Vermed

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Mul on meeles pilt lapsepõlvest; või ka mitte lapsepõlvest -

sest mind ei ole: istun kirjutuslaua taga, vana kas tosin või kaks tosinat, vahepealne -

vanaema lamab voodis -

mina lamaksin sirgelt, vanaema on vajunud lohku; ei pääse välja, ei küünitagi ennast, võibolla ei usu, et on voodilohus. Tema näol tiirlevad seebimullid: kollased, rohelised, laigulised, kasvavad, hajuvad, tärkavad uuesti, kaovad, tekivad, hargnevad, üks rõngas küünib inimeseni laua taga taburetil, pliiats langeb peost; aga ma ei oska püüda, ta hõljub aeglaselt põrandale.

Pilt on tumm ja liikumatu. Ta ei tunne: üksnes paber, tumedad triibud, heledad triibud, ruudud. Sätendavad sakid, mida lõhestavad süsimustad lindid.

Meid oli palju, tuhanded lapsed tänavatel, nad peksid meid terasnuutidega.

Räägin vist liiga valjusti ja karedalt; vanaema võpatab. Voodi ägiseb korraks: vooditagusele langeb mürkroheline helk. You're fool.

Sa kõneled arusaamatus keeles?

Et sa ei taipaks. Taipamine on mürk. Vedrud vanguvad, vanaema vajub allapoole, ta huulilt kerkivad suured kollased rõngad, väga ümmargused, pilt virvendab heledaist rõngaist.

Röökisime, käed rusikas, silmis pisarad, vaimustus; vermed. Mu särk kleepus vastu haavu.

Yes, I know. Sa kirjutad; loodad leida armu, kui hästi kirjutad?

Ma kirjutan üleskutset!

Pildist sähvab leek või äike; või midagi muud tulist ja metsikut ja lumehelbe värvi. Haaran uuesti pliiatsi - tean, et ei kirjuta enam ühtki rida. Kell taob seinal viimaseid sekundeid, nad on võõramaa kõlaga; veel paar rohekollast rõngast langeb maha, hajub olevikku, nähtamatusse, igavikku.

Ma kutsun üles, kuuma rauda tuleb taguda lõpuni.

Sind ei olnud. Ma tean! Ei võinud! Kõik ei sammu sama rada, sa ei tohi!

Oli tuhandeid. Kuigi pidid olema sina, juba palju aega tagasi.

You're fool. Sellel puudub mõte.

Sellel puudub mõte. See on üksainus suur tunne. Nad peksid, üha peksid - võõramaalased. Peagi jõuavad nad siia, terasnuudid.

Voodi ägab vanaema all; ta kõrvad on uppunud voodilohku. Pisarad veerevad pärlitena mööda põski, nende kiirgus pimestab mu silmi. Valge ei ole see pilt kunagi olnud. Ka mitte punane; valgesse suubuvad kõik värvid. Pilt on vaesus, kopitus, keldrikorrus, pulseeriv rütmiragin -

oivaline marsisamm, kingataldade tampimine asfaldil, ahelad -

ent midagi jääb puudu - ootan - mind ju ei ole.

Vaikus. Pilt on tardunud. Tunne on lootus, pilt on tumm.