TEISEL POOL VIHMASADUSID
Mait Raun
kuuldemäng
rmt: Armastuse lood
Mees
Katrina
Direktor
Uurija
Lehepoisid
Kiosköör
Vihm.
LEHEPOISID: ...esikülge! Vapustav kõne! Puha paljastused!
MEES: Jälle on nad tänaval. Piiravad ümber igaühe, kes julgeb sammugi tänava suunas astuda. Vastik, veel vastikum kui vihm. Alati varitsevad just minu maja ees. Saaksin ma neist ometi märkamatult mööda hiilida.
LEHEPOISS: Pikknina-onu, ainult siit saab lugeda, kes tappis lehepoisi! Ärge olge koi, pärast võite panna prügikasti põhjaks! Suurepärane põhi!
MEES: Nagu oleksid nad siin vaid karjumise pärast, sest lehed lipendavad hooletult üle käsivarre, kuni vettivad. Kuni hakkavad narmendama. Kuni lagunevad. Siis on õhtu ja tänav saab rahu.
LEHEPOISID: ...vaese Ameerika lehepoisi! ...juhtub ainult Ameerikas!
MEES: Kuidas ma välja näen: tavaline. See paistab lehepoiste silmadest. Ja kostab nende häälest. Jaa, armas direktor Urgart, asjata lootsid mind murda: ma elan siiski! Kuigi sa ei pea seda võibolla eluks, tollal ei pidanud minagi.
"Tollal" on kõigest sõna. Siiski ainus niit, mis seob minevikuga. Niidi otsas ripub inimene, kes ei targutanud, vaid tegutses. Aga mida ta tegi? Urgart ütles "kärbsepesa". Mõtlesin, niipalju siiski mäletan, et ta keel vääratas. Sest ma ehitasin ju tehase.
Aga ka praegu on elu. Koguni prügipang on täis saanud. Mis saab olla võluvam kui teekond pangega: tagatrepist alla, üle õue, puuriida vahelt tänavale, siis majalobudikest mööda. Ma hoidun alati vasemat kätt, kuigi seal seinad praksuvad ja jalgade ette variseb katusetükke.
Sest teisel pool on üks salakaval keldriaken. Hämar, kurjalt haigutav avaus, kus tavaliselt ulub tuul. Isegi ruut puudub. Aga mõnikord valgustab ruumi ähmane lamp. Tumedad kogud, jutukatked. Tundub, et iga hetk sirutub aknaaugust käsi ja näpistab mööduvat jalga. See ei pea olema ometi minu jalg!
Aga täna, nagu neetud, ei leia ma vasakut tänavapoolt üles. Seisan nagu sõge, pang käe otsas. Mõni arvab, et äkki ma kardan. Urgart viis mu vist siiski endast välja. Uuh!
KATRINA: Teie kummardused on väga kenad! Olete vist peen poiss, pidanud palju kummardama! Kuhu te nüüd äkki jooksete? Tulge kohe tagasi ja vaadake veelkord siia alla. Ma käsin teid. Jaa, te olete üsna ilus mees. Ainult väga kurb.
MEES: Kas teie elate siin? Enne olid siin teised!
KATRINA: Räpane oli siin tõesti.
MEES: Eile teid veel ei olnud.
KATRINA: Kuidas nii! Lihtsalt keegi ei oska nii madalale vaadata. Miks te olete kurb, võõras mees?
MEES: Kas te teate, mis on rootsi kardinad?
KATRINA: Ei ole kuulnud.
MEES: Need ripuvad mul silmade ees.
KATRINA: Te olete vist luuletaja.
MEES: Kui keegi meist on luuletaja, siis on seda armas direktor Urgart!
KATRINA: Miks te vait jäite? Jätkake.
MEES: Ma ei ole luuletaja.
KATRINA: Kes on Urgart?
MEES: Ta röövis mu aastad, mu töö. Korjab aurahasid ja süüdistab, see on igav jutt.
KATRINA: Olge nüüd! Aga teile lähevad südamesse liiga veidrad asjad. Parem võtke pannkook.
MEES: Kahju, et teid tüütasin. Oh ei, ma ei taha!
KATRINA: Te valetate, vanapoisid tahavad alati.
MEES: Te olete vist maalt.
KATRINA: Ei, kuu pealt. Ja näen sellepärast kõike. Nagunii tulete sama teed mööda tagasi. Teist teed ju ei ole.
MEES: Oleksin pidanud küsima ta nime. Kas ma tõesti olen juba sedavõrd võõrdunud? Ikkagi lihast ja luust inimene, keegi, kes tooks mulle külakosti. Sinna, kuhu ma varsti lähen. Urgart toob muidugi ka, torkab kanakoiva läbi trellide, kummardab ja lausub: nii nagu tahavad vanapoisid, sir! Tilgutab silmast pisara.
Kummaline, juba ammu oleks pidanud niiskus seinad läbi leotama, pehastama tapeedid, siiruviirutama inimesed. Kui kaua need lobudikud juba püsti seisavad. Kui kaua see veel kestab. Nüüd viimaks paistab ka väljak. Ainulaadne kogu maailmas: kolmteist prahitünni, ümberringi lage maa, solkiviskavad inimesed.
Katrina - milline ilus nimi! Kes sosistas selle?
Vihm.
DIREKTOR: Seiske! Ärge liigutage! Väga hea, nüüd rääkige!
MEES: Siin on üks ülimalt arusaamatu paberileht: libises ise minu juurde, tuli koos tuulega.
DIREKTOR: Suur tänu! Olen täna kuidagi hajevil, nähtavasti läheb ilm jälle halvaks. Teate, kunagi juhtus õnnetus, ma kukkusin ja nüüd on enne vihma alati nagu vatt peas.
MEES: See on nohu. Te ei jahmugi? Ei kavatse anda selgitusi?
DIREKTOR: Väga õige! Hakkan vist jääma vanaks, ei jaksa rabelda. Jaa, ei ole enam noor. Aga ei saa ka erru minna. Või äkki suudate teie leida inimese, kes võiks mind asendada?
MEES: Mis inimene te olete, Urgart, see paber ei lähe teile üldse korda?
DIREKTOR: Mis küll on juhtunud teie närvidega! Meie ametis ei tohi olla üldse närve. Näib, et te peaksite minema erru. Muidugi kahju, väga kahju, olete ju alles noor mees, kust ma leian päevapealt inimese, kes teid asendaks.
MEES: Miks on paberil minu allkirjad? Ärge irvitage maaslamaja üle. Tulpade kaupa minu allkirjad.
DIREKTOR: Oh, kuidas te olete petnud mu lootusi! Ladusin teie turjale nii palju lootusi, suure-suure lootuste koorma, vedasime ju kaua aastaid sama vankrit. Ja te ei ole õppinud vähimatki, räägite paberitest. Tunnete end maaslamajana, seda meie ametis; siis te ka olete. Milline nohu.
MEES: Selle neetud paberilipaka peal harjutasite te minu allkirja.
DIREKTOR: Harukordselt puhas mäng! Saite karpide ostmiseks miljoni, aga tehingust mitte jälgegi. Öelge palun, mida te teete nii tohutu hulga karpidega, need ei mahu ju teile tuppa ära.
MEES (omaette): Oh Urgart, vana rebane! Hoone ei olnud veel valmis, aga juba pudenes krohv, tellised kukkusid seinast, vundament hakkas vajuma laiali nagu savihunnik; olime vaesed ja jäime ehitades veel vaesemaks, kuni lõpuks oleksime saanud tehase asemel varemed. Kuid nüüd, Urgart, sind kiidetakse.
MEES: Me oleme seotud sama lõa otsa.
DIREKTOR: Vaesed karbid! Tänaseni seisab silme ees, kui nõtked ja värsked nad olid, kuidas lõhnasid papi järele. Kahjuks ei olnud neil õnne. Te sahkerdasite nad halastamatult maha. Raudne mees: terve miljon oma põhjatusse taskusse ja isegi silm ei pilgu.
MEES: Neid ei ole kunagi olnudki. Lõppude lõpuks oli see teie mõte.
DIREKTOR: Kuidas ei olnud! Kui ometi leidub märkus nende ostmise kohta, ühes neist põhjatutest mustadest kaustadest, all teie allkiri.
MEES: Te võltsisite selle! Mul on tõendeid.
DIREKTOR: Kas te olete kunagi näinud, et keegi hoiab midagi hädaohtlikku kaustades, mis maha kukuvad? Milleks elu nii rumalasti nahka panna: puhusite tehasele elu sisse, aga ise langesite verest ära, sirge kirjutati minu, kõver teie arvele. Vahest olete kuulnud, mis sai minu asetäitjatest, kui olin allpool, meister, töödejuhataja.
MEES: Ka nemad läksid vangi.
DIREKTOR: Miks vangi? Neid karistati tingimisi. Töötavad mõnevõrra madalamal, selgus, et ehitamine ei ole nende ala. Aga vaadake mind - mina muudkui tõusen ja tõusen.
MEES: Ma palvetan, et te hakkaksite langema ja teeksite seda kuni põhjani. Tühjendaksite kogu karika, mis on täis meie pisaraid.
DIREKTOR: Te aitaksite mind väga! Minu üksildase palvetele on jäänud kõrvad ikka ja alati kurdiks, võibolla ei ole ma osanud olla küllalt luuleline. Palugem koos, anugem.
MEES: Ma ei mõista.
DIREKTOR: Keegi ei suuda mõista! Teie, kes te pigistate pea käte vahele ja kraabite kokku selle miljoni, millest ei ole undki näinud, ja nälgite. Võidelge, võidelge ometi! Ässitage alluvad üles, tõstke mässu, siduge mind käsist ja jalust, pange vangi, tõuske ise direktoriks! Ametis ei ole aadet, ei ole süümet, ainult lubatu ja lubamatu, tuleb tunda elu seadust, veel ei ole hilja, veel saab kõike naljaks pöörata.
MEES: Ärge muretsege, ajad muutuvad. Koguni seinad, tummad ja kuulekad, varisevad peagi. Koguni hoone, mille me ehitasime.
DIREKTOR: Aga siis olen mina juba mujal!
MEES: Miks te topite mulle taskusse selle kortsus ümbriku? Kas te arvate, et ma olen pime?
DIREKTOR: Ärge häbenege, võtke! Täpselt miljon, pole vaja üle lugeda. Isiklik raha, ei mingeid sekeldusi. Te ei pea arvama, et Urgart ajab taga omakasu. Olen juba vana mees. Väike meene hüvastijätuks. Te ei võta? Hea küll, saadan postiga. On ju tõe mõõgal kaks tera - oleneb seadusest, mida ta parajasti lõikab. Kuid teie ei suutnud õppida seadusi tegema. Olete võilill või midagi muud niisama tühist. Inetu hall roots, mis kõlgub lõdvalt tuules, kõik õhku pillanud.
Sõnad mattuvad vihma.
LEHEPOISID: ...vapustav kõne! ...direktor paljastab alluva!
MEES: Nad lõdisevad juba, üdini läbimärjad.
LEHEPOISS: Pikknina-papi, hei! Täna ostate küll kogu tiraaži ära! Teie pilt on esiküljel! Vaadake ainult seda armetut lõusta!
MEES: Miks sa ei lähe ometi varju alla? Muidu ligunevad lehed läbi ja kes neid siis enam loeb.
LEHEPOISS: Olge mureta, ma hoian lehti hõlma all! Teie fotole ei lange piiskagi! Õnnetäht on teid sünnitanud, mõelda vaid, oleksin mina miljonär nagu teie, ma ei karjuks ammugi siin! Ja ei suudetudki lõpuni tõestada! Kuhu te jooksete? Annan lehe niisama, ilma rahata; teile tingimata, küll hiljem õiendate!
MEES: Kui nad veel kaua siin tolgendavad, ei jää muud üle kui virutada neile vastu lõugu.
LEHEPOISID: ...rahaafäär! ...hämmastav vedamine, nagu Ameerikas!
MEES: Kunagi olid mul üpris tulised rusikad. Keegi ei julgenud lähedal isegi aevastada. Lõin pidudel tüdrukuid üle, harjutasin maadlemist, elu seadused tuksusid minus, mitte minu ümber, rusikad muudkui sügelesid. Nüüd on see kõik möödas. Mul ei ole isegi prügipange panna muud peale tapeediribade.
Aga teekond pangega on minu elu: komberdan hurtsikute vahel ja mind valdab kummaline rõõm. Hoidun alati paremat kätt, sest teisel poolel kukub katustelt ja räästaste küljest teravaid laaste, ükskord oleksin peaaegu kiviga vastu pead saanud, seal on salakavalad majad. Uuh, ära kraabi mu jalga, Katrina!
KATRINA: Muidu sa äkki ei peatu ja ma ei saagi tänada. See oli lausa imeline rohi.
MEES: Kas lastel on nüüd parem?
KATRINA: Sa veel küsid! Eile ei liigutanud nad kättki, ainult inisesid, aga nüüd tõusid äkki päris ise jalule! Naabrinaine räägib, et kogu linn on nakkust täis, paljud hingeldavad. See tulevat vihmast.
MEES: Ka minu pea juba kumiseb. Aga kas just vihmast? Pigem protsessist; väsitas päris ära.
KATRINA: Andesta, et ma ei taibanud küsida. Ei taibanud isegi muretseda. Tundsin kõhunahaga niigi, et sa jääd vabaks.
MEES: Pole midagi. Eks ole ju lapsed tulevik, aga mina minevik. Kitsarööpmeline raudtee.
KATRINA: Mul hakkab hirm, sa arutad juba nagu vana inimene. Kas Urgart pidas sõna?
MEES: Nagu näed. Anti ainult tingimisi.
KATRINA: Siis on tore! Said talle ikka koha kätte näidata!
MEES: Need jutud, mis ma temast rääkisin - palun unusta need jutud. Põhjasin ainult kadedusest. Tegelikult on kõik teisiti.
KATRINA: Kuidas nii! Sina kõrvetasid näpud, aga tema lendab valitsusse, kuigi just sina panid tehase käima. Kusagil peab olema ka õiglus.
MEES: Vaata, Katrina! Armas direktor Urgart rebib end üles ka ilma tehaseta, mina paraku mitte. Selles on meie erinevus. Elul on omad seadused, mis parata. Ta tegi minu heaks niigi rohkem, kui pidi.
KATRINA: Mida sa pomised? Panen sulle piima sooja.
MEES: Ei midagi! Ainult vihma ladistab.
KATRINA: Võiksid ehk korraks sissegi astuda. Vaatad, kuidas me elame.
MEES: Mõtlesin, et peaksime tegema vahetuse - mina siia, teie sinna, lastele jääb tuba varsti kitsaks. Siis käiksid sina prügiämbriga mööda ja mina vaataksin aknast jalgu: millal tulevad need õiged!
KATRINA: Mis mõtet sellel on! Ka mina kasvasin umbes nii. Kuni ei mahtunud enam uksest sisse ja tulin ära.
MEES: Ma mõtlesin veel, Katrina. Üleeile esitati mulle süüdistus, eile kohtasin sind, täna toimus kohus. Aga sinul on juba kaks last. Kuidas saab see olla võimalik?
KATRINA: See on väga lihtne! Sa kaotasid koha. Su jalad jäid õhku rippuma. Et sa ei peaks maha sadama, siis aeg peatus.
MEES: Katrina! Ma ei ole ometi surnud!
KATRINA: Ära mine veel! Ma tegin ainult nalja. Mulle tundus äkki, nagu oleks aeg kummist. Et seda saab venitada. Paljugi, mis üks rumal naine võib suust välja ajada.
MEES: Ma ei kaotanud kohta, Katrina, läksin vaid teisele tööle. Kabinetti küll enam ei ole, kuid laud anti siiski. Mis saab olla töö juures tähtsam oma lauast!
Edasi - mis puutub aega, siis teavad kõik juba ammu, et see on liikumine ruumis. Isegi tagurpidiliikumine on aeg. Või minek prahitünni juurde ja tagasi, seegi on aeg! Ei ole õige, et aeg seisab.
Lõhutakse maja. Isegi vihmaga on töömehed ametis, kisuvad talasid alla, palgid on üdini märjad. Ka see on aeg: vana aeg jääb jalgu uuele ajale ja peab andma teed, isegi vihmaga.
Mina olevat soo? Kes seda ütleski. Muidugi armas direktor Urgart. Vetruv, sile, aga südames mülgas, korisev, uppuv. Iseendasse uppuv.
Jälgisin tema tegusid kaua. Kuritöö niidid jooksid läbi teie, palju niite. Mõelge, kes sõrmitseb teie niite?
DIREKTOR: Muudkui arvutate, vaene mees, muudkui koostate kartoteeke. Aga silmad ei seleta. Külm pea ei seleta. Millestki ei ole kasu. Õudne vihm, kallab nagu oavarrest. Nohu ja vihm.
MEES: Miks on prahitünnis raudkang? Veri. Kleepunud juuksed. Soe veri, äsja kleepunud juuksed! Mitte ainsat inimest läheduses, keda kutsuda appi, kellele teatada.
Kellele teatada? Kes usub mind?
Mind ta varitsebki! Lõi prooviks ühe suvalise pea lõhki, nüüd ootab nurga taga. Lõi selleks, et ma näeksin oma saatust, enne kui see mind tabab. Ootab selja taga, käes raudkang.
Neetud vihm - ei näe. Ei kuule samme.
Vihm.
MEES: Ma ei kavatsegi salata!
UURIJA: Täitsite kohust? Huvitav.
MEES: Kas see on ülekuulamine?
UURIJA: Jaa.
MEES: Kuid mina ei ole kedagi tapnud!
UURIJA: Ärge tehke ennatlikke järeldusi. Möönan vaid, et teil oli motiiv: solvang. Tuletage meelde, kas lehepoiss teid millegagi ei solvanud? Ta ütles häbematusi. Kui te temalt ajalehte ei ostnud, viskas ta selle poriloiku. Nüüd on lehepoiss kadunud.
MEES: Aga kus on tema laip?
UURIJA: Ka poolik ülestunnistus on samm edasi meie kolgatateel! Ta tuli teile raudkangiga kallale. Teie pidite end mõistagi kaitsma. Ületasite küll lubatud piiri, aga siiski enesekaitse, ei midagi ettekavatsetut, ainult ülearu tugev hoop!
MEES: Tuleb välja, nagu nõrgemalt oleks lubatud lüüa.
UURIJA: Lubatud, kui on väga nõrgalt.
MEES: Järelikult olen ma süüdi üksnes juhuslikult, kui olen.
UURIJA: Just nimelt! Solvang, enesekaitse.
MEES: Hea küll, ma võtan laualt kirjapressi ja äigan teile; muidugi nõrgalt.
UURIJA: Kirjapress ongi laual selleks, et te prooviksite. Kui proovite, on jälle üks süütõend rohkem.
MEES: Kummaline, te kasvõi hukkute, peaasi, et võidaks õiglus. Kuid sel juhul ei saaks te ise õigluse võitu näha.
UURIJA: See ei ole tähtis. On olemas fakt - raudkang. Lehepoiss solvas teid, kiskus lahti teie veritseva haava. Kättemaksuks hiilisite talle järele. Järgnes see, mis pidi järgnema.
MEES: Mis pidi järgnema?
UURIJA: Kang sattus talle pähe.
MEES: Praegu te solvasite mind: te nägite minus mõrvarit. Äkki tuleks siiski võtta press? Enesekaitseks. Ärge kartke, see ei ole kuigi valus. See on teile isegi kasulik, muidu mõistetakse teid süüdi. Sest kas saab olla üldse suuremat solvangut?
UURIJA: Pean teid kurvastama, meie asutuses ei solvata. Järsku olete unustanud, et viibite kohtumajas?
MEES: Ja ei ole ka enesekaitse õigust?
UURIJA: Õige, ei ole ka enesekaitse õigust; ei ole seadust, mis mind süüdi mõistaks. On kas süütus või karistus. Teie vastu leidub süütõend. Olgu pealegi, vastandame teid raudkangiga, kui soovite. Me oleme kõige humaansem kohus maailmas, kuid ka meil on närvid!
Sõnad mattuvad vihma.
MEES: Vaikus. Isegi mitte vaikus, vaid vihm. Hüüaks ometi keegi läbi vihmakõrbe: "Siin on värsked ajalehed!"
Aga ei ole kedagi. Niisiis on tõsi, mida rääkis uurija.
KATRINA: Ei, see ei ole tõsi, vähemalt mitte sinu suhtes!
MEES: Kuid võib ju olla.
KATRINA: Kohus peab kõik õiglaselt välja selgitama.
MEES: Siis liidetakse juurde ka eelmine karistus; ja ma ei suuda arvutada, mis on summa. Võibolla lasevad maha.
KATRINA: Mis me ikka tühiasjadest! Ei ole kohtumõistmine elu ega elu kohtumõistmine. Piisab sellestki, et me sinuga omavahel kokku saime. Sellest üksi piisab täiesti!
MEES: Kokkusaamine on paljas juhus. Nagu ka lahkumine.
KATRINA: Tuli mees tänavalt, prügipang käes, juba siis virises. Parajasti praadisin pannkooke. Ja jäingi praadima, iga päev!
MEES: Kavalad koogid, nagu oleksin söönud neid alati, ometi kohtusime alles paar päeva tagasi; sest eile leidsin selle saatusliku raudkangi. Aga sinul on juba viis last. Vaatan sind, Katrina: kuidas sa suudad? Muretsed veel minu pärast. Kuidas need lapsed nii äkki tulid?
KATRINA: Mu emal oli täpselt samamoodi. Suuremad käisid koolis ja aitasid väiksemaid.
MEES: Kes oli isa?
KATRINA: Ei tea. Iga kuu sai ema rahakaardi. Mõnikord oli sellele märgitud kohutavalt suur number, enamasti aga väike. Oli ka päevi, et mõni hea sõna - ja kõik. Aga mis sellest enam! Tahtsin juba ammu küsida, kuidas su korter välja näeb. Olen püüdnud seda ette kujutada. Kas seal nikerdustega kapp on?
MEES: Ei ole, Katrina.
KATRINA: Laud?
MEES: Ei ole, milleks.
KATRINA: Voodi?
MEES: Midagi ei ole. Ainult madrats põrandal, ülikond padjaks. Ja kaks tooli, lipsud seljatugedel. Koli ära, Katrina, sa võid kõik oma maitse järgi sisustada! Teie maja on lausa valus vaadata. Eriti nüüd, kui kõik teised on ümberringi maha lammutatud.
KATRINA: Jah, kellele on tarvis agulit.
MEES: Asemele ehitatakse suured ilusad hooned! Aga sina võiksid kasvõi täna kolida minu juurde. Teie kõik.
KATRINA: Räägivad, et tuleb turbavabrik. Inimestele on turvast väga vaja. Äkki antakse ka sinule siia mõni töökoht, siis ei ole kaugele tööl käia.
MEES: Sellal olen mina juba pensionil. Või vangilaagris.
KATRINA: Arvasin, et jään igaveseks: need majad olid juba kaua püsinud, paistis, et neid ei ähvarda miski, kuni ükskord varisevad iseenesest kokku. Aga turvast on inimestele väga vaja! Enne ei aimagi, kui ühel heal päeval koputatakse aknale ja öeldakse: hakka kolima, jääd ette, on aeg!
MEES: Siis ikka?
KATRINA: Meie pärast viivitati selle majaga - meid oli liiga palju, ei osatud kuhugi paigutada. Nüüd lubati neljatoaline korter. Tuleb ainult oodata, kuni saadetakse auto järele. Koos meestega, kes veavad mööblit. Ega meil midagi erilist olegi. Siis paistab, kuhu. Siin sajab alalõpmata. Lubati, et seal on vihma harvemini.
MEES: See on väga tore, Katrina.
KATRINA: Neli tuba, keskküte, soe vesi, elektripliit! Puhtus, avarus, vaibad!
MEES: Lausa suurepärane, Katrina!
KATRINA: Kuid mina lähen seal hulluks. Mul oli ka kodus see kõik olemas - veel palju rohkemgi, absoluutselt kõik. Nii kõik, et ma ei näinudki oma vanemaid. Isa rippus oma toas seinal, ema rippus oma toas, mina oma toas. Me olime nagu tapeedid. Külalised rippusid suures toas, ees kokteiliklaasid. Kuulasid aegajalt minu viiulimängu; mängisin suure uhkusega, sest olin ainus laps ja kõik tehti selleks, et minust saaks viiuldaja. Nii ma muudkui mängisin. Kuid tubades valitses vaikus. Tinane vaikus. Isegi mitte sisinat.
MEES: Teid on palju. On teisiti.
KATRINA: Võibolla. Mis me sellest! Söö parem mõni kook, rüüpa mõni piim.
MEES: Ma ei taha praegu! Jumalaga, Katrina!
Ma ei tea midagi hirmsamat kui teekond prahitünnide juurde. Tuleb kergitada roostes kaant. Kaane alt tõuseb raudkang ja lööb kolba kildudeks. Kaane alt võib tõusta kogu maailm. Aga kus on mu valik? Kui nad on juba kord võtnud pähe minu arvel nalja saada.
Jalad libisevad sillutisel, ligunenud piimapakkidel, rämpsul. Miks ma ei leia väljakut üles?
Kojuruttavad inimesed, muretud inimesed. Võibolla ma pääsen, kui poen nende sekka? Prügipange ja dressipükstega peatänaval. Las irvitavad, las peavad napakaks, vaevalt on see kuigi suur õnnetus kõige muu kõrval. See on pääsemine, ütleks armas direktor Urgart.
Koguni ajalehelett; sugugi mitte lehepoisid. Palun õhtuleht! Kas ka täna on mõni kõne sees?
KIOSKÖÖR: On. Suurepärane kõne.
MEES: Tegelikult ei tahtnud ma üldse lehte osta, ei ole kunagi ostnud. Kummalised sammud, etteaimamatud. Jälle sõidab mööda autode laviin. Kuhu need autod sõita oskavad. Ja kuhu oskavad minna kõik need inimesed? Küllap lastakse nad nurga taga korraga lahti, ja siis nad sõidavad. Miks neid muidu alati ei ole. Kusagil peab leiduma valgusfoor, selles tuli.
Kõnel on, nagu alati, väga pikk pealkiri: "Ta vaikis kuus tundi. Kõik olid naerust kõveras."
Vihm.
UURIJA: Avastasime lehepoisi laiba, vedeles mingite prahitünnide taga. Värskelt kaevatud auk, lehekuhi peale kraabitud. Maniakaalne töö. Leidsime ka jäljed. Need viisid otse - mis te arvate, kuhu?
MEES: Minu ukse taha.
UURIJA: Te olete parandamatu lõuapoolik! Sellisena te mulle meeldite. Ausalt öeldes tahaksin vabandada, et oleme tülitanud ausat inimest.
MEES: Ärge irvitage, uurija! Tunnistan, et olete mu läbi näinud. Siin on mu käed. Aheldage nad otsekohe radiaatori külge, või muidu ma!
UURIJA: Pange kirjapress ära! (Rüselus.) Hoiatasin juba eelmine kord - ma olen osav! Pressiga mind ei taba!
MEES: Kas nüüd panete käed raudu?
UURIJA: Luba puudub!
MEES: Ma ju tapsin lehepoisi!
UURIJA: Teie naljasoont võib nautida ikka ja jälle. Jäljed viisid prahitünni juurest otsejoones letini. Seal istuski kurjategija: vanaeit, kes müütab ajalehti. Ta tappis, muide, enesekaitseks - lehepoiss püüdis õhtulehtede pakki ära rebida. Eks nad olid konkurendid. Nii palju võin teile öelda.
MEES: Kas ta ületas piiri, enesekaitse piiri?
UURIJA: Selle teeb kindlaks edasine juurdlus.
MEES: Aga mida arvate teie?
UURIJA: Mina olen erapooletu. See on seadusega ette nähtud.
MEES: Te olete õnnelik inimene!
UURIJA: Noormees oli hangeldaja. Ta hangeldas kõnedega. Ilmas on igasuguseid.
Sõnad mattuvad vihma.
MEES: Viimane lobudik on nüüd buldooseriga maha kistud. Terve agul on sile lage plats. Nagu poleks siin keegi kunagi midagi tundnud. Mitte millestki, mitte millekski. Ka tünne ei ole, sest enam ei ole prahti. Tuleb vist tagasi pöörduda. Pean kallama oma olematu prahi trepikoja šahti.
Jälle on tänaval lehepoisid, varitsevad alati just minu maja ees.
LEHEPOISID: ...esikülge! Vapustav kõne! Paljastused, üha paljastused!
MEES: Nad luuravad igaüht, kes julgeb astuda sammugi tänava suunas. Piiravad ümber.
LEHEPOISS: Lontkõrv-onu, ainult siit saab lugeda, kes tappis lehepoisi! Ärge olge koi, pärast võite panna ka prügipange põhjaks! Suurepärane põhi!
MEES: Täna ja edaspidi, alati šahti.
LEHEPOISID: ...vaese Ameerika lehepoisi! ...juhtub ainult Ameerikas!
Vihm.