VALTONIMÄE ARMASTUS

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Pea pisarais, tapeedirull kaenla all, tuikus Valtonimäe kohe akna juurde: jah, vastasmaja seitsmenda korruse aknast vaatas taas see imekaunis nägu - ei kadunud!

Kuigi naise silmi ei olnud võimalik näha, sest õhtud olid alati pimedad, vaatasid nad teineteist igal õhtul; pärast tööd, enne magamaminekut. Polnud midagi lihtsamat kui osta kingitus ja minna naabermajja külla, ja täna ta seda kavatseski: ulatab häbelikult tapeedirulli, naine vastab imekauni punastusega ja kutsub edasi. Ja kusagil märkab ta kindlasti mõnda tumerohelist lille ja põlvitab selle ette ja suudleb kroonlehti, tuppe, emakat. Aga sina oled kõigest inimene, vilets olend! ütleb Valtonimäe naisele. Äkki on sul veel mõni lill, mida nuusutada! Ma armastan lilli! hüüab ta värisedes.

Paraku oli ta unustanud Jüri, kes vedeles päevad läbi kodus - haudus, igavles kurja nõu. Miks ta ei võinud ometi koolis käia, nii suur poiss? Eks jala pärast, arvati, sest Jüri vedas juba imikuajast jalga järel, see oli nagu kannu sang; keegi hullumeelne olevat tal sääremarja sõnnikuhargiga puruks löönud ja hiljem ei kasvanud see kokku. Kuid Valtonimäele tundus, et hull oli tampinud ka tema pead - nii rumal oli Jüri, vahtis vasikasilmadega, keel rippus suust välja. Nüüd narris ta ära Valtonimäe plaanid. Ajas teda lausa vägisi vaatama televiisorit ja kuulama plaadimuusikat ja rüüpama plekkpurgist õlut nagu alati. Sest selline oli elu Valtonimäel.

Valtonimäe tuikus akna juurde ja vaatas välja - naine oli jälle seal, pimeduses, vaatas. Las vaadata, veel on palju aega; praegu on liiga vara; sobimatult vara. Valtonimäe keetis mune ja hakkas unistama. Talle meeldis unistada lapsest, kes ei mängi rumalaid mänge ega liipa. Vahest käib isegi koolis; kuigi see ei olnud oluline, sest ka Valtonimäe ei olnud koolis käinud. Täna oli purgis väga kibe õlu, nii et järgmisena tuli proovida viskit. Seevastu televiisoris jooksis suurepärane film. Pudeli tühjaks joonud, ringutas Valtonimäe mõnuga õlgu ja vibutas naisele hoiatavalt sõrme, eks ole meil üks maa käia ja hoopis sina peaksid tulema minule külla, sina oled aknal alati passinud, aga mina vaid mõnikord, elu on nii seatud, et Muhamed tuleb mäe juurde, mitte vastupidi, Valtonimäe juurde, siis avan ma šampusepudeli, siis lasen korgi endale suhu, aga muidu -

Ta tõmbus valust kõveraks, kõrvad lukkus kohutavast plahvatusest, pea õõtsus nagu kummipall kaela otsas. Suust nirises verd; ta sülitas välja hulga hambaid, rohkem, kui ta uskus endal olevat. Märkas, et verejanuline Billy on ta televiisoris kirbule võtnud. Kas ta sihib ka naist aknal? Annaks jumal! Kuid miks naine ei karda, miks vahib edasi? Võibolla ei pane ta oma televiisorit tähele? See oleks kõige parem, mõtles ta läkastades.

Aga enne veel, kui Billy jõudis päästikule vajutada, hiilis ta selja taha kooljakahvatu imik. Imikul oli käes pikk rohetav leivanuga, hirmus tapariist; valmis läbistama vaest õnnetut Billyt. Valtonimäe lausa kangestus, kuid tal ei olnud praegu üldse aega kõhelda või mõelda enesele. Ta haaras nurgast sõnnikuhargi, tõukas hämmeldunud Billy järsult kõrvale ja lajatas kohutava hoobi vastu imiku jalga.

Imik lahustus äginal toahämaruses. Valtonimäe kähistas Billyle, et nüüd on tema kord tulistada - ent Billyt ei olnud kusagil! Billy argus masendas Valtonimäed ja ta karistas ise imikut, sest imik ei kaitsnud end sugugi ja pööras ette üha uusi ahvatlevaid külgi, kuni veri purskus nagu kaevust lae alla ja kusagilt ilmus kummaline helendus ja läbi vere kumas vikerkaar. Valtonimäe oli lummatud. Nüüd lõpuks pidi naine nägema, kui vapper on Valtonimäe! Ta loputas mõne šampuselonksuga oma verist suud, siis suudles tapeeti ja heitis magama.

Kui ta ärkas, oli ikka veel imelikult valge. Kuid see oli maine valgus - ta oli sisse maganud. Kuidagi harjumatu oli kodu valges, ta ei leidnud kusagil asu ja tahtis peita end nurka ja oodata õhtut, akna taga küürutasid hallid häbelikud paneelmajad - ta ei olnud veel kunagi näinud neid valges! Ta komberdas peegli ette, silmad vidus, lõug paistes, suu hambutu, püstol pihus; tundis vaevata ära mehe, kes talle nelja raami vahelt vastu põrnitses, see oli Billy. Keda ta pidi laskma? Ta ei mäletanud. Tuikus akna juurde ja märkas välja vaadates imekaunist mürkrohelist kaktust, lopsakate käharate okastega põõsast, ja talle meenus: ta armastab lilli! See oli nii kaunis lill, et ta puhkes susinal naerma. Imelik, ka valges oli elu ilus.