VÕSU

Sisyphos

rmt: Mikrorajoon

Räägitakse, et õmblejatüdrukud ei salli kunsti: kuid see ei ole tingimata nii. Jalutasin Pärtnat oodates juba kolmandat korda läbi saalide.

Lõpuks peatusin ühe lillaka laigu ees, mis hõõgus keset rohelist nelinurka. Kõri nööris kibedus - kevadnäituse külmad unised pildid ei helisenud kaasa minu väreleva meelega.

Täna olin esimest korda saanud Pärtna niikaugele, et ta saatis mind kuni kunstihooneni; seni vaid tänavanurgani, päris alguses bussipeatuseni. Juba tärkas õhkõrn lootus, ent uksel pomises ta ebalevalt, et tuleb hiljem järele - just praegu olevat toodud keemiapoodi ebatavaliselt sädelevaid värve. Osutid läksid juba ammu teisele ringile, ent Pärtnat ei olnud ikka veel.

"Meeldib?"

Lugesin pildi alt nime - Enn Liiv. Võimalik, et see oligi tundmatute kunstnike saal; juba ammu ei märganud ma pilte ega sedagi, kus viibin, Pärten oli vallutanud kõik mu mõtted, ongi hea, et ta hiilis kõrvale, ta peab sattuma tõelisele näitusele, mitte siia.

Sest kõigest hoolimata ei puudu Pärtnal ilumeel. Ta on värvinud oma maja selliseks, et möödujad seisatavad - ometi vaid lihtlabaste kollaste ja punaste triipudega. Kuid tema, meelitaja, armastab kuulutada, et iga olevuse jaoks on maamunalt ainult üks kunstiteos ja tema jaoks olevat see mina, ta vajavat mind üdini, kunstide, teaduste ja kõigi muude vigurite eest kokku, vajavat mind oma vaimutervise nimel; nagu teised vajavad koera või hobust.

"Mina ta maalisin."

Ebamaiselt kõhetu mandlinäoga naine rohelisel vaibal, rõivad korratult jalge ees, alasti, käed harali. Täksitud hooletute, hajusate pintslilöökidega. Ent ootamatult pilt moondus - silmade juures värvid silunesid. Silmad olid joonistatud ülima tähelepanuga, võis lugeda üles kõik ripsmekarvad, need silmad paiskusid mulle näkku ja neis tungles viirastuslik, kõhe süüdistus.

Pöörasin näo hirmunult kõrvale, suutmata tunnistada, et olin sellele alasti naisele kurja teinud. Ent ikka veel ei vaibunud rahutus: jooksin läbi saali, õnneks olid mujal teistsugused maalid, leebed ja karged.

"Siin rohkem ei ole. Kõik on ateljees."

Vaatasin meest, kes minuga kõneles: alles noor, mitte üle kahekümne viie, pikk, korrapärase, kuigi piinatud näoga, heledat verd, längus õlatippudega; ta meeldis mulle kohe. Meeldis lausa seletamatul viisil, vahest sellepärast, et kandis eneses püha elukutse tuld.

Ühe iidse kivitorni juures müüs kuivetu kalosside ja kõrvikmütsiga eideke lilli. Kunstnik puistas ta lausa müntidega üle; eide külmast kohmetud sõrmed seadsid kokku ilusa kimbu, üha roosad, üha punased lilled; läksime edasi. Tundsin, et meid kõõritati - jaa, see olin mina, kes kõndis koos kunstnikuga! Paraku niisama järsku huvi vaibus, igaühe kõrval oli oma kunstnik. Mõtlesin kiuslikult, et vastu võiks sattuda Pärten, kookus värvipottide all - ta libiseb sulalumest ligasel tänaval, värv nõrgub mööda kaela särgile ja särgilt pintsakule - ei, hoopis ülespoole valgub värv, üle kõrisõlme, üle lõuaotsa, tungib mullitades suhu. Just selliseid pilte tuleks maalida! Tuleks Pärten, nähes mind uppumas lillesülemisse ja ise uppudes kleepuvas värvis.

"Kollane ja punane on armastuse värvid. Kas mäletad naist näituselt? See naine on violetne."

Jõudsime rõskesse mereäärsesse agulisse. Lõpuks ometi surus ta mind enese vastu; ühe rohmaka põlemisjälgedega puumaja ees. Kuid ta embus oli nii abitu - kas ta oligi üldse kunstnik?

Tõusime mööda nagisevat treppi kolmandale korrusele, ärklisse. Ateljeesse astudes lausa kohkusin, vist väga ammu ei olnud ükski naisekäsi seda helisema pannud: seintel puudus kohati tapeet, kohati oli äärmuseni võidunud, põrandal vedeles hallitusest süsimust kohupiimalaik. Ei ühtki lauda, taburetti ega voodit, üksnes mõned vineerist restid lõuendite jaoks.

"Nime lugedes said petta. Minu nimi on tegelikult Sammul."

Nagu oleks kogu imeline maailm äkki hallitanud - kunstniku nimest kostis lehma ammumist. Märkasin, kuidas kunstniku käsi põgenes suu juurde, et pühkida huuli, kuigi me ei olnud vähimatki söönud, ja puhkesin tahtmatult laginal naerma. Minuga oli midagi lahti, sellel igaval kunstinäitusel, mis ikka veel jätkus.

"Ma olengi maalt."

Kunstnik oli tõrges, jõllitas, pea uhkelt kuklas; pomises, et üür pidavat olema väga väike.

"Aga mis sellest!"

Loopisin riidenartsud aknast välja, küürisin värviplekid, tuulutasin tuba, kuni õhk selgines, samal ajal kükitas kunstnik põrandale ja hakkas pintsliotsi hammaste vahel närides minust pilti maalima. Tundus, nagu oleks see kõige tavalisem asi maailmas. Võinuksin murda kasvõi sõrmeluud põrandakaltsus, et näha end lõuendilt - värvis ja valguses! Ta vaatas mind nagu ilmaimet, imetledes.

Viimaks tõusis ta molberti tagant ja pühkis värvised sõrmed lapi sisse.

Naine, keda ma lõuendilt nägin, oli küll hämmastavalt tuttav, ent mitte mina. See naine oli mürkroheline. Ta süüdistas. Maali allkiri oli ometi "Õmblejatüdruk". Põrkusin eemale, solvumisest keeletu - milline kohutav jaburdus, mina süüdistan iseennast!

"Minu pildid ei saa kellelegi meeldida, ei tohi."

Tahtsin nutta, sest meie, õmblejatüdrukud oleme kõige muretumad ja rõõmsailmelisemad piigad, meist kiiguvad sirelid ja lõhnab kummel, meie pärast pääritavad taevalaotusel pääsukesed. Aga olin vait. Igas nurga vedelesid maalid, eskiisid, vinjetid. Enamasti rohelised; tolle naise süüdistus kummitas kogu ateljees.

Nõjatusin löödult aknalauale ja põrnitsesin öhe. Kauguses pilgutas linn kutsuvalt oma elektrisilmi ja ma teadsin, et kusagil nende libedal ja läikival pinnal uisutab Pärtel, vaevalt üksi, vaevalt juureldes, miks minu uks jäi avanemata ja sigaretiks keeratud kabareepilet üle andmata. Mul hakkas endast kohutavalt hale.

Äkki kuulsin allasurutud hingamist. Üle mu turja libises jäine hingus. Pöördusin õudusega: selja taga seisis Sammul, nägu imelikult ülev ja äraseletatud.

Vaatasin talle jõuetult otsa. Mõtlesin, et ta kas vägistab mu või tõukab alla tänavale. Suule ilmus viril naeratus, tundsin, et ma ei saa kuidagi vastu hakata, kui ta on selleks mu teele saadetud.

Ent Sammul ei tulnud lähemale, vaid sulges silmad ja hakkas kõnelema, vaikse ja mõtliku häälega - mehest, kelle nimi oli Lott. See Lott pääses koos tütardega linnast, kus kõik inimesed hirmsate pattude pärast otsa said.

Ja Lott läks Soarist üles ja elas mägestikus ühes oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta kaks tütart. Kord ütles vanem nooremale: "Meie isa on vana ja pole ühtki meest maal, kes heidaks meie juurde kogu maailma kombe järgi. Tule, joodame oma isa viinaga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!" Ja nemad jootsid oma isa sel ööl viinaga ja vanem läks ja magas oma isaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.

Järgmisel ööl magas isaga noorem tütar ja mõlemad sünnitasid mõne aja pärast pojad, kes panid aluse uutele suguvõsadele; jäi vaid veidi arusaamatuks, kuidas nad leidsid endile naised.

Sammul tõstis silmad. Need süüdistasid täpselt samamoodi nagu naiste silmad piltidel - sööbisid verre. Rebisin näo ette kardinasiilu, et neid mitte enam näha.

"Kogu saladus on verepilastuses!"

Ta sosistavad sõnad tulid kusagilt kaugelt ja sügavalt, kusagilt, kus nende mõjul liiguvad mäed ja varisevad kivid, kusagilt, kus tekib põrm.

"Mu õde oli minu ema. Küla suhtus minusse isemoodi, mitte küll vihates, kuid umbusuga, ja väikesest peale valmistati mind ette missiooniks. Suureks tulevikuks, nagu nad ütlesid. Et läheksin linna ega tuleks enam iial tagasi. Seniajani saabuvad minu nimele väikesed rahasummad. Arvan, et küla tappiski mu ema. Küla rääkis ka verepilastusest. Kuid ma ei saa küsida, kas see on tõsi. Nad kasvatasid mind mitte kellelegi nende seast silma vaatama."

Ta läks molberti juurde ja süütas küünla - külm leek, süüdistava naise sigitis. Tuli hubises ka üle õmblejatüdruku ja selle suu venis roheliseks irveks.

"Räägitakse, et pilastusest sünnivad erakordselt andekad ja erakordselt vigased. Mina ei ole vigane. Tean vaid, et ainus naine, kellesse olen söandanud puutuda, uppus sohu. Laugas imes ta inimeste silme all endasse. Sellepärast, kulla tüdruk, ei ole sul põhjust väriseda. Ma ei puutu sind. Ka minus voolab piisk inimest, kuigi olen mõistetud kunstniku kolgatateele."

Sammul viskus rohelisele kaltsuvaibale, mida olin näinud juba näitusepildil, ja kattis end hoolikalt lõuenditega; vähkres veidi, siis mähkisid süüdistavate silmadega naised endasse nii tema käed, jalad kui rinna. Pikkamisi sulas küünal, õmblejatüdruk mattus pimedusse.

Edaspidi kohtusime harva. Sammulil oli kiire, ta töötas lummatuna oma naiste kallal. Pärtnal oli veelgi kiirem, tema kinnisidee oli mahukam ja tähtaeg lähemal - kaunistada maja, otsida uus mööbel, uus auto, uued rõivad, kõik, mida vajab mees selleks, et tuua koju naist. Peale selle jahtis Pärten Sammulit, nuga igaks juhuks alati taskus.

Pärten meeldis mulle vaikivana, peamiselt läbi paikade, kus õgisime oma aega suursugusemalt kui teised õmblejatüdrukud oskasid üldse ihaldada. Nad olid minule selle pärast kadedad; Pärtna silmanurkadesse tekkis neid kohates alati põlglik korts, loomulik ja õilsalt kõrk, ja minu silmad olid samasugused. Aga viimasel ajal on õmblejatüdrukud leebed: räägivad, et Pärtnal on hullustus, ta tahab teha kümme last ja ehitada neile palee, terrasside, parkide ja luigetiikidega, tema käed koos naise hiilgava mõistusega lihvivat Pärtna soo läikivaks nagu teemandi, ülendavat ta kuni päikeseni. Seetõttu naivat ta ühe tudengineiu; minu jätvat armukeseks.

Ühel suvisel pühapäevahommikul otsis Sammul mu üles. Armastan vabal päeval kaua põõnata, ent kunstniku rõõm nakatas mind kohe, ta oli kuidagi puhtam ja süütum kui tavaliselt, ehkki kandis närutavaid pükse ja ruudulist särki, isegi ta pale hiilgas näljast nagu alati - oli nagu lapsemaim.

"Eile õhtul tabasin oma naise. Tegin talle habeme."

Arvasin, et ta vigurdab, ja palusin pilti näha, kuid ta ütles, et on selle hävitanud - selle ja kõik ülejäänud! Ka selle, mis oli näitusel, ja õmblejatüdruku. Tassis nad aovalgel linna taha luhale ega lahkunud enne, kui riie tõmbus tulekeeltes krimpsu ja söestus ja kaste mattis jäljed. Ta rääkis väga rahulikult, ent mina kohkusin; lappisin ta püksipõlved; juba tuikusime käsikäes linnamelusse, juba joobunud, veel enne kui jalad puudutasid veinikeldrite treppe - ometi kord painajast vabad, õnnelikud, ühegi pildita, täna oli lõpp ja algus. Pühapäev; see päev oli meie jaoks püha. Nüüd võid sa mind maalida, Sammul! Tõeliselt!

Sammul naeratas hammaste välkudes, jah, nüüd ta võib. Ta ostis korvi ja pani sinna kaks veinipudelit, tordi ja leivapätsi; muud ei vajanud me siit linnast, mis oli pealinn, läksime maanteele, et hääletada.

Metsas, kuhu Sammul mu tõi, oli hämar - ometi tundsin paiga vaevata ära. Teadsin, et seda rada mööda edasi minnes paistab varsti suvemaja; läbi erkroheliste kaselehtede, mis õhtu oli värvinud tumedaks. Murdsin tüki leiba - leib oli hapu. Kuidas oskas Sammul siia tulla? Aga ta oli tulnud. Komistas parajasti kasejuurikal ja vandus; raputades kätega vihaselt tüve.

Ütlesin paar rahustavat sõna ja me läksime majja. Sammul ei lubanud süüdata valgust, sest aknasse paistis kuu - ta soovis vaadata maa ööd.

"Sestajast, kallis, ei ole mu jalg maale astunud. Maal on jube."

Ta avas veinipudeli, kuid ei rüübanud kordagi. Tõin pokaali, ent tema ei pannud seda tähele. Järsku ta tõusis ja läks lahinal ahju suunas, silmad vilavad, huulil kuri naer - oli maaõhust purjus või kuust lummatud. Võttis küttepuude kastist kirve.

"Kohe, kui olen selle puu maha raiunud - siis tahan maalida sind!"

Ta tõstis pidulikult sõrme ja osutas kasele, mille otsa oli tulles komistanud. Vaatasin neid: mees oli suur, lihaseline, iga hingetõmbega aina suurem ja tugevam, maa näoga - ja kehajämedune puu, vanaisa istutatud, alati siin kasvanud, juurtega kõvasti maa küljes kinni; kogu selle allee, mis tõi meid suvila juurde, oli istutanud vanaisa ja ükski vandaal ei olnud julgenud puid puutuda, ka sõda mitte. Need puud olid pühamu nagu kunagi hiis.

"Täna on eriline päev - ma raiun ta üheainsa löögiga! Usud sa, armas? Raiun maha, et sünniks uus! Siis võin sind maalida!"

Ta ruttas kase juurde, kirves sõjakalt ette sirutatud, ja tahtis lüüa, kuid ei söandanud. Tõstis uuesti kirve ja langetas taas kaheldes. Üha tõstis ja langetas; libistas käega üle tohuse tüve, justnagu hellitades, andeks paludes. Lõpuks lõi.

Ent kask jäi püsti. Isegi ei värahtanud, mõttetu proov oli mõttetult lõppenud, ja mul oli hea meel, kuigi võisin jääda sellepärast ilma maalita. Sammul ukerdas kirve kallal, mis oli tüvesse kiilunud. Kuu joonistas ta näkku lillasid laike, ja puudele ja majale ja minule aknal ja südamele, millesse oli tunginud kirves.

Seejärel lõi Sammul puud veelkord.

Väsinud, visad, hullunud hoobid - puu võpatas, temast pudenesid laastud, tekkis pikk valge soon. Sammul üritas tüve katki murda, ent puu oli sitke. Kui puu viimaks kräuksatades järele andis, pöörasin pea kõrvale.

Tuppa tulles heitis kunstnik kirve kolinal nurka ja ulatas mulle kaseviha; masendunud. Viht lõhnas hästi, sauna järgi, halb lõhnab ikka suurepäraselt. Väljas hakkas sadama, suured tumedad piisad lakkusid kännu haavu.

Sammul jõi ühe klaasi veini teise järel ega keelanud enam süüdata tuld. Ta jäi kiiresti purju, võibolla esimest korda tundis joovastust - sest ka maalides oli miski teda alati kammitsenud, miski sitke, juurtega maa küljes, miski, mida ta oli lootnud täna purustada.

"Need naised ei olnud elusad. Nad olid surnud."

Mulle meenus, kuidas me alles hommikul tänavail hullasime, kaaslasteks surmtõsise maailma pominad, ega jätnud käimata ühtki taret ega urgu ja vein ei olnud hapu nagu siin ja meil oli hea olla, aga nüüd asus meie vahel ängistus. Mis põrgulik uim tõi meid küll siia metsa, kus hõljub kadunud vanaisa vaim? Kadunud aegade vaim?

"Nüüd on kõik surnud."

Kustutasin tule, las olla see öö pealegi õudne.

Hommikul sõitis Sammul ära, jättes mulle korvi koos tordi ja leivaga. Tagasiteel viskasin need metsa. Linnas hakkasin tundma end üksildasena: suutsin Pärtnat vaid paar korda perekonna rüpest välja käristada, korra Venemaale põgusale automatkale, korra suvilasse. Pärten isegi ei märganud, et allee viimase puu asemel on värske känd; vedelesime hommikust õhtuni põõsaste all, lastes endale marju suhu tilkuda, kuni Pärten pidi tagasi naise juurde minema.

Pärast sügistormide lakkamist sain kutse rongijaama. Saadeti üht reisivammuses kunstnikku, kes pidi esinema Siberis loengutega tänapäeva kunstivooludest, kaevuritele, ehitajatele, õhkijatele. Sammul pidi sõitma koos temaga; aga teda ma ei näinud. Kevadel kunstnik naases. Neid võetud vastu siberi külalislahkusega, joodetud teega, ülistatud ajalehtedes, kuigi nende maalid ja seletused ei meeldinud kellelegi. Sammul armunud ühte kirgiisi neiusse, õmblejasse väikeses rõivatöökojas, varsti tulevad neil pulmad. Muud huvitavat ei juhtunud talve jooksul midagi.

Naine sünnitas Pärtnale kaksikud, tal ei olnud enam aega ja ma pidin minema suvilasse üksinda. Kaskede juurde jõudes tungis mu süda kurku. Kännu tüügas oli ajanud üles rohelise võsu ja see haljendas.

Mulle tundus, et seda võsu peaks maalima.