SEITSME VENNA PÄEV

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Enam välja ei näe. Kunagi alanud trepi eest põllud; seal kasvavad pajud ja lepavõsa. Astuvad lähemale nagu inimesed. Kuni neelavad su.

Igavesest ajast on sünnitatud siin. Nende higi ja veri on imbunud toolidesse, kappidesse, kaltsuvaipadesse, igale poole. Kõik on siin kulunud, pleekinud ja vastupidav - nagu need naised. Need, kes panid leiva ahju, soojendasid lapsepesuvee ja sünnitasid leiva küpsemise ajal, kümme last igaüks. Jälle on siin keegi nende hulgast.

Äkki on vihmarabinas vaevumärgatav muutus - nagu koputaks keegi. Naine tõuseb istuli ja ootab. Kohe kostabki tuttav ulg. Uu-uu, Tiina, uu-uu! See võiks kuuluda hundile.

Mehemürakas, veesaapad jalas, vajub koos tormiga tuppa. Istub laua taha, harutab lahti seljakoti paelad. Tõin sulle näed need asjad. See võtab valu ära. See on kõigi haiguste vastu. Aga kange; leotis peab olema väga nõrk. Ema saatis.

Mees naeratab; üle ta näo libiseb päike, haruldane asi nendes süngetes laantes. Rohud pühivad valu ära, ütleb ta. Siis leiab ta hiirtest näritud marlirulli. Veel ei ole sa hakanud mähkmeid õmblema.

Rohtusid ei ole tarvis, ma suren siia üksi ära! ütleb naine.

Veidi aega kestab jälle vaikus.

Siis ütleb mees oma raske lause. Varsti on meil kaks talu.

Ajavad talude vahele sihi, panevad püsti elektriliini, ehitavad paeplaatidest tänava. Muretsevad lehmad, lambad, sead, mitu hobust. Tuleb lapsi. Palju lapsi, kes aitavad. Aitavad unustada. Et enam ei peaks tuletama meelde uhkete nimedega linnakoole. Toovad külla välismaalasi, et Tiina saaks kõnelda nendega inglise keelt, kasvõi hommikust hommikuni. Kui ühed külalised ära väsivad, siis toovad uued. Samuti hakkab Tiina uuesti ratsutama. Algul on küll töökronud, aga pärast tuleb ka traavel. See jutt võib tunduda lapsik, Tiina, aga ütle siis, mis ei ole lapsik. Mis on selles ilmas täis kasvanud, mina ei tea, Tiina.

Hääl paneb naisel pea valutama - ta ei ole enam sõnadega harjunud. Miskipärast ei lakka hääl ka siis, kui mees suleb suu; nagu kostaks hääl pabertuutudest ja plekktoosidest, mis katavad lauda, nagu oleks see vana naise hääl. Inimeses on tõesti laps, ütleb naine; aga peab torkama käed põlle alla, sest sõrmeotsad värisevad. Kuid see laps on näljane loom. Siin metsas me metsistume ära.

Kui sa uuesti tuled, ei ole mind enam siin, ütleb naine. Mees ei küsi. Lapse võtan kaasa, ütleb naine. Ka seekord veel ei küsi mees.

Ta ei tohi uskuda jumalasse, on kinnitanud seda ateismi eksamil, ent äkki on ta usk kõva. Usub, et sünnitab elusa lapse ja tal on piima - ja see on hea piim, mis hoiab kõik halvad vaimud lapsest eemal - ja hoiab nad eemal ka temast endast, sest kui laps elab, peab elama temagi. Usub, et nad jaksavad tulla metsast välja ja jõuavad Tartusse, ülikooli.

Minu kõrval on sinu elu, ütleb mees.

Naine on vist palju kordi kuulnud neid sõnu - aga ta puhkeb nutma.

Ta pühib pisarad ära. Oleks siis sinu kõrval! Mart, tule sealt ära - tule ometi!

Ei saa, ütleb mees.

Kohvrid on ema paleus, kõneles mees kunagi. Kahetses, et naine ei jaksa tulla vaatama. Kohvrid on kapi peal virnas. Pealmised vastu lage. Ema ronib toolile, asetab selle kohale veel tabureti; ulatub niiviisi sõrmedega ülemise kohvrini. Urgitseb, kuni see pääseb liikuma - hüppab põrandale!

Vahetevahel saab ema kohvri käest lüüa, kõneles mees tookord edasi. Kukub, peab lamama voodis. Teda tuleb lusikaga sööta.

Kohvrites on ema nooreaja rõivad ja keskaja rõivad ja vanaaja rõivad? Ja mõned isa rõivad? Enamik ei ole kunagi olnud seljas, ikka kannab ta nooreaja rõivaid?

Ei, sugugi mitte, kõneles mees veel edasi. Kohvrites on vana õhk. Aga kauaks enam.

Meenutades muutub naise nägu alandlikuks. Ent selle varjus karjuvad tema rakud. Ja karjuvad ka tolle rakud, kes peab tulema temast, karjudes ja jumala abiga, sest jumal võib ainult pealtnäha unustada selle talu, aga iial mitte päriselt.

Mina vajan sind alati! Hoopis mina! Hoopis mina!

Mees astub tema kõrvale. Kuigi palju viha ei ole temas silmis. Silitab kohmakalt naise pikki punaseid juukseid. Sul on kummaline süda, Tiina. See on salakaval, võrku punuv süda.

Ta tõmbab koti laua alt välja ja pigistab selle käte vahel väikeseks tombuks; see upub pihkudesse - kägardunud. Naine kohkub.

Ära mine, kallis. Ma rääkisin rohkem kui mõtlesin. Naistega on ikka nii. Ära ainult mine, Mart, äkki sa ei tulegi enam.

Mart, mu armas, mis ma teen, kui algavad väitused. Juba praegu on kehas põrgutuli.

Kas sa oled kõik unustanud, mis ma sulle rääkisin? ütleb mees.

Jaa, olen unustanud! Õpeta mind, Mart!

Tuleb sõtkuda tainas. Tuleb panna vesi pliidile. Kõik peab olema valmis.

Aga nüüd ma lähen.

Oota veel veidike, armas! Niigi unustad sa mind aina rohkem!

Tõesti - mees tulebki lähemale. Jälle vaikus, üksnes tuul, üksnes sireliokste krabin vastu majaseina; või on pajud ja lepavõsa pärale jõudnud, maja mattumas väätide alla. Mees vaatab naise palgeid, mis tuksuvad valust, ja vaatab rohtusid, mida ta on toonud. Võtab naise lõua oma karedate pihkude vahele, sõrmed paksud ja kõverad, aga äkki hellad. Kuidas saan ma tulla sinu juurde, kui sind ei ole siin, sa oled linnas.

Naine raputab pead - siiski kaheldes, sest mehel võib olla õigus. Linn on laugas, on rääkinud talle mees, kui oled temas küllalt sügaval, ei anna ta enam välja. Ka see, kes on linnast tagasi, ei ole tegelikult ometi, juba on teda puudutanud salalik ahastus, seesama ahastus, mis pani inimesi ehitama enda ümber kividest metsi ja käskis neil asuda elama hiigelpuude tüvedesse - nii nagu kujur peidab oma kaduviku kivist, puust või pronksist merelainesse.

Mees oligi see kujur. Ta astus mööda hiigelsuurt treppi, hardus südames, süda peo peal, et jõuda kunagi ohvrialtari juurde.

Kuid ta pidi kannatama asjata. Ta peletati trepilt, ta töid mõisteti vääriti.

Aga siin selgus ühtäkki, et mets on täis palju ilusamaid ja naljakamaid juurikaid kui tema oskas kunagi välja mõelda.

Muidugi tahaksin olla sinuga, ütleb mees naisele. Läheme linna tagasi - nüüd kolmekesi. Paraku räägitakse, et mu kujud on koledad ja tahumatud. Ta vaatab naise hambaid, millelt peegeldub kuuvalgus. Naise suu on poolavali. On öö. On justkui kuulda pargipuude kohinat. Nad jalutavad.

Naine loeb seda kõike ta näost. Sa olid tollal väga kidakeelne! muigab naine.

Pargis laulsid linnud. See ei ole linnas tavaline. Ma kartsin kõnelda, sest sõnad võisid linnud eemale peletada. Mõtlesin, et see ongi see tüdruk, kelle jumal määras minu jaoks.

Mõtlesin, et see poiss, kes voolis niisugused kujud, ei saa olla halb poiss. Ta peab olema lausa hea. Mõtlesin, et ta peab olema määratud mulle jumalast, sest kuidas muidu sai tekkida mõte, et ta on minule määratud. Ah, oleks jälle see aeg.

Ta ongi. Avad akna, lased linnulaulu tuppa - ta tulebki.

Aga linnud kasvatavad praegu poegi ega laula juba ammu. Ainult sõnad lendavad läbi akna välja. Risustavad looduse.

Mees peaaegu ei kuulagi. Ta lai kämmal libiseb üle naise rinna. Jõuab kõhule, mis on suur nagu maakera, ja tunneb koputust vastu peopesa. Läbi vere jõuab see südameni. Ta tunneb mu ära! ütleb mees. Ta ei taha imeda seda mürki, mis mina ja sina. Ta ei taha siit ära.

Minust saab inglise filoloog, Mart.

Linna minnes saan isa käest jälle peksa - nagu sain siis, kui tulin sinuga, hullu mehega. Harva, kui tudengile antakse rihma. Näed, kuidas nad mind armastavad, mu vanemad! Ma talun selliseid karistusi rõõmuga. Aga sina, laanehunt, ei mõista seda. Sa ei salli inimesi ega kohti, kus neid leidub. Isegi meie lapse tahad sa mürgitada, Mart.

Tule, kallis, jääme kokku, kasvõi ainult tänaseks õhtuks. Muud ei olegi tarvis - vaid meie kahekesi. Usu, Mart, puu hakkab su käe all elama, kohe kui sa võtad noa.

Sina voolid. Ja mina panen pea õlepadjale ja tukun, kui sul puudub isu kõnelda, minu Mart. Muud ei ole tarvis.

Kuid mees ei kuule jälle. Ta nägu on äkki ärev, pilk tinaraske, keha ja käed tardunud. Ta on nagu kuju.

Naine ootab hirmuga, millal öeldakse see lause. Sa tahad ta surma, ütleb mees; õhk jookseb vilinal läbi nina.

Kaua sa jõuad teda kasida, tassid siibrit, aga ikka linad haisevad, söödad, aga pool nõrgub lõuga mööda alla, ta on nagu puuront. Mart, sina tahad sedasama mis mina.

Küll näed, kallis, ta tõuseb jalgele - nagu alati. Ronib tagasi kapi otsa. Palka talle joodikust passija, Mart, küll ta siis tõuseb, kuhu ta pääseb!

Nüüd lamab naine põrandal. Ta käed on kõhu ees risti. Kuid mees ei löö enam; pöörab selja, meel hale armetu naise pärast, kes ei taha sünnitada kümmet last tares, kus sündis kord tema. Too teine - üle soo - on suremise tare.

Täna hommikul tekkis jälle lootus: ema jalg paindus äkki ja rippus üle voodi ääre, valge ja kortsus nagu luik. Varbad ulatusid põrandale; halvatus kahanes, uskumatu hakkas teoks saama. Silmad vaatasid klaasistunult lakke. Mees vaatas emale järele.

Ta nägi kohvreid, kõrgeid virnu.

Pean minema, et temaga ei juhtuks midagi hullu. Aga nii ei saa ma minna.

Naine lubab end puudutada.

Lubab kanda end koguni tagasi lavatsile.

Mees põimib käe ümber naise piha, teises käes seljakott. Käsib aknad ja uksed ööseks tihedalt sulgeda. Metsas on hunte. Küllap oled nende ulgu juba kuulnudki, ütleb mees.

Mul on vahe soome puss. Sellega tapan tee peal kõik hundid.

Naine lamab; üsk valutab rohkem kui tavaliselt ja meelekoht on valus, aga muidu - mugav ja soe. Ära tee seda, ütleb ta. Mets ei salli verd. Võib hakata sulle vastu.

Olgu nad pealegi, kallis, elagu sinu rõõmuks! Võtan kätte ja lähen karuks. Lähen laande. Saan vägevamaks kui kõik hundid kokku, kas tahad, Tiina!

Naine näeb: mees on pulstunud karu, soome puss käes.

Vahest on ta nägu hapu või koguni märg - sest mees ei luba tal nutta. Astub, veesaapad jalas, ainult hääl kostab veel kusagilt. Täna on halb päev, Tiina. Täna on seitsme venna päev. Ole terve, armas, ära vesista enam ja söö kenasti kõik need rohud, mida ema saatis.

Naine keerab ukse lukku ja lükkab ka riivi ette. Silmitseb akent, mis on ribapaberiga kinni kleebitud, sest lepad, pajud või sirelid on pressinud selle ruutudesse praod, siis istub laua taha ja avab suurivaevu lähima toosi. Kaas on vana - roostes; puistab suhu kollakaid ravimtee lehti, mõrusid, peeneid nagu tolm. Närib. Ta värisevad käed ehitavad plekktoosidest ja pabertuutudest torni. See ei kuku kokku.