ABIELU

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Kummaline oli see pulm. Nad sammusid mööda maanteed linnast välja, kuni leidsid tühja maja, ja kõige ees olid tõrvikud. Ja kogu aeg nad laulsid.

Kuna uks oli laudadega kinni löödud, roniti sisse akendest. Nähtavasti sattusid nad õigesse kohta, sest kui šampusekorgid plaksatasid vastu lage, kostsid pööningult narrivad sammud - majavaim ärkas ja rõõmustas, et tema kodul, mis hingitses oma viimaseid aegu, jõudis kätte teine lapsepõlv. Siin lauldi, kareldi, loobiti puruks pudeleid. Otsiti Anneliile tool ja taaruti ümber tema, kummardades nagu jumalanna ees. Keegi kõrvetas koniga seljatuge - tekkis hõõguvatest riidekiududest ring, nii sai tool õnnistatud. Keegi varastas Annelii kinga, kallas selle viina täis ja käskis juua põhjani; Annelii oli ime, ta kleit oli valge, ta kingad valged, lumivalge nelgipärg ehtis ta pead, ta oli teistsugune kui Valdur, kes ei leidnud pulmahommikul üles lipsu ja pani selga kortsus kraega särgi. Ta oli teistsugune kui Valduri sõbrad, kes ilmusid laulatusele tohletanud seljakottidega, milles olid kingitused, rasked ja kõlisevad, tundetust klaasist - ja sõnad olid neil ülbed.

Valdur rüüpas šampust, ent ta nägu jäi nukraks ja vahepeal käis ta väljas; tagasi tulles oli ta silm sinine, nägu mullaga koos. Annelii tahtis midagi küsida, kuid juba haaras Valdur ta sülle ja kandis läbi tubade; läbi hämarate tubade, millel ei näinud tulevat lõppu. Viimasesse, akendeta ruumi. Kunagi sahver - nüüd ainult pimedus, tühjus, tolm. Neid jälitati karjudes, kibe! kibe!, ja nad suudlesid lävel. Siis kostis "magus". Siis sulgesid nad ukse.

Läbi seinapragude maalis kuu põrandale heledaid triipe. "See on sebra," ütles Valdur. "Ta läheb allikale, et ennast pesta ja natuke juua."

"Jaa, see on sebra!" kostis Annelii kumedalt vastu. Taas oli kõik ilus, viimaks olid nad teistest eemal, nagu ta kogu aeg igatses; tuul, nende kaaslane, puhus läbi seina ja pani juuksed lehvima.

"Praegu on sul peas kõrred," sosistas Valdur. "Terve põld. Kas sa tead, mis on viljapead?" Nad on emad. Seemneid täis.

Annelii puhkes naerma: harutas lahti sukapaelad. "Emane seeme!" kiunatas ta, nahk nii valge, nii valge, vajus valguse poole -

Nad olid aias: Annelii ja kuu ja tuul ja pulmaöö tähed. Ja abikaasa; jooksid, maja üha kaugemal selja taga.

Hoidusid maanteest, hulkudes mööda teeäärset võsa, mis kraapis sukad puruks ja sääremarjad veriseks - kuid juba helendas eespool linn, jaa, küllap jõuavad nad pärale, küllap! Aga kuhu nad jõuavad? "Lahuta," ütles isa. "Kui kahju on mul sinust," ütles ema.

Imelik - imelik see inimese meel! Heitsid nüüd üle parda; ometi ei olnud ta jõudnud astuda pardal veel sammugi. Needsamad heitsid, kes olid ennist teinud kõik, et nad saaksid olla õnnelikud. Isa ja ema, kaks heledat triipu, maa ja linn. Lubasid küll kannatada häbi ja võtta ta tagasi, ka sellega koos, kelle pärast on nägu koolnukahvatu ja rinnas valu, ent mitte Valdurit. "Sa pead lahutama, Annelii."

Kuhu nad jõuavad? Seni olid nad kaks säbrulist põõsalindu üksikul saarel - ümberringi laisalt loksuvad lained, harjad silitamas alasti kaljusid rannal. Nokkisid põõsaste küljest mürkkollaseid marju ega mõelnud sugugi, kas marjad on mürgised või ei ole, nad teadsid, et ei ole. Lahutada - merest, põõsastest? Muud neil ei olnud. Kas need sõnad tähendasid, et tuleb uppuda?

Sel hetkel paiskus laine üle saare keskosa ja murdis selle pooleks. Ta jäi oma põõsale üksinda. Valduri saar hulpis eemale; või hulpis tema saar Valduri silmist. Lõpuks tuli tal põgeneda randa ja istuda kivikildudele, sest põõsale kasvasid okkad, mis immitsesid haisvat löga, ja tal ei olnud enam kedagi, kellelt küsida, kas see võib nakatada, ta ei olnud kunagi varem näinud, kuidas nutavad taimed -

Nad jõudsid linnaserva. Leidsid eest kaks peaaegu tühja, õndsas teadmatuses tuba: kunagi tõi Annelii isa siia laua, kapi, voodi ja kaks tooli, aga pärast enam mitte midagi, sest Valduri äri läks alati viltu, justnagu ei suudakski ta olla kaval, pigem andis ära kõik, mis hinge taga, viimaks vedeles päevad läbi kodus ja ootas, millal Annelii saabub koolist, et haarata ta embusse.

Ja Annelii - ta ei osanud ihaldada midagi muud. Nüüd vaatas magavat Valdurit: poiss oli inetu, nina liiga suur, kulmud liiga heledad, liiga sirged, liiga lähedal teineteisele, lõug ümar.

Rumal, tahtejõuetu. Aga varem: siis oli ta nägu pundunud, silmaääred kollased, ometi armas; istus bussis Annelii kõrvale, pakkus kommi, lobises, naeris, nurus aadressi, lubas tulla külla. Tuli siis, kui Annelii mälestused olid jõudnud kustuda, unistused alles tärkamata - tuli ootamatult. Ja juba lahkus: viibis päeva siin, teise seal. Annelii tõmbas jalga villased sukad, mis ta kinkis. Hiljem kõneldi külas, et suur pidi olema noormehe armastus.

Arvatavasti niisutas Valdur villakiude võluveega, sest sukkadest sai ahelalüli, mis köitis nad teineteise külge; ta hakkas tundma ihus midagi veidrat, mis keelas puistata südant ja tormata otsima arsti - uskus vist, et see lahkub iseenesest, kuid ei lahkunud. Lõpuks sõitis ta Tallinna. Istus kuni õhtupimedani Niguliste kiriku juures pingil, vaatas möödujate nägusid ja palvetas püha Nicolause poole, kellest ta ei teadnud sedagi, keda ta kaitseb. Uitas aegajalt südalinna tänavatel, mis olid vastikult kitsad ja käänulised; uskus, et on määratud kohtuma. Kohe ruttas tagasi pingile, südames aimdus, et oli ära kõige olulisema hetke. Päev lõppes, pidi minema bussile.

Buss kihutas, Tallinna viimased majad kadusid, ta tahtis nutta ja pidi tegema näo, et magab, sest kõrval istus kandiliste prilliraamidega vanem naine, kes muu kui õpetaja; viimasel ajal kartis ta kõiki õpetajaid. Küllap magaski, sest võpatas, kui naine kummardus ta kohale ja küsis. Kuid ta oli poolunes ega kuulnud. "Ei!" pomises vaevaliselt; ta hirm tuli sellest, et lootus kadus koos majadega, Tallinnaga, tuima ja kurja Nicolausega.

"Aga te oigasite." - "Ei. Ma ei maganud." - "Kas te ootate last?" - "Ei."

"Olgu pealegi. Ent kui te rüüpate mõnest karikast, siis jooge see põhjani, armas laps. Muidu jääb osa, mis on teis, karjuma selle osa järele, mida te ei joonud. Mida kibedam on vesi karikas, seda kuldsem põhi. Ja sealt näete ennast vastu peegeldumas."

Unistused kustusid. Mälestused lagunesid värvilaikudeks ja kadus ka pide - nad moodustasid iga kord erineva mosaiigi. Lõpuks sukeldus ta piiblisse ja sai ehmatusega teada, et on olemas pühad neitsid. Ta hirm kasvas veelgi, ta ei ihaldanud sünnitada jumalapoega. Siis tuli Valdur: koputas aovalgel õrnalt vastu Annelii akent ja jäi. Nagu vein käärib vaadis, nõnda tõmbab mind sinu poole. Koidu ajal ja eha ajal ja igal ajal, Annelii -

Vanematele tundus, et päike on igaveseks loojunud. Ent pärast olid neil kaasas lilled ja tort - ja koguni naeratus; ei häirinud poisi pikad salkus juuksed ega paigatud rõivad. Kiitsid paikade kirevust. Kiitsid veel midagi. Piisas Valduril vabandada, et kodu on seal, kus sünnitakse, piisas tal tõusta asemelt ja hakata minema kodu poole, kui isa laenas raha. Ostis neile Tallinna korteri. Annelii jahmus: isa oli ise kogu elu tikkunud Tallinna, aga ei raatsinud. Kes maksab võla. Ja Valdur, kes unistas avarusest ja rääkis väikeste maakohtade võlust, läks Annelii kannul Tallinna. Ma ei ole sündinud Tallinnas, tunnistas hiljem, kui istus üksipäini toas, mis oli kõle, ilma kardinateta, ilma mälestusteta, ilma koduhõnguta, aknad kuu poole - mida nad siin ülepea tegid, ainult lebasid voodil või istusid toolidel või pugesid kappidesse, rääkisid lakkamatult abielust, lastest, õnnest, surmast, pulmajärgsest hommikust, kui naine toob voodisse kohvi, üll läbipaistev öökittel, ja äratab pika kuuma suudlusega. Siis on ta kuningas; õnnelik nagu sepasell -

Kohvikann oli endistviisi aknalaual. Seal oli ta ka eile.

"Mina sündisin maanteedel ja jõepervedel, nemad on mu emad. Armastan õhku, vett ja liiva, mis eksivad kaasa mu jalgadega, kannavad mind teadmata paikadesse."

Aga ta sõnad ei tuletanud tüdrukule midagi meelde - kann seisis puutumata, tüdruk istus liikumata.

Mis tüdruk enam! Hämmastav, ta oli selle ise valinud. "Siin haiseb värvist!" lisas nägu krimpsutades. Miks katab põrandat ja esemeid tihe hall tolm, on neid üldse kunagi pühitud? Ei, midagi ei mäleta.

"Eks ela heinakuhjas, kui tahad!"

Anneliile tundus, et katkisi servi ei olegi raske kokku liimida; mõtles: vahest jätan siiski lahutamata. Varsti sünnib ju laps ja hakkab kuluma palju raha, Valdur läheb tööle, teeb midagi, mida oskab; mõtles edasigi. Mees saabub õhtul väsinult koju, viib prügiämbri välja, toob poest piima ja leiba, mõnikord toob ka kommi, vaatab televiisorit. Sõbrad, need ohtlikud, need julmad, kõik nad ununevad. Nagu õpetas kunagi ema. Jah, las ta kohtab pealegi neid vahel, las veedab pöörase õhtu - sest pärast peab ta hoidma vastutasuks lapsi, et Annelii saaks käia sõbrataride juures. Siis Annelii ei nürine ja temaga on huvitav!

"Ma tahan rännata koos sinuga!"

"Nüüd sa jah tahad! Sa tahad sellepärast, et sulle nii meeldib. Aga eile sa isegi ei märganud, kui vastik mul oli. Põrgu päralt, miks oli sul vaja veel mind oma poissmeeste õhtule kaasa tirida! Küll ma tean. Sa tahtsid eputada."

Tema mees: väike inetu ussike, tulevane papa, süüdistuste all kägaras. Uued rajad ja kenad tütarlapsed ei kutsu teda enam - nüüd jääb ainult kodu, lapsed ongi tema uued rajad, ja muidugi Annelii, iga päev üllatav, kordumatu.

Valdur - valdjas? Õpib kohvi keetma, laskub voodi ette põlvili ja sirutab tassi Anneliile. Seirab pingsalt, kas naine on rahul või mitte; kaunis okasroosike, kelle prints suudleb naeratama.

"Ma ei ole isegi kohvi väärt," ütles Valdur sõnu raiudes. "Kuna ei kutsunud sinu vanemaid pulma." Annelii vanemad: alatasa siin, et veenduda, kas nad on ikka ja alati üheskoos ja õnnelikud ja üksmeeles. Nihutasid kappi nurgast nurka, et see kuhugi tõeliselt sobiks; Valdur istus toolil ega tohtinud liigutada; riputasid koguni lambi lakke, nagu ei oskaks Valdur seda teha. Lõpuks otsisid talle hööveldajaõpilase koha - ja Valdur oli nõus, et nad lõpuks tagasi sõidaksid. Edaspidi ta teab, kuidas mööduda püünistest, mis seatakse üles nagu ämblikuvõrgud - oodatakse, varitsetakse, meelitatakse, võrgutatakse; ja kui ta on oma kohuse täitnud ja kaob, siis kõik keksivad ja laulavad rõõmust, purustavad pudeleid, et oleksid killud ja õnne veel rohkem.

"Mitte selles ei ole asi!" vastas Annelii.

"Mõtle, Annelii, mis oli neil seal teha!"

"Nad oleksid korraldanud suurepärase pulma, tõelise peo, mis jääks meelde kogu eluks. Sinult ei oleks nad tahtnud midagi - ainult ole! Ka mina unistasin pulmast. Aga see ei olnud pulm."

"Ainult ole," kordas Valdur. Kummati muutus Annelii nukraks. Kas võib teada, kuhu läheb mees, kui meri on silmapiirini ja saar vaid aimatav selle taga. Haaraks aerud ja sõuaks oma saare Valduri saare kõrvale - lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub; ei millekski muuks.

Just praegu liigahtas miski Valduris - see, mida ta armastas, mille pärast oli temale järgnenud, nagu naine alati kõnnib mehe järel; midagi loomalikku.

Kuid see loom oli pääsenud juba lahti.

"Äkki sa ei teagi, et pulmas oli määratud järjekord, millal sinuga magada," ütles Valdur.

"Kui hea sa oled!" pilkas Annelii kõrgilt.

Abikaasa lahkudes tekkis tal jälle tunne, et ta on püha neitsi ja sünnitab jumalapoja. Ent seegikord ei tundnud ta sellest rõõmu. Puges kappi ja töinas natuke. Siis hammustas jääkülma kivimüüri; kuid toa sein oli soe ja sile.