UNI
Mait Raun
jutustus
Kord käisin mööda ilma püstipäi, käed taskus, vile huulil, süda puhas. Ent siiski miski hurmast puudu jäi, miks muidu välk kui surm mu südant uhas. See juhtus kõrtsitoas. Suits viivuks hajus ning laaberdusemühas nägin sind. Lõi välku, järsku kümbles nooltesajus hõrk, siiruviiruline pääsulind, nii hele murjanite jälgis reas, et nooled peatusid ka minu laugel. Me olime nüüd reeturite seas kaks õiget, aga teineteisest kaugel. Ning palged kumasid, neis puudus äng, pilk puuris maad vaid siis, kui tahtis mäng.
---
SANITAR
Isand Ehmus, see tilluke rõngas on tablett, süütu helves. Kui higine te olete! Võtke sisse ja kõik läheb mööda, väike valge tablett, aga milline vägi.
EHMUS
Suur must on tulekul.
SANITAR
Higipiisad pärlendavad laubal, las ma pühin kuivaks. Juba lähebki mööda, juba surisevad jalad, näete, juba hakkab parem, silmad sulguvad, juba surisevad käed.
---
ILLIMAR
ILLIMAR: Mina olen Illimar Puusepp. Olen justkui tüvi, poeg ja sõber on mu oksad. Nad ei tunne küll teineteist, aga ma olen õnnelik, kui te mõistate.
Kes kuuleb mind? Sina, helihark, sina, taktikepp mu laual.
Kui pateetiline! Pa-teetiline. Imelik kõla sel sõnal, nagu ei olekski sõna.
---
AAP
Nimi on Puusepp, amet hööveldaja. Puusepp ehitab, hööveldaja kulutab puud, kuni see on õhuke ja sile. Muidu olen tavaline inimene, isegi mitte hullumeelne, mõnikord mõtlen, kas olen üldse inimene.
Olen Aap Puusepp, mitte Peep Puusepp. Siin on küll väike, ometi suur vahe: Peep on vend, vend on tark, näpitsprillidega, minul on parimal juhul näpitstangid, olen juhm, õhuke, sile ja kulunud, samas on vend pudisuu ega oska öelda välja kumbagi nime, sellal kui mina oskan mõlemat. Ja muide, ma mõistan voolida taktikeppi.
---
MARGARET
Mina olen Margaret. Perekonnanime ma ei ütle, sest see muutub. Minul küll ei ole muutunud ega vist muutugi. Kas ma tahaksingi!
Aga mis on minul tahta!
Ka eesnimi muutub vahel, üks armuke ütles mulle: Marakratt, armas Marakratt. Iga armuke nii ei ütle.
---
EHMUS
Mina olen see, kes sõi äsja unerohtu ja magab. Ma näen alati realistlikke unesid, sest elus olen fantastiline.
Et jutt juba libises nimedele, siis jätkan samast kohast. Nimelt on juhtunud fantastiline lugu: mul on ainult perekonnanimi. Seega ei ole mul iseloomu, sest selle määrab eesnimi, märk, mille vanemad panevad lapsele sündides kaasa, vajutavad ta laubale. Vahest oli ka minul see nimi, aga ma ei mäleta, kuigi mäletan kõike.
Ma olen üleni sugupuu, esivanemate veri soontes, kadunud isa jahupõll ihul.
Mu nimi on kõla, veel enam kirjapildi poolest nagu puu, üks jässakas lehtpuu; mõelge vaid, kirjapilt, tähtede konfiguratsioon joonistab silma ette puu. Aga ikka ainult peaaegu puu, midagi on puudu, see ei ole puu eesti keeles!
See on murraku puu, piima, leiva, liha, sõnniku puu, möldrid-tõstke-kõrgele-sarikad puu. Ning koguni murdes jääb midagi puudu. Ehmus, mis on ehmus!
Ta on rase, minu endine armuke on rase!
---
Pilk puuris maad. Vaid siis, kui tahtis mäng, tuul vaibus südames ja olin sõnn. Kuid milline! Kurb, uje, turjas läng, narr loom; ei taibanud, et see on õnn. Nii tasa rüüpas sinu huul, piiskhaaval. Ühtäkki läkitasid uue noole. Vask. Hõbe. Kuld. Sool nõrgus värskel haaval. Kui toibusin ja paiskusin su poole, lõid käed vaid tühjust. Pehastunud tool, auk põhjas, augus üksik valge narmas. Sind polnud. Teeklaas laual, serval nool. See oli sootuks teine nool, mu armas! Kas hing käis ihus, ihus hinge käi - kes teadis! See on kõik, kell seisma jäi.
---
AAP
Küllap olengi juhm. Miks muidu ütlesin: "Kuule, Tiiu, mu Margaret on vist rase." Silmi avades, ringutades, Tiiu nägu minu kohal, hommikupäike tema pea kohal. Aga mida ta vastas? Vist imestas, oli alasti ja ilus. Võibolla küsis: "Kas sa ise aru ei saa, ta ei räägi sulle?"
Ütlesin: "Ei saa, ei räägi." Seda ütlesin juba kurvalt. Võtsin Tiiul õlgadest ja tõmbasin ta voodile, nagu suudaks tema, nõrk tüdruk mind kaitsta, soe ja pehme.
Seni arvasin, et rasedana tormab naine mehe juurde ja kuulutab seda kui uudist, kui maailma kaunimat uudist, armastuse uudist. Et mees teaks naist hoida. Võibolla on mehel pea uut unistust täis, kruvid ja mutrid krigisevad lauba all ja südames, tal on välja vaadatud uus naine, nüüd tuleb kõigest loobuda. Pikaks ajaks, oh, Tiiu.
Peab rääkima kasvõi sellepärast, et mees teaks: see on tema laps. Aga Margaret! Juba kuude kaupa ei tee ta midagi, istub laua taga ja loeb raamatut, aegajalt kaob kuhugi, on ära pikad päevad, veel pikemad ööd; varem olevat ta vähemalt nõiduda püüdnud.
"Võibolla on ta vait sellepärast, et kavatseb aborti, Tiiu, arvab, et ma ei märka, ei taipa?"
"Ei ta tee, ta on korra juba aborti teinud," nii vist vastas Tiiu; või vastas veri mu oimukohas.
Just sellepärast teebki, temas köeb surma ja hävingu geen! Ent Tiiu tõmbus eemale, meie vahele tungis toa jahe õhk. Ma tõesti ei teadnud, mida rääkisin, veetsin üksnes aega, vaene Tiiu.
---
MARGARET
Loeks. Teeks midagi. Kuni Aapi ei ole. Täna jälle ei ole, sest juba huikab öökull, ükski buss ei sõida siia nii hilja, ükski auto ei ukerda pimedas mööda seda auklikku poriteed.
Aga aeg on kaugel, peab magama. Mis juhtus täna? Hommikul pesin nõusid, kaks nuga, kaks kahvlit, kaks lusikat, kaks taldrikut, kaks tassi, lõuna ajal lugesin kaks raamatut, ma loen neetult kiiresti, ei märkagi, et juba viimane lehekülg.
Oh Ehmus, armas Ehmus, kindlasti oleksid sa leidnud mulle ka parema eluaseme kui see muldonn, aga sa koonerdad kõiges: rahaga, jõuga, eluga. Sellepärast saadki laval vaid naljakaid rolle. Mitte kunagi õnnetuid armastajaid. Ega suuri ja vägevaid kannatajaid.
Peletasid mu nii kaugele linnast, et ei pääse jala kohvikusse ega külla, ka sinule ei pääse külla, ja keegi ei tule siia, istun ahjusuu ees nagu hall hiir, jalas inetud pikad villased sukad, ja mul on külm. Katus on maaga ühetasa, aga mina armastan kõrgusi, armastan hüpata üle kaljulõhede, turnida puuokstel nagu ahv. Ei telefoni, ei raadiot, ajuti näib, et ka mitte maailma.
Mida ma hädaldan: see koobas päästis mu elu, sest tulekul oli talv ja mina teel lumehangede poole, verekaotusest nõrk.
Pealegi saan homme võtmed. Kesklinn, punane viilkatus, soe vesi, soojad radiaatorid, kõik, mida hing ihaldab, kaks vannituba, neli magamistuba, maja. Ja siis ma helistan sulle, mu üllatus!
Aap ei tule, ja pole vajagi!
Pole vaja, sest niipea, kui ta saabub, kisub meeletu jõud mind niitudele, eemale tema heategudest, mida ma ei suuda iial tasuda, eemale kütkeist, mida ma ei suuda varsti enam purustada.
Hingan värsket raudkülma õhku, mis meelitab pisara silmanurka, ulun koos huntidega ja olen vaba. Nagu ma olen kogu elu olnud vaba ja õnnelik, kõigest hoolimata.
Ta on jälle selle poisipeaga tüdruku juures. See ei ole minu asi. Ma ei ole armukade, imelik, ma ei ole kunagi armukade.
Nagunii olen ma kõige selle põhjus, mis on; mesipuu, ümber mesilased, kõrvulukustav sumin.
---
Kes teadis: see on kõik... Kell seisma jäi, vist enne veel, kui algas päris äike. Välk niitis teed. Ma läksin. Püstipäi, jaa, viimast korda püstipäi, mu päike, ent silmad pärleid täis... Lõin ümber laua. Ka hirmsaim jõhkard taandus virinal, kui sööstsin läbi saali põrguhaua, õnn kannul võikal klaasiklirinal. Miks hooplen: taandus? Heideti vaid nalja! Sest minu haud ei olnud maa, vaid meel, mis neetis õlgadele raudse valja, jalg tallas puruks kõik, mis kohtas teel, silm luuras tühja tooli, teras äng. Sestajast olen kannatuste säng.
---
EHMUS
Kuidas ma teada sain? Tuli mu naine, kuidagi vaikne, hiiliv, seljas valge kittel nagu arstil. Libises uksest sisse nagu vaim. Tänu kitlile ei pidanud keegi teda koridoris kinni, kuigi ta ei teadnud, kas peaks olema arst, õde või sanitar.
Kittel oli minu garderoobist. Mingi jabur etendus, kus ma mängisin vanemõde. Pidin lendama üle käopesa. Mina üksi nägin seda pesa, teised ei näinud midagi.
Nii ei saadud aru minu sõnadest, minu käskudest, korraldustest, mitte millestki, kuni kõik läks segi. Inimesed surid või tapeti, täpselt ei mäleta. Väga selgelt mäletan alandust: ma pidin mängima naist!
Inimesed vaatasid ja plaksutasid.
Naine libises uksest sisse nagu jahutont ja paristas: "Margaret saab lapse, Tiiu rääkis!"
Tiiu on tema õpilane või sõbratar. Kahjuks ei tea ma enam kuigi palju ta tegemistest; peaks ehk tundma huvi, ikkagi elu läbi külg külje kõrval elatud, liha ja liha. Naise nägu oli selline, nagu peaks mul hakkama tema informatsioonist kergem, aga mind tabas vappekülm. Surusin pea patja, häbenesin.
"See on seesama mees," ütles naine tapva rahuga. Padi kukkus põrandale, tekk libises põrandale, ma olin äkki üleni näha, seljas triibulised riided.
Missugune mees, mida lähevad mulle korda tema mehed, ühel päeval üks, teisel teine?
Naine võpatas mu pilgust ja ütles: "See mees, kellega ta elab; aga ma arvasin, et sa tead."
---
ILLIMAR
Mina ei sekku kunagi millessegi. Ma vaatan üksnes kaugelt, siis on inimeste kontuurid selgesti näha, justnagu oleksid nad puust või plastmassist. Eriti huvitav on õpetada. Ma ütlen inimesele tarkuse ja ta tormab õnne poole, ma ütlen rumaluse ja ta otsib hukatust nagu lammas. Ma viibutan taktikeppi ja ta puhub, saeb, näperdab noodi.
Aga kui ma viibutan keppi valel ajal, jätkab pool orkestrit rutiinist endistviisi, kuid teine pool jälgib tempomuutust, tuleb kaasa uue mänguga ja sünnib kakofoonia.
Ühel päeval ütlesin ma poegadele: "Võtke oma märsid ja minge õnne otsima." Peebule andsin ma punase märsi, Aabule suure halli märsi. Ent väravast välja jõudes vahetasid nad kotid ära, sest Peep oli värvipime, aga ihaldas suurt, Aap ihaldas väikest ja kirevat. Nii on läinud ka nende elud.
---
AAP
Ma ei olnudki kellegi juures. Selle juures, keda sa silmas pead, ka mitte teiste juures. Jaa, ma olen purjus, aga mitte viinast, Margaret, hoopis sinust, olen joobunud oma jutust.
Kohvikus, tänaval, sõpradega; võibolla koguni kelkisin, ära pahanda, Margaret!
Kuidas käisin ummisjalu mööda maad. Kuni ta peatas mu, maailma kõige vaesem tüdruk, tema harras pilk, pilgus ometi hüljatus, koguni surm. Komistasin koopasuule, varisesin läbi muldvalli.
Tüdruk istus leelõuka ääres, harutas tulekeelte paistel kampsuni küljest lõnganiite, põletas ahjus. Need ennustavad saatust, sosistas pead raputades.
Rebisin kampsuni ta käte vahelt. Surmahirm, ühtaegu meeleheitlik eluläige silmis, kui ta ütles: "Ma ei saa keelduda sind vastu võtmast, sest kui palju olen ma ise elanud teiste armust, muidu narriksin oma saatuse. Kardan vaid, kas suudan olla su meele järele, ei ole ma ju veetnud kellegagi koos üle kolme päeva korraga. Ma ei ole tahtnud!"
Ta ütles, et oli näinud unes, kuidas tema juurde tuleb mees, kes laotab üle tema halli mantli. Ning ta uinub nii rahulikult nagu ei kunagi. Mul oli seljas hall tolmumantel; aga see seisab varnas, ometi magab ta mu käte vahel, suu õndsalt paokil, nina kaenlakarvade vahel nagu koeral.
Ajapikku ilmus rõõsk värv ta palgeile, koguni juuksed, algul tuhmid, peaaegu hallid juuksed lõid kuldselt sädelema, ja pilk muutus heledaks.
"Ma lähen ära niipea, kui sa nõuad," ütlesin, hääl ükskõikne, kuid naha all nõelad, soontes sulatina. Tüdruk vaatas mulle tõsiselt otsa ja muigas äkki: "Peaasi, et ma ei hakkaks sind armastama!"
Siis algasid vihmad, seinast kasvasid tuppa seened, hallitus kattis rõivad nagis ja riidepuul, jahu muutus purgis pudruks, ka suhkur ja sool muutusid pudruks, krõbe küpsis sulas lauaplaadil.
"Niisugune elu ei saa jätkuda," lausus tüdruk viimaks, "rõskusest tõuseb palavik, luud kangestuvad, kopsud hakkavad vilistama; ka raha näib lõppenud. Tuleb midagi välja mõelda, enne kui hilja."
Kas me jääme sinu mõtetes kokku, küsisin aralt, siis suutsin veel küsida. Ta kehitas õlgu ja läks. Pillas, et võõras peavari ei olegi alati alandav. Kui ta tõstis koti selga ja sulges enda taga värava, vihises nuga mu südamesse.
Sellesama värava, mis seisab vaevalt hingedel. Ootasin kaua, vaatasin käsipõsakil aknast välja teerajale, õgisin silmadega väravaposte, nagu olin seni õginud tüdrukut.
Sestajast lendas töö mu käes nagu ei kunagi vanem, tapsin päevi, mis meid lahutasid, aga tüdruk ei ununenud, meenus iga kogutud mündiga. Aegajalt ilmus ka ise nagu kuuvarjutus, ütles, et ei ole midagi leidnud; ja raha ei ole tähtis. Ma ei mõistnud.
Ühel päeval rääkis tüdruk, kuidas ema needis ta ära ja ta lahkus laia ilma ning hakkas elama mustlase-elu. Või nagu ta ise ütles, hääles salapärane võdin: "Minust sai armuke." Niisama lihtsalt ütleski. Mitte olla kurb ega tujukas, mitte kedagi pahandada, lugeda soovid silmadest. Aga ikka tekkis pahandusi, ikka tuli kolida mujale, ikka ei olnud päevades kindlust, veel vähem öödes. Pimedus, vaid pimedus meenus.
Jutustas, kuidas ema kondab nüüd mööda koridore, purustab ämblikuvõrke, enamasti lamab tardunult hiigelsuures voodis, nagu oleks teda torganud mürgine värten. See tondiloss on neil kahe peale, isa pärandus.
Juhtus uskumatu, tütre elu pärast kartes müüs ema lossi maha, hoolimata sellest, et ei andesta iial, ning ostis kaks maja, endale ja temale.
Suudlesin tüdrukut ning ta ütles: "Ma tegin seda sinu pärast, Aap, ainult sinu pärast rääkisin emaga, leppisin temaga, muidu sa lähed ära."
Seda ma jutustasin, seda, kuidas minu tüdrukust, maailma vaeseimast tüdrukust sai päratu rikas neiu.
Kui oleksin seda teadnud, ei oleks ma julgenud tulla sinu juurde; või oleksin hiilinud vaikselt minema.
MARGARET
See on muinasjutt.
---
SANITAR
Isand Ehmus, ma väga vabandan, aga see väike äratus, kindlasti juba tuttav äratus, see on teie enese tervise huvides. See väike valge, mis hüpleb nii kenasti mu peopesal, kindlasti tunnete selle ära.
EHMUS
Tunne ei kustu.
SANITAR
Neelake see väike valge, isand Ehmus, neelake, neelake! Näete, ei olegi hirmus, ma pühin teid, hõõrun uneliiva tagasi silma, näete, te ei vähkre enam, ei nuuksu.
---
EHMUS
Kes on see mees? Suur valge on minu sees, nüüd tean ma palju, tean kõike: see on rongaisa! Mitu last! Mitu väikest pärdikut! Miks põgenes oma naise juurest, äkki on tal mõni ihuviga? Ta aeti lihtsalt ära, kindlasti aeti, naine ei suutnud taluda!
Vähemalt üks on kindel: viga on tal hinges, ta on hull. Sest kuidas võib üks mees, üks simulant takerduda niisuguse rüppe, kellel ei ole midagi, kellel ei ole isegi au järele jäänud?
Kuidas ei ole midagi! Suur valge on minu juures, suur valgus nagu jahu, seinad sosistavad, öö kiigutab: tal on maja! Maja on rohkem väärt kui au ja häbi.
Suur, suur valge on minu juures, maa variseb jalgade all: tal on raha, ta võib osta veel maju, kui tahab!
Kust sai see jõle plika maja? Mulle ei rääkinud mitte ainsat sõna, hoopis tänas pisarsilmil koopa eest, mis ei kõlvanud millekski. Kus oli hea ainult elusalt mädaneda.
Silma alt ära. Nüüd ei vaja ta enam koobast, kujutage ette, mädast on kasvanud võrsed, tal on maja!
Selles koopas filmiti kunagi nukitsamehi. Kui inimesed lahkusid, jäid nukitsamehed maha, või jäid nende vaimud, päkapikud. Avastasid Marakrati, kes magas, ja armusid temasse nagu Lumivalgekesse. Täitsid kõik ta soovid, veel rohkemgi. Seletused, nagu teada, on alati lihtsad.
Vaene Marakratt, kuidas ta võis olla õnnelik, kui keegi koputas uksele; kuidas keegi üldse märkas vaadata nii madalale!
Aga see oli karastunud mees, rongaisa, kes sihtis silmadega kogu aeg maja poole, ilmus lagedale, lösutas nagu seen keset tuba.
---
Sestajast olen kannatuste säng, ent kuhu, kelle pihta heita kivi - ühtviisi põrgus kõik, leeb metsik mäng. Mu ärkvel ööde lootusetu rivi saab päeval unelõimeks: tema! Tukub, pea toolileenil. Puudutan ta õlgu. Kuid see on vanaeit. Huul valla kukub, kihv kolletab kesk lõugu, tulvil põlgu; ma olin äkki raaguv puu, tont ulgus, kamraadid lõugasid, kõrts vappus raevus, mu südamesse sülgas viimne hulgus, ning mina, puuront kõrbekuumas kaevus, jäin õõnsaks nagu ussi kookonmähe. Kas leian taaskord üles kaitsva tähe?
---
ILLIMAR
Ma olen ikka ja jälle vargsi jälginud poegade saatust; nii nagu ka sõbra saatust.
Mis salata, aegajalt ma ka suunan neid, nagu neile kõige parem, ja mis salata, nii, et keegi ei saa midagi aru. See on tegelikult ülimalt lihtne, sest, nagu ütleb üks mõttetera, mu tundlike kõrvade jaoks küll veidi nüri, arvab igaüks, et astub oma sammud ise, ja õnn neile kaasa.
See kõik on saanud võimalikuks tänu ohvrile, milleni küünivad vähesed õilishinged, tänu sellele, et ma hülgasin nad õigel ajal. Veri mullitas südames. Aga see oli vältimatu samm, nüüd on mu pilk kaine ja selge.
Murdehetk oli siis, kui naine tuli mu juurde ja sisistas: "Pese ka sina vahel mähkmeid, ega sa jumal ole!" Mina, kunstnik, imeliste helide võlur, kuulus mees! Vesi paistetab mu käed, söövitab sõrmed, uhub muusika meelest. Naine suudles mind, ümberringi piima ja pudru imal lehk. Ma tõmbusin kabinetti, ma tormasin turneedele; mulle andis jõudu teadmine, et muusa ei kiida naise teguviisi heaks. Lõpuks olin ma sunnitud lahkuma, südames kibedus, jalge all kodumaa reetlik liiv.
Õnneks leidus lahke naisterahvas, kes võttis mu ulu alla, kuni maailmast saabusid järgmised palgad ja honorarid ning ma võisin valida välja uue naise, kes ei olnud pöörane.
Ma kutsusin pojad enda juurde. Nad sõitsid läbi terve maa. Ma nägin, et üks püsib, teine eksleb, üks kogub, teine pillab laiali. Kui nad saaksid teineteisega kokku, oleksid nad täiuslikud nagu mina, aga nad ei saa. Las olla neil siis vähemalt see rõõm, et minu liha ja mu hingus on neid puudutanud. Ma ulatasin märsid ja nad lahkusid.
Praegu elab Peep oma naisega tähetornis ja vaatab taeva poole, ka naine vaatab taeva poole. Ma ei usu, et nad midagi näevad, aga nad on rahulikud, torn kõrgub uhkelt üle linna nagu ligipääsmatu loss.
Aga Aap vaatas naist hoopis muust kohast. Miks muidu sündisid talle kaksikud pojad, kes mürgitasid karjääri. Nüüd elab ta mingi mõrraga, räägitakse, et koopas. Nokitseb oma töö kallal. Tal on alati käed paremini lõiganud kui pea.
Kui nad lahkusid, tärkas mu peas imelik küsimus: kumb tahaksin ma olla, kui ma saaksin elada ja otsustada vabalt, siis, kui ma ei peaks teenima oma muusat?
See on mõttetu küsimus, juba sellepärast, et ma olen muusa poolt välja valitud ja ta teenib mind andunult, mul ei ole tarvis muretseda; õigupoolest olen mina ise oma muusa valinud, et ta saaks pressida mu püksiviigid, tärgeldada mu särgid, lüüa läikima mu saapad.
---
MARGARET
See kõik on nagu muinasjutt.
EHMUS
See on kuri muinasjutt, Marakratt. Sa ei ole ometi rase, et räägid jaburdust.
MARGARET
Ei, ma ei ole rase.
EHMUS
Sa ei saa mitte mingil juhul olla rase! Küsisin järele, eelmine kord sinu kõht purustati, selle sisemus heideti prügikasti, uus äpardus ei ole võimalik!
MARGARET
Ah, ma ei mäleta, kaotasin palju verd ja meelemärkuse. Räägiti tõesti, et kõht lõigati lõhki, oli juba liiga hilja, abort ebaõnnestus.
EHMUS
Ütle alati aa-ja-bee, muidu on jõle; muidu surun käed kõrvadele ega kuula edasi. Muide, ära arva, et ma olen siin asja pärast, selles asutuses, et mul on midagi viga.
MARGARET
Aa-ja-bee.
EHMUS
Siin, nende vaiksete seinte vahel puhkab pea efektiivsemalt kui kusagil mujal. Ainult sina suudaksid nõiduda mu laugude alla veel suurema rahu kui haigla, armas Marakratt.
Oh kui saaksime, armas Marakratt, veelkord proovida seda nõidust, nii nagu vanasti!
Aga kuni su süda on kivist, õpib mu pea rolle ja kõht õgib banaane ja muid hõrgutisi ja ma lähen paksuks. See viimane oli nali, Marakratt, ha-ha-haa, naerame koos, nagu oleme alati koos naernud!
Kui oleksin jaksanud tookord osta banaane, oleksin kindlasti ostnud sulle lossi, mitte koopa, usu mind, Marakratt. Ma olen simulant!
MARGARET
Olgu see viimane aa-ja-bee.
EHMUS
Mul on kõrvad, simulandil on igal pool kõrvad. Nad kuulsid inetut juttu, nagu elaks sinu juures keegi mees, kuigi see on teatriliidu maja, seal tohid sinagi viibida vaid minu armust, sest sa ei ole näitleja.
Selline elu lõpeb kohtulaua ees, sa lähed vangi. Minu kohus on hoiatada. Kui hirmsad küüned on kohtukullil, kui aplad, võibolla sa ei kujuta ette.
MARGARET
Ma elan üksi.
EHMUS
Mis on sinuga juhtunud, kes on mõjunud sulle halvasti? Varem sa ei valetanud, mitte kunagi, Marakratt!
Sa oled küüru vajunud, näost valge valede koorma all, vaata end peeglist!
MARGARET
Peeglike, peeglike seina peal, kes vaatab sulle otsa seal?
EHMUS
Igatahes mitte Lumivalgeke, ainult mitte see! Võibolla päästaks sind, kui ta välja tõsta? Väike naksatus tangidega, üks väike operatsioon ja valutav liiges rebeneb ihu küljest.
Või tuleks teid mõlemaid välja tõsta, elage kuuse all, elage heinakuhjas, elage soos!
Ei, juba on hilja, juba tungib majja! Kuidas nii äkki? Sa ei armasta mind, Marakratt?
MARGARET
Sa ise saatsid mu noa alla ja ma läksin, sest olid jumal. Oled ka praegu, Ehmus, oled vist ka praegu. Mu jumal, siis sa äkki ütlesid, et ma pean kaduma su silmist!
EHMUS
Seda kõike oli vaja, et me karastuksime, rumaluke. Et armastus saaks settida. Et selguks, mis on püsiv.
Ma olen alati igatsenud sinu järele, aga sa elad neetult kaugel. Ma ei saa tulla, naine on nii valvas, küsib alati: "Kuhu sa lähed, Ehmus, ega sa ei lähe ometi Margareti poole, kes lasub nagu vari meie abielul!"
Ja ometi lähen ma tööle või lõunale või arsti juurde. Alles nüüd on ta rahul, sest siit ei pääse ma kuhugi.
Sellepärast ma olengi siin - sinu pärast, Marakratt, jaa, sinu ja armastuse pärast, siin olen ma sinule hoopis lähemal!
Sellal kui tema himustab su maja; see, keda su suu salgab. Salga ta ka südamest, võta end kokku ja salga, olgugi see raske! Kogu maailm himustab su närust maja, trambib jalgadega üle sinu hinge, üle kõhu.
Millised geenid tal on, vaata teda ometi lähedalt, Ragožin ja Mõškin ühes isikus, loe läbi "Idioot" ja sa näed oma saatust. Seda last ei tohi olla, sa ei tohi talle iial last sünnitada, Marakratt, kas kuuled!
MARGARET
Kuulen sind, usun sind.
EHMUS
Kui närused geenid! Milline tagasilangus! Mõtle, kui sa oleksid sünnitanud minu lapse! Milline arusaamatus. Tõota, et sa elad üksi, et sa räägid tõtt.
MARGARET
Ma ei kohtu temaga enam, kui sa ei taha.
EHMUS
Ei taha? Sa ei tohi temaga kohtuda! See on sinu enese huvides; kes sulle ikka head soovib, kui mitte mina.
MARGARET
Aga mida ma pean tegema? Lubasin talle homme maja näidata, lubasin anda võtme.
EHMUS
Unusta lubadused, mis viivad hukatusse. Närukaela jaoks ei ole ükski sõnamurdmine liiast, see on hädakaitse, mille piire on võimatu ületada. Kujuta ette, kuidas ta sekkub meie suhetesse, ta kuulutab neist kõigil tänavanurkadel, kuni viimase nilbe üksikasjani, Marakratt!
Miks ta valab meid sopaga üle? Mis on tal minu vastu; äkki oled sa ise talle selle kõik ette sosistanud?
---
Kas leian taaskord üles kaitsva tähe, ükskõik! Mu vööl on unekirja vöö ning päike saapasuus. On seda vähe; ei, see on minu päev ja minu öö, mu kulg. Ma olen verevend neil kahel, las ootab päev, et ennast oksa pooksin, las ootab öö, et kaelas kõlguks ahel, ükskõik! Umbjalu hahetusse jooksin, meel pime, selles välgunool kui surm. Ühtäkki peatusin: jääkillud, rahe... Vaid rahe. On see hullus? On see hurm? Siis nägin - hääbus öö ja päeva vahe. Käel katkes veel üks vaatus elujooni, miks muidu kannan juustel okaskrooni.
---
AAP
Tüdruk, mu vaene tüdruk, jälle kadunud, jälle kolamas! Just nüüd, kui näis, et kõik saab korda, kõik algab uuesti. Lahkus üksnes korraks, enne suudlesime peaaegu unustuseni. Ei tule koopasse, ei helista tööle, ei tõsta oma majas telefonitoru hargilt.
Nagu oleks suudlus toonud tõepoolest unustuse.
Võibolla on muutus liiga suur; sest koorem langes turjalt ja selg tõusis sirgu, kas on kerge kanda sirget selga?
Seni on ta lubadusi puistates kadunud vaid korra, siis oli ta nõiutud. Esmalt kostis koputus uksele. Läksime vaatama, kuid ei olnud kedagi, nagu juba ammu ei olnud kedagi, mitte kunagi. Need on metsavaimud, kes hiilisid üle lagendiku siia, püüdsin heita nalja. Aga Margaret oli näost valge ja värises.
"Aap," lausus ta, "pindude ja lakivärvide vahel ei mõisteta neid asju, see on minu maailm."
Ta silmis oli tume raske kõma, justkui mullitaks hingest üles mingi tõdemus: ärev, vastumeelne, ahvatlev, mineviku vari. Järsku seisis ukseavas veider noormees, juuksed salkus, käed harali. Nagu oleks ta seal kogu aeg olnud. Nägin näost, et ta nimi on Askold. Noormees rebis oma hõredast habemest paar karva ning hõõrus need sõrmede vahel rulliks. Rull veeres uksest välja, nemad kahekesi selle järel.
Tookord tõotas Margaret helistada mulle tööle, niipea, kui jalutuskäik on lõppenud, juba paari tunni pärast. Ta jõudis tagasi palju hiljem, ühel sombusel ööl, porine, rõivad katki, vabandas, et oli numbri unustanud; muidu ei unustanud ta kunagi, see nõidus muutis teda.
Jaa, see nõidus muutis teda! Ta vabises, pea põgenes silituste eest, juuksed olid taas tuhmid ja karedad. Viimaks ütles, pilk äraseletatud, tähtis ja torkiv, et käis luua seljas sõitmas. Üle pika aja võeti ta kaasa. Aga ilm läks halvaks.
Nii nagu ta ka kunagi ammu sõitis luuaga, palju kordi, paljudega; kuni udu muutus tihedaks ja keegi ei näinud enam teda ja tema teisi.
Mäletasin hästi seda segast jutustust, ka lõppu. Läbi piimja õhu ilmus tema ette kalakonks. Üks näitleja õngitses ta välja, viis rohelisele aasale ja uinutas magama.
Mul oli piinlik, piidlesin põrandat, süda õõnes. Ent ka Margaret oli abitu ja löödud. Kõlgutas jalgu taburetil, viimaks kõneles: "Kui vähe inimesed märkavad! Nad nägid mu naeru ja head tuju, mu võõpa, aga mitte kunagi selle varju, mu langemise suurust; ei süüa, ei uusi rõivaid, ei elumõtet. Määrasin kindlaks surmapäeva, aga sina jõudsid enne; ei, ma ei oleks end tapnud, kui sa seda mõtled."
Siis kärgatas, silmad suured nagu taldrikud: homme on otsustav päev! Seinad varisevad! Maja süttib, me põleme tuhaks!
Ta olevat selle päeva ammu ära tundnud. Järgmisel pärastlõunal kukkus kägu väga kaua ja Margaret naeris end hingetuks, ta suust pudenes mingi tomp või kera ning veeres uksest välja.
Tüdruk ei järgnenud; siis oli nõidusest vaba.
Nõidusest vaba, võtab viimaks toru.
MARGARET
Tule linna, räägime. Mitte siia, maja on kõle, lähme kohvikusse, ma ei ole ammu käinud kohvikus.
AAP
Kuid tookord ütles ta veel: "Sellest päevast, kui sa laotasid minu üle oma halli mantli, ei ole tulnud enam kedagi, ainult Askold, kes on üks igavamaid. Aga ma ei kurda. Juba varem ei tulnud kedagi, vahest nad siiski taipasid."
---
SANITAR
Vaene mees, kerra tõmbunud nagu koerakutsikas, ometi suur. Isand Ehmus, aeg on liikunud tuulekõrvul, kellaosutid esitanud kaks tantsusammu!
EHMUS
Suur kõrv, suur samm.
SANITAR
Väike valge helbeke mahub suurivaevu läbi kõriava. Ja kusagilt ei paista, et suur mees, väriseb. Ei, enam ei värise.
---
Miks muidu kannan juustel okaskrooni - ei, mitte muidu, ikka muiates! Kuid liiga harva taban kammertooni, löön tantsu nuuksudes ja nuiates, silm pilverünkal, kõrvus kõuemürin: "Mu armas laps!" Siis siiski? Kõikjal udu. Ma hüüan: "Arm!", ent kõlab lääge ürin. Ei hääli, muigeid; olen konnakudu, tolm taldadel, mäe üksildane hüüd... Huul kõrbeb keset vihmasagarat, ma tantsin, soolapritsmed katmas rüüd, on kusagil vist meri, rand ja patt. Kas võin, kas tohin heita põrmu tähe, mis sinu käed kord surusid mu pähe!
---
ILLIMAR
Vabandage, ma ei tunne teid, telefon ragiseb, ma ei kuule.
EHMUS
Ometi nimetate mind sõbraks, isand Puusepp.
Poeg ja sõber. Oksad.
ILLIMAR
Ma tean teid vaid nägupidi, ja võibolla nime. Mina olin orkestriaugus, teie laval.
EHMUS
Just, mina olin laval ja ütlesin: "Olla või! Olla mitte olla!" Kõik naersid, teiegi seal augus, pea kõikus edasi-tagasi. Aga ma ei tahtnud rääkida sellest, vaid teie pojast.
ILLIMAR
Ärge rääkige mulle pojast, isand Ehmus, ainult mitte seda, ma ei suuda seda taluda.
EHMUS
Vabandage, isand Puusepp, te saate valesti aru, ta on ohus. Aga teie võimuses on teda aidata. Tuleb palju niite tõmmata, kui te mõistate.
ILLIMAR
Vanasti ei tohtinud veiderdaja ilma loata isegi linnatänaval kõndida, kuid teie tülitate lausa kodus. Ise veel räägite: sõber, oksad. Kas te tõesti arvate, et kui olete sammunud minu pea kohal üle lava, siis võite tülitada?
Niidid, nöörid, see on tähtis vaid nukuteatris. Tegelikult on kõik palju lihtsam, hark annab põhitooni, kepp meloodia joonise, muu kõik on nootides.
Vabandage, isand Ehmus, ärge rääkige, ka siis, kui tahate aidata. Ma ütleksin koguni, et mind ei saa keegi aidata, kuigi see kõlab labasena. Kas kõlab?
EHMUS
See kõlab tingimata labasena! Igal hommikul vaatan peeglisse ja õhkan: oh, millal suudan mina olla niisama rafineeritud niiditõmbaja kui härra Puusepp! Võtke vastu mu kompliment.
ILLIMAR
Olgu, rääkige.
EHMUS
Mind võlus kunagi üks tütarlaps. Uhke, efektne, suureline, arvasin, et temast võiks saada näitleja. Aga mis selgus? Tegemist oli elukunstnikuga. Mina, naiivne hing, pidasin seda nõida ülal.
Mõistagi väikeste vastuteenete eest, veidi üle kahesaja korra oli neid teeneid. Kujutlege vaid, milline väljapressija, kui osav!
ILLIMAR
Lõpetage palun oma halin, isand Ehmus, ma olen niisuguseid naisi küllalt kohanud, nad on meestele vajalikud nagu õhk. Õhk on aga muusika ema. Ise olete süüdi, kui lämbute õhust. Ma panen toru ära. Mul on laual kuhi noote, mis tuleb homseks pähe õppida.
EHMUS
Teie poeg on astunud sama reha peale, see prostituut tühjendab nüüd tema taskuid!
ILLIMAR
Minu poeg on eluvõõras, pimedavõitu, värvipime, ei erista teineteisest tähte ja udukogu. Ma siiski ei usu, et tal läheks halvasti, ta valis õige märsi.
EHMUS
Peamine tuleb alles nüüd: nõid valetas! Tegelikult on tal palju, isegi väga palju, rohkem kui minul, vist isegi rohkem kui teil, kuigi olete kuulus ja edukas. Jaa, tööga rikkaks ei saa.
Ainult nõiduse abil. Tal on loss!
Ja sinna kavatseb ta aheldada Prometheuse. Kujutage ette, see Prometheus on teie poeg. Teie poeg nikerdab talle puust kausikesi.
ILLIMAR
See on hoopis teine poeg, kellest te räägite!
EHMUS
Ma räägin ainult ühest pojast. Sellest, kes on ohus. Leidsin, et minu püha kohus on teid informeerida, isand Puusepp. Tänan veelkord südamest, mul oli erakordne au, teie kaastundlik meel on kuulus üle maa, isand Puusepp, head aega, õnnistust ja teised sõnad!
ILLIMAR
Miks ta mulle helistas? Piisas vaid meenutada poegi, kui nad juba sekkuvad mu käekäiku.
Aga võibolla kõnet ei olnudki, need niidid ja nöörid, millest see veider mees lobises, on minu enese peas. Isasüda, minu muretsev süda võlus nad tuppa.
---
Mis sinu käed kord surusid mu pähe, võibolla kärbse? Hullan lainesilmas, nean, pillun, sosisklen, hääl hüüdeist kähe, ei suuda matta meelt ei maas, ei ilmas! Miks mäsled vahukobarais, mu laine, puulehed, miks nii kurvalt sahisete, kui kargan rannakail - ma olen kaine! - ja igatsen sind, lummav meresete? Mu sete! Lainehari rüüpab varbaid. On meri justkui sinu huul, ent kõle. Ning linnud jäävad vait, kui hüüdlen lambaid. Kes teab, kas taamal juba mets ei põle. Käin meeliskeles mööda vetesooni ja püüan suuril silmil sinu trooni.
---
AAP
Su hääl oli telefonis nii imelik. Jääkillud kilksusid sõnades.
MARGARET
Ma ei ole iial kohanud sedavõrd küünilist inimest kui sina, kas sa oled üldse inimene, võibolla haudus sind välja must pesu, võibolla poriloik koopa taga; arvasin, et ei kohtu sinuga enam iial.
Sa kuulutad minu rasedusest kõigil tänavanurkadel, igaühele, kes vähegi viitsib kuulata! Ja minu suhetest Ehmusega, mis ei puutu raasugi sinusse, miks, miks sa teed seda!
AAP
Kas sa oled siis rase?
MARGARET
Ei! Ütlesin Iivikale, et ei ole, ütlesin Ehmusele, et ei ole. Kas sul minust vähegi kahju ei ole, Aap, vaata, kui väike ja kaitsetu ma olen.
Kõik räägivad nüüd ainult sellest!
Isegi Iivika, keda ma ei olnud sada aastat näinud. Saatis mind trepini, vaatas tube, vaatas kuidagi pilklikult ja siis pahvatas: "Margaret, sa oled rase!"
AAP
Aga Margaret, seda peetakse õnnistatud olekuks, maailm lausa kubiseb raskejalgsetest naistest. Imelik, et sinu rasedusest on saanud imeasi, sellega ei osanud ma tõesti arvestada, vabanda, andesta.
MARGARET
Sa siis ikkagi levitad seda kuuldust!
AAP
Ma küsisin Tiiu käest nõu. Kellegi käest pidin ometi küsima, kui me elame kuude kaupa koos, kumbki sama teadmisega, kumbki ei räägi.
MARGARET
Kas sa tõesti küsiksid alles siis, kui ma helistan kiirabiauto välja, või isegi siis mitte? Ma ei saa sinust aru, Aap, nagu käiksime täiesti erinevaid radu, need rajad ei ristu.
AAP
Nii et sa oled rase.
MARGARET
Kui oleksingi, ka siis ei ütleks sulle; ja mis nõu see laps, see libu sulle ka andis?
AAP
Ei mingit. Rääkis vist hoopis edasi.
Aga homme on kõik möödas, usu mind, Margaret; selles kõiges on isegi midagi head, kära järgi näed, kellel on jäledad tagamõtted, kellest hoiduda.
Kelle laps see on?
MARGARET
Ükskõik kelle laps! Minu laps.
Ma ei ole mitte kellegagi peale sinu maganud; üheainsa korra vaid, sellal, kui sinul on Tiiu ja teisedki. Me oleme vabad, mina ei jälginud sinu käike ja sina teadsid, kes olen mina, kui tulid ja jäid. Las olla, see ei ole minu asi!
Nii nagu minu laps ei ole sinu asi.
Ära vaata mind säärase metsiku pilguga, mul hakkab hirm! Sul on hullumeelse geenid, praak, Ehmus ütles, et tuleb teha abort, tal on õigus.
AAP
Ehmus? Ta ei öelnud seda, see oleks mõrv! Isegi, kui oleks tema enese laps. Margaret, ma kardan, ma ei suuda seda andestada.
Ja sina usud, et mul on hullu geenid? Puna su näos ütleb, et usud. Usud ka siis, kui ta ainus soov on sind hävitada.
MARGARET
Aga ma olen Ehmust armastanud, ja tema mind, ta ei soovi halba, ma tean, tunnen teda juba kaua.
AAP
Jaa, ta tahab sind hävitada! Sest mina surun oma jalad teise tee tolmu ja unustan kõik, Margaret, unustan läike su juustes, lained su huultes, aga mida teed sina, mida teeb laps?
MARGARET
Sa ähvardad, Aap? Meil ei olnud Ehmusega iial konflikte, ka teistega ei olnud, ainult sinuga, just sina külvad halba ja hukatust, vaata end kõrvalt!
AAP
Räägi tasem, muidu kõrvallauad kuulevad. Muidu võib tõesti süttida tulekera. Ma vaatangi kõrvalt, Margaret. Vaatan ja näen: armukese juurde võib tulla siis, kui on iha, ja kui iha üle läheb, võib minna järgmise juurde.
MARGARET
Sa ei ole oma armukesi küllalt armastanud!
AAP
See on mäng, pinnavirvendus, nii lühike mäng, et võid tõesti uskuda, et armastad. Aga kooselus ei saa varjata vähimatki, sellest ei põgene, ei põgene ka tülide eest, ometi saab vaid siis olla kahekesi täiesti üks.
Kui sa arvad, et minul on armukestega tülid, siis eksid. Aga sind olen ma alati võtnud kui naist, minu armukest ei saa sinust iial. Tõuka end lahti, Margaret!
MARGARET
Säh!
AAP
Kuidas sa julged lüüa mulle vastu nägu, libu!
MARGARET
Säh! Säh! Säh!
AAP
Libu! Libu! Libu!
MARGARET
Jaa, ma armastan Ehmust!
AAP
Libu!
Ta lõi mind kolmkümmend kaks korda, nii ei ole mitte keegi teinud.
Aga see on tühiasi! Mida ma ikkagi rääkisin tema suhetest Ehmusega, koguni tänavanurkadel? Kui ümberringi on koopa muldseinad, õhk, armastus?
---
Ja püüan suuril silmil sinu trooni, nüüd on see öeldud, hingan köidikuid, ei iial enam vabaduse mooni. Hing täitub! Tühje ruugeid koidikuid ei ole enam! Siiski külm... Mu keelt, mu võigast keha vapustab taas iha, ka sinu varjuvallas heidan meelt ja rapsin võrguniite peast; vahkviha maanteele variseb su valguses kui siid. See siid, head sõbrad, maha matke! Siis saabub rahu, see, mis alguses... Kuid need on nõiakütked ega katke, kas olekski neil muidu kütke hind. Torm murrab taevalae ning märkan sind!
---
MARGARET
Kõik pudeneb nagu liiv: nagu oleksin lahinal nutnud, nagu oleks mind pekstud vastu pead. Isegi metsad ja niidud ei leevenda valu, ning hoopiski mitte soo hämarad varjud, maailm vetrub taldade all, pehmed mättad imavad jalajäljed endasse.
Kui jõuangi mõnele saarele, ei leidu seal midagi, ainult pohlad ja jõhvikad, punased kibehapud marjad.
Kui kergesti pöördub õnn õnnetuseks! Maja on jäle, üksnes kõledad seinad, tolm tühjades koridorides. Koopas on hubane leek leelõukas, kuid sinna ei saa ma minna, oma koju ei saa minna, sest seal redutab keegi, kes arvab, et tal on minule õigusi.
Vastik kohvik. Vastik Iivika, justkui oleks ta mind seal varitsenud: "Sa pead olema rase! Kunagi rääkisid, et viimases hädas palud ema. Mis on viimane häda. Laps! Sa ütlesid: laps." Kadus, nagu oleksin teda millegagi solvanud, võidukas oma tapva loogika küüsis.
Ja ometi ei ole sul, Iivika, õigus: otsisin ema üles juba siis, kui uskusin ta needust, et mul ei ole kunagi last; siin ma nüüd olen oma rasedusega!
Veel enam, Iivika, kui ma olin Ehmusest rase, ei meenunud ema mulle kordagi, ma uskusin viimase hetkeni, et sünnitan, isegi aeg läks juba üle, aga ema ei meenunud, veel vähem see mustlase ennustus, millest sa teed oma järeldusi.
Räpane mustlaseit; kuigi mul ei olnud sentigi raha, rebis vägisi mu käe oma pihku ja seletas, et lapse saad, tütreke, raha saad, korraliku maja saad endale, kõik korraga. Eks siis võid ära maksta.
Olin kohutavalt tige, sest ta osatas mu haava. Pole midagi labasemat kui säärased trikid, iga nõiaraamat õpetab, kuidas lugeda silmist läiget. Jutustasin Iivikale, nutsin ta rinnal nagu tatine jõmpsikas.
Hiljem arvasin, et võlusin ise mustlase enda juurde nagu unenäo. Tollal ma veel suutsin seda, enne, kui kadusin udus.
---
EHMUS
See ongi kunst. Kunst on ootamatult lihtne: rollid, mis jagatakse kätte enne etendust, tekstiraamat. Taipasin seda kohe, kui lahkusin isa vesiveskist, jahune põll ees. Jõudsin linna, heitsin põlle prügikasti, sukeldusin kunsti.
Aga kui julmaks muutub kõik, kui õige tekst ei tule üle huulte! Kunagi oli mul tüdruk, keda ma peaaegu armastasin, jah, armastasin. Aga peamisest ta vaikis. Isegi vihjet ei poetanud, reetlikku allusiooni, kuigi oleks võinud seeläbi palju muuta, oleks võibolla pälvinud koguni teise saatuse, sest lapsel oleks olnud elupaik, rumal, alatu tüdruk. Ja lapsel oleks olnud ka isa. Oleksin hüljanud oma vinduva, oma viljatu abielu, ma ei oleks nõudnud aborti, oh Marakratt!
Marakratt, ma pidin tookord peaaegu laostuma; ma olen liiga kõrk, et seda sulle ette heita; aga ka endale koobast välja pressides arvasid sa vist, et see langeb kätte tasuta. Raseduse kaudu pressisid!
Sellele ei mõelnud sa hoopiski, mis juhtub, kui saadakse teada liiga hilja, kui arst ei võta enam jutule. Ma oleksin võinud pöörduda posija poole, mõtle, Marakratt, mis oleks sinust järele jäänud!
Siis viimaks vandus üks tuttav arst Hippokratese vande maapõhja. Väga tuntud arst, aga käed värisesid raha vastu võttes.
Imelik, kuri maailm! Abort oli vajalik kodurahu huvides, selleks, et naine ei viskaks mind ukse taha, sest kuhu mul minna vastu talve, ega ometi lumehange, ent kui sain talle viimaks raporteerida, et korraldus on täidetud, kõik õnnelikult möödas, lumehang sulanud, seiras ta mind tuimalt nagu kala.
---
MARGARET
Tõstsin su käe oma kõhule ja sa silitasid seda. Su käsi oli hell ja pehme, soojem kui muidu, aga sa ei öelnud sõnagi. Ma arvasin, et sa ei hooli, arvasin, et kui kuuled, siis põgened.
AAP
Kas ma tõesti ei rääkinud sulle, et ei tohi tappa elavat inimest, kindlasti rääkisin. Siis, kui me kumbki tegime näo, et midagi ei ole toimunud; siis, kui näod olid tardunud.
Ja mulle tundus, et sa noogutasid.
MARGARET
Lugesin päevi kui kingitusi: oled jälle ühe päeva kauem olnud. Kas sa tõesti tahad last, Aap?
AAP
Ma ei tea, kas tahan. Aga ma arvestasin temaga algusest peale, sest sa ei vältinud teda üldse. Ja see kõik on väga loomulik.
MARGARET
Ei, see ei ole loomulik, vaid ime! Ma olin äraneetu, ei jäänud iial rasedaks, ainult Ehmusest, aga tema oli erand, sünnitatud piimast, udust, valgest jahust.
Kas sa paned ise lapsele nime, Aap? Nagu sa panid varem lastele nimed nii, et naine isegi ei teadnud.
---
ILLIMAR
Sa ei kuula mind üldse, poiss, kuigi ma sõitsin läbi kogu maa, kuigi ma kahlasin läbi laugaste, mis ummistavad teed siia ja olen nüüd väga väsinud. Kudrutad muudkui selle daamiga ja nimetad teda miskipärast oma naiseks, kuigi mina tunnen üht teist, kes on sinu naine. Või vahetad sa naisi nagu kindaid, Aap?
AAP
Sa tulid märsi järele, aga seda ei ole, see pudenes kiududeks ja tolmuks, tema tükke on mullas, õhus, igal pool.
ILLIMAR
See koobas on veel hullem, kui ma arvasin. Aga koopa perenaine on kaunis nagu viiul, ta hääl nagu harmoonium, kui sa taipad, mida ma mõtlen, Aap.
Aga sa ei ole eluaeg midagi taibanud. Vaataks su pilk vähemalt ülespoole nagu Peebul, siis näeksid tähti! Sellepärast ei hakka ma keerutama: ei ole suuremat alandust kui minna elama naisterahva majja.
Võta eeskujuks oma isa. Talle pakuti, teda luniti, lausa alanduti, üks naine ootab mind siiani, kuigi ma olen juba vana ja hallipäine. Ei abiellunud, ei sünnitanud last, suur tühi maja. Aga mina ei läinud.
Sa peaksid mäletama, kuidas me elasime: meil ei olnud rohkem kui tibatilluke magamistuba ja kabinet. Te magasite vennaga kahekesi imiku võrevoodis, kuigi kumbki ei mahtunud sinna isegi üksipäini, ning mina pidin redutama kabinetis. Jäite kiduraks ja kasvas küür; ometi ei läinud ma ühegi naise juurde!
Aga miks on emand Ehmus kogu aeg vait? Emand Ehmus, miks te ei räägi minuga?
MARGARET
Te küsite minult?
Mida te ütlesite? Miks te nii ütlete!
Aap, Aap, su isa ei ole mõistuse juures.
ILLIMAR
Ma ütlesin täpselt seda, mida ma mõtlesin. Üldse räägin ma ainult seda, mida ma mõtlen. Ma ei varja ka siiatuleku põhjust: mulle helistas keegi Ehmus ja hoiatas. Mind huvitas teada saada, kas proua Ehmus on tõesti nii inetu ja kohtlane, et teda peab varjama pimedas urkas.
Kõne mõnitav toon oli, tõsi küll, veider, sest teisal räägitakse, et sa olevat Aabu läbi peksnud ja lahkunud karjudes, et armastad vaid Ehmust. Nagu see on ka emand Ehmuse juures loomulik.
Vaene naine, kuidas sa loodad enda rüppe tagasi meelitada meest, kes trööpas sind üle kahesaja korra, kuni sa olid tühi ja kibe nagu sidrun teeklaasis.
Kes sülitas su üle serva.
AAP
Usu, Margaret, see on eksitus, ära mine, palun, ära mine!
ILLIMAR
Hea vähemalt, et emand Ehmusel ei ole lapsi, keda ta saaks maha jätta, aga sinul, Aap, on pojad, kui sa mäletad.
MARGARET
Me kohtume veel, Aap. Kui kõik see jube ükskord lõpeb; juba paari päeva pärast on meie uus kodu valmis. Me saame jätta koopa ja hakata inimesteks.
AAP
Üks eksitus painab mind, Margaret. Sa uskusid midagi võimatut. Lobisemisest tänavanurkadel. Sellal kui mul on alandav isegi mõelda su armukestele; nii nagu oleks alandav kiruda ka oma endist naist, sest valisin ta ise.
Ole hea, palu Ehmuselt tõendeid. Muidu on nii, et ta sõtkub oma poriste jalgadega mu hingel. Räägi talle sellest; kui sa helistad talle järgmine kord.
MARGARET
Ehmus? Mis on Ehmus? Temale ei helista ma iial!
ILLIMAR
Ongi parem, et ta lahkus, sest meeste juttu tohivad kuulda vaid meeste kõrvad. Ja meeste jutt see on, mida ma räägin: seelikusabas oled sa reetnud oma lapsed, oma poisid.
Oleksid veel tüdrukud, aga poisid on õnnistus. See on aksioom, mu poeg.
AAP
Muidugi on jõle, et ma läksin õnne otsima, sest õnne ei leia maailmast, vaid endast.
Aga ma leidsin koha, kus sain rahu.
Isa, ka sina võiksid mõnikord mu poegi vaatamas käia. Kas sa oled neid kunagi kasvõi sõrmega puudutanud, kas tead üldse nende nimesid?
Võibolla sa ei arvagi, et oled vanaisa.
ILLIMAR
Kuidas on sinus niisugune põietäis sappi? Kust oled sa õppinud selgeks küünilisuse, ega ometi emalt!
AAP
Ma olen kõiges süüdi.
Ometi kasvatasin ma poegi kümme aastat, kuni nad hakkasid kaela kandma, sina vaid viis, kui sedagi; venna kael on kange ülespidi, minu kael murdunud.
Ma ei saa sulle otsa vaadata.
---
Torm murrab taevalae. Ning märkan sind: sa oled torn, mil mitte ainsat astet. Näen, kuidas tallamata mullapind su lämbeilt huulilt rüüpab ahnelt kastet. Kas minagi saan tunda sama hurma, saan unustada ilmamaa sind juues; siis võlun päikese, mis surmab surma, aokiirtes rändame teed tähekuues! Ent paraku! Need huuled pole mulle, joon viina, eluvett, mis määndab pea. Las määndab! Puhun huulilt vahumulle ja sina lähed meelest. Meel on hea, käin torniharjal, kuigi tiib veel nõrk, koos pilvedega ujumas, palg hõrk.
---
SANITAR
Jälle teie laup liimendab, isand Ehmus, kui palju higi teist voolab. On aeg! Ikka seesama tüütu palve, avage suu, tõmmake hambad laiali.
EHMUS
Suu kinni.
SANITAR
Näete, ei olnudki hirmus, isegi silmad ei tulnud enam lahti, hakkate harjuma. Varsti magate nii sügavalt, et viimased unenäod kaovad, siis saate kunagi terveks.
---
EHMUS
Hallo, see oled sina; mõtlesin juba, et oled mu unustanud, oled tõstnud nina püsti ega märkagi madalat.
Jaa, nüüd olen mina madal ja sina kõrge.
MARGARET
Kujuta ette, ma põgenesin koopast, minu poolest võivad selle seinad kokku variseda! Kaela sellele, kes seal sees, ja mu silmanurgast ei lange ükski pisar.
Miks sa ometi helistasid Aabu isale, Ehmus!
EHMUS
Kes on Aap? Ei, seda ma tean. Ära nimeta mulle seda nime, Margaret! Aga kes on tema isa?
MARGARET
Erakordselt jäle, puhevil nagu pall, ma ei suuda kirjeldada, sa siis ei helistanud! Ma uskusin seda kogu aeg.
Karjus üle läve astudes, et tõmbab niite, nööre, juhtmeid.
EHMUS
Siis olen teda vist näinud, mingi moosekant. Nad on kõik lurjused, kogu perekond, need sinu poolt arutult kummardatud geenid. Kuidas ta poeg heitis lapsed prügikasti nagu vanad kingad!
Hea küll, ma sõiman selle kraakleja läbi, olgu see kuitahes ebameeldiv, sinu õigusi ei luba ma mingil juhul jalge alla tallata. Helistan sulle minuti pärast tagasi, vabanda, Marakratt, ma panen toru ära!
Haigla fuajee seinad on valged nagu jahu, krohvitud. Aga krohvis on praod, võibolla kuulab keegi pealt, kui ma räägin ja kannab mu sõnad edasi. Miks muidu on ikka ja alati nii, et see, keda ma püüan oma liblikavõrguga tabada, on juba ärevil ja siugleb eemale, see, keda kavatsen rabada hirmsa uudisega, vaatab mind täis umbusku ega kuulagi.
Nii et ma ei saa helistada, kuigi väga tahaksin. Üksnes seetõttu, mu arm.
Nagunii olen Puusepa meelest juba helistanud. Aga nüüd olen helistanud ka plika meelest. Eriti aga selle juhmi hööveldaja meelest, keda vaevab juurdlemise maania. Ühel hetkel kõned põimuvad, ajad lähevad segi, sisud ununevad, mitte keegi ei saa millestki aru.
Marakratt, mu hääl väriseb, kuid see vestlus oli erakordne piin. Sa ei suuda ette kujutada, kes on Puusepp, degenerant, pea soe nagu geiser; milline on siis veel ta poeg. Küsisin, miks ta levitab minu kohta laimu, aga ta ei vaevunud isegi vastama. Ta oli ülbe, erakordselt ülbe!
MARGARET
Ehk oli ta külmetunud, vettinud, pärast seda, kui libastus meie poriloikudes.
EHMUS
Oo, õilis hing, sa suudad uskuda inimesest ainult head! Jäägugi sulle sinu arvamine, ei ole minu võimuses seda kõigutada. Ja ma ei tahagi, kas oleksid muidu minu Marakratt!
---
ILLIMAR
Mitte mingil juhul mõelda poegadele, mitte millelegi mõelda! Varsti lendan ma Ameerikasse, kus mingi kuulus orkester januneb mu taktikepi viibutusi, kogu maailm ootab mind!
Ehmus on räpane elajas: ärgitas mind võtma ette teekonda, kus sai vaid narriks jääda. Aga milles on tema süüdi? Ta kirjeldus oli lausa ehmatavalt õige.
Aap, pärast alandust, pärast porikänkraid kingadel on mul sulle üksainus soov: ära unusta, et oled liha minu lihast, et kannad edasi minu verd. See lipakas ei vääri sind, kuigi jõlgud ta kannul, nägu hall.
Sa ei tohi pilduda mind laiali mööda maailma nagu tuul võililleseemneid!
Aap, sa ei kuulanud mind lõpuni. Kes ikka kaitseb sind elus, kui mitte isa. Nüüd on minu missioon läbi, ma astun mängust välja; võibolla teen ma kunagi katset Peebuga, aga vaevalt temagi seda väärib.
Orkester kuulab mind truult, vaimustus huulil, silmis, sõrmedel. Ma kaon oma helidesse.
---
MARGARET
Ma vestlen sinuga täpselt ühe tunni, Aap, siis läheb viimane rong.
AAP
Aga mul on asjad kaasas. Need kaks kohvritäit ongi mu asjad. Sa ise kutsusid mind. Sa lubasid näidata maja.
Lubasid veel midagi, Margaret, nüüd viimaks pidavat olema õige aeg.
MARGARET
Vabanda, mul tuleb tingimata õhtuks pealinna jõuda. Ööbin ühe vana sõbra juures, hommikul lähen mööblipoodi. Pean valima välja kapid, toolid, armatuurid, ma ei tea, mis kõik veel.
Aap, su isa valetab, Ehmus ei helistanud talle!
AAP
See värdjas ei löö ühegi võimaluse ees risti ette, et sa end puruks hõõruksid. Aga sina usud teda pimesi, usu ta sõnu, täidad ta soove; nüüd ütled kindlasti, et minus kõneleb armukadedus.
MARGARET
Ei helistanud. Ei neednud mind, ei ülistanud sind.
AAP
See ei huvita mind enam! Lumepalli pani ta nagunii veerema, siis, kui meelitas sind mõrvaga. Ma tapan ta, Margaret!
MARGARET
Lumepalli panid veerema sina. Pani veerema sinu Tiiu, see lirva. Ehmus helistas alles nüüd, su isa oli ülbe, ei vabandanud.
AAP
Imelik. Just nüüd, kui on järel vaid valu, kui ma ei otsi enam mitte mingeid jälgi, sest nad teevad üksnes haiget, just nüüd sai selgeks, et ta tõesti helistas.
Te kumbki ei tunne mu isa. Võibolla arvab Ehmus, et teolt tabatu kardab halba varju ja vaikib kui haud; ja vaikus kinnitab süüd; ja ta saab lõputult laimata. Aga minu isa, mu edev isa, kes on läbi elu uskunud, et tõmbab niite, see mu suur ja veider isa kuulutab uhke südamega igast käänakust, mida teeb protsess, ka siis, kui pori pritsib ta enese peale! Miks ta vaikib, Margaret, kui ometi kõik keeb ja kõrbeb, miks?
Seega on sinu Ehmus suurem lurjus, kui ma arvasin. Nii suur, et ma enam isegi ei vihasta, vabanda, Margaret.
Ja ka sina, paraku, küll ainult veidi-veidi, aga siiski. Sa helistasid Ehmusele, kuigi lubasid mitte teha; mõistagi on sõnade söömine sinu õigus.
MARGARET
Mind hoiatati, et ma ei kohtuks sinuga, aga mul läks süda haledaks ja keeld meelest. Hüvasti!
AAP
Mis on mulle jäänud, mitte midagi, isegi koopasse ei jõua ma täna enam tagasi ja ma joon end täis ja kaotan asjad. Kas selleks ta kutsuski mind linna?
Võiksin ka ise ehitada koopa, kasvõi siiasamasse.
Aga juba tõmbub ilm pimedaks, mu käed ei tunne puud ära; ja ma ei taha. Imelik, ma ei taha midagi.
Ta valetas: see ei olnud viimane rong.
---
Koos pilvedega ujumas, palg hõrk - taas sina! Teisi püüdsin, jääkild soones, et peagi hüljata nii arg kui kõrk, miks otsin sind, kas asun neimahoones? Teid tervitan, toad, kõrtsid, rentslid, kuurid! Tool, põhjas auk - pilk eksleb, kus on nägu -, joon, kuni viimaks kaovad su kontuurid, peoräämas saal vaid meenub läbi hägu. Mu enda näkku jäävad künnivaod: haav laubal, tursed suul; sai veidi põetud! Nüüd viimaks hüljati ka mind, sa kaod? Ei, mind ei ole üldse rüppe võetud! Näen enda kõrval kakerdamas sind, su kõrval lendleb üksik pääsulind.
---
MARGARET
Mina olen Margaret. Ma pean teiega rääkima.
ILLIMAR
Ma ei tunne teid.
MARGARET
Me oleme korra kohtunud.
ILLIMAR
Vaene tüdruk, kas ma jõuan jätta meelde kõiki oma austajaid, alati ei jõua nootegi! Külastage mõnda kontserti, taktikepi alt välja võlutud helid kõnelevad hoopis nõtkemat keelt, kui suudab parimgi sõna.
MARGARET
Te keelasite oma pojal elada naisterahva majas; mina olen see jube naisterahvas, kes võrgutas teie poja.
ILLIMAR
Ja-ah?
MARGARET
Vähim, mida peaksite tegema, oleks siiras vabandus oma poja ees, muidu läheb ta teile taas kaduma; alles ju leidsite ta üles, isand Puusepp!
Teie muret võiks ehk isegi mõista, aga miskipärast ei hoolinud te üldse, kuidas teie poeg pidi seni virelema ubrikus, iga päevaga üha võimatumas.
Ja ka siis oli see naisterahva kodu, kus ta elas. Te olete kade, Puusepp.
ILLIMAR
Ma ei teadnud, kus elab mu poeg. Kuni tuli Ehmuse murest murtud kõne.
MARGARET
Ehmus ei helistanud, te valetate, te mõtlesite ise välja!
ILLIMAR
Kui pateetiline! Ma ei hakka ometi naisterahva sõnu ümber lükkama, eriti sedavõrd kauni naise nagu teie.
MARGARET
Mina olen tühine, mulle võite rääkida mida tahes. Aga Ehmuse ees peate vabandama; Ehmus ei valeta, ta on esmajärguline inimene!
ILLIMAR
Ma vabandan. Ma vabandan rõõmuga, mis mõtet on mul kiselda võõraste naistega, keda isegi ei näe.
Ma kummardan teie ees. Ja kõlab aplaus. Kõik on lõppenud, eesriie sulgub, ma sirutan jalad tugitoolist välja, ma sirutan nad kasvõi laua peale.
---
EHMUS
Kõik voolab, kõik liigub. Räägitakse, et jõkke saab astuda vaid korra, kuid mulle tundub, et olen suutnud rohkem; aga võibolla loobib vesi mind vastu käänakuid, kaldast kaldasse.
Käänak on tulemas! Mis asub selle taga? Ma ei suuda seda näha, niidid on tugevad, nöörid vahedad, kõik voolab ja liigub ka minuta.
Käänak on tulemas: miks muidu räägivad Aap ja Marakratt ilmsi juba seda, mida mina ei osanud isegi unes ette kujutada. Vesi on minu ema, pärituul mu isa.
---
Su kõrval lendleb üksik pääsulind, tiib hargvel soovist päästa minu hinge. Ei suuda! Liiga habras on ta rind, et püüda maa ja ilma kõrgepinge. Kuid järsku saatsid sina linnu teele? Miks muidu painab kõrvu petlik ulg: tee valik, valik tee! Umbrohus teele kui viimne viibe langeb ronkmust sulg. Ning valik puudub. Tõstan sule, vaatan. Tean ammu - olen mängukann su jalgel, su vaip, su laip. Ent kui sa oled saatan? Siis embaksin sind põrgutule valgel. Päev päeva kannul umbe kasvab võrk, on korraga mu süda nõnda nõrk.
---
AAP
Tunnen end nagu vene romaani tegelane, kes avastab heidiku ja tõstab ta mülkast välja. Juhuslikult on see heidik tüdruk, küllap sellepärast, et saaks teda armastada.
Tüdruk peaks olema tänumeelest kummuli, aga näitab hoopis hambaid. Sest elu tegi uperpalli ja tõstis ta oma turjale, ahvatlused lebavad jalge ees nagu ei kunagi varem, milleks talle mina? Sõime tühjaks väikese Peetri leivakoti, nüüd sööb igaüks edasi enese omast, nagu oleksid tähtsad raha ja väärtasjad, röövli paleused!
See on mu väiklane hüüatus, silmad rähmased, täis ähmi.
Millele vastas kord Margaret: "Sa eksid, raha ei tulnud meie vahele nüüd, ta seisis seal kogu aeg, sa ostsid mu ära! Nagu ma ei teaks, miks sa kandsid kokku kõik need hõrgutised, mis ei kõlba koopasse. Sa tegid minust labase talutüdruku, kes pühib põrandat, teeb süüa, peseb nõusid. Sa muutsid mu lihtsa ja õnneliku elu keeruliseks. Nagu ei elaks me ainult korra, vaid igavesti."
Vaene isa! "Igavesest ajast igavesti pöördun sinust ära," kuulutasin pühalikult, tõugates sind uksest välja keset pori. Pidin seda tegema, et mitte kaotada Margareti. Kas see oli õiglane hind; su hoiatuses leidus tõetera.
Selles sõgeduste ookeanis hulpides olen teinud ilmselt liiga juba kõigile, mu hing põleb peagi põrgu puhastustules. Aga kuidas jääda puhtaks ja plekkideta, kuidas pääseda kõverteedest, kui kusagil ei ole suuremeelsust, ei teata isegi niisugust sõna!
Aga see ei ole õigustus, mis maksaks taevavärava ees.
---
MARGARET
Juhuslikult sattus tänaval vastu Askold. Ei teadnud ta minu majast ega rasedusest, mitte midagi ei teadnud ta kõigest sellest, mida arutab kogu linn. Teda ei huvitanudki, lõi vaid käega, kutsus seansile.
"Millisele seansile?" küsisin. Siis alles kohkusin, kui kaugele olin selle hööveldaja tõttu langenud kõigest, mida pidasin tähtsaks.
Askold siiski ei solvunud, vaid seletas kannatlikult, et tulekul on täiskuu öö ja siis tuleb kõndida metsas ümber kivitorni. Ning muidugi tuleb veristada kits ja puistata tema tükid murule laiali, nii saab väge.
Vaatasin teda haigutades ega uskunud kitse imettegevat mõju, kuigi olin ka ise neis riitustes osalenud, liha laiali loopinud.
"See on maailma peatamine," ütles Askold kurvalt, "pärast võid teha, mida ise tahad, saad jumalaks. Kõik tulevad."
Läinud ta oligi. Ent viimased sõnad jäid kumisema: kõik tulevad. Nad libisesid mu silmade eest läbi, need kõik, justkui lendaksid õhus. Nende rivi oli lõputu. Koos teistega vihisesid mööda mu armukesed, ning äkitselt taipasin, miks nad hoiduvad minust: nad väldivad hööveldajat, kes külvab õnnetust!
Möödusid needki, keda ma ei ole kohanud aastaid, ja meenusid imelikud seigad. Ükski seik ei toonud mu palgeile punastuse häbi. Nüüd täidavad nad maja. Neid on nii palju, et Aabule, vaesele Aabule ei leidu kohta.
---
SANITAR
Isand Ehmus! Isand Ehmus ei vasta. Nüüd, nüüd viimaks magab ta sügavalt nagu õige haige ega rabele.
EHMUS
Õige mees.
SANITAR
Ilmaaegu muretsesin, et ei pääse enam selle peatsi juurest ära. Aga magab nagu laip, võibolla ta ongi näitleja, nagu väidab.
---
On korraga mu süda nõnda nõrk, et kaon. Jäi käimata küll palju radu, tee oli liiga käänulik ja mõrk, ent kui ma jätkaks, siis vist tabaks kadu; ja mitu korda kaduda ei tohi. Pea keerleb, tühje aastaid kukub kägu. Ring sulgus - kodusein on parim rohi, mu pelgupaik. Ei leidnudki su nägu... Kas arvate, et siplen armuköites; ei, see on kõigest kassiahastus, arm elab aknalaual lilleõites ja hinge polegi, ta pehastus. Ei tasu võtta ette tasukäike, kordkorralt hävitab kõik loodu äike.
---
AAP
Vabanda, Margaret, et tüütan. Aga äsja helistas isa, nagu ta ei ole teinud iial, arvasin, et ta ei teagi mu töökohta, mu elukäiku, ja ütles midagi võimatut: "Margaret võttis mulle kõne, poeg!" Hääles imelik võidurõõm. Margaret tahab, et me omavahel ära lepiksime.
Ja mina, nõrk hing, mõistagi leppisin. Margaret tahab, et isa korraldaks ka edaspidi minu elu, tema hing saab minust priiks, ta ihu saab minust priiks, mõtlesin, Margaret on vaba.
Mu südames on tume vari. Miks ei helista sa kunagi minule, miks ei otsi mind üles? Kas sa kuuled? Või ma kõnelen taevatähtedele? Või koguni tühjale ruumile tähtede vahel?
MARGARET
Ära karda, Aap, ma kuulen kõike. Eile sa mulle veel ei meeldinud, üleeile ei meeldinud hoopiski, kuid täna oleksin ise sind otsima tormanud. Küllap on niisugune päev, Aap!
Aga mul on ka üks väike, imeväike soov: küsi isalt, kas ta pidas Ehmusega kaks kõnet. Või üheainsa. Ja millal.
AAP
Miks sa ajad sündmused segaseks ja keeruliseks, miks kisud neisse võõraid, kes rikuvad me elu, miks korraldad juurdlust, ka kõige selgemais asjus, Margaret!
Näed ju ise, et isa ei suuda hoida vähimatki vaka all.
Kuid ma ei küsi talt ka surma palge ees midagi, sest olen peletanud ta oma meelest, kuigi ta kiskus mu suust lepitussõnad.
MARGARET
On nii hea, et sa helistasid. Su hääl on niisugune, justkui oleksid oma halli mantli laotanud üle minu. On täiesti ükskõik, mida sa parajasti räägid, milliseid sõnu.
---
Kordkorralt hävitab kõik loodu äike. Sind pole olemas! Kas oled hele? Või tõmmu või ehk tuhk? Kas suur või väike? Mis on su nimi, kõlblik daamidele? Kord elas meister, vägevaim maailmas, kel värsid voolasid kui tulvavesi, ent talgi daam käis külas vaimusilmas; ka sina, saatan, ilmud hiljukesi. Ja sünnib luuletus. Ent hind on karm - tee valik, ohverda kas neid või luule! Kes nõuab nii, see oled sina, arm? Ah, saaks sind puua laulu ristipuule... Näe imet nüüd! Meist tärkab harras päike ja kallab maale kullakarva läike.
---
MARGARET
Armas Aap, kahjuks unustasin ütlemata, et Ehmus kardab elu, see oleks seletanud mõndagi. Sellepärast ei ole ka tema naisel lapsi, kuigi ta tahtis.
Nii et ma ei ole sugugi erand; ei ole uut päikese all!
AAP
Vaevalt on minu asi, mil viisil keegi hulluks läheb. Millist laulu lauldes.
Mina ignoreerin omaenda isa, seda verd, mis voolab minu enese soontes, sest ta mürgitab meid, sina oleksid pidanud tegema sama Ehmusega, aga ei teinud.
MARGARET
Sa näed läbi sogase vee, Aap, minu süda sinuni vist ei paista. Muidu sa näeksid, et Ehmus oli vaid ettekääne, ma ei armasta teda juba ammu.
AAP
Ei, see ei ole võimalik!
Margaret, maa variseb mu jalgade all. Ma olen pidanud Ehmust asjata mõrtsukaks, kes mõõdab ülima täpsusega oma hukutavaid samme, olen teinud liiga hullule, kes ei tea, mida teeb. Ja sina andsid talle võimaluse, miks ometi, Margaret!
MARGARET
Mõistagi selleks, et sinust vabaneda. Sa tekitad mõnikord mu hinges õudu. Nii ei saa ju koos elada.
AAP
Varem, vähemalt alguses, mõtlesid sa teisiti, see mürk kallati su hinge, miks püüad sa mulle aina haiget teha, Margaret?
Järgmine kord ütled, et rääkisid täna midagi muud. Või vähemalt mõtlesid muud. Kuid see ei muuda midagi. Ma mäletan su sõnu, silmi, käeviipeid, kõike.
MARGARET
Kui sa näeksid praegu peeglist oma nägu, siis võibolla mõistaksid, näib, nagu sa ei usuks küünevõrdki minu seletust, Aap, väga tuttav nägu, mis paneb sipelgad jooksma üle selgroo. Ehk oskad siis ise seletada, mis oli Ehmuse rünnaku põhjus, sina tark, kes kahtlustad kõike?
AAP
Olen juba kaua oodanud seda küsimust, just sinu suust seda küsimust, sest kuigi ma olen kõigest juhm hööveldaja, on vastus ülimalt lihtne. Põhjus on maja; Ehmuse silme all tõmbas keegi õnneloosi võidupileti.
Aga see oleks võinud olla tema ise. Nüüd on ta teinud kõik, et pilet lõhki rebida.
Hea, et sa vähemalt nüüd mind kuulad, enne kui ka teised lähevad su kannul endast ära, säärasedki, kes seni ei tervitanud rahamärke teisiti kui sülitades ja lasksid ka sinul sülitada, tõesti, ei ole uut päikese all! Ole meelekindel, ole ettevaatlik, et nad ei kisuks sind kaasa oma keerisesse.
MARGARET
Mida sa räägid, ma ei saa aru. Halvasti lõpetamisest räägivad mulle mehed, keda ma maha jätan.
AAP
Aga viimasel ajal oledki sa mind üha maha jätnud.
Ise pöördumatult rase, ma ei suuda seda mõista. Kas tõesti ulub sinus üksiku hundi hing?
---
Ja kallab maale kullakarva läike - just nõnda viirastusid kord, kui tulid. Siis olin noor ja sina minu päike, ei teadnud veel, et voolisid sind sulid... Ei, ärge kuulake mu suud, mis salgab - sa elad edasi! Ka hallaöös kord haavad luituvad. Tants alles algab. Palg hiilgab, huulil vahutab šartröös. Ent juba viimne käoking väändub teelt, aovalgel sulan õhus nagu kuu, mis pälvis pehmet paitust päikeselt, kuid ise oli sootuks miski muu. Mis sest, et peagi olen lehetäi, kord käisin mööda ilma püstipäi.
---
AAP
See ei ole minu laps. Mäletad, kuidas sa läksid ära, mingi rõveda poisi ja juuksesalgu jälil, matk luua seljas, kõik nii uskumatu! See oli parim aeg rasestamiseks.
MARGARET
Jaa, see ei ole sinu laps! Sa ei ole isa, sa ei tule minu majja!
AAP
Seda ma tahtsingi kuulda!
Üldse käisid sa palju väljas. Ega öelnud kunagi, kuhu lähed.
MARGARET
Ma tahtsin lihtsalt olla üksi, tahtsin tunda end vabalt nagu loom, nagu lind, uitasin mööda lagendikke; kõige vähem on sul õigust öelda, et ilmusid kui ingel, ei, sa oled koorem.
AAP
Sa ei tea isegi seda, mitmes kuu on sul. Kuula siis: mees tunnistab end vaid siis isaks, kui mäletab eostamise hetke.
MARGARET
Uitasin, kuni maailm ilmus tagasi mu juurde. Iga päev helistab mõni vanadest sõpradest, iga päev saan mõnega kokku. Nüüd on aeg käes, sa pead täitma oma lubaduse, ja minema. Sa ei kuulu minu maailma: ma olen vaba ja õnnelik.
AAP
Missugune maailm! Julm maailm, mis rebib hädasolija puruks nagu kaltsu, aga kui kaltsul läheb imekombel korda end uuesti kokku traageldada, imeb taas endasse; imeb tühjaks ja heidab uuesti minema.
Mida sa teed minuga, mida sa teed endaga, Margaret! See ei ole vabadus, kui sa ei tea, kes ilmub sinu juurde homme, kes ülehomme, õpetused räägivad, et igaüks lõikab ise oma tegude vilja.
Ka see, et ma tulin sinu juurde, Margaret, oli minu enese tegude vili.
---
MARGARET
Ma tulin sinu juurde, nagu sa soovisid; sa võid tulla minu juurde.
EHMUS
Aga Aap, see vaene poiss?
MARGARET
Saatsin minema. Pakib koopas viimaseid asju, mis tal veel alles. Õhk on puhas, täiesti puhas ja selge, nüüd viimaks on hakanud mõjuma loitsud, mis ma laususin kitse kägistades ja raiudes.
EHMUS
Kõik toimub kuidagi äkki, ette hoiatamata, sinuga on alati nii, Margaret-kallis. Mida ütleb mu naine, ta läheb peast segi, tapab mu ära.
MARGARET
Naine? Sul on naine? Mis puutub siia naine!
EHMUS
Last ei tohi olla, sa tead seda, Margaret-kallis, eriti võõrast last. Muidu ma võibolla isegi tuleksin. Lahkuksin siit juba homme, sest olen ju kõigest simulant, ja tuleksin.
MARGARET
Sündigu sinu tahtmine, Ehmus! Ei naist, ei last, ainult valguskiir, valge pimedus nagu jahu.
Kui midagi juhtub, jääb see sinu hingele, Ehmus.
EHMUS
Marakratt, ta on liiga tuntud arst, et tulla vastu sinu palvele. Ta ei suuda sind aidata.
MARGARET
Mul on raha, mu põhjatud taskud on üleni raha täis, ja silmis õnnetu tütarlapse kütkestavad pisarad. Ei naist, ei last, ära unusta, Ehmus.
EHMUS
Vaene tüdruk, ta võtab tõsiselt iga sõna, mida ma räägin, usub iga käeviibet; ei upu jões, ei põle tules, on teinud läbi kõik proovid.
Lahkudes oli ta pilk imelikult terav. Ta santažeeris, miks ometi! Nii ei pääse ma siit kõledast hoonest iial välja, kas ta tõesti ei ole kuulnud, et mind ei tohi ärritada?
Kindlasti on kuulnud; tegi kõike meelega. Vaid rasedus võib sedavõrd mürgitada vere, pöördumatu rasedus.
---
SANITAR
Väike nöörijupp kõlgub voodi kohal, tõmbad sellest ja kõlabki äratuskell. Kas pole tuttav, isand Ehmus, nagu koolis. Ärkad ega jää jälgegi, kõik on pühitud.
EHMUS
Nöör tõmbab kõri.
SANITAR
Kui palju ma olen arstidele rääkinud, et inimest, kes magab nagu surnu, ei tohi äratada, pimedasse ei tohi heita valguskiirt. Milleks oli tarvis seda viimast annust? Andestage, isand Ehmus, minu hing on puhas.
---
Kord käisin mööda ilma püstipäi, pilk puuris maad vaid siis, kui tahtis mäng. Kes teadis - see on kõik! Kell seisma jäi, sestajast olen kannatuste säng. Kas leian taaskord üles kaitsva tähe? Miks muidu kannan juustel okaskrooni, mis sinu käed kord surusid mu pähe, ja püüan silmadega sinu trooni! Torm murrab taevalae ning märkan sind koos pilvedega ujumas, palg hõrk, su kõrval lendleb üksik pääsulind. On korraga mu süda nõnda nõrk. Kordkorralt hävitab kõik loodu äike ja kallab maale kullakarva läike.