GEENIUSE HUKK

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Riivo ootas silmakirjaks lakke vahtides, millal vanaema paneb mantli selga ja läheb poodi või apteeki või kasvõi ainult solgipange õue kallama, ja ta süda põksus rinnas ärritusest, sest vanaema tatsas ikka veel rahumeeli mööda tuba, kolistas nõudega, raius puid ja läitis ahju, nagu ei oleks tal asjagi Riivo mõtetega; aga arstirohud olid lõppemas ja ta ei saanud jätta minemata. Igaks juhuks sõi Riivo salaja veel mõned tabletid. Lõpuks lakkas vanaema talitus - lõpuks ta läkski.

Haigus oli naelutanud Riivo kitsale kõvale lavatsile ja teinud pea uimaseks, ainus, mida ta sai ette võtta, oli vahtida ämblikuvõrku, mis kleepus seina ja lae puutekohta; ent kui vanaema puudus, avanes teine maailm, ta otsis üles raamatu, kas "Aarete saare", Fieldingu või "Peeter Suure", ja luges, kuni välisukse poolt hakkas kostma klobinat - vanaema ütles, et raamatud teevad palavikku.

See oli visa haigus, näris Riivot mitu korda aastas. Kõigepealt tuleb koos õhuga keelele väike märkamatu pisik, mis hüppab kurgulakke ja paneb selle tursuma. Siis hüüab juurde kaaslased - nad vallutavad tormijooksuga mandlid, joobuvad edust ja kägistavad kõri, lõpuks poevad kopsutorudesse ja sigivad. Imelik, kuid sigimine lõpeb kiire hukkumisega: Riivo valud kahanesid, köha ei matnud enam hinge ja ta tundis, et on jälle pääsenud eluga. Kunagi käis arst ja ütles, et see tuleb õhust, tolmust ja tuhaliistakutest, ei midagi ohtlikku, peab vaid sööma korralikult rahusteid. Õnneks tundis vanaema üht apteekrit ja sai rahusteid suurema vaevata.

Ahi muudkui küdes - leitsak; Riivol läks süda nõrgaks ja ta jaksas vaid suurivaevu tõusta ja uimerdada mööda tuba, silmad hägused, nagu oleks tal tõesti palavik ja vanaemal õigus. Aga riiul oli tühi, raamatuteta. Ta nägu oli vaadates rumal. Jalad hakkasid iseenesest trampima vastu põrandat, pisarad voolasid silmist, kogu elu oli ta tundnud seda leitsakut ja vaadanud valget lage ja ämblikuvõrke.

Ta ei suutnud mujalt otsida, kuigi rohkem ruume neil ei olnud ja ei olnud ka peiduurkaid, sest peaaegu ei olnud mööblit. Köhahoog; talle meenus, et ta on paljajalu, igikeltsale ehitatud jahe põrand kõrvetab tallad siniseks ja siis ei pääse ta siit kunagi. Juba kavatses ta hüpata tagasi voodisse, kui märkas äkki paberilehte ja teravat pliiatsit, ja keegi sosistas, et ta peab võtma need voodisse kaasa; vist ämblikuvõrk.

Ta tõstis padjad kuhjaks ja pani nende peale veel papitüki, et oleks mugavam. Joonistas hooletu päikeseketta ja selle kõrvale sakilise pilve. Tahtis vedada ka allserva kriipsu maapinna jaoks, paraku tungis pliiatsiots paberist läbi - tekkis inetu auk. Riivole meenus, et koolis on õpetajal viltpliiatsid, ka pinginaabril, ta oli neid ükskord vaadata palunud, need libisesid üle paberi nagu udusuled. Tema pilt oli aga hall, nii pilved, päike kui maa, kõik ühtmoodi hallid, ja papitükk värises patjade otsas. Ta mõtles, kas ei oleks õigem alustada joonistamist sellest, mida ta näeb, mitte viirastustest, ja libises silmadega üle raskete laudade, toolide, riiulite, üle tolmuse lambivarju, üle vana tammepuust kapi, aga kõik oli tuttav ja igav, ainult seinal tardus pilk viivuks, seal, kus olid sinised tindinired - ei, juba ruttas edasi, rasketele toolidele, laudadele, maalidele - vanaema kahekümneselt, kuldkroon peas nagu kuningannal Lumivalgekese muinasjutus - vanaema kuuekümneselt, taandatud kortsude ja neitsiliku naeratusega. Lagi. Aken. Ahi. Mahagonist kummutil täissöönud kipslõvi, uhke pilk laisalt üle ruumi. Tema valdus.

Riivo rebis joonistuse tükkideks ja uputas solgiämbrisse ega tundnud ei kahetsust, ei õnne. Pani käed pea alla, kuulas kella tiksumist ja katsus jääda magama. Ta oli oodanud vanaema lahkumist täiesti asjata, sest raamatud olid kaduma läinud. Tik-tak, tik-tak, tik-tak. Tilkhaaval meenusid sõnad, mida ta oli viimati lugenud - ja muidugi uljas noormees Tom Jones. Ta tõi voodisse uue paberilehe ja kirjutas need kaunid, kuid arusaamatud sõnad kiiresti üles, enne kui nad meelest lähevad. Lits, lita, hoor!

Kõikuv papitükk käis närvidele. Tükk aega kulus pliiatsit sõrmede vahel keerutades. Tumm tung ajas silmad märjaks. Ta pures jõuetus raevus alahuult; kuid äkki purskus paberile luuletus:

oled hoor või oled lits

mulle oled truu metskits

Keha täitis neetud tinane rahu - ent seekord teistsugune, ta vaatas imetledes paberit, millel olid sõnad, mida ta ei olnud kunagi söandanud kasutada. Ta sundis kätt jätkama, kuid nüüd ilmusid vaid seosetud kriipseldused. Ometi, ta oli luuletanud!

Lukuragin võpatas ta ärkvele. Ta loopis padjad laiali ja püüdis pressida papitükki voodi ja seina vahele, aga ei jõudnud, toalink vajus alla, Riivo vahtis paberileht käes vanaemale juhmilt otsa.

Vanaema krimpsutas nina - nagu kõik, kes uksest sisse astusid; tundis solgiämbri lehka. Ent Riivot ei pannud ta ilmselt tähele, sest latsatas oma ümara keha taburetile. Hakkas hingeldust alla surudes kartuleid koorima; Riivol tahtis nutt kurku tulla, ta peitis süütõendid ära ja hüüdis solvunult:

"Mina ei söö!"

Vanaema ei osanud üldse süüa teha, igal hommikul ja igal õhtul sõid nad praetud kartuleid munaga; vaheldumisi kas vedela või hangunud rebuga. Pool aastat tagasi oli Riivo tõstnud mässu ja kirjutanud tapeedile "Maha praekartulid!", iga tähe kohalt jooksid alla tindinired ja vanaema oli väga õnnetu.

See seisis neil mõlemal meeles. "Muud ju ei ole," ütles vanaema, katkestades koorimise - laiutas abitult käsi. "Meil ei ole rohkem raha, Riivi." Vanaema pilk langes temale, hellalt, lootusega, natuke kaastundlikult, Riivo tundis juba kergendust, pealegi oli ta ennist leidnud ligases tuutus üsna maitsvat kohupiima ja selle ära söönud ja kaapinud ka leivalt vana hallituse maha, ta kõht oli täis. Nagu ei oleks maailmas muud peale õgimise! Ent vanaemasse oli täna pugenud saatan, ta ei unustanud ühtki toimingut. Praegu vaatas ta pissipotti. "Sa ei ole siia midagi teinud?" küsis ta ärevalt.

Haisev pott kerkis Riivo suu juurde. Riivo pööras näo põlglikult seina poole, silme ees pilt, kuidas vanaema värvis meeleheitlikult loosungit üle, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda, aina kumasid tähed värvi alt välja ja kui ta viimaks sai sõnadest jagu, oli ta jõud otsas, tindinired jäid meenutama äpardunud päeva. Sest varsti istus Riivo taltsalt laua taga, kugistas kartuleid, õgis silmadega lepituseks toodud õunatarretist; seda oskas ta süüa killukaupa, suus sulatades, tund aega ühtejärge.

"Mis sa piinled," muretses vanaema, püüdes ta kanget pead enda poole keerata. "Nii saad kogu eluks põierikke!"

Haaraks kaika, ajaks vanaema majast välja! Aga kuhu on vanaemal minna? Ta on juba vana. Nõnda ongi juhtunud, et Riivo on alati esimese palumise või ähvardamise peale loobunud; jätnud kõik katki; täna kihises painav kiusulaine temas ometi edasi, võibolla luuletusest. "Käin peldikus," lausus ta haigutades, nagu oleks see kõige loomulikum mõte. Tõusis koguni voodis püsti, raske vatt peast pühitud.

"Äkki annan palderjani?" torises vanaema end pikkamisi kogudes. "Ära palun õõtsuta vedrusid, voodi laguneb ära, kus sa siis magama hakkad! Ja hoia kindlasti tekk õlgadel, muidu külmetad."

Nii ta rääkis, kuigi palavus tahtis neid lämmatada, rääkis valenoodid hääles. "Kuradile!" karjus Riivo, hüppas põrandale ja hakkas päevariideid selga panema. Kuulis läbi hägu, et peldikus jääb ta uuesti palavikku, aga olgu palavikku kasvõi nelikümmend kaks kraadi, ikka saadab vanaema ta kooli, pidagu seda meeles. Ja õhtul läheb ta ema juurde, ilma naljata!

"Ema," kordas Riivo. "Kus on ema?"

Vanaema suu vajus pärani, tuhkhallid silmad pungitasid koobastest välja; neitsi, jah, neitsi. "Ema, ema - "

Riivo muigas mürgiselt - ometi muutus kurvaks. "Too kummikud!" hüüdis ta.

"Miks küll, Riivi?" küsis vanaema kohkunult.

Nagu ta ei teaks, vana teeskleja! "Muidu lähen tuhvlitega," ütles Riivo. "Või paljajalu, kui sa tahad." Kunagi, vist esimese klassi avapäeval, olid tal jalas isegi kingad, kuid need jäid kitsaks või olid laenatud. Nutuvõru ümber suu, otsis vanaema kummutist kummikuid; ta otsis siiski!

Õues oli õhk ootamatult karge, ent Riivo kannatas vapralt, nagu ta oli alati osanud taluda. Viimasel ajal ta isegi armastas seda lahkuseta tuult, mis lõi talle uksest välja astudes alati näkku. Käimlaluugilt kaant tõstes tekkis tõmbus ja Riivo pikad heledad juuksed lehvisid. Sajule läheb, arutas ta.

Kui ta tagasi jõudis, lamas vanaema kinnisilmi voodil ja miski peale lopsaka lainetava rinna ei reetnud, et ta on elus. Vanaema rääkis kunagi, et silmalaugude värin reedab, kui teeseldakse. Vanaema laud ei värisenud, ta magas tõesti. Riivol hakkas nii hale, et ta oleks meeleldi põlvitanud vanaema ette ja palunud andeks, öökapil seisis taskuräti kõrval sinine sedukseenikarp. Ta võiks näiteks öelda, et armastab üle kõige kartuleid õgida.

Kuid täna oli selleks liiga erakordne päev! Ta otsis vargsi üles oma paberilehe, köhis hääle puhtaks - nagu koolis tegid etlejad - ja hakkas selge kõlava häälega lugema. Täna oli tõesti erakordne päev, ta deklameeris esimest korda luuletust ja see luuletus oli tema enda oma:

oled hoor või oled lits

mulle oled truu metskits

Kõigepealt pilgutas vanaema segaselt silmi, ent kohe taipas ja mühatas piinatult. Siis viskus nagu nool püsti - uskumatu, kui kärme ta oli! Riivo kohkus ja saatis higi laubal sajatusi ämblikuvõrgu poole, kes oli sosistanud talle õnnetust.

"Küll võivad lapsed olla julmad!" kähises vanaema. "Küll võivad! Hüppan rongi alla ja ela siis, Riivi! Tahad sa tõesti, et ma enda tapaksin?"

Hirmus sõna on Riivo huulil, kuid sureb sealsamas - milleks seda raisata. Ta teab, et vanaema topiks ulgudes mantli selga, kirjeldaks eesootavaid õudusi, koguni annaks lastekodu aadressi. Ometi võtab solgiämbri kaasa; ja hilisööl, kui Riivo on juba uinunud, tuleb tagasi, pang tühjaks kallatud.

Ent täna oli Riivo luuletanud ja kõik teisiti kui tavaliselt.

"Too hüppenöör!" karjus vanaema, veresooned näos katkemiseni paisunud. Juba kääris ta käiseid.

Riivo ulatas imestumata nööri ja surus end vastu seina, ämblikuvõrk pea kohal. Laskis end nüpeldada ega tundnud vähimatki tahet vastu hakata. Sahh-sahh-vops, vingus plastmassist nöör läbi õhu sööstes. Kahekordselt kokku põimitud nöör - kui tabas suud või silma, siis ta kiunatas. Vanaema häälitses kaasa. Aga nad ei nutnud.