OOD JA RUTT

Mait Raun

Tere, mina olen Ood.

Rutt.

Ma vaatasin teid. Kuidas te otsisite, kuhu istuda. Sõelusite pinkide vahel. Mulle tundub, et te valisite puude järgi. Mis olid pinkide juures. Muud põhjust ei osanud ma leida. Te valisite vana korbatanud tammepuu. Miks? Ärge häbenege! Ma ei tee teile midagi. Ainult huvitav oleks teada. Ärge nüüd!

Palun jätke mind üksi, omaette, muidu ma karjun; mul on tarvis mõelda.

Siin ei ole niikuinii kedagi, kellele karjuda. Ise valisite nii halvasti. Kõiksugu maniakid võivad ligi tükkida. Nagu mina. Ma võin, jah, teile ligi tükkida. Muide, kes tahab mõelda, ei rabeleks nagu teie. Ei, selline juba ei kargaks püsti. Kes mõtleb. Siin on suur vastuolu. Te olete vastuoluline tüdruk, Rutt, nii tuleb välja, igatahes! Kas te ise olete seda märganud.

Ja teie olete targutav känd.

Aga äkki tõusite just sellepärast. Et olite juba välja mõelnud. Tahtsite karjuda "heureka!". Minu loba segas ära. Te muigate. Ärge öelge midagi, aga te muigasite, ma nägin. Ma teen asja põnevamaks kui ta on, jah?

Olge tubli; ikka selline, samasugune; elame veel, mis ma muud ikka - aga nüüd ma pean tõesti...

Kas ma ei öelnud teile: me kohtume veel! Eesti on imeväike. Eriti imeväike on Viru tänav. Nüüd on küllalt inimesi ümber. Te ei torma enam, ega? Teil on kiire? Oodake, palun, ma tahaks teile midagi öelda!

Öelda? Olete teie ka; oleksite ometi midagi targemat välja mõelnud, mitte seda, mida igaüks. Mis teie nimi oligi; see oli imelik.

Ood.

Ood? Ah, see pole üldse inimese nimi, kes te olete selline?

Kuidas pole nimi! See on tavaline nimi. Näiteks Põhjamaades. Vana nimi. Norras ja. Peale selle. Juutidel tähendab see. Peaaegu see tähendab neil tunnusmärki. Imetähte.

Võibolla; ei ole kuulnud. Muide, öelge nüüd, mis on minu nimi - kui te väidate, et olete mind kohanud, et mäletate mind veel, siis, siis. Siis peaksite mäletama.

Öelge teie. Seda oleks nii meeldiv ikka ja jälle kuulda.

Öelge, öelge, ärge häbenege.

Ei ütle.

Te ei mäleta.

Te olete pettunud? Mäletan küll. Aga ei ütle. Kui te tulete koos minuga siia kohvikusse. Siis ütlen.

See on halb kohvik, räpane, on teil alles maitse; te keerutate.

Lähme siis sinna. See peaks sobima. Kui teil muidugi kiire pole.

Jaa, tõesti; või ma ei tea. Seal on ju nii kole kallis!

Teie heaks ei ole mul.

Millestki kahju. Ise teate; mis ma küll räägin, mingit täielikku jama, te ehk vabandate mind. Kujutage ette, mul on pea praegu täiesti tühi, kumiseb, ei pea kinni, aga ei lase ka lahti, täpselt nagu kõrvits. Ärge kuulake, ärge ometigi kuulake, tehke, nagu te ise õigeks peate...

Muide, polnudki nii hirmus, kui ma arvasin. Kukkur pidas päris hästi vastu. Tuleb välja, et ma olen päris rikas peigmees. Sa võid minuga arvestada küll.

Ma ei tea, ma ei tea...

Mida sa sellega tahad öelda? Mind ei ole mitte keegi löönud. Mitte kunagi. Ainult sina. Mõtle, kui kaugel on linn, kuidas ma üksi tagasi lähen. Kõrv ka valutab. See oli ikka hirmus obadus küll, hahaa, võttis silme eest päris mustaks. Kuidas on ühel hapral tüdrukul nii kõva käsi. Pime on.

Ära käpi; löön veelgi, ässitan koera kallale, sa raisk! Ah selleks sa siis tassisid mind ringi, lähme sinna, lähme tänna, ptüi, selleks et, et; ma ei oleks ilma peal tulnud, aga ma ei olnud seal kunagi käinud, ah, mida ma üldse lootsin, mehed on kõik ühesugused, muidu nad poleks ju mehed.

Aga mida sa lootsid?

Vait! Ma olen praegu, jah, purjus; vaata, ma olen purjus, aga see ei anna sulle õigust, see ei anna sulle mitte mingeid õigusi, mitte kõige vähimatki õigust.

Ma, ma ei tahagi õigusi.

Mida sa tahad siis!

Ma ei tea, mida. Pime on. Ma tahaks magada.

Jälle hakkab peale! Mine ära, Ood, mine heaga, teeme nii, et mul jääb sinust hea mälestus järele. Või tahad sa, et ma hakkaksin sind vihkama, sa ei taha ometi, Ood. No näed. Seal läks üks latern põlema: see on hea märk, suurepärane märk, see näitab, et jumal hoiab sind ja sa jõuad ilusasti linna tagasi ja mõtled järele, mõtled kaine peaga järele.

See näitab, et me kohtume veel.

Just! Et me kohtume, kui mitte selles ilmas, siis järgmises, aga kindlasti. Hakka nüüd minema; laterna suunas; latern näitab sulle ilusasti teed, Ood.

Ikkagi. Kole, kole pime...

Võtke oma jäätis, kiiremini; järgmine! Mis te kohmitsete...

Tere. Kas mäletate mind veel. Te ei müügi täna jäätist.

Jäätist, miks ma peaksin jäätist müüma, kas te olete näinud mind jäätist müümas?

Olen.

Ei, ma ei müü täna jäätist. Imelik inimene, tahab keset talve jäätist süüa.

Te tõrelete.

Te nagu luuraks mu järel; jõlgute mul sabas.

Ma ju ei jõlgu.

Ärge sellepärast kohe solvuge, võtke seda, mis ma ütlesin, kuidas, no kuidas, võtke kui nalja - aga nüüd ma pean tõesti minema. Ja kuhu veel: loengusse! Te olete kuidagi väga longus, hoopis teistmoodi, kas teil on midagi viga või; ma jään hiljaks, ah, ma jään hiljaks; ärge minge sedasi - küürus - nagu. Nagu hakkaksite maha surema, vaadake ringi, talv, lumehelbed, talv on ka ilus, mitte ainult suvi, vaadake, helbekesed sajavad maha, külm näpistab ninast ja...

Aitab, Rutt, minge ometi...

Milline põrguvaev on teiega, kui te kord olete juba midagi pähe võtnud; kas ma kutsun kelneri, lasen midagi juurde tellida; miks te ei vasta, kas ma olen tõesti niisugune - niisugune koorem? Ometigi; vähemalt nii palju võiksite mulle tähelepanu pöörata, et-et, mul läks teie pärast loeng vett vedama, nii võib lolliks jääda, milline hirmus õnnetus, on ju, naine ei tohi olla rumal. Teie aga heidate ette, miks ma üldse tulin teiega kaasa, ma ise ka ei tea, miks tulin, arvasin, et pean teid saatma, muidu võib teiega õnnetus juhtuda, te olite sellise näoga, et õudne. Tegelikult on kõik täpselt vastupidi, võibolla peaksin hoopis mina teile mõned küsimused esitama: miks te ajasite mind ennist taga, endal sõrmus sõrmes, mida teie abikaasa selle peale ütleb?

Jätke mu naine rahule.

Näete nüüd, te siiski kuulete, mis ma lobisen, hea seegi. Naine ootab, vahest ka lapsed ootavad kodus, aga teie joote siin. Ütelge, teil on midagi viga?

Ei ole.

Sel juhul on minu missioon küll täiesti ebaõnnestunud; ma nimelt arvasin, et teil on tingimata midagi viga. Ärge jooge rohkem, minge ilusasti koju.

Mis see sinu asi on.

Vaata kus, või tema muudkui uriseb...

Mida sa teed, põrguline. Aga tee pealegi. Koba, koba. Sul on pehmed sõrmed küll. Nagu ma ei teaks, mida sa otsid mu põuest. Rahakotti, õk. Miks me just taksos peame olema. Tagaistmel pealegi. Kes sa oled selline.

Tema, jah, aina uriseb.

Kott kotiks. Aga sõrmed, oh sõrmed on pehmed. Sobra veel veidike, eks, plika.

Kes jõuab sinuga jännata; kobi maha ja ära päri! Ma pean taksojuhile ära maksma, pean ju ka ise veel edasi sõitma. Oh, mis sa jood nagu viimane põrsas, kui pea ei kanna, lõppude lõpuks tuleks sinul hoolitseda tütarlapse eest, mitte vastupidi. Kõik on vastupidi kui peaks, milleks ometi.

Kuhu sa tõid mu?

Sinu koju; sul on õnnelikul kombel aadress kaasas - nagu korralikul, ontlikul inimesel ikka.

Ainult mitte siia! Ma ei saa uksest sisse, mul ei ole siia asja, kuhu ma lähen...

Palun Oodi.

Jah, ma kuulen.

Kas tunned ära, kes räägib?

Jälle riugas! Riukad, iga jumala päev riukad. Et neist ka ükskord villand ei saa. Jaa, ma olen kodus! Ma vedelen lapsega kodus. Me mängime lauamängu. Ümber ilma. Ma ei ole sugugi selline, nagu sa arvad. Ei hulgu. Ei põgene. Ei ole purjus. Mida iganes sa minust mõtled. Tule koju, tule kontrolli.

Vabandust, et ma segasin; aga sa ütlesid, et ei saa koju minna, ma ei saanud magada, kuidas ma su nõnda tänavale jätsin; nüüd ma näen, et süda valutas asjata. See on ju tore, et sa oled kodus.

Kes sa oled?

Rutt...

Ma ajasin sulle mõttetult hirmu nahka. Järelikult olen ma kole inimene. Või oli kole päev, lühiühendus.

Mis laps teeb? On ta tüdruk või hoopiski poiss; ma arvan miskipärast, et tüdruk.

Mis ta ikka teeb. Naine tuli õnneks koju. Sai vist kõhunahaga aru, et ma pean välja minema. Nii on alati. Tige muidugi. Puuris mind sellise pilguga et. Tal oli kohe kõik selge. Aga ikkagi tuli.

Sa ju ei pidanud.

Kuidas ei pidanud, kui sa helistasid.

Tuleb nii välja, et mina kihutasin su rumalast peast kodu rüpest välja; tegin haiget sinu naisele ja sinule ja.

Ära räägi nii. See ei ole õige.

Hea seegi. Ometi, sa virised; jah, ma ei oleks tohtinud sulle helistada, kuid tõepoolest, mu süda ei andnud rahu, kuidas sa lähed sellises olekus koju, ise ei püsi jalulgi, õigemini, mis saab siis, kui sind ei lasta uksest sisse, nagu sa rääkisid, siis sa oleksid võinud kukkuda maha ja lamada porisel tänaval, rumal muidugi.

Rumal küll. Paljugi, mis võib rääkida.

Ma poleks, kindlasti poleks helistanud; oleksin ma vaid teadnud, et sa oled kodus ja veel koos lapsega, kuidas sa ütlesidki torusse: te mängite.

Hea, et sa siiski helistasid.

Arvad?

Imelik. Ma pole sulle oma numbrit andnud. Või andsin. Kust mina tean. Ei mäleta.

See oli sama paberilipaka peal, kus aadress; numbrid olid nii lihtsad, jäid kohe meelde.

Siis muidugi. Veel üks rumal küsimus. Ära pahanda, kui ma seda eelmine kord juba küsisin.

Vaevalt küll: sa põrnitsesid nimelt ainiti lauaplaati ja ei kuulnud maast ega ilmast. Ma küsisin nalja pärast, kas sa näed põrnikat laual, ja sina noogutasid, see oli peaaegu ainus reaktsioon, mis kogu õhtu jooksul üldse õnnestus välja meelitada.

Ahah. Varem ei ole midagi sellist olnud. Hommikul. Hommikul pea valutas hullupööra. Nagu oleks keegi seda puuga tagunud. Vastu laupa. Igale poole.

Sa tahtsid midagi küsida.

Hommikul. Küsida? Ma ei mäleta enam. Tahtsin küsida näiteks seda, kes sa siis oled. Tudeng või jäätisemüüja.

Tola - ikka ja jälle muudkui see jäätis, nagu midagi targemat rääkida poleks! Kust sa võtad, et ma müün jäätist; ühel suvel, jah, müüsin tõesti jäätist, aga ma olen jõudnud selle ammugi unustada, ja ma müüsin ka ainult selleks, et ülikooli jaoks raha teenida, hirmus rahahäda oli.

Nii et ikkagi hobusevaras. Seda ma arvasin. Muide. Ära vaata mind midagi sellise hirmunud pilguga. Kas sa ei tea, et kool rikub naise ära...

Päris lõbus, ega mul polnudki midagi erilist, õhtu ka juba, kodus oodatakse, jääme siis seekord nägemist, ehk trehvame veel.

Polnudki erilist.

Ära ometi; sa tõmbud jälle kokku nagu hunnik õnnetust. Kas ma ütlesin midagi valesti?

Ei midagi erilist.

No ütle, kuidas ma lähen seda tänavat pidi ja sina seda teist tänavat pidi, kas see pole hirmus katsumus!

Jaa!

Ometi: on õhtu ja sa pead minema.

Ma ei pea minema. Mind ei oota mitte keegi.

Jälle hakkab pihta, võta end ometi kokku, Ood, ära ole selline...

Ma ei jäta sind maha. Tee mis tahad, ma käin sul järel. Peida mind oma voodi alla või seinakappi. Ükskõik kuhu. Ma olen rahul ka sellega, kui sa söödad mind tolmurullidega.

Pane end minu olukorda - kasvõi hetkeks, kujuta ette isa ja ema, kui nad näevad, et tütar tuleb koju ühe mehe käevangus; seda ei ole kunagi juhtunud, et ma oleksin tulnud õhtul mõne mehega, kes pealegi on võtnud pähe minu poole ööseks jääda, olgu pealegi tolmurullide hulgas. Võta teatavaks, et mul ei ole toas tolmurulle! Lisaks kõigele on see mees minust kümme aastat vanem, abielus, tal on naine ja laps.

Niisiis, ma olen võimatu.

Jaa, sa oled võimatu, täiesti võimatu.

Aga sina, Rutt. Sina ei ole üldse võimatu.

Sa ainult räägid; sa ei tea oma võimalusi, kujutad praegu teap mida ette ja pärast kahetsed. Siis kahetsen juba mina rohkem kui sina, mõtle sellele, kas sul ei ole minust kahju?

Ei ole kahju. Või mis ma räägin. Ma ei oska vist seda välja öelda, nagu vaja. Ma arvan nimelt, et. See võib olla muidugi liialdus. Aga ikkagi, miks ei peaks sa olema minuga õnnelik, inimene.

Ma ei tea, miks ma ei peaks; kas peaksin siis? Kõik võib olla, kuid küllap on mõistusega võttes palju targemaid variante.

Variante ei ole olemas. On saatus.

Või tuleks ehk hüüda, et andke mulle parem saatus; kuigi see teeb kõik ühe välja. Andeks, kulla Ood, kuid sellest ma küll ei ole unistanud, mitte millestki ligilähedasest; tead ju küll, millal unistatakse, pimedas teki all, kui on soe ja külm ühekorraga. Mina, rumal laps, kujutasin ette printsi, üht väikest printsi, kes mu endaga kaasa viib, hobuseidki, ausõna, mis sa naerad. Sulle jälle ei meeldi...

See läks nüüd küll üle noatera. Ma tundsin isegi juba hingeõhku näos. Mõtlesin, et ütlen: tere, siin ma olen. Sain veel viimsel hetkel pidama. Keele hammaste taha. Aga ta pidi mind nägema. Vaatas mulle otsa, igatahes. Siis pööras pilgu kõrvale.

Ei näinud, ei ta näinud. Ema ei näe hästi, kui on pime ja tal pole prille ees; ennegi on ära petnud, sest ajab silmad nii pärani, nagu peaks sinna mahtuma kogu maailm. Aga võta näpust! Sind pidas ta nähtavasti mantliks või millekski selliseks.

Oleksid tal silmad peas olnud. Siis oleks ta mu välja visanud.

Kindlasti! Aga kes jõuab kõiki asju arvestada või ette ära muretseda; nagunii läheb teisiti. Näiteks ei käi ema muidu mitte kunagi sel kellaajal esikus, ei, ta magab ammu, pigem võib mööda koridori kondamas olla isa, aga tema norskamine ongi see, mis paneb praegu maja värisema.

Mina ka norskan.

See ka veel; sel juhul annan ma sulle niisuguse obaduse vastu põski, et sa mäletad eluaeg...

Oled sa, Rutt, nüüd õnnelik?

Ma ei tea.

Mina olen...

Hei, tõuse, Ood, hommik on juba käes, akna taga on valge, nüüd sa pead küll minema; ütle, kui kaua ma pean sind raputama, õlg kukub enne koost ära, kui sina viitsid oma konte liigutama hakata! Vaata ennast peeglist: pea kõik sassis ja puha, milline imelik pilk sul on, udune, sa ei saa vist millestki aru, see on kohv, kohvitass, ära nüüd ometi maha aja. Too veel kohvi voodisse, näed, ma jõudsin isegi kohvi juba valmis keeta, aga sina ei saa end jalgele aetud, kuhu see kõlbab, Ood, kullake, kuhu see kõlbab, ütle mulle.

Mis kell on.

Kuus, varsti tõusevad teised üles ja sa jääd vahele. Sulle pole sellest ehk midagi, üks tühine seiklus pikas ahelas, mulle küll.

Ära räägi nii.

Kuid miks sa ei tõuse juba!

Kuhu ma lähen kell kuus hommikul. Jahe. Kuratlikult jahe. Ihuliikmed on kanged. Lolliks võib minna. Aga olgu, kui just peab.

Peab; esimene asi, mis neil on, on tulla mind tervitama, üles ajama, et ma loengusse hiljaks ei jääks. Nad saaksid šoki. Räägi, palun, veidi tasem, iga sõna on siin kuulda, nad magavad täpselt meie pea kohal...

Nii ei saa see kesta. Ma ei suuda olla sinust eemal. Mitte sammu võrragi. Sa ei usu? Eluaeg olen ma sinust unistanud, just sinust. Sellest, kuidas tuleb tüdruk. Nii jumalikult puhas, karge, võtab mul käest kinni. Sellepärast ma end tookord täis jõingi. Mitu korda. Sa olid nii ebatõeline, et ma põgenesin ära. Ei tahtnud katki murda seda, mille murdumine. Ah, ma ei oska iial ära seletada. See murdumine oleks nii neetult lõplik.

Sa paned mulle liiga palju lootusi, nii palju, et hirm tuleb peale.

Hirm? Ei, seda ma küll ei tahtnud. Vastupidi. Ma pean saama olla sinuga koos, kogu aeg koos. Juua sinu seest, nagu öeldakse. Kas see hirmutab sind. Ometi ma näen, et sinus ei ole hirmu olemaski. Kuidas muidu võivad olla silmad, mis on selged ja sinised nagu sinul. Silmad ju ei peta. Nagu petab ihu või miski muu. Võibolla ma olen liiga vana, et öelda selliseid sõnu. Luulelisi. Nagu oleksin noor ja armunud.

Sa ei ole; mis sa oled?

Muidugi ma olen! Aga see on nii veider, uskumatu. Ma olen kaks inimest ühe korraga. Üks, kes elab. Ja paraku veel teine. Kes vaatab seda esimest kõrvalt ja muigab. Ära pahanda, aga oleks parem, kui sa seda teaks. Pealegi muigab ta heatahtlikult ning jagab õpetussõnu. Millest võib olla kasu meile mõlemale.

Võibolla, mulle meeldiks küll rohkem, kui ma saaksin olla ainult ühega.

Sa oledki ühega ju. Need kaks on üks. Kui sa ka peaksid nägema neid kahena, siis ainult ühega saad sa olla päriselt. Mis see ometi on! Jälle läks kõik sassi. Kogu seletus. Ma ei oska sulle mitte kuidagi seletada. Alati tuleb kramp, mis segab mõtlemise ära. Mis see on. Ainult sinuga, muidu mitte. Või muidu ma ei püüagi mõelda. Ka nii võib olla.

Ikkagi.

Jah, kuid see aeg ei tule iial tagasi. Kui sa lähed uisapäisa, kõrvatagused märjad. Kõrvad kuivavad ära. Lõpuks hakkavad krabisema nagu vahtralehed siin maas. Punased ja krabisevad. Katsu, kui ei usu. Need on vanad kõrvad. Mis jubedusi ma sulle kokku räägin...

Sa ei saa lõpmatuseni niimoodi elada, magada vaheldumisi rongijaamas, töölaua all, minu pool, aga salaja, igal pool salaja, nii ei jää sinust varsti midagi järele, ilmad kisuvad ka külmaks. Mine koju tagasi, Ood, ära tee krimpsus nägu, mine vähemalt niikauaks koju, kuni asjad saavad klaariks, kuni me suudame välja mõelda, mis edasi teha.

Ei. Ma ei lähe.

Miks ometi!

Jah, sa teed head ja hoolitsevat nägu. Aga naha all miilab lõke. See oleks ebaõiglane sinu suhtes. Sa oled minule oma lootused pannud. Pettuksid. Ma petaksin sind.

Täna jälle sul suu haiseb; see tuleb kõik kuivast toidust ja mina ei tea millest, aga nii viskab ka kõige tervem mees vedru välja. Mis lootusi pakuks mulle surnud mees, ütle!

Surnud mees. Just.

Kuidas sa vahepeal said virisemata ja nüüd enam mitte; seegi näitab, et asi on pööranud halvaks, sa ei jaksa lõpmatuseni maa ja taeva vahel rippuda...

Veidi jahe on. Sellepärast.

Tead mis, ema küsis sinu järele.

Kas ta kahtlustab.

Ma arvan, et ta teab juba ammu, vähemalt ta ütles nii; kuid täna hommikul tulid sa jutuks, sest lumel olid sinu jäljed imehästi näha - suured saapajäljed läksid mööda lund maja juurest eemale, aga ainult eemale. Nad ei olnud ukse juurde tulnud; ema sai kõigest aru ja naeris nii et jube.

Mis nüüd saab. Ma ei tohi enam tulla?

Vastupidi, nüüd võid sa meile ilmuda täiesti vabalt, ema lausa tahab, et ma tutvustaksin sind temaga. Ta usub, et sa oled väga-väga meeldiv - kuidas seda öeldagi - kaaslane ja ega ta ju selles eksigi, eks.

See on nii äkki. Mul oli just ühe sõbraga kokku lepitud, et lähen täna tema poole sauna.

Teame neid saunu! Pärast oled alati veel räpasem kui enne - nagu oleksid kusagil pargipingil, kusagil ajalehe all ööd veetnud; ütle, kas sa ise saad aru, miks sa piinad end, kas tõesti peab tingimata jõlkuma kahe heinakuhja vahel, lõpmatuseni. Just nimelt jõlkuma nende vahel, vahel, maitsmata õieti kummastki; võibolla ma räägin liiga häbematult.

Ära pahanda, Rutt, ära. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ei ole iial tahtnud...

Kas oli nii ilmvõimatu, kas oli?

Mis nüüd sellest.

Ausalt öelda, eks mina olin veel rohkem pabinas, kuigi sa seda vaevalt märkasid; mida sa üldse märkasid, vahtisid taldrikusse, telekasse, kuhu iganes; aga ma ei tohtinud ju välja näidata, sa olid selline kaame ja pidulik, oleksid veel viimati kahvli pükstele pillanud või teinud muid tükke, kuidas ma oleksin tohtinud. Ausalt öelda.

Ausalt öelda. Ma ei meeldinud su emale.

Kuidas veel meeldisid! Kuidas ta heitis kõrvalpilke, mis olid nii imestavad, nii imetlevad, kuumad.

Taldrikusse, telekasse. Naljakas, et sa nii aru said. Ma vaatasin kõige rohkem su ema. Nüüdseks olen ma piisavalt õpetust saanud, tean. Naine tuleb võtta ämma järgi.

Ämm?

Ilmaaegu erutud. Pole ta mingi ämm praegu.

Siis nii! Miks sa üldse tegid seda kometit kaasa, kui - kui; sinul ei ole sellest midagi, võibolla koguni naljakas, muidugi; kuidas ma nüüd isale-emale silma hakkan vaatama, pärast seda, pärast seda tänast, mis ometi läks nii hästi korda. Mõtle, Ood, miks sa teed niimoodi; aga mis sinul sellest. Kuidas ma põhjendan, et sa tulid põranda alt välja ja kohe seejärel haihtusid.

Jälle on kõik sassis. Umbes nagu kõrgepingetraadid posti otsas pärast orkaani. Enne vingusid, nüüd särisevad, praksuvad. Ma olen siin. Ma olen olemas. Ma ei ole haihtunud. Kuidas saad sa nõnda väita, kui see ei ole nii.

Kullake, ma ei väida midagi, kullake, kullakallis Ood; misasi; ülemlaul, mu ülemlaul...

Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea midagi.

Ka mina ei tea; arvad, et tean, ei, ma ei tea, ei tea! Ei tahagi teada - nii lihtsalt on ja kõik.

Ja kõik.

Muide, ma tundsin seda ette, kohe kui nägin sind...

Nad oleksid nõus iga kosilasega. Need, kes lamavad seal üleval. Laelaudade kohal. Kumbki omaette voodis. Need sinu esivanemad. Oh vanadust!

Ära tänita, palun, alles oli kõik nii imeliselt rahulik, mis on jälle juhtunud - vahepeal -, sa oled hullem kui naine, kellest räägitakse, et ta on meri. Sina oled järelikult vann või pesukauss või ma ei tea.

Aasta või kaks tagasi oleksid nad minusuguse ära söönud. Tõesõna. Nad oleksid lõiganud mu lõhki, ihu ära praadinud. Kujuta ette, oleksid serveerinud mu sokutanud mõne järgmise kosilase taldrikule.

Miks sa räägid nii: julmalt. Mu vanemad pidasid end üle ootuste hästi üleval, mis on sul neile ette heita, minu arust küll mitte midagi. Mõtle neist hästi, kui vähegi suudad, sest minagi ei ole ju muud kui tükike neist - ja mulle meeldiks väga, kui sa mõtleksid minust hästi; või kasvõi sellepärast, et nad annavad sulle öömaja, kuigi, ma arvan, sa võiksid ka niisama, ilma selliste põhjendusteta suu pidada, näiteks lihtsalt austusest ja inimarmastusest. Üldse, miks ma pean neid kaitsma sinu eest!

Kuidas nad luurasid. Kardavad, et sa jääd vanatüdrukuks. Raiskad aja ära. Lased üle.

Jah, tõesti, miks ma pean; pealegi on kõik see vale ja laim, mida sa räägid praegu, ma olen ainult kakskümmend kaks, noor. Või mis sina arvad: kas ma olen juba vana?

Mis on vanatüdruku taks: kakskümmend kaks. Paras kloostrisse minna. Matta end musta ürbi alla.

Sa räägid vihuti - et mitte kunagi kõik liiga hea ei oleks; ühtäkki lähevad su silmad hägusaks, sa tõmbud karpi, muutud teoks, ütleme, viinamäe teoks, et sa ei solvuks. Siis ei ole sa inimene, vaid keegi, kes on kaugel, külm, ligane. Nii juhtub alati; miks ometi, miks. Miks pead sa olema tingimata tigu, kes õgib viinamäge - aga mitte.

Lisaks arvavad nad, et ma olen su ära narrinud. Kui mina sind ei võta, siis ei saa sa kedagi. Nad alandavad sind sellega.

Miks, miks sa räägid selliseid jutte, mees!

Ma ei tea, Rutt...

Sa rääkisid kunagi, rääkisid, et - kui sa muidugi enam mäletad - et alati tuleb valida ämma järgi. Mäletad, jah; minu ämm on küll surnud ja oma arust olen ma ka valiku teinud, kuid see kõik jäi mulle meelde ja kummitab juba pikka aega.

Sa tahad midagi öelda. Et valid nõnda sõnu. Ära pelga ometi. Kas meil on tabusid, mingeid saladusi.

Jaa, ma tahaksin kokku saada sinu naisega; näen teda, muide, unes, kuidas me istume koos kohvikus ühe laua taga, rüüpame kohvi ja lobiseme, kusjuures lobiseme täiesti tühjast-tähjast, peksame keelt. Näiteks sinu üle; ära sellepärast kohe kahvata, ma tegin kõigest nalja. Ma usun, et me saaksime teineteisest suurepäraselt aru; ta oleks sama mis ämm.

Ta on veel hullem kui ämm.

Nii sa ainult räägid, tegelikult ajasid kunagi isegi meie hääled segamini. Ma olen kuulnud tänaval - keegi täiesti võõras inimene sosistas mulle järele: näe, see ongi Oodi uus naine, ta vahetas eelmise noorema vastu välja. Kas ma peaksin rõõmu tundma, kui nii räägitakse; mis siis veel sinu naise kohta räägitakse, mida peab tema tundma, ma tahaks seda teada.

Ära ütle koguaeg: sinu naine. Sina oled minu naine.

Olgu siis pealegi - hüljatud naine.

Milleks sa piinad mind sellega. Räägime midagi muud. Lähme teisele korrusele. Lähme küsime, kuidas nad elavad. Vaatame koos mõne filmi. Sööme, nagunii ema kutsus meid.

Vähemalt räägi mulle temast, kui keelad kohtuda; ma saan aru, et sinu hinges võiks see kohtumine midagi katki rebida ja üldse oli suur rumalus sulle neist asjust kõnelda, kuid teisest küljest ei ole ju kuigi ilus kanda endaga koormat, mis iga päevaga, iga ööga aina kuhjub ja surub turja maadligi. Küll minu turja, aga see tähendab ühtlasi, kuula mind, et ka sina kannad sama koormat - sest sa oled mu mees, oled ju, nii sa äsja ise ütlesid -, ent ise ei teagi sellest, nii poleks õige, vabanda mind. Ma luurasin teda kord, käisin tal vargsi järel, et näha, mis ta teeb, kuhu läheb - ta läks mööda tänavat.

Kuhu ta läks. Mida tegi.

Imelik, et see sulle huvi pakub.

Ei pakugi huvi.

Ta ei teinud midagi erilist, et sa teaks: läks toidupoodi, ostis leiva ja piima, siis läks majatarvete poodi, vaatas tükk aega pesumasinaid, tolmuimejaid, nõudepesuaparaate, muid jaburdusi, siis läks ära, see oligi kõik, ma tulin tulema.

Talle meeldis nende värv. Nad on hästi värvilised. Pakendid, ma mõtlen. Ta on nagu harakas. Lendab ilusa poole. Üha kahmaks ilusat noka vahele.

Mina jälle arvan, et ta oleks tahtnud neid asju osta, aga tal polnud raha ja siis ta mängis oma kujutlustega, libistas silme eest läbi, kuidas ta on nendega koos, vaatas neid ja oli nendega. See on umbes nagu pärlikeed sõrmede vahel hoides, vaata, kui sa oled juveelipoes ja libistad keed läbi pihu, mina olen olnud.

Miks sa räägid sellest kõigest. Niisuguse häälega. Nagu heidaksid ette, et ma sind eelistasin.

Ei, see on vale, kedagi ei saa eelistada teisele; vahest jumal saab eelistada, inimene mitte, sest inimene ei ole tehtud inimese poolt, kuigi ta on sündinud inimese ihust; inimene ei ole asi, asja saab eelistada, ainult asja.

Aitab sellest! Ära räägi enam. Jumala palge ees...

Küll ma olin hoolimatu: umbes nii, et heitsin oma koormast suure osa teise eesli turjale ja ise hakkasin hirnuma, aga üldse ei vaadanudki, et sellel teisel on hambad välja löödud ja mokad kinni õmmeldud, suu asemel peas kott. Noh, ja eks eesel on kange loom ka, võiks koguni öelda: kange iseloom. Nii mossis, nii neetult mossis, mitte kohe ei tule niidid küljest ja mitte ei kasva hambad suhu tagasi, ei hirnu ega midagi, täielik tummahammas. Mis saab nii?

Tegelikult väärid sa hoopis rohkem. Rohkem kui olen mina. Peaksid hoolega valima. Saaksid tõelise printsi. Selle, kellest sa unistasid.

Elavamalt, elavamalt! Muidu roostetavad sõnad suulae küljes ära ja mõte läheb vett vedama, sellest oleks kahju.

Mis ma olen sulle teinud. Et sa narrid.

Ei midagi.

Näed nüüd. Pealegi, ma räägin täiesti tõsiselt. Aega sul on ju. Mina abiellusin kunagi liiga noorelt ja armastusest. Armastusest ei tohi abielluda.

Miks sa räägid sellest nii hilja, nüüd, kui sa oled minugi sisse vedanud - kui abielu tõesti on nii hirmus.

Ei. Abielu ei ole hirmus. Abielu on selleks, et sünniksid lapsed. Kes omakorda saavad armastada.

Ja abielluda.

Abielluda. Nii see kõik kulgeb. Mis selles hirmsat peaks olema, ei midagi. Et sa värised.

See on sama, mis surm; see, mida sa kuulutad.

Kuula mind. Kui sa juba sundisid mind kõnelema, siis kuula ka. Ütleme, et sa elad oma abielu nii. Ma ei mõtle sind, vaid üldiselt. Nii et armastad. Selline elu on väga, kohutavalt valus. Võibolla veab sul - mõne aja veab. Puhud pilli ja rõõmustad. Kuid ühel hetkel tabab sind vale noot. Või ka nii, et mõlemad kaks puhuvad õige noodi. Aga need noodid ei kõla enam kokku. Siis langed alla. Šahti mööda, mis on pime ja sügav. Kas jõuad alla tervena või puruned. Kes teab seda! Ja kui jõuadki tervena, kas pääsed veel üles tagasi. Võibolla on šahti seinad külmad ja libedad. Ja sa ei pääse. Imestad, kuidas teine, kes on puhas ja helge, võib olla räpane.

Miks sa sellest varem ei rääkinud?

Ma ei tea. Varem ei tulnud mul seda pähe. Alles nüüd. Ei osanud varem sõnu nii ritta seada, et nad oleksid arusaadavad. Pealegi oled sa oma koolis kindlasti palju kordi seda kõike kuulnud. Osavamaidki kirjeldusi.

Osavaid tõesti; ma ei tea, ma ei kuulanud, kust pidin mina, lihtne hing, teadma, et tuleks kuulata; võib ka olla, et koolis ei räägitud midagi...

See ei mõjunud sulle sugugi hästi. Jäta! Miks ma pean rääkima seda, mis teeb su pahuraks. Ja siis teed sina minu pahuraks.

Ma olen seekord kannatlik, ausõna, ma vannun; aga see kõik kummitab! Ood, mis sa oled teinud oma naisega, et iga öö ilmub see tunnel ja ta lendab seal, kusjuures isegi mitte alla - nagu võiks ehk arvata -, vaid hõljub maa kohal, lehvitab; mis see on, mida sa temaga tegid.

Mitte midagi.

Nüüd sa küll valetad! Muidu ei saa tekkida niisuguseid unenägusid; ei, need pole isegi mitte õudusunenäod, oleksid nad vähemalt sedagi.

Sa hakkad jälle. Ise vandusid.

Sa pead rääkima! Pead rääkides selle koorma enda selga tagasi võtma; ma ei jõua ära imestada, kui osavalt sa...

Hea küll. Ma räägin. Kuigi ma ei usu, et siin oleks midagi uut. Ja pealegi on see üks neist valenootidest, mida ei tohi puhuda.

Ükskõik, mida sa räägid; piisab ka hääle kõlast, palju muud ei olegi tarvis, su naine ütles, et sinu sõnad loitsivad ta minema, kui ta kuuleb neid, siis ei saa ta tulla.

Millal ta seda ütles.

Unes, rumaluke, unes, kui ta mööda vihises ja lehvitas; siis ütleski.

Kui sa oled lõpuni lennanud, siis lähevad silmad lahti. Näed, et teine tõukas su sinna. Sest ta hääl oli räpane. Et ta ongi räpane. Aga sa ei märganud seda varem, kuna olid pime. Silmad lähevad, jah, lahti. Kuhu ma jäingi. Ma olen täna kuidagi hajevil. Ei tea, kas gripp.

Sa jäid selle koha juurde, et silmad lähevad lahti ja näevad, kui räpane on kõik.

Tegelikult lähevad silmad siis kinni. Seda on raske seletada. Silmad lähevad lahti siis, kui sa märkad räpasuse allikat.

Räpast allikat, jah, Ood; silmad avanevad ja sa näed, et räpasus tuli sellest, et sina olid enne räpane, esimesena, et sina ta määrisidki, kuigi mõtlesid oma arust hästi, tahtsid armastada, veel enam, sa ju armastasid. See on üsna ükskõik, kuidas sa seda ütled - peaasi, et andestad; peaasi, et süü on sinu peal, kas nii.

Nii, Rutt! Kust sa tead? Kuigi ma olen palju kauem elanud ja rohkem näinud, ei teadnud minagi. Et õige abielu on arvestus. Šahti serval.

Oh sind lollpead; mõnikord ei suuda ma sind vaadates jätta mõtlemata, et küürakat parandab ainult haud, ausõna. Ja võtku mind kasvõi vanakurat, aga ma ei ole alati kindel, et seegi parandab!

Minu kõrval ei oleks sa tohtinud teada, Rutt. Mida sa tead.

See arvestus, see kõõlumine pimeda šahti serval, jalad all värisemas, sest et eks mõlemad teavad ju, et võivad sisse kukkuda, ja muudkui väldivad seda hirmsat sissekukkumist; mis elu see on! Ka mina arvestasin kunagi; ja ka nüüd arvestan, aga teistmoodi, teistes asjades; ausalt öelda, ma arvasin, et olen üsnagi mõistlik - ontlik, Ood, ontlik! - tütarlaps, kuid ühel hetkel sündis katastroof, lihtsalt tuli see hetk ja ma kaotasin aru nii ära, et ei arvestanud midagi. No kohe lausa mitte midagi; kujuta ette, nii mitte midagi, et, kuidas öeldagi - et olgu neis hetkedes, mis järgnevad, ükskõik kui palju räpasust ja valu, ometigi ei võta nad enam seda hetke ära, mitte iial. See oli: jääv ja lõplik, igavene. Muidugi, kui just ise ei taha seda - ning ka siis ei võta.

Mina olin kümme aastat tagasi samasugune. Käre. Kuum. Enam mitte. Mul on sinust kahju. Loomulikult, ma teen kõik selleks, et sina ei peaks kukkuma. Aga ma ise ei suuda enam. Parem tegelen jõudehetkel väikeste rehkendustega.

Huvitav, mida sa oled minus leidnud - rehkendamisväärset, arvestamisväärset?

Paljugi. Sa oled ainus pärija. Pärid terve maja, kus me elame. Sa oled ilus, tark ja tubli. Hoolitsed. Oskad süüa teha. Eelmine naine ei osanud. See on aga abielus väga tähtis. Muidu ei usukski, kui ei proovi järele. Stabiilsuse allikas. Veelgi. Sa oled rikas partii. See võimaldab mul tegelda oma asjadega. Ma ei pea tingimata metsatööde, kraavikaevamise, mõne muu tasuva, kuid räpase tööga elu veeretama. Minugi pärast kasvõi jäätisemüügiga. Samuti suudame kasvatada üles rohkem lapsi kui vaesed inimesed.

Hea vähemalt, et silmad su reedavad; need vahvad sädemed, mis kunagi mu ära petsid, muidu ma veel arvaksin, et sa räägidki kogu seda juttu tõsiselt...

Ole nüüd. Ole.

Mis on, mis on?

Ei midagi. Sa nuuksusid unes.

See oli jälle see unenägu.

Ole nüüd kuss. Las ma laulan sulle. Väikesed lapsed kõik ma-agavad juba...

Sa abiellusid minuga, tead, miks - selleks, et mind köita.

Ei! Hoopiski selleks, et oma armastusele tuhka peale raputada. Kuni tuhk lõpuks tule kustutab.

Kas tõesti; ma ei usu seda, Ood, sa ei peta mind ühegi sõnaga. Selle kõik luuletasid sa välja alles nüüd, sedagi ei tea miks, vahest sellepärast, et ka sina tead suurepäraselt, et ei saa määrida seda, mis on täiuslik; kuigi sa teed kõik selleks, et mina tunnistaksin, et sa oled räpane. Sa ei ole räpane, Ood!

Miski ei ole täiuslik. Ka sina tead seda. Minust paremini.

Mis siis, et ei ole! Sellegipoolest saab ainult selle välja kiskuda, mis oli hinge tagasoppides, selle, mis oleks muidu sinna jäänud, kuid nüüd ei jäänud, vaid elustus; aga see on juba üleliigne targutus.

Mis viitab liigsele raamatute tudeerimisele.

Jah, mis viitab liigsele lugemisele voodis, taskulamp teki all peidus, et ema ei näeks - muide, ta nägi, aga ei teinud välja, tegi välja, aga ei öelnud -, sest hoopis lihtsam seletus on see, et eelmisele armastusele jäid sa alla ja nüüd tungisid uue armastuse poole, samas kardad jälle ka sellele alla jääda. See on nii tavaliste sõnadega öeldud, et siia ei ole jäänud midagi müstilist, vastupidi: nad joonistavad välja teooriate kuhilad, mis katavad nii lihtsaid ja labaseid asju, joonistavad nad välja, joon joone haaval; äkki saabki neist lahti, Ood.

*

Ood, sellest oli igal juhul kasu; nii minule kui talle, ma arvan, et me isegi sobisime.

Te sobisite?

Mis on selles imelikku, et kaks naist võivad omavahel sobida? Minu arust mitte midagi; eriti kui meil on ühiseid tuttavaid või vähemalt üks ühine tuttav. Istusime teine teisel pool lauda ja lobisesime, täpselt nagu ma olin ette kujutanud.

Sa räägid sellest nii. Nagu oleks igapäevane asi, et kellegi kaks naist kokku saavad.

Näiteks Araabias juhtub seda pidevalt, paljudes kohtades mujalgi; seal on ka kolm, neli naist koos - ja sellest ei sünni midagi erilist, kaklust või mis, nii on lausa ette nähtud. Üks õpetab teisele asju, mida see ei tea ja.

Ei. Sa ei räägi nii.

Mida sa pomised omaette, habemesse; seda ei ole võimalik kuulda.

Milleks kuulda, pole tarviski.

Jälle!

Kui kerge hääl. Kui pehme kõla. Mis libiseb ühelt sõnalt teisele, ühelt võnkelt teisele. Mis manab pildi pildi järel silme ette. Lihtsalt: mis manab.

...Olgu, olen nõus, et - peaaegu nõus, et seadsin su rumalasse olukorda; kuigi, peab ütlema, ta ei pilganud sind, ei rääkinud sinust halba, me püüdsime üldse olla väga viisakad ja soojad. Muide, korraks ta siiski torkas: lapse kohta, alles nüüd sain ma õieti teada, et see on sul poeg, sa ei ole talle korralikult alimente maksnud; ma lubasin selle ära korraldada.

Väga kena sinust. Muidugi. Mul tulevadki ainult pojad. Kes pärivad. Tuleb poeg ja pärib kõik.

Ära jää ometi magama, oot-oot, tahad, ma turgutan sind väikese grokiga - üllatus, üllatus, ma ostsin rummi! Ehtsat meremeeste rummi, sest täna on ju pidu: meil on aastapäev.

Jah, jälle aastapäev. Polegi kokkuvõttes läinud nii halvasti kui ma arvasin, aah.

No näed!

Seda et. Ega sa ei pahanda väga.

Mille üle jälle?

Et ma ära unustasin.

Ma ei usu, Ood, et sa unustasid; sa teed alati nii - paned proovile.

...Nüüd räägi! Nüüd olen ma tugev ja julge. Võin kuulata. Kõike, mis sa vajalikuks pead.

Ega muud ei olnudki, ma rääkisin muidugi unenäost, sest sellepärast ma ta ju tegelikult üles otsisingi - kuigi vist mitte ainult, nagu nüüd tundub -, ja palusin nagu laps, et ta lõpetaks jändamise. Kas ma olen talle midagi teinud; ta ütles, et ei, ning tundis sügavat imestust, et sellised kummitused käivad. Oli äkki väga mures ja ütles, käsi südamel - palus mul uskuda -, et ta ei teadnud üldse, kuidas mina välja näen ja kus me elame.

Ta rääkis õigust. Ma olen teinud kõik selleks. Et ei toimuks asjatuid põimumisi. Me oleme kohtunud väga harva ja ainult südalinnas. Ka siis üksnes lühikeseks ajaks. Kuni raha saab üle antud. Isegi ei vaata teineteisele otsa.

Miks ometi! Vaata, kui ilus ta on; peaaegu sama ilus kui mina, ilusamgi.

Oh Rutt. Aegajalt tundub mulle, et sa ei olegi tark, ilus ja arukas. Vaid jabur. Vabanda, aga praegu näib mulle just nii. Minu tahe ei ole siin mängus. Et ikkagi kõik läks teisiti, ehitis purunes. Ma ju teadsin ka ise, et see oli kõigest õhuloss. Kaardimaja. Miks sa pidid seda järele proovima, Rutt?

Ma ei taipa, millest sa kõneled, kõik oli täiesti tavaline.

Ilmaaegu proovisid, kui kange see on. Kui tugev. Ta ei kuku laiali. Vaid tema ümber põimub madu, boa. Selline on minu unenägu, mida ma näen.

Ikkagi - ma ei taipa, millest sa kõneled, su jutt on imelik, mitte nagu varem, unenägu on üldse ainus mõistetav sõna kogu su jutus. Kuigi, jah, see on ka peamine sõna, su naine - ma võin vist teda nii nimetada - ütles, et mitte tema ei ole põhjus, vaid põhjus oled sina, Ood, tegelikult kummitad hoopis sina; ära pungita silmi, ära püüagi vastu vaielda. Ta oli paganama tark naine, see sinu naine, ta ütles mulle selge sõnaga: sinu häda, Ood, on see, et sa vead teda aina kaasas ja kui ma vaatan sind, siis vaatan peeglist teda -  just sellepärast ei jää unenäod järele! Nii oligi; piisas meil silmast silma kohtuda, kui kõik lõppes nagu nõiaväel.

Nüüd ei saa enam mina aru. Ent sellest pole lugu. Keegi ei ole loodud selleks, et teisest lihtviisil aru saada. Piisab sellest, kui vaatad näkku. Silmi. Või kuidas sõrmed keerutavad masinlikult pluusinööpi. Ta on su ära teinud. Nagu ta tegi kunagi minu ära. Ta oli kindlasti väga õnnetu, Rutt.

Jaa, aga miks sa küsid?

Niisama. Võibolla näen ma seda unes. Või ilmsi, vaimusilmas.

Kuid nüüd oleme vabad, ometigi vabad, Ood!

Ära raputa mind, palun, õlgadest. Muidu purskab miski suust. Mis peab sinna jääma. Rutt, aga miski ju jääb.

...Täna öösel nägin ma, et sind oli kaks: üks oli minuga, aga teine, kes oli hirmus, see teine vaatas meid ülevalt. Aga mind oli ikka üksainus, nagu peabki.

Näed nüüd. Mind ongi kaks. Peale selle pimedus, tunnelid.

Ei olnud mingeid tunneleid! Jumal tänatud, et vähemalt neid ei olnud, see ei tulnud mulle meeldegi: tunneleid ei olnud. Kogu aeg tundus mulle, et sa süüdistad mind, et ma olen millegi halvaga hakkama saanud; ning mina võtan koledal kombel südamesse - aga sina, sina oled viimane molkus; see molkus, kes sa tegelikult ei ole, sest tegelikult oled sa hoopis minu juures. Umbes nii, et sina oled nüüd see, kes enne oli sinu naine, sina oled tema asemel, sa isegi ei hõlju ega lehvita, vaid ilgud; ma tegin silmad lahti, aga sa ilkusid edasi. Seal, näed, seal pimedas, viirastus!

Küllap saadeti see nägu sulle karistuseks. Et sa üle astusid. Kuigi ma keelasin. Nüüd läks kõik segamini. Nüüd pead ka sina tunnistama: jah, ma olin üleannetu.

Olgu, ma olin üleannetu, mis siis?

Ma ei suuda taluda. Et tema saatus on minu omast halvem. On ju nii, et me sidusime end kunagi teineteisega kokku. Igaveseks ajaks. Ja kui me siiski läksime lahku, on ebaõiglane, kui mina olen õnnelik ja tema mitte. Mind lohutaks hoopis rohkem. Kui oleks vastupidi. Tema oleks õnnelik. Sa tood selle kõik meelde. Tood üha meelde. Ma ei taipa, miks sa teed nii, Rutt.

...Ütle, Ood, mida ma pean tegema, et ennast parandada.

Sina. Ennast parandada? Varem oleksin ma silitanud su juukseid. Sest käsi parandab. Aga käes ei ole praegu seda jõudu mis varem ja ta ei paranda.

Katsu!

Milleks ilmaaegu teha liigutusi, millest pole kasu.

Katsu ikka, Ood, tee vähemalt proovi!

Aga kust sina tead, kumb osa minust praegu sind silitab.

See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, kas mitte iial ei tule miski tagasi, mis oli, mis purunes? Ood, kuidas ma võiksin ennast parandada - katkised tükid kokku koguda ja terveks liimida, ah, see on lollus, mida ma räägin!

Ei. See ei ole sugugi lollus.

Mis purunes? Mitte midagi ei ole purunenud, kõik on üksnes rumal ettekujutus, on ju nii, Ood!

Ole rahulik, Rutt. Ole jumala rahulik. See läheb üle. Sellised asjad on ikka ja ikka üle läinud.

Üle läinud - milleks?

...Raske on vastust anda. Kui küsimus on nii lihtne. Võtame takja.

No võtame takja, võtame takja küll, aga enne võtame selle pitsi ära, Ood.

...Ükskord me rääkisime takjast. Kas mäletad?

Ei.

Aga mina küll. Takjas on roheline ja hammustav, kuni ümberringi on soe, suvi. Siis hoiab ta kinni. Klammerdub. Aga kui ümbrus kaob. Pinge kaob ja läheb jahedaks. Siis ta kuivab, pudeneb laiali.

Ei tule meelde; aga kui sa juba räägid - eriti sellise tõrksa häälega -, siis peab see ilmselt käima meie kohta, küllap me vaidlesime tolle takja üle, küllap isegi ägedalt. Ülendasime sümboliks, leidsime aina uusi ja uusi pingevälju, kuhu.

Sa mäletad! Pingeväljadest me rääkisimegi.

Midagi ei rääkinud pingeväljadest - sääraseid sõnu ei ole võimalik üldse välja öelda!

Ära põlasta midagi. Enne oli pingeväli mu eelmine naine. Kauge. Tume naine. Kes pani sind minu külge klammerduma. Nüüd enam mitte ja sa näed minus erinevaid osi. Enam ei ole ma terve.

Jaa, sa ei ole ilmselt tõesti terve, sest kes jätab nii uisapäisa maha oma pere ja ripub esimese ettejuhtuva seeliku külge, selleks peab olema hull. Selle hulluse pärast ma sind armastasingi, tõttöelda; armastan praegugi, kõik on nii hirmus segamini, tahaksin teha sulle etteheiteid, aga ei saa.

Siis ma teen endale ise, kui sa lubad. Kui kuulad neid. Minu viga on see. Ma tahaksin, et sa oleksid iluasjake. Keda hellitada. Aga sina ei taha olla, puikled. Sa tahad olla sina ise. Õigemini. Sa ei puigelnud, ent hakkasid äkki esitama liigseid küsimusi, tegema liigseid liigutusi. Astusid samme, mis läksid sinnapoole.

Kuhu? Miks sa vaikid? Mida sa näed?

Ma ei näe midagi.

Oh, mulle tundus: sa vaatasid nii teravalt, nagu oleksid vaadanud minu sisse, isegi minust läbi, selja taha; mõtlesin juba, et ta on tulnud tagasi, see nägu, et ta on uksel.

Unusta see nägu. Seda ei ole olemas.

Jaa, kuid see on ju sinu nägu!

Rutt, ole ometi tasem. Kui sa nii hullusti karjud, tullakse ülevalt vaatama. Aetakse mind keppidega taga. Visatakse uksest välja. Et ma teen tütrekesele liiga. Su hääl oli. Nagu tapetaks.

Vabanda, ma ei tea, mis minuga on.

Sa tahtsid öelda, et tead liiga täpselt. Mis on sinuga. Mina kummitan sinus, jah.

Jah, Ood.

Kui minus ei oleks painet, ei kanduks paine sinusse. Nii see on. Mis painab? Niisugune on sinu küsimus.

Jaa.

Ma ei oska su küsimusele vastata. Vahest olin ülearu ettevaatlik. Tahtsin võtta sind ideaalsena. Puhtusena, koguni puhta iluna. Aga ma ise ei olnud ideaalne. Sest arvasin samal ajal, et sinusse on kindlasti peidetud. Võõba alla. Midagi sellist, mis.

Mustust.

Ütleme siis: musta ilu. Kartsin seda näha. Ja samas soovisin seda näha, et rahuneda. Et kõik oleks täpselt nii, nagu ma oletasin. Aga ei näinud. Kas see ei ole küllaldane: et oleks paine.

Küllap on, Ood, aga - ära seleta rohkem, su kraapivatel sõnadel ei ole mõtet, kõik on niigi selge.

Selge. Ma nägin, kuidas sinu külge tekkis täpp. Mis hakkas kasvama. Täppe tuli aina juurde. Tavaline lugu. Rõõmustasin ja kurvastasin korraga. Nüüd märkan, et see kõik oli hoopis tema küljest. Minu eelmise naise küljest. Ei! Ka see on vale, sest tal ei olnud neid tõbesid. Ei olnud. Mis muutsid su näo halliks. Need olid minus. Või tabasid meid eikusagilt. Aga sina. Sina olid täiuslik.

…Igav on, kas kuuled, hirmus, hirmus igav; täpselt nagu neil lollakatel aadlipreilidel, kes on kõigis raamatutes! Ma ei oleks iial arvanud, et meiegi hakkame elama nii, et üks istub ühes kiiktoolis ja teine teises kiiktoolis, mõlemad kõigume, isegi ei vaheta sõna muul ajal kui söögilauas; vähe puudub, et paneksime jalga villased sussid, siis oleks päris nagu päris. Panemegi, las ma heegeldan nad valmis, mis mul muud teha!

Sa oled isepäine. Kõik isepäised saavad karistada. Nii on kirjas ka raamatus.

Mõtle sellele, et sinagi oled isepäine, kui räägid nõnda, ka sina saad karistada!

Ka mina saan karistada.

Ahhaa, ajad juba jälle silmad vidukile, jälle tõstad pilgu lakke, nagu paistaks sealt püha valgus; ei paista, ära mitte loodagi - see on ju labane ja tehislik, sa teeskled, tahad ainult mind endast välja viia. Tahad teha haiget; milleks, kui elu teeb selle töö nagunii? Valgus, mis paistab ainult sulle, minule mitte, mitte kellelegi peale sinu; tuleb nii välja, et sa oled kogu aeg teeselnud, ainult teeselnud, kogu meie tutvuse oled sa kokku teeselnud. Kas nii, kas seda räägib su valgus? Vasta!

Valgus.

Miks sa võpatad - kiiktoolis ei võpatata! Parkettidel ei komistata, uu!

Ei mingit valgust. Kui ma sulgen silmad, on pime. Silmalaud katavad terad. Kae langeb silmadele. Ja ongi pime. Nii on, armas Rutt.

Armas? Sa ütlesid armas, kas ma kuulsin õigesti, sa ütlesid.

Ei. Sa ei kuulnud õigesti.

Justkui oleks selles midagi meeldivat, et kõik läheb nii, nagu läheb, sa ei kuulagi, nohised ainult - nagu ikka! Ise teeme ju elu raskeks, ometi saaks leppida kokku: tegime, nüüd tõmbame joone alla, enam ei tee. Ole ometi kord mõistlik, lepime kokku, hakkame elama nagu peab.

…Kõik kordub.

Mis sa soiud seal?

Kõik kordub. Voolab, aga kordub.

Ood, ole kallis, ära piina mind palun praegu oma juttudega; või mis nad on, kodukootud filosoofia, kui nii kõlab paremini. Näed ju, et romaani lõpp on käsil ja kõik on hirmus põnev, kole põnev.

Kordub. Kord.

Ole nüüd, ole!

Kord.

…Vara ju alles, vaata, mis on kell, Ood.

Saab kuus.

Nojaa, kuus võib olla tõesti, alles täiesti pime, päikegi pole veel tõusnud. Prr, kui sa mu kõrvalt ära oled, on kohe nii külm, isegi teki all hakkab külm, peaks vist õhtul paremini kütma. Tule tagasi, nii jahe on, ma lausa lõdisen. Kuhu sa lähed? Miks sa end riidesse panid, kas sa ei tulegi voodisse tagasi, vaata kella, Ood, liiga vara ju veel, et tööle minna.

…Rutt, kallis, kas ei ole nii. Et me peame ootama. Lahus. Teineteisest midagi teadmata. Kohtudes ainult juhuslikult, tänaval. Nagu täna. Kuni kõik saab jälle klaariks. Või muutub. Praegu ei oska midagi arvata. Mis sünnib, kas sünnib üldse.

Milleks oodata? Sina oled Ood, sina võid oodata, aga mina olen Rutt; mõtle sellelegi! Mul ei ole aega oodata, mina olen Rutt.

Nii ei saa, kallis. Nii. Siit kaugelt ma lausa jumaldan sind. Aga niipea, kui ma tuleksin tagasi. Siis hakkaks see jälle peale.

Misasi; räägi ometi!

See, et sinuga olles ma petan teda. Mulle oleks kergem, kui temagi tahaks mind petta. Leiaks kellegi. Kelle najal end tühjaks nutta ja. Sinu sõnadest kumab, et ta ei otsigi üldse.

Võibolla ta ei taha, võibolla talle meeldib nii, jah, ma nägin, et talle tõesti meeldib nii - üksinda, kahekesi lapsega -, miks sa muudad asju keerulisemaks, kui nad on, Ood!

Ei. Sa ei räägi õigust. Mis elu see on!

Kui julm sa oled, Ood, julm ja halastamatu: minule ei mõtle sa nähtavasti üldse, kas sulle ei tundu, et kui sa oleksid temaga, siis tunneksin jälle mina, et sa petad. Jah, mina tunneksin kindlasti; kas tema tunneb - ta on harjunud, mina ei ole.

Võibolla on ta üksi sellepärast, et mind vaevata. Ei. Võibolla ta loodab. Tahab tagasi seda, mis oli. Enne kui kõik muutus põrguks. Sest alguses, alguses Rutt? Mulle tundub, et me oleksime läinud lahku igal juhul. Ka ilma sinu ilmumiseta. Ilma mingi põhjuseta, niisama. Sest me tegime iga hetk haiget, isegi kui sugugi ei tahtnud. See ei saanud teisiti lõppeda. Nagu ka kõik algas. Me armusime kord niisama, ilma põhjuseta.

Jäta, palun, mul on jube; ilma põhjuseta ei ole midagi, mitte midagi, jäta ometi see jutt - sellel ei ole lõppu -, muidu ma jooksen minema.

Jaa. Ma vist petan ennast selle mõttega.

…Kuhu sa lähed, Ood? Ma tean, nüüd sa lähedki; lõpuks lähed, sa oled liiga rahutu, Ood.

…Nii ei kõlba. Mina peaksin kinkima sulle lilli. Mitte sina mulle.

Mida peab üks vaene naine tegema, kui talle ei kingi keegi lilli, ah, mida? Muud ei jää tal üle kui vaikselt märku anda, ainult märku anda, mida muud ta ikka suudab, on ju nii, see on elu, selavii.

Ma. Ma arvasin, et me hakkame tülitsema.

Kas sa kardad, et lilledega ei saa tülitseda? Küll sa oled vanamoodne, viimati arvad veel, et peaksime tõmbama rahupiipu; et alles pärast seda tülli pöörata, Ood.

Mis nende lilledega teha. Kuhu ma nad panen. Nagu imelik ka.

Eks mine vii siis oma naisele!

Rumal inimene. Mul ei ole mitte kedagi.

Kuid - kuidas; kuhu sa siis läksid, milleks?

Oota, palun!

…Kuidas nõnda, häbitu, otse keset tänavat; kes siis suudleb nii hullusti, vaata, vanamutid kõik vaatavad, näost sellised ime-imelikud, kollased, vahva ju!

Palun, Rutt. Koos kõigi vabandustega. Nagu ainult sina oskad.

Oh sind, Ood! Kust sa niisugused leidsid; ütle, et ise noppisid; mis ma räägin, muudkui pärin nii rumalalt; aga ikkagi, ah, kuidas nad lõhnavad, võtab jalad nõrgaks ja pea jaburaks! Mis teha, mis nüüd küll teha, ma ei jaksa enam seista, ma kukun.

Toetu minu vastu. Ma toetan sind, eks.

Mutid vahivad, et ma olen päris hulluks läinud; kust sa teadsid, et just need on minu lemmiklilled, sa ei ole neid mitte kunagi toonud - vaid roose, nelke, tulpe, kui neidki -, ja nii suurt kimpu ei ole mulle mitte keegi mitte kunagi toonud, isegi ligikaudu nii suurt; kes olekski toonud, kui ainult sina oleksid võinud, aga sa ei toonud.

Mäletad. Me kohtusime siinsamas. Sa jooksid otse sülle. Astusid jala peale.

Selle luiskasid sa küll nüüd juurde, et ma sulle jala peale astusin, ei astunud.

Astusid!

Vaene mees, kuidas sa pidid minu pärast kannatama, konnasilmad kõik valutasid ja.

Valutasid jah. Sa astusid mööda Viru tänavat, pats, pats, ja siis astusid üle minu jala.

Pats-pats-pats üle konna, üle silma, üle. Milleks me üldse kokku saime, kui peame nüüd elama nõnda - mälestustes, mitte päriselt.

Miks me pidime.

…Koht on küll sama, kui seegi on sama, ma ei mäleta kohta nii hästi; imelik, koht ei jäänud meelde; imelik koht. Aga kelner on igatahes teine, mitte see mühakas, kes meid välja ajas ja karjus meie peale, roppude sõnadega, mis - mis - ausalt öelda - jäävad elu lõpuni meelde, ma ei olnud nendega põrmugi harjunud. Siis toppis meid veel vägisi taksosse, taksojuht sõimas samuti; mis ma seletan, sa ei mäleta sellest kõigest nagunii midagi.

Loodetavasti läheb täna paremini.

Ütle, Ood, kas sa tõesti ei ela temaga?

Kellega. Ma olen liiga purjus, et neid asju siin arutada.

Tead ju küll, kellega; kellega sul on laps.

Sinuga.

Kellega veel; mis me keerutame, kas elad või ei ela temaga, sa saad vastata ühe silbiga, kui tahad.

Ei.

Ma ei usu sind!

Mis tähtsust sellel.

Ütle temast lahti; kui kaua me lohistame seda kõike kaasas - nagu varju.

Ma ju ütlesin.

Sa ei öelnud; sa ei öelnud üldse midagi, ta ise ütles.

Nüüd ma alles taipan, milleks me kokku saime. Miks sa mulle üha konjakit valad. Tahad, et ma tuleksin sulle külla.

Väljendu, nagu soovid; tegelikult on kõik ükssama - küllap.

…Rutt.

…Kuhu sa lähed, hullvaim; miks sa ometi hiilid küürus nagu varas, vargsi, ööpimeduse varjus. Kas sulle tõesti ei meeldinud, ma ju püüdsin, Ood, kasvõi selle hea soovi ja püüu nimel, ma palun sind: jää.

Nagu ma kunagi käisin siin vargsi. Ainult jäljed olid minust. Lumi. Jää krabises talla all. Vaata, lumi ongi öösel maha sadanud. Õnnelikul kombel.

Mida ma räägin hommikul isale-emale; kui nad märkavad, et minu juurest lähevad jäljed - nad ei usu mingil juhul, et see oled sina, arvavad kindlasti, et mõni armuke. Nad on kohutavalt selle vastu, küsivad muudkui, mida sa teed, millal tagasi tuled. Nad ütlevad, et mingu ma parem kloostrisse nunnaks kui hakkaksin kellegi teisega kokku elama; kas ma suudakski kellegagi, ma häbenen.

Võibolla sul veab. Lund tuleb nii paksult. Sajab jäljed täis.

...Ärge tükkige, peske enne käed puhtaks, siis tulge müüma - te ajate iivelduse; Ood!

Kes proovib, see soovib, pilaff ja spaghetti! Ma tegin nalja. Juba kaugelt oli näha, et sina tuled.

Kohutav! Ma sain šoki - kes siis ehmatab inimesi, kes topib oma rasvast kätt otse põue; muidugi, kes ikka peale sinu. Oled sa ka!

Tegelikult läheb mul päris hästi.

Rõõm näha; näha ei ole küll millestki. Ega sul ei ole valge põll juhuslikult sellepärast seljas, et tahtsid nii tähtsal päeval - ikkagi kohtamine või mis - et sa tahtsid tulla kohtamisele ülikonnaga. Ma loodan, et vähemalt raha on kaasas; või kavatsed selle siin tänaval teenida ja mina pean niikaua ootama?

Nagu näed, sööjaid leidub. Küll ja küll. Milleks asjata muretseda. Pole põhjust. Raha? Raha on kaasas. Kuidas laps elab ka.

Siis säärased ongi need kummalised kohtumised, kus krabistatakse peost pihku pabereid - raha - ja isegi ei vaadata teineteisele silma, ainult vaikitakse.

Hüva. Kui sa juba tulid nii vara. Üks hetk, ma annan kohe toidukasti sellipoisile üle.

...Aga meie laps, ta on isata, Ood, mõtle sellele, ta ootab sind, küsib aina sinu järele. Mis temast kasvab nõnda; eriti just tüdruk vajab isa, kes teda kasvataks ja karistaks, et ta hukka ei läheks. Kui kaua ma jaksan lolli mängida, kaua ma vastan, et sa sõitsid kaugele-kaugele ära; nii valetatakse ju siis, kui tegu on surnuga, kas ma pean hakkama ka ise uskuma, et sa oled surnud.

Eelmine laps jäi samuti isata. Siis see sulle ei meenunud. Nähtavasti tuleb kõik oma nahal järele proovida.

Ära räägi nii, Ood; nii julmalt, nagu polekski sul südant sees.

Eks ma tulen teda mõnikord vaatama.

Mis ma olen sulle teinud? Ärka, Ood, kui ma ka kunagi halb olin, siis ei saa seda mulle eluaeg kätte maksta.

Sa ei ole olnud halb. Hoopis mina olin halb, piinaja. Üle oma varju ei hüppa. Nii ma siis piinangi.

Kuhu sa tahad minna; kas sa lähed sinna tagasi? See naljakas põll sobis sulle, päris kohe sobis, ilma naljata.

Ei, ma lähen edasi.

Ikka sama, sügavmõtteline Ood, tahaks küll näha päeva, millal sa ükskord väsid sellest jamast. Muide - aga sinu pärandus, see, millest sa nii innukalt rääkisid.

Mis pärandus?

Meie maja, mida sa kunagi tahtsid, siis, kui sa veel jagasid maast ja ilmast; tahtsid seda maja poegadele ja puha. Millal sa tuled oma päranduse järele?

Võibolla tulengi.

...Mida sa teed minuga; ära pritsi vett, nii jube külm on, miks sa topid seda kaltsu mulle näkku, kus ma olen üldse?

See tuli kohutavalt järsku. Sa hakkasid kukkuma. Ma peaaegu poleks sind kätte saanudki.

Kas ma minestasin või?

Küllap vist. Ma ei tea. Ei ole minestamist näinud. Nagu kangeks läksid, nii jäid. Ma arvasin. Ausalt öelda. Et sa surid ära. Aga siis ma tundsin äkki, et sa hingad.

Mul on meeles, et ma langesin, langesin; kuhu - ei tea; allilma vist mitte, muidu me ei saaks siin jahukottide vahel.

Kuigi ka seal pidi olema jahu ja verd.

Vähemalt nalja teed sa ikka endisel kombel: kohatult; see on, muide, isegi võluv, et ajad silmad vaevaliselt lahti, kartes kõige hullemat, ja näed hoopis, kuidas sinu kallal askeldatakse, askeldatakse. Veel enam, näed, kes see on, kes askeldab, murelik korts kulmude vahel ja puha - nagu polekski maailm ainult õhk; õhk ja vesi või kuidas. Varem ei ole ma kunagi tundnud toibumises midagi meeldivat, nüüd äkki.

Kas sa oled enne ka minestanud?

Muidugi; varem juhtus seda õige sageli, ma tundsin juba hirmu, et jään viimati langetõbiseks, aga siis - sina pühkisid need hood kõik otsekui käisega. Võimalik tõesti, et sellest ajast peale pole mitte ühtegi hoogu olnud; kas ma kohutan sind oma jutuga, et su lõug väriseb?

Ei. Ole pai. Teinekord, Rutt, hoiata siiski palun ette. Et ma oleksin valmis ja saaksin su alati kinni püüda. Ma võin ju äkki koos sinuga minestada. Mis siis saab.

Mul on nii piinlik sinu ees, Ood! Miks ma küll nõnda ära kukkusin, just nüüd, koguni veel värskes õhus, sellel pidi kindlasti olema mingi põhjus; ja sa pidid minuga vaeva nägema ka.

Ma ei mäleta. Et oleks põhjust olnud. Igatahes ei teinud me muud midagi kui rääkisime. Tühjast-tähjast. Aga see jäi mulle küll meelde, et ma tahtsin just alustada mingit koletu pikka heietust.

Räägi, palun, Ood.

Kui ma mäletan. See on umbes nii, nagu oli takjatega. Mis olid kord nii täpselt silme ees, et oleks võinud üle lugeda viimse kui okka. Aga pärast. Pärast olid takjad ilma okasteta. Paljad nutid. Ei midagi ilusat enam.

...Kaua me istume siin; ma ei jaksa kuigi kaua, ma olen ikka veel nõrk alles ja ilm on ka vilu. Jalutame vähemalt, räägime midagi.

Kas sa tunned ära selle pingi. Mis koht see on.

Kas see on mingi püha koht, kus tohib ainult palvetada ja peab olema haudvaikne?

See on seesama koht, kus me tutvusime, Rutt!

Mis siis sellest, et see koht, jahe on ikkagi, võta mul vähemalt õlgade ümbert kinni; pealegi valisin tookord selle pingi mina, mitte sina.

Ma käin siin. Aegajalt. Kujutan ette, kuidas oleks olla kahekesi.

Vaene mees! Sinust on küll võimatu aru saada, varsti läheb pea halliks, aga tembud on ikka nagu mõnel õhvakesel. Ja kuidas on siis?

No näed, nüüd sa jälle räägid.

Kas ei tohi?

Tuleb välja, et ei tohi olla liiga lähedal. Jah, ei tohigi. Kaugelt saan ma sind palju paremini vaadata. Siis kuulud sa mulle rohkem kui lähedal olles. Ma jumaldan sind. Ma jumaldan sind küll ka muidu, aga.

Mis aga?

Ma ei tea, kas sa saad aru.

Ma vähemalt püüan aru saada; jätka, ma kuulan, Ood.

See kõik on nii teoreetiline. Mulle tundub, et see on haigus. See, kui me oleme liiga lähedal. Siis me sageli ainult lobiseme. Pillume sõnu, mis ei jõua kuhugi. Isegi mitte lähima kivi alla. Nagu ka praegu.

Kust sina tead, mis jõuab, mis ei jõua; mind näiteks võlusid just sinu sõnad, kui ma õieti mäletan.

Ühel päeval ometi kõik pöördub, Rutt.

Kas nii, et kaugused saavad lähedaseks?

Võib ka nii. Siiski - ei tea. Kui me järgmine kord kokku saame, võib kõik olla teisiti kui nüüd. Ka arutlus. Ka vastus küsimusele, kõik. Kõik muutub. Muutub tänu sellele, et me oleme teineteisest kaugel. Eemal.

Aga kas ei võiks uskuda nii: et see muutus, mis sünnib, et iga muutus on tõukeks millelegi - millelegi täiesti uuele!

Ka mina loodan seda. Mida sa nimetasid äsja tõukeks. Mis küll ei ole tõuge. Püüan sõnadega ja igal viisil esile manada. Aga sinu rõõmus kilksatus on muidugi üle mõistuse.

Näed nüüd! Sa usud ju ise ka, et see uus - see tõuge - et ta ei tule üldse kusagilt kaugelt, vaid on; näiteks siinsamas. Eks, võib ju nii arvata, oletada.

Kuid ta on kauguse laps. Tingimata. Mis suunas on muutus toimunud, seda märkame ainult tänu kaugusele.

Ei, ta on vist ikka ka läheduse laps, Ood; või ma ei tea, jätame selle jutu, ma jään muidu jälle liiga kurvaks. Pealegi on ammu aeg, vaata, kui pime on väljas, kui tontlikud on juba puude varjud; piiga ootab kodus, ei jõua ära oodata.

Saada talle minu poolt tervisi.

Head aega, Ood.

Nägemist, Rutt.