VAIKELU KULDMÜNDIGA

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Ta tuleb koos tuulega. Siis, kui taevas on umbne ja maru kõigutab puid ümber maja. Nagu murduks allikas Arnoldist välja: ta huuled lõhenevad ja silmad hakkavad punetama - jah, päike kadus juba hommikul, taeva vallutasid tuhakarva pilvekeeled ja põimusid üksteisesse, viimast korda läigatas sinist, juba sähvivad esimesed vihmapiisad vastu akent! Kui maja kaob öösse ja näha ei ole enam midagi, ei väljas ega sees, kui tuul ulub läbi räästa, siis ta tuleb.

Elasid kord mees ja naine. Nad armastasid tuhnida prügikastides ja leidsid sealt alati süüa.

Ta tuleb tuulega. Ei koputa, vaid astub üle läve ja Arnold peab kiiresti sulgema ukse. Mõnikord on ta jäänud hiljaks - siis murrab maru tuppa ja hullab pilbaste ja pliidirõngastega ja kõigutab maja, et näha selle tugevust. Et kunagi võiks ürgmets neelata varemed. Või puhub tuul maja õhku ja nad lendavad üksindusse, Arnold ja tema, kaitsetu haavaleheke Arnoldi käte vahel, esmalt pea kohal pilved, pärast tähed ja öö, alguse ja lõputa pimedus.

Ühel päeval avastas mees prügikastist kuldmündi. Jõudis vaevalt otsusele, et viib selle koju ja küsib naiselt, kuidas süllekukkunud õnne kõige paremini kasutada, kui münt hakkas rääkima: "Jäta mind prügikasti, hea mees. Siin on imehea olla!" - "Arvatavasti viin su poodi ja ostan tubli suure prügikasti, kuhu inimesed saavad palju asju loopida," arutas mees. "Panen üles rahvarohkele tänavanurgale. Siis ei ole enam muret - ei minul ega mu naisel."

Ta tuleb koos tuulega. Astub sisse ja heidab mantli nurka, Arnold riputab selle häbelikult naela otsa: oh, köök on nii mannetu! Ent tollel, kes tuleb koos tuulega, ei ole huvi köökide vastu - ei märkagi, et pliit on roostes, taldrikud kulunud, põrandas augud, seinad tuhakarva, ta laugleb tagatuppa. Arnoldi kurgus jäävad kivid veeta ja tal on valus neelata; õgib silmadega ilu - rõivad on liibunud tihedalt vastu nahka, ihu on muinasjutt.

"Söandan pakkuda paremat tehingut," ütles münt. "Võin täita sinu kolm soovi. Aga hoiatan, et kui sa soovid kalapäid, kaob kõik muu, mida oled soovinud. Nagu poleks olnudki." Hea küll, mõtles mees, siis ei peagi poodi minema - vähem jalavaeva. Nõudis maja ja autot ja ruttas ülepeakaela koju, sest ka naisel oli oma osa selles loos ja õigus soovida.

Ta tuleb koos tuulega. Tuisuga keerleb ta tagatuppa, kus on ruumi vaid voodile. Märkab ta Arnoldit? Märkab ta öökapi puretud servi, mälestusi põuakuudest, veebruari pakastest, päikesest - pilvitutest päevadest, üksindusest? Arnold haarab tal kaenlast ja lükkab ta hellalt tuhakarva sulepatja - näeb pikki sääri, rauget nägu, smaragdidega juukseid.

Märkas, et naine kohendab keset hiigelsuurt maja kollet. Ja akna all seisis tõepoolest auto. Ent naine oli pettunud. Mees oli jätnud ta liiga kauaks. "Vaevalt kujutad ette, kuidas mu kõht ulub! Näita, mida sa tõid." - "Tõin sulle maja ja auto!" hüüdis mees. "Muud mitte midagi? Sel juhul läheb palju aega raisku, enne kui leiame neile ostja. Nõnda räheldes võime varsti hambad varna riputada." Mees nägi, et naine on muutunud. Seni kukkusid ta suust roosid, aga nüüd sõnad, punktid, komad.

Ta tuleb, ta pikad sihvakad tantsivad hüplevad kepslevad jalad lummavad. Nemad kaks - nad varisevad sulepatja. Ümberringi valgus, udemed, väändunud sulgede vihm ja sügaval padja embuses tühjus - nautlev, arglik, hullutav. Uks vajub pärani. Torm tuleb tuppa, tuul liibub palgetele, aga nad ei märka seda, on padjas.

"Mis oleks, kui sööksime õhtuks kalapäid," palus naine. "Nagu alati. Kasvõi tuututäie." Mees lahkus komberdades, ta jalad värisesid. Nägi, et nad elasid nooblis, kõrgete plankude ja hoolitsetud iluaedadega linnajaos. Igas hoovis lõrises kuri koer, ent imetasa hiilides õnnestus tal mõned neist ära petta ja piiluda prügikastidesse. Paraku ei olnud üheski kalapäid. Järjekordset kastikaant tõstes märkas ta kuldmünti ja anus: "Kulla raha, otsi mulle kalapäid, üksainus tuutu!" - "Hea küll!" kostis münt. "Sa oled mees ja tead oma samme. Saad kalapead!"

Ta tuleb koos tuulega. On. Arnold keerab end padjas kõhuli ja põrnitseb. Akna ees on paks villane tuhakarva kardin, mis varjab kurjade päikesekiirte eest. Muidu põletaksid need padja ära. Tuuletu hommik. Kardin ei liigu. Klaas akna ees.

Sügava kummardusega asus mees koduteele. Raha sõnad olid hägusad ja ta jõudis mõelda palju, koguni loota. Ent maja ja auto olid kadunud. Naine istus keset mahlaseid rohukõrsi, sõi matsutades kalapäid ja viipas rõõmsalt: "Tule siia, mees! Vaata, kui palju neid on!" Nad matsutasid algul vaheldumisi, seejärel korraga, kuni ei viitsinud enam suud liigutada. Siis viskusid murule ja lasid päikesel soojendada palgeid. Kalapäid jätkus kogu suveks ja kauemakski - majast heinamaasse jäänud hiigelsuur auk oli neid ääretasa täis. Tükk aega ei olnud tarvis otsida süüa. Ja kui nad surnud ei ole, siis elavad veel tänapäeval: mees ja naine.