TELLIKU TEISIPÄEV TÄIS TEGEMISI

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Tellik ärkas vastu hommikut päikesekiirtest, mis tahtsid kolba sisse auku puurida. Pilk läbi seina: Korbos alles magas, seega oli jälle liiga vara. Oli mõtisklemise aeg. Ta mõtles, et on hea, et ei ole kiiret. Veel mõtles ta, et tuba ei ole kunagi olnud nii segamini kui täna; justnagu oleks siga toas songinud. Tellik susises mõne aja vihaselt, sest Korbos ei osanud üldse võõras korteris käituda.

Pikk mõtisklemine osutas Tellikule karuteene. Ta ei märganud, et Korbos vahepeal tõusis; tema tähelepanu püüdis alles ukse klopsatus - Korbos asus parajasti juukseid kammima. See jäle trümoopeegel oli esikus ainult tema tohutu edevuse pärast; Tellik oleks peeglit tassides peaaegu küüne murdnud. Tellik tegi läbi seina ahvilõusta, see kukkus välja väga tabav ja hirmus. Korbos ei osanud millegi targaga vastata - tegi pikka nina ja lontkõrvu; nii igavad, et Tellik haigutas laia suuga. Korbos oli lootusetu kobakäpp. Kuidas võib keegi üldse sellist sallida, pealegi kõrvaltoas, imestas ta alatasa.

Kaua ei lastud Tellikul põõnata - ühed punased nööbid ajasid ta keha vastikult sügelema. Ta oli neid nööpe ka varem näinud ja pidas elusaks, sest nad sibasid ringi. Nad tulid alati siis, kui Korbos tema toas käis; all väikesed jalad. Et seda juhtus üle päeva, siis ei saanud ta nööpidest kuidagi lahti.

Tellik avas ukse ja tegi näo, et märkab Korbost alles nüüd. "Täna on teisipäev," ütles ta tõredalt; kuid seejärel igaks juhuks naeratas, et säilitada majarahu. Kunagi ei võinud teada, mis Korbosel jälle arus on.

Korbos kompas kammiga juukseid - nagu ei oleks Tellikut olemaski. Ta avas suu alles siis, kui Telliku kannatus lõplikult katkes. "Et tere hommikut, vanapoiss," ütles ta.

"Samad sõnad," kostis Tellik pahuralt.

"Mis siis viga."

Tellik heitis uuesti voodisse, kuid uni ei tahtnud tulla. Peab sel pudrunäol ikka jätkuma juukseid, ise hall nagu vanamoori sall, luuletas ta linade vahel väherdes. Ta ise oli kogu aeg kiilas olnud. Veel veidi mõtisklenud, otsustas ta hakata tuhnima. Segamini toas on alati mõnus tuhnida - ei mingeid süümepiinu. Mitte nagu ükskord ammu: siis pühkis ta põrandat. Aga järgmisel hommikul avastas hiigelsuure tindipleki, kõrval klaasikillud; tema tuhvel ujus loigus; tema õlelilled olid tuhvlil kuhjas nagu pärg; ometi oli ta nuusutanud neid alles eelmisel õhtul ja siis olid nad tindipotis. Tellik isegi nuttis. Sestajast tegid nad otsuse, et Korbos öösiti tema toas enam ei konda.

Tuhnides leidis Tellik hallitusega kaetud hambaharja. Ta katsus harja sõrmega ja imestas väga - sellel olid küljes harjased. Umbes samasugune võis olla Korbose nahk. Tegelikult oli harja imestamine üks suurepärane luuramise viis, Korbos ei osanud hingeski aimata, et ta kõõritab hoopis seda, kuidas Korbos seob oma toas püksirihma radiaatori külge.

Korbose näol oli sel hetkel erakordselt rumal naeratus - pani tähele, et Tellik uurib ikka veel harja. Hiilis vargsi esikusse ja liipis jälle juukseid; nagu poleks midagi juhtunud. Ta kõht oli nii suur, et püksid seisid ka rihmata üleval. Ta oli kole kaval, kuid Tellik pidi end peaaegu lõhki naerma, sest ta läks väga haledalt haneks.

Kulus veel tükk aega, enne kui Korbos koputas. Tellik tegi magava näo ja küsis alles pärast pikka viivitust umbusklikult: "Kes seal on?"

"Mina, Korbos," ütles Korbos; arvas vist, et Tellik tõttab kohe ust avama.

Aga Tellik ei kavatsenudki. "Ma olen paljas," ütles ta muheldes.

Ometi ei jätnud Korbos teda rahule. "Kas olete täna kodune?" uuris ta nagu ülekuulamisel.

"Jaa, juhtumisi on mul täna vaba päev!" vastas Tellik ja vaatas, kui hapu näo Korbos nüüd teeb.

Ent Korbos haigutas, kollased habemetüükad irevil. "Mis siis viga," ütles ta täiesti ükskõikselt. "Mina hakkan tööle minema."

"Head päeva, head tööd," vuristas Tellik pahuralt.

"Head päeva teilegi."

Päeva sõelus Tellik ühisköögi, esiku, käimla ja oma toa vahet, kuni muutus täiesti higiseks. Põikas korraks isegi vannituppa, pesi salaja kaenlaaluseid ja otsis tolmurullide ja kuuseokaste vahel. Paraku otsis ta valest kohast. Gaasipliidi tagant leidis kartulikoored, kraanikausist kalakondi, puust kassi ja sahariinipuru, voodi alt kaks katkist lambipirni, esikust Korbose trammipileteid, sööklatalonge ja muudki, sest Korbos oli erakordselt räpakas, leidis veel paksu krohvitüki ja nende ühise mahlakõrre. Taas oli ta valesti otsinud. Korra käis ka Korbose toas. See oli kirjeldamatu tuba, sest Korbos ei osanud pidada puhtust. Tellik proovis selga Korbose öömantlit, mida Korbos oma sõgeda aruga tarvitas kärbsepiitsana, kuid öömantel vajus õlgade juurest lonti. Korbose rõivad olid kõik maitsetult suured. Telliku öömantel istus valatult; ilmselt ka Korbose seljas, kui ta vaid oleks saanud seda proovida. Tellik leidis ka ühe kapikruvi, pähklitangid ja poolpõlenud taskurätiku. Parajasti tabureti jalgu lahti kruvides märkas, et esikus kohmitseb keegi: Korbos.

Märgates, et Tellik vaatab, keskendus Korbos kammima oma halli juuksetukka - mis muud ta saigi teha kui kasvatada juukseid; sest igaüks taipas ka õhust, kui lühike on tolle mehikese aru. Isu peegli ees täis imetlenud, sulgus Korbos tuppa ja torkas oma haisvad jalad mugavalt teki alla; käitus nagu väsinud töömees, kuigi Telliku tähelepaneku järgi ei olnud maailm sünnitanud Korbosest suuremat viilijat. Nende voodid asusid kõrvuti - kõigest sein oli vahel. See asjaolu oli eriti häiriv puhkepäevadel ja öösiti, siis tundus Tellikule alati, et kohe sirutab Korbos käe välja ja haarab Telliku kõri oma lihavate sõrmede vahele; kunagi ei tea, mis kadedal võib pähe lüüa.

Tellik jooksis kiiresti Korbose ukse taha ja koputas. Õnneks ei olnud Korbos veel magama jäänud. Igatahes ajas ta end veidi aja pärast äginal püsti ja tegi Tellikule virila ahvilõusta. Keegi ei oska teha kehvemat avilõusta kui Korbos. Tellik näitas talle tänitades pikka nina ja seejärel kohe lontkõrvu, et oleks veel mõjuvam. Siis koputas uuesti.

Korbos venis ukse juurde nagu tigu. "Kes seal on?" küsis ta jahmunult; Korbos kartis lausa paaniliselt sissemurdjaid.

"Veevärk!" vastas Tellik moonutatud häälega.

Korbos läks liimile ja lükkas ukse irvakile. "Ah teie olete, Tellik," ütles ta väsinult. "Tõepoolest hea nali."

"Et tere õhtust, vanapoiss!" hüüdis Tellik võidurõõmsalt; torkas jala igaks juhuks ukse vahele. "Ma muretsen teie lekkiva toru pärast."

"Minu toru siiski ei leki," ütles Korbos.

"See on kena."

Tellik sammus aeglaselt radiaatori juurde ja jäi rabatult seisma: seal oligi see, mida Korbos nii kiivalt peitis! Tellik lausa vilistas heameelest, kui mässis püksirihma radiaatoritoru küljest lahti. Korbos keerles ta ümber nagu tölp imestus.

"Kas te seda otsisitegi?" küsis ta murelikult. "Oleksite pidanud minu poole pöörduma, ma oleksin teid aidanud."

Tellik muigas mürgiselt. "Kas olete homme kodune?" küsis ta.

"Jah, juhtumisi on mul homme vaba päev," vastas Korbos häbenedes, et jäi päevavargana haledalt vahele; langetas koguni silmad. Sel hetkel ei olnud ta sugugi jõle, vaid nagu süült tabatud laps.

"Ei ole midagi, Korbos!" lohutas Tellik. "Homme võite otsida minu parukat."

Tal oli hea meel - sest Korbos rõõmustas. "Siis on kõik hästi," ütles Korbos. "Head ööd, häid unenägusid."

"Samad sõnad teilegi."