MOORAMAA MEES

Mait Raun 

jutustus

1.

KÕIGE ALGUSES OLID SILMAD.

Need on enam kui kummalised silmad - põhjatud laekad, mis imevad endasse, jää, millele langed. Uisutad ja ühtäkki lüüakse jalad alt, varised keset ääretut libedust, oled külili, oled selili, libised kuhugi, aeglaselt, siis üha kiiremini, siis päris pöörasena nagu nõdrameelne, kuni kaod musta lahvandusse, kaod läbi jäävälja. Säärastesse silmadesse ei saa vaadata, see on võimatu.

Nad paiskuvad mu peale iga päev, mitu korda päevas. Ning alati ma võpatan ja pillan kõik. Aga silmad ei pahanda, nende omanik ei tõsta piitsa ega isegi häält.

Kui tahaksin, võiksime veeta koos kõik päevad. Kuid ma tõmbun küüru nagu kass ja tuiskan käratu tuulehoona läbi ta magamistoa. Kohendan tekid ja linad, klopin kohevaks sulepadjad, sätin peeglilaual ritta kreemituubid, puudritoosid, lõhnapudelid, lugematud asjad, millel on vaevalt üldse nime, kuni nad leiavad üles kadunud läike ja korrapära, tõmban lapiga üle põrandad, ning juba tormangi edasi, kuigi kõik paiskub segamini veel enne, kui ma lahkun, hommik hommiku järel. Mul on ikka ja alati kiire, mu tee pikk: koristada hiigelsuur loss, mille paljudesse tubadesse ei vaata iial silm, ei astu jalg, käsi ei tõsta ringi eset.

Pärast uitan sihitult mööda pikki haudvaikseid koridore, mis läbistavad maja nagu kollased niidid, nagu ämblikuvõrk. Siin võivad kaks inimest seigelda lõputult, saamata teada, et ka teine on olemas. Ometi kohtan emandat peaaegu kõikjal. Üha hõljub ta mulle vastu, puna vahakaames näos, seljas habras lõhikuga öökuub, hõlmad riivamas kui õrritus või välk.

Peaksin mööduma jaheda aupakliku kummarduse saatel, kuid mu samm vääratab. Leian end taas emanda magamistoast. Aga emand lamab juba voodis ega märka mind üldse, kuigi kolistan solgiämbriga, kostab vaid krabinat ja kirju vatitekk lainetab; aina lamab ta patjade vahel ja loeb.

Raamatud on samasugused kui tema, tolmused ja narmendavad, katkiste kaantega, kirbe lehk koltunud lehtedes. Pööningul vedeleb neid lõputult. Vahest ei olegi nad raamatud, vaid peatunud aeg, mälestus veidrikust, kes võttis kord pähe, et tema metsikusse keelde saab painutada teiste, ka suurte ja võimsate rahvaste keeled, ning üha tõlkis ja trükkis, leiutas sõnadki, mis puudusid. Lugejate palged nõretasid, sest need olid haledad armastuslood, see mees püstitas oma tondilossi inimeste pisaratele.

Ka emanda nägu on märg. Ta jalg libiseb põlveõndlani teki alt välja, tavaline jalg. Kummardun, et suruda kalts vastu põrandat, kuid mu kohmakas sõrm riivab siledat lumivalget nahka. Emanda õlad võpatavad, nagu oleks tal külm. Raamat kukub padjale, lehti katavad hajusad piisad, sõnad upuvad, tekk langeb mu põgenevate jalgade ette.

Sel õnnetul hetkel langeb pilk uisuväljakule ja variseb. Kas on ta üldse emand, ta on naine, ta on tütarlaps, jõllitan, kuidas ta kõigub minu suunas nagu kuutõbine, öösärk kortsus, õlapael lahti, suus arusaamatu pomin. See ullike, see surmavari, kidur kui üks nõrk mängukaart, mida isand ja ta kaaslased õhtuti üksteise võidu üle trumpavad, aina hallim, aina kiduram. Tahan hüüda, et ei komista enam iial su silmadesse, ent kui seni puudusid mul sõnad, siis praegu ka hääl. Kas saan ma üldse midagi tõotada, kas saan oma tõotust uskuda, kui kuumad huuled imevad end ahnelt mu kõrisõlme külge, meelad ümarad huuled, kui veresooned tukslevad, kui sõrmed, nägu, juuksed libisevad üle mu higise naha.

Pillan tüdruku ja torman kööki. Ent juba on ta järel, mu kummitus, mu luupainaja! Seisab kohmetult uksel, käes minu lapp ja ämber, ning asetab need hoolikalt, peaaegu hellalt nurka, nii nagu mitte kunagi omaenese toas, kuigi seal on ometi kõik õrn ja väärtuslik. Mis on juhtunud, miks ta ikka veel ei lahku, miks kuulab, kuidas ma pomisen "guljašš, šnitsel, rosolje", väheseid sõnu, millest me saame aru ühtmoodi, miks on ta pea kurvalt longus? Vähemalt kööki ei ole ta varem tunginud! Ta räägib:

"Sa oled vist väga ustav poiss, J.? Keegi peab olema sinu peale valetanud, miks muidu võeti sind vahi alla, sa ei ole ometi kurja teinud; sinusugune ei suudagi teha kurja. Aga kas on ausus iga kord mõistlik! Mõtle, kas on ausus mõistlik, kui ta reedab südame!"

Nookan lõuaga, nagu märkaksin teda alles nüüd; tervitan vaid sellepärast, et pean olema viisakas. Mu pilk on looritatud, ometi tunnen, kuidas ta silmad hõõguvad nagu tulesöed, põletades mu laupa, ja näen, kuidas ta astub sammu minu suunas. Tasane ja tuhm, ent uskumatult kirglik hääl. Sosistab katkendlikke sõnu, nagu palavikus.

"Halastaja jumal, lase mul kordki rääkida nõnda, et sa aru saad! Vaata vähemalt otsa! Kas ma olen tõesti nii kohutavalt inetu, et sa ei vaata kunagi mu poole?"

Olen kurt, tumm, pime, peas mitte ainsat mõtet, üksnes kuum särin. Meid eraldab veel vaid lauanurk. Nüüd juba pann laual. Pannivars. Purunematud lukud, tõotuste salakambrid; millal ta sirutab käe, et mind puudutada, millal laskub põlvili, millal peseb keelega mu varbaid, millal avab mu silmad?

"Tule ometi, ava silmad ja puuduta mind, unusta, et oled ori, ainult täna, ainult praegu," sonib see tüdruk nagu mu mõtete kaja, "sa oled ainus, kellega ma niimoodi räägin. Aga sa ei kuule, ei taipa, ei mõista, sest sa oled kaugelt maalt, kus on susisev keel. Mõnikord mõtlen, et sa oled kurt, tumm ja pime ühtaegu. Mu tõmmu poiss, mu tumenahk, nii teistsugune!"

Ma kuulen, ma taipan, ma mõistan, ma tahan, ent siiski torman lauda kõrvale tõugates ummisjalu läbi koridoriniitide ja varisen oma kitsasse katusekambrisse. Jott? Imelik nimi! Siis niisugune on minu kuju, minu olek, minu sisemaailm ja välispilt, mida kiirgan ta silmadesse: Jott. Tahan püherdada vaibal, tahan karjuda välja oma piina, kuid ma ei või isegi hingata, sest kuulen lööke, mis kaiguvad üle maja, aredaid samme, mis astuvad üles mööda keerdtreppi. Kui sa tõesti praegu tuled, ei suuda mu nõder käsivars ust kinni hoida, kui sa oled siin, langeb riiv eest, sedavõrd oled sa mu ära teotanud, naine!

Riiv on tugev ja võimas, liikumatu. Ning selle roostelaigud parastavad, et ta ei tule, sammud on vere kohin meelekohtades, vere hääl, ei muud.

Olen noor ja nii üksik, et ei tea isegi, kes olen, kus asun. Isand laotas küll kunagi kabinetis mu ette maakaardi, ent see oli vaid värvilaikude muster, siniste ja pruunide triipude räga, kõik kohad samasugused. Kui pika puukepi ots eksis paberi alanurka, olevat ma käinud ühe hetkega kodus, aga see ei olnud kodu. Olen peaaegu alles laps, põsel hulgub pisar.

Nüüd viimaks tõelised sammud: nagu kraabitaks kõrva, lõigataks uisuteraga kriginal trumminahka. Miks alles nüüd, nii hilja, kui isand on juba saabunud, külalised istumas bridžilauda! Surun käed palves kokku, et see meeletu hoor murraks jala ega jõuaks minuni. Kas sa tõesti ei mõista, et sina võid ka tuhat korda lahkuda märkamatult nende tohmanite juurest, sest oled verevaene ja peaaegu läbipaistev, aga sellest ei ole vähimatki kasu, sest mina, mu võõras naine, ei ole läbipaistev, niipea, kui ei tooda viskit, kohvi ja küpsiseid, ei koorita ümbrisest lahti uusi kaardipakke, ei kummarduta toolide kõrval maani, hakatakse mind otsima. Ja siis meid paljastatakse.

Võpatan - meid paljastatakse ebasündsas poosis. Aga emand, äkki oled sa salakaval? Järsku varitsed nimme hetke, mis võimaldab korraga hukutada ja hukkuda, loodad, et kui me langeme põrmu üheskoos, saame kokku vähemalt surmas? Miks muidu on selle maa keeles sõnadel "saatan" ja "saatus" üks kõla, koguni õhk on siin saatanlik!

Samas umbuvad mu ergud, tulijaid on kaks. Sammud õõtsuvad mööda kägisevaid puuastmeid, vahel korraga, siis vaheldumisi, siis põimudes, ühed rasked sammud ja teised kerged.

"Ta on jälle purjus."

Läbi riivilõgina on hääl veel vastikum kui muidu. Koguni vastikum kui selle omanik, kiilaspäine mees, jalad tömbid nagu seened, külm ja ilmetu, soontes mageveekala läbipaistev veri. Keda ei saa armastada. Kelle puhul on uskumatu seegi, et ta lihav keha on suutnud tõusta ärklini, peaaegu minuni.

Laman liikumatult, et voodivedrude nagin mind ei reedaks. Mu näol väreleb põlglik muie, sest kes teaks paremini kui isand, et ma ei võta suhu piiskagi käärinud marjast, ise peremees, aga kardab ja valetab; põgus muie, mis samas sureb, sest nagu kaja kordub:

"Ta on pidevalt purjus."

Teine, õrn hääl, selle hääl, keda oodates olen esimest korda olnud hooletu isanda ja külaliste vastu. Kuidas saab ta eelistada minule seda hõbeuuriga vanameest, kes on isegi oma uimase rahva seas üks uimasemaid, ainsaks kireks kaardimäng, mis algab igal õhtul kell kaheksa ja katkeb südaööl, kui kägu õõtsub traatidel kaksteist korda järjest, justkui ennustades veel kahtteist pikka aastat, mida on võimatu uskuda; katkeb nagu tuim töö, põrmugi hoolimata, kas partii on lõppenud või pooleli. Kuidas saab üks naine olla nii heitlik, nii petlik!

"Meil tuleb ta vallandada," kostab ukse tagant; arvatavasti teenib isand sedavõrd ustavalt valitsejat, kelle lossis käib, et pälvib hinnalisi kingitusi, on naise nendega ära ostnud.

"Aga teda ei ole võetud majja töölise, vaid orjana," lausub emand, see müüdav naine, ning ta hääl kõlab nukralt. Koguni voodivedrud värahtavad: kui elu oleks õiglane ja pillaks neljaharulise ristikulehe igaühe jalgade ette, külvaksin ma emanda üle palju säravamate kinkidega kui isand! Andke mulle vaid võimalus, küll mina juba märkan seda lehte, küll korjan ta üles, sest olin taibukam nii oma kümnest vennast kui isast, kuigi olin noorim ja nemadki mitte viletsat tõugu, vaid üks parimaid; ja ometi oli mu ristik tavaline, kaheharuline nagu ussi keel.

"Tõesti ori! Nagu oleksin ma seadusi koostades ette teadnud, mis lõbu pakub kord nende täitmine. Kui ori varastab, võib tal raiuda käe otsast, kui ori petab, võib raiuda tüki alakehast, me võime riputada oma orja näiteks sinna."

Taas lõgiseb ukselink. Kellele on mul kaevelda, kes mõistab mu keelt? Kas leidub üldse kõrva heidiku jaoks, kes on paisatud lootusetuse kuristikku, maetud unustuse liivakõrbe? Isegi kõrbe ei ole sellel maal, mis maa see on! Äkitselt lõhestab ärklitoa sumbunud õhku kile karjatus:

"Halasta, kallis! Jott ju ei varasta, ei peta, ei tapa!"

"Jott? Orjal ei ole iial nime. Orjal on number, tal on sellegi üle hea meel. See mustlane, see tume hobusenäss ei kuule, ei näe, ei räägi, ei taipa maast ega ilmast, ei tee midagi peale töö, seleta palun, Annamarta, kuidas sai ori nime!"

Annamarta! Seda kirjeldamatult inetut nime kuuldes tulvab mu kehasse niisugune jõud, niisugune uljus, et võiksin praegu kasvõi riivi eest ära lükata ja irvitada näkku. Ukse tagant kostab tasane, pettunud urin, kuid ma kuulen sellegi ära, ma kuulen praegu viimset kui krabinat.

"Seda ma arvasin, seda, et sa ägestud, Annamarta!"

Ärasammude heitlik kõla; ei ühtki vihjet, et pean ilmuma õhtupalvusele, millelt ei puuduta kunagi, koguni kaardid lükatakse kõrvale, kaua, piinavalt kaua täidab tuba harras pomin, et tänada Maarjat ja teisi jumalaid. Olen ma vabaks lastud? Või lõplikult hukka mõistetud? Või unustatud?

Nii et täna ei saagi isand lõnksata oma lihavat sõrme vastu mu rinda ega kiidelda: "See on haruldane leid!" Ega nautida kadedaid nägusid ja kuulata lõputuid ülistusi, sest minu saabudes vallandati kokk, kes varastas toitu koju kaasa, koristaja, passija, kojamees, üldse kõik, kes majas seni teenisid, ning mina ei küsi midagi peale söögi. Täna lõõmab ta vihast ja häbist, võibolla ka salavimmast emanda vastu. Ning iseäralik õhtu aurutab õhku sosinad, mis on visad nagu kadedus, niisama mürgised ja mürisevad, ja neid levitavad samad, kes ülistavad.

Kui alandav on teada, et oled kadeduse põhjus, aga mitte sina kui inimene, vaid kaup, koguni hirmodav kaup! Ning näha, et need muidu vaiksed külalised lobisevad minust, huulil igavusevärinad, üksnes selleks, et paotuks värav losside ja kullamägede poole. Vaid keegi morn vanamees, kellel ei olnud enam vähimatki lootust, sest isegi kaasmängijad suhtusid temasse kõrgilt, avas kord keset isanda valekäigust sugenenud kohmetut vaikust suu ning torises:

"Eks ta su ükspäev mürgitab."

Need olid tema ainsad sõnad tol õhtul. Vaikus säilis, kuid oli nüüd hoopis teistsugune, pinev, raske, isegi ähvardav. Vanamees kummardus laua kohale ja kuivatas keskendunult prilliklaase. Kummalisel kombel higistasid ta prillid vahetpidamata, ning koguni silmad, nii et ei saanud aru, kas ta nutab või naerab. Ja kuidas loeb ametipabereid. Või isegi kaarte, olgugi need suured, lihtsad ja värvilised. Pärast ei ole vanamees siin käinud.

Mu huuled lõhenevad ja silmad kipitavad, petlik maailm ei huvita mind enam. Mis on ta üldse andnud mulle päriseks, ainult põlvpüksid, saapad, kindad ja ühe ruudulise kuue, ja töökoorma, mis mu ükskord tapab, mul ei ole isegi tassi ega lusikat.

Ühtäkki ilmub mu kõrvale tütarlaps. Tunnen ta ära, see on tema ise, minu emand. Mu süda tõuseb kurku, sest kes ma olen tema kõrval, olen räpane, tema nii hele ja puhas! Järsku on tüdrukuid juba neli ning ma ei saa aru, kes neist on õige. Kusagilt kostab õrritav hääl: emba, emba meid! Higi pärlendab laubal, pea hakkab pöörlema, voodi valgub aina laiemaks, sellest kerkivad nagu seened köisredelid, tõustes olematuse suunas, rebestades lae ja katuse. Emba, emba, Jott, muutud siniseks riidenartsuks, lausub hääl, vaata, sa oledki narts. Sünge tühjus neelab redelite otsad.

Haaran lähimast redelist ja ronin meeleheitlikult ülespoole, ma tahan veel vaid põgeneda sellest viirastuslikust voodist. "Sa oled lõksus," sosistab keegi. Hoopis uus, meeshääl. Tüdrukud turnivad redeleil, mõni kõrgemal, mõni all, ja tulistavad mind pilkudega. "Ei, ma olen püha!" vastab teine kõrgilt. Sügav ja kare hääl.

Vaatan alla, aga see hääl tuleb minu enese seest. Kaovad redelid ja naised; hommikul ärkan nii hilja, et isand on juba läinud, saamata oma keepi ja kaabut minu käsivarrelt, nautimata mu kummardust uksel, õhtul on ta kindlasti tige. Aiateed lumest lahti rookima tormates märkan jalajälgi, isand on pidanud kahlama kingadega hanges, vahest peksab ta mind õhtul külaliste ees, või koguni oma naise ees, mul on kohutavalt kiire, lülitan sisse tolmuimeja, kuigi kardan nii väga masinaid ja nende müra, ning järsku laguneb kõik taas: kukun otse ta silmadesse.

Ninna tungib uimastav lõhn. Midagi pehmet ja sooja, midagi valusalt sooja liigub üle käenaha, ma ei näe vähimatki.

"Kuidas ma sind jumaldan," kuulen vaikset, kiuslikku nurrumist, justkui oleks köögis kass, "just sind, ainult sind, aga sa ei taha sellest midagi teada. Nagu ei olekski mees, nagu oleksid jäämägi, kus ma uisutan asjata!"

See on tõsi. Ma ei ole mees, isegi mitte inimene, vaid ori. Olen Noa laeva galeeriori, tahaksin öelda. Galeer, millele mind on igaveseks mõistetud, jäi seisma kuival maal, kasvab sammalt täis ja pehkib. Kuid mul ei jätku sõnu. Ning ka õhku ei jätku, sest ta pigistab mu peopesa vastu oma rinda, surub selle väikesele kivikõvale tombule ja kisendab:

"Võta ometi vastu mu armastus, metsiku maa metsik mees!"

Ühtäkki on ta ise metsiku maa laps, nagu ei olekski ta veri külm, ning kisub kui sõge mu kuube, kuni see rebeneb ja hõlm ripendab inetult vastu põrandat; nüüd on mul veel vähem, mida saan pidada enese omaks. Ta silmad on lohakalt värvitud, ta ripsmed nagu tuules räsitud heinatuustid, tal ei ole midagi seljas, aga ma vaatan ja vaatan.

"Tule, Jott!"

Seisan rumalalt naeratades emanda ees, käed rippu, siis sosistan: Annamarta! Me huuled haakuvad vastamisi, see on üldse mu esimene suudlus. Vahest on saatus siiski veidi mõelnud ka minule, vahest on määranud selle naise mulle lohutuseks siinses hädaorus? Võibolla tuleb kaotada viimane, et leida esimene ja tema on mu õnne algus? Ei! Kostab tasane automürin ja kriuksub värava puust pöör. Annamarta püüab rõivaid kokku korjata, kuid need langevad tagasi põrandale, miski mõraneb mu sees.

"Mul on külm!" karjatab emand klaasistunud pilgul. Miski mõraneb mu sees, õndsus puruneb kildudeks: nüüd ei ole ta silmadel mulle vähimatki mõju.

Annamarta käsi hoiab ikka veel kramplikult kuuest, nagu suudaks see, nüüd juba lõplikult närunenud riidetükk varjata ta alastust, ta häbi. Sa siiski tulid mu juurde, näib ta sosistavat, aga ma hüüdsin suure häälega - ta sosin on kurb. Torman tagasi vaatamata ukse poole.

Ma hüüdsin; ja kui sa kuulsid, siis jätsid oma kuue mu juurde ja põgenesid õue.

Lävel põrkun vastamisi isandaga, kes vaatab mulle jahmunult järele. Teisal koputan kellegi aknale. Kardin tõmmatakse eest, vastu jõllitab küürakas vanamoor, valgus kustub. Komberdan särgiväel mööda lõputuid tänavaid. Inimesed tõmbuvad mu teelt kõrvale, kohe-kohe tõusen lumehelbena õhku, jääkirmetis ümber pea. Viimaks jään seisma. Sest kus on tõendus, et pälvin pagedes parema saatuse kui paigale jäädes, või kas leidub üldse mitut võimalust, kui jalge all on tee olematusse.

Mind tõugatakse sidrunkollase maastikuauto pimedasse tagakabiini. Paiskun kurvides vastu seina, sest puuduvad pidemed, millest kinni hoida, või ei suuda ma neid leida. Mu kaaslasteks on metsikud, habetunud lõustaga mehed ning ihu riivavad kasimata käed ja rõivad. Ma ei suuda teha vahet, kes on tavaline hulgus, kes tapja, kes vägistaja, tunnen vaid talumatut veretöö lehka. Ma ei oleks iial arvanud, et pean kunagi nägema mõrtsukat!

Sõidame suure tumma kivimüraka juurde, mis seisab veidi tänavast eemal. Üheski ta aknas ei põle tuli.

Siiski leidub hoones valgustatud kamber ja selles midagi inimlikku, maakuulaja, kes kõnnib puusi hööritades mööda tuba, naine. See naine lausub:

"Teie nimi, palun."

Ta naeratus on lahke, ta sõnad sõbralikud, kuid ma tõmbun näost punaseks ning piidlen oma poolpaljaid jalgu, sest olen ori, kellel on ainult number. Äkki annaks just tema mulle nõu, äkki oleks tema see, kes mu peidaks? Aga ma ei oska seletada. Niisiis sain ma siiski võimaluse. Nüüd see variseb, ma olen nii tüütu, nii tõrges, nii kõrk; kui vaatan üles, on kõik teisiti. Ruum on kaotanud sära. Naise nägu on kivihall, tema munder luitunud, ta juuksed salkudena lauba külge kleepunud, ta silmist välgatab võidukas helk, mis paneb mu värisema, kuigi need on täiesti tavalised silmad.

Toas on veel keegi, helekollases kasukas karvakera, justnagu hampelmann mu kodukoha laadalt. Ometi tunnen ta silmapilkselt ära, see on mu isand, mu armas isand! Viskun põrmu ning peksan laupa vastu kiviseid põrandaplaate, ettevaatlikult, sest mis kasu saaks isand minust, kui olen tagunud oma pea pehmeks, kuid veel enam alandlikult, peaaegu nuttes, sest kes teab, kui kaua tuli tal ekselda linnas, süda murest lõhkemas, et päästa mind nende jõledate piinajate käest. Tühi kõht, tolmune tuba, isegi tilkuv veekraan on tühiasi, niipea, kui ma olen tagasi, saab kõik jälle korda!

"Pooge üles, ma ei suuda taluda seda häbi!" sosistab isand, silmad valgunud kaheks vesiseks rattaks keset nägu, nagu tahaks ta end tõepoolest puua.

"Olete kindel, et just tema vägistas teie abikaasa?" küsib maakuulaja, hööritades veelkord puusa. Kui külmad, kui jubedad on naised! Hääl on ükskõikne, ta ei vaata kordagi minu poole, isegi mitte põlgusega.

Püüan isandat viibete abil lohutada, et uurimine asub eksiteel, sest kuigi emand rääkis iga päev, et olen rõõsk ja ilusa välimusega ning peaksin magama tema juures, jäid mu kõrvad kurdiks. Sest sina, isand, andsid kõik oma kojas minu kätte ega teadnud millestki, ainult leivast, mida sa sõid, isand, ja ei keelanud midagi peale oma naise. Pilgutan koguni silma, isand, me kuulume kokku.

Ent isand arvab nähtavasti, et tahan põgeneda, ning lööb mulle rusikaga näkku. See on justkui märguanne, ruumi tungivad mehed, kelle käsivarred on sama jämedad kui minu kael, ja rabavad mu hooletult kaasa nagu mingi eseme. Ma ei rabele, sest kuigi mind lahutatakse isandast ja see lahutus võib olla lõplik, tunnen imelikku aukartust, ma ei oleks iial võinud uskuda, et isandas võiks miilata kirg, ninast jookseb tema hoobi tõttu lahinal verd, hele särk värvub plekiliseks.

Ma ei rabele ka sellepärast, et näen maakuulaja pea ümber kuldkollast rõngast, samasugust nagu piltidel kirikus, ta näojooned on pehmed, ta naeratus malbe, ta on peaaegu niisama malbe kui neiu kirikuseinal, väike alasti laps süles.

Kirikus käisime pühapäeviti. Pärast hommikukohvi, mida kumbki mu heategija jõi eraldi toas. Isand ja emand hoidsid vaikides käe alt kinni, mina kõndisin kaks sammu tagapool, istusin kaks pingirida tagapool. Kollast rõngast märkasin juba esimesel korral, ent pidasin seda kiivriks. Kuidas ma oleksingi võinud taibata, et see kujutab sisemist usuhelendust, kui helendust ei olnud pühakojas mitte kusagil, oli hoopis villasesse ülikonda mähkunud jutlustaja, kes kõneles piirdeaia taga, takuse küünlatule sära näol, ning ronis aegajalt mööda ägisevat treppi suurde puupeekrisse, et sundida meid, pealtvaatajad, tema märguande järgi tõusma ja pomisema raamatust arusaamatuid sõnu.

Mõnikord tõusime ka selleks, et üriseda kaasa koorile, kui see hakkas oreli saatel laulma. Lage, pooltühi kivisaal, kõik inimesed nagu peo peal, äkki prahvatus nähtamatusest - võimas, luusselõikav paljuhäälne heli. Kroonlühtrite mahe, endasseimev valgus. Kummaline mõrkjas lõhn. Vaenlase rünnakute vastu ehitatud paksud seinad. Pildid seintel. Pruunikates toonides noormehed, neiud, lapsed, näod enamasti kannatavad, vaid haruharva hardad, nagu ka kirikulistel. Julmad ja tigedad pildid. Haavatud või surnud kangelased, pead otsast raiutud.

 

2.

UNUSTUS OLI TÄIELIK.

Elutud ussisilmad, mis paistavad ukseluugist, on alati samad. Samad on ka plekist kausid, mida paakunud käed nihutavad läbi luugi, sama on mädamaitsega kapsaleem ja leivatükk kausi äärel. Ning aeg, sest kongil puudub aken, ent hämar laelamp heidab ööl ja päeval ühtmoodi valgust. Mu sünnihetke tähtedes ei olnud küünevõrdki halastust. Minu ainus kaaslane selles hauas on ulg, mida ei kuule keegi.

Kui ühel päeval kägisevad kambri uksehinged, ei võpata ükski kiud mu hinges. Paraku mind isegi ei märgata, vaid tuuakse kaks inimest juurde. Peened, edvistava olekuga ja magusa lõhnaga mehed, samasugused kui mu isand. Vaevalt märkavad nad üldse kambri armetust, sest nende pead on kuklas, silmad kõrgilt maast lahti.

"Nii see asi ei jää, homme ütlen talle otse näkku! Vaevalt ta kuulab. Katab kõrvad kätega ja iniseb meeleheitlikult, kuni sind ära viiakse. Nagu täna."

Kuigi tähed, mu nurjatud tähed sosistavad, et pean mädanema surmani üksipäini, ning kuigi mul puudub lootus tõde jalule seada ka siis, kui leebutakse ja mind viiakse ülekuulamisele, tunnen, et mu jalgade ees lebab neljaharuline ristikuleht. Tegemist on tähtsate maakuulajatega, kes ei pea paljuks sukelduda hetkeks vanglaellu, et tunda oma nahal, kuidas elatakse nagu surnu. Tõmbun taganurka. Ma ei tohi vääratada.

"Väike veidrus, see läheb varsti üle. Ei lähe enam üle, viimaselt reisilt saabus ta juba päris segasena! Siis, kui teda hammustas tarantel? Sul on õigus, haige on ta alati olnud. Mul on alati õigus. Mina, vennas, sündisin kaks tundi enne sind, ära unusta!"

Need veetilkadena sarnased mehed on siiski hoopis teistsugused kui mu isand, kõhnad, pikad, joonlaua kombel sirged, luise näoga, ning nende ülikonnad on peenest kangast. Nad sirutavad käed justkui ahastades lae poole, ent suud muigavad ja silmanurgad on leebed.

"Ärritada ei tohi teda mingil juhul, kes ärritab hullu, on ise hull. Meil tuleb paluda vastuvõttu. Enne kombekohast tervitust laskume põlvili, see imerohi aitab alati."

Vähehaaval murenevad nad kaheks eraldi inimeseks. Üks on riigi laoülem, kelle käest jookseb läbi kogu vara, mis peab säilima, teine on ülemkokk, kelle käest jookseb läbi kõik see, mis peab kaduma, et kasvatada väge maise vara kogumiseks, ning tema hääl on venna omast pooltooni võrra madalam, sest ta on esmasündinu.

"Kõik vähegi söödav," hüüab ülemkokk, "tõmmatakse juurtega maast, et põldudele külvata seda ilgust, kuni me sureme nälga nagu kärbsed, sest meie karmides tormides, meie tuules ja lumes hukkub kõik võõras! Ähvardasin, et ladudesse satub see ainult üle minu laiba. Tema kuulas, siis paiskus ta suust kobrutav vaht."

Märkan, et ümmargune meremehehabe muudab nende uhked ilmed veidi naeruväärseks. Nende ülikonnad on ülearu laiad, õlgadest längus.

"Aga kui mina ütlesin, et keeldun küpsetamast, olgu laod seda rämpsu kasvõi ääreni täis, pöördusid ta silmad pahupidi. "Kas olen valitseja mina või sina?" jampsis ta. "Kas olen mina sinu armust või sina minu armust?" Pea meeles, vennas, see rämps ei satu iial lattu! Aga kui satub, ei küpseta ometi! Ei satu! Aga mina praagin välja! Hoopis sind ennast praagiti välja! Ka sind, vennas, ka sind, ära seda unusta!"

Imelikud mehed: rebivad teineteist rinnust, kuid jälgivad hoolega, et riiete küljest ei hargneks kiudugi. Jagelevad, kumb saab alumise nari, tundmata põrmugi muret, et pean ööbima nende jalutsis kivipõrandal, kus on kõva ja külm. Viimaks ei jaksa nad enam rääkida. Neil on tüütu juba esimesel õhtul, ei pidurooga, ei kino, ei lustakat tüdrukut!

Aga nad ongi juba kõik rääkinud, sõnadega, veel enam krampliku lõbususega, mis on otsekui peegelpilt vindumisest keset laastavaid sõdu ja haigusi, mis tegid nende hõimu peaaegu maatasa. Alles hiljuti vallandusid ahelad, nad vabanesid tugevate ja väärikate rahvaste kanna alt, sedagi juhuslikult, läbi ajaloo naeru - õnnetu ja kurb lugu. Sõjad ja haigused on ka nende tulevik; ning ajaloo uus naer. Kui neid juba enne ei hävita uus nuhtlus, nende endi valitseja, kellest kunagi loodeti palju, kellest luuletati isegi laule, kuni talle näidati mingis kauges meretaguses riigis üht taime, mis pidavat inimesed ja loomad vaevata ära toitma. Ta tahab selle taime seemned külvata üle maa.

Kui avatakse luuk, tormavad vennad teineteist kõrvale tõugates ukse juurde, et esimesena välja pääseda. Sest tuleb küürida ihult kongi saast ja alandus, tuleb võida nahk lõhnasalvidega, et kaoks mälestus läpatanud õhust, tuleb tõmmata selga kirevad rõivad, alles siis tohib astuda valitseja palge ette! Kuid hüüetele ja ähvardustele ei kosta ainsatki vastusõna, luuk kolksatab kinni, küüned kraabivad suletud ust, ümberringi on tihedad paksud seinad. Nende ees luugilaual on supikausid sogase vedelikuga, nende silmis hirmsa äratundmise vari.

Upsakus ometi ei kao. Keerutanud korra lusikaga supilagas, teevad nad näo, nagu märkaksid mind esimest korda, kuigi üht neist tabas mu pilk juba alguses, põlglikku kerglast ilmet vapustas tõmblus, ja käratavad: "Õgi!" Vaatavad mind nagu supikaussi; olen neist lühem, tumedam, kasimatu välimusega. Kugistan alla kogu jahtunud leeme, enne kui nad ümber mõtlevad, ja mõmisen tänulikult.

Koos järgmise supiga tuuakse mu kaaslastele vangiriided, ent nad on sedavõrd aplalt toidu kallal, et ei märkagi, kuidas ülikondi asendavad triibulised püksid ja pikkade käistega särgid, mis lehkavad kibeda higi järele. Jään hiljaks, minugi toit süüakse ära. Kuid mis mul sellest, ma naeran nende üle laia suuga, mina, ori ja kaltsakas! Vennad langetavad häbelikult silmad, vabaduse tuhinast, mis mind eile ühtaegu võõristas ja kadedaks tegi, ei ole enam riismeidki, triibulistena on nad sarnased nagu õliribad veeloigul.

"Mispärast on teil tänapäev nii paha nägu?" küsin malbelt nagu haigepõetaja. Neid tuleks kasida, valvata, igal sammul hoiatada, muidu ei pea nad vastu vangla katsumustele; mina tean, mida tähendab aja pidetu voolamine, nemad veel mitte. Kui nad vaid paluksid seda, kui põlvitaksid mu jalgade ette ja paluksid!

Samas ehmun oma sõnadest. Need purskusid iseenesest üle mu huulte. Konarlikud, krigisevad, üldse mitte laulva kõlaga, ometi minu esimesed sõnad selles keeles. Ehmun ja üllatun korraga, algamas on suur tundmatu, mida ma olen pikisilmi oodanud. Juba mähibki see vennad endasse.

"Me nägime unenägusid, aga ei ole kedagi, kes need seletaks!" lausuvad nad kõheldes.

"Eks seletused ole jumala käes? Kummatagi jutustage mulle," ütlen tumedalt, mälestused, valusad mälestused paiskuvad mu peale nagu kosk. Miks on mu jumal julm ja tige, miks olen ma ikka ja alati aheldatud unenäoseletuste külge, mis toovad endaga kaasa hirmsaid saatusekäänakuid?

"Minu unenägu oli niisugune," jätkab üks neist suurivaevu sõnu leides, nagu oleks hoopis tema võõramaalane, mitte mina. "Seisin ploomipuu all, mille kõik kolm oksa pakatasid, sest oli kevad. Aga samas olid õied välja tulnud, sest oli suvi, ja okste küljes leidusid ka küpsed marjad, sest oli sügis. Murdsin pead, kuidas saab see olla võimalik, kui äkki oli mul käes hõbekarikas, valitseja enese karikas, mis põletas sõrmi. Noppisin ploome, pigistasin neist karikasse mahla ja ulatasin karika valitsejale."

Kattun külma higiga ning olen rohkem surnud kui elus. Oleksin ma vaid aimanud, et unenäo kangelaseks on valitseja! Sest valitseja sammude tõlgendamine hukutab kõik, kes ei tiirle vurrina ta ümber; mina ei ole ometi sündinud narrimütsis. Aga kui oleksin aimanud? Kas väldiksin siis katsumust, mille endale palusin, kas pööraksin selja iseendale, oma saatusele? Kord lõpeb iga tunnel ja suubub valgusse, võibolla otse päikesesse, minulgi võib olla ükskord õnne. Killavoor on läinud liikvele. Mu ilme on kõigutamatu.

"See on tema seletus," ütlen, tõmmates kaitsekilbiks nende endi jumala, nende hapra Maarja, kelle imeväge nad hardalt usuvad, sest valitseja arvates hoiab jumal käes vabaduse tõrvikut ja valgustab teed. "Kolm oksa on kolm päeva. Enne kui kolm päeva mööda saab, tõstab valitseja su pea üles ja paneb sind jälle su ameti peale, ja sa annad valitseja karikat tema kätte endise viisi järgi, kui sa olid ta keldriteener."

Püüan kätkeda sõnasesse kasvõi veidi sisenduse nimbust, ent laoülem ahmib lausa lapseliku aplusega endasse kõik, mis pudeneb mu huulilt. Puudutan klahv klahvi järel ta hinge, nühin sellelt maha kõrkuse ja upsakuse tolmu, kuni ta kargleb mööda kitsast kambrit nagu poisike, pärani silmad tunnistamas kehas ärkavat jõudu, pragunenud koore alt helkimas heasüdamlik lihtsameelne mees.

"Aga pea mind meeles, kui su käsi hästi käib," lisan, "ja tee mulle, palun, see hea ning räägi minu pärast valitsejale ja saada mind siit hoonest välja. Sest ma olen vargsel viisil Perunimaalt ära varastatud, ja ma pole siingi midagi teinud, ja nemad on mind siia auku pannud."

"Jaa! Jaa!" hõiskab laoülem, püüdes mind suudelda. Paraku ei kesta nõdrameelsed silmapilgud igavesti, piisab tal pääseda vanglast ja vääratada, aga õnnest läikiv nägu reedab, et ta tingimata vääratab, kui tuleb ilmsiks, et ma loitsisin valet, ning kilbist saab hoopis terav mõõk vastu mu kaela. Ja juba ongi ta mu unustanud. "Ma ei uskunud hetkegi, et minusugune mees jäetakse siia hallitama," hüüab ta, "mida teeks Maarjamaa ilma minuta!"

Võiksin jutustada, mis juhtub temata, kuid ei viitsi. Ülemkokk põrnitseb venna joovastust altkulmu, laup kortsus, näonahk kadedusest kollane. Riivab sõrmega ettevaatlikult mu varrukat, väärutab huuli, sosistab midagi arusaamatut, mina aga muudkui hullan südamesoppide vahel. Praegu on vennad nii erinevad, nagu ei olekski teineteise peegelpilt. Viimaks kaotab kokk kannatuse ja raputab mind õlgadest.

"Ma maksan sulle, teen sinu heaks kõik; leia ometi võti ka minu unenäole, ütle, et ma saan välja ja tõusen tagasi aujärjele nagu vend!"

Ta õhin on siiras, ta andumus suur, ta iha tuline, mu kondid ragisevad ta käte all. Veel eile olin ma madal ja vaikne nagu lamandunud hein, kas täna olen hoopis teine inimene, ning üksnes sellepärast, et kõnelen, üksnes sellepärast, et nad on pidanud vahepeal tundma, mis on kannatus?

Eile olin ma utetall, täna hunt, kelle hing tilgub sappi, ent nad ei taipa seda, kuigi vaatavad mind nagu lambad. Mu hing tilgub sappi, ma tean, mida ülemkokk kavatseb jutustada, mu mõtted sosistavad ette iga ta sõna. Ta on pidanud kaua hõõguma tulistel sütel ning sellepärast on ta jutustus napp:

"Kandsin unes pea peal kolme saiakorvi, ülemises neist valitsejale küpsetatud maiustused. Järsku saabus kajakaparv ja sõi selle korvi tühjaks."

Kui ta lõpetab, kehitan õlgu. Väga kaua, väga kurvalt, nagu oleks mul ebamugav. Kuid ülemkokk ei taltu, vaid seirab mind palavikus ja kähiseb:

"Miks sa ei seleta juba!"

Muutun veel kurvemaks, koguni laksutan keelt. Silmanurka ilmub pisar. Tagasitee puudub, kas ei ole mind või ei ole teda. Lausun lühidalt ja järsult:

"See on tema seletus: kolm korvi on kolm päeva. Enne kui kolm päeva mööda saab, võtab valitseja su pea otsast ära ning poob su üles puusse, ja linnud söövad su liha sinu pealt ära."

Tasased sõnad, peaaegu pomin. Lugematu aja pärast, võibolla tõesti kolmandal päeval avaneb kambri uks ja muhklikud käsivarred rebivad ägava ülemkoka narilt. Sumbunud õhku läbistab hale kiunatus, nagu oleks ta väeti laps.

Laoülema tuhkhall nägu tuksatab, silmamunad veerevad venna teekonda saates paaniliselt nurgast nurka. Kuid tema ees kummardutakse. Valitseja nõudvat teda kiiresti enese juurde lossi, sest on ajada tähtsad riigiasjad.

Minugi käed sirutuvad tulijate poole, ent kobavad tühjust.

Lõputu aeg hõljub kongi õhus, õhk heliseb. Kiviseina müüritud elu, hullem kui surm. Mälupilt, mille olin surunud oma hinges nii sügavale kui võimalik. Kuni viimaks arvasin, et olen selle õnnelikult unustanud; isegi raevu ei ole, ainult igatsus.

Olime nagu harilikult stepis. Vennad karjatasid lambaid, mina lonkisin nende kannul, pannes kõik tähele, nii sõnad kui armastuse kõrtside, kakluste ja pööraste naiste vastu, sest isa ütles teele saates:

"Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi hästi käib ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!"

Ühel ööl nägin kummalist und. See avas mu silmad väga vara, siis, kui silmapiirile ilmusid esimesed päikesekiired. Tõttasin telgist välja ja seisin vendi oodates lagendikul, südames õhin, hinges värelus, pea keset tõusvat päikeseketast. Ent kõikjal oli tinane vaikus, mida lõhestasid jäledad norinad.

"Maast lahti, muidusööjad!" karjusin viimaks telkide suunas. Vaikus jätkus, äkitselt vihises läbi õhu saabas, riivates mu kõrva. Teises telgis hakkas keegi urisema. Kolmandast telgist kostis kiuslik haugatus: nuhk jälle esimene! Püha müristus, kuidas saab süüdistada selle eest, et oled esimene? Kas nad oleksid minu abita hommikuti üldse ärganud? Eriti suvel, kui põud kõrvetas mõõtmatud rohumaad pruuniks nagu muld ja sageli tuli päevade kaupa otsida teistest karjadest märkamata jäänud rohulaiku. Päike kuivatas ihud tumedaks ja kortsuliseks, varisedes looja vaid üürikeseks hetkeks; samas varisesid ka vennad.

Esimesena ilmus hapu ringutuse saatel Ess, riburada teisedki, näod kurjad, peaaegu õnnetud. Nagu alati, ei pannud nad mind tähele ja komberdasid kangeid ihuliikmeid hõõrudes lammaste poole. Aga tardusid kivikujudena paigale, kui hakkasin jutustama unenägu.

"Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin! Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma! Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees!"

Vendade näod ei olnud enam isegi tigedad, vaid rumalad ja jahmunud nagu lammastel nende ümber. Rusikad kerkisid, vajudes samas abitult rippu.

"Kas tõesti tahad hakata meile kuningaks? Kas tõesti tahad valitseda meie üle?" küsiti uskumatult. Üksnes Ell, põhjatute pruunide hirvesilmadega poiss, neist kõige nägusam, pragises vihast nagu okaspõõsas ning sülitas:

"Ma löön su maha!"

Oleksin võinud nöögates vastata: lööksid, kui ei kardaks isa, ent paraku olime stepis, kaugel inimestest, veel kaugemal isast, ja kehitasin vaid mõistatuslikult õlgu. Mina jutustasin paar tühist sõna, järeldusi tegid nad ise. Sel päeval hoidusin veel rohkem omaette kui muidu, sest ilmsi valitsesid teised seadused kui unenäos.

Õnneks olid vennad masenduses ega leidnud rohulibletki ning õhtul läksime karjaga koju. Isa kutsus mu tagatuppa, valas klaasid ääretasa viina täis ja küsis, otsaesist puurimas sügav korts:

"Kas vennad on küllalt väärilised meie soole? Kas nad ei tee meile mitte häbi? Sest miks muidu on nad räpased ja habetunud, ainult sina üksi kaunis, ainult sina üksi lõbus!"

Vennad olid samasugused kui isa, turske kondiga, lameda laubaga, pikaldased, isa ei lootnud neist juba ammu vähimatki. Rääkisin ettevaatlikult, kuidas Ell raiskas aleviturul kogu oma raha maiustuste peale; rääkisin hoolega sõnu valides, et Ell on nüüd minule võlgu.

"Ess ja Ell," lausus isa mõtlikult. "Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda! Olgu neetud nende kange viha ja nende kange raev!"

Rääkisin ka imelikest hetkedest, mil mõni vendadest torkas käe taskusse, ent kobas tühjust. Kuidas vaenusõnad surid ta huulil, kuidas ta paitas mu kõrvu vabanduste ja meelitustega, kuni ma sulasin ja andestasin. Laenasin raha alati kerge käega ega võtnud suurt vaheltkasu. Isa käskis Ellil tuppa tulla. Ell laskis püksid vaikides rebadele. Isal oli raske lüüa, ta käsi tudises vanadusest, rihm peatus sageli puhkuseks.

"Tänan, isa," ütles Ell viisakalt. Ta pruunid silmad olid heledad ja elutud, sädeluseta. Sülitasin põlglikult ta jalgade ette. Kui Ell lahkus, lõime isaga karikad kokku.

"Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste igavesed annid!" hüüdis isa. Klaasid kõlisesid, isa silmade tumedas sädeluses peegeldusin mina, vendadest noorim, erakordselt kaua oodatud, erakordselt palavalt armastatud, ja läbi minu peegeldus ainus naine, keda isa tõeliselt armastas, kelle pärast oli võtnud ette pika teekonna maailma teise otsa.

Seal pidi ta kosima ühtlasi ka vanema õe, sest tollel maal oli tavaks panna neiud mehele vanuse järjekorras. Nii sai ta endale korraga kaks naist ning poegadega õnnistasid teda ka ümmardajad; paraku pidasid teenijalapsed end ülal nagu pärijad, ilmutades aukartust vaid sedavõrd, et püstitasid rännakutel mulle eraldi telgi ega sundinud tööle. Sündisin siis, kui ema oli juba närtsinud ja hambutu, kui ammu oli kadunud viimane lootus, purjus isa tuikus mööda küla ja kutsus kõik mehed, kes vastu sattusid, mulle vaderiks. Rõõmupidu kestis mitu kuud, kuni olime puupaljad, ning poolvennad, kelle kael vähegi kandis, saadeti karja. Rääkisin stepijuhtumusi, viimaks pillasin:

"Kui vennad kuulsid, et nägin und, hakkasid nad märatsema."

Isa mangus, et paljastaksin ülekäte läinud vendade nimed, kuid ma olin leplikus meeleolus ja hüüdsin käega lüües:

"Miks lugeda üles nimesid, nad on ju ühesugused! Parem kuula: ma seisin ihuüksi põllul ning äkitselt kummardusid kõik minu ette, päike, kuu ja üksteist tähte."

Mingil viisil riivasid sõnad isa rahu, sest ta väänas mul klaasi käest ja kummutas tilgatuks, kuigi see oli suurim klaas kogu majas. "Mis unenägu see küll on, mis sa nägid!" karjus ta. "Ega sa, põrguline, ei taha ometi öelda, et mina ja ema ja su vennad peame tulema sinu ette maani kummardama!"

"Selle vastu ei saa ma parata," vastasin loiult. "Rohkem ei näinud ma midagi."

Järgmisel hommikul pesi isa kõigi nähes mu jalgu, ülejärgmisel heitis mu kiitsakatele õlgadele pimestavalt kauni ruudulise kuue, mida katsid kollased, punased ja sinised laigud, hoopis teistsugused kui tuhmrohelised telgid, hallid sääred, pruun tühermaa. Sellist ei olnud keegi varem ihusilmaga näinud. Isa oli selle oma töntside sõrmedega ise õmmelnud!

Selles pintsakus paistsin tõepoolest nagu kuningas; ning ka vendade nägudel olid kollased, punased ja sinised laigud, kui nad pagesid tagasi steppi. Saabusid kauneimad päevad mu elus. Lesisin kuumaksköetud ahjul ja mõtlesin kuninglikke mõtteid. Kui hõrgutistekuhi kahanes, toodi järgmine vaagen, alevist tellitud puhkpilliorkester mängis marsse ja hümne, kulutati kõik säästud, isa näis tundvat ette, mis juhtub. Paar nädalat hiljem lausus ta saatuslikud sõnad:

"Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi hästi käib ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!"

Püüdsin anda märku ähvardavast ohust, laskusin koguni isa ette põlvili, ent ta arvas vist, et varisesin põrandale väsimusest, tõstis minu terviseks viimase pokaali ja saatis väravani.

"Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!" hüüdsid vennad irvitades, kui olin hulkunud läbi kogu stepi, et neid leida, ning taarusin higisena telkide suunas. Ess köhis kurgu pidulikult puhtaks ja ütles lühidalt, sest ei olnud kõnemees: "Tapkem ta!" See oli nende otsus. Ta tõstis pika väitsa, millega tavaliselt nüliti lambanahku. Keegi hingas vihaselt kuklasse.

Otsisin sõnu, kuid ei meenunud ühtki head lubadust. Mina, perepoeg, suudlemas teenijalaste jalgu, milline alandus; loendasin mullateri ja kivikesi enda ees, oodates noasähvatust, mis kannaks mu üle jõe, kus upuvad maised kannatused. Vähemalt selles võisin olla kindel, et vennad ei sunni mind asjatult piinlema, sest nad olid hoidnud nuga käes tuhandeid kordi ning löönud alati täpselt. Kirju pintsak rebiti seljast, seda olid nad kogu aeg himustanud, lasksin kõigel rabelemata sündida, kuni silmad jäid hägusaks. Siis kuulsin Ärra venivat häält:

"Kannatage, vennad, kuulake selle sõna, kelle viha peaks olema suurim. Sest kuigi minu päralt on esmasünniõigus, püüab see kohtlane piinaja mind igati alandada, kasutades ära, et isa oli samuti kõigest pesamuna, kes pälvis esmasünni kavalusega, kui ostis selle vennalt kausitäie supi eest. Vabandage mu pikk seletus, mida te niigi teate. Tahtsin vaid tuletada meelde, kellele kuulub esmasünd. Ja minu otsus kõlab, et tapatööga määriksime end kogu eluks sugulase verega. Visakem ta auku. Öelgem, et kuri elajas sõi ta ära."

Vennad sumisesid pettunult, ent siiski ei söandanud keegi talle vastu astuda, sedavõrd suur näis nende aukartus Ärra ees, kellel oli väärikas lehviv habe ja küür seljas; juba üle keskea mees, kondivaludest puretud, aga ikka veel naiseta. Mind seoti ridva külge ja tassiti teadmata suunas, paiga poole, mida pidi veidi aja pärast pühitsema kroonimata kuninga haud.

"Kannata välja, öösel lasen su vabaks," kuulsin järsku Ärra sosinat. "Aga kao siis nagu tuul meie maalt, ei mingit kättemaksu!"

Tema hirmsad sõnad põletasid mu südant kuuma oraga. Vaene isa, ilmtingimata tuleks teda hoiatada, enne kui juhtub õnnetus, sest Ärral on liiga uhke kehahoid, kuigi kõver, ja liiga selge pea, kuigi hall, ja ta mõtted ulatuvad kuratlikult kaugele, säärane ei jää igavesti steppi karjapoisiks! Säärane just räägibki esmasünniõigusest! Sel hetkel lendasin pea ees auku.

Toibudes kuulsin hääli. Vennad käratsesid augu ümber, kõigist kõvemini röökis Ell, hirvesilmad, aga hääl nagu marutõbisel hundil:

"Hästi hoitud! Töökas! Vähenõudlik, ei nurise! Peruni nimel, patt oleks lasta pesamunal mädaks minna!"

Mind tõmmati välja, klopiti puhtaks ja visati autokasti kaubarullide taha. Vennad lehvitasid killavoorile loiult järele, siis tõusis vaid tolm rataste alt. Maailm varises.

Kõnnin seinast seina, tundtunnilt, päevpäevalt, kuukuult, kolm meetrit edasi, kolm meetrit tagasi, pilkases pimeduses, sest kunagi kustus seasilm laes. Rotid ründavad aina julgemalt supikaussi, kuni närivad mu lõhki; mu laip heidetakse aia taha või jäetakse neile söögiks.

Miks ma ei viskunud autorataste alla? Miks talusin ilgeid mõnitusi räpasel turul, kus mind müüdi, miks ümmardasin metsiku maa sugupuuta mühakaid, miks olin kannatlikum kui kaamel? Ma ihkasin näha õndsat hetke, mil täitub mu unenägu. Alles nüüd, kui olen allilma lihatu vaim, kahetsen, et ma ei surnud päriselt, vaid üksnes mängult.

Ühtäkki kuulen läbi pimeduse heli. Ma ei tunne seda ära, see ei ole kausi kolksatus vastu luugiserva ega hoopiski mitte tanksaabaste raske samm mööda koridori, kuigi ka sammud olid: midagi raudset, midagi liikuvat. Ukseriivid lükatakse ükshaaval eest, kambrisse imbub ähmast valguskuma. Kõikjal punased rõngad ja kollakad täpid, liueldes pikkamisi läbi tühja laotuse. Ma ei saa aru, kas pisarad nirisevad mööda põski rõõmu või valu pärast, viimaks ometi viiakse mind ülekuulamisele, nüüd, kui olen kaotanud usu.

Vanglaesine väljak on kiilutud täis tikksirgeid, tontlikke sõjamehi, näod pingul, püssid õlal. Vaatan hämmeldunult mundrite pruune ja rohelisi laike, kuni taipan, et ma ei ole väga pikka aega näinud värvi, mitte midagi. Pea hakkab pöörlema ja süda muutub rahutuks. Olin unustanud isegi selle, et on olemas päike, halastamatud kiired paljastavad kogu mu häbi: mu nahk on süsimust nagu neegril, riided räpased, pooleldi kõdunenud, juuksed mustusest harali nagu korallid, kõikjal üle keha alanduse jäljed.

Jalad vääratavad; ent mind toetavad käsivarred, nii pehmed ja siidised, et ma sammun trepist alla, näol üleolev muie, tundmata hirmu, tundmata kahetsust. Kui lihtne on vabaneda kõigest: sa ei märkagi, kuidas ületad jõe, kostab vaid tühine kuuliplaksatus.

Muudkui sammun, sammun, sammun sõdurite poole, ikka veel ei panda püsse palgesse. Rivi taganeb kaheks viiruks, sõdurite käed kerkivad mütsikõrva juurde ja karjutakse midagi kooris. Milleks ometi pidulikkus, nagu ma ei teaks, et ülekuulamisele minnakse pimedas, mööda seinaääri, ähvarduste ja parastushüüete saatel!

Või on mu saatuseks tuleriit linna keskväljakul, minust saab pühadeohver, kes lepitab vaimud ja õnnistab meeletu rahva toimingud? Niikaua, kuni ma olematuks söestun, loobivad pealtvaatajad kive, mädamune ja juurvilja, sest olen üles seatud patu märklauaks, kuigi kõik viskajad on patusemad kui mina, kasvõi seetõttu, et mind on patust vägisi eemal hoitud. Või äkki olen vaba, äkki tõesti olen vaba? Ei, vägistajale avatakse udusel koidikul tagauks ning hüvastijätuks antakse kaasa rusikahoop kuklasse, mis on justkui tagurpidi tervitus: nagunii kohtume veel! Kui juhtuks nõnda, siis teaksin, et on saabunud vabadus, olgugi see üksnes vabadus valida koht, kust järgmisel korral tabatakse, sest vaevalt suudan peita oma võõrastavalt tõmmusid silmi.

Spaleeri lõpus läigib hall limusiin, minu nahast veidi heledam, uks ahvatlevalt paokil. Näib, nagu oleksingi juba üle jõe, teistsuguste seaduste meelevallas, pahupidi pööratud maailmas. Saatus on õpetanud mind kartma kõiki masinaid, ent ometi laskun selle uhke auto tagaistmele rahulikult nagu vaha, kuigi see kiiskav limusiin näib ohtlikum kõigist, õnnetäht on mu üles leidnud ja valgustab teed, tajun selgesti, et olen olemas. Varem, vanglas, mind ju ei olnud. Uks lüüakse pauguga kinni ja ma kuulen läbi kummide vingumise meeletut sosinat:

"Mu päästja! Mu elupäästja!"

Paiskun kellegi kuumade kämmalde vahele, nii ei minda tõepoolest ülekuulamisele! Püüan kõheldes vastu sülelda, kes ta ka ei oleks, see minu õnnetäht, veider lihast ja luust täht, mis ei asu taevalaotuses, vaid otse maa peal! Ent samas tõugatakse mind eemale.

Nagu mind ikka ja alati tõugatakse ära. Märkan, et olen jätnud beežile sametkattele süsimusta laigu, mujalgi leidub mustusetäppe, mustad vöödid määrivad ka mu tundmatu heategija lumivalget ülikonda. Lehk, mis minust tulvab, sunnib autojuhti kihutama nii kiiresti kui suudab; inimesed hüppavad rataste eest, mootorimürin huilgab mu kõrvus nagu mahedaim muusika, nagu lõikavalt jäine stepituul, mis ühtaegu kurdistab ja paneb pea pööritama. Nõõ! karjun naerdes. Las arvavad pealegi, et olen jäänud üksinduses ogaraks, sest lõppude lõpuks on tehtud kõik selleks, et ma oleksin justnimelt ogar, see on minu kannatuste ausalt väljateenitud palk. Jumal näeb, kuidas mu käed ihalevad praegu ohjade järele, nad puudutaksid kasvõi lakajõhve, aga autos ei ole midagi.

Nii me sõidame; karjun välja aastatepikkust vaikimist. Mu võõrustaja näolt peegeldub sügav ja varjamatu nõutus, peaaegu piin. Ent mu võidulaul katkeb nagu noaga lõigatud: see nägu on tuttav. Kõhn, kolletunud, kõver nägu, vastandlikud jooned veidralt ühte põimunud, samasugune kui enne une seletamist kongis, üleni pugev ja mõttetu.

"Kas sa tunned ennast halvasti?" küsib valitseja laoülem, ulatades mulle pehme lõhnava kukli. Lükkan saia põlgusega tagasi. Miks ei võinud ta päästa mind siis, kui olin veel inimene, miks tuleb ta alles nüüd! Nagu ma ei mäletaks, kuidas ta lahkus kongist, härduspisarad silmis, huulil tõotus manguda mulle vabastamistäht, ja kuidas ma uskusin ta sõnu, sest kuhu mujale kui valitseja juurde oli ta teel, uskusin, sest ei olnud veel kokku puutunud kurjuse ja reetmisega. Meenub, kuidas unustasin viimaks kõik.

Aga kas on mu põlgus õigustatud, kas olen nüüdki päästetud, kas on keegi öelnud, et olen vaba? Siiski, me sõidame minu unenäo poole! Ning mul on uni ja ma haigutan.

Peatume valgeks krohvitud, kuid juba hallide ja mustade laikudega kaetud kivihoone ees. Hoovil takseerib mind äreval pilgul trobikond inimesi, justnagu raisakullid, kes on üksteise võidu varitsenud sobivat hetke, et esimesena oma nokk minu ihusse lüüa. Ometi ei hoita mind kinni ega aheldata käeraudade külge, vaid juhatatakse suurde saali, mille laemaalid ja punane samet meenutavad kirikut. Igal pool, kuhu mu pilk langeb, asuvad peeglid. Igal pool on minu must lõust ja ristluudeni pikad juuksed, igal peegliklaasil metsmees.

Mulle meenub kuuldus, et sel õunanäolisel rahval on tavaks raiuda võõramaalasel pea maha ja õmmelda see teise samasuguse õnnetu keha külge, ja tema enda keha saab tolle teise pea, ning kõike seda tehakse last imetava Maarja pildi ees, tema näiliku leebuse varjus, vahest koguni tema kaitse all, vahest koguni õnnistusel.

Ent kirik osutub kõigest esikuks. Mul tõmmatakse rõivad seljast. Need on nii pudedad, et langevad juba nõrgast puudutusest ning ma seisan ihualasti keset peegleid. Käärid rebivad juukseid salkudena peast. Kuulen vee pahinat; kusagil avati vist kraan. Järsku läbib ruumi ärev sosin:

"Ta ootab juba!"

Hetkeks kõik tarduvad, nägudel surma pitser. Uimane, uimane rahvas! Ent kohe on esimene end veidi kogunud ja tormab minu suunas, juba on teised tal kannul, nad litsuvad mu üheskoos vastu põrandat ja väänavad keha, kuni hing jääb seisma, võibolla armastavad nad vägistajaid surnuks vägistada, kuid ma ei suuda enam imestada. Järgmisel hetkel tiritakse mind jalule ja me tuiskame mööda treppi üles, mul on seljas hallist kalevist sõdurikuub, jalas villased püksid, aga ma ei imesta ikka veel.

Käratsev pundar kaob äkitselt nagu viirastus. Astume sisse raskest, aukartust sisendavast uksest, meie kahekesi, mina ja valitseja laoülem.

 

3.

VALITSEJA OOTAS TÕEPOOLEST MIND.

Luksuslik tammepuust uks on petlik nagu kõik uksed, selle taga avaneb tavaline, lausa kodune ruum. Samasugune pooltühi kabinet oli mu isandal. Siiski mitte päris samasugune, seal helkisid kõikjal kuld, kristall ja kelmikad teemandid, mida ma julgesin puudutada üksnes lapiga, üksnes siis, kui tolm muutis nende sära kahvatuks. Siin valitseb range hallus, seinu palistavad raamaturiiulite read. Ühe kapi tagant vilksatab aegajalt ümar käsi, peos sulepea; sulepead kasutas isand vaid kaardilauas. Hämaras ruumis valitseb tinane vaikus, äsjane tuuseldamine on vaibunud, tulekahju on kustutatud, siin ei pragise sädetki.

"Mida arvavad paabeli targad? Ei saa aru! Nii halb tõlge, nii halb," kostab kapi varjust tuhm, loiuvõitu hääl.

Laoülem tõmbub pominat kuuldes valvele, kuigi tal ei ole ühtki pealtvaatajat peale minu. Irvitan talle ülemeelikult näkku, jalad harkis, käed püksitaskus, jääkild silmas, sest miks ei võiks ta püüda tähelepanu inimese kombel, näiteks köhatusega, vaatan mõnuga, kuidas ta käsi väriseb nagu haavaleht kõrva ääres ja surnukahvatud huuled joonistavad minu suunas anuvaid ringe. Koguni trambin ja vilistan, jumal näeb, kui neetult kaua ma olen pidanud olema ilma kõigest inimlikust! Vangla pimedusse ei langenud ühtki valguskiirt. Vähimatki pühaduseraasu ei kangastunud mu kambris, elu ei näidanud mulle midagi, mis vääriks veiderdamist. Ning kõige vähem väärib seda mu kongikaaslane, kellele oli tema enese nahk ligimese omast lähem. Ligimene seda ei unusta; ei tohi unustada, muidu kaoks maailmas õiglus.

Ühtäkki seisab mu kõrval turske noormees, jalas roosa lehviga toatuhvlid. Ta nägu on paks ja heatahtlik. Noormees paljastab hambad, justkui kavatseks hammustada, ning mõmiseb:

"Ahaa, lõpuks, tubli. Tõesti veider soolapuhuja."

Ta ei ole üldse valitseja moodi, vaid tagasihoidlikus hallis ülikonnas õpetlane, ninal hubased ümmargused prillid, käes pooleldi kortsunud paberilehed. Ta sõrmed on kondised, pahklikud, kõverad, kuninglik haigus. Noormees astub lohisevate sammudega veidi eemale, asetab pea uurivalt viltu ja lausub:

"Kes see on, kas sõdur? Kas meie sõjaväes on juba neegrid? Väga tore uuendus! Jätka samas vaimus, pälvid autasu!" Leebed silmad tõmbuvad klaaside taga tumedaks, võibolla on needki haiged. "Ei, keegi ei saa karistada, ka sina mitte, ka tema mitte. Kui juba paabeli targad on vait, mida siis tahta lihtsurelikult! Ülimalt tore, et mitte keegi ei taipa mitte millestki mitte midagi! Aga kusagil on piir. Korista see jälkus mu silmist!"

Need sünged sõnad kustutavad mu lootuse. Sest need on kohtuotsus. Taas olen hellitanud ilmvõimatuid kujutelmi, veel enam, ma puhusin need oma südames suureks ja rippusin nende küljes. Puhusin nad lõhki nagu õhupallid. Nüüd tean, mis on vangla ülim mõte - ta kastab sõgeduse idu su peas, nii vargsi, et sa isegi ei märka. Sa ei saagi märgata, sest kuidas kongis kontrollida oma mõtteid ja tegusid, sõgedust ja kujutelmi!

Ent imelik, vabiseb hoopis laoülem. Kael longus, käed abitult rippu nagu ahvil.

Öelnud oma otsuse, rahuneb valitseja silmapilkselt, nagu oleks lakanud kuum vesi lahisemast tema turjale, nagu oleks laubale asetatud jää, ja vaatab mulle jälle uudishimulikult otsa. Naeratan talle kartmatult otse silmadesse.

"Vii ära," kähiseb valitseja laoülemale, sest ei kannata mu pilku välja. "Ma saan aru, et tema midagi ei taipa," jätkab ta, toksides sõrmega mu nahka, "aga sina? Või püüad sa meelega mind segadusse ajada, veel suuremasse kui praegune? See on mäng tulega! Sest kas saab segane inimene endale aru anda? Kas saab keegi temalt seda nõuda? Kas saab pidurdada tema mõtteid ja tegusid, tema kujutelmi? Sa ei arva ometi, et kaltsaka käes on saladuste võti!"

Nüüd viimaks kuuleb laoülem käsku. Ta nägu moondub, pool sellest, parem pool seirab endistviisi alandlikult valitsejat, kuid teisele poolele ilmub violetne vihagrimass. Veel enne, kui jõuan taibata, tõukab ta mind järsult õlaga. Nagu ei oleks ma inimene, vaid ori ja vägistaja! Ometi jään püsti. Mu suust lipsavad sõnad:

"Ei see ole minu käes; küllap jumal valitsejale ometi head kuulutab."

"Ah, kuidas ma eksisin, kuidas eksisin!" halab laoülem. "Kuidas ma võisin teada, et tegu on neegriga! Kus on tuhk, mida silma raputada!"

Halab näopoolega, mis on pööratud valitseja suunas, ent teine pool ei ole enam isegi tige, vaid ussitanud nagu ladvaõun, sest ma naeratan valitsejale oma avalaimat naeratust. Mul ei ole enam mitte midagi kaotada, mitte midagi peale päikese, kuu ja tähtede! Ning needki sünnitas sõge meel. Mu naeratus on tugev, seda ei lahusta vähimgi headus ja usinus; olen jõudnud juba piisavalt kogeda, kuidas headus on sellel maal nõrkus, usinus rumalus.

"Mida sa ütlesid, moorlane?" kuulen tasast häält, otsekui oleksin ise selle küsimuse talle sosistanud. Valitseja on vapustatud, ta laubal pärlendavad higipiisad.

Üksnes tugev ja kaval ei pea viibima vanglas, üksnes eriti tugev saadab sinna teised, just see on, mida õppisin vanglas. Kehitan üleolevalt õlgu, nagu ei mäletaks. Kuidas võingi mäletada oma sõnu, kui need paiskusid õhku minu tahtmata! Igaühel on omad ülesanded, oma saatus; las olla pigem laoülem see rumal ja nõrk, kes lämmatab kuuma hõõguse valitseja palgeil ja variseb põrmu.

"Uskuge, valitseja," seletab laoülem äkilise innuga, suus mesi, silmis ebalev säde, "meiega talitas see mees täpselt samuti, see teie maakuulajate ülema kunagine teener. Kuulas ära unenäod, mida nägime kongis, mina ja mu vend, rahu tema põrmule."

"Kes on su vend? Kas su vend on surnud?" segab noormees haigutades vahele, hääles kaastunne, ent kõverad sõrmed lehitsemas hajameelselt pabereid. Ta kuulab edasi alles siis, kui hale jutt vennast on lõppenud, siis, kui laoülem viskub õhinal tema jalgade ette; nagu määraksin mina teod ja mõtted.

"Ta seletas meie nägusid imelisel viisil ja ennustas täpselt ette mõlema saatuse. Sellepärast tõingi just tema teie surematu palge ette, oo valitseja! Olen kindel, et seekord jääte rahule!"

"Sa tegid õigesti," kostab noormees lihtsalt ja külmalt, nagu poleks ta Maarjamaa valitseja, vaid raamatukoi. Ta on siiski valitseja: unustab laoülema justkui pintsakult mahapühitud tolmukübeme ja jutustab mulle, kuidas kutsus kogu maa targad oma imelikku unenägu lahti seletama, ent kõik oli asjata, sest kuigi nad hüüdsid appi kõikvõimalike jumalate, koguni neist võimsaima, saatana, väge ja mõni söandas kisendada ainuväelise Maarja enese poole, tormasid nad viimaks lossist nagu katkust eemale, parimadki ulusid või sonisid ja nende lõug värises. "Kas tõesti on vastus nii hirmus, et keel tõrgub?" küsis valitseja iga kord aina ärevamalt.

Kõik vaikisid. Kõik peale ühe leeprahaige alasti vanamoori, kelle tõi laoülem. Moori ihu kattis parkimata karusnahk, mis pragises nagu lõke, kui ta tantsis põrandalaudadele mingeid arusaamatuid märke. Viimaks hakkas ta vahutama ja varises surnult põrandale. Seda nähes kavatses valitseja ka laoülema surnuks lüüa, et matta nad ühisesse hauda, ent too palus härdalt veel üht võimalust, talle olevat midagi meenunud. Valitseja teadis, mida on väärt meenutused surma suu ees, kuid oli haleda südamega ja andis järele, täna on kaalude vaagimise päev.

"Küllap jumal valitsejale ometi head kuulutab," kostan lohutuseks. Aga valitseja on näinud juba liiga paljusid, kes on üritanud tema mõistatust lahendada, ka minust mustemaid mehi, ning vangutab ohates pead, sest ei usu enam sõnade jõudu. Pean pisarsilmil paluma, kuni ta nõustub veelkord katsetama, kuigi on mind just selleks kohale kutsunud, võibolla meeldib talle nurumine.

Unenägu ise on lihtne. Valitseja seisis jõekaldal ja imetles end veepeeglist. Järsku kerkis lainetest seitse lehma, kõik väga rammusad ja kaunid, nagu elus harva ette tuleb. Kari läks aasale sööma ja valitseja süüvis mõtiskellu selle imelise nähtuse põhjuste üle. Korraga ilmus jõest veel seitset lehma, seekord kirjeldamatult luised ja tokerdanud. Needki tõttasid aasale. Tükk aega kostis luude koletu ragin, sest nad sõid lihavad lehmad ära. Ometi ei läinud nad ise kõhutäiest karvavõrdki priskemaks ega ilusamaks.

"Pärast nägin veel," jätkab valitseja, "kuidas seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, väga lopsakad, suuri seemneid täis. Aga nende järel tärkas seitse kuiva, peenikest, hommikutuules kõrbenud pead. Ja kidurad viljapead neelasid head pead alla."

Ihukaitsjad leidsid valitseja ussina väänlemas põrandavaibal ning sajatamas kõiki kuradeid ja jumalaid korraga. Valitseja ei tulnud endasse enne, kui talle hautati lehma kõrv ja ta selle ära sõi; siis langes ta mitmepäevasesse surmaunne, ärgates täiesti tervena, ent kinnismõttega, et katsumusel peab olema tähendus. Aga raamatud ei anna selle kohta ühtki niidiotsa, isegi mitte vihjet.

"Valitseja unenägu, see on kõik üks," lausun, manades näole õpetliku ilme. Tema haiguse kirjeldus ei üllata mind põrmugi, lapsepõlves nägin kodukülas hoopis värvikamaid jampsimisi: see, kes tabati ussiks moondunult, aeti steppi, kuid see, kes kaotas aru, visati lõkkesse. Mugav on olla käskija, saab anda hulle korraldusi ja need täidetakse! "Jumal on valitsejale teada andnud, mis ta võtab teha. Need seitse head lehma on seitse aastat, ja need seitse head viljapead on seitse aastat; see on üks unenägu. Ja need seitse lahjat ning paha lehma, kes nende järel üles tõusid, need on seitse aastat, ja need seitse tühja, hommikutuules ärakõrvetatud pead on seitse nälja-aastat. Seep see asi on, mis ma olen valitseja vastu rääkinud; mis jumal võtab teha, seda on ta valitsejale näidanud."

Valitseja kuulab mu seletust laoülema pintsakuhõlmal trampides, nagu oleks ta purjus, ning närib kaamelt küüsi. Kui ma lõpetan, tormab ta kapi taha ja tükil ajal ei ole temast mingit elumärki, kostab üksnes paar kõledat nuuksatust.

Kuid need on saatuslikud häälitsused. Laoülem surub käed kõrvadele ning tõuseb luba küsimata põrandalt, mõlemad näopooled täiesti ühesugused, raevust moondunud. Ega hooli ka mustuselaikudest enam. Mu kõri pigistavad raudkõvad sõrmed, jalad rebitakse põrandast lahti ja siplevad abitult õhus.

Lendan läbi ukseava ja varisen käkaskaela trepist alla. Maandun peaga vastu kiviseina. Silmist paiskub sädemeid. Nean oma sünnihetke, mil olid kustunud kõik tähed, nean ka kõiki teisi, kogu maailma.

Ootamatult märkan kaastundlikku hinge, ülal trepiotsal seisab valitseja ja nutab. Tal on peos punane, tilkuv kahvel, mis on määrinud plekiliseks ülikonna, käed ja lõua. Kui ta pühib prillide vahelt pisaraid, kirjavad palgeidki veretriibud. Laoülem koperdab tema selja taga ukseavas, samuti verine, peos mustjaspunane klomp, ühe silma asemel tühi koobas. Ka mina tilgun verd: mu laubas on sügav haav.

Hetke seirame üksteist vaikides, kõik verised. Seejärel karjatab valitseja:

"Sa ei tohi minna, mooramaa mees!"

Jumal näeb, kuidas põgeneksin praegu kasvõi vanglasse! Aga sinnagi ei lastaks mind, sest valitseja ei taha seda, isegi siis mitte, kui teeksin midagi koletut, kui tapaksin inimese. Astun kõheldes trepist üles, teadmata, milline õudne mäng on kavas järgmisena. Laoülem annab mulle aupaklikult teed, haav moonutab ta peened näojooned tontlikuks. Valitseja sirutab oma verised käed emmates ette, aga ma põrkun kõrvale. Seda märgates puhkeb valitseja naerma, heidab kahvli hooletult raamaturiiuli alla, nagu heidetakse inimeste päid, ja palub jätkata unenäo seletamist.

Vaatan teda juhmilt. Olen juba kõik rääkinud, mis on mul enam öelda? Kuid jälle lähenevad valitseja viirastuslikud käed. Näen, kuidas silmamuna plaksatab lõhki, kuigi ilmsi ei näinud. Pea valutab, veri taob oimudes, niriseb nahal, ei ühtki mõtet. Teen südame kõvaks, sõnad valguvad ise suhu.

"Vaata, nende seitsme aasta sees, mis tulevad, peab suur vilja küllus olema kõigel Maarjamaal. Ja nende järel tulevad seitse nälja-aastat, ja kõik vilja küllus Maarjamaal unustatakse ära, ja nälg lõpetab maa ära. Ja ei ole enam vilja küllust tundagi siin maal selle nälja pärast, mis selle järele tuleb, sest see on väga kange. Ja et unenägu valitsejal on kaks korda olnud, on see, et see asi on jumalast tõesti seatud ja et jumal peatselt jõuab seda tegema."

Valitseja väriseb veel rohkem kui vennad ammumöödunud ajas, kuid enam ei ole midagi teha, killavoor on liikvel! Ning ma purskan:

"Ja nüüd katsugu valitseja enesele üks mõistlik ning tark mees ja pangu ta Maarjamaa üle. Valitseja tehku nõnda, ja pangu ülevaatajad maa üle, ja võtku viies osa Maarjamaal neil seitsmel rohke vilja aastal, et nemad kõik tulevaste heade aastate toidule koguksid ja vilja kokku paneksid valitseja käe alla toiduseks linnade sisse ja seda hoiaksid. Ja see toidus olgu varuks maale nende seitsme nälja-aasta tarvis, mis Maarjamaa peale tulevad, et maa nälja pärast ära ei kaoks."

Kuulan oma sõnade puist kõla ega suuda mõistatada, mis on nende sisu ja tagamõte. Need on viimased, kusagilt sisemusest kerkinud nagu aur. Mitte ainsat sõna enam; ma ei teagi nii palju sõnu, et aina rääkida.

Ihuliikmeid täidab magus rammestus. Praegu võiksin kasvõi tapalavale minna, nii tühi ja kerge olen järsku, minu töö on tehtud, nüüd vaevad teiste kaalud. Mõtlen koguni, et võibolla oli häving kodukülas hoopis mu õnneraja algus, kuigi äraspidine algus, ja mõtlen edasi, et kogu maailm kulgeb mööda äraspidist rada, see on tema sisim olemus, tema seadus, mille vastu võitleb vaid narr. Kust mina tean, mis koormat kannab killavoor varikatete varjus, järsku äratas just vendade julmus üles mu õnneseemne ja pani idanema? Ka valitseja näib olevat vaid harilik, veidi kohmakas noormees, mitte ülearu tark, samasugune kui rahvas, keda ta valitseb. Keerleb peegli ees, käterätt peos, ja hõõrub edvistades nägu.

"Kas leiame niisuguse mehe, kelles on jumala vaim?" küsib ta laoülema käest. Kuid nähtavasti küsib üksnes suusoojaks, sest istub vastust ootamata laua taha. Tonksab põlgliku sõrmenipsuga paksu raamatut, mida oli ennist õhinal lugenud, ja sulgeb selle kaane.

"Nii juhtub mõnikord, tuleb harjuda. Nüüd magab jälle mitu päeva järjest," sosistab laoülem hambaid kiristades, suutmata kauem varjata põrgulikku valu, suurivaevu alla surudes jahmatust, et valitseja ei ole mind ikka veel tapnud, kuigi paljastasin talle saladuse, mida ei julgenud kuulutada ükski tark. Saladuse, mille kuulutamiseks ei olnud vaja unenägusid, loitse ega aru, vaid üksnes asjaolude teadmist; maailm ei lama tarkade jalge ees. Nipsutan sõrmi, laoülem, asjatundja, on niisiis jõudnud äratundmisele, et mind ei saadeta tagasi vanglasse, veel enam, et mind jäetakse koguni lossi, miks muidu räägib, et tuleb harjuda.

Ta ei ole siiski asjatundja, sest valitseja virgub ning ta nägu ei ole uimane, vaid kaunis ja sädelev. Ta tormab hõbedast pesuliua juurde ja viipab mind lähemale. Kuni sammun üle toa, nihutab ta prille ninajuurel arvustavalt edasi-tagasi; ent käsnaga mu paistes laubale vett pigistades on ta sõrmed hellad, mustad piisad rabisevad põrandale ja valu annab järele.

"Ole sa pealegi jätis," lausub ta pidulikult, "aga suuremat sinust ei ole ma kohanud, kuigi rändasin sinilinnu kannul läbi kogu maailma. Kuni hakkasin uskuma, et sinilind ei ela inimestes, vaid üksnes taimedes. Ometi ka inimestes; sest kõigest paistab, kuidas jumal on andnud sinule teada rohkem kui teistele, rohkem kui ühelegi nõiale Maarjamaal, isegi rohkem kui paabeli tarkadele, võibolla ka rohkem kui minule, sest ma ise ei osanud leida seletust! Ja näe, kui ma panin käe vastu sinu laupa, ilmus musta sisse hele laik nagu kuukild!"

Ta ei näi laoülemat märkavatki, kui hüüab talle:

"Kutsu kogu lossi rahvas siia, aidamees!"

Laoülem viskub taas valvele. Kui ta latsuval marsisammul välja tormab, ägisev santlaager, kisub valitseja prillid eest ja peksab naerust ulgudes pead vastu seina, kuni ta laup on sama paistes kui minul.

"See alles on midagi, see alles on!" kordab ta, roosad põsed lõhkemiseni pruntis. "Murdsin pead, miks tasus nii palju ja nii tulutult rännata. Selle nimel tasus, selle võrdluse nimel!"

Ükshaaval tilguvad ruumi kõik need, kes ennist püüdsid mind puhtaks kaapida, rõivastada, lõhnastada, kelle käed kirjasid mu ihu täis muhke ja siniseid plekke; vaikselt, areldi, külg ees, nägudel ei muiet, ei imestust.

"Head alamad," ütleb noor valitseja. "Te olete lossis saagijahil ja te vaev tasutakse hästi, sest siin on ausad kombed. Ent küllap olete siiski leppinud mõttega, et kunagi kustub päike ja juuksekarv kõverdub peas, nii nagu täna juhtus ühel teie seas."

Kuulajaid läbistab kahin. Mõni kõõritab hirmunult laoülema poole, kes seisab teiste varjus nagu mereröövel, must kummitükk vasakul silmal. Ta ei saa enam kunagi olla korraga alandlik ja tige, sest tunnete võtmed on silmades; ja mul ei ole temast kahju, sest keegi ei käskinud tal olla tormakas ja mind rünnata.

Valitseja rehmab justkui kärbseid peletades käega. "Aga vaevalt väärite seda, et ma lööks käega!" hüüab ta pinisev hääl läbi haudvaikuse.

Seejärel tõukab ta minu teiste ette.

"Sina, Jott, pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuulaku sinu sõna. Ainult aujärje poolest ma tahan olla suurem sind!"

Valitseja on tõsine ja läbitungimatu. Muidu kägistaksin ta oma käega, sest kuidas julgeb ta narrida mind kogu lossirahva silmade all, miks võtab üle isegi mu vigase keelepruugi! Ning jälle Jott, kust pärineb see labane nimi, mis saadab mind nagu liim? Valitseja urgitseb sahtlist kiiskava pitsatsõrmuse, mis küll ei ole kullast, vaid odav jäljendus, ja surub selle mulle sõrme, seejärel heidab mu jalgade ette linased rõivad, ent sellestki on talle veel vähe ning ta riputab mulle kaela inimhammastest kee. Ta silmad on hägusad ja unelevad. Nii unelevad, et meel muutub kurvaks: kõik see on viirastus, veel silmapilk ja loss variseb tolmuks, õhus hõljub vaid sinine suits!

"Vaata," hüüab valitseja, joonistades langetatud peade kohale käega kõvera kaare, "ma olen pannud su kogu Maarjamaa üle!"

Kõik on unenägu; ometi viskutakse selles unenäos mu jalgade ette ja puudutatakse harduses varbaid, mind talutatakse ruumi, kus on igal pool kuld, hõbe, kristall, kõik, mida hing julgeb ihaldada, minu poole sirutatakse hõbepeeker, aga mu kõveraid huuli märgates tuuakse vabanduste saatel teine vein teises peekris, mis on puhtast kullast, ja rahvas juubeldab. Lõpuks kukun väsimusest ja joobumusest vastu vitriini ning ajan selle ümber, kõik kliriseb, kõik puruneb, ma trambin paljajalu klaasikildudel, mulle valatakse üha veini, avastan mõned serviisid ja peksan nad tükkideks. Rohkem ma sellest õhtust ei mäleta, mitte ka järgmistest päevadest. Mind pestakse, võitakse, kammitakse, ligunen tundide kaupa vannis, ümberringi askeldavad riides, poolpaljad ja alasti naised, aegajalt käib valitseja ise mind külastamas. Järsku ei saa ma enam sugugi keelest aru. Tuuakse tõlk, kuid see on nähtavasti pärit Peruni ääretu maa teisest servast, sest me mõistame teineteisest vaid suurivaevu; siis uinun taas.

Ärgates joon ämbritäie mõdu. Peas torgib mustmiljon valusat nõela. Ma ei taipa, miks ma ei lama haisval naril, vaid puhtal sulgpehmel voodil, miks on mul seljas uhked rõivad, jalas saapad. Voodi taga seinal naeratab tütarlaps, poeg põlvedel, kollane rõngas ümber pea, siiski vaid pilt. Tasahaaval jõuan imeliku tõdemuseni, et ma ei olegi ori, vaid ülik. Märatsemise jäljed on kadunud, kõik läigib, kõik sätendab, mind ümbritsevad kroonlühtrid, laemaalingud, tikitud vaibad, maailm mu silmade ees pöörleb, kuid ma ei ole õnnelik, maailm liigub edasi pöörase hooga ega peatu ka harraste palvete mõjul. Ning mina olen selle pöörlemise süda, toreduse keskel üksildane ja õnnetu - olen ülik räpases ja metsikus riigis! Selline on jõudmine iseendani? Ei ole muutust maa peal, kõik on haud.

Kuid haua põhjas tantsitakse, isegi seinal rippuv tüdruk pilgutab võrgutavalt silma, silma pilgutab ka laps ta süles, see tuulepäine poiss, kelle sigitas jumal, kui oli purjus. Minagi olen purjus, mõdu loksub mu sisemuses, ja ma käsin tuua kandlega tütarlapse, kes on linajuukseline, suurte siniste silmadega ja kõrgete põsesarnadega, kleenuke, jalad pikad nagu hirvel, käsivarred rohukõrtena õhukesed, nagu Maarjamaal tavaks. Ning juba on tüdruk kohal. Kummardub maani, nagu kohtaks jumalat, ning kõnnib puusi hööritades mööda tuba, et saaksin teda uurida ja arvustada. Kui ta hakkab tinistama kandlekeeli, mis vaheldumisi vinguvad ja plärisevad, käsin tal tantsida. Tüdruk tantsib. Käsin riided seljast võtta. Ning ta võtabki, näol malbe naeratus nagu sulanud rasv. Kujutlen hetkeks ta süles väikest alasti last. Juba lebab ta linade vahel. Kohkun, mul ei ole rohkem käske.

Mulle meenub üks ammune valus mälestus ning ma käsin tal lahkuda. Tüdruk tõuseb, kuid rõivaid selga tõmmates on ta liigutused aeglased, ta ilme pilkav, ta suu kõver, ta nägu kivihall, juuksed sassis ja lauba külge kleepunud. Enam ta isegi ei kummarda, justkui oleks toas vaid läpatav õhk, nagu ei kardakski ta rippuda järgmisel hetkel võllapuul.

 Kogu mu sisemus hõõgub äkitselt kohutavas tules, kõik paiskub kareda korba alt välja, kõik see, mida ma ei uskunud endas üldse säilinud olevat. Ning ma käsin tuua endale seltsiliseks tema. Koguni lühtrid löövad eredamalt särama ja lagi tõuseb kõrgemale, püüa päeva, kasuta hetke, just tema, ainult tema! Ümmardajate silmis välgatab paanika, ent mu kõrvu ei haava ühtki vastusõna. Alles siis, kui ta uksest sisse astub, tunnen, et jõud on mu taas leidnud.

Ta käed on selja taha väänatud, ta pea laperdab nagu perul märal õlalt õlale, ta on metsik ja tige. Õnneks ei saa ta karjuda, sest suus on takust tropp. Nii makstakse kätte orjuse eest.

Kättemaks võib olla magus, aga ma olen sellegipoolest viisakas, lausa jäine. Harutan köie randmete küljest, tõmban tropi ettevaatlikult suust ning laksutan keelt: see öö kuulub meile, vaid meile kahekesi, Annamarta! Tunnen taas soovi teenida ja sirutan ta poole kandiku kristallpokaalidega, milles kiiskleb tumepunane vein, parim, mida olen jõudnud maitsta siinsete lugematute jookide seast. Püüan haarata ta habisevat pead oma käte vahele, ent Annamarta, tänamatu Annamarta kisub end lahti ja lööb kandiku ümber. Pokaalid purunevad. Kõikjale sajavad punased veinipritsmed nagu veri, kahvlitele, mu kuumale tukslevale ihule, lumivalgetele voodikardinatele.

Vaatan, kuidas ta lõgistab trotslikult ukselinki; alles nüüd vaatan teda esimest korda tõeliselt. Ta on täiesti tavaline, tema silmis puudub nõiduslik lumm, lauge ümbritsevad kanavarbad, huuli katab pumat, nahk on kreemitatud. Annamarta ei ole ahvatlev ega eemaletõukav, ta ei ole üldse midagi.

Annamarta on aeg, mil naised hakkavad pöördumatult vananema. Täidan uuesti pokaalid, seekord hõbedased, kuid sees tavaline vein, sest maailmas peab valitsema tasakaal. Ning seekord ta joob. Rüüpab pikkamisi mitu suurt sõõmu, siis lausub jahedalt:

"Jott, sa usud, et lendad omaenese tiibadega. Aga see ei ole nii. Sind tõukab edasi minu armastus, mille paiskasin kord maailma. Lootsin tabada sind, ent mu lööklaine sattus õhku ja rändles siiani rahunemata. Nüüd viimaks ta tabas, nüüd, kui mina olen juba jahtunud. Sa oled tormleva vihuri tööriist, minu armastus, minu enese vastu pöördunud armastus. Sa ei ole rohkem. Kuid sedagi on küllalt, et tunda rõõmu; olgugi mu armastavad käed sinu pealt ära võetud, Jott."

Puhken õelalt naerma, just nüüd, kui mul näis olevat kõik, ei ole mul tegelikult midagi. Käristan ta öökuue räbalaks, jumal ise näeb, kui kaua olen seda hetke oodanud, kuidas ette kujutanud. Ent sõrmede vahel on labane sametkleidi hõlm. Ta ei suvatsenud mind isegi nii palju austada, et oleks tulnud öökuues! Tassin ta voodile ja surun itsitades madratsisse. Mu meeled on ummistunud, siiski adun, kuidas ta üritab vastu hakata, ent siis ta sisemus avaneb, nii lihtne see oligi, Annamarta! Ma ei rõõmusta. Silmade ette kerkib jääväli, kus ma uisutan, hiilgaslik libe jääväli, nagu oleks jääs kogu stepp, kogu maailm. Uisutan üksipäini, komistades ja ekseldes, leidmata kedagi. Kukun ja olen väike kühm jääs, millel võib komistada järgmine uisutaja. Laman lõdisedes lõputu aja.

Silmi avades avastan voodijalutsist valitseja. Nähtavasti on ta konutanud siin juba kaua, sest on asetanud prillid hajameelselt sülle. Meie silmad ristuvad, kuid ei ristu ka, valitseja on rännanud endasse.

Prillideta on ta nägu nurgeline, koguni julm - väsimus, põhjatu mure, ei jälgegi naeratusest. Nagu oleks ta oodanud kogu elu; nagu kulgeks tema aeg teist rada. Kildude kaupa ilmuvad silmade ette pildid pöörastest pummeldustest ja märatsusöödest, kui olime vabamad kui šaakalid, mina ja valitseja. Kas juhtus midagi, kas on riik maamunalt pühitud, loss tuulde lennanud? Siis hakkab ta rääkima.

"Sinu märk on väga suur, sellest kirjutavad vanad raamatud. Sestap ülendasin mooramaa mehe valitsema, ja näe, saigi teoks uskumatu, neegrile kasvas valge nahk! See on nii, see on saatus."

Kivi langeb mu südamelt. Ta näib tahtvat veel midagi lisada, ent takerdub sõnades, ning ma noogutan julgustavalt peaga. Paraku kõlab edasine nagu õudne unenägu. Maakuulajate ülem, minu kunagine isand, olevat püherdanud ta jalgade ees, kuni pälviski loa kõnelda. Kuid mida ta rääkis, milliseid ilgeid jaburdusi! Mina olevat maganud naisega, mis on patt, ning juhtumisi olnud see naine maakuulajate ülema omand, ma olevat purjuspäi tema naise ära naernud, mis on surmapatt. Isand katkunud peast oma viimased juuksed, kahetsedes, et ei lasknud mind hukata, kui oli õige aeg. Seda ei saa unustada, sisistan kurvalt, silmad kalkvel.

"Sa siis ei maganud naisega," küsib valitseja, "kuigi sellest sosistavad kõik seinad ja alamad?"

Raputan pead, sest ei mäleta möödunud öödest mitte ainsat naist. Olgu ta neetud, karjatan rusikaid lae poole tõstes, miks ei paistnud minu sündides õnnetäht!

"See paistis," lausub valitseja kõlatult, silitades sõrmeotstega mu laubanahka. "Kui sile, kui imeliselt sile nahk, niisugust tehakse ainult stepis, ma tean, olen näinud! Aga tal ei ole valikut, ta peab sind karistama, sest kui kuulujutud linnas liikvele lähevad, ja olematud suhted sünnitavad eriti õelaid sosinaid, ei kuula keegi enam ta korraldusi ja algab korralagedus. Keegi ei kuula ka sinu korraldusi, lõpuks enam isegi minu korraldusi ja riik läheb hukka. Kas saab seda lubada?"

Kehitan õlgu. Surun pitsatsõrmuse vaikides valitsejale pihku ning tõusen. Olen rabatud: kust võtab maakuulajate ülem jultumuse nõuda, et mind talle välja antaks? Sai ta ju oma naise tervena tagasi, pealegi on see madu, mitte mõni iludus, keda taga nutta.

"Ta käitus väga inetult, isegi väljakutsuvalt, isegi alatult, solvates minu parimat sõpra. Kuid kas ei oleks õigem hoida sind veidi aega vanglamüüri taga varjul, Jott?" hüüab valitseja, kui sammun viivitades üle põranda. "Sinna ei pääse omakohtu karistav käsi. Aeg kustutab mälu ja sa ilmud tagasi kui uus inimene. Sa ei ole enam moorlane, vaid valge inimene, meie inimene."

Kui avan ukse, libiseb üle selja kummaline soojalaine. Valitseja on hiilinud mulle järele ning embab õlgu.

"Mina olen valitseja," sosistab ta nagu palavikus ja surub mu oma rinnale, "aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Maarjamaal! Olen seda lubanud ega murra oma sõna."

Kui ta kõnevool viimaks katkeb, lööme taas peekrid kokku. Vein on kirbe, tuues meelde hoopis imelisema ravimi kurvastuse vastu. Kangastub palktare, sinakashallid kandilised klaasid, sees kange ja hämar jook, samasugune kui liiva pillutav stepituul, mis puhub ei tea kust, sest kõikjal on üksnes lõputu lagendik, iial ei leia sünnitajat. Eluvesi, nagu ütles isa. Isa ja mina, huntide näljane ulg.

Peekrite kõlin on alles õhus, kui teatan oma otsuse. Minu elu voolab ajalikus ajas, mitte nagu sinul, valitseja, sõidan riigiga tutvuma ja korraldusi jagama, nagu nõuab mu amet. Mu nägu on karm ja sünge. Kui ma naasen, olgu maakuulajate ülemaks mees, kelle naine ei hiili magama ja mind ära naerma, mees, kes ei vaeva pead tühiasjadega!

Aga mu kunagisse orjamajja tuleb muuseum, sest vähe, naeruväärselt vähe on Maarjamaa mälestanud suurkujusid, kes panid aluse tema tarkusele ja vägevusele, eriti trükkalit, kes õpetas inimesed lugema kurbi raamatuid. Vaata mind, mina ei kohanud trükkalit ega tunne seetõttu tähti, olgu nad taevas või maa peal, ja sellepärast müüdi mind orjaks.

Aga maakuulajate ülemast saab ori Perunimaal.

Aga tema naine leiab varjupaiga siinsamas lossis, siin on suurepärane kastmesegaja töö. Need sõnad lausunud, lahkun tagasi vaatamata, huupi.

 

4.

KÄISIN LÄBI KÕIK PAIGAD.

Kohtan Maarjamaad esimest korda palgest palgesse. Ning iga hetkega ladestub mu hingepõhja aina kibedam masenduse mürk. Kuigi saatus valis mulle välja metsiku maa, uskusin, et see on vähemalt suur, et ma olen saanud suure suguharu kupjaks, kiltriks ja aidameheks nagu unenäos, paraku on mu valdus rusikasuurune lapike, vähimagi avaruseta, mis kallaks inimestesse suursugusust, silmapiiri varjavad metsatukad, talud ja künkad, üha satub teele jõgi või järv. Või koguni meri, mis on suur, kaldata vesi; ma ei ole midagi niisugust varem näinud ja see hirmutab mind.

Alles nüüd taipan, miks inimesed kaebavad valitseja peale ning laulavad ülistusi möödunud aegadele, kui ta ei olnud veel kohanud imetaime, mis kannab inetut võõra kõlaga nime ja lämmatab muud viljad, ja miks nad luuravad mind altkulmu - sest ka meri luurab, viriseb ja kaebleb, kuigi näib siiras ja harras.

"Rakvere on saatanast," ütlevad talumehed erinevais paigus, justkui oleksid kokku rääkinud, ning hüüavad appi Maarjat, nagu suudaks aidata naise nõder aru ja jõud, olgugi ta jumal. Nad on üdini valelikud, sest maakuulajad toovad teateid, et teisal tänitatakse hoopis mind. Seetõttu vaikin nagu munk, huuled kinni pigistatud, ning põrnitsen neid halvava ussipilguga, mille õppisin isalt. Aegajalt sähvan ratsapiitsaga üle turjade, nagu soovitas üks teenreist, kes on selle rahva hulgast pärit. Piits on vist ainus asi, mida nad kardavad.

Kõigi saatus on sama: valitseja käsul saadetakse nad sunnitööle, et kiskuda põldudelt üles vili ja teha ruumi rakvere jaoks. Nad juurivad üles ka põõsad ja puud, mille korbatanud koore all elab nende jumal, ning raadavad üha uusi ja uusi põlde. Sest kogu Maarjamaa tuleb külvata täis rakveret, rakveret, rakveret. Neil on puupakud kaelas. Mõned poetavad rakvere vahele viljaseemneid. Mind märgates tõstavad nad justkui andestust paludes üles tühjad peod, kus ei ole ühtki seemet, ainult verele hõõrdunud rakud. Samahästi võite külvata hambaid, ütlen mõistatuslikult ja lõgistan kaelas hammastest keed.

Siitpeale hakkab sündima imesid. Kellelegi kangastus suveöös veritsev rist, kellelegi talvepakases lumeinimene, kes kaapis jääkirmetise alt juurikaid, keegi nägi sõnajalaõit, keegi jäälille, mis oli nagu silm.

Aga ka maakuulajad on närukaelad. Isegi otse minu õla kõrval ei kaitse nende teraskõvad lihased mind, vaid valitsejat, kelle tahtmine peab olema kõigile luusse ja lihasse raiutud, nad hingavad mulle kuklasse verist auru, et pea püsiks selge. Ning valitseja saadab mulle aina palavamaid kirju, et pöörduksin tagasi lossi, sest kardab mu pärast. Jumal teab, kuidas minugi hing ripub tema küljes, kuid aeg voolab nagu liiv taldade all ja mul on veel palju korraldada, sest olgugi mulle saatusest määratud naeruväärne maalapp, ei saa ma sellele sülitada enne, kui leian parema, ja mul on lõbus keset imesid. Seetõttu, ainult seetõttu ei eksi mu jalg kordagi pealinna, kuigi maa on väike nagu sõrmeküüs.

Viipan valitseja sõrmusega, mis on jumalast, ning käsin koguda iga viienda tera aita ja hoida minu nime peal puutumatult. Kuid ainult see vili, mis ei ole rakvere, lisan hoiatuseks. Enamasti ei küsitagi sõrmust näha, vaid piisab heita pilk mu silmadesse ja selja taha, kus on aur. Kõik tähtsamad isandad tervitavad mind aupaklikult linnade ja külade piiridel. Nende tuimadelt nägudelt ei ole võimalik midagi välja lugeda; aegajalt kantakse ette, et inimesed nutavad.

Reisilt naastes kuulen, et pärast minu lahkumist on lossis kõlanud vaikne muusika, vardas rippunud leinalipp. Seisan pikki tunde hiirvaikselt kirjutuslaua juures, et alustada kirjeldust Maarjamaast, sest valitseja ise on käinud vaid korraks ühe püha allika juures päris linnamüüri lähedal, sedagi asjata, ei vesi ega paik suutnud teda rahustada. Kuid valitseja istub nagu raidkuju, liigutamata isegi sulge oma peos, ning üksainus asi on mulle keelatud: kiskuda valitseja välja tema maailmast.

Siis on ta nagu kuutõbine, pilk klaasistunud või triiviv - kuid mõnevõrra iseäralik kuutõbine, kes ei konda ringi, vaid loeb ja mõtleb, avastades üha uusi tõendeid rakvere hädavajalikkusest.

"Võõrad on meid juba küllalt valitsenud, nüüd on vastupidi, nüüd püüame meie neid endile orjadeks. Sinagi oled hoolimata märkidest ja ennetest ainult sellepärast siin," ütleb valitseja, nägu solvunud ja punane. "Sellepärast, et sa oled võõramaalane ja maailmas levivad jutud, et me oleme inimsööjad, me sööme oma orjad ära. Sa oled vabam kui teised siin maal, sind austatakse kõigist rohkem ja nad näevad seda. Sa oled lossi ori, aga seda nad ei näe. Me ei söö orje," hüüab ta ägestudes, "me oleme aus rahvas, usu mind, Jott! Inimese liha on jäle, soolane."

Lossi orja leib on tõesti vaid pealtnäha magus, sest kui kõrgele lendas maakuulajate ülem ja nüüd on ta surnud! Valitseja räägib loiult, kuidas ta läkitas salga tõrksaid talumehi retkele, et nad kaupleksid maakuulajate ülema orjaks Perunimaale, nagu olnud minu teravmeelne soov. Veel enam, tema külge olevat aheldatud mingi jäle naine, mingi maakuulaja, sest ma öelnud, et Perunimaal makstakse naiste eest hinda, mis katab kuhjaga retke kulud.

Ta ei paku mulle kordagi veini, ei emba, räägib nii, nagu oleksin mõrtsukas. Sõge retk katkes eos. Malev piirati lähimas võõras külas ümber ja notiti viimse meheni maha. Ning maakuulajate ülem ei olnud vapraim sõdalaste seas, vaid virises maohaavade ja tuhande muu häda üle. Valitseja kinnitab, et see olnud leinaretk minu mälestuseks, mis ei pidanudki minema hästi, kuid ta nägu on hall ning ta ei näe vaeva, et usuksin ta sõnu.

Mu südant raputab sünge tuul, et ma ei saanud näha isanda lõppu, nüüd jääb ta mind kummitama. Üks veidi närtsinud, ent kosunud, vahest isegi õide puhkenud naine tuleb pooljoostes kandikuga ja asetab selle mu voodi ette öökapile. Kandikul kiiskab pudel vana head kreeka veini. Naine kummardub mu jalgu pesema. Silmitsen ta jämedaid sääri ja kortsus põlveõndlaid, mis välguvad kleidiserva alt, ning tõstan pudeli suule, et veelkord kogeda, kuidas kogu maailm keerleb mu ümber, nii nagu kunagi, kui ma tohtisin purustada kõik, mis silma alla sattus. Aga ei juhtu midagi, mitte midagi! Ja ma puhken nutma.

Viimaks tungib vein mulle pähe ja sosistab päästva mõtte: küllap on kadunud trükkalil hea meel, kui ta muuseumi ämblikuniitides hõljub käratu perenaine, kes kohendab tekid ja linad, klopib kohevaks padjad, tõmbab tolmulapiga üle riiulid. Annamarta pehme, heasüdamlik pilk takerdub öösussidele, ta lihavatesse laugudesse uppunud silmad on kauged ja hämarad, nagu ei olekski ta see, kelle liuväljal ma nii väga kartsin uisutada.

Hing jahtub alles siis, kui märkan, et mu isandast, sellest ilgest keelekandjast, kes peksis ja sülitas näkku, ei ole jäänud Maarjamaale ühtki jälge, isegi ta munder on laoülema seljas.

Sest laod on nüüdsest minu hoole all. Ja Maarjamaal ei ole midagi olulisemat kui laod.

Palvetan südames, et rakvere lehekodarikud püsiksid mürkrohelised ning kasvataksid hulgaliselt varsi ja veel rohkem imekauneid erekollaseid õisi, rakvere on nuhtlus, mis lubab täide minna valitseja unenäol, saatuse sõrm, mis viibutab Maarjamaal, palvetan rakvere vahele vilja külvavate kaelapakuga talumeeste eest, palvetan isa eest. Käsin püstitada kõikjale üha uusi ja uusi aitasid. Nuusin, õpetan, pragan. Mõistan karmi käega kohut, et keegi ei peidaks vilja salaja keldrisse või mullaauku.

Palvetan kuus aastat järjest ja uskumatul kombel leiavad inimesed ikka veel rakvere kuparde vahelt viljateri, ikka veel kasvavad suured saagid, kuigi põllud muutuvad rakvere õitest aina kollasemaks ning on lõpuks nagu hele kuld. Inimesed kiidavad põlde venivate laulude ja uniste tantsudega. Ajastaega liiguvad suud ja jalad aina aeglasemalt. Seitsmendal suvel käsin hukata igaühe, kes tabatakse külvamas muud peale rakvere.

Viimaks laseb isegi valitseja end meelitada linnataguse põllu äärde, et puhata silmi kolletusel, mis on sama ääretu kui stepp.

"Me oleme liiga kaua keenud omaenese leemes, ainus pääsetee on see, mis paneb vaatama teise pilguga ja toob sügavad mõtted, see, mis on meie tee," kähiseb valitseja, närides rakvere vart, nagu oleks see pöörirohi. "Kasvagu küps vili või mitte, tähtis on tõik ise, tähtis on veri. Tähtis on see, et Maarjamaal oled sina, Jott! Uut, uut verd, siis me ei sure! Aga siin kolkas ei saa sellest mitte keegi aru!"

Minagi ei saa aru. Tõmbun valvele ja tõstan käe kõrva äärde, sest ammu, väga ammu ei ole jumalik vägi rääkinud minu suu kaudu! Valitseja kahtlustas kõiki, nüüd ka mind; võibolla näeb ta läbi, kuidas ma laveerin teadmatuse ja vale õhkõrnal piiril, püüdes sobitada kauneid sõnu pikkadeks segasteks lauseteks, mis ühtaegu oleksid vastus ja jahutaksid hõõgust ta laubal. Ent seekord pääsen vastamata. Enne kui avan suu, variseb valitseja põlluserva, sest on tõmmanud kopsudesse liiga palju maaõhku.

Päike ei hooli inimeste palvetest ja needustest ning unustab end juba mitmendat aastat taevalaotusele, kõrvetades ühtviisi nii rakvere varred Maarjamaal kui nisu mujal. Ka naabrite juures algab nälg, kuigi seal ei köidetud talumehi puupakkudesse ja kasvavad viljakandvad taimed; kuid seal ei taibatud mõelda ka pikkade aegade peale ette. Seevastu minu aidad on viljast lõhkemas, plommid ustel minu enese käega pandud. Nagu võtaks päike kuulda üksnes mind. Ometi on see jumala tahe, ilmutatud unenäos, vägevam ajalike inimeste soovidest.

"Mida teeb üks inimene nii palju viljaga?" raputavad sõgedad minu suunas rusikaid. Näljased tigedalt, surijad korisedes. Heidan kohaletormava inimjõugu sekka peotäite kaupa teri. Paljud ei ole ammu vilja näinud ja küünitavad selle järele nagu metsloomad, käpuli, üksteist puruks tallates, mind unustades. Enamik vaatab siiski eemalt, räbalais ja lootuseta.

Palved hakkavad täide minema. Linna taha saabuvad esimesed killavoorid naabermaadelt. Ööhakul süüdatakse müüri ääres lõkked, nende tulekuma valgustab ähmase vatina kogu linna ning läbi pimeduse põimuvad üksteisesse paljudes keeltes viisijupid nagu paabeli torni ehitades.

Teel tabavad tulijaid kõikvõimalikud katsumused, enamik röövitakse halastamatult paljaks, kuid õnnelikud suudavad tungida läbi kerjuste kadalipu ning puistavad mu jalgade ette äraarvamatul hulgal kaupu ja rahasid. Enamasti niisuguseid, mida ei ole siin mitte keegi varem näinud, isegi mitte valitseja. Paljud heituvad mõttest, et kadalipp tuleb läbida veel teist korda, koos viljaga läbi korisevate kõhtude maa, ning istuvad maha sööma, kuni maod plaksatavad lõhki. Ent leidub ka osavaid, kes pääsevad tagasi.

Seisan sageli hommikust õhtuni lossiväljakul. Määran inimeste saatust, nüüd siis juba ka välismaalaste, kogu maailma saatust, ja häda sellele, kes julgeb kaevelda, et sai liiga vähe! Kuid samahästi võiksin päevad läbi pikutada sulgpadjal, usaldades oma töö kasvõi võõramaalasest orjale, mõnele vilja vastu vahetatud musta nahaga peletisele, sest enamasti ei heida ma kraamikoormatele pilkugi ja ütlen hinna umbkaudu.

Viimased kümme õhtust saabujat ilmuvad linnaväravasse veidi liiga hilja ja liiga lonkides ning tuleks kihutada rakvere põllu taha tühermaale hommikut ootama, nii nagu paljud enne neid. Aga nad on mulle meelepärased, ja nad maksavad rahaga, mitte asjadega.

Aga mitte asjad ja raha ei ole tähtsad, vaid hoopis punased puhvpüksid nende jalas. Mida ma ei ole ammu näinud.

"Kust teie tulete?" küsin hooletult.

"Perunimaalt, leiba ostma," vastatakse sõnu valesti rõhutades, kuid vapralt. Vaatan kõnelejale pinevalt otsa. Mees kohkub ja langetab oma tumepruunid silmad. Kas ta taipas, et nimetas mu sünnimaa nime? Äkki märkas koguni, et minu silmad on pruunid nagu ei kellelgi teisel Maarjamaal?

Ammu on süüdatud väljakul lambid. Õhtune rõskus muudab luud kangeks. Juba kutsutakse lossist mind õhtusöögile, siis veel teist korda, kuid ma ei ava ikka veel kummalistele tulijatele aidauksi. Vastupidi, lasen heita õlgadele villase teki ning me kõneleme edasi. Külalised räägivad aina virilamalt, aina kõhklevamalt, et on vennad, keda kuri isa sundis pikale retkele Maarjamaale, sest kodus valitseb nälg. Aegajalt vahetavad nad omavahel mõned ärevad laused, vaikselt, sõnalõppe neelates, kuid ma kuulen siiski. Vastutulevad killavoorid jutustasid, et ma tukun päevade kaupa päikesepaistel nagu kass. Ma olevat teistsugune, kui kirjeldati, nad on hämmingus. Lõpuks prahvatan:

"Teie olete salajased maakuulajad, teie olete tulnud vaatama, kustpoolt maa lahti on."

Mu sõnad on vaikse videvikutunni jaoks ülearu ägedad, möödujad vakatavad ja vaatavad ehmunult minu poole. Aga kust on nad äkitselt ilmunud, kõik need Maarjamaa maakuulajad, kõik need kumminuiadega viibutavad ihukaitsjad, kui hetk tagasi oli väljak inimtühi? Mu hääl kaigub vastu hoonetelt, müüridelt, konarustelt, paisub möirgeks ja sulab siis müriseva klimbina tänavasillutisse. Koguni tunnimehed, kes peaksid olema liikumatud nagu kaljurahnud, võpatavad lossi ukse juures.

Külalised seisavad keset platsi verejanulise rahvahulga vastas, kes kahiseb mu süüdistussõnade lummas, näod kandilised nagu kastid: lõpuks ometi tabasime välismaa maakuulajad, kes viivad tühjaks meie aidad! Käed hakkavad värisema ja nad pillavad maha peaaegu kogu raha, mis neil kaasas.

Raha ei ole palju, raha on lausa vähe. Mõned vendadest laskuvad käpuli tänavale, et urgitseda munakivide vahelt münte, ülejäänuil tõuseb veri näkku ning nad hüüavad juukseid katkudes ja endale rusikaga pühalikult vastu rinda koputades:

"Ei mitte, mu isand, su sulased on tulnud ainult leiba ostma! Meie kõik oleme ühe mehe pojad! Meie oleme korralikud mehed! Sinu sulased pole mitte salajased maakuulajad!"

Ometi on nad alandlikult küürus, nagu oleksin nad paljastanud. Neid vaadates meenub mulle miskipärast seosetu pilt lapsepõlvest: Ärr hullunult ratsutamas meie ainsal hobusel, üha kannustades, üha kiljudes, nägu surnukahvatu, ümberringi piimjas udu, metsik ratsanik stepis, kord uppumas udusse, kord taas nähtaval. See juhtus pärast seda, kui isa ajas Ärra kepihoopidega minema väljavalitu lävelt, sest armus ise tollesse tüdrukusse, keda ei olnud kordagi ihusilmaga näinud, ja tõi ta endale ümmardajaks. Kuum juga üle palge, sellest piisas, pärast oli Ärr jälle tavaline.

Äkitselt märkan lossiaknal valitseja tumedat varju. Teen paar kerglast tantsusammu ja saadan edvistava õhusuudluse, sest me mõistame teineteist sõnadeta, ent vari ei kao, vaid selle kannul sirutub aknast välja luurav ja kahtlustav pea. Kas valitseja arvab tõesti, et tahan maakuulajaid tema eest varjata?

"Ei mitte, sest teie olete tulnud vaatama, kustpoolt maa lahti on," ütlen kuivalt ja unustan võõrad. Ma ei märkagi, kuidas keegi neist üritab meelt heites puudutada käega mu kuueserva, et pehmendada südant ja siiski paluda vilja. Puhun oma jäistele, kangestunud sõrmedele ettevaatlikult kuuma hingeõhku ega märka ka seda, kuidas ihukaitsja paiskab rahurikkuja sillutisele ja lööb talle saapakontsaga näkku, nagu näeb ette seadus, ning teised lämmatavad rabelemise. Ma ei märka midagi peale liikumatu valitseja.

Panen imeks, et õhk, et vinge tuulehoog, mis palmitseb juukseid ja mürgitab sisemust, ei raba teda jalust. Ent küllap on kõik tähtedesse kirja pandud, vähemalt tema raamatute tähtedesse. Jumal olgu tunnistajaks: ma toon need kümme talle näha! Jumal olgu tunnistajaks, et seon sellega meie saatused kokku, ma ei saa sinna midagi parata.

Maaslamaja kähara valge habeme vahelt immitseb verd. Hea veel, et kuube katki ei tõmmatud, mõtlen urisedes ning mu nägu muutub karmiks. Käsin ihukaitsjal peksmine lõpetada, veel enam, käsin tal vabandada õnnetu välismaalase ees.

Ihukaitsja suu langeb jahmunult pärani, ta silmad valguvad verd täis, põselihas tuksatab nagu jälkusega kokku puutudes. Kuid ta vabandab. Aitab võõra koguni üles ja hõõrub tolmust puhtaks. Ning silitab juba viiv hiljem taas imalalt mu revääri, nagu mina ei olekski võõramaalane, justnagu ta ei näeks, et sarnanen lausa rabavalt Perunimaalt tulnud võõrastega.

"Kas teie isa alles elab? Kas teil on veel üks vend?" küsin, hõõgudes nagu ahjusuu. Palju, palju on veel puudu õndsusest!

"Meil on vana isa ja üks noor poeglaps, kes tema vana ea sees on sündinud," haliseb keegi võõraist kohusetruult; üks nooremaid, söakas, kõigist vähem määrdunud rõivastega, peaaegu armas, "ja ta vend on surnud, ja tema üksi on oma emast üle jäänud, ja tema isa armastab teda."

Ta räägib nähtavasti ülearu, sest vennad unustavad korraks ähvardava ohu ja sülitavad tema suunas raevukaid vandesõnu, isegi rusikad kerkivad. Hirmus Perun, miks määrasid sa meile nii hirmsa karistuse! hüüavad nad kibedalt ning viskuvad minu ette alandlikult põlvili, omavahel sajatades mind saatanaks. Ta on üksi oma emast järele jäänud, kumiseb mul kõrvus. Ja isa armastab teda. On kõle öö, võõras taevas pea kohal, tähedki teistsugused, mantleisse mähkunud inimestes uluvad tuuleiilid, mu süda tõmbub kokku, on nutmise öö. Ei, seda nuhtlust ei saatnud Perun, vaid isa, kostab keegi tumedalt, ärge unustage, ta ütles: "Miks te üksteise otsa vaatate? Vaata, ma olen kuulnud, et Maarjamaal on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!"

"Seep see on," lausun, suutmata kauem taluda nende veiderdusi, "mis ma teie vastu olen rääkinud ning ütelnud: teie olete salajased maakuulajad." Nad isegi ei tõrgu. Käsin heita nad auku, mille lasksin äsja kaevata vangikongide alla.

Lossi naastes märkan ähmast varju libisemas koridoriorva. Pimedusest viirastub raidkuju, silmadki, kuigi neid ei ole võimalik näha. Sulgun kõhedusega tuppa, viskun riietes voodile, nagu ammustel kaunitel aegadel, kui sai rännatud, telgid seljas, ja vajun unenägudeta unne.

Ent ka niisuguses unes ei anta mulle rahu, ka selles kolab valitseja nõdrameelne hing! Sirvib ainsat raamatut mu riiulil, "Kosmosest poliseni", tema enese kingitud, tema enese kirjutatud, ja vaikib. Ning pinge muudkui kasvab, nagu oleks põrandast lakke tõmmatud pillikeel, mis ähvardab katkeda. Löön sõrmedega risti vastu rinda, nagu olen näinud Maarjat appi kutsutavat, löön niikaua, kuni ta hakkab kõnelema:

"Iga jumala päev olen laotanud oma kaitsva hõlma üle sinu, võõramaalane, olen õigustanud sinu tegusid, olen pidanud ikka ja jälle sinu eest välja astuma. Mõtle, Jott, mis saab sinust, kui hõlm maha rebitakse ja ma seisan alasti oma riigi ees? Ja mis saab siis minust enesest?"

Valitseja lausa väriseb mu ees. Kergitan imestunult kulme; võibolla ei ole mu imestus just kõige ehtsam.

"Kui metsik, kui neetult metsik, kui umbusklik on meie maa! Nüüd on mõõt täis, kas mõistad, me tallame omaenese hõlmal. Meil on välismaalasi juba küllalt, võiksime pidada veidi vahet, Jott, ootame ära, kuni rakvere kannab küpse vilja."

Seletan, et äsjased viljaküsijad olid Perunimaalt ning nende poolt ei tarvitse karta kurja, sest ma mõistan nende keelt ja saan aru plaanidest. Pealegi sulgesin nad vanglasse, et teha kindlaks, kas nad on maakuulajad või mitte. Kuid valitseja rehmab raskelt käega ja luksatab:

"Ei ole nad mingid maakuulajad, vaid tavalised maamatsid, nuhkimiseks peab leiduma hoopis rohkem taipu. Las nad minna!"

Mõtle, mu sõbrake, neid saabus siia tervelt kümme! Nad võitlesid mitmel pool elu kaalule pannes üksnes selleks, et võtta maailma teisest otsast kaasa peotäis vilja!

Mõtle, mu sõbrake, nad jätsid maha pesamuna, isa kõige kallima, kes kannab edasi verd! Isa asetas nad erinevatele kaaluvihtidele ja kümme kerkis ühe vastu üles, pesamuna vastas!

Mõtle, mu sõbrake, isa on valmis ohverdama kõik need kümme ega läkita oma ainsat poega nendega kaasa, mõtle, sõbrake, mu isa ütles: "Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!"

"Ma räägin hoopis muust!" katkestab valitseja mu sõnade voolu. "Mis oli sul arus, et seadsid maakuulajate ülemaks neegri? Määranud vähemalt araablase, kes küll läigib rasvaselt, aga on siiski veidi meie moodi! Nüüd nõutakse sinu pead, ja ka minu pead!"

Kuid valitseja ei tahagi kuulda vastust, iga ta ihurakk karjub ainult üht tüütut küsimust: mis saab laoülemast, mis saab laoülemast? Vaene valitseja, kas ta tõesti ei märganud, kuidas munder kärises õlgadest ja lotendas kõhul, kuidas laoülema ainus silm pilkus mütsinoka all nagu kakaduul, kas ta kavatseb oma süüd nagu kaamel igavesti kaasas kanda!

Lohutavad sõnad ei tule üle mu huulte. Sest siis, kui mina olin alles põhjas, nii põhjas kui võimalik, irvitas laoülem ammu kaanel. Miks ei võinud ta siis, kui mina rabelesin kaane poole, tõusta kõrgustesse ja saada väljavalituks? Siis oleks hoopis tema see, kelle ihu vastu kleepub õigus, aga tema üksnes irvitas, kuni silm loksus peast nagu vein üle pokaaliserva jumalate õnnistuseks. Võibolla jääb ta pendeldama ametist ametisse. Aga teda võib tabada ka venna saatus, kõik on heitlik, nii heitlik. Valan pokaalid pilgeni veini täis; mõtlen, et isegi mõrtsukatöö ei ole alati mõrtsukatöö, ja ühtki tilka ei loksu maha, mõnele on surm õnnistuseks, mõne surm on õnnistuseks teistele. Me joome kurvastusest.

Avan keset kallistusi silmad. Ah, mis oli mul arus? Mis oli mul arus! Mu plaan on veel palju suurem kui see tühine sõrmeliigutus, mille eest praegu ähvardatakse me päid, mu plaan on sündinud valitseja enese sõnadest ja mõtetest.

Neist küll sündinud, kuid juba ette rutanud. Kahetsen, et ei saa talle seda jutustada, sest ta silmad tuhmuvad.

"Kas tõesti on läinud täide ennustus, et saabub aeg, mil sa hakkad talitama omapead? Ma ei suutnud uskuda, sest öeldi ka, et siis olen mina juba nõrk ja ettevaatlik," haliseb valitseja. "Targad raamatud räägivad, et inimeses on pärilik muld, mis seguneb seda paremini, mida kaugemad on vanemad teineteisest. Näiteks hobune ja eesel. Või ahv ja keegi meist. Kõige hullem on, Jott, et ma ise tahaksin toimida täpselt nagu sina! Tingimata peavad maad kuulama just neegrid, see on nii kaunis pakase ja lumiste küngaste taustal!"

Soovitan anda kahtlejad ja vasturääkijad uue maakuulajate ülema hoolde. Siis saab ta kõigile kerge vaevaga selgeks teha, et on võimas mees ja võimsaks saab ka maa, mida ta kuulab. Siis lämbuvad salasosinad iseenesest.

"Ma teen kõik, et see haisev neeger end tõeliselt näitaks!" tõotab valitseja. Ta silmad pöörduvad pahupidi ning ta vajub põrandale, prillid kukuvad puruks. Kuid see ei ole haigushoog: hoo puhul on kõik hoopis hirmsam, see on üksnes väsimus.

Raputan, kuni ta ärkab taas. Näitan naerdes prilliklaase. Luban otsida teised, mis ei ole nii ümmargused ja jätavad parema mulje.

"Kui sa oled lahke," koriseb valitseja, pea alaspidi, sülg suunurgas. "Aga sa oled mulle valetanud. Sa magad naisega ja häbistad mind. Alamat tõugu lesknaisega, kes on kastmesegaja. Sind pilgatakse!"

Mu käsi vajub iseenesest kellanupule. Käsin valitseja tuppa kanda. Teenijad liiguvad käratult, imestuseta, nagu sageli. Seejärel helistan uuesti kella ning kutsun vangid.

"Nii tõesti kui valitseja elab," ütlen neile Maarjamaa venivas keeles, "teie ei tohi siit ära minna, enne kui teie noorem vend saab siia tulnud. Läkitage üks eneste seast, et ta teie venna tooks. Nii tõesti kui valitseja elab, teie olete salajased maakuulajad. Tehke seda, siis jääte elusse; mina kardan jumalat."

Augus on murdunud nende viimane kõrkus, nad vaatavad mulle otsa niiskelt nagu koerapojad ja isegi nende punased püksid on kurvalt lontis. Mõne üksiku silmis habiseb veel nõrk elusäde. Jumal üksi teab mu pisaraid, mis voolavad hinges, kui kuulen vendade halinat, et isa lööb teate tooja maha ja ülejäänud jäävad mädanema Maarjamaa auku, kuni kuri elajas sööb nad ära; sest igaüks neist vajutaks ka üksipäini alla kaalu, mille teisel poolel asub kogu Maarjamaa rahvas, vahest ainult Ärr mitte, ja ometi ei ole ma teinud kellelegi sama palju haiget kui neile.

"Eks ma rääkinud teile ja ütelnud," tänitab Ärr Perunimaa keeles. "Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!"

Teised kõik on vägevad mehed. Kuid ma ei või end reeta, sest aegajalt tuleb ohverdada väike, et võita suur. Naudin juba ette nende üllatust, kui nad mängu lõpus arvestavad kokku, kui suur on igaühe kasu, selle mängu õnnelikus lõpus, millest nad ei näe praegu veel undki, kuigi mängivad juba pikki aastaid.

"Kui teie olete korralikud mehed," jätkan irvitades, "siis jäägu üks teie vendadest kinni teie vangihoonesse, ja teie minge, viige vilja nälja pärast, mis teie majades, ja tooge oma noorem vend minu juurde, et ma teada saaksin, et te ei ole mitte salajased maakuulajad; siis tahan ma teie venna teile anda, ja teie võite siin maal kaubelda."

Köhin kurgu pidulikult puhtaks. Tõstan aeglaselt pika noa, millega lõigatakse lahti raamatulehti, ja pööran otsa Essu suunas. Vend laskub härdaid sõnu pomisedes jõuetult põlvili, kuid kaaslased seiravad tema tembutamist parastades ja õnnistavad mu äkilist meelemuutust. Teenrid mässivad Essu nööridesse. Vaatan, pea viltu, kuidas jändrik tumedajuukseline jõumees on järsku samasugune putukakookon kui pilt valitseja raamatus. Nüüd saab ta veeta lõputu aja augus, ketiga seina külge aheldatud.

Teised juhatan uhkeima aida juurde. Las näevad, et Maarjamaa on muinasjutt ja mina muinasjutu valitseja! Vaatan muheldes, kuidas nad raputavad salvest salve sammudes nõudlikult pead, sest Perunimaal ei küpsetata leiba hapust rukkist, vaid nisust. Nad ei räägi sõnagi Essust, ka mitte omavahel, nende suus on üksnes vili. Nende silmades on üksnes vili, nende kõrvades on üksnes vili. Käsin täita Perunimaa meeste autod parima nisuga, mis Maarjamaal kasvanud, kuigi furgoonid on põhjatud ja käed osavad paigutama. Olen isegi sedavõrd väärikas, et ei avalda imestust võõraste vähese raha üle.

Ulatan mündid lähimale maakuulajale. Tema nägu on külm nagu kaljurahn, ning ta poetab raha vargsi nisuterade sekka.

Vennad sukelduvad kerjustest habisevasse öösse. Ma ei lehvita neile järele. Sammun jala läbi pimeda ja unise linna. Peatun väikese maja juures, mis meenutab tuultest räsitud sara. Uitan mööda ahtaid haudvaikseid koridore. Ma ei ole käinud siin terve igaviku, mitu elu. Korraks kahtlen, kas suudan üldse leida, mida otsin, sest neisse kollastesse niitidesse võivad kaks inimest mässida end lõputult, saamata teada, et ka teine on olemas. Ent äkitselt näib kõik kodune, tunnen ära isegi mõlgiga solgiämbri, haaran meeleliigutusega selle sangast ja tahan minna seda tühjendama. Ainult verevaest plikat ei ole, Annamarta tuharad on nagu paat, lõug kolmekordne, rinnad kui arbuusid; niisugused arbuusid, mis kasvavad Perunimaal. Enam ei mahuks me koridoris teineteisest mööda.

"Jumal laskis tulla sul elusana läbi linna, mööda varastest ja kerjustest, kes tapavad kõiki ja eriti rikkaid," ütleb Annamarta vaikselt. Jumal oleks võinud saata siia kelle tahes, sosistan vastu, see oleks võinud olla ka mõrvar või vägistaja! "Jumal tõi sinu," kordab Annamarta.

Ta tirib mu kättpidi trepist üles ärklikorrusele, kus oli kunagi minu tuba. Voodist on alles vaid pilpad, laialiloobitud riidenarmad on takerdunud kardinapuule ja konksudele seinal nagu serpentiinid, nagu nöörredelid, keegi on elanud siin välja oma raevu. Annamarta klammerdub huultega mu lõua külge. Ta hambad sasivad mu habemekarvu. Süda hakkab pöörlema ning ma tunnen valu. Paiskan ta voodi varemetele.

Hommikul ärkame sellest, et klopitakse vastu ust ja aknaid. Kostavad kilked, õuel müdisevad sammud. Muutun higiseks ja kähisen Annamartale, et ta peidaks end kardina taha, enne kui hilja, sest isand takseerib nõutu pilguga õueteel, kustpoolt ma torman teda tervitama. Varsti on ta esikus, varsti turnib juba trepiastmeil ja avastab meid teineteise embusest!

Annamarta, unesegase Annamarta käed haaravad pruuni, laiguliste lehtedega raamatu ning hakkavad värisema. Hetk hiljem purskuvad silmist pisarad. Ta ei täida mu harrast palvet, vaid vangub hoopis trepist alla, otse hädaohukolde suunas. Nüüd viimaks läheb tal korda mind hukutada, mõtlen ilma vihata. Hoovis on kamp rännumehi; nende juht hakkab mind nähes erutusest värisema.

"Siin elas kuulus trükkal, Maarjamaa uhkus!" nuuksub Annamarta, kobades sõrmedega mööda raamatu narmendunud kaant. "Ka mina elan siin! Ja ma olen armunud tema raamatutesse! Ma loen neid vahetpidamata, mina, üksildane naine! See on minu trööst selles kambrikeses! Samas kambrikeses, kus elas kord trükkal, haududes plaane!"

Piinavalt kaua samas vaimus, paljud, kes tulid trükkali pärast, ei saa minult silmi. Kui külalised sulgevad viimaks aiavärava, lakkab ka ulg Annamarta kõris. Nõuan selle labase näitemängu kohta aru, ent Annamarta vastab jahedalt, et nii olevat käskinud mina ise, siis, kui selgus, et trükkal ei olnudki trükkal, vaid hull, kes ostis kokku teiste raamatuid.

"Saabub päev, kui trükkal asendatakse sinuga," lausub ta. "Siis panen oma armastavad käed tagasi sinu peale, Jott, ja räägin sinust, kuigi siis ei ole sul enam midagi vaja, sest muuseume rajatakse surnutele. Aga Maarjamaal võibolla ka elajatele, nii nagu kirikutes on Maarja ja tema poja kõrval valitseja ja sinu pildid, kollased rõngad ümber pea."

Neid pruunides toonides pühapilte kuldab kroonlühtrite mahe valgus, muutes me näod suursuguselt sinakaks. Mis sellest, et armastavad käed puuduvad, kui leidub kaitsev hõlm, Annamarta! tahaksin hüüda. Hõlm on palju kindlam tugi: kui käed otsast rebitakse, ei kasva uusi, ent kui hõlm maha rebitakse, saab õmmelda uue hõlma. Käte all elab käte ori, hõlma all elab hõlma isand, Annamarta.

Taandun vargsi, seljas trükkali koiaukudest puretud ruuduline pintsak, mille Annamarta mulle kinkis. Lossi jõudes kerkib palavik. Veedan mitu kuud jampsides. Alles pärast kuulen, et kui valitseja nägi mu ihul tantsimas kurje vaime, pöördusid temagi silmad pahupidi ning me tuikusime varikujudena mööda lossi, elu tardus, isegi killavoore ei lubatud linnaväravast sisse.

"Ma tahan, ma tahan," koogas valitseja. Mina olin vait. Paljud nutsid. Seisime verekausside juures, kui maakuulajate ülem istutas alles auravad, alles tilkuvad pead võõraste kehade külge, ning keksisime ja huilgasime koos rahvaga, kui pea püüdis vale keha hammastega lõhki pureda, keha aga vonkles tuimalt ja iseteadvalt mööda arusaamatuid radu, korralduste suhtes kurt.

Kui vaatepildist väsisime, langes meie tüdinud pilk villastele meestele, kes jutustasid kirikutes Maarjast, neile naljakatele ümaratele meestele, kelle palged olid rõõsad ja lõug rasvane, sest oma luiskelugude vastutasuks nõudsid nad kogu vara, mis laegastes veel tallel. Nad seisid küünlavalgel meie pühapiltide juures ja pomisesid silmi pööritades kiidusõnu, ent suud kõverdusid põranda suunas. Kõverad olid ka sõnad, mis nad külvasid kuulajatesse, nad rääkisid, et Maarjamaa olevat sünnitanud süütu rahva, mis hiljem langes puuseppade ohvriks, kes lasksid talle sarikad peale variseda.

"Nii nagu ka Maarja!" hüüdnud seda kuuldes valitseja. Ta hääl olnud kiunuv, kuid kõmisenud sedavõrd läbilõikavalt võlvide all, et jutlustajate päid olevat läbinud selgusevälgatus. Nad leidsid oma raamatutest kerge vaevaga üles sobivad kirjakohad ning lubasid mind ja valitsejat üheskoos altari ette.

Meid laulatati öösel ja salaja kusagil maakirikus; esimese kukelaulu ajal sõitsime juba linna tagasi. Kuid sellest käigust ei saanud abi, me jampsisime edasi.

Üldiselt arvatakse, et süüdi on päike, põud ja ikaldus. Hulk rahvast on kuumarabandusse või päikesepistesse surnud, meil läks veel hästi, me tõusime jalule. Kui ma lossi juubelduste saatel endasse tagasi tulin, hakkasin paaniliselt otsima abieluvoodit. Ent näib, et ma elan oma vanas toas ja üksi, ka voodi on endine, kui valitseja tuleb mind vaatama, siis koputab häbelikult ukse taga. Seisan taas päevad läbi lossi ees ja vaatan taevasse. Päikesesse, kaugustesse.

 

5.

NAD TULID LÕPUKS SIISKI.

Samad kaubaautod, ent mõlkis ja tolmused, samad punased puhvpüksid, ent räbaldunud ja viletsa, katkeva niidiga paigatud, samad näojooned, ent näonahk kaetud kortsupuruga, huuled korbatanud, juuksed hallisegused. Selles ei ole midagi imekspandavat, sest kelle käsi oleks käinud neil venivail ja lõputuil näguriaastail hästi! Isegi aidad hakkavad saama tühjaks.

Neid on taas kümme, kuigi Ess jäi vantvangiks. Teistega on kaasas üks noormees, alles habemeta, alles poiss.

Poiss küll, kuid juba nagu karu, rind karvane, kõht käristanud nööbid pluusi eest, vastand kõigile sel näljaajal. Kui ta koputab kämblaga lõdvalt vastu mu õlga, löövad põlved vankuma; olen tõvest alles haiglane.

"Pee," ütleb ta vähimagi aukartuseta.

"Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!" hüüan kohkunult. Pee pannakse nimeks ainult harukorral, ainult kõige vägevamatele, kelles heliseb täiuslik Peruni vägi. Mõistan alles nüüd, et isa pidas mind liiga kiduraks ja lootis veel üht järelkasvu, ning juba minu sündides, mitte alles siis, kui ma kadusin.

Miks küll ei teinud ta seda kingitust mulle! Võibolla oleksin siis praegu valitseja, keda kõik armastavad ja kardavad, valitseja omaenese kodus, mitte lossi ori võõral maal, kas mitte just isa salasoov ei olnud mu õnnetuste tõukejõud? Käsin viljahunnikud kätte näidata ja vangun lossi. Uimerdan mööda koridore, märg marlimähe laubal, viimaks leian ühe teenri ning hüüan talle pisaraid varjamata:

"Vii need mehed sinna kotta, ja tapa üks tapaveis ja valmista see; sest need mehed peavad minuga lõunat sööma."

Just siis, justkui varitsedes võimalust paljastada mu häbi, ilmub valitseja. Vaatab imeliku muigega mu punetavaid silmi ja kutsub hämarasse orva külgakna juures, mis on ta lemmikpaik, tema üksildane luurepost. Tõmbun pingule ja otsin põgenemisteed. Ent valitseja ei ole põrmugi tige, vaid keerleb nagu vurr, lummatud oma uutest prillidest, millega ei ole võimalik lugeda.

"Ring on täis saanud - olen raamatutes lõplikult pettunud," lausub valitseja. "Isegi paabeli targad ei suutnud ette kujutada kõike seda, mis sinul õnnestus. Las ma lehitsen parem sind ennast."

Ma ise muretsesin talle need prillid, klaasid roosad nagu põsed, roosad nagu toatuhvlid ta jalas. Valitseja seletab õhinal, et pani need praegu esimest korda ette. Eelmised purunesid ammu, kuid seni oli tal niigi hea, ta vaatas sinnapoole, kuhu ei ole prille tarvis.

Märkan läbi akna, kuidas mu vendi rebitakse mööda sillutist lossi poole ja neil on ahelad kaelas. Läkastan virilalt prillide suunas ning torman trepist alla.

"Ma nägin juba ammu, et sa neid armastad, aga see on hull kiindumus," kostab selja taga valitseja pettunud urin. "Sa ei tohi. Me suhete veele tarretub uuesti jääkaas, Jott!"

"Ma palun, mu isand," räägivad vennad hirmust segastena läbisegi, "meie tulime esimesel korral tõesti alla leiba ostma! Ja see sündis, kui me öömajale saime ja oma koormad lahti tegime, vaata, siis oli igaühel raha tema koorma suus, meie raha tema mõõdu järgi! Ja meie oleme selle eneste käest tagasi toonud! Ja meie oleme teist raha eneste käes alla toonud, et leiba osta! Meie ei tea, kes meie raha on meie kottide sisse pannud!"

"Olge rahul, ärge kartke," kostan naerdes, "teie jumal ja teie isa jumal on teile salaja varanduse teie koormate sisse andnud; teie raha on minu kätte saanud."

Vabastan nad ahelaist, sest kõik, kes on lossi palutud, peavad tundma end hästi, minagi saabusin kord vabalt, kuigi võinuks juhtuda teisiti. Käsin tuua Essu teiste hulka. Ta on vedelenud kaua üksipäini augus, kuid vendade näod on tema tüseda, rakverelehtedest ümmarguse palge kõrval hallid ja hangunud nagu laava, mõnigi kahetseb, et ei olnud Essu asemel Maarjamaal, vaid konutas stepis, käkras, tolmune, räbaldunud.

Juhatan vennad lossi kõige uhkemasse saali. Võti ägiseb lukuaugus ega keera, kuigi seda väänavad maakuulajad, kelle käsivarred on niisama jämedad kui teiste kael. Uks kääksub hingedel ega avane, kuigi sellele rõhuvad maakuulajad. Kas mul on valitseja luba, veereb mööda ülemteenri huuli tumm küsimus. Mu kulmude vahele ilmub vihakorts ning uks paiskub valla.

Selles saalis võetakse vastu vaid kroonitud päid ja valitsejaid, minagi olen pääsenud siia haruharva, ainult siis, kui valitseja vajab tuge, ent ka täna viibivad siin valitsejad, kuigi nad seda veel ei tea.

Nähes hõrgutisi, mille maitsegi on juba ununenud, mahenevad teenrite, ümmardajate ja ihukaitsjate palged, suunurkadest nõrgub vett. Kaetakse kaks lauda, üks lossirahvale, teine võõrastele, nagu alati, kui külalised on maalt, kus ei austata Maarjat. Kuid ma lasen paremad palad kanda kõrvallauda ja istun ka ise Perunimaa meeste sekka ning naljatan saali haudvaikuses.

"Kas teie vana isa käsi hästi käib, kellest teie rääkisite?" küsin ootamatult. Mu hääl on tige nagu kõu, silmist sahisevad välgunooled.

Vennad kerkivad robinal lauast ja viskuvad mu jalgade ette hunnikusse, kartes vist, et olen kuri nende, õnnetute võõramaalaste peale. Siiski mitte kõik - Pee, härjaturjaga noormees, märkab vaid toolist mööduvat mossis teenijatüdrukut ja püüab teda patsutada, trummeldades rusikatega üle vendade küürus selgade. Pee ei märka midagi, ei karda midagi, ikka veel ei ole õndsus käes.

"Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles," lausub keegi kivise näoga, häälgi kume ja kivistunud.

Tõstan lugematute juhmide pilkude saatel Pee ette poole kogu söögist. Pidulikult, oma käega. Saali läbib kahin, suurimad põikpead hiilivad roogasid puudutamata minema. Ta jampsib jälle! kostab nurkadest imelikku hala. Panen tähele virilad näod, panen kõik tähele. Keegi komistab ühele vendadest jala peale, keegi riivab kannaga teise venna juukseid, ma ei takista, panen vaid tähele.

Ootamatult avaneb seinakapiks maskeeritud salauks ja saali libiseb valitseja. Kuid taas on teda vallutanud jumalik valguskiir, mis sööstab teise, imelisse maailma. Ta ei kuule, kuidas teenrid anuvad, et ta lõpetaks segaduse lossi pühapaigas, vaevalt märkab üldse, kuhu on jalutuskäigul sattunud, ta nägu äestavad sügavad kortsud ja vaod, jampsliku öö jäljed. Üks silmadest vaatab korraks kõõrdi ning ma kahetsen, et tal ei ole prille ees.

Annan korralduse juhatada ta tagasi kambrisse. Vennad seiravad aukartlikult, kuidas keegi ei vaidle vastu mu käskudele. Koguni Pee on hämmingus, silmis kummaline sära ja äratundmine.

Ka minu silmades on sära: käsin kanda lauale parimad veinid ja viinad, kange õlle, kõik, mis on hoitud lossi ladudes päevaks, kui päike kaob taevavõlvilt ja laseb taas voolata vihmaveel, kõik meie peoviinad. Kallan kruusidesse vana head nisupiiritust, mis niidab jalust isegi härja.

Ning peagi külalised elavnevad. Keegi katsetab esimese müriseva naeruga, teine vajub lõdvalt toolikorjule ja pühib puristades higi laubalt, kolmas hõõrub jalgu vastu lauaplaati, keegi paiskab kildudeks karahvinid, serviisid, liuad, kogu selle naeruväärsuse, mis laual eputas, keegi alustab kükktantsu, mis on hoopis midagi muud kui Maarjamaa uimane tammumine, nii hästi ei ole siin veel kunagi tantsitud!

Lossiteenrid põgenevad käsi silmadele ja kõrvadele pigistades, arvates, et ma olen hullunud. Et me kõik oleme hullunud. Aga kuidas märatses minu vaene isa! See, et praegu lõhutakse kõik, mis kätte puutub, on üksnes tema vempude kahvatu vari! Ihukaitsjad hoiduvad aralt seinte lähedale, mis näivad ainsad kindlad toed varisevas maailmas. Ent vendade räme naer paneb seinadki vappuma.

Teistest kõige rohkem suudab juua Pee, nagu hobune; ning ma küsin külalistelt:

"Kas see on teie noorem vend, kellest teie mulle rääkisite?"

Pee järab hiiglaslikku lambakintsu, mis upub ta pihkude vahele nagu kanamuna, ning patsutab viimast allesjäänud tütarlast. Otsekui ei oleks vahepeal sääskegi lennanud läbi saali. Ta silmad on taevasinised nagu ei kellelgi teisel. Mitte nagu vendadel, isegi mitte nagu Maarjamaa meestel, kes ootavad käsku, et teda vahistada. Ta taevasinistes silmades ei helgi kübetki imestust ega tänumeelt. Teen peole järsu lõpu. Käsin avada keset ööd linnaväravad ja külalised välja kihutada.

Maakuulajate palged säravad rõõmust, kui nad poetavad raha külaliste koormatesse, ning Pee koormasse hõbekarika, millest ma joon siis, kui olen koos valitsejaga; aga jõin ka täna, peeker on viinast märg. Vennad kakerdavad lõdisedes munakividel. Ronivad autodesse ning sõidavad vilja all rappudes vaevaliselt linnatagusest mäest üles, vastu päikeseviirule, mis ennustab järjekordset kõrvetavat päeva, sõidavad midagi taipamata. Ainult rakvere, lõunamaa taim, püsib roheline ja kasvatab kauneid kuldkollaseid õisi, sest tal on soe.

Loojangul lookleb killavoor sama teed tagasi, mäest alla. Ootan neid juba. Pee ei erine enam kuigivõrd teistest vendadest, ta ihul on vermed, põsk voolab verd, tal on raske liikuda. Kuid ta ei hala. Kui vennad püüavad sundida teda kummarduma minu ette, jääb ta selg sirgeks nagu nui ja lõug tõuseb kõrgilt püsti. Maakuulajad heidavad karika põlastades Pee kõrvale tolmu.

"Mispärast tasute teie kurja hea eest?" noomin, südames ängistus, et elu ei ole mu vendadele mitte midagi õpetanud. Nad murravad maha igaühe, kes vaid suvatseb neile jalgu jääda: kunagi minu, nüüd minu ainsa lihase venna. Täidan karika magusa veiniga. "Eks see ole see, kust seest mu isand joob, ja ta nõiub sellest? Kurjasti olete teinud, mis te olete teinud."

Sunnin vendi jooma, kuid nad niisutavad vaid umbusklikult huuli, kartes, et tahan neid mürgitada. Vaikin ja ootan. Taas kahiseb väljak. Nad olid siiski välismaa maakuulajad, nüüd tuleb nad puua, uputada, tulle heita! Muudkui vaikin, muudkui ootan.

"Mis peame meie oma isandale ütlema?" kisendab viimaks keegi vendadest habet katkudes. "Mis peame rääkima ja miks peame endid õigeks panema? Jumal on su sulaste ülekohtu leidnud; vaata, meie jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas on leitud."

 "Ei tule mulle mõttessegi seda teha!" kostan muiates. "See mees, kelle käest karikas on leitud, see peab mulle sulaseks jääma; aga teie minge rahuga üles oma isa juurde."

Kuid mu leebeid sõnu kuuldes käristavad nad alandlikult oma rõivad lõhki ja röögivad "Halastust!", nii et isegi minul jooksevad sipelgad üle ihu. Aga see on vaid teesklus: nad püüavad mu südant pehmendada vaid selleks, et päästa oma nahka, nad rumalad loodavad, et isa halastab neile, kui kuuleb, et kuigi Pee pälvis oma nurjatuste eest hirmsa karistuse, seisid nad tema eest mehiselt viimse hetkeni. Mu vaimusilma ette kerkib pilt, kuidas vennad saabuvad päid õlgade vahele surudes kodukülla. Isa libistab pilgu üle nende hõrenenud rea. Kirves seisab nurgas.

"Et ma seda õnnetust ei peaks nägema, mis mu isale juhtub!" piiksatab keegi Maarjamaa keeles.

Tema konarlik kõne ajab pealtnägijad naerma. Juba on rusikasse pigistatud esimesed kivid, juba murtakse pargipuudelt oksi kaigasteks. Üksnes Pee on endistviisi rahulik nagu jää. Nagu jääkaru: ei hirmu, ei lootust, ei paluvat viibet minu suunas.

Komistades ilmub lossi lävepakule valitseja, must kapuuts tihedalt silmile tõmmatud, käes põlev küünal. Maapind pöörleb mu jalgade all. Ma küll ainult sosistan, kuid haudvaikuses kõlab iga sõna kümnekordselt tagasi:

"Saatke iga mees mu juurest välja."

Valitseja lahkub esimesena. Nagu elav surm kõnnib ta midagi märkamata üle väljaku munakivide, ees minu kingitud prillid, ja klõbistab hammastega, tuline rasv nõrgumas nahale. Tema kannul lähevad teisedki, viimaks langevad lossiuksed kolinal kinni. Tõstan karika suule, rüüpan põhjani selle veini, mida peeti mürgiseks, ja lausun:

"Mina olen Ii, teie vend, kelle teie olete Maarjamaale ära müünud."

Siinses keeles, sest olen nõnda harjunud. Vennad põrnitsevad mind tuhkhalli näoga. Nad näevad kadunud venna varikuju, mille vanakuri on kergitanud surma pimedusest elusuuruses nende silmade ette, ning nende õlad vabisevad ja rusikad tõusevad õieli.

"Tasa! Ta saab aru!" manitseb Ärr, kõige vanem, kõige arukam. Vaene isa, ta ei tea ikka veel, et Ärral seisab silme ees esmasünd, et Ärr võib sellepärast laskuda veretööni!

Vennad tulevad vaiksel, ähvardaval, meeleheitlikul sammul minu suunas, nagu haavatud kiskjad, keegi uriseb, keegi vannub, keegi haigutab salakavalalt, ja kõik nad hüüavad appi Peruni, oma jumalat, kes asub igal pool, ka Maarjamaal, ning juhatab samme.

"Ja nüüd ärgu saagu teie meel haigeks," pomisen, aga vennad lähenevad nagu müür, "ja ärgu süttigu teie viha põlema isekeskis, et teie mu olete siia ära müünud; sest elu ülevalpidamise pärast on jumal mind teie eele siia läkitanud."

Äkitselt takerdub Elli pilk Maarja ja tema lapse pildile, mis ripub lossi uksesambal. Ta püüab silmi naise süütult palgelt eemale rebida, kuid ei suuda, võibolla sellepärast, et süütus on petlik nagu lahvandus jääs, ning ühtäkki ta silmad sulguvad ja huul ripneb lõdvalt allapoole, müür mõraneb. Mu kõrvus kumiseb lakkamatult üks ammune hääl: pesamuna, hästi hoitud, töökas, vähenõudlik, vaadake, kuidas karv läigib, Peruni nimel, patt oleks lasta tal mädaneda.

"Aga jumal on mind teie eele läkitanud, et ta teile sugu üle jätaks maa peale ja teid elus peaks suureks ärapäästetud hulgaks," vormib mu suu nagu masin üha uusi ja uusi sõnu, kuni vennad peatuvad ja hakkavad haledalt niutsuma nagu koerakutsikad. "Jõudke ning minge üles mu isa juurde ja ütelge ta vastu: Nõnda ütleb su poeg Ii: "Jumal on mind isandaks pannud kõige Maarjamaa üle; tule mu juurde alla, ära viivita; ja sa pead Maarjamaal elama ja minu ligidal olema, sina ja sinu pojad ja su poegade pojad ja su pudulojused ja su veised ja kõik, mis sul on." Ja vaata, teie silmad näevad ja mu venna Pee silmad näevad, et mu suu teie vastu räägib."

Need on kaalukad, ülearu kaalukad sõnad. Kardan, et Maarja välk lööb mu neid kuuldes maa sisse tuhaks, sest küllap oli just Maarja pilt see, mis mind praegu päästis lõhkikiskumisest. Ent Maarja, habras naine, ei näi põrmugi hoolivat, et ma olen tänamatu. Ei, ma olen leebe ja helde, olen halastav ja mahe, sest päev on suur, viipan, et vennad tuleksid lossi.

Lossiuks sulgub väga tasa; vennad on veel vaiksemad. Heidan nende jalgade ette kallid linased ülikonnad, sest räpased nartsud ole kohased väärikatele külalistele, igaühele ühe, Peele koguni viis, kõik talle küll liiga väikesed, sest tervel Maarjamaal ei leidu sedavõrd võimsat meest kui Pee. Las näevad, kuhu ma oma vaimus juba toona rändasin, kui nad mind stepis kiusasid, las näevad, kus viibisid minu mõtted siis, kui nende endi madal laup oskas soovida vaid seda, et ma nendega võidu stepis lambaid taga ajaksin, mina, esmasündinu! Märkan koguni pisaraid; üksnes Pee silmi ei loorita möödaniku taak ja ta vaatab mind pilklikult, temal ainsana ei ole midagi salata ega meenutada.

Haaran rabatult Pee pea oma käte vahele ja suudlen teda laubale - oma ainsat venda. Teisedki küürutavad minu ette, et saada suudlust, kuid ma tõukan nad järsult eemale, sest nii oleks teinud ka isa.

Ümberringi on peeglid. Kõikjal, kuhu langeb mu pilk, roomavad mööda klaasi salalikud näod, nägudel surma pitser. Uimane, uimane rahvas!

Viimaks kogub end esimene habisev vari ja hiilib üle lageda põranda minu suunas, siis laperdab teinegi nagu liblikas mööda libedat marmorit küünlaleegi poole, kuni igast nurgast ja orvast pudeneb lossirahvast. Need, kes ennist pomisesid sajatusi, võistlevad nagu rotikari koha pärast hõiskajate esireas. Nende näod on meeles.

 Valitseja köhatab sügavmõtteliselt, kuni saabub vaikus, ja keerutab mõttetarga kombel prillisanga. Ta loeb ette raamatu, mis räägib mooramaa mehest, kellel kasvab seljas valge nahk. Lehti lapates leiab ta ka jätku. Mooramaa mehel on vennad, kes tulevad tagantjärele ja saavad suureks. Imetlushüüded paabeli tarkade ettenägelikkusest kerkivad laeni.

Saal on uuesti üles ehitatud, nagu ootaks pikisilmi meie naasmist, üksnes veidi lihtsam ja hallim kui enne. Enam ei ole vahet omade ja võõraste vahel, lauad lükatakse kokku ning lossirahvas otsib asjatult oma kohti, valitseja on esimene, kes istub minu ja mu Perunimaa vendade kõrvale ja sööb meiega samast kausist.

"Kuidas tohivad istuda lauaotsal kõrvuti süütu poolalasti neiu ja karm sõjarüüs mees, kuidas tohivad Maarja ja Perun üldse kohtuda?" pomiseb keegi manatark oma habemetuusti, ometi nii valjusti, et leidub kuulajaid. Juba karjatab järgmine nõid: "See on hukatus! See on hukatus!", nagu oleks neil täiesti meelest läinud päev, kui nad ei suutnud seletada valitseja unenägu, päev, mil nad paljastasid, et neis puudub vägi. Juba on tekkimas segadus; üksnes Pee huilgab parastavalt. Ent kolmas, hoopis sõbralikum nõid loitsib Maarja ja tammepuude nimel oma tigeda lauanaabri tuhaks ning kõik plaksutavad kaamelt käsi, valeprohvet on paljastatud, Maarjamaad saadavad võimsad ended!

"Ütle oma vendadele," lausub valitseja pärast tooste tuliselt. "Koormake oma veoautod ja minge Perunimaale, võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juurde, siis ma annan teile Maarjamaa parimat ja te saate süüa maa rasva! Võtke endile Maarjamaalt autod, rongid ja lennukid väetimate laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge! Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Maarjamaal peab olema teie päralt!"

See, mida ta kõneleb, on palve. See on palve tuline oja Maarjamaa laulvas keeles keset kahvatuid ja tuhalestmeid. Ta jätkab:

"See on ülim, mida olen alati oodanud ja palunud, nüüd viimaks on Maarja mõistnud mu sõnu ning andnud märgi, et olen toiminud õigesti, toonud sõna ja tulekoonla. Sina, Jott, olid minu esimene enne, praegu ilmus teine, veel vägevam."

Midagi üleliigset, midagi ärevat hoovab ta sõnadest, need ei ülenda mu meelt. Pööran näo seina poole, sest süda on veinist nõrk. Kas ma tõesti ei toimi iseendast, vaid olen kruvi kellegi teise maailmas, kas tõesti on minu peale laskunud võõras vaim? Ometi uskusin, et kui armastuse käsi võetakse ära, ei saa sellest arugi, sest valitseja pime ja haige armastus säilib kõigest hoolimata! Jään süngeks. See pidu ei ole minu oma.

"Ja vaata, tuleb veel kolmas, mis vapustab kõik. Mis lööb kahvatama minu ja sinu," jätkab valitseja, "ja meid kõiki."

Lehvitan vendadele lossirõdult kaua järele, pühkides lumivalge taskurätiga silmi. Lehvitan valitseja kõrval ja mõtlen kihvatades, kas ma tõesti eksisin. Ei, eksitust ei olnud, oli vaid üürike kõhklushetk, valitseja saatanliku tuju ajel hinge sugenenud mõra, kõik siiski ei saa olla tähtedes kirjas või ei loeta tähtedest välja õigeid sõnu. Kõik läheb nii, nagu mulle ilmutati. Minu võimuses on anda järgmine löök selles põrgulikus heitluses.

Läheb isegi paremini, head, vapustavalt head on ended, viimaks ometi on nälg pöördunud haigusteks ja surmaks. Kuigi ilmun kõikjale ootamatult, nii et räägitakse, et mind on mitu, tormavad ikka ja jälle mustade jugadena kokku tüütud inimkarjad, lootes tasuta peotäit vilja, sest rakvere seemned, mida nad söövad, on pudedad ja kibedad; karjad, keda ei tohiks enam üldse olemas olla. Paljud lohistavad kohale ka nõrkenud lapsed ega hooli sellestki, et mu auto kappab mööda tänavaid nagu hall hobune stepis, ajades taga sõnakuulmatuid. Paraku on aeg, mil ma heitsin terasid rahva sekka, ammu möödas, sest võibolla ei ole vilja küllaldaselt, võibolla leidub kusagil veel suuremaid hädalisi.

"Mispärast peame sinu ette surema?" küsitakse näljast leegitsevate silmadega. Vaatame teineteisega tõtt: rahvas märatseb, mina muigan ja raputan maha rakvere seemneid. Kui keegi kisendab "moorlane! moorlane!" ja õhus vihisevad kivid, on maakuulajatel tööd. Paljud siiski lipitsevad. Hüppan nende kõrval autost välja, löön ratsapiitsaga vastu lõhenenud maad, kuni lärm vaibub, ja kuulutan:

"Andke oma lojused ja ma annan teile teie lojuste eest, kui raha otsas on."

Ning minu kannul prahvatab vaikusse nähtamatu luusselõikav sõnakoor, otsekui sigitaks selle kuiv ja tuline õhk:

"Kui raha otsas, anname oma lojused ja valitseja annab meile lojuste eest!"

Need sõnad levivad kulutulena. Sellest lausest algab loomade vool mu lautadesse, mis seisid kaua, arusaamatult kaua tühjalt, uued, uhked, kollased majad, uksed kutsuvalt õieli. Teed on täis sagimist. Loomad, kes tuuakse, on lahjad, nende vastu ei saa kuigi palju vilja välja mõõta, ent räuskamine lakkab, koormatega läbi kõrbenud maa kodude poole sõites on inimesed alandlikud, koguni õnnelikud. Kirikutes õnnistatakse minu nime, mind ja rakveret hüütakse Maarjamaa päästjateks.

Ning valitseja ja minu pildid käes, sajatatakse maapõhja saatanateenrid, kes ei loobu lehmast, lambast, seast. Häda neile, kes ürisevad kõrtsides pilkelaule, maakuulajate ülem riputab nad oma käega võlla. Seejärel kostab Maarjamaal vaid sosinaid. Kõikjal sagivad mornid mehed, sulades sedavõrd ümbrusse, et vaid siis, kui nad hiilivad käratult kellegi kannul, võib märgata nende varju; sest ka sosinat ei tohi olla, inimene räägib avalikult, puhta keelega, puhta meelega, inimese kombel.

"Eks ole ennustatud aeg otsa saamas," ütleb valitseja, kummardudes tontliku hülgerahuga oma kolletunud köidete kohale.

 Nuhtlemisest on vähe abi, manasõnad on juba mürgi laiali paisanud, järgmisel kevadel valitseb Maarjamaal jälle nälg ning õiged on niisama kurnatud kui sõgedad, kes sõid ise oma loomad. Inimesed hulguvad räbaldunud karjadena mööda maanteid, röövides ja almust paludes. Aeg tiksub päevi ja tunde aina pöörasema kiirusega. Lõpuks kostabki arglik koputus linnaväravale, paar lapitud ülikonda rüütatud saadikut paluvad end minu palge ette.

"Meie ei või oma isandale salata, et pärast seda, kui raha on lõppenud ja lojuste karjad meie isanda kätte on saanud, ei ole meie isanda ette muud midagi üle jäänud kui meie keha ja meie maa," ütleb üks saadikutest ja teised noogutavad.

"Osta meid ja meie maa leiva eest," jätkab tema kaaslane, näol samasugune äraseletatud ilme, "nii et meie oma maaga valitseja pärisorjadeks saame! Ja anna seemet, et meie elusse jääksime ja mitte ära ei sureks ega maa tühjaks ei jääks!"

See on konarlik ja segane jutt, kas veiderdus või valitseja vandenõu. Sest maamatsid räägivad ilmsi just seda, mida ma olen sosistanud seintele. Mu silmad on külmad ja tardunud, vastan, et olen rõõmus. Eriti selle üle, et nemad, saadikud, rahva parimad esindajad, maa sool, suudavad kõnelda sama hääletooniga kui mina, samamoodi sõnu rõhutades ja venitades, minu jälg Maarjamaal on suur. Nad kuulavad kohmetult, pead rumalalt viltu. Me läheme teele: ees tõttavad saadikud, kuulutades minu tulekut, ning rahvas viskab lilli teeradadele, kuhu satub mu jalg. Avan pidulikult aida aida järel.

Nad võivad süüa nii palju, kui leiavad, nii palju, kui vähegi suudavad. Põld põllu järel, väli välja järel, mets metsa järel - ma ostan kõik valitseja ja enda nimel ära, kogu Maarjamaa. Kogu rahva ostan valitseja ja enese orjadeks. Rakvere õitseb, küpseb, kasvatab vilja. Päike hõõgub taevakummil. Kõigil on puupakud kaelas.

Uitleme valitsejaga päevade kaupa käsikäes mööda inimtühje tänavaid, midagi oodates, midagi lootes. Kuni metsade varjust kostab kõrvulukustav kõu. Vaid jumal teab, kui kaua oleme pidanud igatsema silmapilku, mil taas lööb kihama elu. Lennukid lendavad tagasi, raudteid ummistavad rongid, maanteid täidavad bussid ja autod. Mu suguvõsa valgub pealinna nagu ääretu inimmeri, täites kõik kõledad tänavad ja platsid. Kui ammu ei ole ma näinud oma vaest vana isa!

Kui muutunud on isa: näguripäevadega kooku vajunud ätt, kortsutriibud silmade asemel, kes ruigab räpaste riietega lossi pehmeimal voodil, kuni ma kaotan lootuse, et ta teab üldse oma asupaika või tunneb mind veel kunagi ära. Käsin Ärral laskuda isa voodi ette põlvili ja suudelda ta saapaninasid; siis pudeneb isa suust paar väsinud lauset:

"Ärr, esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid mu voodi, kuhu sa olid tõusnud!"

Valitseja näole valgub imal rõõm. Ta võtab koguni prillid eest, sest isa on veidram kõigist, keda ta kohanud.

Järsku avanevad isa silmad. Ta veeretab end lavatsilt alla ning ta igemed vabisevad rauges imestuses: isa näeb valitseja silmis veiklemas raamatute meeleheitlikku helki, muistsete aegade sõna. Ta näeb esimest korda raamatuid, neid imeasju. Valitseja tõstab käe ja õnnistab teda Maarja nimel. Ning sünnib ime, isa õnnistab teda sama rõõmsalt Peruni nimel vastu! Sel hetkel avanevad taeva luugid ja hakkab sadama.

Tihedad sinakasmustad pilved puudutavad maad. Isa tormab huilates ja ulgudes rõdule. "Hei, Perun, hei, Perun!" hüüab ta ning loobib hopakirütmis jalgu, rasked vihmapiisad langemas ta kortsulistele palgetele, kust peegelduvad välgud ja kõuemürin, mis saadavad vihma teed.

Siis tõuseb isa väärikalt sirgu. Küür on kadunud, ta on vägilane, kes astub raskete ragisevate sammudega tagasi tuppa. Ta on peaaegu noor, peaaegu samasugune kui Pee; aga ka Pee kuivab kord ahervaremeks. Ning tal on selge ka Maarjamaa keel. Ta jutustab, kuidas kahtles viimase hetkeni, kas tasub võtta ette ränkrasket matka, mis neelab kogu jõu, ning püherdas enne otsuse langetamist mitu kuud külatanumatel, ohverdades ja kaeveldes nagu meelest ära, kuni ühel pikseööl hakkasid ohverdused mõjuma, Perun ise ilmutas end talle unes ja ütles:

"Ära karda minna Maarjamaale, sest ma teen sind seal suureks rahvaks! Mina lähen ühes sinuga Maarjamaale! Ja Ii suleb oma käega su silmad!"

"Kuid kes on su poeg Jott, kes ta on, viinapuu oks?" küsib valitseja toolileenile nõjatudes, kinnisilmi. Näib, nagu ta magaks.

Järsku on isa pilk tark ja rahulik. See raugapilk ei pöördu valitseja poole, vaid otsib ruumist mind, ainult mind, isa kangestub silmadesse, vaatab minust läbi.

"Ii on viinapuu oks," lausub ta pikkamisi, heleda keeleotsaga huuli niisutades, "viinapuu oks allika ääres. Igaüks neist okstest kasvab üle müüri. Ja temale teevad nooltelaskjad kibedat ning lasevad ammuga ja vihkavad teda. Aga tema amb jääb tugevaks ja tema käsivarred on vahvaks saanud Peruni läbi, sinu isa jumala läbi, kes sind aitab. Ja kes sind õnnistab mitme õnnistamisega ülevalt taevast, mitme õnnistamisega sügavusest, mis all lamab, nisade ja lapsekodade õnnistustega."

Ka valitseja pilk otsib ruumist mind, ainult mind, ning ta keerutab ägedalt prillisanga, karjudes õhinal:

"Ma teadsin kohe, et sa varjad oma nime!" Suurivaevu suudan valitsejat veenda prille ette panema, kuid need muudavad ta näo kandiliseks ja vihaseks, mahe naeratus ripub selles pidetult ja alasti, justkui ei kuulukski see pehmete pruntis huulte, vaid hoopis prillide külge. "Ii, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Maarjamaal. Ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks."

Parim maakond on aitade kõrval. Just sinna käsin orjadel ehitada Perunimaa meestele majad, et nad ei peaks kannatama nälga. Et nad tunneksid tänumeelt. Käsin vedada parkide ilupuud majapalkideks, sest puud on Maarjamaa uhkus; nüüd kuuluvad nad minule. Janunen näha kibedust ja meeleheidet orjade näos, tahan tunda märatsemise jõudu, tahan põigelda kivirahe eest, tahan karistada tõrksaid kepihoopidega. Kuid näod jäävad tuimaks, nagu oleks päike viimseni sulatanud ajud, lõpuks lahkutakse midagi küsimata läbi paduvihma.

Lahkutakse otsekui ümbrust märkamata. Märkamata, kuidas enamik hooneid on lammutatud ja varemed sõtkutud lagedaks stepiks, kuidas kõikjal Maarjamaal mõistavad kohut rässakad stepikaklejad, kes rebivad neil, kes räägivad Maarjamaa keeles, ajaviiteks keele suust, kuidas kõrgeis riigiameteis troonivad minu sugulased, kuidas valitsejalossi parkette tambivad kohmakad, avarusega harjunud jalad, mis ei ole iial hiilinud ega tee seda kunagi, sest mõõtmatul lagendikul puudub kaja. Ka orjade nägudes puudub kaja.

"Pee murrab kui hunt; hommikul sööb ta röövi ja õhtul jagab ta saagi," lausub isa. Sel hetkel kärgatab pikne. Välk valgustab maad. Lossiseinad pragunevad ja vihma sajab läbi lae. Ent valitseja ei lase end häirida.

"Õige," lausub ta, "just nii on kirjas."

Paduvihm ja rahe peksavad maasse kogu rakvere! tahan hüüda, kuid valitseja vaatab minust läbi. Vaatab läbi ka Perunimaa meestest minu selja taga. Nagu ei oleks kedagi meist olemas, nagu oleksime vaid tema loitsude suitsuvine.

Ometi ei kuulu me tema karja hulka, meie ainsana ei ole orjad, veel enam, meie hulgast sünnib karja ülevaataja, minu parem käsi. Pee, mu noorem vend, Pee, minu ainus vend murrab paduvihma ja rahe!

Kuuldes, et olen kõiki tüüdanud verejanulise neegri kõrvaldanud ja määranud uueks maakuulajate ülemaks Pee, kummarduvad nad üheskoos mu jalgade ette: vennad, isa, valitseja, ning pomisevad: "Vaata, meie jääme sinule sulaseiks." Viimaks ometi ka Pee, mees, kes toob maa peale rahu.

Üksteist tähte, päike ja kuu. Mitte midagi muud kui see, mida olen näinud unes. Mu süda on vaikne, mu hing tühi ja õnnelik, võit on täielik, õndsus saabunud, lugu lõppenud.

5a.

"Nüüd oled tugev, kõik Maarjamaal kuulub sinule," lausub valitseja naerdes. "Võtan sinu pealt oma kaitsvad käed, et võiksid kerkida valitsejaks, nagu unistasid. Valitseja on laperdav leht tuules, tema ainus trööst on torm, mis murrab maha puud ja loobib nad laiali. Kui saad tõesti valitsejaks, on mu süda rahul, sest töö kandis õige vilja; aga kui ei saa, ka siis on mu süda rahul."

Kui tõustakse, jääb põrandavaibale lamama väike krimpsus vanamees, hammasteta suu lõdvalt paokil - isa, mu vaene isa. Nähtavasti on mu näos midagi jubedat, sest vennad taganevad üksteist pikali tõugates nurkadesse nagu hiired ning sosistavad kabuhirmus:

"Ehk vahest võtab Ii meid vihata ja maksab õigust mööda meile kätte kõik kurja, mis meie temale oleme teinud!"

Küllap arvavad nad, sõgedad, et olen oma isa mürgitanud, ja ootavad sama. Kardab koguni Pee, ainus vendade hulgast, kelle pilgus ei helgi sõgedat iha esmasünniõiguse järele, kes isegi ei mõtle sellele, sest ei tea selle tähendust. Ma juubeldan seda nähes.

Ja tunnen kõhedust, sest valitseja ei muretse. Nagu teaks ta saatust, enese, minu, meie kõigi saatust. Naljatab, kuigi võiksin ta minema kihutada ja hukatagi, sest nüüdsest on õigus minu poolel. Ta nagu ei näegi, et lossi ei ole jäänud ühtki ustavat ihukaitsjat, isegi mitte tuttavat nägu.

Juhatan vennad veinikeldrisse, et nad valiksid välja parimad joogid, ning ümmardajate kambrite juurde, et nad valiksid piigade hulgast lõbusamad, sest siis, kui pea on raske, jääb kaalukauss kergemaks. Liguneme tundide kaupa vannis, meid pestakse, võitakse ja kammitakse. Kuid ended on lakanud: läbi veepahina, läbi peekrikõlina kuuleme, et viha on seletamatul viisil põlema lahvatanud, nõiad loitsivad maad puhtaks ja tallavad tantsides arusaamatuid märke rakvere väljadele.

"Meie õnnetus tuli sellest, et Perun abiellus Maarjaga! Nüüd olgu sellega lõpp!" hüüavad jutlustajad, kes tantsivad nõidade kõrval, käes Maarja pildid. Ning Perun taganeb tantsivate jalgade ees, nagu oleks ta surnud koos isaga.

"Maarjamaa õnnetus tuli sellest, et mees abiellus mehega! Nüüd olgu sellega lõpp!" kuulutavad nõiad ja jutlustajad. Perun peab tõesti olema surnud, sest kuidas suudaks noor naisterahvas võita ausas võitluses täisjõus meest!

Vendade käed on täis kuldpeekreid ja veinipudeleid, ning pead täis kuminat, nad tuiguvad ümmardajaid jälitades mööda kambreid, iga nende sammu saadab klirin ja purunemine, kuni nad trambivad jaluli lugematutel klaasikildudel. Valitsejaloss on jäänud viimaseks vabaduse saareks keset Maarjamaad, kuid ikka veel ei küünita nad relvade järele. Isegi Pee ei unista aust ja kuulsusest, vaid vaatab imeliku pilguga minu suunas, noogates veinisõõmude vaheajal mõttetult peaga:

"See tahtis saada valitsejaks. See on valitseja loss."

Kui ta küünitab liiga ahnelt lihalõikamise noa järele, taganen magamistuppa, et olla üksi; ainult valitseja põikab aegajalt minu juurde, ainult valitseja kallistused lohutavad mind. Jätan end saatuse, jumala ja õnne hooleks, sest vaevalt leidub mitut saatust.

Magan vist, kuna silmi avades usun, et mu lõpp on saabunud, voodipeatsis istub Ärr, küür mugavalt üle tugitooli seljatoe sirutatud, esmasündinu, kelle eest ei ole isa kätt mind enam kaitsmas. Teen südame kangeks ja ootan päästvat hoopi, kuid Ärr jutustab hoopis, kuidas vennad keelasid tal surmaähvardusel tulla ja tema põgenes sellest hoolimata.

"Kas mäletad," räägib Ärr, truu hing, mu uniste silmade poole, läbi mu une, "kuidas ma ütlesin: "Ära karda, ma lasen su öösel vabaks!" Nüüd on see öö saabunud. Maarjamaa piiridele läheneb Perunimaa vägi, tappes ja süües kõik oma teel."

Nõiad tantsivad endistviisi, kuid nende märgid on rasked ja tumedad ning Maarja taganeb Peruni ees, nagu ei olekski olemas tema maad. Inimesed vaatavad juhmilt, kuidas veejoad uhuvad tänavailt tolmu, ja on vist kurdid, sest ei kuule, kui käsin neil astuda vaenlase vastu; inimesi on vähe järel. Ainult üks vanamoor, kellele ta elu ja nahk on juba tähtsusetu, karjub mulle näkku:

"Miks peame sind uskuma, mooramaa mees!"

Seevastu Perun asub kõikjal, sest ta on jumal, keda kummardatakse lagendike avarustel, keset kõrbenud rohtu, keset kummalist mõrkjat lõhna, jumal, keda ei vangistata puuslikupiltidesse, ka kõige paksemad kirikuseinad ei pea nii vägevat jumalat ja tehakse maatasa. Ning kullerid toovad üha halvemaid sõnumeid, mu vennad olevat tõtanud lilledega Maarjamaa piiridele, kõikjal on tormituuled, kõikjal sähvivad välgud, kõikjal on minu sugu, minu veri, see veri voolab ja sünnitab uut verd.

Vaatan oma maad: rakvere on lamandunud ja hall, muu tärkamata. Mu maa on nagu stepp. Kuidas tahaksin hüpata hobusele ja kapata üle lagedate väljade, hõõruda kapjadega poris, libastuda koos hobusega, aga ma ei julge. See ei ole minu maa.

Valitseja õngitseb kapi alt kunagi sinna ununenud kahvli, kogub väikese salga mehi ja tormab võitlusväljale. See on tema esimene rännak Maarjamaal, see on tema viimane lahing, keset võitlust jääb ta kadunuks. Küllap lebab ta nimetuna teiste nimetute kõrval hauas, ja tal ei ole järeltulijat. Et ta võttis retkele kaasa ka raamatud, ei saa ma kunagi vastust küsimusele, kas ta tõesti teadis, mis pidi juhtuma või juhtus. Kuid milleks mulle see teadmine: nüüd viimaks on mu õndsus täielik, nüüd viimaks saan valitsejaks. Nüüd viimaks kostab karm ja läbilõikav koputus uksele, see, mida olen kogu aeg oodanud.

"Ärr, ära ava," palun, tõmmates padja üle pea.

"Tere, esmasündinu, siin me oleme!" kuulen Ärra reibast häält. Ning raskeid tanksaabaste samme selle kannul.

Voodipeatsis seisab tohutut kasvu, karvadesse mattunud noormees nagu karu, minu vend. Tal on jalas imepeenest punasest siidist puhvpüksid. Mu silmad tarduvad ta lihavatele pihkudele, mis silitavad hellalt püssikukke. Sõõrmeisse immitseb vere mõrkjas lõhn. Joonistan sõrmedega rinnale ristimärgi, võtan öökapilt Maarja pildi ja surun huuled vastu selle jahedat läikivat pinda. Maarja naeratab julgelt, laps süles. Kõige alguses olid silmad, mõtlen ma. Unustus oli täielik, mõtlen ma. Valitseja ootas tõepoolest mind, mõtlen ma. Käisin läbi kõik paigad, mõtlen ma. Nad tulid lõpuks siiski, mõtlen ma, vend tõstab mu Maarjamaa valitsejaks.