ULG MÄE OTSAS

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Koerad, vigased või tüütud või vanadusest väetid, toodi ikka ja alati siia. Sest Arimomsenil olid kõige valutumad mürgid, hirmodav taks ja käratu töö; pealegi ei leidunud linnas teist, kes oleks hukanud koeri.

See oli Arimomseni amet.

Inimesed tulid salaja - juba olid sõtkunud maja juurde laia jalgraja. Arimomsen teadis ammugi, et kui inimene ilmub metsaservale, käes marjakorv ja nägu hajameelne, aga koer rihma otsas rabelemas, siis hiilib ta siia.

Ja enne on käinud kirikust läbi.

Tuli ka linajuustega tütarlaps, õhetav ja pilk maas. Vist esimest korda soovis Arimomsen, et ta astuks sisse möödaminnes ja ajaks vaid juttu, aga tütarlaps paiskas talle koera sülle ja ruttas edasi, rääkimata sõnagi. Arimomsen vaatas kaua, kuidas tüdruk jookseb metsa poole, juuksed lainetamas, ja ta meel muutus imelikult hellaks.

Räägiti, et ta toob õnnetust.

Alles palju hiljem meenus Arimomsenile, et tüdruk unustas anda raha. Sellegipoolest segas ta kõige paremad ja valutumad leotised, mida teadis, ja keetis magusa pudru, sest see hale pulstunud ja hambutu olevus, kes võis elada veel vaevalt rohkem kui paar päeva, ei suutnud muud süüa. Ja hoidis senikaua pead käte vahel, kuni see ohkas ja sulges silmad, millele vanadus oli andnud erilise targa läike.

See koer tundis saatust.

Vähe on õnnelikke, kes teavad oma saatust, kuid veel vähem on selliseid õnnetuid. Ka Arimomsen teadis. Juba siis, kui ta hullas põlvpükstes koos teistega, öeldi talle, et sul on säärane nimi ja punased juuksed ja timukal on punased juuksed ja säärane nimi, sa elad eraldi, sa oled orb, su maja on kühmus nagu timuka selg - aga kahjuks ei ole meie linnal timukat vaja.

Saagu sinust Koeratapja Arimomsen!

Varem käis ta jõega sosistamas. Jõgi voolas läbi linna, oli voolanud enne inimesi ja voolab ka pärast neid, inimesed olid tema pärast kokku tulnud ja ehitanud majad ja ta ei pidanud nende käest luba küsima; harva lainetades, enamasti mõistatuslikult solisedes kulges jõgi oma rada ja Arimomsenile tundus, et nad on jõega sama värvi. Kuid tema sakiline vari ehmatas üht noort naist, kes ajas põgenedes lapsevankri ümber ja laps kukkus jõkke, pärast seda ta loobus.

Tõepoolest, ta toob õnnetust.

Järgmisel hommikul oli tüdruk ukse taga veel enne, kui ta jõudis aknast välja vaadata, küsis, kas koer on surnud. Seni ei olnud veel keegi tagasi tulnud, ent keegi ei olnud ka Arimomsenile võlgu jäänud. Arimomsen kuulas tüdruku arglikku häält, hing kinni. Tüdruk rääkis, et oli kartnud, et koer heidab hinge tema silmade all, ja alles öösel taipas oma julmust, sest nad olid kogu elu veetnud koos ja surm oli sama loomulik kui elu.

Ta tahtis nüüd koera tagasi.

Aromomsen tõi koera kangestunud laiba. Ta ei olnud seda auku visanud nagu teisi raipeid ja võis nüüd koera vaiba sisse mässida ja tõsta pidulikult käru peale. Arvatavasti oli see tõepoolest suursugune koer, et vääris niisugust saatust. Tüdruk näitas teed ja käru ei tohtinud rappuda.

Nii seadis Arimomsen tingimiseks.

Mõne aja pärast jõudsid nad suure põllukividest majani. Arimomsen võttis mütsi peast ja kaevas hoovinurka haua. Töö läks aeglaselt, kogu aeg põrkusid vastu labidat kivid, maa justnagu haudus neid lakkamatult üles, kuid lõpuks ütles Arimomsen, et nüüd on kõik. Tüdruk surus talle pihku rahatähe ja ta silmad olid niisked, sõrmed kuumad, kogemata takerdusid ta huuled vastu Arimomseni habemes lõuga. Arimomsen haaras ta piha oma tohutute kämmalde vahele, jälgides hoolega, et ei murraks seda katki, ja andis tüdruku põsele musi. Ent tüdruk ei tõmmanud pead ära ja ta suudles julgemini, laupa, põski ja siis koguni huuli.

Siis jätsid nad jumalaga.

Nad olid jumalaga ja Arimomsen hukkas iga päev ühe koera, mõnikord ka kaks ja vedamise korral isegi neli. Taas hakkas ta käima linnas jalutamas, hoolimata kividest, mis lendasid inimtühjadel tänavatel vastu ta pead - hoolimata sellest, et ta oli hirmus ja tõi õnnetust. Pühapäeval ilmus ta kirikuaeda. Inimesed jooksid õudusega laiali, sajatades ilgeid needusi, kuigi olid äsja vajanud tema abi või kavatsenud tulla, kuid tema ei märganudki.

Sest nägi jälle linalakka tüdrukut.

Ent tüdruku kõrval astus kirikust välja pikk mustaverd noormees, käes nõtke jalutuskepp, kaabu kuklasse lükatud, ülahuulel hõredad vuntsid; uhkusega kasvatatud. Ta kõneles kiiresti ja tuliselt, ja tüdruk lõkerdas - kuid ta ebalevad silmad muutsid Arimomseni rahutuks. Möödudes nad peaaegu riivasid Arimomsenit - ega tervitanud ega häbenenud ega peljanud; ja nende vahel vänderdas hundikutsikas, kõrvad kirikulaulust kurdid.

Läksid teda üldse tähele panemata.

Jõgi voolas laisalt ja hääletult - Arimomsen nägi liivast põhja, vesikasve, kalu ja sedagi, et jõgi ei ole temaga sama värvi, jõgi on jõgi ja vesi on vesi, muud midagi. Huuled kokku pigistatud, lonkis Arimomsen terve päeva sihitult mööda linna. Kohtamata hingelistki. Kui päike loojus, jäeti linnas seekord laternad süütamata ja Arimomsen tõusis hääbuvate kiirte kannul mäkke. Ta laskus neljale käpale ja hakkas ulguma, pikalt, venivalt, igatsevalt, läbi kinnise suu; punakas loojanguvalguses.

Ta oli nagu hiigelsuur pragisev lõke.

Ettevaatlikult avanesid majade uksed, inimesed hiilisid linna keskväljakule ja tõstsid pea kuklasse. Nägid mehemürakat, kes veeretas mäe otsa põllukive ja upitas neid üksteise otsa, kuni tekkis katakomb. Ta tõi kuuldavale metsikuid karjeid ja sikutas juukselakka, mis oli sama värvi kui päikesekiir hämaras õhtutaevas, ja raputas jalgu, pannes kivid värisema. See on Koeratapja Arimomsen, ütlesid inimesed ega leidnud endi hulgast kedagi, kes oleks ulgumisele lõpu teinud. Kui ta kividesse kadus, tundsid kõik kergendust.

Siiski sulgesid linnakodanikud aknad ööseks luukidega.