ÜKS JA KÕIK

Mait Raun

teadvusevoolukuuldepilt

(ärgates) Kell.

Kaks musta osutit,

Kaks musta osutit, kuid nõnda erinevad.

Koguni nürinurk kahe vahel!

Pikk osuti sirutub uhkelt kõrgusse nagu kirikutorni tipp. Osuti kukk küünib peaaegu ringi kõrgeima täpini, mille kohal on kaks numbrit 1 ja 2. Aga ta ei saa neid kätte, vaid variseb alla...

See ring, see on kõik, on kokku üks - sa ei saa minna otse, vaid marsid üha mööda ringi, pealegi lombaka kombel, üks jalg teeb pikema sammu kui teine.

Seevastu lühike osuti on längus ja väsinud. Ta asub üsna madalal, selle täpi juures, mille juures on number 8.

Ent just tema, lühike, määrab aja.

Ja küll ta veel tõuseb! Kohe vajub pikk põhja - ja iga tema põhjaminek lükkab lühikest üles. Ühel hetkel saavad nad 12 juures kokku nagu Koit ja Hämarik. See on harras silmapilk: lühike liibub pikale, katmata teda siiski tervenisti. Ent kohe tõttab pikk jälle kärsitult ette ning iga tema uue tiiruga langeb lühike aina allapoole.

(haigutades) Kumb siiski määrab kumma tee, kumb määrab aja?

Algul haigutad, pärast saad virgeks.

Miks ma vabandan, kelle ees?

Ma olen ometi ihuüksi. Ainult kell öökapil. Ja kella kõrval pooltühi pudel. Pudelil mees, kes puhub äratuspasunat.

Ei, see ei ole mees, vaid üksnes joonistus, klaasile kleebitud silt, märk selle kohta, mis on pudeli sisemuses.

Suu hõõgub, pea valutab - oh hommikud, miks olete alati nii trööstitud!

Kallutan. E-e-ettevaatlikult. Ettevaatliku piisa pudeli sisemust.

Ihu on üksi, aga hing, aga vaim, aga meel, kas nemadki on üksi - kas nemadki on ümber ringi...

---

(ärgates) Mis on ümberringi?

Ümberringi on tundmatud puud, mille lopsakad tumerohelised lehed varjavad taevalaotuse.

Tundmatud põõsad, mille ogalised oksad piitsutavad nägu ja käsi ja takistavad edasiliikumist.

Tundmatud rohttaimed, mille karedad varred kisuvad vermeisse jalasääred.

Kuid tuul on soe ja mahe, leevendab valu.

Toob hinge ootusärevuse - ma sammun vapralt edasi.

Näe, ma ei olegi üksi, samasugune ärevus on paljudes.

Vaata vaid veidi kõrvale ja sa leiad neid kõikjalt, igalt metsarajalt, iga kännutüüka tagant, esimesed minejad koolutavad tagumiste jaoks kõrvale tigedamad oksad, mõni taltsutab nad koguni paljaste sõnadega; nii nad rühivad üksmeelselt, aga kuhu?

Ah, seda ei tarvitse küsida!

Meie kõigi huultel liiguvad hääletud palved, me sõrmed lükkavad edasi helmeid mööda keenööre, ja näe, metsa tagant ilmubki tumekollane kuma.

See imeline valgus valgustab läbi läbipaistmatud ladvad.

Mets taandub ning me seisame hiigelsuurel lagendikul, õlg õla kõrval, kõik ühesugused, ja valgus on meie ees.

Ja keset valgust on vilgukivist troon.

Kõrgeimal astmel istub valitseja, käes sätendav, teemantidega kaetud skepter, ning ta jalad on mõtlikult risti. Kummardume harduses tema ette ning alustame laulu, me huuled liiguvad endistviisi hääletult, kuid hääl on võimas, mähkides kõik endasse. Valgus muutub lauluks, laul valguseks, sest kõrv ja silm on üks, kõik on üks, ükskõik!

Kõik on meel - üksmeel - nõnda vaatan ma oma troonilt alla.

Sest see olen ometi mina, kes istub troonil jalad risti, valitsejasau käes! Vaatan, kuidas minu ette kummarduvad kõik need, kes on märganud õnnestavat valgust ja tulnud läbi padriku siia, viimane kui üks; ning ma õnnistan neid. Ja troon ei ole minu ja rahvas ei ole minu ja mina ei ole valitseja, vaid üks.

---

(ärgates) Kus on troon? Kus olendid mu ümber? Kus laul, valgus ja mahe tuul, kus nad on? Kus on rist ja mõtted?

Ainult lagi.

Valge lagi, sellel mitte ühtki tähte. Imelik. Ma mäletan ometi, kuidas tähed hõljusid kõikjal õhus, hellitasid ihu, mässisid mu endasse, neid oli igal pool, kuhu vaid vaatasid, ja neid oli täpselt nii palju, kui ihkasid näha.

Aegajalt ma kortsutasin neid ja need omakorda mind.

Siiski, tähed on põrandal.

Seisavad ridamisi kortsus paberilehtedel ja vaatavad pilklikult üles. Mis on lähimal real?

"Subjektne interpretatsioon".

Tähed on tuttavad, ent nende tähendus segasevõitu.

Suvaline fraas. Aga samahästi võis see olla pealkiri, miks ka mitte! Las olla pealegi just see mu esimene akord.

Võimas, võimas akord - meloodia lahvatab sellest kui allikas kaljust.

Kui püüaks ette kujutada, mis on allikas.

Allikas on tark ja kogenud, teab oma lätet.

Allikas on vee interpretatsioon - annab sellele kuju, sängi ja voolamise, allikas on kalju interpretatsioon, sest kahistab teadmist kalju kohta igal käänakul, lõgistas seda vastu kive, kandis mere poole, allikas on subjekt taevalaotuse all.

Enamgi veel, me olime taevalaotuse loojad ja interpreedid!

Kes meie?

(ebakindlalt) Allikas ja mina.

Ennist oli mõte hoopis selgem, vahest on abi sellest, kui õngitseda põrandalt järgmine leht, vaadata selle tähekirja.

"Lisamõõtme paratamatus".

Imepärane teeviit käänaku taha: allikas olen mina, mina olen allikas, mõlemad oleme üks.

Kuidas üks, kui kaks?

Siin ongi lahendus - kaheks muutis nad lisamõõde. Kui kalju oli algus, esimene mõõde, siis väljavoolamine oli lisamõõde, voolates tekkis kuju ja nii lõheneski üks kaheks: sündis allika kui objekti kuju, ja sündis minu kui subjekti kuju, ja sellest ei ole võimalik pääseda, sest paratamatuse eest ei pääse.

Aga millest sünnib üks, kas mitte nullist? On ju ükskõik, mida võtta lättena, ükskõik, millisest kaljust voolavad allikas ja mina.

---

(ärgates) Aga millest sünnib null?

Ma ei tea. Kas tähedki teavad vastust? Nii lihtsalt on, minu ainus võimalus on voolata ja seda, mis on, parima äratundmise põhjal interpreteerida ja lugeda seletusi, mis leiduvad paberil.

"Mistahes psüühikakomponendi interpreteerimine toimub mingilt positsioonilt. See on subjektse vaatenurga lisamine ning avaldub uue mõõtmena."

Mulle tundub, et ma saan aru. Ja muide, ma mäletan, kuidas tähed plinkisid mu ümber.

Kust tekkisid tähed, kust said nad minu juurde, kas olid kogu aeg olemas olnud?

Kas olid nad olemas koguni enne mind, enne allikat, enne kaljut?

Või olid nad kalju?

Mis oli enne, kui oli miski?

Ah, kõik on kirjutatud tähtedesse, aga ma ei suuda neid lugeda!

Mõtle, kuidas tahad, ikka jääb midagi puudu.

Puudu jääb selgusest, ma olen liiga rumal, et kõike mõista. Imelik, see tõdemus toob veidi kergendust.

Samas jääb miski üle - ikka see lisamõõde. Allikasse nõrisevad üha uued ja uued nired, ilmunud teadmata kust, allikas paiskub aina kiiremini, aina avarama vetevoona alla kärestikest ja jugadest, pritsides kõikjale piisku ja vahutorte, ja sama teen minagi, mu pea hakkab pöörlema.

Ning kummaline, keset seda pöörlemist märkan vastust. See on kätketud tähtedesse, selge, arusaadav vastus:

"Sümbioosi saab käsitada vaid kui meelevaldset sümbolit, positiivset märki, isegi kui see kannab nime "eimiski" või "tühjus" või "null" ja väljendab parameetrite puudumist, seega monaadina. Interpreteerida saab sümbioosi aga alles duaadina, sest see monaad vastandub ümbritsevale, millel on parameetrid."

Vahest on see tekst arusaadav vaid minule?

Kuidas olla küllalt veenev, et ei süüdistataks hullumeelsuses, vaid mõistetaks, kui ta püüab seletada seda ka teistele?

Aga kuidas olla veenev, kui ükski kiud mu hinges ei helise soovist vägistada end veenvusse!

Eks ole püüd veenvusele tühipaljas pürg enesest väljapoole. Ning seejuures olen ma ise, see veenev mina, vaid teise inimese subjektne interpretatsioon minust, seejuures lõhestunud, niisugune, mille olen ise enda jaoks välja mõelnud. Mina, see üks, olen veenvana ühtäkki kaks: mina ja mu kujuteldav partner, kasvõi padi, kui vaja, või kass, kes näub akna taga.

---

(ärgates) See ei ole hea näide, see kass.

Sest paraku raiub aknaruut, mis asub minu ja kassi vahel, arutluse juba kolmeks lüliks: mina, aken, kass.

Ah, targem on see kujutelm peast minema peletada, sest sel näis olevat tendents paljuneda. Sa lisad üha uusi muutujaid ega saa mitte kunagi mitte midagi selgeks.

(muiates) Sa ei ole demiurg!

Aga mis siis! Mis on järgmisel paberinarmal?

"Monaadi saab määratleda vaid duaalselt, märgina, mis eristub ümbritsevast, ja interpreteerida triaalselt, käsitledes ka monaadi seost ümbritsevaga."

Monaad olen mõistagi mina.

Mind saab määratleda näuguva kassi kaudu.

Seos on aken.

Siiski - miks ei võiks olla seoseks hoopis näugumine, sest seegi on miski, erineb kassist?

Pealegi aken mitte ainult ei seo, vaid ka lahutab mind ja kassi.

Veel enam, kas kassi üldse oligi: ma tegin ju otsuse üksnes näugumise põhjal.

Lamp, vaip, tapeet, kõik mu lihtsad esemed võivad olla see kolmas, see seos ümbritsevaga, nii igaüks eraldi kui nad koos.

Ja miks mitte ka teine - ümbritsev ise.

Aga kus on kirjas, et nad üksnes ümbritsevad?

Miks ei võinud ma asetseda vahetult nende keskel; ja kui on vahetus, kas me siis ei või kokku moodustada minu, mis liigub eemale kaljust, kas ei või me üheskoos olla veepiisk või nire või ookean või mistahes, sest me kõik oleme üks ja seda ühtki ei ole.

---

(ärgates) See kõik on selge.

Vaata mu kätt, kuidas see küünitab tühjade paberilehtede virna poole - virn on mul alati voodipeatsis, sest mõnikord ma ärkan ja tahan tunda paberi lähedust - vaata, kuidas mu käsi kirjutab!

"Järelikult on igasuguse interpreteerimise juures paratamatu, et tulemus on defektne, sest lisanduv on subjektne ja lisamise käigus midagi reaalsusest redutseerub (objektseks); on loogiline, et kui lisandub mõõde, on vältimatud ka loogikavead."

Objektne on see, et ma käsitan kassi enesest lahus, näen teda hulpimas allikas, selle kargetes voogudes, kangestumas.

Objektne on isegi mu imestus selle üle, et ma ise ei tunne väimatki külma, allikas kannab mind endaga kaasa.

Ma märkan iseennast keset voogusid - must tomp, mähkunud heledasse vahtu.

Aga kui ma olen juhtumisi siiski ise see allikas, siis kangestasin ma ise kassi; prr, ma tunnen külmavärinaid.

Tõepoolest, akna tagant ei kosta enam näugumist.

Kas on akentki?

Näen vaid kortsus paberilehti, täis tähti, täis mõistatusi, mis ootavad ülesnoppijat.

Näen ka teisi, tühje pabereid, mis ootavad demiurgi, kes joonistaks taevalaotuse.

Lagi on sile, jahe, lumivalge.

Ma solisen keset lõputut laotust.

Ma suubun merre.