ARMASTUS

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Päevast päeva, aastast aastasse: mehe ees on konveierilindid, mehe käes on rauast nupud. Tõstab nupud ühelt konveierilt teisele; et lintideräga lõpus, kuhu silm ei ulatu, saaks keegi tõsta maha valmis pesumasinad ja panna nad seina äärde ritta. See on abielumees.

Igal hommikul laseb ta rongijaama pakiruumis avasse läikiva mündi. Õhtul teise, täpselt samasuguse mündi, seejärel võtab kapist kohvri - suure, nahast, koguni ilunaastud küljes - ja toob naise sellega koju. See on väga hästi hoitud kohver.

Kodus peseb naine nõud, põrandad ja pesu. Pikapeale ta käed pragunevad, justnagu oleks vesi sööbiv või muidu halb. Ta on vaikne; mees on vaikne, istub televiisori ees ja mõtleb. Mees mõtleb, et tuleks osta masinad, mis teevad ära naise töö. Aga tal ei ole küllalt raha, ta liigutab kõigest üht nimetut nublakat ega tohi seejuures isegi mõelda - ori, kes rabab; rabab palehigis. Praegu peab ta mõtlema. Kogu päeva peab ta endale tagasi mõtlema.

Töö tehtud - mees küsib, kas naisel on hea olla. Naine noogutab, mees sööb ja lükkab naise voodisse lumivalgete linade vahele. Ka temal on nüüd hea olla. Jutustab naisele ilmast, üldse kõigest, mida ta on näinud või kavatseb veel näha. Enne päikesetõusu pakib ta naise tagasi kohvrisse.

Kohver on raske, mees unesegane; kaob tänaval teiste omasuguste sekka. Kuid varsti ilmub ta jälle nähtavale. Seisab pakiruumis, münt peos. Silmad punetavad valust: viivitab. Siiski laseb mündi avasse. Jookseb tööle, et nihutada nuppu.

Üks mõte on tal siiski - jälitab teda kogu orjapõlve - pigem nägemus: tal on esikus kapp. Omaenese kapp! Kirbe lõhnaga rauast kapp. Oh milline lõhn. Peab vastu nii tule kui tormi; hoiukapp. Ja ava tal ei ole, mitte ainsat, see kapp ei neela münte.

Kõik jääb alles.

Õhtul peab ta taas minema pakiruumi. Taas tõuseb palavik. Taas libiseb käest münt ja viib kaugemale unistusest. Taas kaob kõik.

Ongi armastus.