LUMEST SÜNDINUD

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Taevasiniste silmadega tütarlaps kahlab läbi lumeräbalate; jäänud kevadele jalgu. Sätendab päike, sätendavad veepiisad jääkildudel, sätendavad kuuseoksad ja tüdruku silmad. Veel üksikud päevad, siis sünnib temast uus elu. Veel kunagi ei ole kodulagedad olnud nii avarad, nii eredad - nagu meelest ära ahmib ta salusid ja nurmi, nende alasti ilu, imestab tuule kallistusi.

Temas endaski tärkab ilu; käed veeretavad lumepalli, siis teise, siis kolmandagi - lumememm. Küll mitte suur, kuid ta voolib sellele hapra naisekeha, õnneliku suu, õnnelikud silmad, õnnelikud põsed, tõstab lumetüdruku pähe kuuseokstest pärja. Jääks meeleldi veel kauaks - vooliks tüdruku kõrvale lumelapse ja hingaks kuuskede hõngu. Kummaline: ta tunneb isegi lumejuuste lõhna.

Järgmisel hommikul tuleb ta uuesti, küllap viimast korda kodulagedatele. Samm raske, jalad lohisevad vaevu läbi püdela lume. Ta astub ettevaatlikult, et mitte libiseda.

Lumi sulab niredeks. Kingad vettivad. Jalgadel hakkab külm. Lõpuks on ta siiski päral. Kuid ta suu - valmis hüüdma tervitust - moondub. Huuled valguvad inetult laiali, keha vapustavad tõmblused, läbi kohutava valu tundub, nagu sulaks ta koos hangedega veeks ja tormaks kärestikuna läbi nurmede, ära siit, ära siit!

Lumetüdruku silmad on peast kistud, rinnad lõhki kraabitud, näkku loobitud ilget kollast värvi. Ta üsast ripuvad põlenud oksad, mis olid kunagi pärg.

Ja tõesti, vesi voolab! Tüdruk: ümberringi voolamas vesi ja temast voolamas vesi, ta kehad karjuvad, aga tema enam ei kuule, pilk ekslemas mõõtmatutes kaugustes ja otsimas vikerkaart, mis kerkib taevasse pärast sadusid; ent vikerkaart ei ole; või on silmad kustunud ja ta sulab lumetüdrukusse.

Aga kevad tuleb - üle nurme jalutab soe õnnelik päike. Linnud laulavad, lumememmest nirisevad kollased piisad ja määrivad maa.