TEISEL POOL VIHMASADUSID

Mait Raun

Jälle on tänaval lehepoisid - piiravad sisse igaühe, kes julgeb kasvõi mõne sammu astuda selle tänava suunas. Miskipärast armastavad nad varitseda just minu maja ees. Ei tea, miks on see nii.

Alati karjuvad nad läbisegi: näib, nagu oleksidki nad siin peamiselt karjumise pärast, sest õhtulehed lipendavad neil hooletult üle käsivarre, kuni vettivad või hakkavad narmendama. "...esikülge! Milline vapustav kõne! Muudkui paljastused!" - "Pikknina-onu, ainult siit saab lugeda, kes tappis lehepoisi!" - "Ärge olge koi, pärast võite panna ka prügipange põhjaks! Suurepärane põhi!"

Kui nad teaksid, kui vastupidi on lugu tegelikult! See õnnis aeg, mil ma sõin restoranides, on jäädavalt möödas - aeg, põrguline, murendab kõik, mis on liiga tugev -, viimased kolm kopikat neelas gaseeritud vee automaat, pritsides välja pool klaasi sogast vett, minu õhtueine.

"...vaese Ameerika lehepoisi! ...juhtub ainult Ameerikas!"

Armas direktor Urgalt, asjata lootsid mind murda: ma söön siiski! Kuigi mitte heeringaid nagu sina. Oled sa kodus, külas või restoranis, alati on sul ees pesukauss heeringatega. Restoran tellib ainult sinu pärast heeringaid. Neid haisvaid marineeritud heeringaid. Heeringaid sööb ka komisjon, mida sa juhid. Muidugi, mis on see minu asi! Las söövad, las surevad, siis ei saa nad mind enam jälitada. Aga mina - koguni prügipang on pikkamisi täis saanud. Ja polegi midagi võluvamat kui teekond prügipangega: tagatrepist alla, üle õue, puuriida vahelt tänavale. Seal on mitu majalobudikku, ilusad ja puust. Hoidun alati vasemat kätt, olgugi majad seal hapramad ja mõnikord variseb jalge ette katusetükke või praksuvad seinad. Sest teisel pool on üks salakaval keldriaken.

Vist mitte päris õige kelder: isegi aknaruut puudub. Harilikult ulub seal tuul, kaeblik ja üksildane, aga leidub ka selliseid õhtuid, mil ruumi valgustab ähmane lamp ja kostab morni kõnekõminat; ja tundub, et iga hetk sirutub aknaaugust välja käsi ja näpistab mööduvat jalga. See ei pea olema ometi minu jalg! Mingid tumedad kogud, jutukatked - arvatavasti hauvad plaane.

Aga täna, nagu neetud, ei oska ma üle tee astuda. Urgart viis mu vist siiski endast välja - seisan õnnetult kõnniteel ega leia vasakut tänavapoolt üles. Lausa piinlik. Mõni arvab, et äkki ma kardan. Ma kardan tõesti, uuh!

Katrina: Teie kummardused on väga kenad! Olete vist peen poiss, pidanud palju kummardama! Aga kuhu te nüüd äkki jooksete? Tulge kohe tagasi ja vaadake veelkord siia alla. Ma käsin teid. Jaa, olete üsna ilus mees. Ainult väga kurb.

Kas teie elate siin? Enne olid siin teised!

Katrina: Räpane oli siin tõesti.

Eile teid veel ei olnud.

Katrina: Kuidas nii! Lihtsalt keegi ei oska nii madalale vaadata. Miks te olete kurb, võõras mees?

Kas te teate, mis on rootsi kardinad?

Katrina: Ei ole kuulnud.

Need ripuvad mul silmade ees.

Katrina: Te olete vist luuletaja.

Tont võtaks! Kui keegi meist on luuletaja, siis on seda armas direktor Urgart!

Katrina: Miks te vait jäite? Jätkake.

Ma ei ole luuletaja.

Katrina: Kes on Urgart?

Soss-sepp. Mees, kes tõmbas mul naha üle kõrvade. Nüüd korjab aurahasid ja süüdistab - aga see on igav jutt. Ta röövis mu aastad, mu töö.

Katrina: Olge nüüd!

Mul on kahju, et teid tüütasin.

Katrina: Ei tüüdanud, aga teile lähevad südamesse liiga veidrad asjad. Parem võtke mõni pannkook.

Oh ei, ma ei taha!

Katrina: Te valetate, vanapoisid tahavad alati.

Te olete vist maalt.

Katrina: Ei, kuu pealt.

Oleksin pidanud küsima ta nime. Ikkagi keegi, kes hakkab tooma mulle külakosti - sinna, kuhu ma varsti lähen; Urgart toob muidugi ka, torkab kanakoiva läbi trellide, tilgutab silmast pisara.

Katrina: Nagunii tulete sama teed mööda tagasi. Teist teed ju ei ole.

Kummaline, kui kaua need kidurad majalobudikud püsti seisavad, juba ammu peaks olema niiskus seinad läbi leotanud, pehastanud tapeedid, siiruviirutanud inimesed. Kui kaua on nii olnud. Kui kaua see veel kestab. Juba paistab ka väljak. Ainulaadne kogu maailmas: kolmteist prahitünni, ümberringi lage maa, solkiviskavad inimesed.

Katrina - milline ilus nimi! Kes sosistas ta mulle?

Direktor: Seiske! Ärge liigutage! Väga hea, nüüd rääkige!

Siin on üks ülimalt arusaamatu paberileht - libises ise minu juurde, tuli koos tuulega. Te ei jahmugi? Te ei kavatse anda selgitusi?

Direktor: Suur tänu! Paraku olen täna kuidagi hajevil, nähtavasti läheb ilm jälle halvaks. Teate, kunagi juhtus õnnetus - ma kukkusin ja nüüd on enne vihma alati nagu vatt peas.

See tuleb nohust.

Direktor: Väga õige! Hakkan vist jääma vanaks, ei pea enam rabelemisele vastu. Jaa, ei ole enam noor. Aga ei saa ka erru minna. Või äkki teie suudate leida sellise inimese, kes võiks mind asendada?

Te ei jahmu sugugi? See paberileht ei lähe teile üldse korda? Ma ei suuda teid mõista. Mis inimene te olete, Urgart!

Direktor: Jälle need aated, jälle süüme! Te tahate mind väsitada, jaa, just seda te tahate. Ometi ladusin teie turjale nii palju lootusi, suure-suure lootuste koorma, ikkagi vedasime kaua aastaid sama vankrit. Ja mida ma näen: te ei ole õppinud minult kõige vähematki.

Ma nõuan. Te peate selgitama. Muidu ma.

Direktor: Mis on juhtunud teie närvidega! Meie ametis ei tohi olla üldse närve. Näib, et te peaksite minema erru, viimane aeg. Muidugi kahju, väga kahju, olete ju alles noor mees, kust ma leian päevapealt inimese, kes teid asendaks.

Ärge irvitage maaslamaja üle. Parem seletage, miks on paberil minu allkirjad. Tulpade kaupa minu allkirjad.

Direktor: Naljakas inimene! Tahate kuulda minu suust sõnu, mida teate ka ise. Jaa, te olete suur väsitaja! Muide, teie peamine õnnetus ongi selles, et tunnete end maaslamajana - ja siis te seda ka olete. Oh, kuidas te olete petnud mu lootusi!

Selle neetud paberilipaka peal te harjutasite. Tegite minu allkirja järele. Et kirjutada minu nimi neile dokumentidele, mis uurija välja kaevas. Teil oli tarvis fabritseerida süütõendeid. Ma kaeban teid kohtusse - võltsimise pärast.

Direktor: Tõendid küll puudusid, aga tegu ometi oli! Või hakkate eitama sedagi, et saite generaatorite ostmiseks sada kümme tuhat? Raha saite, kuid tehingut ei vormistanud, mitte ühtki jälge! Haruldaselt puhas mäng! Öelge palun, mida te teete nii tohutu hulga generaatoritega, need ei mahu ju teile tuppa ära.

Oh Urgart, vana rebane! Me töötasime selle plaani välja koos, idee kuulus vist lausa sinule. Sa ütlesid: tellime raha generaatorite jaoks, aga ostame nende asemel seda, mida vaja, see on ainus võimalus, kuidas ehitada lõpuni. Sest maja ei olnud veel valmis, ent juba pudenes krohv, tellised kukkusid seinast, vundament hakkas vajuma laiali nagu savihunnik; olime vaesed ja jäime ehitades veel vaesemaks - kuni lõpuks oleksime saanud tehase asemel varemed. Kuid nüüd, Urgart, sind kiidetakse. Me oleme seotud sama lõa otsa.

Direktor: Vaesed generaatorid! Mul seisab tänaseni silme ees, kui nõtked ja värsked nad olid, kuidas lõhnasid värvi ja metalli järele. Kahjuks ei olnud neil õnne. Te kandsite nad halastamatult maha. Ja vähe sellest - sahkerdasite kuhugi. Raudne mees: sada kümme tuhat oma põhjatusse taskusse, ent isegi silm ei pilgu.

Neid ei ole kunagi olnudki.

Direktor: Kuidas ei olnud! Ometi on kusagil märkus nende ostmise kohta, ühes neist põhjatutest kaustadest, ja selle juures teie allkiri.

Küllap teate minust paremini, kuidas tekkis minu allkiri.

Direktor: Ah teil ei lähe ikka meelest see paberileht! Ausalt öelda kirjutasin need tulbad alles täna - nimme teie jaoks. Ajaviiteks. Et teid kontrollida. Jaa, teil ei tulnud kordagi pähe mõte, et keegi ei hoia midagi hädaohtlikku sellistes kaustades, mis maha kukuvad! Oleksin meelsamini näinud, et te siiski mõistaksite elu seadust - kasvõi nüüd, veel ei ole hilja, veel saab kõike naljaks pöörata. Meie ametis ei ole aadet, ei ole süümet. On ainult lubatu ja lubamatu. Kuid nüüd kukkus küll halvasti välja: puhusite tehasele elu sisse, aga ise langesite verest ära. Teened kirjutati minu, mahhinatsioonid teie arvele. Kas oli mõtet oma elu nii rumalasti nahka panna? Võibolla olete kuulnud, mis sai minu asetäitjatest, kui olin alles madalamal - meister, tsehhijuhataja, peainsener.

Ka nemad läksid vangi.

Direktor: Miks vangi? Neid karistati tingimisi ja nüüd elavad nad rahulikult edasi. Töötavad muidugi mõnevõrra madalamal. Selgus, et kombineerimine ei ole nende ala. Aga vaadake mind: mina muudkui tõusen ja tõusen. Jaa, meie süsteemis on reaktiivliikumine!

Ei kulu kaua aega ja teid hakatakse läbi nägema. Ja siis hakkate langema, Urgart! Ma palvetan, et te teeksite seda kuni põhjani - tühjendaksite kogu karika, mis on täis meie pisaraid.

Direktor: Te aitaksite mind sellega väga! Minu üksildase palvetele on jäänud kõrvad ikka ja alati kurdiks. Anugem koos!

Ma ei mõista.

Direktor: Tundub, et te keegi ei suuda mõista! Kui avastate võltsingud, juurdekirjutused, süü, siis pigistate pea käte vahele, kaotate usu inimestesse; näete dokumente esimest korda, kuid tunnistate nad omaks. Võidelge, võidelge ometi! Aga teie kraabite pigem kokku need sada kümme tuhat, millest te ei ole undki näinud, ja nälgite.

Ärge muretsege, küllap ajad muutuvad. Koguni seinad, tummad ja kuulekad, varisevad peagi. Koguni tehas, mille me ehitasime.

Direktor: Aga siis olen mina juba mujal!

Miks te topite mulle taskusse selle kortsus ümbriku? Kas te arvate, et ma olen pime? Ma näen seda suurepäraselt. Ma näen kõike!

Direktor: Ärge häbenege - võtke! Seal on täpselt sada kümme tuhat, pole vaja üle lugeda. Isiklik raha - ei mingeid sekeldusi. Väike meene hüvastijätuks. Jaa, te ei pea arvama, et Urgart otsib omakasu, need ajad on pöördumatult möödas. Praegu olen juba vanamees. Te ei võta? Hea küll, saadan selle teile postiga.

Te ei ole inimene, Urgart. Kui oleksite, siis tunneksite vähemalt oma mõõtu.

Direktor: Inimene kõlab uhkelt! Gorki! Aated! Süüme! Aga teie suus on need sõnad kulunud - nagu oleksite pähe õppinud. Imelik, et viidan teiega nii kaua aega, nähtavasti siiski lootsin teist midagi. Küllap võlus mind teie fanatism. Ent seda leidus ainult sõnades. Lootsin, et ässitate alluvad üles, tõstate mässu, seote mind käsist ja jalust, panete vangi, tõusete ise direktoriks! Või vähemalt pressite minult välja raha, palkate paremad advokaadid kui mina. On ju tõe mõõgal kaks tera - oleneb seadusest, mida ta parajasti lõikab. Kuid teie ei suutnud õppida seadusi tegema. Teil olid ju aated. Jaa, te ei ole inimene, vaid kõigest võilill või midagi muud niisama tühist. Midagi, mis saab alguse rohelisest idulehest, ahmib maamullast endasse jõudu, kasvatab kollase õie ja pöörab selle edevalt päikese poole. Kuni kurnab nii enese kui mulla. Lõpuks tuleb temast inetu hall roots, mis kõlgub lõdvalt tuules, kõik õhku pillanud.

Sõnad mattuvad vihmapiiskadesse - on hakanud sadama, tõepoolest! Kuid jälle on tänaval lehepoisid. Nad piiravad sisse kõik, kes julgevad läheneda. Ei tea, miks see on nii. "...vapustav kõne! ...direktor paljastab alluva!" - "Pikknina-papi, hei! Täna ostate küll kogu tiraaži ära! Teie pilt on esiküljel!" - "Vaadake ainult seda armetut lõusta!"

Nad on juba läbimärjad; kõige õigem oleks neil minna varju alla, kasvõi minu trepikotta. Muidu ligunevad lehed läbi.

"Olge mureta, ma hoian lehti hõlma all! Teie fotole ei lange piiskagi! Õnnetäht on teid sünnitanud, papi, oh oleksin mina nii rikas kui teie! Mõelda vaid, sada kümme tuhat! Ja ei suudetudki lõpuni tõestada! Kuhu te jooksete? Annan lehe kasvõi niisama, ilma rahata!" - "...rahaafäär! ...hämmastav vedamine, nagu Ameerikas!"

Peaksin virutama neile vastu lõugu; kunagi olid mul üpris rasked rusikad. Tegin sporti, pidudel lõin tüdrukuid üle, keegi ei julgenud minu lähedal isegi aevastada. Nüüd on see kõik möödas. Mul ei ole isegi prügipange panna muud peale tapeediribade. Kõik seinad on juba paljaks käristatud.

Aga teekond pangega on minu elu: hurtsikute vahel komberdades valdab mind kummaline rõõm. Hoidun alati paremat kätt, sest teisel poolel kukub katustelt ja räästaste küljest teravaid laaste, ükskord oleksin peaaegu kiviga vastu pead saanud, seal on salakavalad majad - uuh, ära kraabi mu jalga, Katrina!

Katrina: Muidu sa äkki ei peatu ja ma ei saagi tänada. See oli lausa suurepärane ravim.

Kas lastel on nüüd parem?

Katrina: Sa veel küsid! Su rohi oli imeline, veel eile ei liigutanud nad kätt ega jalga, ainult inisesid - aga nüüd tõusid äkki päris ise jalule! Naabrinaine räägib, et kogu linn on nakkust täis, paljud hingeldavad. See tulevat vihmast.

Ka minu pea juba kumiseb. Aga kas just vihmast? Arvan, et see tuli hoopis protsessist; väsitas päris ära.

Katrina: Andesta, et ma ei taibanud küsida. Ma olin kindel, et sa jääd vabaks.

Pole midagi. Eks ole ju lapsed tulevik, aga mina - minevik. Umbes nagu kitsarööpmeline raudtee.

Katrina: Sa arutad juba kui vana inimene. Ära tee nii, mul hakkab hirm. Kas Urgart pidas sõna?

Nagu näed. Anti ainult tingimisi.

Katrina: Siis on tore! Said talle ikka koha kätte näidata!

Need jutud, mis ma temast rääkisin - palun unusta need jutud. Siunasin teda ainult kiivuse pärast. Tegelikult on kõik teistmoodi.

Katrina: Kuidas nii! Tema lendab ministeeriumi, aga sina kõrvetasid näpud - kuigi just sina panid tehase käima. Kusagil peab olema ka õiglus.

Vaata, Katrina! Armas direktor Urgart rebib end üles ka ilma tehaseta, mina paraku mitte. Selles on meie erinevus. Elul on omad seadused, mis parata. Ta tegi minu heaks niigi rohkem kui pidi.

Katrina: Mida sa pomised seal? Näe, võta pannkook.

Ei midagi! Ainult vihma ladistab.

Katrina: Tule sisse!

Kallan pange tühjaks ja võibolla tulengi.

Katrina: Panen sulle piima sooja.

Mõtlesin laste peale. Neile jääb tuba varsti kitsaks. Peaksime tegema vahetuse - mina siia, teie sinna. Siis käiksid sina prügiämbriga mööda ja mina vaataksin aknast jalgu: millal tulevad need õiged!

Katrina: Mis mõtet sellel on! Ka mina kasvasin umbes nii. Kuni ei mahtunud enam uksest sisse ja tulin ära.

Ma mõtlesin veel, Katrina. Üleeile esitati mulle süüdistus, eile kohtasin sind, täna toimus kohus. Aga sinul on juba kaks last. Kuidas saab see olla võimalik?

Katrina: See on väga lihtne! Sa kaotasid koha. Su jalad jäid õhku rippuma - et sa ei peaks maha sadama, siis aeg peatus.

Katrina! Ma ei ole ometi surnud!

Katrina: Ära mine veel! Ma tahtsin ainult nalja teha. Mulle tundus äkki, nagu oleks aeg kummist. Et teda saab venitada. Paljugi, mis üks rumal naine võib suust välja ajada.

Ma ei kaotanud kohta, Katrina, läksin vaid teisele tööle. Kabinetti küll enam ei ole - kuid laud anti siiski. Mis saab olla töö juures tähtsam oma lauast!

Edasi - mis puutub aega, siis teavad kõik juba ammu, et see on liikumine ruumis. Isegi kui minu liikumist võtta tagurpidiliikumisena, on see aeg. Või minek prahitünnide juurde ja tagasi - seegi on aeg! Pole õige, et aeg seisab.

Lõhutakse maja; isegi vihmaga on ametis töömehed, kisuvad talasid alla; palgid on üdini märjad. Ka see on aeg: vana aeg jääb jalgu uuele ajale ja peab andma teed, isegi vihmaga.

Mina olevat soo? Kes seda ütleski. Muidugi armas direktor Urgart. Vetruv, sile, aga südames mülgas, korisev, uppuv - iseendasse uppuv. Jälgisin tema tegusid kaua. Kuritöö niidid jooksid läbi teie, palju niite. Mõelge, kes sõrmitseb teie niite?

Muidugi, see kõik ei tähenda midagi.

Kuid miks on prahitünnis raudkang? Veri, kleepunud juuksed?

Värske veri, äsja kleepunud juuksed! Kellele teatada. Kes usub mind, kui eeldused ei ole minu tehtud.

Võibolla varitseti just mind. Ootab nurga taga. Ootab selja taga, käes raudkang.

Neetud vihm - ei näe. Ei kuule samme.

Ent ma ei kavatsegi seda salata!

Uurija: Täitsite kohust? Huvitav.

Kas see on ülekuulamine?

Uurija: Jaa.

Kuid mina ei ole kedagi tapnud!

Uurija: Vabandage, minu teada ei ole keegi esitanud teile ametlikku süüdistust. Ärge tehke ennatlikke järeldusi. Pole lubatud. Möönan vaid, et teil oli motiiv: solvang. Tuletage meelde, kas lehepoiss teid millegagi ei solvanud? Ta ütles häbematusi. Kui teie temalt ajalehte ei ostnud, viskas ta selle teile järele - otse poriloiku. Nüüd on lehepoiss kadunud.

Aga kus on tema laip?

Uurija: Väga hea, ka poolik ülestunnistus on meie kolgatateel samm edasi! Ta tuli teile raudkangiga kallale. Teie loomulikult pidite end kaitsma. Seda nimetatakse enesekaitseks. Kahtlemata ületasite lubatud piiri, ent siiski enesekaitse, ei midagi ettekavatsetut, ainult ülearu tugev hoop!

Tuleb välja, nagu nõrgemalt oleks lubatud lüüa.

Uurija: Lubatud, kui on väga nõrgalt.

Järelikult olen ma süüdi üksnes juhuslikult, kui olen.

Uurija: Just nimelt! Solvang, enesekaitse.

Hea küll, ma võtan laualt kirjapressi ja äigan teid - muidugi nõrgalt.

Uurija: Kahjuks puudub teil originaalsus, te ei ole kaugeltki esimene! Vahest märkasite meie maja ukse juures mälestussammast. Mitmel on see kurvastaval kombel õnnestunud. Kuid nagu näha, mitte minuga. Kirjapress ongi laual selleks, et te prooviksite. Kui proovite, on jälle üks süütõend rohkem. Siit majast ei ole veel keegi süüdimatuna minema kõndinud.

Kummaline, te kasvõi hukkuksite, peaasi, et võidaks õiglus. Kuid sel juhul ei saaks te ise õigluse võitu näha.

Uurija: Minu meelest ei ole sellel vähimatki tähtsust. On olemas fakt - raudkang. Lehepoiss solvas teid, kiskus lahti teie veritseva haava. Kättemaksuks hiilisite talle järele. Järgnes see, mis pidi järgnema.

Mis pidi järgnema?

Uurija: Kang sattus talle pähe.

Praegu te solvasite mind: nägite minus mõrvarit. Ehk siiski tuleks võtta press ja kopsata teid pisut - enesekaitseks. Ärge kartke, see ei ole kuigi valus. See on teile isegi kasulik, muidu tunnistataks teid süüdi. Sest kas saab olla üldse suuremat solvangut?

Uurija: Paraku pean teid kurvastama - puudub niisugune seadus, mis mind süüdi mõistaks. Ärge unustage, et viibite kohtumajas. Meie asutuses ei solvata.

Ja ei ole ka enesekaitse õigust?

Uurija: Õige, ei ole ka enesekaitse õigust. On kas süütus või karistus. Teie vastu leidub süütõend. Kui soovite, võime pakkida selle kilest välja. Olgu pealegi, vastandame teid raudkangiga. Me oleme kõige humaansem kohus maailmas, kuid ka meil on närvid!

Sõnad mattuvad vihmavalingusse. Muudkui sajab.

Vaikus. Isegi mitte vaikus, vaid vihm. Hüüaks ometi keegi läbi vihmakõrbe: "Siin on värsked ajalehed!"

Aga ei ole kedagi. Niisiis on tõsi, mida rääkis uurija.

Katrina: Ei, see ei ole tõsi, vähemalt mitte sinu suhtes!

Kuid võib ju olla.

Katrina: Kohus peab kõik õiglaselt välja selgitama.

Siis lisandub ka eelmine karistus, tingimisi. Võidakse soolata koguni surmanuhtlus. Lasevad maha.

Katrina: Mis nüüd sellest! Ei ole kohtumõistmine elu ega elu ole kohtumõistmine. Piisab sellestki, et me sinuga omavahel kokku saime - sellest üksi piisab täiesti!

Kokkusaamine on paljas juhus. Nagu ka lahkumine.

Katrina: Tuli mees tänavalt, prügipang käes. Parajasti praadisin pannkooke - ja jäingi praadima, iga päev!

Kavalad pannkoogid - nagu oleksin söönud neid iga päev, ometi kohtusime alles paar päeva tagasi; sest eile leidsin selle saatusliku raudkangi. Aga sinul on juba viis last. Vaatan sind, Katrina: kuidas sa jaksad? Muretsed veel minu pärast. Kuidas need lapsed nii äkki tulid?

Katrina: Mu emal oli täpselt samamoodi. Suuremad käisid koolis ja aitasid väiksemaid.

Kes oli isa?

Katrina: Ei tea. Iga kuu sai ema rahakaardi. Mõnikord oli sellele märgitud kohutavalt suur number, enamasti aga väike. Oli ka päevi, et mõni hea sõna - ja kõik. Aga mis sellest enam! Tahtsin juba ammu küsida, kuidas su korter välja näeb. Olen seda mitu korda ette kujutada püüdnud. Kas seal nikerdustega kapp on?

Ei ole, Katrina.

Katrina: Laud?

Ei ole, milleks.

Katrina: Voodi?

Midagi ei ole. Ainult madrats põrandal. Ja kaks tooli, seljatugedel ülikonnad. Katrina, kui sul on tahtmist, võid selle oma maitse järgi sisustada. Koli siit ära, Katrina! Teie maja on lausa valus vaadata - eriti nüüd, kui kõik teised majad on ümberringi maha lammutatud.

Katrina: Jah, kellele on tarvis agulit! Häbi, kui mõni turist siia satub; kuhu peita siis silmad - seinad viltu vajunud, laest soliseb vett, lakkamatu vihm, porijärv ümber maja. Arvab veel, et nii elataksegi.

Asemele ehitatakse suured ilusad hooned! Aga sina võiksid kasvõi täna kolida minu juurde - teie kõik.

Katrina: Räägivad, et tuleb turbakombinaat. Inimestele on turvast väga vaja. Äkki antakse ka sulle siia tehasesse mõni töökoht, siis ei ole kaugele tööl käia.

Sellal olen mina juba pensionil. Või vangilaagris.

Katrina: Siia tulles tundus, et jään igaveseks: need majad olid juba kaua püsinud, paistis, et neid ei suuda ähvardada miski. Kuni ükskord varisevad kokku. Aga turvast on inimestele väga vaja! Enne ei aimagi, kui ühel heal päeval koputatakse äkki aknale ja öeldakse: hakka kolima, jääd ette, on aeg!

Siis ikka?

Katrina: Meie pärast viivitati selle majaga - meid oli liiga palju, ei osatud kuhugi panna. Nüüd lubati anda neljatoaline korter. Tuleb ainult oodata, kuni saadetakse auto järele. Koos meestega, kes aitavad mööblit vedada. Ega meil midagi erilist olegi. Siis paistab, kuhu. Siin sajab alalõpmata. Lubati, et seal on vihma harvemini.

See on väga tore, Katrina.

Katrina: Neli tuba, keskküte, soe vesi, elektripliit! Puhtus, avarus, vaibad!

Lausa suurepärane, Katrina!

Katrina: Kuid mina lähen seal hulluks. Mul oli ka kodus see kõik olemas - veel palju rohkemgi, absoluutselt kõik. Nii kõik, et ma ei näinudki oma vanemaid. Isa rippus oma toas seinal, ema rippus oma toas, mina oma toas. Me olime nagu tapeedid. Külalised rippusid suures toas, ees kokteiliklaasid. Kuulasid aegajalt minu klaverimängu; mängisin suure uhkusega, sest olin ainus laps ja kõik tehti selleks, et minust saaks pianist. Nii ma muudkui mängisin - kuid tubades valitses vaikus. Tinane vaikus. Isegi mitte sisinat.

Teid on palju. On teistmoodi.

Katrina: Võibolla. Mis me sellest! Söö parem mõni pannkook.

Ma ei taha praegu! Jumalaga, Katrina!

Prahitünni kaane kergitamine on üks hirmsamaid toiminguid maailmas; kaane alt võib tõusta raudkang ja virutada kolba kildudeks. Kuid mul ei ole valikut. Nende käest ei pääse nagunii, kui nad on juba kord võtnud pähe minu arvel nalja saada. Siiski, ma võin end päästa sellega, et poen kojuruttavate inimeste sekka. Las irvitavad või peavad napakaks - prügipange ja dressipükstega inimene tänaval; see ei ole kuigi suur õnnetus kõige muu kõrval.

Koguni leheputka on sellel tänaval - sugugi mitte lehepoisid. Palun õhtuleht! Kas ka täna on mõni kõne sees?

"On. Suurepärane kõne," vastas kiosköör.

Tegelikult ei tahtnud ma sugugi lehte osta, pole kunagi ostnud. Kummalised sammud, etteaimamatud. Jälle sõidab mööda autosid; autode laviin. Kuhu kõik need autod sõita oskavad. Küllap lastakse nad nurga taga korraga lahti - ja siis nad s_idavad. Miks muidu neid alati ei ole. Kusagil peab olema valgusfoor ja selles tuli.

Ongi kõne! Väga pikk pealkiri: "Ta vaikis kuus tundi. Kõik olid naerust kõveras."

Uurija: Avastasime lehepoisi laiba - vedeles mingite prahitünnide taga. Värskelt kaevatud auk, lehehunnik peale kraabitud. Maniakaalne töö. Leidsime ka jäljed. Need viisid otse - mis te arvate, kuhu?

Minu ukse taha.

Uurija: Te olete parandamatu lõuapoolik! Sellisena te mulle meeldite. Ausalt öeldes tahaksin vabandada, et oleme tülitanud ausat inimest.

Ärge irvitage, uurija! Tunnistan, et olete mu läbi näinud. Siin on mu käed - aheldage nad otsekohe radiaatori külge. Või muidu ma!

Uurija: Pange kohe kirjapress ära!

Ma ei viitsi enam kuulata.

Löön; mis siis ikka.

Uurija: Hoiatasin juba eelmine kord - ma olen osav! Kirjapressiga mind juba ei taba.

Kas nüüd panete käed raudu?

Uurija: Luba puudub!

Ma ju tapsin lehepoisi!

Uurija: Teie naljasoont võib nautida ikka ja jälle. Jäljed viisid prahitünni juurest otsejoones leheputkani. Seal istuski kurjategija: vanaeit, kes müütab ajalehti. Ta tappis, muide, enesekaitseks - lehepoiss tahtis tema käest õhtulehtede pakki ära rebida. Eks nad olid konkurendid. Niipalju võin teile öelda.

Kas ta ületas piiri - enesekaitse piiri?

Uurija: Selle teeb kindlaks edasine juurdlus.

Aga mida arvate teie?

Uurija: Mina olen erapooletu. See on seadusega ette nähtud.

Te olete õnnelik inimene!

Uurija: Noormees oli hangeldaja. Ta hangeldas kõnedega. Ilmas on igasuguseid inimesi.

Sõnad mattuvad. Jah, seegi maja, viimane agulilobudik on nüüd buldooseriga maha kistud. Terve agul on sile lage plats - nagu poleks siin keegi kunagi midagi millekski tundnud; ka tünne ei ole enam, sest ka prahti enam ei ole. Pean täis ämbriga tagasi pöörduma ja kodus kallama šahti. Täna ja edaspidi, alati šahti.

Kuid miskipärast sattusin jälle leheputka juurde! Miski on siin vahepeal muutunud: putka juba laguneb, latid on akna eest ära kangutatud, tuul ulub läbi seinapragude. Aga kes on see, kes nõjatub upsakalt vastu putka seina?

Tõepoolest, jälle on tänaval lehepoisid. Ja nagu alati, karjuvad nad läbisegi; ma ei tea, miks on see nii. "...esikülge! Milline vapustav kõne! Muudkui paljastused!" - "Lontkõrv-onu, ainult siit saab lugeda, kes tappis lehepoisi!" - "Ärge olge koi, pärast võite panna ka prügipange põhjaks! Suurepärane põhi!" - "...vaese Ameerika lehepoisi! ...juhtub ainult Ameerikas!"