IISAKU MÜSTEERIUM

filmistsenaarium

Mait Rauna romaani „Vana Aabrami müsteerium” (2007, MR Piller) ainetel

 

 

Tuisk. Hobune komistab ja kukub. Ratsanik veereb hange.

Hobuse hirnatused.

Maas lamab kaks liikumatut kuju: hobune ja poolpaljas kaplan. Rõivad on tuisus laiali pillatud. Kaplanil on külgtasku rihmaga üle õla, palja ihu peal.

Hobuse viimane hirnatus. Vaikus.

 

*

 

Suvi. Helge sinine taevas. Pastelsetes toonides maastikud ja inimesed. Värvilt ja meeleolult suures kontrastis eelmise-järgmise stseeniga.

TEMA HÄÄL: Aabram! Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja ohverda ta põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!

Aabram tõuseb hommikul vara, saduldab oma eesli, võtab enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaku, lõhub põletusohvri puud ja nad lähevad teele.

Aabram sarnaneb mõnevõrra ülempreestriga, Iisak Huldeniga, võibolla on nad isegi samad, kuid maailm on justkui paradiis võrreldes sellega, kus nood tegutsevad.

 

*

 

Munk Jakob Hulden loksub hobukabiini tagapingil Iisaku kloostriküla suunas. Ta on põhjalikult kangestunud. Ümberringi on tumedad kahisevad puud, mets, saani ümber tuiskavad lumevaalud. On öö.

Tuuleiilid puhuvad pilved laiali, taevas rebeneb lahti. Rebenenud praost ilmub nähtavale noorkuu. Eespool paistab klooster, kuuvalguses ebamaiselt hõbedane.

Söandamata hobuseid pimedusse saata, ripub Hulden kutsari kõrval valjaste küljes, kuni uksele ilmub küürakas teener ning valgusvihk palistab teerada.

Teener jookseb jalgrajal libastudes kloostri poolt, tikanditega halatt ümber õlgade, ning tõstab tormilaterna Huldeni näo ette.

TEENER: Lähme!

Hulden viipab hobusemehele rõõmsalt hüvastijätuks. See ootab igaks juhuks veel hetke, mille vältel teener püüab Huldeni kaabu, mis oleks muidu kukkunud hange.

Metsa vahelt kostab tasanev nõõtamine ja piitsaklobin. Hulden astub kloostrisse.

 

*

 

Hulden virgub tukkumast. Ruum on tühi. Laual põleb küünal: hele, kõrge ja sihvakas nagu kirikutorn. Selle kõrval on kerge eine juustust, pekiviiludest, leivast ja piimast ning teetass. Huldenit on oodatud.

Hulden rüüpab jahtunud teed. Õhust kostab vaikseid, arusaamatuid, pimedusega põimitud sosinaid. Hulden ümiseb silmi hõõrudes katkendi palvest.

HULDEN: Ma olen siin... Ma olen rahul sellega, mis on... On, mis on...

Kusagilt kostab järsku kähe inetu vanaeidehääl.

VANAEIT sosinal: Sa näed ja sa ei mürista, et kurat on meite seltsi pesa teinud. Teinud pesa – sa ei mürista! Maa on hukkas!

Hulden vaatab ringi, kuid ei näe hingelistki. Hetk vaikust. Küünlajupp on otsakorral. Laiali valgudes meenutab see giljotineeritud pead.

MEHE HÄÄL: Vaiki, ema, oleme rahus. See on meite kurat, kui see on kurat. Aga see ei ole kurat, see on juma. Juma, mitte kura.

VANAEIT: Sarvedki küljes.

Hulden rehitseb instinktiivselt sõrmedega läbi juuste. Ei, vähemalt temal ei ole peas sarvenukke.

HULDEN hämmastunult omaette: Naine mungakloostris? Iisaku kloostris?

Hulden ei suuda tuvastada, kustkohast hääled pärinevad, kord tulevad need ühelt, kord teiselt poolt, valguvad ruumi mööda laiali. Küünal sulab pikkamööda vaagnasse, sellest saab valkjas vormitu tomp. Hulden jääb edasi istuma, olles justkui kleepunud tooli külge. Rott ronib mööda ta püksisäärt. Hulden rapsab selle tagasi põrandale teiste omasuguste sekka. Käratult kaob rott nurka. Küünal on kustumas.

VANAEIT: Tule nüüd kaissu, tule, rahune…

MEHE HÄÄL: Jah, ema, jah, ema, jah, ema!

Hulden surub hambad tigedalt kokku. Ta ihu hakkab värisema, nagu oleks ta puutunud kokku jälkusega.

HULDEN: Võimatu! Variserid!

 

Mälupilt.

Katedraal. Kord siugleb üks, siis teine talaar sammaste vahelt nähtavale, õpetatud meeste rasked tallad klobisevad vastu kivipõrandat. Õpetatud nõukogu sõelub jahedate kõrgete võlvide all äraseletatud nägudega ning vaikselt lausutud hääled tõusevad iseenesest kisendades lakke ja segunevad võlvkaartes. Üks lõpetab ja teine alustab. Nad on häiritud ja vihased. Räägitakse läbisegi, kostavad ainult katkendid.

KIRIKUMEHED: Siis ütles Tema maole: “Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele ja sinu seemne ja tema seemne vahele…” Mitte keegi ei ole seda peatükki ümber lükanud, mitte ükski õpetatud mees… Kiusatusse ajaja ja karistatu, pattulangenu, paradiisist minemakihutatu, alasti ja oma alastuse häbeneja, uimane ja juhm. Nad on teineteise vaenlased. Ja Tema ise on teinud vahe vahele maole ja naisele ja määranud mehe madudele söögiks, nii seisab kõige pühamas raamatus. Kas saab olla niisugust süüd: usaldada liigselt pühakirja... Aga kui ülempreester on ülearu innukas… Jah, sünd kookonist – sa ei vaja sünniks naist, väike ussikuningas; oma kõhu peal pead sa käima ja põrmu sööma kogu elu... See koht on tarvis tasandada, siluda Iisaku otseks nagu kellu silub müüririnnatise, vastasel korral, pange tähele, õpetatud mehed... Ah, vabandage mind, mu läbematuid sõnu! Mõistate, ma soovin üksnes head! Au Talle kõrges! Au Temale kõrges!

Kirikumehed vaatavad Huldenit murega.

Vikaar annab Huldenile kaasa kirja.

VIKAAR: Lihtsalt soovituskiri. Parimad soovid vend Aabramile. Palume sulle õpetatud nõukogu poolt parimat vastuvõttu. Võimaldada ligipääs kõigele, mida sa pead vajalikuks nõuda. Iisaku kloostriga on seotud midagi imelikku, juba siis, kui see ehitati, maha põles ja ehitati uuesti üles… Meil ei ole kõiki andmeid. Võibolla asub Iisaku juba teisel pool kirikuvalduste piiri ja seal kummardatakse muid pühadusi, mõistate.

Kontrastis on instrueerijate kahetsevad kaastundlikud pilgud ja julge ettevaatamatu Hulden, valmis kihutama ummisjalu maailma servale kuulutama tõde.

 

*

 

Hommikul avastavad hämmingus mungad võõra lamamas altarilaual. Ta pööratakse ringi, tema musta halati küljes nähakse rippumas ketti tagasihoidliku hõberistiga ja rahunetakse. Kõlavad vesprikellad ning algab hommikusöök.

ÜLEMPREESTER: Linnast?

HULDEN: Linnast.

ÜLEMPREESTER: No selge!

Hulden vaikib arusaamatuses. Mungad noogutavad ja asuvad keskendunult toidu kallale, nagu oleks tegemist söögipalvega: juhmid ja metsistunud mehed, kapuutsid peast ära tõmmatud. Ülempreester on ainus, kes heidab käed rinnale risti ja pomiseb lõua alla loitsu. Lauas valitseb ülim lihtsus, nagu kloostrile kohane. Kastme jaoks on väikesed nikerdatud puukulbid ning liha rebitakse hiiglaslikust känkrast, mis seisab keset lauda hõbeliual. Kühmus vilavate silmadega noormees, kes on Huldenile öösel ukse avanud teener ja ka hilisem mees-häälitseja, valab Huldenile kannust piima.

ALBERT: Albert.

HULDEN: Ilus nimi.

Albert jälgib alandlikult, et Hulden kruusi korralikult tühjaks jooks.

 

*

 

Kui Hulden silmad uuesti lahti teeb, on lauas veel vaid ülempreester.

ÜLEMPREESTER: Tööl. Teised on tööl. Ka sina hakkad tööle.

Hulden tonksab loiult jalaga oma reisipauna köögilaua all. Ülempreester saab märguandest aru ja noogutab.

ÜLEMPREESTER: Pesa valmis vooderdatud, lähme, mu poeg.

Nad kõnnivad mööda akendeta koridori. Ülempreester viipab naeratuse saatel käisega läbi õhu.

ÜLEMPREESTER: Sa oled kohal.

Justkui tema käise puudutusest muutub heledamaks ning ilmub nähtavale piklik silmakujuline lavats, mida katab õhuke sitsriie, ja tahumata puupakk istmeks selle kõrval. Silmale avaneb kitsas, tolmune, ammu tuulutamata ruum, väikese õhuaknaga peaaegu laes. Lagi on nii madal, et preester on sunnitud kummardama, seda enam Hulden, kes on pikk ja sihvakas.

ÜLEMPREESTER: Õpetussõnad ütlevad selgelt, et päevavalgus on ette nähtud Temale meelepäraste tegude jaoks päikese all, mitte põõnamiseks. Voodeid ei kasuta päevavalges ükski munk. Pea see meeles, Hulden, mitte iial! Sa ei kuula üldse, Hulden…

Hulden asetab oma pambu voodile ja kõigutab nõusoleku märgiks pead õlgade vahel. Sirutades lööb ta pea vastu lage.

ÜLEMPREESTER: Sa vaarud? Mis sinust niiviisi saab? Viimati oled toonud Iisakusse kaasa pisiku, tiisikuse?

HULDEN seosetult: Hulden.

Hulden näeb käes labidat ja töökindaid, nad on tagasi koridoris.

 

*

 

Mungad Martin ja Paul töötavad vaikides ja palehigis surnuaial. Nad näivad ajatute olenditena ja nende naeratused pärit justkui igaviku väljadelt.

MARTIN omaette: Millal see kõik lõpeb?

Paul vastab talle nagu kaja omaette habemesse.

PAUL: Viimase inimese kadumisega maa pealt lõpeb see.

Ülempreester seisab ootamatult Martini ja Pauli kõrval.

Ta sorgib oksaraoga mullakuhilate vahel, kontrollib nende kobedust, tõmbab sõõrmetesse nende lõhna. Võtab labida ja näitab ette õigeid töövõtteid.

ÜLEMPREESTER: Aga pange tähele, taevasse tallatakse taevased jalajäljed, mu pojad!

Ülempreestri jutt on Martinile ja Paulile mõnevõrra keeruline, aga nad on sellega harjunud. Lisaks kõigutab ülempreester rasket risti käes, justkui viibutades sellega haudades lebavate hingede suunas.

ÜLEMPREESTER: Lõppude lõpuks, sellega ei lõpe isegi tema – surnu – teekond, vaid see jätkub taevas. Ehkki – teisalt vaadates – võibolla ka mitte, sest indiviidi, kes võiks traagika ja haleduse ära tunda, surma taga ei ole. Ei ole. Jah, ei ole olemas. Ma pean siinkohal silmas muidugimõista surija teekonda…

Iga sõna sadeneb kui lumehang südamepõhja ning rauast risti etteheitev võnkumine muudab surnuaia õhu kuidagi eriti lämmatavaks ja raskepäraseks. Kohendanud kuuehõlma, et ta karvane rind välja ei paistaks – ta ihu on kaetud punaka vilditaolise karvaga –, klammerdub Paul suure innuga labidavarre külge.

ÜLEMPREESTER: Kas teie mäletate oma sündi, oma kannatust?

Martin ja Paul kaevavad ülima hoolega auku.

Äkki lipsab Pauli suust kile hüüatus, justkui oleks lennanud kajakas: ülempreestri kuuehõlmast, tema vasaku õla tagant astub esile kõhn vibalik halli jumega noormees nagu vari.

Ülempreester näitab sõrmega hauaplatsi suunas ning Jakob Hulden asub rivis kolmandaks. Ta ihu mähib vana rätik kloostri riidekirstust, jalas on tal kotipüksid, mille põlved kauasest kandmisest või põlvitamisest veninud ja auklikuks kulunud; preester lahkub ristide vahele ja kabelisse palvetama kadunute hingede eest. Hauaaugud moodustavad justkui sõela surnuaia mullas.

Kaevajad ei lase end häirida, neil on ette võetud eriti suur haud, kuhu võiks matta kasvõi elevandi. Vaikust katkestavad ainult töised häälitsused. Kui labida ette satub eriti suur kivi, kostab hauaaugust hõige. Mitte vali, vaid paras, peaaegu sosin. Mungad asuvad teine teiselt poolt kangutama kivi.

Aegajalt kõnnib mööda haudadevahelisi radu veekannusid pea kohal hoides poisikeste rivi. Poisid kihisevad välja kabelist nagu veekeeris või õhutromb. Nad liiguvad käratult kui vaimud, peaaegu puudutamata jalgadega maad.

Huldeni labidasse satub alatasa kondipuru. Ta jõllitab seda kasvava ärevusega. Ta kujutleb, et samasugune lõpp tuleb ka temal. Kunagi asub ta kellegi jalgade all Iisaku kleepuvas saviseguses mullas ja inimesed sõtkuvad üle tema unustatud kontide. Ta on kondipuru kellegi labidas. Tema tundmatuid kehaosi tõstetakse ühest kohast teise.

 

Mälupilt.

Vikaar tervitab välisreisilt saabuvat Huldenit.

VIKAAR: Hiilgavad saavutused. Kuulsus sammus seekord kaugel mehe ees. Teid, vend Hulden, ootab suur tulevik.

 

HULDEN palavikuliselt: Ei, ei... Milleks ma õppisin maailma ülikoolides... Iisaku on viimane paik, kuhu sattuda... surema... See peaks tähendama, et... et mind tuleks määrata Iisaku ülempreestriks.

Hulden lööb põgusalt risti ette. Korraga paneb Martin Huldenile käe õlale.

MARTIN: Kuule, vend, anna juua.

Hulden vaatab teda hämmastunult.

PAUL: Anna juua elu allikalt.

Luha poolt saabub udu. Ta ei näe enese ümber isegi mitte labidavart ega käelaba. Mungad sammuvad poistesalga kannul veel paksemasse uttu, kirved õlal.

ÜLEMPREESTER: Metsa langetama.

Lõpuks jõuavad nad jõe äärde. Vesi voolab kärestikust alla ja sätendab.

Veekorvidega poistesalk muutub jõe lähedust haistes hoopis teistsuguseks. Kui seni käitusid nad justkui uimerdavad õlenukud või nagu – surnud, siis nüüd on nad samasugused nagu kõik nendevanused. Nad hullavad, pritsivad üksteist veega, trambivad ja röögivad metsikult ning vaatavad munki vabanenud, isegi veidi kõrgil pilgul. Näis, nagu oleksid tammikärestikus hüpleva jõe kilgatused ja pehmed soojad tuuleiilid sulatanud lahti nende ihuliikmed.

Hulden vaatleb poisse hardalt. Järgmisel hetkel koputatakse talle kirveseljaga vastu abaluud.

Hulden tõmbab pea instinktiivselt õlgade vahele. Kuid tema hirmunud võpatus valmistab kõigile suurt nalja, isegi poisid katkestavad hetkeks hullamise. Huldeni ette astub ruuge patsiga mühakas munk ja hakkab ebameeldivalt nina luristades seletama.

MUNK: Nii nagu kotkas laugleb kõrgel-kõrgel ja näeb kõike ja kuuleb kõike ja teab kõike ja saab suure saagi, täpselt samamoodi on kirvega. Katse kirvega annab teada, kes on suuteline haarama maastikku selle tervikus ja ilus.

Noogutatakse. Taprit hoidev munk on punetava ninaga ja ümmarguse tursunud näoga. Tundub, et munk on purjus. Hulden sellegipoolest punastab: lihtsate kohtlaste sõnade mõte on õige. Munk surub käed ristamisi ja pomiseb.

MUNK: Pühitsetud olgu sinu nimi…

MUNGAD koos: Pühitsetud olgu…

Ülempreester noogutab niisuguse süüdimatu naeratusega purjus munga suunas, nagu oleks tal näo asemel päike. Seesugust ilmet saab kohata ainult lapsel või siis väga vanal inimesel, kes ei asu enam siin.

ÜLEMPREESTER: Tema nimi on Miragael.

Poisid valavad samal ajal veepanged jõe äärde maha ja moodustub loik.

Järgmisel hetkel veeloiku enam ei ole. Vesi läheb kõigi silmade all keema ja tõuseb nagu keedupoti veeaur sambana ülespoole. Aur keerdub valkjashalliks pilveks, pühkides üle nende näod, peites ära nende jalad, mähkides nad justkui tekiservaga enesesse, seejärel lastes nad küll kohe uuesti vabadusse, ent jättes alles mingisuguse tabamatu lumma, puudutuse.

Piimjas udu tantsib jõe äärde kogunenud inimeste ümber ja vahel ning poisid haaravad kätest ja karglevad pervel jalgupidi märjas rohus. Tants nakatab, esimene, teine, juba kolmaski tõstab kirve pea kohale ja viibutab seda huilates vastu taevast. Udu kerkib ja langeb. Küürakas Albert püüab kinni Huldeni käe ja tõmbab temagi tantsuringi.

 

*

 

Tants, vabastav tants jõe kaldal, seejärel söögisaalis kõik jälle range ja korralik. Pliidid, ahjud, kandelaabrid, hubane soe valgus.

ÜLEMPREESTER: Kui mina alles noor veel olin, siis unistasin, et mul oleks vennaskond, oma pojad… Kohale jõudes avastasin küla täis lokkavat hoorust…

See on söögipalve asemel. Ülempreester vaatab heldimusega jüngrite poole, kes hakkavad õgima otse lauaplaadilt nagu loomad ja röhitsevad.

ÜLEMPREESTER vaikse naeratusega: Minu kaksteist.

Huldenil ei ole kaussi. Keegi ei tõtta talle seda ka tooma. Kui ta kergitab end abitult pingilt, kohmab Albert.

ALBERT: Eks me ju arvasime, et sa tegeled paastuga. Tema nelikümmend päeva, sina mõned üksikud… esimesed…

Hulden ei saa millestki aru, kuid istub igaks juhuks tagasi.

ÜLEMPREESTER: Tema sosistas mulle, et mul saab kokku kaksteist poega ja kui see arv saab täis, siis pärast seda ühe ma ohverdan, mis samas on jällegi kaksteist, nii nagu aastas on kaksteist kuud. Aga mitte kuu, see naiste vere väljaväänaja, vagur valgusepeegeldaja… Ma oleksin, pojad, soovinud öelda midagi teist…

Ülempreester tunneb, kuidas taas on ilmunud kuu ta kõnesse, täiskuu rammetu helk, selle eest ei saanud pageda.

HULDEN: Putru!

Keegi ei pööra talle tähelepanu. Mungad pilluvad laua taga vallatuid repliike, möirgavad naerda ja pilgutavad riivatult silma. Ainult ülempreester vaatab korraks kohkunult Huldeni otsa, kuid sõnad voolavad huultelt iseenesest ja ta ei saa midagi nende vastu teha.

ÜLEMPREESTER: Üks kuu neist kaheteistkümnest on päike, täpselt üks, suve kuumim ja leegitsevaim kuu! Tähtede raamatusse on kõik kirja pandud, ja siia.

Ta trummeldab sõrmedega vabandavalt paksul raamatul, mis asus suletuna lauanurgal, kaanel kuiv söögisõõr.

ÜLEMPREESTER: Aga kaste ei loe… Kaste ei loe, üldse ei loe… Minu kaksteist – millel ei paista olevat õnne täide minna... Kõik on tõsi! Tõde! siin tõde kuulutada, isegi mitte see võõras, olgu see saabunud kuitahes inetute plaanidega.

HULDEN: Kas teil on jäänud minust mulje kui askeedist, nasiirist?

Hulden plaksutab ülekeevas lõbususes kätega vastu põlvi ning põhjustab sellega lauanaabrite kahina.

HULDEN: Seda nalja räägin ma kindlasti sõpradele. Mis on askees? Piinlemine? Koguni piinlemine Tema auks? Askees on ohtlik! Äärmiselt ohtlik patt! Askees juhib tähelepanu kõrvale elu tegelikelt lätetelt ja Temalt. Kuidas saab arvata, et ma olen askeet!

Viimase sõna raiub ta kindlalt, isegi kõrgilt, sest kas saab keegi takistada tal

Hulden oleks peaaegu sülitanud põrandale. Askeet sülitaks!

Väljast kuuldub hääli, seal pruutab hobune ja kostavad energilised sammud. Iga sammuga vajub vana Aabrami nägu allapoole ja ta justkui vananeb. Küürakal Albertil ripnevad kaerakõlkad rüü küljes, ta on käinud vahepeal hobusele sööki ette viskamas, nüüd tormab kausiga Huldenile putru andma.

Ootamatult avaneb kääksudes uks ning ruumi astub vanamoor. Suu on tal hambutu, meenutades auku, silmad mattunud kortsupuru alla, silmavalged kollased, kogu nägugi tumekollane, nina all samblataolised karvasorakad.

Huldeni süda jätab löögi vahele ja tema suust tahab paiskuda midagi sünget.

Vanamoor torkab kulbi sügavas rahus patta. Kohalolijad peavad vaatepilti endastmõistetavaks. Jüngrite sõrmed sobravad harjunult lihakausis.

Jakob Hulden vaatab sügava hämminguga, peaaegu jälestades ülempreestri suunas. Kuid ei sekku.

 

Mälupilt.

Vikaar hüüab Huldenile teatraalse õhinaga, sõrm võlvide suunas ähvardavalt püsti, nagu oleks igavene õndsus ja hukatus selles õpetussõnas kaalul.

VIKAAR: Asjaolu, mis võimaldab sul küündida oma raportis adekvaatse loominguni, ei ole sekkumine, mitte kumbki selle vormidest! Ei ambulants, ei kirurgia! Ainult raport – seda on tarvis sul ikka ja alati meeles pidada!

 

Hulden lükkab oma kausi vargsi puutumata kõrvale. Püüdlikult nägu tehes, et ta isegi ei märka kausi kaugenemist. Et kõik on juhuslik, tingitud külmetusest, haigestumisest.

Sel hetkel Hulden märkab juhuslikult akna taga varest, et neis on midagi sarnast. Rääbakas lind tundub lumevalges maastikus võõras ja tume. Ümbritsevas päikesetõusus mustjas nagu hing.

HULDEN endamisi: Näiteks kirjutan raportisse: ...ülempreester ise ei paista üldse söömaorgiast osa võtvat, kuna tema toit asub taevas, Tema juures...

Puhkeb endamisi naerma.

HULDEN: ...et ülempreester ei pööranud vanaeide olemasolule mungakloostri pühal söömaajal vähimatki tähelepanu... Iharusest tiine õhk... Siivutud sõnad, hämarad pilgud...

Huldeni silme eest jookseb läbi pilt, kuidas vanamoor lajatab karikat vastu munkade karikaid. See on kujutlus, ent ta kuuleb justkui ilmsi karikate kristalset kõlinat.

Ootamatult seisab ülempreester Huldeni ees, mungad sirutavad uudishimulikult kaelu.

ÜLEMPREESTER: Me oleme ammugi põnevil küsimusest, mis vägi on toonud teid niisugusele kaugele matkale, mu armas poeg. Kas mõni ülesanne?

HULDEN tusaselt: Ülesanne.

Ülempreestri näole ilmub taas lapsik naeratus. Ta suu on justkui reha, harvad hambad nagu kollased piigid. Ta hüüab laialt naeratades ning õlalepatsutusi sooritades Huldenile, lüües koguni sõbraliku sõrmenipsu vastu ta tärgeldatud kraed.

ÜLEMPREESTER: Vend Jakob, saagem ometi tuttavaks! Need siin on Paul ja Martin, kaks kloostrivenda, võiks öelda lausa kaksikud, ning veel ka see… See… See Albert!

Ülempreestri ette hüpleb kõver jässakas mehike.

ÜLEMPREESTER: Albert! Ning siis veel… tema ema, päike, kuu… Kuid nüüd, mu kallis külaline, laske ometi kõigel hea maitsta, mida kohtate ümberringi!

Ta plaksutab käsi, andes märku, et külalisele toodaks kauss, ning Albert viskub kappi seda otsima. Hulden püüab taibata, mis on spektaakli mõte, ent vaadates laua ümber kogunenud lõustu pole ta enam veendunud, et nad näitlevad.

 

*

 

Suvi. Helge sinine taevas.

Aabram, Iisak ja kaks noort meest rühivad edasi. Aabram tõstab oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt, millest Tema oli rääkinud.

AABRAM noortele meestele: Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.

Aabram võtab põletusohvri puud, paneb need oma poja Iisaku õlale, võtab enda kätte tulelondi ja noa. Nad lähevad kahekesi üles mäkke.

 

*

 

Uksest veereb sisse reisipampude alla mattunud Isa Isidor. Ülempreester istub parajasti lauas, lihatükk kukub tal käest ja ta ilme tõmbub kaameks.

Saabuja vaatab silmi pööritades ringi keset söögisaali. Hulden vaatab instinktiivselt tema jalgade peale, ega seal ometi ei ole kabjad, aga ei ole, jalalabad on kaetud nahast tuhvlitega. Ülempreester teeb vargsi rinna kohal ristimärgi.

Isa Isidor on inetu välimusega: jalad rangis ja karvased, sõrmed kõverad, põskedel punased harali bakenbardid. Ta tõmbab pambust mitu tikanditega linikut ja rätti ning viskab need lauale toidunõude vahele. Ülempreester seisib au andes tema ees.

ISA ISIDOR: Väike annetus… hmm, naaberkogudusest...

Õhkkond muutub söögitoas silmnähtavalt raskeks, kulbid pudenevad käest, sõrmed trummeldavad lauaplaatidel. Vanamoor sööb aga südamerahus edasi, linane rätik silmini.

MARTIN sosinal: Üks ratsanik saabus idast.

PAUL: Teine ratsanik tuli samal ajal läänest. Kokkusattumus.

MARTIN: Kloostris said nad kokku.

Miskipärast torkab Isa Isidor sõrme tembutades ülempreestri kaelusesse, otsekui üritades teha nalja.

ISA ISIDOR: Teie muidugi ei tea, aga mi-mina olen teie naaberkiriku õpetaja. Mina olen päike, te-tema kuu…

ÜLEMPREESTER püüdlikult vastu häälutades: Kuu.

Ülempreester püüab end õõtsutada sõnade rütmis kaasa. Näperdab koguni sõrmede vahel narmaspitse.

ISA ISIDOR muretult: Me oleme kaksikud – on üks, näitab teine, pole üht ja pole teist, pole midagi, aamen.

MIRAGAEL: Et… kumba pidada kuuks… keda…

ISA ISIDOR: Kas see ei ole selge? Ku-kumba pi-pi-pidada kuuks? Imelik!

Isa Isidor libistab silmad uurivalt üle lauasviibijate. Need satuvad segadusse, koguni ärevusse. Kuid enne, kui ta saaks täpsustada, sekkub paraku Martin kohtlase küsimusega.

MARTIN: Kas meil on siis naabrid olemas?

PAUL: Ja kui nad meil on, siis miks nad ei anna endast märku.

ISA ISIDOR naerdes: Kõigil on naabrid, naabriteta eksistents ei ole võimalik.

HULDEN omaette: Kas midagi võib olla edasi ka Iisakust?

Hulden on hämmastunud, ta ei ole sellele isegi mõelnud. Ta kirjutab vaimusilmas raportit ja näeb õpetatud nõukogu erutust, koguni vapustust, kui loevad: “Selle vanaldase venna ülalpidamisest ega rõivastest ei saanud mingil kombel järeldada, nagu oleks seal, kust ta saabunud oli, teine usk ja kombestik. Isa Isidor tundus olevat justkui kõige tavalisem kloostriülem.”

MIRAGAEL: Võibolla ongi naabrid olemas, võibolla. Aga kas nad ka meie jaoks eksisteerivad, vaat see on juba hoopis teine küsimus. Palun selgitage mulle, kuidas nad saavad anda enesest meile märku – kui nad asuvad teisel pool piiri.

Isa Isidor kostitab ülempreestri põlve üleannetu plaksatusega, justnagu oleks kostnud hea nali.

ISA ISIDOR: Mina ju annan, näe, siin on minu märguanne.

Kuid tema sõnadele ei pöörata tähelepanu, mungad jälgivad õhinal Miragaeli.

MIRAGAEL: Me võime püstitada oma küsimuse ka niiviisi: kas nad üldse ongi naabrid, need teiselt poolt piiri?

Lautomängija Fortepian võtab oma pillil kauni akordi. Esimest korda ilmub ta nähtavale: istub lauas. Sabakuub on tal nahast – must ja läikiv. Kuidagi väga õhuline, nagu kannaks ta õlgadel tiibu. Nagu oleks ta ingel.

ALBERT pugevalt Huldenile: Lautomängija. Ta saabub alati päev varem müsteeriumile.

Kokku on neid Iisaku söögilauas üheksa: laua otsas istub ülempreester, tema paremal käel Isa Isidor, vasakul käel lautomängija, mängijast edasi mööda riburada Miragael Fabrika, Paul, Albert, vanamutt, Martin ja Jakob Hulden, kuni ring jõuab tagasi isa Isodorini.

Miragael rõhutab eraldi iga sõna ja leiab koguni lahenduse.

MIRAGAEL sosistab, silmad uneldes pooleldi suletud: Nad on transtsendentsed.

LAUTOMÄNGIJA: Olen sunnitud kahjuks asuma kahtlevale positsioonile, kuivõrd naabrus eeldab koha mõistet, samas kui transtsendentne...

MARTIN: Jah, on ilmselt kohatu!

Hingamine muutub ruumis korraga hoopis kergemaks ning mungad laskusid vabanenult voolavasse lustakasse vestlusse.

MARTIN: Kas transtsendentset saab ikka pidada naabriks.

PAUL: Või ei saa mitte.

MARTIN: Ja kui ei saa, siis kas on...

PAUL: ...niisuguse postulaadi puhul vahest tegemist loogikaveaga, ah?

See on kõrgem pilotaaž. Isa Isidor sulab sellest äratundmisest aina väiksemaks ja kössitõmbunumaks, kuni lõpuks üksnes rapsib peaga nagu peru hobune ja tõmbleb. Ta tundub oma lauaotsas täiesti tähtsusetu.

HULDEN omaette: ...viimaks ometi ka mõned väärtuslikud märkmed raporti jaoks, mis tõstavad vaese Iisakut kõrgemale...

LAUTOMÄNGIJA: Mõtelge sellele. Eriti sina, Miragael! Su aju on ju täiesti roostes! Anna mulle näiteks vastus küsimusele, kas essents asub eksistentsi kõrval?

MARTIN: Nimelt kõrval, naabruses, nähtaval, mitte mujal.

PAUL: Konks just selles ongi: ta peab asuma kõrval.

MIRAGAEL: Mõne loogikasüsteemi juures siiski saab. Kohe ma esitan analüüsi essentsi ja eksistentsi tõmbe- ja tõukejõududest, nende vastandpaarsusest ja paratamatust koostoimest, ja tõestan, et seda nähtust oli ilmselgelt kohustuslik ja lausa ainuvõimalik kirjeldada naabruse kategooria kaudu...

LAUTOMÄNGIJA kompromissitult: Minu arvates ei ole see võimalik…

Hulden raputab kibedalt pead: see on mõttetu palagan. Miragaeli ees asub vankumalöönud kindlus, lautomängija positsioonid on tema rünnakute ees kohe-kohe varisemas, kuid selle asemel jätab ta rünnaku pooleli. Miragael kohmetub sedavõrd lautomängija kohmakast igavast sõnaseadmisest, et hakkab nämmutama.

MIRAGAEL: Vabandage, ma tegin nalja. Sina tead muidugi paremini. Ma unustasin ju täiesti, et sina samuti sealtpoolt tulnud oled. Mu roostes aju.

HULDEN omaette: See on kõik? Heiskas koguni valge lipu!

MUNGAD läbisegi: Tema olgu tänatud hea suutäie eest!

Vennad laskuvad toolikorjule roidunult ihuliikmeid masseerima, lubades Alberti ja vanamuti korjama laualt määrdunud nõusid.

Isa Isidor lipsab uuesti nurgast välja.

ISA ISIDOR vabanenult: Ilus teil!

Isa Isidor silub habet ja takseerib meela pilguga ringi. Silmapilkselt ongi söögisaal jälle täpselt samasugune kui enne seda. Vahepealsest vabadusepuhangust ei ole järel jälgegi.

ÜLEMPREESTER heitunult käsi murdes: Ei noh, mis ta – kasin!

Albert süütab küünlad ja lambid, otsekui oleks ruumis hämar, ehkki akna taga särab päike.

HULDEN omaette pilgates: Kes teab, missugusest kapinurgast on välja õngitsetud see Isa Isidor. Topiti vanad rõivanärud selga, riputati pambud kaasa, lükati hoovi hobuse selga – see on teiselt poolt piiri! Teine tinistab pilli – jälle teiselt poolt piiri! Lausub sõna essents. Kõik muidugi vaikivad lummatult, vabandavad, koogutavad maani. Transtsendents! Ning siis veel see jube hambutu vanaeit.

MARTIN: Me oleme andnud kasinuse tõotuse ja peame seda au sees.

PAUL: Sisemise kasinuse, välimise kasinuse…

Ülempreester näib tema selgituse üle silmnähtavalt rõõmustavat. Laksab koguni keelt, veel kõlavamalt kui Isa Isidor. Väga püüdlikult ja silma pilgutades.

ÜLEMPREESTER: Martinil on õigus. Tuline õigus!Martinil ja Paulil!

Isa Isidor katkestab käelabaga lehvitades nõudlikult tema jutuhoo.

ISA ISIDOR: Nonoo! Pole ta teil kasin midagi. Täiesti präänik!

Lutsutab imalalt huuligi. Ta ütleb pikkamisi, vaadates leebel andestaval pilgul Isa Isidori otsa.

HULDEN: Ma muidugi ei kujuta päris täpselt ette, missugused kombed on kombeks teil seal piiri taga, võibolla vastupidised, võibolla refleksiivsed, ent meie, kes me tuleme tsiviliseeritud maailmast – vabandage –, meie näeme seesinase Püha Iisaku kloostrihoone olevat mitte prääniku, vaid kuidas ma ütlengi, mmm... Kas see hoone on teil üldse kloostri mõõtu. Aga selle üle võime mõtteid vahetada mõni teine kord. Eraldi!

Hulden teeb piduliku pausi.

HULDEN: uldeniHPräänik! Seevastu mina olen veendunud ning võrdlused muu maailmaga kinnitavad sedasama, uskuge kui tahate, et tegemist on sünge ja rusuva hoonega.

Hulden muigab. Ülempreester, kelle kasuks ta püüdis kõnelda, taarub juba lähemale, et teda kaisutada.

HULDEN: Muide, kaugelt paistab ta enam kabel kui katedraal.

Isa Isidori ilme on pöörane.

ISA ISIDOR: Kes sa jõnglane oled üldse? Et suu vett täis suvatsed võtta, ah?

Sugeneb hetkeline vaikus. Kõik vaatavad Huldeni suunas ning neil kõigil paistab silmist ühesugune küsimus: kes sa oled selline, jõnglane? Üksnes vanaeit õgib millegi vastu huvi tundmata naereid.

Hulden ahmib ruumis valitsevat rusuvat häbematust neelata suutmata õhku.

HULDEN: Kes te… Kes te selline…

Teda ei olnud ammu sedavõrd rängalt solvatud.

Nad vaatavad teda siira huviga, nii nagu sõge rahvas vaatas püha ristilöömist. Ülempreester naeratab ka praegu üle näo nagu siis, kui Hulden teda kaitses. Lautomängija õngitseb pingi alt pilli ja tõmbab sõrmedega paar aredat kurblikku akordi.

ISA ISIDOR: Jaa, see on alles muusika, sfääride muusika...

Isa Isidor kandub suletud silmil kaugele, pühib käeseljaga meeleliigutusest üle näo. Kuni lautomängija viimaks lõpetab.

ISA ISIDOR: Kas teate, mis see mulle meelde tõi… Koguduse… Prisked andamid…

Isa Isidor näitab käega, kui suure koguduse, ning purskab naerma.

ISA ISIDOR: Ah, ma tegin nalja!

Viimases hädas lööb Hulden risti ette.

Ta märkab imestusega, et Isa Isidor muutub sellest liigutusest veidi rahutuks. See annab talle uue idee. Ta haarab kaelast punase vasest krutsifiksi ja torkab selle katsetades Isa Isidori kõrile. Isa Isidor võpatab. Temas toimub silmnähtav rahunemine. Ta sirutab Huldeni suunas käe.

ISA ISIDOR kuivalt: Isa Isidor.

Hulden sirutab käe instinktiivselt vastu. Miskipärast ei võta isa sellest kinni ja käed vihisevad teineteisest mööda, riivates hoopis sõrmeotsaga ülempreestri kõrva. Isa Isidor tõstab käe justkui au andes kõrva äärde ning tema nägu valgustab idiootlikuvõitu rõõm.

ISA ISIDOR: Te-te s-sõnasta-ta-tasite… k-k-kõik…

Isa Isidor häälitseb seda kohutava kokutamise saatel ning ei ole võimalik aru saada, kas siinkohal tuli lõpp või pidanuks lause edasi minema. Igatahes see ei lähe.

Kuid nurgas liigutab hall kivi – osutudes vanamutiks, kes ärkab lõunauinakust.

VANAEIT: Kuld, puhas kuld.

Ülempreester võbistab lõuaga senisest veel hoogsamalt.

Vestlus on täielikult vaibunud. Keegi ei söanda enam midagi lausuda. Vaevu põleb tattninalambike kapil. Ainus kuld asub vanaeide suus, kuldkrooniga hammas.

 

*

 

Isa Isidor saab palju parema toa kui Hulden. Ta sirutab jalad mõnuga naril välja ja trummeldab tuhvliotstega vastu seina. Peegel ripub igal seinal. Must kuub nagis.

Kiikunud voodivedrudel oma isu täis, torkab Isa Isidor kuue selga ning see istub talle nagu valatud, ainult õlgadest veidi pitsitab. Ta vaatab end peeglist. Kuid on täiesti võimalik, et peegeldust ei olegi. Peegel on tuhm ja tahmane.

 

*

 

Mälupilt.

Noor ülempreester Aabram Iisakusse kolimas.

KOHALIKUD: Mis on sinu nimi?

ÜLEMPREESTER silmi langetades: Aabram, see, kes ohverdas mäel.

Nimi Aabram täidab kohalike südamed tulise leegiga ning nad viskusid tema jalgade ette, eriti naised. Ülempreester on sirge ja uhke, temast veel sirgem sau käes.

ÜLEMPREESTER: Niisamuti nagu Teda pandi ka mind eimiskiks ja pagendati kõige kaugemasse kolkasse ja ma seisan siin ja teisiti ma ei saa.

Südaöine missa Iisakus. Kirik on rahvast tulvil ja palvetatakse, hardad nuuksed, andekspalumised, vaimustunud pomin Tema suunas.

Naised on ülimalt agarad, eriti täiskuu ajal. Tikivad, heegeldavad.

 

Ülempreester võpatab üles oma mälestusest – võõras mees seisab tal toas. Ülempreester paiskub baldahhiini voltide taha varjule.

ISA ISIDOR nuusutades: Nii, nii… Imbub väävlihaisu, Aabram... Kas keedame…

ÜLEMPREESTER: Mida keedame.

ISA ISIDOR: Kulda, nagu tavaliselt… Kulda…

ÜLEMPREESTER: Iisaku kloostris on see kombeks. Kuld, väärtasjad, paremad rõivad. Taeva märgid. Jalutuskäik laotusel.

ISA ISIDOR: Teame, teame.

Järgneb lühike tseremoonia: nad kummardavad vastastikku, Isa Isidor annab liniku ja ülempreester võtab vastu, laskudes koguni põlvedele maha. Isa Isidor vaatab talle südame põhja, kui ta kummardas.

ISA ISIDOR: Nüüd on see lõpetatud.

Isa Isidor lahkub, ülempreester lükkas riivi ukse ette, õnneks on riiv õlitatud ega kriuksu. Isegi ikoon püha Franciscusega muutub rahutuks, siristades paabulindude keelt ta öökapi kohal seinal. Ta pistab keele alla magusa juurika, ent see ei aita südamekloppimise vastu. Ta haarab piibli ja heidab sõrme rapsates selle sisse.

Piibel satub ülempreestrile tagurpidi ette.

Ta tõstab selle õigeks, nihutab okulaari paremini silma ette ning loeb sõnu huultega vaikselt kaasa sosistades.

PIIBEL: Aga seda ütlesid nemad Teda kiusates, et neil pidi kaebamist olema Tema peale. Aga Tema kummardas maha, ja kirjutas sõrmega maa peale.

ÜLEMPREESTER ahastades: Ei ole võimalik! Nii vilets kirjakoht!

Ülempreester viskub oma põlvepadjale palvetama.

ÜLEMPREESTER: See on märk... See on halb, raevukas märk... Kas ma ei ole piisavalt ustavalt teeninud Tema sõjaväes. Kas ma ei ole lämmatanud eneses viimse kui kiusatuse. Milleks mulle niisugune kohatu etteheide! Kas ma ei ole vabastanud Iisaku patust, kas ei ole hoorus külast välja roogitud ja tõstetud kõrgele Tema lipp... Mispärast peab Ta mulle meenutama tingimata just langenud naisi!

Ülempreestri põsed hõõguvad.

ÜLEMPREESTER: Ränk viga! Poisikese temp! See ei ole ennustamise raamat! Ega Ta ei taha ometi anda mõista, et mina, vana Aabram, olen see abielurikkuja naine? Oletame, et kavas on hävitada müsteerium, kogu minu müsteerium ja klooster takkapihta – seda nad tahavad, selleks on nad siia kogunenud! –, kuid sekkub Tema ja päästab meid ära kurjast.

Ta näeb vaimusilmas Teda. Variserid on tabanud ühe naise abielurikkumiselt ja panevad ta templi keskpaika Tema palge ette seisma, kuid Tema kummardab ja hakkab sõrmega maa peale kirjutama. Ülempreester kommenteerib toimuvat.

ÜLEMPREESTER: Variserid märkasid naise pattu kiiresti. Kuid Tema kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Mispärast Ta kummardus, mispärast Ta kirjutas sõrmega maa peale? Kas Ta istus seal kui kohtumõistja, kes jälgib tähelepanelikult süüsidtatava kõnet ja laskub kuulates kummargile ja tähendab kaebuse üles, et seda mitte unustada ja siis karmilt kohut mõista? Või kas see, kes kirjutab sõrmega maa peale, ei tee seda pigem selle mõttega, et kustutada ja unustada? Patune naine seisis, ümbritsetud võibolla suurematestki süüdlastest, kes teda valjusti süüdistasid. Aga armastus kummardus maha ega kuulanud süüdistusi, mis tema pea kohal õhku kerkisid. Ta kirjutas sõrmega selleks, et kustutada, mida Ta teadis; sest patt avastab pattude hulga, kuid armastus katab pattude hulga kinni. Jah, isegi patu silme all katab armastus kinni pattude hulga; Tema üksainus sõna sundis variserid vaikima ja enam ei olnud ühtegi süüdistajat, ei olnud kedagi, kes oleks naist hukka mõistnud. Kuid Tema ütles naisele: minagi pole see, kes sind hukka mõistab; mine ja ära tee enam pattu, sest pattude karistamine sünnitab uut pattu, aga armastus katab kinni kõik patud. Esimese kivi peab heitma see, kes ise on patuta... Arusaamatu, kuidas saab laskuda kujutluseni, et see on ennustamiseks?

 

*

 

Hommik.

Mungad igaüks oma nurgas, esimene päikesekiir vaatab aknast sisse. Ärkavad, kuna neil on kombeks pöörata hommikuti palg Tema poole. Nad usuvad Teda läbi päikesekiire. Mõnel mungal on selleks ka pehme matt lohistatud.

Seejärel jooksevad nad aovalgel jõe äärde tõusvat päikest tervitama. Hullavad vees nagu lapsed: Paul, Martin, Miragael ja Albert.

Lodjad sõidavad mööda. Kuid ükski ei peatu. Pigem tõugatakse aerudega hoogu juurde ning jõgi lainetab ja loksub.

 

*

 

Ülempreestrit puudutatakse seljast. See on poisike, mannavõru ümber suu.

ÜLEMPREESTER väsinult ning hapult: Mis tahad.

POISS: Midagi.

ÜLEMPREESTER: Mine siis tagasi.

Aga poiss ei lähe. See on igahommikune traditsioon. Nad on silmapilgu kahekesi toas.

Pärast võtab poiss pange pea kohale, siirdudes pidulikul sammul, musta pikka kuube kandes allikale maja ette, kus ootavad juba teised poisid, kastab kannu vette, ootab silmapilgu, mil allikas viskab kannu vett täis, seejärel läheb protsessioon teele, kadudes ülempreestri silmist.

Silmad aga seiravad sädeledes teekonda.

 

*

 

Hulden on surnuaiale tulles mähkunud sügavale tuulejakki, kapuutsi tugevasti silmile tõmmanud ja sidunud nööridega lõua alt kinni, koguni vatitropid kõrvadesse pressinud, külm ega tuul ei saa teda enam räsida.

HULDEN: Kus toimuvad matused, ma olen näinud vaid aukude tegemist, aga ei ole kuulnud kiriku kelli ega ole olnud müsteeriumi, isegi mitte lihtlabast jutlust!

PAUL: Sul on ju alati tropid kõrvas.

HULDEN: Pole õige!

Hulden rebib kapuutsi peast ja heidab tropid maha. Veidi isegi trambib troppidel, kuni Martin nõjatub labidavarrele ning selgitab.

MARTIN: On müsteeriumid, on kellad, aga sa oled nad kõik maha maganud. Ega keegi ole raatsinud tulla ka äratama…

HULDEN: Kas öösiti???

Nad isegi ei nooguta. Kaevavad hauda.

Miragael astub ristide tagant joviaalselt Huldeni ette, ise punetades nagu peet.

MIRAGAEL: Ah, keda me näeme! Haigused taganenud? Jah, siin on jõgi lähedal, soo lähedal, kailud, mitmesugused aurud lätetel, ka varesed toovad endaga kaasa mõningaid…

HULDEN rutates: Lätetel, lätetel. Varesed toovad valu, harakad haigusi.

MIRAGAEL pominal: Nojah.

HULDEN: Nojah!

Hulden avastab, et hoiab rusikaid õieli. Kuid Miragael on surnuaiast lahkunud.

Äkki katkestab Martin vaikuse.

MARTIN: Las olla Ta on igas ringutuses, silmapilgutuses, igas suutäies, igas röhatuses, viimses kui haigutuses.

PAUL: Kas ei paista taevalaelt kirgastuse ideaal, kas ei tervita me igal hommikul päikest palvete ja vagade naeratustega.

Nad kõnelevad tööd tehes, ümisedes. Ristide ja haudade taustaks.

MARTIN: Päike kustub piiri taga ja tõuseb meie ühiste palvete peale taas.

PAUL: Me palvetame, kuni päike tõuseb, ning äratame maa.

MARTIN: Me palume, et uus päev tuleks niisama kaunis kui eelmised.

PAUL: Enamat ei julge me enesele ahnitseda ning kas ongi sel mõtet.

MARTIN: Ning alati, kui päike õhtul oma kiired kokku pakib ja vajub silmapiiri taha ja metsade taha, oleme nad kurvad.

PAUL: Siin ei juhtu midagi.

MARTIN: Meil pole fantaasiat nuputada endale mõttetuid saladusi ja pühasid esemeid, mida kummardada.

PAUL: Kõik on ainult iidsed õpetussõnad, mis seisnud juba tuhandeid aastaid kirjarullides.

MARTIN: Tema plaan – otsida ja igatseda vaid sisemist rikkust – on õnnestunud Iisaku kloostris täielikult. Labidad käes, rehad, hangud, sirbid õlal kulgeb meie elu taevase armu suunas.

PAUL: Iga tegu, iga mõte, iga tundmus on omamoodi palve, seda on ka kõige lihtsam, ka kõige räpasem töö.

Äkitselt märkab Hulden, et nad hoiavad labidaid õhinal, isegi ähvardavalt käes.

HULDEN ebalevalt: Miks te seda mulle räägite.

MARTIN: Sa ju kirjutad raportit! Siis sa ei pea meie peale valetama!

PAUL: Me oleme lihtsad mehed. Me ei tee midagi paha.

MARTIN: Me oleme vennad. Kaksikvennad. Mina olen Martin ja tema on Paul.

PAUL: Sinul on aga tropid kõrvas!

HULDEN: Kui te nüüd praegu tööd ei tee, siis Tema ei rõõmusta teie üle...

Kohkunult haaravad mungad labidatest ja hüppavad hauaauku.

 

 

Mälupilt.

Paul on timukas. Raiub püha inkvisitsiooni korraldusel päid. Ta teeb seda palja ülakehaga. Ta ihu on üsna palju kaetud paksu punaka karvaga.

Äkki pannakse ta küüdivankrisse.

PAUL: Kuhu? Miks mina?

VAHISTAJA: Iisaku kloostrisse! Täiendavaid vilumusi omandama!

Paul sõidab läbi metsade, ümberringi sahisevad puud, nagu filmi alguses.

Martin rändab, seljas kerge õhuke pamp, milles ainult hädavajalik. Kusagil külas.

VASTUTULIJA: Hei, külamees, kuhu minek?

MARTIN: Maailma otsa otsin.

Kuulajate seas tekib kahin. Keerutatakse sõrme oimul.

MARTIN: Ma leian niisuguse maa, kus lõvi ja lammas magavad koos ning alati paistab päike või on vähemalt piisavalt soe, et lamaskleda külili puu all, rohukõrs suus ja veeta järelejäänud päevad muretult tukkudes, peas kas üksik mõte või lausa ainult puhas kirgastus.

Juhtumisi ilmuvad Paul ja Martin Iisaku kloostri hoovile korraga, teine teisest väravast. Martin saabub, okslik rännukepp käes. Majja astuvad nad kõrvuti.

Kloostri ukse juures on kirjatahvel: “Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.”

Mungad vaatavad neid imestusega.

MUNGAD: Vennad...

MARTIN vaikselt, nii et keegi ei kuule: Laske lapsed minu juurde tulla, lapsed pääsevad esimestena taevariiki…

 

*

 

Päike laskub puude taha veripunase kettana, ennustades pakast. Albert ammutab jääaugust kaelkookudesse vett. Tuuletu vaikus ja jääkildude kilin.

Mäekülge on uuristatud suitsusaun.

Albert kannab vee sauna. Sulgeb aknaruudu ja kummardub kerise poole. Tema kange küürus keha vetrub allapoole, nina puudutab peaaegu varbaid. Kerisekivid on nagu kumer kääbas keset ruumi.

Albert asetab tormilaterna leiliruumi akna taha ähmaseks valguseallikaks ja läidab esimesed tõrvased pilpad ahjusuus. Ta teeb seda pidulikult ja kummardades.

Tuli joonistab mustavas saunalõukas nähtavale kumera kurgu. See on rituaal, enesele uue päikese nõidumine. Päike küünitab kurgus oma kiired laiali, need pragisevad ja hüplevad samamoodi kui poisid jõekaldal udu tekitades. Kurk heleneb, päike mässab kammitsate vastu, suust purskab sädemeid.

Saladuslik päike on üllatavalt suur ja tuline, isegi liiga suur. Leelõugas helendab ja helgib. Paul ja Martin põikavad seda oma tööde ja tegemiste juurest vaatama.

MARTIN: Harmoonia valitseb kloostris.

PAUL: Väga suur harmoonia.

Nad lähevad tagasi surnuaeda tööle.

Albert vaatab hardunult ja vaikselt, kuni ahi rahuneb ja näha jääb ainult silmipimestav tulikollane tuli.

Leekidest saab suits, lämmatav, läkastama ajav keerdus suits, mis täidab ruumi ja tuleb majast välja tuulutada.

Sauna saabub Miragael. Karukollad peos känkrasse nuustikuks pigistatud, puhas linane hame käsivarrel.

Viimased ruuged päikesesalgud libastuvad Alberti ja Miragaeli nägudel, kui nad vaatavad tummalt teineteise otsa. Nad on kummaline paar, Miragael ulatub kasvu poolest laeni, ent Albert on väike ja peab vaadates oma kõverat kaela äärmuseni pingutama.

Seejärel katab Sophifil kinni leelõuka.

 

Mälupilt.

Miragael saabub jalutades kloostrisse, tüse, keigarlik, heades rõivastes ja rahulik. Umbes nagu võiks välja näha edu ja karjääri saavutanud Hulden.

Vestlus ülempreestri kambris.

ÜLEMPREESTER: Mis on toonud nii kuulsa mehe meie väetit peavarju küsima.

MIRAGAEL: Alatiseks tahan ma jääda. Olen rännuaastaist väsinud. Vanaduspäevade rõõmuks. Olen kuulnud, et siin on koht, kus on au sees päike, mis paistab ühtviisi õige ja vale peale.

ÜLEMPREESTER: Te liialdate, auväärne.

MIRAGAEL: Aitäh, et te mind tagasi ei tõuka.

ÜLEMPREESTER: Teid tagasi tõugata? Teid? Nagu ma ei teaks, et kui te veel õpetasite ülikoolides, langesid tudengid teile loengute eel jalgade ette ja anusid õnnistust.

MIRAGAEL: See on ammu juba minevik.

ÜLEMPREESTER: Oo, teie metafüüsikaraamatut kasutatakse laialdaselt õpetlaste ringkonnas ja see on hinnatud ja kuulus oma seisukohtade poolest.

MIRAGAEL: Seegi on minevik. Te soosite mind sellepärast, et teil on endal samasuguseid olukordi olnud. Kui teid pagendati siia viimasesse külakesse. Kirikul polnud tornigi peal. Ent kui juhtkond linnas vahetus, ja ilmselt oleksite saanud uue ametikoha, kasvõi rotatsiooni seaduse põhjal – selle asemel et kulutada lävepakke, tormata visiitidele, päästa, te olite veel noor mees – selle kõige asemel istusite vaikselt edasi oma koopas. Ka mina soovin olla viimane ja kõige tühisem. Siin on hea, siit ei lähe teed enam edasi.

ÜLEMPREESTER: Aga viimastest saavad esimesed.

Migarael läheb söögisaali ja leiab küüraka Alberti toitu valmistamas. Ta ei tervita.

MIRAGAEL: Siin külas pood on?

ALBERT: Mis asi…

MIRAGAEL: Äri… Kuidas ma seletan, seal müüakse nõelapatju, sõrmkübaraid, riidekaltsu, muud rämpsu.”

ALBERT: Kõike saab külast.

MIRAGAEL: Piima, leiba, verivorsti, juustu…

Albert tunneb end võõra mehe kentsaka jutu valguses targa ja tähtsana.

ALBERT: Piima saab lehmast, leiba leivaahjust, verivorsti…

MIRAGAEL: Kas tõesti?” “Kuidas ma seda ei teadnud.”

Ta vaatas võõras talle suuril silmil otsa.

ALBERT: Juustu saab sea soolikast ja verest, tangust, pekitükkidest!

Albert lõpetab naerdes. Tal on kiire tähtis töö käsil. Oleks ta veel viivitanud, oleks liha kõrbema läinud.

Ent võõras ei jäta rahule, vedeleb köögis jalus edasi. Ta paistab üliväga alandlik. Albertil hakkab hale.

ALBERT: Näh, koori ämbritäis naereid.

Käib korraks ära – juba ongi pool ämbrit kooritud. Albert hakkab tema suunas altkulmu pilke heitma: jälle viskab puhta naeri tooli kõrvale hunnikusse. Pealtnäha ei tee võõras midagi erilist. See saab olla ainult nõidus.

Võõras märkab seda ning koorib aeglasemalt.

MIRAGAEL: Tahad, ma õpetan sulle ka…

Albert noogutab. Ei olegi midagi erilist, nüüd näib kõik õige – umbes selline nagu ongi koorimine.

MIRAGAEL: Sõrmeosavus, sõrmeosavus. Seda õpitakse ülikoolis.

ALBERT omatte: Varas! Ah siis sõrmeosavus ja ülikool, osavus ja ülikool! Vana Aabram käis kindlasti samuti ülikoolis, kuidas muidu, aga naereid ta vaevalt seal õppis koorima.

MIRAGAEL: Mis sa selle eest mulle annad…

ALBERT: Oma panused.

Albert näeb justkui kõrvalt ja ka ise ülimalt imestab selle sõna üle.

Edasi toimub ülima aeglusega, nagu surnute riigis. Ta venib teisele korrusele oma tuppa, sorib padja seest välja nutsaku, laskub nõiutu endastmõistetavusega uuesti trepist alla, heidab raha kõlinal võõra kätte, haarab teise noa ning istub toolile naereid koorima. Nad istuvad kõrvuti ja koorivad.

 

*

 

Isa Isidor tuleb sauna, laksutades keelt, kujutledes ette mõnusid, mis teda järgmistel tundidel ootavad. Ta läheneb saunale, mis kaugelt on justkui muldonn, lähemale jõudes osutub tõeliseks pärliks tähistaeva all. Mäel sauna kohal kasvavad väärikad tammed.

Äkilise meeleliigutusega näpistab Isa Isidor põsest poisikest, kes istub külma trotsides sauna ees pakul. Poiss veidike kiunatab, siis langetab süngelt pilgu ja kaob.

Albert teeb Isa Isidori ette asja, lipitseb nagu koer. Isa Isidor ajab ta jalahoobiga minema.

Lavalt põrnitseb Isa Isidori aga juba mingisugune hiilgavate silmadega tegelane. Isa Isidor teeb grimassi: rämps, täielik rämps. Ta viskab kapatäie vett kividele ja õhku paiskub lämmatav aur.

 

 

Martin ja Paul on kartlikud ja veidi metsistunud. Saabuvad kloostriväravasse mullaste ja poristena töölt, labidad õlal, alles pärast õhtusööki pimedas. Kohe mattidele põlvitama. Söömata, tervitamata, maailma märkamata.

 

*

 

Lõpetanud uinaku, seab ülempreester oma rõivaste arvukad voldid, haagid ja tupsud otseks. Istub mõne aja vaikimisi vanamuti kõrval köögis taburetil ja peaaegu uuesti uinub. Ta on kuidagi väga vana, koguni hambutu. Siis asutab end väheldaste sammudega teele.

Vanaeit ulatab talle lina ja puhta hame.

VANAEIT suud lõgistades: Jah-jah…

ÜLEMPREESTER hirmunult: Vait!

Ülempreeter jookseb üllatava kärmusega sauna. Ta ei suuda peatuda enne kui alles laval ja kaisutab hämmastunud Isa Isidori.

ISA ISIDOR mõnevõrra segaduses: Mis juhtunud?

ÜLEMPREESTER: Kas tead – vanadus!

Isa Isidor viskab veidi vääratades kerisele ettevaatamatu kapatäie tulist vett. Kuumus tuhiseb lööklainena üle ruumi, surudes Isa Isidori ja ülempreestri kägarasse. Miragael aga vaatab endistviisi justkui äraseletatud pilgul kaugustesse ja kõrgustesse.

Albert pruukab hetke pärast Miragaelile piduliku rangusega – täielikus vastuolus äsjase lömitava tooniga – nagu hobune, väike vahutriip suunurgas:

ALBERT: Isandad kõigepealt. Isandad, nõõ!

MIRAGAEL: No mis käsutaja sina…

ALBERT: Isandad, nõõ!

MIRAGAEL: Misandad?

Albert on praegu tõeline Taavet. Ta seisab Miragaeli ees nagu müür.

Miragael taganeb ning Isa Isidor ja ülempreester vallutavad saunalava paremad kohad.

Nende jalatallad ripnevad vastu munkade niudeid, kui need istuvad isandate ette alumisele pingile.

ISA ISIDOR: Isandad ja härjad… Huvitav mõte, meeles pid-dada!

Miragael asub nuustikuga varmalt Isa Isidori jalga hõõruma.

Albert tonksab seda nähes Miragaelile käelabaga joviaalselt vastu õlga, kostab hele lõbus plaks.

 

*

 

Suvi. Helge sinine taevas.

Aabram ja Iisak rühivad mäkke.

IISAK: Isa!

AABRAM: Siin ma olen, mu poeg!

IISAK: Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?

AABRAM: Küllap Tema vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!

Nad lähevad üheskoos edasi.

 

*

 

Mälupilt.

Kaks purjus munka saabub küla poolt, käevangus tütarlapsed. Ülempreester on parajasti põllul. Hakkab risti ette lüües nende poole sammuma.

ÜLEMPREESTER: Pühas Iisakus, kus on klooster ja kirik, leidub ka teine koht ja see koht on mülgas. Küla on see mülgas. Mülgas saadab nii mõnegi venna juurde oma virvatule ja ta unustab kõik, mille pärast ta elas, kõik tõotused! Trambib taldade alla Iisaku ideaalid! Variseb otse Tema silme all kire ja patu kaisutusse!

Ropp tütarlaps keerab oma tagumiku ülempreestri suunas. Ülempreestril jäävad sellest häbematusest sajatused kurku kinni ja ta värvub näost lillaks. Ülempreester vaagub sauna.

Saunas on parajasti käimas sünnitus. Verivärske ema hiilib ülempreestri lähenemist märgates metsa, ämmaemandad ja ümmardajad kannul. Rindade all, hõlmade all ripub nabanööriga seotud imik, kes üritab vigiseda ja kelle suu hoitakse kinni.

Tehakse kõik, et ülempreester seda ei näeks. Kuid ta ongi peaaegu elutu. Ainult ahmib õhku. Mungad kardavad, et tal on ots. Ta vähkreb voodil ja koriseb.

ÜLEMPREESTER: Selle asemel, et tõusta hinges ja ihus aina kõrgemale maapealsest hädaorust, vajutab see nurjatu vend oma hinge hoopis allapoole ja idandas maailma juurde kannatuse seemet! Sigitab! Teeb ülimat kurja! Tõukab maailma kaugemale vabanemisest! Sest seal, kus teeb tööd Tema, on kannul ka See, varitsemas kirgesid ja pattu.

Ta peksab laupa vastu kaminavõret ja kõikjale, kuhu ulatub. Vaimud paistavad röökivat tema seest.

ÜLEMPREESTER: Kogu õpetus on Iisakus varisenud tuhaks! Ei mingeid naisi, mitte iial!

Ülempreestrile köetakse saun kuumaks, ta komberdab vaevaliselt lavale ja vihtleb paljude meelest viimset vihtlemist.

Aga ta võtab end kokku. Ülempreester ja mungad loobivad loitsu pomisedes sauna sisemuse kuni viimase uurdeni ohtra soolaga täis.

Kurjad vaimud põgenevad.

ÜLEMPREESTER: Mina ei karista teie tütreid, et nad teevad hooratööd, ja teie miniaid! Et nad rikuvad abielu, sest mehed ise lähevad hooradega kõrvale ja ohverdavad ühes templi pordunaistega...

Tema hääl hüüab Albertile kõrva.

ÜLEMPREESTER: ...nõnda tallatakse maha mõistmatu rahvas! Kui sina, Iisrael, teed hooratööd. Siis Juuda ärgu saagu süüdlaseks, ärge tulge Gilgalisse ja ärge minge üles Beet-Aavenisse.

Ülempreester pomiseb tulekeelte valguses. Need olid väga selged, heledad, aplad tulekeeled.

Albertil jookseb silme eest läbi, kuidas lakapealse taganurgas heinapallis siplevad paljad jalalabad, mis tukslevad tule paistel. Kaks heledat laperdavat laba, möriseva munga tallad; ja teised kaks nende ligiduses.

Küla lõõmab kui säraküünal.

Albertil on käes tulelont. Lont poeb susinal täpselt pesasse, kus toimus Temast äraneetud hoorus.

Miragaelil tema kõrval on silmapaistvalt imelik nägu peas.

Mets on kadunud, küla selle taga samuti, kõikjal valitseb silmapiirini lage tahmunud maa. Korjused.

KEEGI: Nüüd nii lage, et lage on kuni maailma lõpuni. Isegi kloostrihooned jooksid nagu tõrvikulondid taevasse!

Ülempreester tammub mööda kloostrist järele jäänud tuletukke.

ALBERT imestusega: Kas maailma lõpp on nii lähedal?

Kostab labane naeruturtsatus nurgast – see on Miragael. Albert tunneb end rumalana. Tunneb ka, kuidas küür tuleb selga nagu kapsaraud, ta ei saa ennast enam kuidagi painutada, miski vaevab ja rõhub.

ÜLEMPREESTER: Surmast tunned sa ära inimese tegeliku palge, selle, kuidas ta on elanud oma elu. Surmale ei saa valetada. Neil vedas eriliselt. Nad olid eriliselt väljavalitud hinged, kes pälvisid ülima mis olemas, välkkiire lunastuse. Nad läksid sinna kus kloostrihooned ja ootavad meid järele. Ei leidu paremat saatust!

ALBERT: Kas saab siis olla tulesurm õnnelik, kui see meenutab põrgut...

Keegi ei vasta Albertile.

Miragaeli nägu läigib. Hõbedane pisar langeb ta silmist.

Saun üksi on jäänud alles.

Saun asus teisel pool kraavi, tuli ei tulnud üle, ei pääsenud. Ehkki kraav ei olnud nimetamisväärselt suur. See oli väike ime. Ime jätkus; juba samal ööl otsustati tukkide vahel seistes ja hävitustöö ulatust kindlaks määrates, et klooster ehitatakse uuesti üles.

ÜLEMPREESTER: Nüüd tuleb Iisakusse kivist klooster, kivist, paksust kivist nagu müür! Seda tõotan mina, ülempreester Aabram, kõigeväelise kolmainu nimel. Tema õnnistus olgu meiega!

Esimesed, kes Iisaku uut kloostrit ehitavad, jõuavad vaevalt püstitada sarikad, kui surevad mustadesse laikudesse, mis ilmusid äkitselt ihule. Maapinnal korjused.

SOSIN: Linnast tuli must pilv! See ise ratsutas kohale jälgima ehitajate kätetööd!

SOSIN: Seda nähes kogunesid maavaimud orust ja mäe pealt! Kihutasid Selle häbiga tagasi linna!

Ülempreester küpsetab maavaimudele meeleheaks meekooke, puistab koogipuru mäge kaunistavate kaharate tammede juurtele. Külvab soola, pritsib mürri.

Saabuvad järgmised puusepad ja müürsepad, ristid kaelas, ususõnad suus. Kui nendestki jäävad paigale vaid kondid ja mädanenud liha, siis järgmised ja järgmised, klooster kerkib.

See on keeruline töö, vana Aabrami nahk lõheneb sellest, sinna tekivad ehitades ühel päeval soomused. Ta nahk näeb välja nagu röövikutest haigestunud põõsas: laiguline, kestendav.

SOSIN: See on piiri haigus.

Müsteeriumi ajal piidleb enamvähem tühjas kirikusaalis viibija silmaservast vargsi kloostrielanike nahka. Võpatab, kui kellelgi leidub sünnimärk.

 

*

 

Ülempreester tardub vaatama nurga suunas. Ka teised pööravad pea sinnapoole: seal ei ole mitte ainsatki hingelist.

Aurates ilmuvad lävele kaksikvennad Paul ja Martin. Mõistmata, mis toimub. Ülempreester on nagu kivikuju keset sauna. Tema suust kostab ulg, ilma et oleks võimalik sõnadest aru saada.

ISA ISIDOR viimaks: Aitab!

SOSIN nurgast: Soola, ulatage soola.

HELE HÄÄL: Kõigeväeline Tema, taeva ja maa looja. Kiidetud olgu Tema nimi, mida Tal ei ole, olemas ei ole, ei ole, ei ole, ei ole, kiidetud olgu Ta tervenisti ja haigenisti ja üleni, kõigist oma külgedest näidaku meile ennast oma õiglase ja hea meelega. Näidaku end oma raevus ja vihas, et teaksime karta. Me tõotame kallata Tema ette oma patud nendest astjatest, mis seisavad nurgas täis meie mustust ja nurjatuid mõtteid ja mõttetuid ihasid, täis meie üllast raevu, mida meil olla ei tohi, ja tõstame Tema auks kõrgele oma lõhnavad rohetavad lehekantslid. Oh Tema, kui Ta saab, siis kallaku meist eemale needused ja vägivald ja homne päev, meie oleme Tema lapsed ja me väga usume, et oleme väärt olema olemas, meie kõik, meie kõik, meie kõik, ehkki meid ei ole ja me oleme Temas, jah, armas kallis Tema, me oleme sinus!

Saunalised vaatavad imestunult ringi. See on üks poisike. Ta tuleb nurgast, möödub neist hameservaga õhku riivates ja kaob.

Albert läheb samuti saunast välja. On täiskuu. Poiss lahkub kiiresti kuust valgustatud teerajal. Majesteetliku selgusega joonistub kuu läbi pilkase laotuse ning ümber on tal kollane rõngas.

 

*

 

Kontrast: kloostri ülaruumides on lausa priiskavalt valge, ent kui astuda paar trepiastet allapoole keldrisse, lakkab kandelaabrite ja lampide sära nagu lõigatult.

Jakob Hulden kolab kloostrihoone keldris, käes ähmane küünal. Ta paistab midagi otsivat või uudistavat, sest valgustab hoolega keldri kiviseid, kunagise põlengu jälgedest kohati tahmunud seinu. Mõnel pool on sein kaetud kondenspiiskadega, leidub ka hallitusesõõre. Põrand on rõske, mullast.

Edasi minnes avastab Hulden mitu riidekirstu, millel kaaned lukustamata.

 

*

 

Saunalised istuvad üksteise vastu litsutuna kõval puulaual ning hoiavad higistamist oodates õhus pidulikku vaikust, igaühel omad mõtted. Õigemini küll püüavad istuda ja kombekalt teha ka lõtva rahulikku nägu, ent rahust ei tule midagi välja. Istuvad viiekesi reas justkui õrrel.

Higi hakkab esimesena voolama Miragaelil. Tema higine nahk puutub ühelt poolt vastu Isa Isidori ja teiselt poolt kleebib Martini käsivarsi.

Kuni Martini kannatus katkeb ning ta otsustab vargsi eemale tõmbuda. Ilma Miragaeli solvamata. Kuid et ta ei ole äärmine rivis, leiab järsku end liibumas vastu Ibust. Järgneb puusahoop Paulilt, et anda kaksikvennale õpetust. Martin paiskub selle tagajärjel suure hooga vastu Miragaeli. See räntsatab omakorda Isa Isidori otsa. Rea viimase tõukab lööklaine peaaegu lavalt alla ning see jääb üksnes imekombel kõikuma lava servale – see viimane on ülempreester.

Oleks ülempreester üksnes õige veidi veel edasi nihkunud, oleks ta sadanud kerisele ja söestunud.

Keegi ei taha sellele mõelda. Jutt käib südame alt läbi.

Saanud jahmatusest üle ning istunud tagasi lavale, teeb ülempreester ülimalt põlgliku näoilme ning annab iga žesti ja pilguga kõigiti mõista, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ta hakkab rääkima justkui muuseas, ent on märgata, et ta on neid mõtteid kaua südames hoidnud ja ette valmistanud.

ÜLEMPREESTER: Homses müsteeriumis tuleb meie peamiseks teemaks koosmeel vennaskonnas, vendade abistamissuutlikkus, vendade töökorraldus ja hoolekanne, see, kellel on soodumust elada meeste ühiskonnas, kellele aga jääb seesugune elamiseviis vaid unistuseks.

MIRAGAEL familiaarselt: Tubli, isa Aabram!

Ülempreester heldib, sest omast kohast on nad kõik tema pojad siin kloostris. Kui lisandub ka vihtlemine, saabub täiuslik idüll lavale, õhku paiskus vägev meeleparanduse jõud, hetk pälvib võimsa pühitsetuse. Miragael kõneleb ülempreestrit viheldes.

MIRAGAEL: Vaata, isa, taevasse, vaata, kuidas meie klooster on tundlatega rippumas otse taevasse! Kuidas ta on! Ning mida me näeme? Maapealne sirge, mis võiks muidu viia lõpmatusse, on murtud ja nurkadest üles rebitud, taevased väed on riputanud meie sarikad teisele tasapinnale, kolmnurga tipp kisub taevasse! Kolmnurga tipp on Tema, isa, vaata, tipp on täius!

Miragael kõneleb väga innukalt ning tema vihahoopides väreles läbi õhu saja-aastase elu saladus, mitte vähemat.

MIRAGAEL: Vaata, isa, see täius hoiab meid pihustumast lõputult laiali, selles koonuses on kogu maailma saladus. Kui seda kolmandat juures ei ole, siis ei ole kahel ülejäänulgi mõtet.

Ülempreester rõõmustab, nähes Miragaeli avalast pilgust, ümarast näost, lotist lõua all, kõigest õhkumas sügavat soojust, pehmust, andestust kogu maailmale ja seal leiduvale kurjusele. Ka õpetussõnad ei ole lennanud tuulde. Miragael räägib ja vihtleb samaaegu. Miragaeli nägu punetab pingutusest nagu peet, ent suu ja silmad naeratavad säravalt ja õndsalt, nagu oleks tegemist valvuriga paradiisiväraval.

MIRAGAEL: Ta süütab hinge põhjas iha kõrguste järele! Kuid, isa, vaata, samuti on teada ka see, et taevased kõrgused asuvad lähedal päikesele. Kui nendele liigselt ligi pääseda, siis päike, mis muidu soojendab ja elu annab, asub kõrvetama, sulatama, põletama, seega see, millel on olemas ainult hea, on määratud hukkuma põrgupiinades…

Ülempreester haarab meeleliigutusega jüngri õlgadest ning ripub tal kaelas. Nad lausa kaisutavad. Miragaelil on kaenlaaluse karvade vahel väike polüübike, keerdus nagu hobuseraud.

ÜLEMPREESTER vaimustunud sosinaga: Niisugused märgid toovad õnne, nende kandjad on Tema poolt eriliselt ära valitud!

MIRAGAEL: Hea variseb põrmu! Isa! Ilmselt peab tabama samasugune paradoks ka seda, kes üritab saavutada täiuslikku kurjust ja kaevab end põrgu põhja… Ma parem ei mõtleks selles suunas edasi, ta leiab end sarikalt; see ei veetle ega huvita mind, isa…

ISA ISIDOR sisistades: Milleks see jama?

Tekib hetk tardumust, mil Miragaeli käsi peatub.

ISA ISIDOR: Kas meil muud midagi enam teha ei ole, vana Aabram?

Nüüd märgatakse Isa Isidori õnnetut olukorda: tal ei ole vihta. Ta ei mahu ka lavale, selle on haaranud enese alla kõhutav ülempreester. Ülejäänud ruumi täidab Miragaeli kloppiv käsi.

Isa Isidor soojendab end kössitades kerise kõrval ning ootab järge. Ülempreester paistab korraga väga tähtis ja pidulik. Ta lubab armulikult Isa Isidori lavale teiste sekka.

ÜLEMPREESTER: Nõuded teie suhtes on kõige karmimal viisil taevasse kirja pandud.

Ta tõstab sõrme ja koputab küünega vastu sauna nõgist lage.

Äkilise meeleliigutuse ajel küünitub ülempreester aga sedavõrd kõrvalistuva Isa Isidori poole, et laskus pooleldi tolle rinnale ning oleks järgmisel hetkel sadanud kerisele, sest tema higist nõretav nahk laseb liugu Isa Isidori samasugusel higisel nahal ning ta kaotas kindla pinna. Miragael oskab juhtuvat ette karta ning haarab libiseva ülempreestri juustest kinni. Need on pikad hallid sirged tugevad ja kangekaelsed juuksed. Munga peopesa külge jääb ülempreester turvaliselt rippuma, samas kui Isa Isidor omakorda paisatakse vastu lava seina, selg nõgine ja haisev, sest Miragael pressib ülempreestrit päästes täiesti viisakuseta Isa Isidorist üle või läbi.

ÜLEMPREESTER: Teiste sõnadega, homme tuleb müsteeriumil esitamisele kloostri argipäev. Mu sõnum võib kõlada kulunult, ent pidage ikka ja alati meeles, et teie kui täieõiguslikud vennad ei ole õigustatud tegema lapsikuid tempe ning et te olete andnud vande, millega olete andunud tervenisti oma suurele isale, pühitsetud olgu Tema nimi, teie eluniidi külge ei ole ridamisi laotud mitte üllatused, vaid täidesaamine, see, mida külvad, sedasama vilja sa ka lõikad.

Ta teeb väikese vahepausi, hõõrub higi laubalt, aurab.

ÜLEMPREESTER: See ongi see sõna, mida ma olen Tema armust otsustanud homme müsteeriumis rõhutada, et teil igavikuline tõde nagu karikas või peo peal meeles seisaks.

Keegi ei jätka teemat.

ÜLEMPREESTER: Milleks te ei kommenteeri, kas olete viha alla neelanud?

Kuuldes praegu saunas, et ülempreester peab siiski ise müsteeriumi nagu alati, liigub maailm tagasi endiseks ja jüngrid vabanevad pingest. Martin ja Paul hakkavad varmalt ülempreestrit ja Isa Isidori vihtlema. Miragael, kes lavale ei mahu, peab sellal laulma põrandal kerise kõrval koraale, mida ta innukalt ka teeb.

ÜLEMPREESTER: Kalad, tummad kalad…

Ülempreester laiutab isa suunas ettevaatlikult käsi, et mitte enam kaotada laval tasakaalu, ja naerab lühida naeru.

 

Mälupilt.

Eelmine pühapäev – ülempreester peab tavatult rõõmsameelse müsteeriumi.

Kirik on nagu alati pärast Iisaku ülesehitust inimtühi, ainult paar kloostri munka esimeses pingireas, needki vaid kohusetäiteks. Ja lautomängija tinistab pilli.

Kui muidu ripuvad ülempreestri suunurgad kibedalt lõuani alla, siis ootamatult pöörab hobuseraud otsad ülespidi ning ülempreester naeratab üles kiriku võlvide suunas.

ÜLEMPREESTER: Ja koguduseteadete osas on meil teatada järgmist, et järgmisel pühapäeval peab müsteeriumi – peab minu asemel müsteeriumi...

Ülempreester asub kantslis. Ta on roninud peaaegu lae alla ja torgib silmadega üle oma väheldase koguduse laupade. Tema suu puurib samal ajal sõnu. Sõnad keerlevad nagu helbed kiriku kalgendunud õhus ja sulavad mõteteks ja tunneteks.

 

ÜLEMPREESTER: Jah, minust ei ole enam asja. Sellepärast ütlesingi, et müsteeriumi teine peab… Aga iga kord ja igavesti seisan ma altari ees nagu Tema tundlasarv oma kogudusele ja puhun igaviku noodi. Ega ma tegelikult seda soovinud, seda, et teine... see vaid tundus! Tundus ainult. Aga nemad ei ole saabunudki! Pidid sauna ajaks…

ISA ISIDOR: Küllap tulevad – tuisk!

Veresooned on kui ämblikuvõrk näha ülempreestri ihul, lõhkemiseni pingul.

Rasked mürtsatused, oiged nende kannul, isegi kirumine, igatsusega lausutud hüüded “äsa! äsa! kõvemini!”, seda kõike lõimimas harras kirikuviis.

 

*

 

Hulden sobrab kirstud ruttamata läbi. Ta sukeldus kuni põhjani, ent neis on ainult vana rämps, moest läinud, võidunud, pooleldi mädanenud rõivatükid. Ta ei hakka räbalaid kirstudesse tagasi toppima ning pöördub kõrvalkäiku.

Mitmel pool vedeleb maas ja nurkades puust riste, mõni ka rauast. Mõnele ka nimi peale kirjutatud. Nagu kinnitavad aastaarvud ristidel: tegemist oli surnutega. Väga mitmel ajal surnud inimestega, mõned vanad, mõned noored, mõned alles päris lapsed.

HULDEN: See pole võimalik... et ristid on haudadelt... ma ei taha seda isegi mõttes välja öelda... et ristid on varastatud!

Jakob Hulden seisatab vabisedes keset riste. Ta käsi väriseb, rasv loksub kõrvetavalt sõrmedele, küünal kustub. Ümberringi valitseb pilkane pimedus.

Hulden seisab nagu soolasammas. Ta paneb peopesad instinktiivselt silmade ette ja hõõrub neid, nagu võinuks see midagi aidata, aga ta ei näe.

Ta kompab. Ristid. Igal pool surnuaiaristid ja muld. Sein ja paljad kivid. Astub paar sammu ristidele komistades. Silitab peopesadega seinu, kord paludes, kord jõuetu vihaga, kõlavad vaid tuhmid lutsatused. Nii tunneb end kinnimüüritud inimene, igaveses vangikongis. Ta isegi ei ulu ega tee häält.

 

*

 

Ülempreester ees ning Isa Isidor tema kannul jooksevad aurates eesruumi, heidavad oma roidunud kehad lavatsitele ja lõõtsutavad, ammutades sügavate sõõmudega mõdu.

Isa Isidor oli arvatavasti raske saatusega mees, sest lööb risti ette koguni mõduämbri ees.

ISA ISIDOR: Räägitakse, et müsteeriumiga on mingisugused ebameeldivused. Ma pean silmas mitte varasemaid müsteeriume, müts maha sinu ees, suurimad tänusõnad nende eest, vanapoiss – aga see homne müsteerium, selle kohta liigub mitmesuguseid jutte, põnevaid ja vähempõnevaid, sosinaid…

ÜLEMPREESTER tusaseks muutudes: Midagi.

Isa Isidor rüüpab otse ämbrist.

ISA ISIDOR: Isegi siiapoole piiri on ulatunud näiteks kuuldus, et meie kõigi poolt palavalt armastatud tööandja...

Siinkohal lõkerdab Isa Isidor naerda nagu hea nalja puhul, plagistab silmi ja ripsmeid ning taob peopesadega trummi vastu paljad jalasääri.

ISA ISIDOR: ...jaa-jah, Tema isiklikult on lasknud oma lahkuse ja armu paistusel meie kõigi poolt palavalt armastatud ülempreestril kuulutada muude eelmise nädala teadete hulgas välja järgmise: nimelt, et seekord viib müsteeriumi läbi püha inkvisitsiooni esindaja.

Ülempreester võpatab selle peale.

Isa Isidor tõmbub kohkunult tagasi ja jätkab leebelt, andekspaluvalt.

ISA ISIDOR: Ah, ma-ma… ma tahtsin… ko-kontrollida… Va-va-vabandust!

ÜLEMPREESTER: Seal…

Ülempreester teeb käega kiire osutava liigutuse kuhugi, ilmselt eikuhugi. See röövib talt jõu ning ta vajub lavatsile.

Isa Isidor hoiab pihkude vahel ta pead ja vaatab tuhmunud silmadesse.

ÜLEMPREESTER: Ma käisin… Ma käisin, ristid… Tüdrukud ristidega… Ristiusk… Ristide all… Mööda… Tatistan… Liivakook… Muld… Seal on…

Katkendid pulseerivad ülempreestri õhukeste trimfikaarena kaardus huulte vahelt õhku.

Isa Isidor käänab ülempreestri pead ja vaatab talle silmapõhja.

ISA ISIDOR: Homme… Ka homme on päev…

Tuhm elu imbub aeglaselt ülempreestrisse tagasi.

ÜLEMPREESTER: Jääb nii, nagu ma laval rääkisin. Pane tähele, Isa Isidor!

ISA ISIDOR: Aga laval ei öelnud sa kordagi, et sina selle müsteeriumi pead.

ÜLEMPREESTER: Kuidas ei öelnud?

ISA ISIDOR: Rääkisid te-teemast… Pidajast sõ-s-sõnagi…

Ülempreester kallutab end Isa Isidori poole oma tumma põletava küsimusega, ent see on tõmmanud lina niuetele ja uinunud, palgeil muidu enamasti imikule omane muretu pruntis naeratus.

 

*

 

Saunalava.

Pigised seinad leiliruumil. Tontlikke varje viskav tormilatern teisel pool aknaruutu.

Mehed higistavad põrgulikus kuumuses.

Lamasklevad lavalaudadel midagi varjamata ja häbenemata, nii nagu Tema on nad loonud.

Rooskavad üksteise turjad pehmeks raskete luudadega.

MARTIN: Me oleme sirge, millel kaks otsa ja need viivad lõpmatusse, nüüd paraku oleme kolmnurk.

Paul vihtleb parajasti ega kuule. Ent Miragaeli silmis põleb kaval kollane tuli.

MIRAGAEL: See ei olegi väga tähtis, missuguse geomeetrilise kujundi keegi koos teistega täpselt moodustab, kas lahtise või kinnise, peamine on valida enesele pool hea ja kurja võitluses. Kas sina oled valinud?

Küsimusepüstitus tuleb Martinile ootamatult ning isegi Paul langetab hetkeks viha. Seega on veel üks ärev märk kloostris.

MARTIN häbelikult pead vangutades: Mina ei vali.

MIRAGAEL: Sellega oled sa juba valinud.

Miragael kõneleb samal toonil nagu ülempreester kantslist.

MARTIN õnnetult: ...püha triangel, kooskõla, jumalik harmoonia... kuhu on kadunud eilne päev? Mis peab sadenema ühele poolele? Mis peab jääma teisale?

Pimedad, vastuseta küsimused.

MARTIN: Kas leidub ainsatki asja, millel oleks ainult üks külg?

MIRAGAEL: Hea ja kuri, Tema ja See, rõõm ja kurbus – piir jookseb kõige vahelt läbi, kriimustus, asjatu mõra, süü –

MARTIN: Minus on kõik need mõisted paigutatud kuidagi hoopis teisiti... Varem olid sa teistsugune, Miragael, eile veel sinu mõtted hinge ei kriipinud!

Martin märkab, et mõra on sündinud, lõhe jooksib nende vahel. Martin loodab oma kimbatuses, et vend Paul asub talle vaidluses Miragaeliga appi. Selle asemel viskab Paul kerisele kuuma vett, mattes ruumi paksu udu alla.

Aurust ilmub korraks nähtavale suurte hammastega ümmargune pea, kadudes samas jälle. Kui silmad seletama hakkavad, selgub, et see on kõigest Miragael.

MARTIN: Ei tea, kes homme müsteeriumi meile loeb.

MIRAGAEL: Nädala jooksul on kummalisi märke olnud.

MARTIN: Kuni leiduvad kalendris pühapäevad, on ka vana Aabram igavesti olemas.

MIRAGAEL: On mitmesuguseid märke. Mitmesugust rahvast ilmunud kloostrisse.

MARTIN: Võõraste saabumise põhjus on mõistagi piiris. Tema vaenlase väed on piiri taga koondunud ja valmistumas pealetungile ning Iisakust, üksildasest bastionist maailma äärel on saamas kogu maailma eelpost, kuhu kogunevad Tema kaitsele vapraimad pojad, sangarid ja väed. Tänu sellele sündmusele ei ole meie ülempreester, vana Aabram elanud asjata, vaid ülima piirihoidjana. Tühipaljast juhusest on ilmutumas paratamatus, lahing õige ja vale, hea ja kurja vahel kindlustab vanale Aabramile ja kogu Iisakule ülistusväärse koha tuleviku annaalides. Ehkki sellele ei ole vanamees oma alandlikku tööd tehes hetkekski mõelnud.

Keris kuumab. Särisedes lendab kividele veelkord tuline vesi. Sähvatab kujutluspilt viimsest võitlusest püha maa pärast.

Silmapilgu judisenud laval, tormab Paul uksest välja tuisku. Hetk hiljem toimub sulpsatus: Paul viskub jõkke ja puristab seal nagu hobune.

Lodjad on jõel, aerude suhinal kihutamas uhkelt allavoolu, kauge maailma kaja, tulemas eikusagilt metsade tagant ja libisemas üle sillerdava veepinna nagu klaasil läbi luhtade, laante, lagendike. Lotjade ülema hääl paadininas.

MIRAGAEL: Müsteeriumi viib läbi arvatavasti mõni meile tundmatu isand püha inkvisitsiooni ametkonnast. Tal käes on valged kindad. Valgel hobusel ta ratsutab. Ta saadab siia püha tool. Kas oled tema vastu sa või poolt?

Miragael vaatab Martini poole oma kollase pilguga.

Lõpuks uhuvad suured mehed kilgates ja puristades jääkülmade veekappadega oma ihud üle. See meenutab püha ristimise sakramenti.

Auravad ja roosad kui mähkmetes lapsed. Poevad puhtaisse rõivaisse. Lahkuvad paljajalu üle lume.

 

*

 

Seinad. Must mõttetu keldrikoridor. Igal pool rusuv vaikus. Käänukohad. Mille taga ikka ainult need kohutavad ristid. Aina valdavam tunne, et see on maa-alune kalmistu.

HULDEN omaette: Missugune jabur hukk! Kummaline, et just mina...

Samal ajal on kõik ebatõeline. Hulden vaatab ennast justkui kõrvalt, ka lõdisemist ja kartust.

Paistab küünlaleek.

HÄÄL teiselt poolt küünalt: Rahunege…

Valgus! Orientiir.

Aga mis need? Mustast veel mustemad vaevumärgatavad ollused hõljuvad Huldeni ümber õhus. Nad tekitavad vaikuses oma mittemariaalsete tiibade liigutamisega kõrvulukustavat sahinat. Nagu plagiseksid ümberringi luustikud – järsku tabab Hulden, et hoopis ta ise ulub. Lapselik tihkumine Huldeni kurgust.

Hulden kavatseb sulgeda suu, kuid ei saa, ta huulte vahele satub õhust mingi tiib.

HULDEN: Kas… kas sa tuled… jä-jarele… See on koht nendele, kes…

Ta ei saa kuivade huulte vahelt rohkem sõnu välja pressitud. Käsi küünlaga valgustab Huldeni nägu. Seal on tarretunud hirm. Nägu on liikumatu, silmad ei paista midagi nägevat. Higi niriseb laubalt. Või on need pisarad silmist, täpselt ei ole võimalik eristada.

HÄÄL: Rahunege...

Hääl on malbe ja meloodiline, ent Hulden ei rahune. Küünlaleek toob halastamatult nähtavale, et tontlikud mustad hõljuvad ebemed ja tiivad on ka tegelikult keldris olemas, õhk kihab neist. Nad on vingerdavad pooleldi läbipaistvate kontuuridega olendid. Piklike kalapeadega, mis vaatavad talle uudishimulikult otsa. Talle tundub, et nad kavatsevad ta kisadega lõhki rebida ja nahka panna.

Viirastustel tõmblevad all jalad või näkiuimed ning nad meenutavad mõnevõrra inimesi.

Ümbritsevad ollused, pimedamad kui pimedus, vaiksemad kui vaikus taganevad oma urgastesse. Kostab kolinaid, nad tõmbavad endale kirstukaaned peale. Hulden asub uuesti ulguma, seda ise kuulmata ja märkamata.

 

*

 

Albert näeb unes, kuidas kusagil lähedal vigiseb tütarlaps, koguni vist tema hõlmavoltide vahel.

Ärgates asub ta köögis, vanaeit-ema vaatab talle murelikult otsa.

Kuuketas vaatab läbi akna nende mõlema otsa ja valgustab kloostri söögiruumi.

Vanaeit vangutab pead, tema kortsud on muutunud siledaks, ta nägu on ilus, väga ilus. Albert asetab pea tagasi ema sülle.

ALBERT omaette: Ema, sina tõid mu!

Vanaeit-ema silitab Alberti pead ning ta rahuneb.

 

*

 

Ülempreester otsustab rabada ootamatult ja seada unesegase Isa Isidor otsekoheselt fakti ette. Ta raputab külalist sauna eesruumis nagu takku.

ÜLEMPREESTER: Sina, siis sina, Isa Isidor?

Tukkuv Isa Isidor pilgutab kentsakalt silmi ega suuda koheselt toibuda.

ISA ISIDOR: Mida ma… m-mis ma… te-teinud olen?

ÜLEMPREESTER: Mitte midagi! Mind huvitab – uudishimu tõttu, ee – üksnes see väike, vägagi väike asjaolu, ma lihtsalt ei jõua homseni ära oodata, soovin ainult teada saada – müsteerium, müsteerium!

Ülempreester näitab isegi sõrmede vahel, kui väike see asjaolu on, mis teda huvitab.

 

*

 

Albert tõstab jälle pea imestades ema sülest ning avastab, et nad viibivad oma toas, oma lavatsil, tekikaane all. Kuldne kuu vaatab heatahtlikult läbi aknapilu, kallates tuppa jahedat valgust.

Ta loodab edasi tukkuda ja sulgeb silmad. Unenägu tundub palju eredam ja kaunim kui see, mida ta nägi ümberringi. Ta on taas linnapea. Ta võtab vastu paraadi, temast sõidab mööda lumivalge hobukaless.

Vanaeit hakkab Alberti ärkamist märgates häälutama hällilaulu.

Albert taipab, et pea ei tuku mitte süles, vaid on litsutud vanaeide rindade vahele. Ta pöörab pea ohates seina poole ja loodab siiski kuidagi unenägu pikendada.

 

Mälupilt.

Linnapea Albert võtab vastu välismaa saadikuid, kes on ninajuureni mässitud karakulli ja nahkadesse. Nad liiguvad lossi ees tänaval siidist sallide kahinal. Sõrmuste, prosside, kaelakeede kuld ja rubiinid kilisemas iga sammu juures.

Lauad on lookas, piimapõrsastega kelnerid jooksevad Alberti ees ja järel, rahvas kummardab maani tema raske jalaastumise ees. Tuleneelajad tervitavad teda suust purskuvate valguselontidega nagu lohed raehoone ees. Põlvpükstes poisikesed tilistavad imekauneid hümne, kellukesed käes, kuni ta astub trepist üles ja viimasel astmel pöördub rahva poole. Vahuveini joad ja raketid purskuvad tema sammude taktis taeva suunas.

Hukkamisseadeldis on kõrge, paljakskooritud süüalune lamas laual selle ees ja siples jalgadega nagu putukas.

Albert pöördub oma kõrval seisva narri poole.

ALBERT: Ei tea, kas läheb süüalune taevasse või põrgusse?

Narr naerab ja taob trummi.

Albert vaikib, rahvas ootab väljakul kärsitult.

ALBERT omaette: Kohtupidamise järgi peab ta minema muidugi kolisedes põrgusse, maa peab ta neelama, talle ei ole enam alles jäetud isegi nime – aga samas, kas pole Tema teed äraarvamatud? Kohtu poolt langetatav karistus võib olla vajalik inimeste seas korra pidamiseks, sellega hoiatab kohus järgmisi võimalikke üleastujaid, kuid oletame nüüd, et ülekohut tehti inimestele selle sihiga, et nende silmad avaneksid, et nende hingedesse tuleks raputus ja arusaamine. Isegi juba päris esimesele ülekohtule, paradiisiaiast minemapeletamisele järgnes pöörane raputus, südantlõhestav hüüdmine Tema poole, oma patu mõistmine – aga kui nii, kui taevani kisendava ebaõigluse eesmärk on saavutada senisest suurem Tema poole hüüdmine, siis on kurjategija vastupidiselt kohtu eeldusele hoopis heateo tööriist. Ka kõige karjuvama ülekohtu nuhtlemine võis olla väär! Sellal kui kohus langetab Tema nimel oma otsuse, siis samal ajal Tema enese kohtumõistmine tunnistab selle vääraks, sest seda on otsustanud inimesed oma parima sisima äratundmise järgi, iseeneste nimel, oma patu ja ekslikkuse nimel, kuid mitte Tema nimel, lausa teadlikult mitte Tema nimel, sest inimesed, need putukad sibamas väljal teavad, et Temal ei ole nime ja Tema nimi ei ole suhuvõtmiseks, kohus on langetanud oma otsuse Tema tahtmist vaid kilbina ära kasutades. Pealegi, kas saab keegi, kas on kellelgi julgust teha maa peal otsustusi Tema eest? Kes teab Tema tahtmist? Kes teab, see visaku esimene kivi!

Albert vaikib ikka veel. Rahvas vaikib, oodates tema märguannet süüdata takukoonlad.

Järsku lendab Albertile hukkamisseadeldise küljest tala vastu pead. Alluvad vaatavad imestusega, kuidas Alberti nägu juhmistub. Põlemise suits lendab ülespoole. Albert lamab tala all maas ja vaatab mitte midagi nägevate silmadega üles ja näeb Teda.

NARR oimul sõrme keerutades: on üks koht, kus säärane saab meeleparandust. Iisaku!

Albert tõstetakse tõlda ja sõidutatakse metsade vahele, Iisaku kloostri suunas.

 

*

 

Küünla tagant tuleb nähtavale musta nokkmütsiga ja musta nahkpintsakuga mees, käes keelpill. Ta pilgutab sõbralikult silma.

MEES: Otsime, mis?

Hulden noogutab juhmilt. Ta tunneb ära lautomängija. Ta nõjatub millelegi hämaruses ja märkab, et see on raudrist. Ta ei heitu sellest, vaid koguni muigab selle üle.

LAUTOMÄNGIJA: Teame, teame.

Lautomängija laskub põlvele ja vilistab. Klaasjad olendid kogunevad tema selja taha kobarasse. Järgmise vile peale teevad maani kummarduse Jakob Huldenile.

HULDEN: Milleks mulle see au…

Seejärel puutuvad nende käed kokku. Nad panevad peod vastamisi. Lautomängija naeratab sõbralikult.

LAUTOMÄNGIJA: Au. Auuuuuuuuuuu!

See on ilmselt taas märguanne, sest selle peale paiskub lautomängija ette hauaristide mets. Igast ristist hoiab kinni klaasjas tantslev vaim.

Ristide kahinal pudenevad vaimud laiali. Sakiline vonklev sõjavägi. Lautomängija mängib põlvelt lautot neile taktiks kaasa.

See muidugi ei olnudki kannel, vaid lauto, Huldeni taipamine töötas praegu kuidagi aeglaselt. Ka vaimude ringtants oli aeglane. Ta vaatas ennast kõrvalt ja temagi paistis pealtnäha aeglane ja pooleldi tardunud.

LAUTOMÄNGIJA: Fortepian, Juubali poeg, armeenlane, Ararati mäelt, vanast põllumeeste soost.

Alles nüüd vabanevad nende käed teineteisest.

Mõned klaasjad vaimud hakkavad vähehaaval omandama piirjooni. Jooned muutuvad teravamaks ja selgemaks. Varjudest ilmutuvad lapsed.

Hulden raputab pead, nime Fortepian ei ole ta varem kuulnud.

LAUTOMÄNGIJA: Kunstnikunimi, ristil on teine nimi… Siin on ainult pärisnimed, nagu Hulden.

Lautomängija tõmbab mütsinoka silmile, otsekui kardaks oma nime pärast, ning sosistab.

LAUTOMÄNGIJA: Tüdrukud nimelt ei asu pühitsetud mullas, kus poisid, ja on seega määratud igavesele hukatusele.

Hulden märkab nüüd, et riste kannavad üksnes tüdrukud, sellal kui poisid, kes neid embavad, on ristideta. Ristidel leiduvad ainult naisenimed. Väga erinevas vanuses, mõni on surnud ebaõiglaselt noorena, aga on ka vanamutte. Kuid praegu ei ole neil vahet, kõik on omandanud tütarlapsekontuurid.

LAUTOMÄNGIJA: Meeste ja poiste ristid asuvad kalmistul. Ka sinu rist asub seal. Poisid kannavad tüdrukute riste ja tüdrukud on neil käevangus, praegu on tüdrukute jaoks õnnis hetk, poisid tulevad nende juurde ja kallistavad… Mis kõige veidram, alguses olid isegi tüdrukud pühitsetud, aga aja jooksul praagiti välja.

Lautomängija muigab. Poisid ja tüdrukud võtavad üksteisel kätest kinni. Huldenilegi tuuakse rist, sellele on kirjutatud nimi Jeannette. Teise ristiga kõigub talle vastu vaim, ristil poisinimi – Jean.

LAUTOMÄNGIJA: Jakob, vaata, kas see rist on sulle tuttav?

Hulden jahmub. Ta loeb veelkord üle kõik tähed. Ristile on ebamääraste tähtedega, kuid täiesti eksimatult kirjutatud: Jeannette Hulden.

Lautomängija tõmbab sõrmedega kerglaselt üle keelte. Muusika väreleb ja vaikib.

 

*

 

Mungad Miragael, Paul ja Martin lähevad hanereas vaikides kloostrisse, justkui protsessioon, mis suundumas kesköisele missale.

Vaikne rahulik mõtlik kloostrikoridor võtab mungad vastu. Pimedad tühjad jahedavõitu ruumid. Trepist tuleb munk Albert ja palub nad aupaklikult söögisaali.

Laual aurab küps piimapõrsas, sõrad ahvatlevalt ülespidi, roosatav mahlane ihu.

Vuntsidega vanaeit tunnistab neid lihavaagna tagant ja loeb nad üle, rebides liha oma kondiste sõrmede vahel parajateks tükkideks. Ta vaatab igaühele mõtlikult otsa ja raputab enesega aru pidades pead. Jätab suurema osa piimapõrsast lahti rebimata, sealjuures kõik paremad palad.

Mungad kogunevad alandlikult söögilaua äärde ning koguni rõõmuvälgatus on neil silmis. Albertile on vanamoori mõttetu vahetegemine liig. Ta õlad hakkavad vappuma ja ta nuuksatab. Ta süütab kandelaabrid, nii et ruum muutub suursuguseks, põlvitab kui palverändur ema ette, surub peopesad kokku.

ALBERT: Palun lõika vendadele põrsa küljest rammus koot, ema!

VANAEIT: Kus sa... Kas sa ka mõtled, poeg…

ALBERT: Mõtlen, emake, mõtlen.

Vanaeit rebibki põrsa küljest koodi.

 

*

 

Sauna eesruum.

ISA ISIDOR: Ma ei ole pealegi püha inkvisitsiooniameti liige, kui sa juhtumisi seda silmas pead oma lakkamatu tüütamisega.

ÜLEMPREESTER: Ma tean seda, kallis Isa Isidor.

Neil kummalgi helgivad kummalised krobelised sõõrid justkui soomused paljal ihul kuukiirtes. Nende liigesed on pehmed ja siuglevad, kaetud kummalise ornamendiga.

ÜLEMPREESTER: Sina ei määri end verega.

ISA ISIDOR: Ka sina, ka sina!

ÜLEMPREESTER: Ma tänan.

Ülempreestri näoilme tõmbub lavatsil hillitsetuks. Ta vaatab niiskel aredal pilgul Isa Isidori otsa ning teda haarab ootamatu värin. Ta muutub kuumusest hoolimata siniseks.

Isa Isidor püüab teda käsivarrest sikutada, arvates, et tegu on haigushooga.

Ülempreester tõmbab end hirmuäratava jõuga lahti. Ta osutub ootamatult väledaks, kadudes nagu välk.

Kuu on vahetanud taevas asendit, valgustades jõe asemel hoopis kirikut. Sinnapoole tormab ülempreester.

Veidi välku ta meenutabki: tema ümber helendab. Helendav kera pageb otsejoones mööda tumedat triipu, mille heidab kirikutorni vari keset kuuvihku.

 

*

 

Lautomängija näole sugeneb pühendunud ilme. Kõik peale ühe tüdruku taganevad ringist, tõugates teda Huldeni ette. Tekkinud vaikuses kajab keldri kiviseintelt tagasi kümnekordse jõuga lautomängija fataalne lause.

LAUTOMÄNGIJA: Jakob, sa saad naise.

Kaja kostab järjest mitu korda. Hulden sirutab oma käe naeratades lautomängijale vastu. Taas oli tolle käsi hubane.

Algab tants.

TANTSUSAMMUD sahinal: Kõigi inimeste ristid, kes on Iisaku vaimuga kokku puutunud, on siin keldris. Eranditult kõigi, patuste ja patutute. See on nende hoiupaik, nad ei asu taevas, nad ei asu maa all.

KINGAD kõpsutades: Nad on pühitsetud mullast toodud. Vanamees on kraapinud nad välja. Muidugi ka poiste, muidugi ka poiste.

Hulden sulgeb silmad: ta nägi, kuidas tantsijate vahele ilmus ka rist sildiga Jakob Hulden, millele peale kirjutatud tema surmaaeg.

Samal ajal alustavad vaimud õhinaga laste algelist ringmängu. Lautomängija mängib lustakalt viisikest ja lapsed tiirlevad kätest kinni nagu roosiaias, osavalt takerdumata ristidele, neist läbi minnes või üle hõljudes, õhus ringe, ruute, mustreid moodustades.

HULDEN omaette: Aga kui mu rist asub siin, kas see peab siis tähendama seda, et ma olen ikkagi seotud selle paigaga – seotud jäädavalt – siis ikkagi peab minust saama ülempreester Iisakus, isa Aabrami järeltulija? Niisugune oligi õpetatud nõukogu plaan mind siia läkitades? Ei, see ei saa olla võimalik...

Aga rist kõlgub ta vaimusilmas ja ka päriselt silmaulatuses nagu õrritus.

Rivist nihkub veidi ettepoole arglik talutütreke, hõbedane loor mässitud ümber pea. Ta teeb sügava reveransi.

TÜDRUK: Kuulutan müsteeriumi alanuks.

LAUTOMÄNGIJA: Kuulutan müsteeriumi alanuks...

TÜDRUK püüdlikult deklameerides: Selgituseks. Kirja kirjutaja Albert...

Selle peale kooldub Albert söögilaua tagant pooleldi üles, tõmmates välja isegi noa põrsast.

TÜDRUK: ...seesinane Albert – oh missuguseid peeni nimesid pannakse selles kloostris meestele...

Keegi lagistab naerda, ehkki etleja hääl on võrdlemisi monotoonne, tehislik.

TÜDRUK: ...see peen tegelane on Iisaku preestri juures meeleparandusel mees.

Lause lõppedes vajub hääl otsekui trepiastmeid pidi kukkudes sosinaks. Näitleja tundub andetu. Ta tõstab sõrme tähelepanu äratamiseks ülespoole.

TÜDRUK: Iisaku tütarlastel keelati tulla...

Nüüd tuleb hääl mujalt.

HÄÄL: ...kloostrile lähemale kui seitse penikoormat, ülempreester käratas, et naisi ei ole maailma vaja, lapsed sünnivad tänapäeval kookonist...

Maa kõmiseb ja upub.

Repliik lõikab tütarlapse hääle lõplikult läbi ning tüdruk lendleb looriga lehvitades nagu lumehelves publikusse.

Vabaks jäänud järje haarab ootamatult Albert.

ALBERT: Tere, Jakob!

Alberti etteaste tehniliseks paatoseks on huulteliigutamise pomin laua tagant, mis peab imiteerima kirja kirjutamist. See tuleb välja kohmakalt ja võltsilt, ent kedagi see madal tase ei häiri. Lõõmavate kandelaabrite vihus on Albert pealegi peaaegu ilus ja traagiline. Isegi paberileht on ta ette lauale laotatud.

ALBERT: Täna oli mul jutuajamine ülempreestriga, kus ta muuhulgas tundis huvi, millega Jakob õigustab oma käitumist Iisaku kloostris...

Siiani toimub kõik tavaliste dramaturgiareeglite järgi, isegi uniselt. Kuid nüüd tuleb ropp lause, mis tekitab keldris kahinaid ja hirmunud segaduse, tütarlapsed peidavad oma pead käte vahele, undrukutesse, mõni julgem poisi rinnale.

ÜLEMPREESTRI HÄÄL: Keppimist kloostrihoones tütarlapsega!

Luuratakse pingsalt ringi. Tundub, et hääl tuli hoopis ülalt kõrgelt. Ka mungad söögilauas kuulevad seda. Nad hakkavad värisema.

Albert jätkab pominal kirja, silmad maas.

ALBERT: Et sina vend Jakob olid tõesti väärt eeskuju kohalikele noortele – tulevastele isadele… Kui ma vastasin, et võibolla on neil tekkinud armastus, hakkas ülempreester naerma, Jakob, sa olevat…

Taas see jube hääl.

ÜLEMPREESTRI HÄÄL: Mõne aasta jooksul liiga paljude naistega Tema katuse all armastanud!

Hulden vangutab pead: näidendiga on rängalt üle pingutatud. Albert jätkab rahus.

ALBERT: Selles olen ka mina ülempreestriga nõus: kui kaks täiskasvanut lepivad armastuses kokku, siis võtab kumbki vastutuse. Kas seekord suudad vastutuse-ikka mittejõudnud Jeannette´i eest vastutust kanda, et iga asi omal ajal sünniks, et sinust ei saaks kurja kuulsusega donžuaani?

Albert näperdab teatraalse graatsilisusega punast roosiõit, mis luurootsuga kinnitatud talle rinda.

Jeannette on pikkade punaste patsidega kahvatu tütarlaps. Ta võtab samal ajal Huldenil käest kinni. Lummatud Hulden ei märkagi, kuidas nad satuvad keset ringmängu. Ootamatult laulavad teised nende ümber “kes aias, kes aias”.

Jeannette´il on imekaunis siidjas loor. Huldenil ripneb roos rinnas. Siis need kaovad ja nad hoiavad teineteisel hellalt käest ja tiirlevad. Keldri hinged jälgivad hinge kinni pidades iga nende sammu. Tants muudkui jätkub – see on Huldeni etteaste, mis talle kirjutatud tundmatu dramaturgi poolt.

HULDEN: Pange tähele, kuidas ülempreestri silmadesse ilmub seda öeldes nilbe tuluke.

Hulden peab end seejuures ülal üpris ebaloomulikult, nagu teatri kloun või konferansjee, ta koguni edvistab ja moonutab nägu.

Huldeni lõbusus nakatab ka teisi. Isegi mungad vaatavad teda ammuli sui oma valgusvihkudest.

Vanaeit muutub rahutuks. Kõigutanud oma kribalat ihu veidi aega lautomängija kauge puise kandlemängu taktis, plaksutab vanaeit tähelepanu nõudes käsi. Mungad vaatavad üllatunult tema suunas. Vanaeit on muidu alati üritanud püsida vait.

Vanamooril on valge loor tõmmatud ümber pea. Ta osutab kondise sõrmega Alberti otsa.

VANAEIT: Minu peigmees! Minu peiuke!

Järsku tuleb jällegi hääl taevast ülevalt ja müristab.

ÜLEMPREESTRI HÄÄL: Jakob ja Albert! Kõik on teil korraldatud seks, kogu müsteerium on ettekääne, et hakata ema sünnipäeval jooma!

Mungad närivad piimapõrsast, mida vanaeit neile Alberti korraldusel muudkui juurde rebib. Nad on harjunud, et iga nende samm on justkui peo peal, kõikjal leidub häälekoridore.

Vanaeit keksleb ümber poja nagu tüdrukutirts, volksutab oma lottis silmalaugusid. Tema põllest ilmub viinapudel.

Albert jätkab häirimatult pomisemist. Tundub, et ta tõepoolest kirjutabki, mitte teeseldes nagu näidendeis tavaks. Tema vasaku käe alt ilmuvad paberilehele märgid, mis meenutavad mingil viisil kirjatähti. Ta vaatab neid ja justkui veerib.

ALBERT: Sinu astutud samm tekitab tõttöelda kõhedust. Südames ma seda heaks ei kiida. Kui noorel tüdrukul on raskusi ja ta usaldab sind, siis tuleb teda aidata. Aga minu arvates – voodiväliselt, sest Jeannette´i jaoks asuvad lahendused mujal kui voodis. Kui tüdruk saab oma südameasjust teadlikumaks ehk teisisõnu vanemaks, võimalik, et siis saab rääkida armastusest, mitte praegu.

Lavastusliku õnnestumisena keeratakse Alberti sõnavõtt vaiksemaks ning sellest kujuneb rabelev, vaibuv, mitte kuidagi end kuuldavaks teha suutev heli, mis astus võitlusse järgmise repliigiga, järgmise näidendisse astuva häälega. Selleks on dramaturgi tahtel taas ülempreestri röögatus. See asendab ja võidab Alberti hääle, täites kogu kloostri.

ÜLEMPREESTRI HÄÄL: Jakob on kloostrisse oodatud üksi või koos poegadega, aga mitte ühegi naisterahvaga!

See ongi võitlusstseen, järgmisel silmapilgul on jälle hoopis ülempreester vait ja seljatatud, taas omandab uue hoo Albert.

ALBERT: Kas teate, mu isandad, emandad ja neitsid, elu on huvitavam kui mistahes teater!

Ta naerab müüride värinal, nõge kukub laest alla. Ta kisub hammastega viinapudeli pealt korgi ja rüüpab esimese pika sõõmu, ulatades siis pudeli edasi.

MARTIN juues: Me ootasime teilt seda sammu juba ammu.

PAUL juues: Asjad peavad saama vormistuse, kõik peab olema selge ja arusaadav ning elagu Iisaku klooster.

MARTIN: Ma ütlesin kohe, et kui naine laevas, siis…

Niigi pundunud Miragael joob eriti suure isuga.

ALBERT üürgab laternate värisedes: Laev põhjas, hahahahaa!

MARTIN: …kas just seda...

PAUL: ...kas just seda…

Ülempreester aga asubki üleval.

Ükski maapealne konarus ei väära ta teed, ta liigub hüpeldes ja komistamata. Kui ta jõuab kiriku juurde, ei vähenda ta hoogu. On näha musta veidi helendavat täppi karniisidel. Ülempreester jookseb mööda kiriku seina üles nagu orav ning kaob tornikukke. Kuu muutub veidi punakaks.

Lautoviisid kaeblevad kloostris nii armsalt ja muudavad hinge imeliselt hellaks.

Ümber Jakobi ja Jeannette´i moodustub tihe inimrõngas. Nood punastavad selle ootamatu tähelepanu all ja naalduvad vastu teineteist, nagu tahaksid peituda. Selgub aga, et see on vaid üksainus tantsiv põlvpükstes kooripoiss. Ta kargleb aina kiiremini ja kiiremini ümber noorpaari ning on hea kondiväänaja, tekitades illusiooni, et teda on mitu.

Tantsunumbri ajal nihkub kiri, mille oli üleval söögisaalis kirjutanud Albert, lavatehnilise nipi abiga keldripõhja Jeannette´i ette ning too laseb Huldenist lahti, et seda lugeda.

Tänu sellele suudab Hulden peatada oma tantsu: jah, kas ta üldse eksisteerib? Ta näeb, et vaid vaimudest kubiseb kelder ta ümber. Jeannette ei ole midagi enamat kui klaasjas kala.

Kirja lugedes ilmuvad Jeannette´il pisarad silma. Tema suust tuleb sügav ohe.

JEANNETTE: Ei ole saanud niiii kaua aega laua taha, vahepeal ei olnud tinti ja eile hanesulge...  Aga selle kirja peale ei oska küll midagi öelda. Oh kallllllllllllllllllliiiiikallikallikallikalllllllllllllllllllllllllllllli…

Kogu selle lõputult pika siivutu ohke vältel piidleb Jeannette Jakob Huldenit nagu armunud vasikas. Hulden tõmbub kõrvuni punaseks. Ta on munk.

Poolpurjus Albert ümiseb samal ajal õrnade keelpillihelide saatel.

ALBERT: Kui noorel tüdrukul on raskusi ja ta usaldab sind, siis tuleb teda aidata. Aga minu arvates – voodiväliselt, sest Jeannette´i jaoks asuvad lahendused mujal kui voodis.

Albert toob söögisaalis nähtavale valge hapendamata leiva ja laseb kõigil sellest murda hinge õnnistuseks. Rosett on ta rinnas tulipunane nagu haav.

Jeannette vaatab niiskete lehmasilmadega Huldenit.

JEANNETTE: See on küll huvitav lause... Aga tema ema...?

Punetav Hulden on hingepõhjani arusaamatuses, kuidas suutis tühine näitemäng tema, kes ta pidas ennast täielikult sõltumatuks, äraostmatuks, mittemõjutatavaks, endasse tõmmata – tema ümber on nõidus.

HULDEN omaette: HULDEHHH

Abielluda? Veel hullem – abielluda kloostrisse maetud vaimuga? Kõigi märkide järgi on ta kunagi ammustel aegadel elanud maa peal. Võibolla isegi vanaks. Kõndis jalgupidi mööda mulda, seejärel sängitati surnuaiale, pühitsetud mulda, hmm, arvatavasti oma seadusliku mehe kõrvale... Kuni ülempreester andis korralduse ta matta ümber keldrisse.

Huldeni kergenduseks ilmub taas sissejuhatuse teinud näitleja ning taotleb kahinal loori pildudes ja reveransse tehes sõna.

TÜDRUK: Selgituseks. Kirja kirjutanud Albert elab kloostris koos oma emaga ja magavad ühes voodis.

Seda teatanud, komistab tütarlaps loori otsa, läheb enesega lootusetult sassi ning kaob teiste temasuguste vahele. Lahustub kollide ja koletiste massis.

JEANNETTE siira tütarlapseliku imestusega: Ja üldse, kust tema teab, mida mina võiks tahta?

Hulden tahab nüüd sekkuda ja selgitada.

HULDEN hääletult suud liigutades: Ma olen munk… Ma olen kasin ja süütu… Ma taganen oma mõrsjast. Avalikult… Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi vaese Jeannette´i vastu…

Kuid keegi ei kuula Huldenit.

Söögisaalis avastab Albert samal ajal vanaeide põlletaskust veel teisegi mulksuva pudeli, ka see läheb ringi käima.

MARTIN: See maitseb nagu armulaua viin.

PAUL: Seda see on!

Müsteeriumis valitseb täielik kaos. Kakofoonia on kloostris.

Kuid lauto jätkab mahedalt ja süütult.

Albert haagib rinda punase roseti, haarab vanaeide oma raudsesse haardesse ning nad lendlevad kui liblikad mööda tuba. Martin ja Paul kekslevad teineteiselt kaenla alt toetades ning haaravad ringi ka Migaraeli, kareldes ümber noorpaari “kes aias, kes aias”.

ALBERT ülempreestri häälega: Sa oled mõne aasta jooksul liiga paljude naistega Tema katuse all armastanud.

Jeannette silmitseb Huldenit nii andunult, et too ei taha enam midagi öelda.

JEANNETTE: Üks? Kaks? Kolm? Kuusteist?

Nagu pasunavile tuleb Jeannette´i suust pikk veniv ulguv hääl.

JEANNETTE: Kalllllllllllllliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiohkalliiiiiiiiiiiiiiiiiii… Kalllllllllllllliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiohkalliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitahaksollasinugakoos…

Sellega saab näitemäng läbi. Näitlejad kummardavad.

 

*

 

Suvi. Helge sinine taevas.

Aabram ja Iisak jõuavad paika, millest Tema oli rääkinud.

Aabram ehitab sinna altari, laob puud, seob oma poja Iisaki kinni ja paneb ta altarile puude peale.

Aabram sirutab käe ja võtab noa, et tappa oma poeg.

TEMA hääl: Aabram, Aabram!

 

*

 

Isa Isidor leiab saunast kloostrimajja naastes eest korralageduse. Paul, Martin ja Miragael magavad söögitoa põrandal pärast rasket päevatööd, sauna ja viinapisarat. Suud lahti, norinad kurgus. Vähe sellest, nende ümber vedelevad laialiloobitud lihakäntsakad.

Vanaeit üksi püsib ärkvel, üritades uimasena midagi kokku pühkida. Üksik pillimees tinistab nurgas kurvavõitu meloodiat.

Isa Isidor läheb üllatusest vandesõnu pomisedes vaikselt mööda ja sulgub oma kambrisse.

Miragael jälgib poolsuletud laugude vahelt Isa Isidori minekut läbi söögisaali ja astub tema kannule.

 

*

 

Albert seisab langetatud päi kirikutornis. Ta mahub kukke lahedasti ära.

Ülempreester hiilib vargsi selja tagant Albertini ja katab pihud tema silmadele. Albert laseb sel sündida.

ÜLEMPREESTER: Kes on?

ALBERT resigneerunult: Isa, mu arm.

Ülempreester muutub süngeks: Albert haiseb viinast. Ta laseb munga silmad lahti.

ÜLEMPREESTER: Meie isa, kes on taevas, pühitsetud olgu Tema nimi, Tema riik, Tema tahtmine…

Kukest paistab kaugele. Vaevuaimatavad on kunagise küla ahervaremed.

ÜLEMPREESTER: Mis saab sul olla ütelda, mu poeg.

ALBERT: Tulin patte tunnistama.

Albert langeb ülempreestri ette põlvili.

ÜLEMPREESTER: Ma ootasin küll üht teist täna, sinu kord pidi olema nädala pärast…

ALBERT: Miragaeli.

Ülempreester raputab pead. Albert pomiseb patte. Jutt on nagu lõppematu kedrus. Ühtäkki sajab talle näkku rusikahoop. Albert avab üllatunult silmad, ent pöörab seejärel alandlikult ette teise põse, nagu õpetatud.

Varsti tunnistab verine, tuikuv, lõdisev Albert kukesilindris.

ALBERT: Ma ei saanud jääda kauemaks…

ÜLEMPREESTER rangelt: Miks.

Albert üllatub, ta ei tea ka ise, miks.

ALBERT: Ma ei saanud, hing pakitses, patt nõudis väljapääsu.

ÜLEMPREESTER halastamatult: Seega juhtis sind siia kirg.

ALBERT: Kirg? Ei, kindlasti ei ole see kirg, kirg on ju patt, mina aga – ma püüan pihtida ja patust vabaneda, mu süda on raske, otsin kergendust. Torn on kõige lähemal Temale.

Alberti ees kangastub ühtäkki Tema, ehkki päike ei ole veel isegi ahetusega enesest märku andmas. Seisab ta Tema ees ja pihib talle.

ALBERT: Ma tegin heateo kloostrile.

TEMA-ÜLEMPREESTER: Heategusid ei ole tarvis pihtida.

ALBERT: Tean, tean! Aga ma tahan!

TEMA-ÜLEMPREESTER: Tahtmine on patt, see, kes tahab Teda näha, ei näe Teda…

ALBERT: Ma juurisin välja mürgise okka kloostri ihust.

Albert tõmbab huuled irevile ja muigab.

ALBERT: Elu, kas teate, on põnevam kui teater.

TEMA-ÜLEMPREESTER: Mitte kõrvale kalduda.

Albert tõmbub väga küüru ja sosistab peaaegu võidukalt.

ALBERT: Tema, ma avastasin vandenõu…

Nüüd näeb, et tema vastas on siiski maapealne ülempreester, mitte Tema.

ÜLEMPREESTER: Vandenõu. Vandenõu. Räägi, Albert.

Nähes, et suudab huvi äratada, sööstab Albert ülempreestri jalgade ette. Asub tema tuhvleid kaisutama. Vaatab sügavaimas alandlikuses põrmust üles, ülempreestri pooleldi huvitatud, pooleldi varjutatud ja tuhmi näkku.

Valitseb täielik vaikus. Ainult veidi tuult koliseb ümber kuke.

Albert võibolla tõesti räägib, kuid teeb seda siis vaikides või otse Temale.

ÜLEMPREESTER: See on kõik?”

ALBERT vaevukuuldavalt: See on kõik.

Alberti hinges on kirjeldamatu valgus. Kõik on nii kirgastunult selge, et ta kujutleb, et võiks tornist alla liuelda ja mitte midagi ei juhtu.

Kuid ülempreester haarab seinalt piitsa ja hüpitab seda peos.

ÜLEMPREESTER: Mis see on? Kas tunned?

ALBERT: Tunnen, see on Tema vits.

Albert langetab pea. Pea asub tal madalal, laup konksatab vastu põrandat.

Ülempreester on halastavas meeleolus, asetab piitsa oma kohale tagasi. Selle asemel tõmbab laekast veinipudeli ning valab Albertile suure karikatäie. Justkui võluväel ilmub ka hele kala.

ALBERT: Miks sa teed seda minuga?

Ülempreester ei vasta ning Albertil hakkab kõhe. See paistab nagu viimane armulaud, viimne sakrament.

Väike laud on tornis tuulega kukest irvakile tulnud, läbi prao paistab, et maa asub nii sügaval all, et seda ei olegi. On ainult taevas, ringisõudvad sakilised valged pilved. Kusagil laulab kukk.

Ülempreestrit ei ole kohal.

 

*

 

Isa Isidor ei maga, vaid asub kummargil lahtise laeka kohal. Laekast paistab talle näkku valgusekiir. Lampi ega küünalt ei ole süüdatud, nurgas köeb kamin.

Laekas asub raamat.

Isa Isidor justkui palvetab raamatu kohal. Palvel ei olnud sõnu ning seetõttu ei saa Miragael aru, kas palvetaja on südames siiras või nõiub ja loitsib.

Õhk on tema ümber tihe ja paks ning kolle ajab suitsu sisse.

Miragael viimaks sekkub.

MIRAGAEL: Ah seal piiri taga loetakse niisuguseid raamatuid, Isa Isidor…

Isa Isidor tõstab silmad tema poole, aga ka silmade järgi ei saa aru, kas ta on üllatunud või mitte. Silmades seisab põhjatu hall rahu.

See muudab Miragaeli kuidagi ebakindlaks. Ta just ei kuku, kuid kaotab toetuspunkti ja veidi vaarub.

ISA ISIDOR sõbralikult: Seal p-piiri taga?

Tema hääles leidub mõningane üllatusenoot. Vale noot, vale üllatus – Miragael kohmetub veel enam.

Isa Isidor asub leebe muigega seletama, justkui naerdes Miragaeli rumaluse üle.

ISA ISIDOR: Ega siis lind ei lenda üle piiri, linnu jaoks on maastik!

Taas välgatab valgus laekast Isa Isidorile näkku. Silmad liiguvad – tähendab, loeb. Nähes, et munk ei ole lahkunud, kinnitab ta mõne aja pärast.

ISA ISIDOR: Ma oleksin mu-muidu… ukse riivi pannud… M-mul ei ole varjata!

Miragael seletab ootamatu palavikulisusega, otsekui tahaks midagi tõestada.

MIRAGAEL: Piir… Piir on nähtamatu… Isa asub teisel pool piiri, mina loori ei näe, aga loori taha ma ka ei näe, mina näen isa. Aga tegelikult näen ma illusiooni!

ISA ISIDOR: Võimalik. See on teie vabadus. Mul ei ole midagi varjata.

Isa Isidor vaatab Miragaelile otsa üpris vaenulikult naeratades.

On ka põhjust, Miragael on ajanud sõrmed tema halli laekasse ja õngitseb raamatut. Vastu kõiki tema ootusi ilmus laekast tavaline testament.

Miragaeli kripeldav hing on tulvil püha vaimustust. Ta tõstab raamatu nagu kirve pea kohale ja keerutab seda.

MIRAGAEL: Vaadake, Isa Isidor, see on testament! Kuid mis ma teile nüüd ütlen – samahästi võib see olla illusioon! Teil oli teine raamat laekas, aga minu jaoks nõidusite selle testamendiks. Mis on üldse testament?

Isa Isidor ei vasta midagi. Kuid ilma testamendita tema nägu laeka juures ei hiilga.

MIRAGAEL: Las ma loen teile ette selle koha, mida nägin teid lugemas: päike läks mustaks nagu karvakott ja kuu läks kogunisti nagu vereks – kolmteist – ning taevatähed kukkusid maa peale; orjad ja vabad peitusid koobastesse, Talle viha, suur vihapäev on tulnud ning kes suudab jääda seisma?

Raamat ei helgi Miragaeli käes. Mitu lehte on lahti rebenenud ja laperdab nurka. Kuid Isa Isidor ei ürita neid päästa. Miragaeli hääles on kiunuv põlgus.

MIRAGAEL: Olgu, testament on praegu justkui minu käes, aga kes seda kinnitab, kas teie? Võibolla on tegelikult hoopis mingi muu raamat mul käes, muud nõiasõnad, need ei peagi olema raamatus, nad asuvad üksnes teie peas… Kas ütleb teile midagi sõna inkvisitsioon?

ISA ISIDOR: Meel mul täis on nõiasõnu ja teie neid ei näe, armas poeg.

MIRAGAEL: Te ei karda püha inkvisitsiooni?

ISA ISIDOR: Mis-mis… m-ma peaksin kartma?

MIRAGAEL: Tondid, vaimud…

Isa Isidori raamat laguneb jüngri halastamatute sõrmede all tükkideks ja lendab nurkadesse laiali, osa lehti satub koldesse ning haarab seal ahnelt tuld. Ruum muutub sellest valgeks ja avaraks.

Raamatu hävitamist ei osanud Isa Isidor ka hullemas unenäos ette kujutada. Ta hing asub pahupidi, teda ajab öökima. Kuid ta ei taha endast midagi välja näidata. Ta silmad on leebed, nii leebed peas.

ISA ISIDOR: Teate, noormees, ma ei ole tonte näinud ega kavatsegi neid näha. Muide, soovitan teile sama.

Laegas on ilma raamatuta vana, hall, kulunud, tavaline reisikohver, igasuguse võlu ja salapärata. Ka vanal Isa Isidoril puudub Miragaeli rõõmuks praegu salapära.

ISA ISIDOR: Jah, ma olen siinsel reisil, ööbin siin selles teie vapustavas kloostris… isand lautomängija pärast, kui te seda silmas peate… Tema on kogu aeg, mis ma mäletan, üritanud… kõndida piiril ja seda ületada, mulle tundub koguni, et ta näeb vaime, suhtleb nendega, kui te mõistate…

Miragael ei saa aru, kas Isa Isidor tembutab või on tõepoolest normaalne.

Testament lõõmab leekides.

Korraga tulevad Isa Isidori suust need tegelikud sõnad, mida ta oli varem hiilgava palgega lugenud.

ISA ISIDOR: Ma tahan vihavaenu tõsta sinu ja naise vahele ja sinu seemne ja tema seemne vahele…

Isa Isidori hääl katkeb. Ta vajub põrandale ja haarab Miragaelil jalgadest. See on mingisugune haigushoog. Isa Isidor tõmbus näost lillaks ning siugleb ja tõmbleb mööda mööblit nagu langetõbine. Hääl ta suus koosneb kriuksatustest. Ta ei meenutanud enam inimest.

Miragaelil hakkab jube. Isa Isidor vaatab teda nurgast tardunud pilgul ja sisiseb.

ISA ISIDOR suletud suuga: Ma pean roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja.

Tema hääl saabub ülevalt.

ISA ISIDOR sisiseb: Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama.

Miragaelil on koletu hirm, et Isa Isidor sööb ta kohe ära. Tal hakkab jäle.

MIRAGAEL taganedes, sosinal: Kas selleks tehti inimene, et ussid ja maod saaksid temast söönuks. Ja ka jõu ammutavad sellest. Koguni sellise jõu, et osutuvad inimesest tugevamaks!

Miragael vaatab koldes põlevat raamatut – seal on see õpetussõna. Miragaeli ja Isa Isidori vahel on justkui nähtamatu loor. Kumbki ei saa üle piiri. See tagab rahu.

 

Mälupilt.

Miragael on inkvisiitori rüüs. Ta on purjus. Äkitselt hakkavad tema töötoas tantsima jampslikud rohelised kuradikesed. Hüplevad õllevahus, kehad karvased, all kabjad, lõustadel põlglik irvitus rumala inimese üle, kes kardab viirastusi.

Miragael põgeneb toast. Rebib inkvisiitorirüü jälestusega puruks.

TEINE INKVISIITOR: Mida sa teed? Sa ei tohi! Sa rüvetad meie au! Sinu sees on nõid, sind tuleb üle kuulata, läbi katsuda...

MIRAGAEL: ...rattale venitada...

INKVISIITOR: Sa veel irvitad! Kus on su au!

MIRAGAEL: Mul ei ole au. Kas saab olla au niisugusel, kes otsib tonte ja peab juurdlusi kurjade vaimude teemal. Pidev deliirium dreemens.

Vakatab.

MIRAGAEL õudusega: Jälle!

Tema õllekannul on kuradike. Paanikasse sattudes puhub Miragael vahu laiali, arvates, et õlu sellest klaarub. Ent sellest saab kuradikesi palju. Nad asuvad ridu korrastades faalanksina pealetungile ning löövad ta põgenema.

Miragael jookseb röökides tänavale. Ta seotakse pingi külge, tropp suus.

Ärkab Iisaku kloostris, ülempreester teeb tema kohal puhastusriitust.

 

Mälupilt.

Kiriku võlvialune. Albert on nõukogu ees.

NÕUKOGU: Sinu teene on äärmiselt suuremeelne, aulik munk. Mida soovid sa vastutasuks?

Albert viivitab, kõhkleb. Temaga kõneleb sama mees, kes ennist Miragaeliga. Teiste seas viibib ka Hulden.

NÕUKOGU LIIGE: Ära karda, kui see pole arutu, siis soovi julgesti. Meie võimuses on see täita!

ALBERT: Kui see oleks vähegi võimalik, siis ma palun üks inimene... surma saata.

Nõukogu on jahmunud.

NÕUKOGU: Ja kes see teenib oma palga? Üle julgesti.

ALBERT: Miragael.

See soov jahmatab isandaid veelgi rohkem.

NÕUKOGU: Me täidame selle. Oleme sulle lubanud, munk.

 

Mälupilt.

Iisaku kloostris kuuleb Hulden ootamatult, kuidas kaks häält teineteisega tülitseb: mees ja vanaeit. Ta paneb käed kõrvadele, ent kuuleb paratamatult edasi.

Hiljem tutvustab Albert ennast alandlikult küüru tõmmates.

HULDEN: Kas teate, hääled kostavad läbi!

Hull küürus mees vastab talle puhtsüdamliku irvitusega.

ALBERT: Kloostris ei ole kellegi ees saladusi.

HULDEN: Need on kohati… kuidas ma ütlengi… mõnevõrra imelikud helid, ja sõnad ei ole päris karsked.

ALBERT: Millest te üldse järeldate, et kuulete reaalsust? Kas ei või see olla kõrvade pete?

Nüüd tunneb Hulden Albertis ära selle munga, kes soovis Miragaeli surma.

 

*

 

Hulden ukerdab pilkases pimeduses edasi. Kusagil tilgub laest vett, kusagil tõmbab tuul, need on ainsad hääled pimeduses.

Õhk on tühi, selles ei leidu mingeid olendeid ega kontuure. Tegu oli ainult tema isiklike viirastustega. Ta üksnes kujutas ette.

HULDEN: Kõigele leidub seletus. Kõigele!

Ta on õnnelik, sest alandust siis ei olnudki. Aga viirastusliku mõrsja meenutamine paneb ta õlad võdisema. Talle meenub Tema. Kuidas Ta näeb oma väikest putukat Jakob Huldenit värisemas kloostri all katakombides ja imestab selle üle, sest Hulden on muidu andekas ja lootusrikas Tema teenimisel.

Hulden teeb ettevaatamatu liigutuse ning lööb end valusasti vastu midagi kõva ja jahedat. Tema ümber on ristid. Ta trambib jalgupidi mullal, haudadel.

 

*

 

Kuke laulmine on signaal: ülempreester avab silmad ja hõõrub neid rusikatega. Pooleldi istuli, haigutades, baldahhiini serva näperdades nagu noor poiss. Ta palvetab ja talle ilmub Tema.

TEMA: Kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks.

Tema vaatab kõike, mis ta on teinud, ja see on väga hea.

Äkitselt tõmbub ülempreestri unerähmane haigutus morniks urinaks.

ÜLEMPREESTER sosistab Temale: Lase see karikas minust mööda minna.

Kukub vaibale ja palvetab pika palve. Talle tundub, et maa avaneb.

Ülempreester surub Franciscuse pühapilti suu juurde.

ÜLEMPREESTER: Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta. Aga jätku piir puutumata, rahu rikkumata…Lase täna veel mul pidada müsteerium.

Süda muutub õige veidi kergemaks. Siis tuleb uus murehoog.

ÜLEMPREESTER küsib Temalt: Mispärast tunnevad inkvisitsiooni veskid huvi Iisaku vastu? Mida on Iisaku kurja teinud? Või mina, vana väsinud Aabram?

Suudleb veelkord ikooni, saab sellest tuge ja kinnitust ning lõpetab silmi lae poole tõstes meelekindlalt oma palve.

ÜLEMPREESTER: Veskeid juhatab See! Kes tõmbab piire? Ikka See. Selleks et tarastada oma vürstiriiki, eksitada sisse põduraid hingi. Selle saadikud on siia teel!

Ülempreester asub Temale pihtima.

ÜLEMPREESTER: Aga siiski, kas ei või olla inkvisitsiooni veskilabad tõesti suunatud nimme Iisaku kloostri vastu. Ühe väga vale ettekujutuse ajel. Ühes suhtes ei ole mu süda päriselt puhas. Seda pean ma sulle pihtima. Oletame, ainult oletame, et kui see närune küürakas munk siirdus ette kandma vandenõust Iisaku kloostris, seisnegu see nõu siis milles tahes – sest soovi korral võib kõike maa peal, koguni kogu maailma pidada vandenõuks – Selle vandenõuks Tema vastu – või väetite inimeste häbituks vandenõuks Tema pilgu all –, olgu, edasi... siis võibolla ei olnudki tema jaoks esmatähtis mitte vandenõu? Vaid see sõna “vandenõu” ise. Üks parimaid võlusõnu, et jõuda komisjoni moodustamiseni Iisaku asjades. Ning kui juba komisjon, siis ta muidugi märkab kloostris ära ka niisuguse teotuse – nagu naine. Komisjon keelab vanale Aabramile ära vanaeide.

Ülempreester ei suuda hetkeks naeru pidada.

ÜLEMPREESTER: Sooritagem see uskumatu mõttekäik! Libekeelne küürakas tundis end puudutatuna, kui ma võtsin tema ema rõõmuga kloostrisse vastu, kostitasin teda, kutsusin oma tubadesse, kutsusin sauna... Tundis kiivust! Teenis ja ümmardas mind seda agaramalt. Aga salaja kandis hinges kiivust. Kui vale ettekujutus! Kui juhm see õnnetu! Kuidas sai üldse tekkida niisugune absurdne soov, et sellelt, kes naisetaolise kõlvatu olevuse suunas iial ei vaata, isegi mitte põlgusega, tuleb komisjoni otsusega võtta ära naine... See kõrb, see kuivanud kaev!

Ülmepreester sülitab raevuga põrandale. Vaatab ringi, ega keegi ei näe. Tema näeb, aga see teda ei häiri.

 

Mälupilt.

Vanaeidel on hallid koredad patukahetsejarõivad ja pikad vuntsid. Ta saabub kloostrisse ja heidab oma pambu ülempreestri ette maha.

Ülempreestri arvates on ta poisike. Saabujal on väga magus nägu, ta liigutused nõtked, kärmed. Ülempreester peseb aupaklikult vanaeide jalad.

ÜLEMPREESTER: Kui sobival hetkel... saun just köeb... näe, hakkamegi minema... uue hame saab uus tulija kapist...

Vanaeit tõrgub tulemast koos munkadega sauna.

Ülempreester taipab eksitust, aga tulekul öö, ilm halb – ei ole sobiv praegu näidata talle ust. Ta jookseb õue, laskub põlvili liivale, palvetab ja kirjutab sõrmega maa peale.

Munkade saunast tulekul magab vanaeit söögisaalis rahulikku und. Rotid sibavad ta ümber ja säärtel. Vanaeit ei lase end häirida.

ÜLEMPREESTER: Mida me temaga peale hakkame?

MIRAGAEL: Las magab end välja. Hommikul vaatame.

Ülempreester raputab pead. Tal on kartus, et munkadel võivad tulla patused mõtted.

ALBERT: Ajame üles, las võtab toa.

Vanaeit avab jutu peale silma. Hõõrub rähma silmist.

VANAEIT Albertile: Mu poeg! Siin sa oledki, mu poeg!

Ülempreester rõõmustab seda kuuldes.

ÜLEMPREESTER munkade poole: Kunagi ei saa olla lõpuni kindel nende kõigi meeleparanduse pöördumatuses... Albert! Sinu tuppa tuleb see auväärt... sinu ema.

ALBERT: Aga meil on ju terve tosin tube... mitugi seisavad tühjad...

ÜLEMPREESTER: Tosin, tosin. See ei puutu praegu asjasse. Asi on otsustatud! Võtad vastu ja võõrustad hommikuni.

Albert on vapustatud.

 

Ülempreester langeb uuesti maha ja karjatab.

ÜLEMPREESTER: Ma palun oma karja eest. Iisaku eest! Lõhu maha piir, mis meid kammitseb, hea Tema!

 

*

 

Hulden on vaatepildist lummatud. Kild killu haaval ilmub tema silmade all pimedusest elu.

Hulden vaatab, kuidas ilmutub valgus. Ühtäkki on pimeduse asemel midagi muud. Sellel ei ole alguses selget kuju ega piirjoont, ent järkjärgult saab eimiskist miski, pimedusest vähempimedus, vähempimedusest kummaline valguskuma, seejärel aina heledam helk, kuni Huldeni ees avaneb nelinurkne värviline stseen, kiskudes ta meeled niisuguse jõuga enese poole, otsekui oleks ta elus.

Kusagilt sirutub nähtavale tükike käsivart, kusagil sõuab kael, teisalt ilmub pea, on ka midagi läikivat, võibolla piinariistad; pikemal silmitsemisel võib märgata isegi korrapära.

See on turvaline, kunstniku poolt tarretatud elu. Hulden vaatab otsa lõuendile. Tema ees on mitmesugused laigud. Need ei ole maailm ja valgus, vaid värv.

Järgmisena Hulden kohkub.

HÄÄL: Asjata rikun teie lummust, kunsti nautimist …

Eestpoolt tulev saagiv hääl on kuidagi tuttav. Huldenit lohutab, et ümber on kapid, kirstud, lauajupid, midagi muud kui ristid.

Huldeni käes ripub tema poolpimeduses teine käsi. Ta tunneb selle ära, see stseen on juba ka varem juhtunud.

HULDEN üllatunult: Teie, Fortepian.

Huldeni suust libiseb imestuse ja äratundmise hüüe, et nii võimatus kohas leidub kunsti, ning asub seda täiel määral nautima.

Hulden ja lautomängija silmitsevad pikkamisi lisanduvas valguses maali. Sellele ilmuvad eredad kollased, sinised ja punased laigud; on ka rohelist. Maal hakkab iga hetkega aina rohkem elama.

Ruumi lae all tõmbub aina nähtavamaks ovaalne laik. See ongi ruumi mittepärispimeduse allikas: aken.

LAUTOMÄNGIJA naeratades: Nüüd olete juba näinud ja kogenud. Ehk ei ole päriselt huvituseta ka see, mida nimelt te olete kogenud seda nähes?

Hulden ei mõista küsimust. Tundub, et vastust temalt ei oodatagi. Hulden vastab mehhaaniliselt, tundes justkui vastamise kohustust.

HULDEN: Kogenud olen palju. Aga kus asume – ma sedagi ei tea.

LAUTOMÄNGIJA: Me oleme kiriku käärkambris.

Justkui vastuseks tema sõnadele värvub ovaal kiiresti tunduvalt heledamaks ja omandab kindlad illuminaatoritaolised piirjooned. Ilmselt algab väljaspool hommik.

Koguni üks vares või muu tume lind liugleb akna eest läbi, jättes hetkeks käärkambri nurka tumeda varju.

Hundenile paistab, nagu oleksid kujud tantsul elavnenud ja stseen omandanud mingisuguse mõtestuse.

Isegi nii valgeks ja värviliseks muutub korraga ruum, et Hulden tõstab oma vaba käe kaitseks silmade ette.

Maalil tema ees paistab asuvat ringmäng. Hulk inimesi hoiab sellel üksteisel kätest kinni ja tantsib.

Lähemal vaatlusel selgub Huldenile, et nad ei hoia kinni mitte üksteisest, vaid nende vahel asub alati mingisugune luustik, kes hoiab mõlemast. Mehest ja naisest, rikkast ja vaesest, raugast ja lapsukesest.

LAUTOMÄNGIJA: Katk.

Lautomängija kondise sõrme osutus maali suunas on selge vihje. Maalile on kinni püütud stseen katkutantsust.

 

*

 

Öiseid ratsanikke ei pidurda ka suur sula ja tuisk, mis vastu hommikut algab. Idakaare veerule ilmub esimene ahetus, kuid taevas on kaetud paksude sünksiniste pilvedega.

Hobused kaotavad teineteise silmist ja libisevad kapjadel.

Üks munk lendab korra käkaskaela üle turja maha, ajades end ägisedes üles.

Sellal on teine päästmatult kaugenenud. Vaid hetkeks paistab tema kõrge suletutiga müts käänakul kahe tuisuvaalu vahel.

Rohkem ei ole midagi, ainult vaikus.

Kui hobune kihutab Iisakusse, hüplevad parajasti kaks munka – Martin ja Paul – paljalt jõekaldal keset jääd ja lund ning kastavad end tuisuga vette.

Suletutiga mees hõõrub silmi, arvates, et tegu on rängast matkast tingitud meelepettega. On ka alles väga hämar. Ta kihutab edasi.

 

*

 

Kloostrisse pärale jõudes tegutseb suletutiga mees energiliselt. Teda on oodatud. Kusagilt ilmub lagedale veidi määrdunud sitspõllega virtin-vanamoor, kaasas pooleldi lahtilõikamata põrsakere, tema kannul liipab pidulikult küürakas noormees, kandes maha vaadates ja kavalalt võõra suunas luurates nuge ja joogitopse.

Võõras juhatatakse lauda. Vaevalt jõuab ta istuda, kui lõõtsutades tormab söögisaali ülempreester, mähkunud jalataldadest silmini sügavlillasse rüüsse. See võib olla pidulik müsteeriumikuub, aga ka baldahhiini kardin. Ülempreester pööritab lampide valguses otsivalt silmi ning võõrast märgates embab teda tuliselt.

ÜLEMPREESTER: Viimaks ometi, viimaks ometi, me peaaegu ei oleks jõudnud oodatagi… Kõik on jahtunud!

Tal on äärmiselt kurb hääl, sest kõik on jahtunud. Kuid ta naeratab, ehkki veidi hapult.

Suletutiga mees sööb veidi aega vaikides. Teised vaatavad ammuli suudega, kuidas ta lõikab heledat krõbeda koorikuga liha. Nad ei söanda läheneda ega ka ruumist lahkuda.

SULETUTIGA MEES ülempreestrile: No miks teie ei söö…

Ülempreester on näost kaame, valmis midagi vastama, kuid istub samuti sööma.

Võõras jälgib kloostrirahvast silmanurgast.

Ta silmitseb korraks ilma erilise tagamõtteta kaht räbaldunud tegelast, Ibust ja Übest, kes ajavad nurgas kohmakalt selga mullaseid vammuseid, ja tunneb neis ära jääaugus hulpijad. Imestab, et leidub selliseid veidrikke. Ta laseb nad minna.

Samamoodi ei paku talle huvi suur punetava näoga munk Miragael, kes paistab olevat purjus või vähemalt väga rängas kassiahastuses. Terava silmaga märkab ta ära ka põhjuse – lauajala taga seisab tühi viinapudel. Miragael on isegi sedavõrd söakas oma ihuveest, et läntsatab võõraga samasse lauda. Võõras peab ta noaga vehkides põrsakorjusest eemale ajama nagu kärbse.

Isa Isidori ei pea võõras isegi pilgu vääriliseks, ehkki see on ülempreestril varjuna kaasas.

Pühkinud suu rasvatilkadest salvrätti hooletult kuivaks, noogutab sinise turbanipaelaga võõras tänulikult virtinale. Vanamoor tunneb end tähelepanust meelitatuna ja sooritab tema ees viisaka reveransi.

Võõras jälgib toimuvat moralisti sügava murega. Ilmselt ei ole vanaeidele õpetatud paremaid kombeid: tulemuseks on ennenägematult avar siivutu reveranss. Selle käigus paljastub vanaeide koheva seeliku kahvaturoosa aluskate.

Võõras näeb veel ja veel roosat. Ta süda tuksub nagu vasar. Ta nägu klaasistub. Suu ahmib vilinal õhku nagu kuivalepüütud kala.

Võõras märkab, kuidas ülempreestri põsed löövad hõõguma nagu poisikesel.

Turbanilindiga mees pöörab nilbe tiirase naise suunas põlglikult külje ning tegi ristimärgi. Leplikult nahast seljatoega troonitooli laskudes ja habet sügades põrnitseb tükk aega mõtlikult lauale. Nuga ja läikivat kaussi enese ees laual.

Talle hakkab silma, kuidas virtina selja tagant usaldas viimaks välja astuda see, keda ta sealt lootis leida: küürakas. Võõras lööb hooga veel mitu korda järjest risti ja sülgab üle vasema õla.

Ta haarab laualt noa ning lööb ootamatu ägedusega selle keset põrsast. Talle meenub tolmunud räbaldunud vigane mees õpetatud nõukogu ees põrmus – järelikult oli too siiras oma mures.

 

Mälupilt.

Söögisaalis hommikueine.

Unesegune seniilne ülempreester. Vanaeit loksutab teenõust kogemata talle kuuma leent kuuele.

ÜLEMPREESTER: Vennaskond ei ole koht võõraste jaoks. Loomade jaoks ei ole vennaskonda. Inimese sõpradele vennaskond ei laiene. Alamad olendid mingu minema. Vennaskonna moodustavad ainult inimesed, kaksteist inimest, kes on sulnid nagu kuu.

 Torisedes hõõrub ülempreester oma kõrvetada saanud küljekohta salviga. Helistab püha trianglit. Lahkub tusaselt, sulgub oma ruumi.

Kaksikvennad leiavad ülempreestri surnuaialt uut hauda kaevamast. Ta peab neile sõnavõtu.

ÜLEMPREESTER: See ongi see püha triangel. Meie oleme pojad ja pühavaimud läbisegi kloostris, meie üle valvab isa. Nii lihtne ongi see loomupärane elukorraldus kloostris: Tema on tipp ja see tipp hoiab kõike koos ja see, kes laseb Temast lahti, vajub põrgusse, teiste hinged tõmbab Tema aga taevasse, jättes ihud maa peale mädanema rõõmuks lilledele ja söögijuurtele, samuti putukatele. Siia tuleb suur haud.

Martin ja Paul liituvad haua kaevamises.

 

*

 

Mälupilt.

Albert on põrmus nõukogu ees.

ALBERT: Ainult kloostri puhastamine, ümberlõikamine, pühitsemine uute loitsudega... See on ainus, mis aitab... Uskuge, mitte miski muu! Tulge vaadake oma silmaga, te veendute...

MUNGAD: Pealekaebaja. Vingerdab vääritult nagu kala teesklemise õhinas. Aga ehk on temast kasugi... Sest mis on Iisaku – seal asub lõpp. Piir. Edasi on juba võõras maa, võõras keel, võõrad põllud... Klooster asub pärapõrgus, piiri taga lokkamas juba teine usk, teine maailm, kus rist teistsugune, keel teine, liturgiad kummalised, õigupoolest Iisakust ei lähe midagi edasi, seal on lõpp. Ainult Tema üksi vaatab kloostri peale kõrgelt ülevalt, taevalaelt, kirik aga isegi ei tee enam eestpalveid tema eest. Kas on ta veel üldse alles, ta müürid langemata?

ALBERT: Alles, alles.

MUNGAD: Aga tõendid. Me oleme kuulnud teistsuguseid jutte. Iisaku võib olla langenud.

ALBERT: Ma tulin just nüüdsama Iisakust. Kõik on rahulik. Aga sisemus on mäda! Tema kuningriigi lipp ei lehvi seal uhkelt tuules, vaid küürutas maa poole oma nõrkuses ja raskes koormas.

MUNGAD: Sind on kuulatud. Nõukogu teeb otsuse!

Mungad lahkuvad võlvude taha, sosistavad isekeskis.

MUNGAD: Kõri maha. Pealekaebaja. Vaimust vaevatud. Just niisuguseid sõnu on meil ju tarvis kuulda, mis ta tõi… Üksnes võltsi alandlikkusse rüütatud tühi loba. Kirjeldamatu jaburdus. See ei haaku mitte millegagi. Me talitame oma südame vastu ja võtame patu hingele….

Vaimulike süsimustad rüüd võimendavad kõike seda õnnetul kombel veel tuhandekordselt. Tekib surnumatja surmtõsidusse rüütatud piinlik olukord.

Lõpuks ei pea keegi pühadest isadest vastu, haarab jalgade alt kollase kirjarulli ja asub kõmistades kaebust ette lugema.

KIRI: Iisaku mungakloostri juhtkond on süüdi Iisaku küla väljasuretamises naiste eemaldamise kaudu. Viimane tuleneb ühe vähetuntud kirjakoha väärtõlgendusest ülempreestri poolt.

PIIBEL: Ma tahan visata sind ja su ema, kes sind ilmale toonud, teisele maale, kus te ei ole sündinud, ja sinna peate te surema.

MUNGAD: Tühine, ilge, ebaloogiline. Eheda tigeduse maskeraad ridade vahel... Aga kas hukkamine ei ole patt? Sest niipea kui piirile Iisaku metsade vahel peaksid rivistuma vaenlaste – päris vaenlaste – hordid, vihisevad kaalukausid silmapilkselt vastupidiseks, väikesest saab suur, nurgatagusest keskpunkt, kõik pöördub. Kui ähvardab selle teise maailma sissetung, rahurikkumine, muutub Iisaku võitluskantsiks. Siin tõstetakse tapper ja võideldakse ennastunustavalt viimses võitluses.

Kõigil on õõnes tunne, nagu oleks neid puretud. Neil hakkab külm, kiriku võlvide all ulub tuul. Viirastuvad kabjad ja sarved, karvased jalad.

Alberti jalgade ette heidetakse ülima pidulikkusega kõlisev kukkur, rõhutades tema tähtsust tõetungla toojana. Ilmutamata vähimatki põlastust.

MUNGAD: Sa oled sündinud õnneliku tähe all, ja see varitseb sinu saatuse üle. Mitmesugused soodsad asjaolud kinnitavad sinu muret… Õpetatud nõukogu on üliväga tänulik.

Küürakas vajub kummargile maha ja paterdab käelabadega mööda põrandat, otsides hämarusest kukrut. Ta käed teevad kiviplaatidel kummalist plaginat.

 

*

 

Võõras kohendab lihahammustamisel paigastnihkunud turbanit, laksatab huuli ning pöörab oma härjakere loiult ülempreestri suunas.

SULETUTIGA MEES: Oletame – ainult oletame, et sina pead täna selle müsteeriumi. Tunnista üles, vanapoiss, sa juba lootsid, et mind ei tulegi ja põrsas… jääb lauale. Rahus poole juba äragi sõid, parema poole. Minule jätsid kondid.

ÜLEMPREESTER: See ei ole õige.

Ülempreester tunnistab seda kumedalt, silmad maas, mis reedab, et ta valetab.

SULETUTIGA MEES: Niisiis, sina pead selle müsteeriumi.

ÜLEMPREESTER: Tõesti.

See sõna lipsab ülempreestril naiivselt suust ning ta valmistub võõrast tänulikult kaisutama, on juba pooleldi kerkimas pingilt. Võõras teeb käega keelava liigutuse. Ülempreester ripub hetke ebamugavas asendis õhus ja laskub vargsi risti lüües kuulekalt tagasi pinki.

SULETUTIGA MEES kuivalt: Ainult oletame. Oletame pealegi! Kuid mida on sul rääkida oma kogudusele? Millist sõnumit jagad sa õnnetutele hingedele enese ümber?

Et asi oleks selgem, joonistab ta käega kaare läbi toa: seal kirikus viibib ainult paar purjus räbaldunud hulgust, kui sedagi.

SULETUTIGA MEES: Kui peaks tulema vaenlane, siis sa…

Ta hammustab keelde, nagu oleks lobisemas midagi keelatut, ent ülempreester jõuab sellegipoolest pomiseda.

ISA ISIDOR: Va-vaenlane?”

Võõras vaatab häiritult sinnapoole: hääl tuli hoopis teisalt, Isa Isidori suust. Ülempreester aga on juhm ega ole suutnud jälgida tema kõnest midagi.

 

*

 

Stseen annab Jakob Huldenile nihestatud mõtestuse. Talle hakkab tunduma, nagu oleks maali tegelaskujudel, vähemalt selle nurga all langevas valguses mõningaid siinsete asukate jooni.

Mehi on maalitud viis – kerjus, mõrtsukas, arst, vaimulik ja pagar.

Iga mehega näib kaasas olevat ka naine ning nad olid peaaegu kõrvuti ja teineteise vastu naaldunud, ainult pikk sirge vikatiga mees nende kahe vahel.

Tõsi, naisi leidub stseenis rohkem kui kloostris – samuti viis. Aga Huldenile meenub tants tütarlapse vaimuga. Too püüab teda vaimusilmas isegi suudelda. Ta nägi ennist palju tüdrukuid keerutavat tantsuringis. Korraks viirastub talle ka ülempreester naisena. Hulden näeb ka ennast naisena. Hulden teeb ristimärgi.

Kes olema peaks kerjus, kes mõrtsukas, kes arst, kes vaimulik, kes pagar?

Mõrtsukas vaatab varjamatu ülbusega Jakob Huldenile otsa. Tal ei ole midagi salata, loota ega varjata. Vaatab päikest, päikesekiired paitavad maad ja tema südant.

Mõrtsukas on karvane ja nahkadesse mattunud tahumatu kuju. Esialgu ei osanud Hulden teda paigutada. Katkutantsijal on silmis kaval kollane tuluke. Kavalus meenutab küürakat, kollane tuli on iseloomulik ühele teisele ning lõpuks sarnaneb maali tegelaskuju kõige rohkem hoopis kolmandaga: Pauliga.

HULDEN lautomängijale: Küllap on ka mõrtsukas sündinud millekski muuks kui mõrvadeks, tema ülbus vaid krobeline koorik, poos, alaväärsus, mitte tema sisim olemus, ka mõrtsukas on kannataja ja ohver ning vajab kloostrit, meeleparandust... Oletan, et kõige rohkem rahul on siinse kloostri eluga üks kaksikvendadest, see, kes räägib vähe ja kõige rohkem teha suudab. Ta ei mõtle, vaid tegutseb, hommikune päikesetõus leiab ta alati jões tervitamas. Ta ei püstita intriige ja viljatuid mõttehooneid ja see on Talle meelepärane ja ma palun väga, et kui võimalik, kui vähegi võimalik, siis palun ta alles jätta…

Ta imestab, miks ta nii räägib. Misjaoks ta palub. Mis on toimumas, et ta seda tegema peab.

See muudab ta kurvaks. Ta ei ole enese peremees, kõneleb sunniviisil. Ta on nagu viinamari tõrres, meistrite paljaste jalataldade hüpelda ja tallata.

Hulden vaatab oma kaaslast. Lautomängija on nähtavasti tules kannatada saanud: üle tema pealae jookseb arm.

 

Mälupilt.

Lautomängija Fortepian saabub kloostrisse. Ta tuleb paadiga allavett üles. Kõik on sellega harjunud.

Mängib pühapäeval kirikus müsteeriumis pilli. Kirikus on vähe rahvast.

Ta lahkub pärast pühapäevast müsteeriumi tagasi.

Jõe ääres jääb lautomängija enne paatiastumist korraks seisma.

Meeles on tal mingisugune tugev oranž kuma.

Ta on väike laps, vastsündinu. Head pehmed hoolitsevad vaimud tervitavad tema ilmalesündi.

Ta on ema kätel. Nad põgenevad. Vaimud vahetavad palgeid ja asuvad neid jälitama, ees suur punane lont. Lähedal lõõmab hiigelsuur tulesammas, mis leiab nad üles igalt poolt ja püüab lõksu.

Ta põgeneb hingena. Siis asub teisel pool vett. Tema ümber on teised samasugused pääsenud hinged. Viimaks saab ta nii palju rahu, et söandab tagasi vaadata.

Ta näeb, kuidas vaimud sisisevad kaldal tema poole nagu ussid, nende lämbumuses vongeldes tantsimas tuleohvrite klaasjad virvenduvad udukujud, kurvad kaitseta hinged, teiste seas ka ema ja isa.

Parvetajad õngitsevad ta roostikust, vinnavad paati ja kannavad allavett.

PARVETAJAD: Ülempreester on hulluks läinud.

Ta ei peaks mäletama, ent talle ilmub silmade ette isegi parvetajate sagimine. Ja nimepanek. Pöördutakse imiku poole paadis. Imik on tules kannatada saanud.

PARVETAJA: Me paneme sulle nimeks Fortepian. Sest sa oled veest välja tõmmatud.

 

*

 

Söögisaal.

SULETUTIGA MEES ülempreestrile: Oletame, et sa viid täna läbi selle müsteeriumi… Seisad meie ees ja silitad meil pead ja kõneled ja meie hüppame põrandal ringis su ees…

Võõras võtab ette röhitsemise. Ta teeb seda pikalt ja põhjalikult, tupsutades samal ajal ajaviiteks laudlina narmastega suud. Selle pausiga annab ta teistele võimaluse mõtteid koguda.

SULETUTIGA MEES: See on muide vägagi tõenäoline. Paistab, et muid ordineeritud vaimulikke hetkel ei paistagi olevat.

Ta teeskleb ringivaatamist, nagu otsiks kedagi.

Ent söögisaalis hakkab kahisema. Mungad taipavad nördimusega, et võõras tegeleb nende narrimisega.

MARTIN urisedes: Mida sa ise siit otsid, olemata ordineeritud?

Kogu aukartus võõra ees on järsku kadunud. Martin paljastab kihvad nagu hundil.

PAUL: Ah või nii! Varemgi on siin ülbitsejatega Tema rahu taastamise nimel lahinguid peetud.

MARTIN: Kas su südame eesnahk on üldse lõigatud?

PAUL: Kas sa vaevud varahommikuti tõusma tervitama päikest?

MIRAGAEL: Kuidas läheb ta altari aedikusse, olemata pühitsetud? Kas on kindel, et tema peale ei lange Tema viha ja piksenool?

MARTIN: Võibolla oled sa isegi vähem kui meie!

PAUL: Seega siis väga vähe, sest kui tühised oleme meie!

Martin kõigub ähvardavalt lävel.

MARTIN: Kõik, kes on söandanud astuda üle läve kurjade mõtetega, oleme vapralt tagasi löönud, isegi kui neil oli kümnekordne ülekaal. Ei ole sa vist teadlik, mis ootab ees Iisaku rahu rikkumise eest, muidu oleksid käitunud kindlasti vaoshoitumalt. Kas taipad?

Vend Martini hääl on niisugune, et kõigile meenus, kuidas ta on niisugustes asjades vilunud, üpriski vilunud ja asjatundja.

Sõnad on vaiksed ja tagasihoidlikud, ent seda kõnekam on kehade keel. Korraga seisavad kõik püsti võõra ees, rusikad ähvardavalt õieli, südamed hõõgumas. Nad on tõelised Tema mehed.

MIRAGAEL: Nemad siin on Tema mehed, Tema sõjavägi. Kui sa ei ole ordineeritud – kes sa niisugusel juhul oled, sinise turbanilindiga võõras? Sa ei ole rohkem Tema mees kui nemad.

Koguni Albert on minetanud oma libeda valmisoleku ning viibutab käes pudrukurikat. Isegi ülempreester hakkab asetama juba mõningat lootust. Nad tahavad väga, et võõras kaoks tagasi tuisku.

SULETUTIGA MEES: Kas ordineeritud on teie arvates sama mis püha?

Küsimus on lihtne ja segadusseajav. Ta pea on püsti, suletutt lehvib. Mitte vähimatki kartust, isegi üllatust ei ole ta hääles. Kas siis mingi brutaalne räbaldunud jõuk, kes kujutleb end Tema sõjaväeks, saab sõna vastu!

Mungad peavad tunnistama, et ka tema käitub kui tõeline Tema mees.

See on sõnamõõga ristamine.

Tekkinud haudvaikuses näperdab võõras muigega söögisaali seinal rippuvat dekoratiivlinikut. Sinna on tikitud edvistavate tähtedega kiri “Vale vajub, tõde tõuseb”.

SULETUTIGA MEES: Mnjaa, vale vajub, tõde tõuseb. Teie kloostri deviis, mis? Ma ei eksi?

Seejärel heidab ta jala demonstratiivselt haigutades üle põlve. Võõra plaan õnnestub: vaid mõni sõna ja mungad on segaduses nagu lambakari. Mungad on harjunud joonduma oma ülempreestri järgi, see aga vaikib.

Võõras heidab neile lühida põlgliku pilgu. Nad ei söanda vastu vaadata. On täiesti löödud. Rusikad ripuvad võõra ees lõdvalt maa poole.

 

*

 

Suvi. Helge sinine taevas.

Aabramil on nuga õieli. Iisak lamab kinniseotuna altaril.

TEMA hääl: Aabram, Aabram!

AABRAM: Siin ma olen!

TEMA hääl: Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa ei keela oma ainsat poega!

Aabram tõstab silmad üles. Ta näeb, et üks jäär on rägastikus sarvipidi kinni.

Aabram võtab jäära kinni ja ohverdab põletusohvriks oma poja asemel.

 

*

 

Võõras vangutab etteheitvalt pead. Seejärel muutub ta lahkeks ja viipab seltskonna naeratades põrsa jäänuste juurde. Mõningase vastumeelsusega astub Albert üksinda lähemale. Ülejäänud seisavad kartlikult nurgas, luurates altkulmu, mis hakkab edasi saama. Võõras lõbustab end sellega, et ajab pilguga taga ülempreestri pilku. Seda kätte saamata – küllap tahtmatagi kätte saada – esitab oma küsimuse.

SULETUTIGA MEES: Ma tõepoolest ei oska öelda, kas sa saad tänase müsteeriumi. Sa oled väsinud, magamata, su silmaalused on kottis. Kuid olgu, praegu me nagunii seda küsimust ei suuda otsustada. Lõppude lõpuks, kellel on meelevald seda sündmust määrata?

Ta kõneleb rahulikult ja asjalikult. Kuid vaatab kuidagi pinevalt Isa Isidori otsa.

SULETUTIGA MEES ebakindlalt: Miks sina ei ütle ainsatki sõna, isa?

Hambad lõikuvad huulde, suhu tuleb verd. Isa Isidor ei vasta. Kuid muigab halvaendeliselt.

SULETUTIGA MEES: Mis on sinu usk, ülempreester? Kõrgele kirikukogule ei ole see saanud mõistetavaks.

Ülempreester haukab äärmise pühendumusega liha. Hambad on tal vanad ja nürivõitu.

 

*

 

Hulden vaatab vaimulikku maalil.

HULDEN: Ma näiteks olen kogenud siin usku, mitmesugust usku, paljusid erinevaid usu ilminguid ja väljendusi.

Miski sunnib teda ütlema neid tühisõnu. Ta ei pääse eest.

LAUTOMÄNGIJA: Aga mis on kokkuvõttes see usk?

HULDEN: Sellest ei ole ma aru saanud.

Küsiti ja tema vastas. Õõvastudes oma lausest ruttab seejärel parandama.

HULDEN: See on kindlasti usk, õige usk, selles ei ole mingit kahtlust! Ma võin seda vanduda ka kõrgeima kogu ees. Ka oma südame ees, käsi piiblil.

Lautomängija nägu on kipras, suunurgad pingul nagu keeled pillil. Teda ei näi Huldeni vastus rahuldavat.

Hulden märkab, kuidas surmatantsijate jalgade ees lookleb pikk valge linik. Nagu elujoonis. Sellele on püüdlike pintslitõmmetega kirjutatud tarkusetera “Tõde tõuseb, vale vaob”.

Tal tekib kujutlus, et ta on sattunud libedale jääle. Talle tundub, et ta libiseb ja kukub.

Huldenile viirastub Jeannette´i tedretäpiline segaduses nägu. Jeannette vaatab teda nagu paratamatus ja teretab aegade tagant.

Hulden näeb, kuidas Jean tõukab Jeannette´i enesest eemale ning see Jean on samal ajal tema.

JEANNETTE ahastavalt: Jean! Oota ometi, Jean!

Aga Hulden on siiski endistviisi maali juures ja vaatab seda. Lautomängija asub tema kõrval. Lae all on hele piklik ümmargune laik.

Huldenile tundub, nagu astuks temagi mööda seda pehmet lõhnavat muru, millel tallavad katkutantsijate jalatallad. Ta läheb kerjuse juurde. Lähedale jõudes saab ta aru, kes see on: Albert.

See mees talle ei meeldi. Hulden kirjutab vaimusilmas oma tulevast raportit – mineviku kategooriates, nagu oleks tegu möödunuga. “Kui säärane isik sai vabalt ringi liikuda ja vähe sellest, pidada kloostris ema oma voodis, siis oli õhkkonnal selge paralleel Soodomaga. Jah, möönan...” Korraks katkeb Huldeni lõng, hinnang tundub liiga karm, ent küürakas ei meeldi talle tõepoolest. Tema vistrikesse uppunud reetlik lõust. “...võibolla on olemas tavasid igasuguseid – aga mina oleksin soovinud näha midagi traditsioonilisemat.”

Kerjus on osav. Mõlemad käed on tal suletud luukerede käte vahele, kuid see teda ei pidurda. Ta suudab hoida ka hammastega mütsi, millesse püüda almuseid ja münte. Kullakangid rändavad tema eest mööda, kuid tema seda justkui ei märka. Ta rehkendab oma väikese maailma mõõtmetes, tasku on täis paarist närusest lõngast, riideräbalast, vaskmündist.

Tuul kiigutab kõrsi ja rõivaid. Hulden tunneb rohu lõhna. Isegi hääli võib kuulda, hingamist. Kerjus ja mõrtsukas kindlaks tehtud, libiseb Hulden edasi.

Surmatantsu keskosas on mugavalt koha sisse võtnud pagari valge torbikmütsi alla varjunud paksu punetava näoga asjamees: Miragael. Tema tunneb Hulden kohe ära.

Temast mööda libisedes pilgutab Hulden äratundmise märgiks isegi silma. Võrukaelast pagar pilgutab talle vandeseltslaslikult vastu.

 

Mälupilt.

Hulden õpib ülikoolis. Tuntavalt ontlik andekas edukas tark noormees.

Kaasõpilased näitavad saladuslikku raamatut “Metafüüsika”.

HULDEN: Kus sa selle said?

TUDENG: Tss!

Hulden peidab raamatu hõlmade vahele.

TEINE TUDENG: Ära loe! See võib rikkuda su karjääri.

TUDENG: Ja selline on Jakob, kellele ennustatakse nii suurt tulevikku!

TUDENG naerdes: Saadetakse inkvisitsiooni piinapakule.

Õues vaatab kaant, autor on Miragael Fabrika.

Pärast loeb: “Tema on õhk...”

HULDEN: Justnimelt õhk.

“Kas saab siis tühipaljas inimene, kes on õhk, teha olulisi valikuid ja langetada tähtsaid otsuseid oma piiratuse pinnalt, kas küünib ta nägema Tema otsuseid; seesugune ettekujutus oleks kõrk ja ülbe! Tema näeb ise, mis õige ja vale. Ka Tema on õhk.

Raamat sööbib Huldenile hinge.

 

Mälupilt.

Albert kuulab ehavalguses kaamena Miragaeli.

ALBERT: Maailma loomine... Maailma koostis...

MIRAGAEL: Jah, inimeste maapealne eksistents on venitatud nööri kombel pikaks ning kõik nad, absoluutselt kõik kuni kõrgeima paavstini välja, on selle pika-pika nööri külge riputatud nagu märg pesu väljal kuivamas kahe puu vahel või nagu surmatants... mine vaata seda maali,  see leidub ka meie kiriku käärkambris... Albert, sa ei aima, kui rikkalik on tegelikult maailma varalaegas, kui palju olemas tarkusi ja nendest kootud raamatuid.

Albert hoolitseb kõigiti Miragaeli kui targa inimese eest.

Teine samasugune kord.

MIRAGAEL: Vaata, Albert! Päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb!

Ilm muutub tema sõnadest tumedaks, ähvardavad sajupilved sõuavad üle laotuse. Kõueilm katab loojuva päikese, välgud sähvivad, nooled valgustavad maad. Albert leiab, et see ei saa olla õige asi.

Miragael läheb harjumuspäraselt tervitama videvikku.

MIRAGAEL: Aga sina, vend.

Albert aga kannustab hobuse ja sõidab linna.

Palub katedraali sisselaskmist. Kirikuteener takistab teda uksel. Albert annab kollase kirjarulli tema kätte.

ALBERT: Andke see palun õpetatud nõukogule.

TEENER: Aitäh. Lahkuge. Siin ei tohi seista.

ALBERT: Ma jään ootama. Nad kutsuvad mu sisse.

Teener vaatab Albertit imestunult, aga lähebki sisse.

Vikaar loeb kirja.

KIRI: Kloostris pesitseb keegi Miragael. Maskeerunud salakuulaja piiri tagant. Iseäranis kahjutoov ja ohtlik on Miragaeli usk, mida ta on jutustanud vend Albertile. Miragaeli õpetuse järgi on Tema pöörane loodusjõud, mis teinud inimese enese näo järgi. Ka inimene olevat õhk, samuti tuli ja päike. Aga see on vale, sest inimene on luu ja liha. Munk Albert Iisaku kloostrist. Inkognito.

VIKAAR teisele mungale: Päh, mis on sel sellil vaese Miragaeli vastu. Läks peast segamini, põles läbi, jooksis Iisakusse närve parandama. Aga tema raamat on ju hea. Või ei ole?

Munk vaatab igaks juhuks maha.

MUNK: Kui ausalt öelda, siis on jah. Aga ka mitte lõpuni. Ta on keelatud.

VIKAAR: See on ainult kuulujutt. Seda ei olegi pandud kirikuvande alla. Selle järgi tohib ülikoolis õpetada.

Teener kutsub igavleva Alberti hoonesse.

 

*

 

Surmatantsijad kepslevad murul nagu lambad väljal. Hulden näeb, kuidas Martini moodi arst tilgutab dinktuuri teistele silmadesse. Nende silmad löövad aina enam särama ja nad paistavad aina rõõmsamad, aina muretumad. Nad on õnnelikud ega märka Huldenit endi keskel.

Et ta neid vaatab.

Jakob Hulden jätkab käed seljal rohuväljal uidates oma kõnet, mida keegi ei ole palunud ega ka oodanud temalt.

HULDEN: Udustes targutustes, mis jätkusid aastaid, sai Albert kuulda maailma loomisest ja koostisest, ja kujutles nende põhjal ei tea mida, sest tal puudus vundament, mille põhjal teha otsustusi. Aimamata, kui rikkalik on tegelikult maailma varalaegas, kui palju olemas tarkusi ja nendest kootud raamatuid, asus Albert lõputu aja nende hullutavate lugude siiras lummuses. Aga küürakat see muidugi ei vabanda… Sellal kui tõelised mungad käivad hommikuti liivas püherdamas, uluvad, on vagad ja pühad, laskmata ühelgi patusel mõttel enese üle võimust võtta, asub see küürakas, nagu teame, voodis koos emaga… Jääb igaveseks teadmata, mida mõtles või kaalutles Albert…

Taas kõneleb ta minevikus.

Võibolla aga surmatantsijad lihtsalt ei hooli sellest, las ta vaatab ja räägib. Sealpool maali pinda neil ilmselt muresid kaasas ei ole.

Vaimulik isa küürutab abitult oma kahe luukerest kaaslase vahel. Pea ripneb rinnale, nagu tunneks ta jubedaid põrgupiinu. Ta püsib vist üldse vaid nende käsivarte najal püsti, tantsib nende käte vahel rippudes, ise peaaegu samasugune kui luukere, sinakas siidpalakas paljastamas piitsõhukest käsivart, mida määris haiglaslik verenire.

HULDEN omaette: Keda ta meenutab? Isa Isidor? Lautomängija Fortepian? Mina ise? Kõik, kes saabunud mujalt, nagu ka usk on toodud taevast ülevalt. Lõpuks võib see olla ka vana Aabram, Iisaku ülempreester ise. Ei, minu võib välja jätta. Mind ei saanud kunstnik maalida, me ei ole siin kohtunud... Kui just ei ole maalitud mind tantsiva vaimuna... Või järsku on nii, et lihast ja luust inimene ning vaim asuvad sedavõrd eraldi, et nad ei kohtugi omavahel?

Ta vaatab instinktiivselt ringi, ega keegi ei märganud ta mõtet.

Lautomängija vaatab Huldenile kaastundlikult otsa ja võtab tal käest. Ta talutab Huldeni maalist eemale, taas on mullast keldripõrand nende all.

Päikese ähmases valguses paistavad võrsed mullast kerkimas. Niisked valkjad varred nagu ussid, mis püüdlevad üles päikese poole.

 

*

 

Isa Isidori kõver muie häirib suletutiga võõra olemist.

Keskpõrandale sööstab Albert, küürakas veiderdaja. Kummardub veel sügavamalt kui virtin-vanaeit. Ta paindub ootamatult hästi, nina koliseb vastu paljaid varbaid ning lihaliud ei väärata ta väljasirutatud peopesal.

Vanaeit haakub küüraka küünarnuki külge, pildudes hulgaliselt reveransse, knikse, passaaže, sekka tantsusammud.

Küürselg rabab samal ajal pealtvaatajaid sellega, et sooritab lihaliuaga hüppe või tantsusammu mööda põrandat, vanaeit käevangus.

Etteaste on veniv ja primitiivne, kaks taaruvat klouni. Tants on skandaalselt ühekülgne. Aina kordub ühesugune repertuaal.

Võõras hakkab märkama, et paar tantsib kogu aeg mööda mingit vaevuaimatavat sipelgarada. Iga ring algab tema juurest, seda tähistab alandlik kummardus, ning rullub siis ikka ja jälle ühe kindla orva suunas, saadetuna ebamäärastest sõrmeviibutustest.

Lähemal vaatlusel ei olegi need nii ebamäärased. Kui sealne asukas Miragael end liigutab – taibates ilmselt, mis kavas –, vahetab oma trassi ka sipelgatee. Tundub, nagu ootaksid nad vaid võõra käsku, et teda kinni võtta.

Nõnda mitu korda järjest. Kuni külalisel hakkab igav. Haigutades, peaaegu tukkudes näitab võõras sõrmega Alberti peale.

Nürimeelne tants lakkabki. Küürakas pudeneb vanaeide vangust, paindub varmalt allapoole, kaardub põrandani ja tardub võõra ette nagu sild. Võõras patsutab sellele sõbralikult nagu hobuseturjale.

Ülempreestri nägu moondub, kuid ta ei lausu sõnagi.

Alberti süda juubeldab õiglusest ja rõõmust.

Ta minetab ülearuse pehmuse ja magususe, mis teda senini ümbritses., kellest Ta pilk libiseb üle kloostrielanike. Neid kõiki on ta pidanud lakkamatult ümmardama. Nad paistavad ootavat temalt praegugi liudade ettekandmist, ehkki alles oli see toimunud. Sea jäänused seisavad neil kaussides ja sõrmede vahel.

Ta vaatab uhkelt ümberringi. Glasuuri alt vaatab hambaid irevile ajades must hunt söögisaalis. Kuid edasi juhtub midagi arusaamatut.

SULETUTIGA MEES: Pööra pahupidu tasku!

Albert on täielikus jahmatuses. Miragael on ikka alles vahistamata.

Albert hakkab varmalt taskuid rebima, näidates, et nendes ei ole midagi peale tühjuse.

ALBERT: Tühjus, isa, tühi tuul.

Võõras kutsub etteheitvalt pead vangutades kaksikvennad Pauli ja Martini enese juurde, rivistab nad koos nende mullaste labidate, hangude ja rõivastega üles nagu sõjaväe ning osutab sõrmega Alberti peale, kes seisab keset kandelaabrite halastamatut valgust.

SULETUTIGA MEES: Tühjus?

Võõras nookab lõuaga kaksikvendade suunas.

ALBERT: Tühjus.

Paul ja Martin haaravad küürakal kummastki kaenlaalusest ja raputavad ta pahupidi nagu vaadi. Jalad siplevad lae all. Küüraka nägu värvub tumepunaseks. Ta ähib nagu vähk. Taskust pudeneb põrandale vaskmünt.

MITMEST SUUST: Raha?

“Raha…” kajab läbi kloostri.

Kloostris valitseb haudne vaikus. Võõras vaatab parastavalt Alberti otsa. Jünger laiutab abitult käsi.

ALBERT: Ei olnud… See pani!

Ta osutab konksus sõrmega täis vihkamist Miragaeli peale.

Ülempreester istub ja Isa Isidor istub tema vasakul käel, vasaku õla taga nagu vaim. Isa Isidor räägib malbelt, oma kõige avatuma naeratuse saatel ning laksutab keelt.

ISA ISIDOR: Aeg rääkida, aeg armastada… Mu armsad, kätte on jõudmas Tõelise Tema müsteerium, jaa!

Taas on pool Isa Isidori näost varjatud pimedusse.

MIRAGAEL omaette: See... See võib võtta endale mistahes kuju...

Ta näeb vaimusilmas uuesti, kuidas lennutab tulle Isa Isidori raamatu. Ta kahetseb taga raamatu põlemist ja tunneb hingevalu, kuid on enda teadmata tegelikult lennutanud tulle nõiaraamatu. See paljuneb, nõiad ja nõiakesed asuvad nurkadest teele.

 

*

 

Randa ilmuvad lodjad, tuues endaga kootidega mehed neilt kaugeilt maastikelt, mis jäänud silmapiiri taha.

Nendega on kaasas Tõeline Tema, keda nad kummardavad niitudel ja väljade peal.

Ent ka ülempreestri varahommikusel palvel, karjatusel päikesetõusu poole on edu: piiri tagant tõuseb sõidule vanker. Seda juhib elevant. Elevanti juhib Tema. Ainult et see on teine Tema.

Piilurid toovad selle kohta kloostrisse äreva teate. Hobused hirnatavad, justkui tundes vere lehka. Selle nimi olevat Tõeline Tema, öeldakse.

 

*

 

Võõra kõike läbi nägevad silmad peatuvad Miragaelil.

SULETUTIGA MEES: Ma tean, et ei pannud raha sinna see kloostrivend.

Ta lausub seda vaikselt ja mornilt. Nagu oleks miski maailmas vahepeal teiseks muutunud.

Vares lendab akna tagant läbi. Teine vares, seejärel terve parv vareseid, kaarnaid ja ronki. Linnud lendavad etteheitvalt ja käratsedes.

See vaikne aimdus sunnib võõrast kiirustama.

SULETUTIGA MEES: Mina – mina ise panin.

Albert vaatab võõrast segaduses, vaevalt olles üldse võimeline midagi mõtlema: isand naljatab!

Ent miski võõra naeratuses tundub tume. Albert laskub põlvele, seejärel vajus igaks juhuks pikkamisi maha ja suudleb võõra jalga – nagu tänutäheks. Kordab võõra hõlma külge klammerdudes.

ALBERT: Sina panid? Sina panid?

Võõras käsib tal püsti tõusta. Naeratus jääb tumedaks.

SULETUTIGA MEES: Selle teatega, et inimene on õhk, tuli, päike – sellega on näidanud munk Albert sõrmega kogu Iisaku kloostri peale. See on suur, korvamatu süü. Õpetatud nõukogu juurdlus on tuvastanud järgmist. Esiteks, oletame, et kõik peale ülempreester Aabrami asuvad Iisaku kloostris uskumise kütkes, et inimene on päike. Või kui mitte päris päike, siis ometi vähemalt väike soe pehme päikesekiir. See on väär usk. Või oletame äkki, et hoopis munk Alberti teade on väär?

Puhtaks klopitakse isegi Alberti rõivad ja turi, et ta oleks võimalikult kena.

Albert seisab kahvatult langetatud päi.

SULETUTIGA MEES: Sa oled valetanud jüngri peale vaskmündi osas… Sa oled soovinud jüngri hukku… Sa oled mõrtsukas…

 

*

 

Munk Albert heidetakse Pauli ja Martini poolt sõna lausumata suurde hauda, mida nad on hoolega kaevanud. Viimane, mis temast näha, on siplevad jalad.

Virtin-vanaeit heidetakse talle järele.

Ikka veel mahuks inimesi, sedavõrd suur auk on maas.

MUNGAD: Head teed sul minna!

Nad lehvitavad surnud kaaslasele järele, mustad hõlmad tuules valla.

Ülempreester vaatab talitust vaikides ja langeb siis üksi lumele palvetama. Ta asub täielikus segaduses, hullumise äärel. Vanaeidest ei ole tal võibolla kahju, kuid munk. Miks ta ei astunud vahele, omaenese kloostris? Kuidas ta ei kaitsnud oma õpilast, liha oma lihast? Ta vanad silmad peavad nägema, kuidas nende all hukatakse inimesi!

ÜLEMPREESTER: Tema saatis mulle katsumuse, aga ma ei läbinud seda, ei tundnud isegi ära... Tee nii, et ma teaksin nüüd ja edaspidi, ikka ja alati, et mu südame taaka ei ole võimalik maha pesta, ükskõik kui põhjalikult ja kui karges vees küürin ta ennast edaspidi jões.

Kogu ülempreestri vaevaga püstitatud elu on kokku varisenud. Isa Isidor lendab tema vasema õla taga.

 

*

 

Äkitselt raputab lautomängija Huldenit õlast, nagu oleks ta jäänud tukkuma.

LAUTOMÄNGIJA: Vaata, vana Aabram on ärganud! Ta on pesnud end saunas! Tulelont on Alberti kätte pääsenud! Tule, isa!

Hunden märkab, et lautomängija hoiab ikka veel kinni tema käest. Ta rebib oma käe vabaks ning pistab jooksma. Ta on õues. Jookseb kõikmõeldavatel käänakutel, oksarägus end ära lüües. Kõrvus on Jeannette´i hääl.

JEANNETTE: Nüüd ma tean, et sa kardad, Jean.

Jeannette´i hääl ei jää jooksmisele vaatamata temast maha, pigem muutub tugevamaks ja nõudlikumaks.

Jakob Hulden tõstab silmad ja vaatab.

Jeannette seisab oma kauneima naeratusega tema ees ja sirutab talle käe. Nad puudutavad teineteist.

JEANNETTE: Ma teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas, Jean.

Hulden seisab tardununa ta ees. Rumala naeratusega. Tunneb end nõiutuna.

JEANNETTE: Ma vannun iseenese juures – nii nagu ma olen Jeannette, teen ma su soo suureks nagu liivarand.

See on kütkestav kiusaja nagu sireenide laul, Hulden ei püüagi selle eest põgeneda. Rahu on ta hinges. Ta tunneb, nagu oleks ta tõusnud elule. Ehkki otsis hoopis midagi muud neist rõsketest keldritest katakombidest.

Hulden avastab end keset lumehange pikali. Ta vaatab üles. Seal polegi lautomängija nägu. Hoopis kiriku torn sirutub taevasse. Pikk sihvakas must torn viskub nagu tundlaots otse Tema suunas.

Süsimust sünge torn nagu etteheide inimestele nende väiklase elu ja südametunnistuse pärast.

Pilved on madalal, tippu ei ole näha. Hulden kujutleb, kuidas torni tipus istub Tema ülalpool pilvepiiri ja vaatab oma kõikenägeva halastava pilguga alla.

Huldenil hakkab külm. Ta viibib särgiväel. Klopib rõivad lumest puhtaks ja hakkas kergelt lõdisedes minema kirikust eemale. Mingite hoonete suunas.

Ta astub kellegi jalajälgedesse, mis paiknevad veidi liiga pika vahemaa tagant ja sunnivad hüplema. Ka kingi ei ole tal jalas, ta on paljajalu.

Ta sumpab kergelt nagu muskushirv.

Huldenil on nähtavasti väga külm, sest talle ilmub viirastuslik nägemus, nagu sammuks ta mäest alla. Tal on imeliselt hea tunne. Tema kõrval sammub ülempreester, kes juhatab teed ja talutab teda lõa otsas. Nad on keset küla.

Siis on korraga palju munki koos. Ülempreester tuleb alla mäelt. Äsja on ta pidanud kirikus müsteeriumi. Nägu särab tal, nagu oleks ta edasi kirgastanud Tema kirgastust mäel, millal Ta mõistis, mida tähendab kannatus ja olemine eimiski. Ta astub oma jüngrite juurde ja ütleb neid puudutades.

ÜLEMPREESTER: Ärgake üles ja ärge kartke.

Ülempreester-nägemus seisab Huldeni kõrval ja tal hakkab soe.

ÜLEMPREESTER: Näe, siin on tuli ja puud.

Hulden läheb mööda väikest jalgrada, aina eemale kirikust. Ülempreester kõnnib ta kõrval, ta vasema õla taga.

 

Mälupilt.

Hulden tunneb, et on seda külmust varem juba läbi elanud.

Hobune heidab hinge. Mets. Öö. Hulden ei leia teed Iisaku poole.

Lumi tuiskab, tuul rebib kasuka seljast, lumi matab saapad. Hulden hüüdleb Tema suunas.

Hulden särgiväel ja paljajalu kahlamas lumehanges. Lõdiseb külmast lagedal väljal ja loobub isegi hüüdlemast.

Talle tundub, nagu oleks tal süda must. Nagu oleks tal süü hingel, ehkki ei ole.

HULDEN: Raport. Neetud raport. See on ainult ettekääne. Ikkagi lõks. Vaenlased. Kadedad. Isa, mida ma olen sulle teinud?

Hulden rebib särgi puruks ja tõmbab selle alt välja külgtasku. Sobrab selles. Leiab vikaari kirja. Viibutab sellega tuisus, püüdes märku anda.

 

Hulden sammub endistviisi koos ülempreester-nägemusega. Mingisugused võõrad inimesed tulevad neile jõe poolt salkadena vastu.

Tundub, et nad voorivad kirikusse, et saada osa müsteeriumist, et vanad ajad on tagasi tulnud, kui kirikus oli rahvast, kuid siiski mitte. Nende ees asub Iisaku küla. Ühel taluhoovil etendatatakse neile etendust.

Keegi, keda rahvas ümbritseb suure austusringiga, kallatakse jõe ääres üle ristiveega ja sammub sealt okaskroon peas tummalt kiriku juurde.

RAHVAS: Tema nimeks on Aabram.

Teises peaosas esineb eesel. Aabram üritab eesli seljas sõita, kuid see kõigutab rahva vaimustunud hüüete saatel pead nagu vurri kaela otsas ja seisab tõrkudes, kuni Aabram ronib maha. Tema naine samal ajal aga sünnitab saunas.

Tulelondid haaravad sellal juba maju. Varandust päästes – ja väiksemad lapsedki on majades – jääb mõni kokkukukkuvate sarikate alla. Ahastus kisendab taevani. Aabram on kadunud. Eesel seisab nukralt väljal. Tigedad heidavad ta tulle.

 

*

 

Inkvisitsiooni ratsu valjastatakse kiiresti ja suletutiga võõra poolt tõmmatakse ülempreester munga haua servalt kui tomp nööriga hobuse turja külge kinni, et ta ei kaoks. Kuid temal ei olegi mingit soovi kaduda.

 

*

 

Huldenile tuleb vastu käratsedes ja hullates inimjõuk, hulk kaltsakaid, käes hangud ja viglad. Nad on kui koobaste elanikud, kes vidutavad valguse käes silmi. Või nagu maha astunud maalilt, mida ta vaatas.

Nad ei ole luukered, kuid ka mitte nagu elusad tantsijad nende vahel. Lähemal silmitsemisel tundub sarnasus maaliga veelgi suurem. Ta näeb inimeste hulgas nii luukeresid kui ka kunstniku poolt joonistatud arhetüüpilisi tegelasi. Võibolla nad ei olegi kumbagi eraldi, vaid kahe vahepealsed.

Ta ei karda neid. Nemad aga ei paista teda märkavatki. Nad sammuvad puust ja kaltsudest kujusid kandes rõõmsas rongkäigus temast mööda.

Rongkäik algab väikese ja vaikse harda tulemisena, kuid Huldenist möödudes löövad rongkäigu kohal loitma värvid ja kangad. Keegi siiski märkab teda.

HÄÄL ebalevalt: Jean!

Selja taha vaadates leiab Hulden kiriku ukse avatuna. Inimesed voolavad sinna sisse, arstid, sadulsepad, parisnikud, isegi mõrtsukad võibolla. Ka Hulden pöördub tagasi. Sammub mäest üles, kirikuteed.

Jakob Hulden avab kiriku rauast ukse. See kääksatab ja mõned lähemalolijad pööravad pead tema suunas. Kuid tema ilmumine ei tekita neis üllatust.

Miragael räägib ja lautomängija saadab teda kandlel.

HULDEN omaette: Imelik mõelda, et ta arvab, et on minu seemnest eostatud poeg... Ning et mina, munk Jakob Hulden, olen Jean, kes seda ise ei tea?

Kes ta oli, kas Jakob või hoopis preester Jean, kellest oli mälestus, et ta, kelleks näis teda pidavat Jeannette?

Pühakoht on täis mehi, naisi, lapsi, kilkeid. Huldeni meelest on see hea. Üks kapuutsi alla mattunud naine nihkub vargsi oma hämarast taganurgast ja istub tema kõrvale pingile. See on Jeannette.

HULDEN omaette: Imelik mõelda, et ta arvab, et ma olen tõeline elu vaimulik, munk, kes leidis enesele naise ja külvas seemne. Ja ma ise seda ei tea?

Tuli lahvatab kiriku võlvide alla. Lautomängija käes on tulelont ja ta mängib meloodiat. See tuli on lauto, pillist tõuseb tõrvik ja muusika ei lakka.

Kummalisest lautomängust haljendavad aasad ja kaunilt läigib kastepõld taamal. Oleks justkui suvi. Lautomängija ümber kogunevad head vaimud. On ju ülempreester õngitsenud nad välja nende haudadest, nende pühitsetud mullast ja toonud üles, Temale ligemale.

HULDEN omaette hõisates: Kuidas ma olen tahtnud elada selle silmapilguni siin. Kuidas kõik hinged on omavahel vennad ja õed. Ja seda ka Jean ja Jeannette – sinu vanemad? Eks ole, armas Fortepian!

Hulden näib otsivat kinnitust oma mõtetele. Kuid ta ei ole ju rääkinud sõnagi ja nõnda ei saa temaga kaasa õhata. Ometi lautomängija siiski noogutab leplikult.

Nad on kõik noored, vabad, õnnelikud.

Isa Isidor astub maha altariristilt ja tuleb nende sekka. Nad tervitavad teda huilgamisega, ehkki võibolla ei ole see kirikus kohane.

ISA ISIDOR: Üks inimene tegi suure söömaaja ja kutsus paljusid.

Isa Isidor astub pikkamisi, püstipäi, alasti kiriku haigutavast mustavast uksest välja, soomused sätendamas seljal.

Keegi ei vaata tema suunas.

Miragael jutlustab.

MIRAGAEL: Kõik, kes me oleme siia kogunenud, on vaimud. Ja see on hea. Koguduses ongi vaid vaimud lehvimas. Ja mitte kehad, mis lohisevad ringi maa peal. Täiuslik vaim on kogudus ning just nii palju aub igaüks koguduses, kui palju ta on täiuslik ja ühisosa. Pange mu sõnu tähele – erinevus on Selle töö.

 

*

 

Kaksikvennad ilmuvad, labidad õlal, kloostri söögisaali, istuvad roidunult laua taha ja ootavad süüa. Klõbistavad nugadega. Tunnevad end ebamugavalt ja vaatavad nõudlikult ringi.

Söögisaalis on ka Miragael, aga tema otsa ei taipa nad vaadata. Tema ei ole pakkunud neile kunagi süüa.

MIRAGAEL: Te viskasite oma toitja mullaauku.

Kaksikvennad urisevad vastuseks nagu šaakalid.

 

*

 

Suletutiga mees ratsutab mööda kahest kinnituisanud korjusest. Üks on hobune. Teises tunneb ta külgtasku järgi ära kaplani ja paljastab pooleldi näritud kontide ees pea.

SULETUTIGA MEES: Tema arm olgu kõikidega. Mine rahus.

Ta lausub seda pikaldaselt, isegi naeratab. Seob ülempreestri hobuse turja küljest lahti ja laseb ta vabaks. Lubab endale väikese puhkuse enne pikka teed ning vaatab häitsmeid lõõgastades järele, kuni ülempreester ukerdab oma teed.

 

*

 

Suvi. Helge sinine taevas.

Aabram ja Iisak vaatavad, kuidas jäärast saab põletusohver.

TEMA hääl: Ma vannun iseenese juures! Sellepärast, et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega Iisakut, õnnistan ma sind. Ma teen su soo väga paljuks – nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres. Ja sinu soo nimel õnnistavad end kõik maailma rahvad, sest sa võtsid kuulda mu häält!

Aabram ja Iisak laskuvad mäest alla neid ootavate noorte meeste juurde. Nood tõusevad ja nad lähevad üheskoos edasi mööda imekaunist maastikku. Eesel läheb nendega.