrksaid huuli, südames kahetsus, et olin mingisuguse hetkelise kihvatuse ajel hüljanud väikevenna ja muudki armsad inimesed (iga silmapilguga üha armsamad), ei olnud siin midagi teisiti kui mujal, lobisesime tühiasju.

Veel oli mul võimalik lahkuda; siis heitsime magama, mind pandi eraldi tuppa. Ärkasin sellest, et keegi üritas mu pükse alla kiskuda. Surusin jalad kokku ja libistasin käe reitevahes kobavate sõrmede kõrvale, et neid eemale kangutada, ent jõud jättis mu maha, ma ei olnud iial midagi sellist tundnud, koguni häbemekarvad näisid ellu ärganud. Häbitu, häbematu! Ajamisest sai too teine veelgi innustust: heitis mu kohale, nüüd juba suudles mind. Suudelnud olin küll varemgi, vahest isegi niisama pikalt, kuid mitte iial ei hakanud mu pea pööritama nagu karussell. Ometi - see oli väga meelepärane karussell. "Ära tee," oigasin. Tema aga tegi edasi ja minu rapsiv käsi tundus silitusena.

"Mida arvab sellest Annek," sosistasin kõrvalesta suudeldes; vastus rahustas mind tunduvalt: "Ta läks ära." Tollal ei suutnud ma üldse midagi mõelda, isegi mitte sedavõrd, et inimene, kes heidab magama, ei saa olla paar tundi hiljem juba lahkunud. Ainult nii palju suutsin välja manguda: "Muidu ma ei luba sul - sa pead mu naiseks võtma!" Ning see, kes oli minu juures, ütles selge häälega: "Jaa!"

Seejärel magasin otsekui surnu (või siis ärganu pärast esimest välgatust, mis pani hinge väljakannatamatult nõtkuma), hoopis teisiti kui varemalt, mil alatasa viskusin öösiti hirmusegasena voodist, une ja päriselu piiril, ikka veel pagedes ei tea kuskohast ilmunud metsikute hordide eest, ikka veel kukkudes treppidelt ja roomates poriaukudes, tõusin üles just siis, kui mind kinni püüti - ent nüüd oli mu põsk noormehe rinna vastu surutud, mu nina asus noormehe põuekarvade vahel nagu koeral, tema naha kirbe, ent samavõrd magus ja uinutav lõhn seisab mul tänaseni meeles. Aegajalt tuleb see pahinal ninna ja hullutab, kõigest hoolimata...

Hommikul oli poiss alles, kuid Annekit ei olnud tõesti - seega ta ei valetanud. Sain teda lõpuks korralikult silmitseda: tavalised silmad, tavaline nägu, tavaline ihugi (kuigi mu ettekujutus piirdus suuresti pildiraamatutega), tegu oli õnneks sellesama noormehega, kes viibis sünnipäeval. Justnagu oleks koorem langenud südamelt! Koguni lalisesin (loodetavasti tummalt, omaette): ikkagi mitte keegi täiesti võõras, keegi täiesti võõras... Võhivõõrast ei oleks ma üle elanud. Kuid - jumal paraku! - tegelikult oli ta just võhivõõras. Ma ei olnud teda õhtul peaaegu isegi märganud, sest arvasin, et Annek tahab edvistada järjekordse naeruväärse võiduga, ning hoidusin neist mõlemast rõhutatult eemale.

Vahelepõikeks: Annek oli kummaline tüdruk, näiteks võis ta aegajalt tunduda ülimalt pahasoovlik, koguni ta laup tõmbus siis tigedalt kipra ja silmad muutusid liikumatuks, samas jälle oli just tema suuteline ohverdama kõik, kasvõi iseenda. Mida ta (oo õudust) viimaks ka tegi... Oh Annek, kui sa arvasid, et sinu tookordne käitumine oli sünnipäevakink või koguni ohvriand, siis oli see küll eksitus, saatuslik eksitus!

Ometi - eksija olin siiski mina. Keda ikka süüdistada, kui toimid täiesti vabatahtlikult, vaevalt sai mind tabada hüpnoos või kellegi veider kaetus, ma ei usu jaburdusi. Ent seekord eksitused lausa kleepusid mu külge, võibolla sellepärast, et olin oma esimese ujumistunni saanud täiesti tundmatute karide vahel, jalge all põhjatu sügavik, ning kohe lisasin järgmise: püüdsin oma noormeest (juba mõtlesin ma temast kui enda omast, seegi kuulub eksituste hulka!) uuesti kallistada, arvatavasti soovides ööd tagasi meelitada.

Nõnda arvan siiski alles praegu, tollal olin täiesti sõge ega mõelnud midagi. Paraku siras taevalaotusel päike (kuigi ma ei saanud seda näha: ometi tundsin nahaga, iga ihupooriga päeva tärkamist) ning noormees tõusis, pani rõivad selga, ohkas.

"Kuhu sa lähed?" kähisesin kurvalt. Noormees ohkas veelkord, koguni rääkis: "Ka sina pead tõusma. Juba jäingi tööle hiljaks. Kõik sinu süü. Viimane aeg kondid välja koristada!" Ta sõnad olid uimased ja liikusid aegluubis, aeg peaaegu seisis, kiirustamine tundus mõttetu võitlus igavikuga, kus me parajasti viibisime; isegi päike ei tõusnud enam kõrgemale, vaid rippus madalal puulatvade kohal, pealegi endistviisi nähtamatu, sest tegelikult oli minu päev eile - lõppenud. Surusin pea padjal niivõrd kuklasse kui suutsin ning sulgesin taas rahumeeli silmad. Üle minu paiskusid üha uued ja uued lained, kuidas me tuksume ühes rütmis (vered; küllap siis ka südamed), sooni vapustas hell võbelus ning ikka veel ei olnud mu hinges kahetsust juhtunu pärast.

Olin uppunud ja arvasin, et noormees tunneb sedasama mis mina, ning ihkasin meeletul kombel tema puudutust. Peaaegu oleksin kisendanud oma sünnipäevajärgse avastuse: Oh, me elame ju ainult ühe korra, kuidas tohib seda ainsat elu raisata! See oli minu esimene mõte täiskasvanuna. (Kummaline, praegu hüüaksin sedasama, ainult vastupidise rõhuga.)

Just nõnda oleksin peaaegu hüüdnud - kuidas tohib raisata end tööle, kuule, muule. Kui ometi on siinsamas suu ja öö, igavene öö (sest keldri ainus aken oli küll peaaegu laes, kuid imeväike, selle trellide vahelt ei mahtunud läbi ükski päikesekiir). Siiski olin vait. Ma lihtsalt ei jõudnud: enne veel rebiti mind juustest; ühtäkki olin põrgulik valu, ei muud, ainult põrgu.

Selles põrgus istusin hetke voodiveerel, seejärel sikutati mind püsti. Jalad värisesid (siiski ainult veidi: võibolla tuuakse uppuja just juukseidpidi pinnale; ilmselt ongi nii õige) ning tegelikult tõusin peaaegu ise - täiesti taltsalt, kummaline jahedus nii ihus kui hinges - ja vaatasin poisile otsa, kelle silmade ümber oli vihane kurd ja ripsmetel valge vahutaoline kiht. "Mida sa tahad," laususin tülpinult, alles nüüd algas tõeline uni, seisin suurivaevu jalul ja tukastasin; üksnes vaht noormehe huulil kohutas veidi.

"Ei midagi!" ütles noormees. "Ma pean nüüd tööle minema!"

Koguni haigutasin, ent noormees vist ei märganud, olles naeruväärsel kombel ametis oma tigedusega - mis tuli pealegi sellest, et mängisin ta sõrmedega, kui need pusisid mulle pluusi ja seelikut selga; mõni teine oleks kihistanud rõõmsal meelel kaasa ja unustanud oma kramplikud püüdlused, oleksime kallistanud, oh, kõik oleks läinud teisiti, kui oleksime kallistanud. Õrritasin parajasti keeleotsaga ta lõuanahka, kui äkki läbistas mind nagu noatera tõdemus sellest, mis oli juhtunud, lõigates hinge verise haava: kunagi enam ei saa ma pidada jutlusi vooruslikkusest... Siis niisugune oli minu kõrkuse ja aina parema otsimise vili! Oleksin langenud voodile tagasi või koguni minestanud, kui ma ei oleks kartnud noormeest, õigupoolest tema kohutavat rabistamist, kui ta viskas voodilinad kiiruga kappi ja heitis minu suunas altkulmu pilke. Minul aga pööritas kõik silme ees. Siis äkki pahvatasin:

"Mul on tunne - selline hirm - selline veider tunne, et - et me võime saada lapse. Oh armas!"

Tekiserv pudenes noormehel käest, ta pea jõnksatas imelikult vasakule ja paremale nagu hobusel. See oli nii kummaline: tundsin iga ihupooriga, kuidas paine, mille ma katkendlike sõnadega endast välja pigistan, tungib arusaamatul kombel noormehe sisse ja vapustab teda, minul hakkab kergem ja temal vähemalt samavõrd raskem. Kas oleme siis üks? Kas me oleme taevas ja tähtede poolt kokku sõlmitud - ja sellepärast olemegi praegu siin?

Noormehe näol pärlendas higilaik. Kuid ta ei pühkinud seda ära, vaid haaras mu pea nagu kruustangidega sõrmede vahele ning hüüdis seda pigistades: "Kust mina tean, et see on just minu laps!" Imelikul kombel hakkas olukord (võibolla just tema tohutu tõsiduse tõttu) mulle nalja tegema. "Küllap panid tähele: ma olin süütu," laususin veidi hingeldades, veidi itsitades. "Ei pannud ma midagi tähele," uratas noormees, nähes siiski leppivat selle seletusega.

Oh kogenematust, lihtsameelsust! Nüüd viimaks jõudsin saatusliku eksituseni; alles nüüd, kuid seda vääramatumalt. Arvasin ta sõnadest välja lugevat, et lapse olemasolu on kindel, ning püüdsin anda vihjete ja mõne rauge žestiga mõista, et peame nüüd võimalikult kainelt uuele olukorrale silma vaatama ning omavahel kokku leppima, kuidas kõige otstarbekamalt edasi toimida. Olin kaine, peaaegu jahe - seda veidram tundus noormehe käitumine, järsku tabas teda uus ja täiesti üllatav kartus. "Aga nüüd lähed sa tänavale ja korjad lapse hoopis sealt," lausus ta virilalt (kuid hoopis soravamalt kui ennist), "nüüd kus sul on see takistus kadunud - sa ei ole enam süütu. Eriti kui tead, et leidub üks loll, kes peab ennast lapse isaks. Kuidas ma võin kindel olla, et sa ei tee nõnda, sa oled naine ja naised on ju salakavalad!"

Ta oli väga otsustava näoga. Ja tema otsus oli kummaline - ta lahkus, keerates ukse selja tagant kinni, ning jättis mu üksi keldrisse.

2. MÕISTAGI

otsisin kõikvõimalikke põgenemisteid: ent milleks? Igatahes mitte selleks, et jalga lasta, sest tundsin ajuti lausa aukartust olukorra ees, millesse olin pea ees tormanud - ning ma olin tookord alles liiga uhke tüdruk, et põgeneda enne lõppu. Pealegi olin südames tänulik, et noormees ei rääkinud abordist: ma keeldusin isegi vaimusilmas last tapmast... Kuidas tõstan käe omaenese liha, oma vere vastu - otsimine, mõttetu otsimine (põgenemisteid ei olnud: seinad kumisesid ühtlaselt nagu paks telliskividest müür, ei ühtki avaust; mõistagi ei vedelenud põrandal ega nurkades mitte mingisuguseid võtmeid; sahtleid uurides sattusin võtmete asemel hoopis püstolitele) oli ainus, mis suutis peletada selle võika, ent samavõrd pealetükkiva kujutelma, ning ühtaegu kumisesid kõrvus noormehe sõnad: "Sa oled naine." Nõnda ei olnud mulle veel kunagi öeldud või ei olnud ma seda tähele pannud, sest selleks puudus varem põhjus. Ma olen naine, mõtlesin miskipärast kõhtu silitades, jaa, ma olen naine...

Kui klopiti ukse taga, haarasin mõlemasse kätte püstoli, sihtisin nad võimalike seinataguste sissetungijate suunas ning hüüdsin tuhmi ja jämedat häält teeseldes: "Seis, kes on!" Vastas vaikus - nagu ei olekski kedagi. Ent kõrva vastu ust surudes kuulsin hiilivaid samme, mis läksid trepist üles, ning välisukse juures algas tasane mitmehäälne vandumine... Kuju järgi ei suutnud ma kuidagi taibata, kas püstolid on ehtsad või vanaaegsed, igatahes haisesid nad vastikult, nagu oleks neid kasutatud. Mulle nad meeldisid: kujutasin ette, kuidas lasen vargaid (kes muud said nad olla!) otse läbi ukse, sihtides vaid hääle järgi. Kas kuul tungib läbi ukse või jääb kinni? Ja kui tõesti pääseb läbi, kas siis otse või kaldub kõrvale? Kui läheb otse ja inimene saab kuuli selga, kas see läbistab teda või jääb kehasse kinni?

Ja kui ma lasen inimese maha, kas saadakse siis aru, kes seda tegi? Viimasele küsimusele oskasin isegi vastata: muidugi saadakse aru, mind reedaks kuuli jälg ukses... Seejärel nähtavasti suigatasin; kuigi tundus, et viibisin pidevalt ärkvel, oodates pikisilmi, millal jutustada oma tähelepanekuid - aga kuidas sai siis noormees minu kõrvale, ta ei olnud ometi vaim! Ta oli täiesti riides nagu minagi (koguni saapad jalas), ent paraku eemaletõukavalt jahe - nähtavasti äsja saabunud -, magades nagu surnu. Hoidusin põimimast käsi ümber ta kaela, ent härdusin seda enam: noormees ei läinud teise tuppa, teise voodisse, järelikult ta tõesti hoolis minust... Millised vastuolulised tunded! Vaevalt sai teda täiel määral pidada unelmate printsiks, kuid teisalt (alles praegu tajusin seda täie selgusega) ei olnudki sellist printsi olemas mujal kui ema muinasjuttudes, ning lõpuks määras kõik sammud saatuse sõrm, üht ta viipas, teisele viibutas hoiatavalt. Võimalik, et mina olin noormehe jaoks just selline hoiatus - või koguni karistus mõne patu eest. Aga milliste tegude eest antakse niisuguseid karistusi: need ei saanud olla väga hirmsad.

Nüüd oleksin saanud rahus teda vaadelda, kuid ma ei söandanud süüdata lampi, sest kartsin äratada; hommikul läks ta jälle. Võibolla ei olnudki see hommik, sest ühtki kella keldris ei leidunud ning peagi kadus ajataju. Naastes oli ta enamasti morn ja külm - alati! Pidin keetma kannude kaupa tõrvkanget teed, mida ta sageli segas viinaga, kuni uinus. Mõnikord ei vahetanud me ainsatki sõna, teinekord aga suudlesime ja kallistasime ning siis muutus ta muidu kalk nägu kummaliselt pehmeks, silmadesse ilmus soe hägu, millest võis leida mida tahes. Kasvõi armastust.

"Kas sa tõesti tahad minu kallistusi?" küsisin ühel seesugusel hetkel; isegi veidi uskumatult, sest ühtäkki oli ta nahk tuline, koguni põletav. Ta ei vastanud, ent pärast võttis sahtlipõhjast hõbeketi ja kinkis selle mulle. Panin keti kaela ning ümisesin: "Märt ja Märta, kui hästi kõik klapib!"

Võibolla oli mu algne oletus ennatlik, ent kuu aja pärast olin päris kindlasti raskejalgne - rinnanibudes kõigepealt kummaline surin, seejärel juba ka valusad tükid (mille põhjuseks pidasin esialgu noormehe aplaid huuli, kuid ainult väga lühikest aega; olin elust siiski midagi juba õppinud). Rõõmujoovastuse ajel rääkisin noormehele ka aegajalt juhtuvatest veidratest koputustest uksele - pigem põnevuse pärast, sest tegelikult ei olnud need enam kordunud. Ta muutus süngeks ning sisistas noaotsaga lauaplaati täkkides: "Ära mingil juhul sisse lase!" Vastasin naerdes: "Rumaluke, mul ei ole võtitki."

"Ära naera midagi!"

Paraku just järgmisel päeval (või ööl) tuli uus koputus. Vastasin heleda häälega "kes on?", hoidudes seejuures targu uksepiida varju - sest kui keegi peaks läbi ukse tule avama, on sel kombel kõige enam lootust terveks jääda; olin sellele palju kordi mõelnud, koguni vahemaad ja nurgad ära mõõtnud. Ent ukse tagant kostis üllatunud hüüd: "Sina, Märta!"

Olin vähemalt niisama üllatunud, kuid veel enam rõõmus: esimene tuttav märk maailmast üle pika, äkki võimatult pikana tunduva - lausa lootusetu - aja. Kas ma kuulusin veel üldse maailma? Kartsin, et äkki katkeb äsjatekkinud side enne kui jõuan oma sõnadega lõpuni, ning paristasin: "Annek, ütle emale, et ma olen elus ja siin ja tunnen ennast hästi ja varsti tulen tagasi ja tahan välja. Ah, ära seda viimast ütle, nuputa ise, kuidas ma välja saan."

"Aga kus on Toomas?" küsis Annek - nagu ei paneks mu ahastavat juttu millekski. Kuulsin esimest korda noormehe nime ega taibanud seetõttu (olin vist tõesti segane, sest arvasin siiralt, et poiss saab kanda vaid üht nime: Märt) küsimuse mõtet, kas üldse kuulasingi seda, kibeldes jätkama oma looga. Kordasin kiiresti: "Kes, kes! Mida toomas!" - "Kas Toomast ei olegi kodus?" - "Kodus? Kust mina tean, ma ei näe ju koju!"

Annek tuli tagasi kunagi hiljem, kui ka noormees oli juhuslikult (või mitte päris juhuslikult) kodus, seejuures üllatavalt heas tujus: ta kiskus kotist välja aina uusi toose ja tuube toiduainetega, sekka rahapakke, ning loopis neid vaheldumisi vastu seina, kuni kõikjal olid või, tomati, hapukoore ja hakkliha plekid, kogu ruum oli kirju ja määrdunud. Ma ei olnud kunagi niisugust priiskamist kohanud, vaevalt isegi unenägudes (minu unenäod olid alati helged, mitte kunagi õudsed, seevastu noormehe liigutustes, hõigetes, koguni tema ligastes kätes välgatas õud, kõikjale hoovas mingisugust õudset rõõmu) - mõistsin alles nüüd, kui vaeselt ja hapralt me kodus tegelikult elasime... Ühtäkki leidsin ennastki keset tuba, tallamas jalgupidi pasteeti ja kreemikoogiviile. Ma ei olnud kunagi korraga näinud nii palju rahapabereid, kui praegu vedeles minu paljaste varvaste vahel - ja mul ei olnud põrmugi kahju! Alati, kui mõni rahapaber kleepus seina või põrandasse, huilgasime, ise pöörases taktis kõikudes, tantsisime, kuni nad viimseni rebenesid. Ometi jäid noormehe silmad klaasistunuks. Viimaks lausus ta: "Sa ei tea, kui väsinud ma olen!" Haarasin äkilises hellusehoos ta õlgadest, ent noormees kiskus end ägades lahti, koukis taskust Buddha pildiga tableti ning surus selle keele alla. Hetk hiljem lamas ta juba oimetult voodil. Võtsin tal ettevaatlikult rõivad seljast, kuid ta ei maganud, vaid jõllitas lakke ja inises vaikselt. Niisugune siis ongi nirvaana, mõtlesin heitunult.

See oli tema nirvaana, minu oma oli teistsugune, ergas ja selge (vähemalt olin tolle hetkeni alati nii uskunud), ning oli üksnes minu enese süü, et olin stiihiaga kaasa läinud; seetõttu pidin vältimatut saama karistuse. Siis tuligi Annek.

Annek tormas minust tervitamata mööda ning laskus voodi ette põlvili, suudeldes noormehe lõdvalt rippuvat kätt. Märkasin esimest korda, et noormehe sõrmenukkidel olid sinised tätoveeringud, mingid kummalised sümbolid ja tähed; igatahes mitte naisenäod, südamed ega nimed, pigem tähemärgid või kuradid. "Elus! Siiski elus!" Sedagi ei olnud ma hullusehoos tähele pannud, et noormehe õlas oli haav, mis immitses aegamisi verd. Kuid tema kuub, mille asetasin ennist toolileenile, oli õla juurest terve. Ent kuubegi ei olnud ma varem näinud: must kuldsete tikanditega, ülimalt maitsetu kuub, mis lõhnas kuidagi valesti - metalselt! "Vii minema - see ilge jakk!" korises noormees vaevaliselt peaga rapsides. "Põleta ära!"

Annek lausa tõukas mu tagatuppa. Nad olid kaua kahekesi, väga kaua. Enamasti rääkisid: võrdlemisi valjult, aegajalt peaaegu ägestudes (mistõttu mul ei tulnud pähegi olla armukade) - seejuures olid sõnad ülimalt tavalised, ent seosed sedavõrd imelikud, et samahästi võinuks see olla hiina keel, mida juhtumisi kõneldakse tuttavate häälikutega. Sain aru nii palju, et Annekile puutus kõrva priske kuuldus, mida ei võinud lasta hapuks, järgnes pikk tööpäev, lõppedes väga napilt (aga siiski) šampusega. Ja noormees (ikka noormees, mitte Toomas, ma keeldusin tuunistamast muud nime kui Märt) tänas Annekit palavalt; Annek meeldis mulle küll väga, ometi surusin käed kõrvadele... Kui usaldasin tuppa tagasi tulla, välgatas Anneki silmades võidurõõm. Ta kohendas siivsalt (lausa ülimalt siivsalt) oma lillelist kleidisada ja tõusis voodist.

"Kas emaga rääkisid?" küsisin tema pilku alla neelates. Ehkki kurgust purskus reibas, isegi muretu hääl, olid sõnad surnud - hääl oli kohatult puhas. Märkasime seda mõlemad. Ent ma ei saanud ka jätta küsimata, uhkus ei lubanud põgeneda kannatuste rajalt, mille olin ettevaatamatult endale ise kaela tõmmanud; see kuulus minu karistuse juurde. Olin kindel (miskipärast mäletasin äkki kõikvõimalike raamatute tarkusi, kuigi ei olnud ammu näinud ainsatki), et põgenedes jälitaks kannatuse vari mind igavesti, isegi siis, kui kõik teised mu lõplikult maha jätavad, on see vari lahti pääsedes minu kaaslane, koguni maailma lõpus. "Jaa," kostis Annek niisama muretult, "ema ütles, et neid oligi liiga palju liiga väikeses ruumis. Sa võid rahumeeli veeta mõne aja kodust eemal. Ta lubas." Teadsin, et tema sõnad võisid üksnes rebida lahti haavu mu hinges - kuid teadsin ka, et see ei olnud tema süü. "Aga isaga?" jätkasin kahaneva lootusega; isa oli eriti kiivalt jälginud iga minu sammu. "Ütles, et sul oligi viimane aeg saada naiseks," jätkas Annek rauge naeratusega. "Ja kas tal ei ole õigus - nüüd on su jume palju rõõsem kui enne, Märta!"

Ta naeratas siiski hapult ja etteheitvalt, sest olin tema veidrat sünnipäevakinki kuritarvitanud (see, mida raamatud nimetasid "suhteks", oli läinud ilmselgelt liiale), ning arusaamatul kombel nakatas tema olemine mindki, äkitselt olin ka mina hapu ja etteheitev, pähe tulvas arvutu hulk häirivaid küsimusi, mida - nagu nüüd märkasin - olin suutnud seni edukalt vältida, isegi pikaajalises üksinduses; õigupoolest ei olnud hapu mina, vaid südametunnistus (kui seal leidub vahet). Kas tõesti on täiskasvanute kadumine sedavõrd tavaline asi, et seda isegi ei märgata? Kas tõesti tõstis ühe suvalise, raamatute poolt maagiliseks muudetud vanusepiiri ületamine kõik ühel hoobil pea pealt jalgadele? (Tol hetkel arvasingi, et pea pealt jalgadele.) Kas nüüdsest oodatakse, et ma kõiges ise endaga hakkama saaksin?

Tundsin, et ei taha iial täiskasvanu olla - ning samas taipasin, et olin tahtmatult juba selleks saanud. Kordasin mõttes üle, mida kunagi lugesin, mida õppisin, isegi koolitunnis vastasin: "on murdehetk ja teed kõik valla mu ees, võrdväärsed on need teed, ma ühe ikkagi valima pean". Ometi märkasin hirmuga, et juba kõnningi mööda mingisugust hämarat teed: olen narts, mis kulub auklikuks ning lõpuks visatakse ära. Mu huuled värisesid, ent püüdsin jätkata vapralt. "Ruum oli kindlasti suitsust sinine ja midagi ei olnud näha, nad arvasid, et ma olen nende hulgas," viskasin nalja, imelikul kombel sõnad ei murdunudki suus... " Just nii see oli," pomises Annek ja lahkus, noormees magas ammugi norinal. Uksel Annek korraks pöördus ning küsis väga tõsiselt: "Märta, kas sa ei karda? Mine ära!"

3. KOMBERDAS

läbi pimeduse, komistas trepiastmetele, tuikus üles. Arvas, et on öö, ent sattus pimestavasse valgusse. Istus tükk aega välistrepil, selg vastu vihmaveetoru, jaksamata isegi kaugemale põgeneda, ning ootas, millal silmad päevaga harjuvad. Keegi läks mööda ja manitses kedagi, ilmselt last: "Vaata, mida teeb viin! Päise päeva ajal! Jäägu see vaatepilt sulle eluajaks meelde!" Keegi teine küsis, kas on tarvis kutsuda arst. Raputas pead, silmad tugevasti kinni pigistatud. Miskipärast ei tahtnud sugugi maailma näha; ka mitte ennast.

Tegelikult ei mäleta ma üldse, kuidas jõudsin koju, võibolla keegi hea hing viis; esimene pilt mu silme ees oli minu enese pilt: vaatasin naerdes enesele otsa, veidi narmendav, veidi juba kolletav, ent noor ja muretu ka hoolimata küünlaleegist, mis heitis mu näole kareda varju. Näis, nagu seisaksin peegli ees, kuid ometi mitte - too teine ei muutnud koos minuga ilmeid, vaid üha naeris ja naeris, ilma vähimagi põhjuseta. Otsekui vaataksin üle maailma serva kummitust. Ning kummituse liikumatu pilk jälgis mind, jälitas. "Sa oled elus!" sosistas ema; seejärel tükk aega soe ja pime vaikus... "Sa haised: nagu oleksid kusagil rentslis viibinud!"

See oli esimene inimliku häälega öeldud lause selles toas pärast minu sünnipäeva, seni vaid sosistati ja põletati foto ees küünlaid, päevpäevalt aina väiksema lootusega, aina suurema ahastusega, sest ei politsei ega posijad (keda nad tüütasid kümneid) osanud anda selgeid vastuseid. Pidi olema kohutav hais, kui isegi suitsust tuim nina tundis seda nii teravalt! "Ei, ma olin keldris," heitsin ootamatu uhkusega, mida minus varem ei leidunud. "Keldris!" karjatas ema ning alles nüüd hakkasid pisarad tal üle näo voolama, ma ei taibanud, kas need olid rõõmupisarad (seda, et ta nägi mind nähes koguni kaht, ma talle ei öelnud) või hoopis kurbusest, viimasel juhul oli ta nutt küll ülimalt asjatu, sest mul ei tulnud mõttessegi midagi oma senisele elukäigule ette heita.

Ta püüdis suruda mulle suhu sigaretti, mis pidavat rahustama - ent ma olin niigi rahulik, peaaegu õnnelik. Miks ma ei pidanud olema õnnelik? Mul oli nüüd ju mitu kodu ning lisaks emale ja isale ka mees, kes lubas mu endale naiseks võtta. Ning minu väike-väike lapsemaimgi ei talunud kindlasti suitsetamist, kuigi ma ei kuulnud tema enda suust selle kohta sõnagi, ta oli vähemalt samavõrd tummahammas kui ta isa - ent sõnatut mõistsin ma veelgi paremini, eks ta oli alles nii õrn, et maailma iga kurjus oleks võinud teda vigastada.

Kuid tüütu, kummaliselt tüütu oli see kõik! Kuidas vanaema praadis aeglaselt ja keskendunult pannkooke - mõni valkjas, teine kuldkollane -, ees pruunide laikudega (rasv? põletus? varem teadsin, kuid nüüd puudus mul silm, et sellest aru saada) roheline sitsipõll, kuidas väikevend määris kookidele punast moosi ja ulatas üle laua minule, ise härdusest kohmetu; mitte maitseid, mitte lõhnu, vaid värve püüdsid mu meeled. Pealegi ei huvitanud mind nende vahepealne elukäik mitte küünevõrdki - ning seda pandi tähele. Öeldi, et ma olevat jäänud apaatseks, vend kuulutas koguni, et asotsiaalseks... Suitsune ruum muutis südamealuse õõnsaks ja tekitas tuima, ent samavõrd visa peavalu (peavalu oli asi, mida ma ei suutnud taluda). Kükitasin põrandale, lootes, et suits tõuseb ülespoole ja koguneb lae alla. Veidi aega oligi kergem hingata, kuid peatselt väsisin ja muutusin virilaks. Viimaks laususin: "Ma pean veidi jalutama."

Keldrisse tagasi jõudes leidsin eest Anneki; meie hämmastus oli ühesugune. Ta riietus kiiresti ning püüdis lahkuda, ent trügisin talle lävel ette (nagu vend toimis kunagi minuga). Ta ei pühkinud mind eest (nagu mina tookord venna), vaid jäi pilkava, ent samavõrd süüdlasliku ilmega ootama minu reaktsiooni, seletas: "Nad olid pidevalt purjus ega kuulanud, ainult lalisesid ja kiitsid sind vahetpidamata. Mitte midagi ei saanud selgitada." - "Kas küünal põles?" - "Mis küünal? Põles, loomulikult põles!"

Pärast Anneki lahkumist neelas noormees kiiruga mõned tabletid ning vaatas jälle (seekord püstijalu) tardunult lakke; see näis olevat tema elu peamine rituaal, lausa mõttetult painava korduvusega, ent sisu poolest ometi täiesti arusaamatu. Võibolla oli Annek ta sedavõrd ära väsitanud (juba hakkas süda armukadedalt kloppima)? Või oli tal mingi raske haigus (ent seegi mõte ei sisaldanud parastust, vaid üksnes piina)? Naaldusin noormehe rässaka puusa vastu ning silitasin sõrmeotstega vargsi ta uhket mammutinahast püksirihma, justkui peaksin lahus oldud päevade eest andeks paluma.

Ent ta lükkas mu järsult eemale (näis õlahaavast täielikult paranenud olevat): ei olnud enam minuga harjunud... Käskis seista seina ääres, käed kuklal - nagu vang. Kääris käised kuni küünarnukkideni üles ning astus aeglaselt, rusikad õieli minu suunas. "Kas käisid koputamas!" Ma ei taibanud, millest ta räägib, kuid selle põhjal, et ta hinge lõikas mind nähes sedavõrd intensiivne tunne nagu pahameel, mõistsin, et ta siiski hoolis minust ja tundis mingil kombel puudust, ehk isegi ootas mind ihuüksi voodis väherdes (viimast ei julgenud ma tõsimeeli loota). "Miks ma oleksin täna öösel peaaegu kinni kukkunud? Vasta mulle, lirva!"

Esimest korda kasutas ta minu kohta niisugust sõna - seni arvasin, et ta ei teagi sääraseid, ta sõnavara tundus ülimalt lihtne. Aga eks ole seegi lihtne sõna. Lõppude lõpuks oli tal õigus: olin tulnud tema juurde imeliku tuju ajel ning jäänud koormaks, tema pidi mind nüüd ülal pidama ja kaitsma, vaevalt oli ta kunagi unistanud millestki niisugusest. Noormees tuli aina lähemale ning ta ninasõõrmed puhisesid justkui verelõõsas. "Tunnista üles - sina koputasid!" Lajatas mulle rusikaga hoobi vastu kõhtu.

See ei olnud eriti valus, sest ma tõmbasin õigel ajal kõhulihased kokku (ning ta ei löönud ka eriti tugevasti). "Ainult mitte kõhtu - ma olen rase," palusin teda. Ilmselt mu sõnu liiga tähttähelt võttes virutas ta järgmise hoobi vastu nägu; seisin ikka veel nurgas, käed kuklal ja abitu naeratus näol. "Sina koputasid! Ah või rase oled sa!" Raputasin vaikides pead, sest ma ei koputanud isegi mitte uksele - kuigi noormees mõtles ilmselt midagi muud -, minu süda oli puhas ta ees. Aga tema südames oli imelik kangus, mis sundis lööma mind ka teisele põsele, kui olin selle kui tervema ette pööranud. Ilmselt ei kannatanud ta välja, et vaatasin teda rahuliku, koguni veidi haletseva pilguga; ent korraks mu pilk tuhmus.

Alles seejärel ilmus noormehe silmadesse äratundmine, millega ta oli hakkama saanud. Lihased lõtvusid, ta sõi veel ühe neist veidraist tablettidest ning kõigutas end lõputu aja kandadel ja inises tuimalt, tehes suuga imelikke liigutusi (justnagu soniks või räägiks kellegagi, keda ta ainult oma vaimusilmas näha võis), kuni hakkasin kartma marutaudi, sest ta suunurkadesse ilmus valkjas vaht. Ent kohe limpsas ta vahu keelega ära ning rohkem seda ei tekkinud. "Sa tunned mind küll, lirva," kähistas ta, "ma olen isegi piiblis sees: uskmatu Toomas, ma ei usu midagi ega kedagi, ka mitte kuradit! Ma ei usu isegi ennast! Jaa, ma olen ka varem pääsenud üle noatera - palju kordi - aga ma ei ole seda ajanud mitte kellegi süüks; ma olen tugev; ma olen olnud alati tugev."

"Oh Märt, oh Märt!" olid ainsad sõnad, mida suutsin kuuldavale tuua. Tahtsin teda aidata, ent kuidas sai see olla võimalik, kui ta ei usaldanud mulle vähimatki sellest koormast, mida kandis! "Sa räägid sellest ainult Annekiga," ütlesin kurvalt, "räägi ka minuga."

"Millest?" küsis noormees ootamatult valvsalt.

"Näiteks oma tööst, võibolla suudan kuidagi nõu anda - kõik võib olla, Märt!" Kuid seda ei oleks ma pidanud ütlema. Noormees klammerdus ootamatu jõuga mu kõri külge ning karjatas: "Minu töö on vihata - sa teed mind nõrgaks!" Lämbusin õhupuuduses, mistõttu mäletan järgnevat üpris halvasti: mind lohistati juukseidpidi mööda põrandat (sedavõrd kaua, et uskusin surevat), tundus, nagu viibiksin tulikuumal karussellil või põrgurattal - ning see oli hoopis teistlaadi karussell kui üks kunagine õrn ja põgus suudlus, mis mul miskipärast kogu aeg silme ees oli, kuigi ma ei näinud midagi.

Äkitselt takerdus mu põlv voodijala taha ning rebenes lõhki, pärast ei olnud isegi karusselli, mitte midagi; kuni oli taas põrand, tuba, noormees, elektrivalgus. Kõik peaaegu nagu enne. Noormees oli käpuli põrandal. Arvasin, et ta kavatseb koera kombel klähvida või lakkuda veretriipe - mu pea oli tõesti segamini! Ent ta silmis olid pisarad. Ta haaras mu pea oma krobeliste rusikate vahele ning sosistas kõverate huultega: "Miks sa ei vaata mulle otsa? Kui tahad, võin veel lüüa, Märta - aga õlg valutab - ei tohi esialgu üle töötada - läheb veel paigast ära, Märta!" Nüüd hõõrus ta sõrm tõesti põrandaliistul verd laiali: täiesti masinlikult, sest samal ajal sööbis ta ise (silmadega, ent vist ka hingeõhuga, kätega, kogu olemusega) minu näkku, ta silmaterad muutusid üha suuremaks ja tumedamaks. "Aga ma löön veel, näed, ma löön veel," oigas ta ning trummeldas lahtise käega vastu mu põski.

Tundsin, et lagunen koost. "Palun lase mind vabaks - ja ma ei nõua sult midagi," pomisesin vaevukuuldavalt. "Mis on sul minult nõuda?" küsis noormees üllatunult. Ja tõesti - mul ei olnud tõepoolest midagi nõuda. Ma ei elanud ometi selleks, et nõuda. Aga kas ma üldse elasin või oli kõikjal vaid unepiim, mu ümber, mu sees - ma ei teadnud! "Pealegi oled sa olnud kogu aeg vaba," jätkas noormees tapva loogikaga. "Sa olid ka siia tulles vaba - nii esimesel korral kui nüüd. Nähtavasti on kõik, mis juhtus, tähtedesse kirja pandud ja sa kurdad ilmaaegu."

Taas pikk, ääretult pikk vaikus - ta lakkus pisarad mu paistetanud silmist, silitas keelega õrnalt haavu, jahutas noaotsaga turseid, viimaks seadis korda juuksedki, nii palju kui neid oli pähe jäänud. Palusin, et ta laseks mu välja - ning möödus vaevalt paar päeva, kui ta jättiski ukse pärani.

Hüvastijätt kujunes ootamatult kirglikuks. Olin juba lävel, ent äkki avastasime end voodist ja kallistasime nagu meeletud. Ma ei tahtnudki minna: hing oli tulvil sõnulseletamatut, lausa harrast kurbust ja kaastunnet, ka noormees ei ärgitanud mind kuidagi... Viimaks meenus tahmunud küünal ema laual ning ma rebisin end suurivaevu embusest lahti. "Ehk näeme veel," sosistasin ja läksin, püüdes varjata, et lonkan.

"Ega ma olegi nii kohutav," lausus noormees murtult. "Lihtsalt jube ja julm töö - muudab kalgiks. Nii hinge kui ihu, andesta, kui võid!" Mulle tundus, et tol hetkel hõõgus temas armastus.

4. KOJU

naastes sattusin justkui teise maailma, pehmesse ja koogilõhnalisse, sellessesamasse armsasse maailma, mille olin ennist igavaks põlanud - kui rumal ma olin tookord! Kõndisin koduste kannul ning lausa imesin neid endasse, üllatudes uute lillepottide, šampoonipudelite, pajalappide, eriti aga emale juubeliks kingitud nugade ja kahvlite üle (olin unustanud isegi ta sünnipäeva), ent sain vastuseks parimal juhul nappe tõredaid sõnu, nähtavasti olid nad jõudnud minust võõrduda või püüdsid oma vaiksel moel ette heita, et olin nad kunagi hüljanud. Tajusin esimest korda, et minu ja teiste vahele on tekkinud lõhe. Võibolla olin tõesti sedavõrd muutunud, et nad ei tundnud mind ära, ihu küll sama, ent hing võõras; samas heitsin selle mõtte, sest mis oleks mulle muidu alles jäänud? Oleksin lõplikult varisenud täiskasvanute maailma, tundus, et seda ei ole võimalik üle elada.

Alles hilja õhtul õnnestus jääda emaga kahekesi: otsisin teda kõikjalt, kuni leidsin hämarast köögist, pooleldi mähkunud kardinasiilu taha... Tema hägune, looritatud pilk lõikas justkui noaga südamesse; ema (muidu alati toimekas ja ringituulav) konutas käsipõsakil akna juures ning suitsetas, viinapits oli aga peaaegu puutumata. "Miks sa ei ole süüdanud tuld?" Mõistsin ka ise, et minu kerglane ja pealiskaudne toon - samasugune kui repliikides, mille abil püüdsin päev läbi juttu alustada - ei sobinud kokku meie perekonna raskemeelsusega (mis näis minu äraoleku vältel olevat eriti süvenenud), ent ma ei suutnud taluda täna mitte midagi rasket, tuska oli viimasel ajal niigi ülearu. Ema võpatas, kuid vastuse asemel küsis ise: "Märta, ega sa ometi rase ei ole?"

Ta vaatas mulle otsa ning ma tundsin, et ta vaatab minust läbi. Olin väga kohkunud, sest aeg ei olnud kaugeltki veel niikaugel, et rasedus oleks saanud välja paista. Paraku ei olnud mulle õpetatud valetamist ja nii ma noogutasin. "Seda ma arvasin, sest sul on laigud näos," kostis ema, jätkates ebakindlalt: "Õigupoolest kartsin juba, et tema on sinuga midagi teinud."

"Kes?" küsisin mõistmatult. "See mees!" pahvatas ema.

Olin üle läve astudes noormehe otsekohe unustanud, ent nüüd paiskus kõik jälle laviinina mulle peale: vormitult, ilma ühegi detailita, ainult valu... "Mitte midagi," kostsin kõlatult. Ema süütas küünla (mille valgel pinnal oli vaevutajutav rant, vist mälestus maha kooritud leinalindist) ning piidles ainiti selle värelevat leeki, kuigi imal romantika ei olnud meie peres kunagi kombeks olnud, seejärel ulatas mulle peegli, lausudes: "Siis on hästi." Vaatasin ennast üle hulga aja ning pidin peegli peaaegu põrandale pillama. See, kes vaatas mulle sealt vastu, oli täiesti võõras inimene.

Isegi mitte inimene, vaid õudusmuinasjutust lahti pääsenud koletis: silmad piludeks kinni paistetanud, silmavalged kaetud tulipunase võrguga, täis põletikku ja rähma, põsed laiad nagu paadid, rohelised, kollased ja punased plekid, lisaks triibud ja kriimustused, koguni midagi hambajälje taolist. Hakkasin taipama, miks keegi ei tunnistanud teda minuks, sest koos hingega oli ka ihu vahepeal tunduvalt muutunud. "Justkui sellest veel vähe oleks: sa liipad nagu vana rätsep!" hüüdis ema, kuigi olin suutnud haiget põlve enda arvates väga hästi varjata. "See on ikka tõeliselt pöörane rasedus, Märta! Ja miks sa mulle seni lapsest midagi ei rääkinud? Peame ju hakkama tegema ettevalmistusi. Tuleb osta mähkmeid, panna kokku voodi, laenata vanker..."

Ma ei teadnud ka ise, miks ei rääkinud juba eelmine kord ega ka nüüd kogu päeva vältel, ehkki varem rääkisin kõigest. Võibolla sellepärast, et ema oli mulle alati jutustanud, et lapsed tuuakse kurgede poolt; teadsin juba ammu, et olen selles maailmas ainus inimene, kes oli kure laps... Tegin ebamäärase liigutuse, justnagu tahaksin peita ema taas kardina taha, kuid tema sirutas minu poole sigareti ja - veider küll - ma võtsin selle vastu, püüdsin koguni suitsetada. Nägin suitsujuga oma suust pimedusse tormamas ja see oli päris huvitav. "See on mentoolisuits," ütles ema, "võtab köha ära ja parandab hingamist."

"Aga laps?" hüüdsin kohkunult ning hakkasin läkastama. "Mis saab temast, kui ma suitsetan?"

"Laps?" küsis ema uskumatult. "Ta on sul siis tõesti olemas?" Noogutasin läbi pisarate. Ema silitas mul pead. Kokkukammitud juuksed langesid laiali ning nähtavale ilmus kiilas laik keset pealage, kuid ta ei öelnud midagi, aina silitas ja silitas.

Ometi läksin tagasi niipea kui haavad vähegi paranesid - sest ema õpetas kunagi ka seda, et naine peab käima mehe järel (ja kuigi mäletasin selgesti sõbrataride irvitavaid nägusid, ei uskunud ma enam, et neil oleks õigus). Hellitasin ennast mõttega, et lähen ainult päevaks või paariks, lähen noormehele ütlema, et midagi ei tule välja, me ei saa üheskoos hakkama - ta ei pea mind naiseks võtma nagu kunagi lubas ega pea lastki tunnistama enda omaks, muidu leiaks see end viimaks samuti elutuulte meelevallast nagu tema... Läksin võibolla ka sellepärast, et ema toppis mulle kummalise raevuga suhu aina uusi ja uusi sigarette ning süütas neid oma käega põlema. Nüüd ei suutnud ma enam ka keelduda. Kui viitasin alles sündimata lapsele (võisin sedagi haruharva, sest see oli peres meie kahe saladus), heitis ema põlglikult käega ja ütles:

"Tal on viimane aeg harjuda. See on meie hulgas iidne komme, just tänu sellele elame saja aastaseks. Sa ei taha temalt ometi võimalust ära röövida. Sina ei suitsetanud ja mis sellest sai - kas ongi sinust enam elulooma! Sa pead ennast kokku võtma ja astuma täisinimeste maailma, armas Märta, kas sulle ei tundu imelik..."

Ema sõnad tundusid tuttavad ning isegi ta hääl oli nagu väikevennal kunagi - samasugune kärisev ja katkev; nüüd kärises vend palju rohkem (nagu mees) ega teinud enam minust välja, ka sellepärast läksin.

Tundsin hirmu, et uks on suletud ja seda ei avata mulle enam iial. Siiski usaldasin end saatuse hooleks ega pöördunud teelt tagasi, kuigi hiilisin mööda seinaääri, kartes kõiki tänavatel kihutavaid autosid, ning aegajalt hakkasid õlad vabisema ja ma pidin pargipingil jalgu puhkama. Uks oli küll lahti, lausa ristseliti - ent mitte minu jaoks! Meie korteris tunglesid võhivõõrad mehed, sorteerides palavikuliselt mingeid suuri kaste ja sagides nendega edasi-tagasi treppidel. Mõnedel olid maskid ees, või olid nende näod eemaletõukavalt kurjad. Siiski ei tahtnud ma ka nüüd veel loobuda; möödusin vargsi uksest ning pugesin keldri pimedasse taganurka, heites kägarasse mingisuguste paksude veetorude taha, mis alatasa loksusid. See kõik kestis kohutava aja. Alles siis, kui saabus vaikus, usaldasin tulla oma peidupaigast välja. Seekord pidin isegi koputama, sest uks oli lukus.

Noormees oli õnneks üksi. Ent ta ei näinud sugugi rõõmustavat, pigem tundus, et seisan ta ees justkui lummutis või kuri unenägu, olin unustanud, missugune ma välja näen... "Kas sa tõesti andestasid mulle?" küsisid ta silmad kohkunult. Vastasin samuti silmadega "jaa!", kuid ometi ei kadunud temast rahutus. Ladusin kodust kaasa võetud toidupakid (mida ei olnud siia üldse tarvis, noormees elas jõukamalt kui meie kõik kokku) riiulile, tõmbasin villase suurräti üle pea ja heitsin voodile, teeseldes silmapilkset uinumist.

Tajusin noormehe hämmingut ning viimaks ta puudutaski läbi räti õrnalt mu õlga. "Mispärast sa roomasid siia tagasi, Märta? Kas sul ei ole aru pealuus - või arvad tõesti, et ma armastan sind - ma ei saa, ma ei tohi armastada mitte kedagi," ahastas ta ilmselgelt endaga võideldes. Magasin veel mõne aja; noormees kõneles üha seosetumaid sõnu. Lõpuks, kui uskusin, et ta on juba piisavalt piinelnud, libisesin pleedi alt välja, sest olin tulnud helluse, mitte võõrastava jutuhoo pärast: tahtsin teda emmata, ihkasin teda iga ihurakuga, ka nende rakkudega, mis olid pooleldi tema omad. Ent noormehe silmad olid kalgendunud, terad liikusid äraarvamatul rajal, ta tundus nägevat hoopis teistsugust maailma kui mina. Kas ma üldse kuulusin sellesse maailma?

Siiski kuulusin. "Sa oled üleval," ümises noormees, "ah, ma ei jaksa sind lõbustada, kes sa ka oled, elav etteheide minu nõrkusele - vabanda, kohe jään magama, võtsin juba tableti ära - see on intelligentidele, et me jääksime magama - õigel ajal - jaa, ma olen nõrk inimene, kas sa tulid, et kuulda seda minu enda suust - sellest lõbust ei saa ma sind ometi ilma jätta, mina, intelligent - seda ei ole ma tunnistanud mitte kellelegi - nad peaksid mind siis hulluks, sest tavaliselt tekitan ma inimestes hirmu, ka parimates sõprades - kes löövad esimesel võimalusel noa selga, kuid esialgu on neil veel minust kasu - sinulgi on minust kasu, muidu sa ei oleks tulnud tagasi." Ta tõmbas korraks hinge, siis jätkas võrdlemisi selge häälega. "Ma jälestan ennast juba praegu, ütle, kuidas ma saan vaadata sulle otsa. Lüüa naist - kuidas selle teadmisega elada!" Arvasin, et kohe puhkeb ta nutma, ent ta suust kostsid vaid üksikud kumedad, möirgavad helid; ta norskas.

Öösel ärkasin kohutavast valust: noormees trampis jalgupidi mu kõhul... Valu oli sedavõrd tugev, et ma ei jaksanud isegi karjuda, vaatasin üksnes tummalt tema hävitustööd minu kallal. "Ah, ma niisama - näe, koperdasin ja kukkusin, ega sa ei saanud viga." Nõnda kõneles see võõras noormees, mu sõge armsam. Sõtkus edasi ja ümises.

"Ära löö - sa lõhud oma poja ära!"

"Või poja! Sul on ikka veel mõttes pojad, kui isasid ähvardab igal sammul surm, surm. Kui on hukatus, siis külvatakse see kõikjale!" Noormehe silmad ei olnud enam harali, vaid puurisid nagu põletavad tukid mu raadatud nägu.

Järgmisel korral ärkasin heledasti valgustatud ruumis. Minu ümber sagisid roheliste kitlitega inimesed, käisid muudkui ringi, tegid midagi ja rääkisid ärevalt, kogu maailm käis mu ümber ringi, me olime üheskoos karussellil, mis tiirles aina pöörasema hooga. "Kas jääb elama?" Nii tavaline, nii oodatud küsimus, et arvasin esmalt, et see üksnes viirastub mulle. Ent samas kuulsin läbi hägu vastust: "Jääb, jääb, olge mureta! Aga mis juhtus, kuidas ta läks nii hullusti katki?" - "Libises trepil, meil on väga kõrged trepid. Hea, et saite nii kiiresti tulla."

Nüüd tundsin hääle ära: see oli noormees. Mõtlesin, et räägin neile, kui vale kõik on, mõtlesin, et karjun "ärge teda uskuge!", samas mõtlesin, et see ei muuda möödanikku olematuks, õigupoolest ei muuda see üldse mitte midagi, pealegi olin enamvähem surnud ega saanudki rääkida. "Tänage õnne, et vähemalt naine teile alles jäi." - "Aga laps?" - "Ärge heitke meelt: küllap oli nõnda ette nähtud. Ta oli ka alles väga väike, näete kui väike, ta ei elanud veel, ainult üks tomp." Need olid viimased sõnad, mida kuulsin, kuid nähtavasti manasid nad veel kaua mu voodipeatsis (või oli see operatsioonilaud) rumalat õnnetust ja kurba saatust. Ent minu hing keeldus seda kauem kuulamast.

5. LÕPLIKULT

tulin meelemärkusele kaua aega hiljem, kuigi pealtnägijate kirjelduste järgi paistnud ma täiesti mõistlik juba hulk päevi, ma olevat palatit koristanud ja koridorides ringi jalutanud, raskematele haigetele toitu ette kandnud, nende patju kohendanud, mõnikord ka midagi rääkinud, aga mitte kordagi oma õnnetusest, ning kord olevat mind tabatud haigla rõdul suitsetamas. Mille peale mind kirjutati haiglast välja. Ometi ei mäleta ma ainsatki hetke. Ja kas ma nüüdki ärkasin: avastasin end jälle sellest võikast keldrist ning noormees vaatas mulle irvitades otsa.

Süda iiveldas, kuid ma teadsin mälukaotusest hoolimata, et see ei ole rasedusest, ka põrgulik kõhuvalu ei olnud rasedusest. "Sul on kindlasti valus," lausus noormees hoolitsevalt. Tahtsin juba noogutada, ent surusin hambad tigedalt kokku. Siis nii kaugele olin jõudnud - muutunud tigedaks! "Arst käskis võtta rohtu," jätkas noormees, nätsutades sõrmede vahel õhukest paberitükki, mis oli pigem tapeediriba kui tablett. Panin tableti suhu ja noormees küünitas minu poole kruusi (milles küll ei olnud piiskagi vett), vist selleks, et oleks kergem neelata.

Hetk hiljem järgnes kilksatus, justnagu oleks löödud vastu hambaid. Tundsin suus metalli maitset, seejärel vere maitset, neelasin midagi kõva, mis kraapis kõri, tundus, et tablette on tohutult palju ja nad ei lõpe. Ent kruus sööbis silme ette ülima selgusega: suur, roheline, rauast, terava äärega, lopergune... See kruus muudkui kasvas ja kasvas, kuni värvis kõik ümberringi roheliseks, tal oli Buddha keha, virvendav ja kerge nagu tuuleõhk.

Aga nägu ei olnud kusagil; üksnes tapeet, takerdunud mu igemete vahele. Ja noormehe kurvalt ringutavad käed, mis täitsid kogu toa ning peletasid roheluse. "Imelik, ma pean sööma aina rohkem rohtu - et olla rahulik nagu loom," seletas noormees (ma ei suutnud taibata, kust tuli hääl, kui pead ei olnud), "ometi muutun taltsutamatuks ja pööraseks nagu loom." Seejärel ta vist naeris - kuid mina ei saanud sundida teda isegi pilku langetama - sest tal puudus pilk - õigupoolest olingi juba liiga palju tõtt vaadanud - karjusin, et see mäng ei huvita mind enam põrmugi, ning hakkasin vajuma läbi voodi. Viivuks lahtus roheline vari silmist (imelik, kuidas ta tagasi pääses, see loom?) ja ma nägin, et noormees sihib minu suunas püstoliga. "Saatan, see siin on saatan!" ulgus ta. "Minu suur kahevõitlus, mida olen eluaeg oodanud!" Kuulsin ka lasku, kuid ei tundnud midagi, mitte kõige vähematki. Nägin enda ja noormehe vahel üht lillelist kleiti, kuulsin üht tumedat mütsatust, siis oli jälle ainult roheline ja kruus.

Tabletil oli tõepoolest kummaline mõju: suust ja silmist purskus valkjat, verega segatud löga... Ent see oli juba hiljem, siis kui ümberringi sõelusid mehed, kes küsisid läbisegi: "Kus on Uskmatu?" Need olid samad maskidega mehed, kes kunagi ennemuistsel ajal, võibolla ka teised. "Kas ma sain pihta?" küsisin ükskõikselt vastu. Lihtsalt selleks, et midagi öelda (miskipärast püüdsin anda iga hinna eest märku, et olen elus, see tundus järsku ääretult tähtis). "Ei, sina küll mitte!" Taipasin, et nad olid noormehe vaenlased, ometi ei suutnud ma neid karta. Keegi lausus: "Jätame tüdruku rahule, ta on ära piinatud ega tea!" Ikka ja jälle kerkis silme ette lilleline kleit: lõhki rebitud, verine, varisev. Püüdsin kleidi kohta midagi küsida, ent sõnad tulid suust vaevaliselt ja susisedes, neist ei olnud võimalik aru saada. "Ta ei saa rääkida, tal pole hambaid!" hüüatas keegi. Tõesti, mu huuled olid lõhki ja igemed paistetanud.

Samas haarati mind kätele, tassiti keldrist välja ja pressiti autosse, siis kihutasime kuhugi. Lasin kõigel sellel rahumeeli sündida - kas võisin karta midagi veel hullemat kui see, mis oli juba juhtunud? Viimaks asetati mind küdeva kamina juurde korvtooli, puuhalgude korvi kõrvale. Ihul hakkas veidi soojem; ent suu oli endistviisi kõrbevalt kuiv, keel paks ja kibe, pead lõhkusid lugematud sepahaamrid - olin alasi, tüma alasi, millest ei suutnud isegi tugevaimad löögid meelitada välja sädemeid. Meenusid kunagised sigaretisuitsu hingamisest saadud peavalud ning ma oleksin peaaegu muianud: tollal ei osanud ma, nõrguke, õigeid valusid isegi ette kujutada! Puudutasin keeleotsaga igemeid ja märkasin, et jälle oli õigus teistel: mul polnud suus ühtki esihammast...

"See on Lucy in the Sky with Diamonds," lausuti. Olin seda laulu varem kuulnud ning arvasin, et nad tahavad mind selle abil lõbustada. Arvatavasti lugesid nad minu mõtteid, sest käisid üksteise järel mind vaatamas, nagu oleksin mingisugune haruldane puuriloom, ja lülitasid tõepoolest muusika mängima. "See siis oligi Uskmatu keldri-plika, päris kena metskass."

"Kas oskad arvata, kus me asume?" küsis keegi. Raputasin pead. "Me oleme Uskmatu majas. Sa ei teadnudki äkki, et tal oli maja? Siin elas tal küll üks teine, aga nüüd on mõlemad kadunud." - "Tapke ta!" laususin ootamatu selgusega.

Meeste suud tõmbusid miskipärast muigele. Kuid siiski vaid hetkeks, sest nali ei sobinud kokku nende karmide, nurgeliste nägudega, juba katkes ka muusika ning tuba täitis pinev vaikus, keegi isegi ei liigutanud. Kuni viimaks ilmusid veel mõned mehed: veel karmimad, veel suuremad, veel väsinumad kui teised. Nende kalkidest silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda, ent ometi hakkas kõigil kohe kergem, patsutati üksteist vastu õlgu, uluti huntide moodi, Uskmatu külmkappidest tõsteti välja lugematu hulk šampusepudeleid, lakke plaksatas esimene kork. Nüüdsest oli nende võimu all juba kaks linnajagu; kuid kõigi silmad jäid kalgiks. "Näed," kanti mulle pidulikult ette (kuigi ruumis oli kindlasti palju tähtsamaid isikuid, kindlasti ka nende pealik), "tegime ühe päevaga ära selle, mida tema üritas sinu kallal terve aasta - ja ikka ei õnnestunud. Õige jutt, et naised on visad nagu kassid! Nüüd oled vaba, tüdruk, võid rahulikult koju minna, Uskmatu kampa ei ole enam - mitte kunagi, kas kuuled. Võid ka haiglasse külla minna, kui tahad."

"Haiglasse? Ta siis elab?"

Siiski üks põgus virvendav naeratus viimaks. "Ära kohku - elab ja ei ela ka! Lihtsalt väike süütu autoõnnetus: selg ja pea purustatud, lõpuks pudenenud üle käsipuu jõkke, aga heade inimeste poolt uppumisest päästetud."

Alles sel silmapilgul sain aru, et olin võetud pantvangiks, ning kui Uskmatu oleks kavatsenud tulla koju, oleks mind kasutatud kilbina: ja ma ei usu, et ta oleks seegikord kõhelnud. Nii et jälle läks üks karikas minust mööda. Ometi oli mu hinges kevad, kui komberdasin aeglaselt ja sageli puhates kodu poole, nüüd juba lõplikult.

Ema sattus paanikasse, lugedes ühekaupa üle kõik mu vigastused: ta sai neid rohkem kui sada. Ometi olid need vaid ihu vigastused - kui palju vigastusi võis siis olla veel hinges! "Aga laps?" küsis ta mu saledat kõhtu vaadates. Süütasin närviliselt sigareti ja pahvatasin: "Last ei ole, ma tegin aborti!" Ema langes rabatult toolikorjule. "Miks ometi!" ahastas ta. "Elu ei tohi tappa, me oleksime ta kindlasti kuidagi üles kasvatanud, nii nagu me kõik oleme kuidagi üles kasvanud. See oli väga julm tegu, Märta."

"Jaa, see oli tõesti julm tegu," tunnistasin, vajudes samal hetkel kägarasse nagu liigendnuga, sest mu keha läbistas põletav valusööst.

Nemad, head inimesed, andestasid mulle kõik: isa hoidis mu suud pärani, ema kallas sinna suure klaasitäie magusat likööri ja šampuse segu, mis ajas pea üheainsa hetkega uimaseks, väikevend hüüdis: "See kõik on sellest, et sa keeldusid tookord tervisenapsist!" Halvad mõtted kadusid, pärast räägiti, et ma jorisesin terve õhtu laulda, kuigi suu pudises.

Peagi sain sedavõrd terveks, et võtsin kas uudishimust või kättemaksuks ette teekonna hullumajja, kuhu noormees oli viidud. Kui ootasin parajasti koridoris, ilmus nähtavale kentsakas paar: hale inimvare ratastoolis ning teda edasi tõukamas teine peaaegu samasugune vare, peamiseks erinevuseks terved käed ja jalad. Käänakul jäi talutaja seisma ning hakkas äkitselt ratastooli ühe koha peal ringi keerutama (justnagu karusselli), hüüdes vahetpidamata: "Suur mees! Suur mees! Suur mees!"

Lärmi peale jooksis kohale arst ja lükkas ratastooli minu juurde. Seejärel taandus viisakalt, jättes meid omavahele. Mul ei olnud noormehe nägu enam meeles, ent seda imalat ja viltukiskunud lõusta vaadates oleksin võinud vanduda: see ei ole minu mees... Paraku - nüüd ongi ta mul silme ees ainult selle näoga. Õnneks meenub ta harva ega viirastu iial unenägudes.

Võibolla muutub ta kummituseks siis, kui on viimaks surnud; aga see juhtub loodetavasti alles kauges tulevikus. "Siin on halb, näe, ma tahan ära," vigises ratastool; inimvare rapsis peaga. Mul oli seljas roheline kittel ja ilmselt ei tundnud ta mind ära, pidades kas arstiks või õeks. Kuid vähemalt tema õde ei oleks ma tahtnud küll olla, mitte iial, olgugi et olin naine - naine on pärit siiski teisest juurest... "Küll sa peagi harjud, kõik harjuvad!" kostsin talle reipalt, peaaegu lustlikult. "Peagi harjud, kõik harjuvad," kordas olend. "Näe, läksin üle silla ja äkki libisesin. Näe, kukkusin üle käsipuu jõkke. Sulpsti!"

"Sulpsti," kordasin omakorda. "Nii lihtne kõik ongi: nüüd olen ma vaba!"

Aga Annek? Teda ei ole enam keegi näinud. Võibolla laskis noormees ta maha ning mattis kohta, mida üksnes tema teab - kui temagi enam. Annek oli valmis ennast ohverdama ja sai sellega hakkama. Mina mitte, mina jätkan oma teekonda.