UNI
Mait Raun
kuuldemäng
Margaret
Aap
Illimar
Ehmus
Sanitar
Ehmuse naine
Tiiu
Kaarina
Askold
Illimari naine
Mustlane
Lavastajal on vabadus kärpida teksti, asendada lauseid helidega ja valida taust.
SANITAR: Härra Ehmus, see tilluke rõngas on tablett, süütu helves. Võtke sisse ja kõik läheb mööda, väike valge tablett, aga milline vägi.
EHMUS: Suur must on tulekul.
SANITAR: Higipiisad pärlendavad laubal, las ma pühin kuivaks. Juba lähebki mööda, juba surisevad jalad, näete, juba hakkab parem, silmad sulguvad, juba surisevad käed.
---
ILLIMAR: Mina olen Illimar Puusepp. Olen justkui tüvi, poeg ja sõber on mu oksad. Nad ei tunne küll teineteist, aga ma olen õnnelik, kui te mõistate. Kes kuuleb mind? Sina, helihark, sina, taktikepp mu laual. Kui pateetiline!
---
AAP: Nimi on Puusepp, amet hööveldaja. Puusepp ehitab, hööveldaja kulutab puud, kuni see on õhuke ja sile. Muidu olen ma tavaline inimene, isegi mitte hullumeelne, mõnikord mõtlen, kas ma olen üldse inimene. Ja muide, ma oskan voolida taktikeppi.
---
MARGARET: Mina olen Margaret. Perekonnanime ma ei ütle, see muutub. Minul küll ei ole muutunud ega muutugi. Kas ma tahaksin? Aga mis on minul tahta! Ka eesnimi muutub vahel, üks armuke ütles mulle: Marakratt, armas Marakratt. Iga armuke nii ei ütle.
---
EHMUS: Mina olen see, kes sõi unerohtu ja magab. Nüüd on mul ainult perekonnanimi. Peaaegu nagu puu. Murraku puu, piima, leiva, liha, sõnniku puu, möldrid-tõstke-kõrgele-sarikad puu. Koguni murdes jääb midagi puudu: mis on ehmus? Ta on rase, minu endine armuke on rase!
---
AAP: Olen jah juhm. Ütlesin: "Kuule, Tiiu, mu Margaret on vist rase." Tiiu nägu minu kohal, hommikupäike tema pea kohal. Mida ta vastas? Vist imestas, oli alasti ja ilus.
TIIU: Kas sa ise aru ei saa, ta ei räägi sulle?
AAP: Ei saa, ei räägi.
Seni arvasin, et rasedana tormab naine mehe juurde ja kuulutab seda kui uudist, kui armastuse uudist. Et mees teaks naist hoida. Võibolla on mehel pea uut unistust täis, kruvid ja mutrid krigisevad lauba all ja südames, tal on välja vaadatud uus naine, nüüd tuleb kõigest loobuda. Pikaks ajaks, oh, Tiiu. Järsku on ta vait sellepärast, et kavatseb aborti?
TIIU: Ei ta enam tee, on korra juba teinud.
AAP: Nii vist vastas Tiiu, või vastas veri mu oimukohas. Just sellepärast teebki, temas köeb surma ja hävingu geen! Aga Tiiu tõmbus eemale, meie vahele tungis toa jahe õhk. Ma tõesti ei teadnud, mida rääkisin, veetsin üksnes aega, vaene Tiiu.
---
MARGARET: Loeks. Teeks midagi. Kuni Aapi ei ole. Täna jälle ei ole, sest juba huikab öökull, ükski buss ei sõida siia nii hilja, ükski auto ei ukerda pimedas mööda seda auklikku poriteed.
Oh Ehmus, armas Ehmus, kindlasti oleksid sa leidnud mulle ka parema eluaseme, aga sa koonerdad kõiges: rahaga, jõuga, eluga. Sellepärast saadki laval vaid naljakaid rolle. Mitte kunagi õnnetuid armastajaid. Ega suuri ja vägevaid kannatajaid.
Peletasid mu nii kaugele linnast, et ei pääse jala kohvikusse ega külla, ka sinule ei pääse külla, ja keegi ei tule siia, istun ahjusuu ees nagu hall hiir ja mul on külm. Katus on maaga ühetasa, aga mina armastan kõrgusi, armastan hüpata üle kaljulõhede, turnida puuokstel nagu ahv.
Mida ma hädaldan: see koobas päästis mu elu, sest tulekul oli talv ja mina teel lumehangede poole, verekaotusest nõrk.
Pealegi saan homme võtmed. Maja kesklinnas, punane viilkatus, soe vesi, soojad radiaatorid, kõik, mida hing ihaldab, kaks vannituba, neli magamistuba. Ja siis ma helistan sulle, Ehmus, mu üllatus!
Aap ei tule. Pole vajagi! Ta on jälle selle poisipeaga tüdruku juures. See ei ole minu asi. Ma ei ole armukade, imelik, ma ei ole kunagi armukade.
---
EHMUS: Kuidas ma teada sain? Tuli mu naine, vaikne, hiiliv, seljas valge kittel nagu arstil. Libises uksest sisse nagu vaim. Tänu kitlile ei pidanud keegi teda koridoris kinni, kuigi ta ei teadnud, kas peaks olema arst, õde või sanitar.
Kittel oli minu garderoobist. Mingi jabur etendus, mängisin vanemõde. Pidin lendama üle käopesa. Mina üksi nägin seda pesa, teised ei näinud midagi. Nii ei saadud aru minu sõnadest, minu käskudest, mitte millestki, kuni kõik läks segi. Inimesed surid või tapeti, täpselt ei mäleta. Mäletan alandust: ma pidin mängima naist! Inimesed vaatasid ja plaksutasid.
EHMUSE NAINE: Margaret saab lapse, Tiiu rääkis!
EHMUS: Tiiu on mu naise õpilane või sõbratar. Kahjuks ei tea ma enam eriti ta tegemistest. Peaks tundma huvi, ikkagi elu läbi külg külje kõrval, liha ja liha.
EHMUSE NAINE: See on seesama mees.
EHMUS: Padi kukkus põrandale, tekk libises põrandale, ma olin üleni näha, seljas triibulised riided, häbenesin. Missugune mees, mida lähevad mulle korda tema mehed, ühel päeval üks, teisel teine?
EHMUSE NAINE: See mees, kellega ta elab. Aga ma arvasin, et sa tead.
---
ILLIMAR: Mina ei sekku kunagi. Vaatan üksnes kaugelt, siis on inimeste kontuurid selgesti näha. Ütlen inimesele tarkuse ja ta tormab õnne poole, ütlen rumaluse ja ta otsib hukatust nagu lammas. Ma viibutan taktikeppi ja ta puhub, saeb, näperdab noodi.
Aga kui ma viibutan keppi valel ajal, jätkab pool orkestrit endistviisi, kuid teine pool tuleb kaasa uue mänguga ja sünnib kakofoonia.
Ühel päeval ütlesin poegadele: "Võtke oma märsid ja minge õnne otsima." Peebule andsin punase märsi, Aabule suure halli märsi. Väravast välja jõudes vahetasid nad kotid ära, sest Peep oli värvipime, aga ihaldas suurt, Aap ihaldas väikest ja kirevat. Nii on läinud ka nende elud.
---
AAP: Ma ei olnudki kellegi juures. Selle juures, keda sa silmas pead, ka mitte teiste juures. Jaa, ma olen purjus, aga mitte viinast, Margaret, hoopis sinust. Kohvikus, tänaval, sõpradega, vist koguni kelkisin, ära pahanda, Margaret!
Kuidas käisin ummisjalu mööda maad. Kuni ta peatas mu, maailma kõige vaesem tüdruk, tema harras pilk, pilgus ometi hüljatus, koguni surm. Komistasin koopasuule, varisesin läbi muldvalli. Tüdruk istus leelõuka ääres, harutas tulekeelte paistel kampsuni küljest lõnganiite, põletas ahjus. Need ennustavad saatust, sosistas pead raputades. Püüdsin rebida kampsunit ta käte vahelt. Surmahirm, samas meeleheitlik eluläige silmis.
MARGARET: Ma ei saa keelduda sind vastu võtmast, sest kui palju olen ise elanud teiste armust. Kardan vaid, kas suudan olla sulle meele järele, ei ole ma ju kunagi veetnud kellegagi koos üle kolme päeva korraga. Ma ei ole tahtnud!
AAP: Pikapeale ilmus rõõsk värv ta palgeile, koguni juuksed, algul tuhmid, peaaegu hallid juuksed lõid kuldselt sädelema.
Siis algasid vihmad, seinast kasvasid tuppa seened, hallitus kattis rõivad nagis ja riidepuul, jahu muutus purgis pudruks, ka suhkur ja sool muutusid pudruks, krõbe küpsis sulas lauaplaadil.
MARGARET: Rõskusest tõuseb palavik, luud kangestuvad, kopsud hakkavad vilistama, ka raha näib lõppenud. Tuleb midagi välja mõelda, enne kui hilja.
AAP: Kas me jääme sinu mõtetes kokku? Ta kehitas õlgu ja läks. Pillas, et võõras peavari ei olegi alandav. Kui ta tõstis koti selga ja sulges enda taga värava, vihises nuga mu südamesse.
Sestajast lendas töö mu käes nagu ei kunagi vanem, tapsin päevi, mis meid lahutasid, aga tüdruk ei ununenud. Meenus iga kogutud mündiga. Aegajalt ilmus ka ise nagu kuuvarjutus, ütles, et ei ole midagi leidnud. Ja raha ei ole tähtis. Ma ei mõistnud.
Ühel päeval rääkis, kuidas ema needis ta ära ja ta lahkus laia ilma.
MARGARET: Minust sai armuke. Mitte olla kurb, mitte olla tujukas, mitte kedagi pahandada, lugeda soovid silmadest.
AAP: Niisama lihtsalt ütleski. Ema kondab nüüd mööda koridore, purustab ämblikuvõrke. Lamab tardunult hiigelsuures voodis, nagu oleks teda torganud mürgine värten. See tondiloss on neil kahe peale, isa pärandus. Juhtus uskumatu, ema müüs lossi maha ja ostis kaks maja, endale ja temale.
MARGARET: Ma tegin seda sinu pärast, Aap, ainult sinu pärast rääkisin emaga, leppisin temaga, muidu sa lähed ära.
AAP: Seda ma jutustasin, seda, kuidas minu tüdrukust, maailma vaeseimast tüdrukust sai päratu rikas neiu. Oleksin ma seda ette teadnud! Siis ei oleks julgenudki tulla sinu juurde. Või oleksin hiilinud vaikselt minema.
MARGARET: See on muinasjutt.
---
SANITAR: Härra Ehmus, ma väga vabandan, aga see äratus, kindlasti juba tuttav äratus, see on teie enese tervise huvides. See väike valge, mis hüpleb nii kenasti mu peopesal, kindlasti tunnete selle ära.
EHMUS: Tunne ei kustu.
SANITAR: Neelake see väike valge, härra Ehmus! Ei olegi nii hirmus, ma hõõrun uneliiva tagasi silma, näete, te ei vähkre enam, ei nuuksu.
---
EHMUS: Suur valge on minu sees, nüüd tean ma palju, tean kõike: see mees on rongaisa! Mitu last! Mitu väikest pärdikut! Miks ta põgenes oma naise juurest, äkki on tal mõni ihuviga? Ta aeti lihtsalt ära, kindlasti aeti, naine ei suutnud taluda!
Vähemalt üks on kindel: viga on tal hinges, ta on hull. Sest kuidas võib üks mees takerduda sellise rüppe, kellel ei ole midagi, kellel ei ole isegi au järele jäänud?
Kuidas ei ole midagi! Suur valge on minu juures, suur valgus nagu jahu, seinad sosistavad, öö kiigutab: tal on maja! Maja on rohkem väärt kui au ja häbi. Ta võib osta veel maju, kui tahab!
Kust sai see jõle plika maja? Mulle ei rääkinud ta mitte ainsatki sõna, tänas hoopis koopa eest. Kus on hea ainult elusalt mädaneda. Silma alt ära. Nüüd ei vaja ta enam koobast, kujutage ette, mädast on kasvanud võrsed, tal on maja!
Vaene Marakratt, kuidas teadis keegi üldse koputada nii madalale uksele? Aga see oli karastunud mees, rongaisa, kes sihtis silmadega kogu aeg maja poole, ilmus lagedale, lösutas nagu seen keset tuba.
---
ILLIMAR: Ma olen vargsi jälginud poegade saatust. Mis salata, ka suunanud, nii et keegi ei ole midagi aru saanud. Tänu õnnelikule juhusele, tänu sellele, et ma hoidsin neist õigel hetkel eemale. Kas te suudate ette kujutada, kui raske on jätta poegi üksi! Aga nüüd on mu pilk nende suhtes kaine ja selge.
Murdehetk oli siis, kui naine tuli mu juurde, suudles, ümberringi piima ja pudru imal lehk.
ILLIMARI NAINE: Pese ka sina vahel mähkmeid, ega sa jumal ole!
ILLIMAR: Mina, kunstnik, imeliste helide võlur, kuulus mees! Vesi paistetab mu käed, söövitab sõrmed, uhub muusika meelest. Tõmbusin kabinetti, tormasin turneedele. Teadsin, et muusa ei kiida mu naist heaks, ja lahkusin, südames kibedus, jalge all kodumaa reetlik liiv.
Õnneks leidus lahke naisterahvas, kes võttis mu ulu alla, kuni maailmast saabusid järgmised palgad ja honorarid. Ja ma võisin valida välja uue naise, kes ei olnud pöörane.
Kutsusin pojad enda juurde. Nad sõitsid läbi terve maa. Nägin, et üks püsib, teine eksleb, üks kogub, teine pillab laiali. Ulatasin märsid ja nad lahkusid. Praegu elab Peep oma naisega tähetornis ja vaatab taeva poole. Ka naine vaatab taeva poole. Nad on rahulikud, torn kõrgub uhkelt üle linna. Aga Aap vaatas naist hoopis muust kohast. Miks muidu sündisid talle kaksikud pojad, kes mürgitasid karjääri. Nüüd elab ta mingi mõrraga. Räägitakse, et koopas. Nokitseb oma töö kallal. Tal on alati käed paremini lõiganud kui pea.
---
MARGARET: See kõik on nagu muinasjutt.
EHMUS: See on kuri muinasjutt, Marakratt. Sa ei ole ometi rase, et räägid seda jaburdust.
MARGARET: Ei, ma ei ole rase.
EHMUS: Sa ei saa mitte mingil juhul olla rase!
MARGARET: Ma ei mäleta, kaotasin palju verd ja meelemärkuse. Räägiti tõesti, et kõht lõigati lõhki, abort oli liiga hilja.
EHMUS: Ütle alati aa-ja-bee, muidu on jõle. Muidu surun ma käed kõrvadele ega kuula, mida sa räägid. Muide, ära arva, et ma olen siin asja pärast, selles asutuses, et mul on midagi viga.
MARGARET: Aa-ja-bee.
EHMUS: Siin, nende vaiksete seinte vahel puhkab pea paremini kui kusagil mujal. Ainult sina suudaksid nõiduda mu laugude alla veel suurema rahu kui haigla, armas Marakratt. Aga kuni su süda on kivist, õgib mu kõht hõrgutisi. Kuni ma lähen paksuks. Kui ma oleksin jaksanud tookord osta banaane, oleksin ostnud sulle lossi, mitte koopa, usu mind, Marakratt. Ma olen simulant!
MARGARET: Olgu see viimane aa-ja-bee.
EHMUS: Mul on kõrvad, simulandil on igal pool kõrvad. Nad kuulsid inetut juttu, nagu elaks sinu juures keegi mees, kuigi sinagi võid olla seal vaid minu armust! Sa ei räägi? Selline elu lõpeb kohtulaua ees, sa lähed vangi. Minu kohus on hoiatada. Kui hirmsad küüned on kohtukullil, kui aplad, sa vist ei kujuta ette.
MARGARET: Ma elan üksi.
EHMUS: Mis on juhtunud, varem sa ei valetanud, Marakratt. Sa oled küüru vajunud, näost valge valede koorma all. Võibolla päästaks, kui ta välja tõsta? Väike naksatus tangidega, üks väike operatsioon ja valutav liiges rebeneb ihu küljest. Või tuleks teid mõlemaid välja tõsta, elage kuuse all, elage heinakuhjas, elage soos! Ei, juba on hilja, juba tungib majja! Kuidas nii äkki? Sa ei armasta mind, Marakratt?
MARGARET: Sa ise saatsid mu noa alla ja ma läksin, sest olid jumal. Oled ka praegu, Ehmus, oled vist ka praegu. Mu jumal, siis sa äkki ütlesid, et ma pean kaduma su silmist!
EHMUS: Seda kõike oli vaja, et me karastuksime, rumaluke. Et armastus saaks settida. Et selguks, mis on püsiv. Ma olen alati igatsenud sinu järele, aga sa elad neetult kaugel. Ma ei saa tulla, naine on nii valvas.
EHMUSE NAINE: Kuhu sa lähed, Ehmus, ega sa ei lähe ometi Margareti poole, kes lasub nagu vari meie abielul!
EHMUS: Ja ometi lähen ma tööle või lõunale või arsti juurde. Alles nüüd on ta rahul, sest siit ei pääse ma kuhugi.
Sellepärast ma olengi siin - sinu pärast, Marakratt, armastuse pärast, siin olen ma sinule hoopis lähemal! Sellal kui see himustab su maja. See, keda sa salgad. Kogu maailm himustab su närust maja, trambib jalgadega üle sinu hinge, üle kõhu.
Millised geenid tal on, vaata teda ometi lähedalt, Ragožin ja Mõškin ühes isikus, loe läbi "Idioot" ja sa näed oma saatust. Seda last ei tohi olla, sa ei tohi talle iial last sünnitada, Marakratt, kas kuuled!
MARGARET: Kuulen sind, usun sind.
EHMUS: Kui närused geenid! Milline tagasilangus! Mõtle, kui sa oleksid sünnitanud minu lapse! Tõota, et sa elad üksi, et sa räägid tõtt.
MARGARET: Ma ei kohtu temaga, kui sa ei taha.
EHMUS: Ei taha? Sa ei tohi temaga kohtuda! See on sinu enese huvides. Kes sulle ikka head soovib, kui mitte mina.
MARGARET: Aga mida ma pean tegema? Lubasin talle homme maja näidata, lubasin anda võtme.
EHMUS: Närukaela jaoks ei ole ükski sõnamurdmine liiast, see on hädakaitse, mille piire on võimatu ületada. Ta sekkub meie suhetesse, ta kuulutab neist kõigil tänavanurkadel, kuni viimase nilbe üksikasjani, Marakratt! Miks ta valab meid sopaga üle? Mis on tal minu vastu? Aga äkki oled sina talle kõik ära rääkinud?
---
AAP: Mu vaene tüdruk, jälle kadunud, jälle kolamas! Just nüüd, kui näis, et kõik algab uuesti. Lahkus üksnes korraks, enne suudlesime peaaegu unustuseni. Ei tule koopasse, ei helista tööle, telefon ta majas ei vasta. Nagu oleks suudlus toonud tõepoolest unustuse.
Seni on ta lubadusi puistates kadunud vaid korra, siis oli ta nõiutud. Esmalt kostis koputus uksele. Läksime vaatama, aga ei olnud kedagi, nagu mitte kunagi ei olnud kedagi. Need on metsavaimud, hiilisid üle lagendiku siia, püüdsin heita nalja. Aga Margaret oli näost valge.
MARGARET: Aap, pindude ja lakivärvide vahel ei mõisteta neid asju, see on minu maailm.
AAP: Ta hinges mullitas mingi ärev vari, mineviku vari. Äkki seisis ukseavas veider noormees, juuksed salkus, käed harali. Nagu oleks kogu aeg olnud. Nägin näost, et ta nimi on Askold. Rebis oma hõredast habemest paar karva ja hõõrus sõrmede vahel rulliks. Rull veeres uksest välja, nemad kahekesi selle järel.
MARGARET: Ma helistan sulle tööle. Kohe, kui jalutuskäik on lõppenud, paari tunni pärast.
AAP: Ta jõudis tagasi ühel sombusel ööl, porine, rõivad katki, vabandas, et oli numbri unustanud. Muidu ei unustanud ta kunagi. Jaa, see nõidus muutis teda! Ta vabises, pea põgenes silituste eest, juuksed olid taas tuhmid ja karedad.
MARGARET: Ma käisin luua seljas sõitmas. Üle pika aja võeti mind kaasa. Aga ilm läks halvaks.
AAP: Nii nagu ta ka kunagi ammu sõitis luuaga, palju kordi, paljudega. Kuni udu muutus tihedaks ja keegi ei näinud enam teda ja tema teisi.
Mäletasin hästi seda segast jutustust, ka lõppu. Läbi piimja õhu ilmus tema ette kalakonks. Üks näitleja õngitses ta välja, viis rohelisele aasale ja uinutas magama.
Põrnitsesin põrandale. Ka Margaret oli löödud. Kõlgutas jalgu taburetil.
MARGARET: Kui vähe inimesed märkavad! Nad nägid mu naeru ja head tuju, mu võõpa, aga mitte kunagi selle varju: et ei olnud süüa ega uusi rõivaid ega elumõtet. Määrasin kindlaks surmapäeva, aga sina jõudsid enne. Homme langeb lagi sisse, maja läheb põlema, me põleme tuhaks!
AAP: Järgmisel päeval kukkus kägu väga kaua. Margaret naeris end hingetuks, ta suust pudenes mingi tomp või kera ja veeres uksest välja. Siis oli ta nõidusest vaba.
Hallo, see olen mina.
MARGARET: Tule linna, räägime. Mitte siia, maja on kõle, lähme kohvikusse, ma ei ole ammu käinud kohvikus.
AAP: Tookord ütles ta veel midagi.
MARGARET: Sellest päevast, kui sa laotasid minu üle oma halli mantli, on kõik mu unustanud. Peale Askoldi, kes on üks igavamaid. Aga ma ei kurda. Juba varem ei tulnud kedagi, vahest nad siiski taipasid.
---
SANITAR: Vaene mees, kerra tõmbunud nagu kutsikas, ometi suur. Härra Ehmus, aeg on liikunud tuulekõrvul, kellaosutid esitanud kaks tantsusammu!
EHMUS: Suur kõrv, suur samm.
SANITAR: Väike valge helbeke mahub vaevu läbi kõriava. Suur mees, aga väriseb. Enam ei värise.
---
ILLIMAR: Vabandage, ma ei tunne teid, telefon ragiseb, ma ei kuule.
EHMUS: Ometi nimetate mind sõbraks, härra Puusepp. Poeg ja sõber. Oksad.
ILLIMAR: Tean teid vaid nägupidi, ja võibolla nime. Mina olin orkestriaugus, teie laval.
EHMUS: Just, mina olin laval ja ütlesin: "Olla või! Olla mitte olla!" Kõik naersid, teiegi seal augus, pea kõikus edasi-tagasi. Aga ma ei tahtnud rääkida sellest, vaid teie pojast.
ILLIMAR: Ainult mitte pojast, härra Ehmus, ma ei talu seda.
EHMUS: Vabandage, härra Puusepp, te saate valesti aru, ta on ohus. Aga teie võimuses on teda aidata. Tuleb palju niite tõmmata, kui te mõistate.
ILLIMAR: Niidid, nöörid, see on tähtis vaid nukuteatris. Tegelikult on kõik palju lihtsam, hark annab põhitooni, kepp meloodia joonise, muu kõik on nootides. Kas te tõesti arvate, et kui olete sammunud minu pea kohal üle lava, siis võite tülitada?
EHMUS: Igal hommikul vaatan peeglisse ja õhkan: oh, millal suudan mina olla nii imeline niiditõmbaja kui härra Puusepp! Võtke vastu mu kompliment.
ILLIMAR: Olgu, rääkige.
EHMUS: Mind võlus kunagi üks tütarlaps. Uhke, efektne, suureline, arvasin, et temast saab näitleja. Aga mis selgus? Tegu oli elukunstnikuga. Mina, naiivne hing, pidasin seda nõida ülal. Mõistagi väikeste vastuteenete eest, veidi üle kahesaja korra oli neid teeneid. Kujutlege vaid, milline väljapressija, kui osav!
ILLIMAR: Lõpetage palun oma halin, härra Ehmus, sellised naised on meestele vajalikud nagu õhk. Õhk on aga muusika ema. Ise olete süüdi, kui lämbute õhust. Ma panen toru ära. Mul on laual kuhi noote, mis tuleb homseks pähe õppida.
EHMUS: Teie poeg on astunud sama reha peale, see prostituut tühjendab nüüd tema taskuid!
ILLIMAR: Minu poeg on eluvõõras, pimedavõitu, värvipime, ei erista teineteisest tähte ja udukogu. Ma siiski ei usu, et tal läheks halvasti, ta valis õige märsi.
EHMUS: Peamine tuleb alles nüüd: nõid valetas! Tegelikult on tal palju, isegi väga palju. Rohkem kui minul. Vist isegi rohkem kui teil, kuigi olete kuulus ja edukas. Tal on loss! Ja sinna kavatseb ta aheldada Prometheuse. Kujutage ette, see Prometheus on teie poeg. Teie poeg nikerdab talle puust kausikesi.
ILLIMAR: See on hoopis teine poeg, kellest te räägite!
EHMUS: Ma räägin ainult ühest pojast. Sellest, kes on ohus. Mul oli erakordne au, teie kaastundlik meel on kuulus üle maa, härra Puusepp, head aega, õnnistust ja teised sõnad!
ILLIMAR: Miks ta helistas? Piisas vaid meenutada poegi, kui nad juba sekkuvad mu käekäiku.
Aga võibolla kõnet ei olnudki, need niidid ja nöörid, millest see veider mees lobises, on minu enese peas. Isasüda, minu muretsev süda loitsis nad tuppa.
---
AAP: Su hääl oli telefonis nii imelik. Jääkillud kilksusid sõnades.
MARGARET: Kas sa oled üldse inimene? Kuulutad tänavanurkadel mu rasedusest! Kuulutad kõigile, kes vähegi viitsivad kuulata, minu suhetest Ehmusega! Miks, miks sa teed seda!
AAP: Kas sa oled siis rase?
MARGARET: Ei! Ütlesin Kaarinale, et ei ole, ütlesin Ehmusele, et ei ole. Aap, vaata, kui väike ja kaitsetu ma olen. Kõik räägivad nüüd sellest! Isegi Kaarina, keda ma ei olnud sada aastat näinud. Saatis trepini, vaatas tube, vaatas kuidagi pilklikult.
KAARINA: Margaret, sa oled rase!
AAP: Aga Margaret, maailmas on mustmiljon raskejalgset naist, seda peetakse lausa õnnistatud olekuks. Käratsevad need, kellel on jäledad tagamõtted. Kära järgi näed, kellest hoiduda. Ma ei teadnud, et sina oled nende seas imeasi, vabanda, andesta.
MARGARET: Sa siis ikkagi levitad seda kuuldust!
AAP: Ma küsisin Tiiu käest nõu. Kellegi käest pidin ometi küsima, kui me elame kuude kaupa koos, kumbki sama teadmisega, kumbki ei räägi. Nii et sa oled rase.
MARGARET: Kui oleksingi, ka siis ei ütleks sulle. Mis nõu see laps, see libu sulle andis, oleks huvitav teada!
AAP: Mitte mingit. Nähtavasti rääkis hoopis edasi. Kelle laps see on?
MARGARET: Ükskõik kelle laps! Ma ei ole kellegagi peale sinu maganud. Ainult ühe korra, sellal, kui sinul on Tiiu ja teised. Las olla, see ei ole minu asi! Nagu minu laps ei ole sinu asi. Ära vaata mind nii metsiku pilguga, mul hakkab hirm! Sul on hullu geenid, praak, Ehmus käskis teha aborti, tal on õigus.
AAP: Ehmus? Ta ei öelnud seda, see oleks mõrv! Isegi, kui oleks tema enese laps. Margaret, ma kardan, ma ei suuda seda andestada. Ja sina usud, et mul on hullu geenid? Puna su näos ütleb, et usud. Usud ka siis, kui ta ainus soov on sind hävitada.
MARGARET: Aga ma olen Ehmust armastanud, ja tema mind, ta ei soovi halba, ma tean, tunnen teda juba kaua.
AAP: Jaa, ta tahab sind hävitada! Sest mina surun oma jalad teise tee tolmu ja unustan kõik, Margaret, unustan läike su juustes, lained su huultes, aga mida teed sina, mida teeb laps?
MARGARET: Sa ähvardad, Aap? Meil ei olnud Ehmusega iial konflikte. Ka teistega mitte, ainult sinuga. Sa külvad halba ja hukatust, vaata end kõrvalt!
AAP: Räägi tasem, kui ei taha, et kõrvallauad kuulevad. Muidu võib tõesti süttida tulekera. Ma vaatan, Margaret. Ja näen: armukese juurde võib tulla siis, kui on iha, ja kui iha üle läheb, võib minna järgmise juurde.
MARGARET: Sa ei ole oma armukesi küllalt armastanud!
AAP: See on mäng, pinnavirvendus, millest ei väsi, nii et võid tõesti uskuda, et armastad. Aga kooselus ei ole võimalik varjata vähimatki, sellest ei põgene, ja kuigi on ka tülid, saab vaid siis olla kahekesi täiesti üks. Kui sa arvad, et minul on armukestega tülid, siis eksid. Aga sind olen ma alati võtnud kui naist, minu armukest ei saa sinust iial. Tõuka end lahti, Margaret!
MARGARET: Säh!
AAP: Kuidas sa julged lüüa mulle vastu nägu, libu!
MARGARET: Säh! Säh! Säh!
AAP: Libu! Libu! Libu!
MARGARET: Jaa, ma armastan Ehmust!
AAP: Libu! Ta lõi mind kolmkümmend kaks korda, nii ei ole mitte keegi teinud. Aga see on tühiasi. Mida ma rääkisin tema suhetest Ehmusega, koguni tänavanurkadel? Kui ümberringi on koopa muldseinad, õhk, armastus?
---
MARGARET: Kõik pudeneb nagu liiv: nagu oleksin nutnud, nagu oleks mind pekstud vastu pead. Maja on jäle. Kõledad seinad, tolm tühjades koridorides. Koopas on hubane leek leelõukas, aga sinna ei saa ma minna, oma koju ei saa minna, sest seal redutab keegi, kes arvab, et tal on minule õigusi.
Vastik kohvik. Kaarina. Justkui oleks mind varitsenud.
KAARINA: Sa pead olema rase! Kunagi rääkisid, et viimases hädas palud ema. Mis on viimane häda. Laps! Sa ütlesid: laps.
MARGARET: Tal ei olnud õigus. Ma otsisin ema üles juba siis, kui uskusin ta needust, et mul ei ole kunagi last.
Veel enam, Kaarina, kui ma olin Ehmusest rase, ei meenunud ema mulle kordagi, kuigi arvasin viimase hetkeni, et sünnitan. Aeg läks juba üle, aga ema ei meenunud, veel vähem tuli meelde see mustlase ennustus, millest sa teed oma järeldusi.
Räpane mustlaseit. Mul ei olnud sentigi raha. Aga ta rebis vägisi mu käe oma pihku.
MUSTLANE: Lapse saad, tütreke, raha saad, korraliku maja saad endale, kõik korraga. Eks siis võid ära maksta.
MARGARET: Olin kohutavalt tige, ta osatas mu haava. Rääkisin Kaarinale, nutsin ta rinnal nagu laps.
---
EHMUS: Kunagi oli tüdruk, keda ma peaaegu armastasin, jah, armastasin. Aga ta vaikis. Ja mina ei taibanud lugeda vihjeid, arvasin, et ta on vaene.
Ta oleks võinud paljugi muuta, see rumal ja alatu tüdruk. Lapsel oleks olnud eluase. Tal oleks olnud ka isa. Oleksin hüljanud oma vinduva, oma viljatu abielu, ma ei oleks nõudnud aborti, oh Marakratt!
Seda ei mõelnud sa hoopiski, kui palju raha neelab abort, millest saadakse teada liiga hilja, kui arst ei võta enam jutule. Ma oleksin võinud pöörduda posija poole, mõtle, Marakratt, mis oleks sinust siis järele jäänud!
Kuni viimaks vandus üks tuttav arst Hippokratese vande maapõhja. Väga tuntud arst, aga käed värisesid raha vastu võttes.
Kui julm on maailm! Naine pidi mu peaaegu ukse taha viskama. Aga kuhu oli mul minna vastu talve, ega ometi lumehange? Kuni viimaks sain naisele öelda, et korraldus on täidetud, kõik õnnelikult möödas, lumehang sulanud. Aga tema vaatas mind tuimalt nagu kala.
---
MARGARET: Tõstsin su käe oma kõhule ja sa silitasid seda. Su käsi oli hell ja pehme, soojem kui muidu, aga sa ei öelnud sõnagi. Ma arvasin, et sa ei hooli, kui kuuled, siis põgened.
AAP: Kas ma ei rääkinud sulle, et ei tohi tappa elavat inimest, kindlasti rääkisin. Meelega rääkisin.
MARGARET: Lugesin päevi kui kingitusi: oled jälle ühe päeva kauem olnud. Nagu käiksime erinevaid radu, elaksime täiesti erinevas maailmas, Aap. Kas sa tõesti tahad last?
AAP: Ma ei tea, kas tahan. Aga ma arvestasin temaga algusest peale, sa ei vältinud teda üldse. Ja see kõik on väga loomulik.
MARGARET: Ei, see ei ole loomulik, see on ime! Mul oli needus, ma ei jäänud iial rasedaks. Ainult Ehmusest, aga tema oli erand, sünnitatud piimast, udust, valgest jahust.
Kas sa paned ise lapsele nime, Aap? Nagu sa panid varem lastele nimed nii, et naine isegi ei teadnud.
---
ILLIMAR: Sa ei kuula mind üldse, poiss, kuigi ma pidin siia sõitma läbi kogu maa ja taluma vintsutusi. Kudrutad selle daamiga ja nimetad teda miskipärast oma naiseks, kuigi mina tunnen üht teist, kes on sinu naine. Või vahetad sa naisi nagu kindaid, Aap?
AAP: Sa tulid märsi järele, aga seda ei ole, see pudenes kiududeks ja tolmuks, tema tükke on mullas, õhus, igal pool.
ILLIMAR: See koobas on veel hullem, kui ma arvasin. Aga koopa perenaine on kaunis nagu viiul, ta hääl nagu harmoonium, kui sa taipad, mida ma mõtlen, Aap.
Aga sa ei ole eluaeg midagi taibanud. Sellepärast ei hakka ma keerutama: võta eeskujuks oma isa. Tema ei läinud elama naisterahva majja, kuigi pakuti, kuigi luniti, lausa alanduti. Üks naine ootab mind siiani, kuigi olen juba vana ja hallipäine. Ei abiellunud, ei sünnitanud last, suur tühi maja. Aga mina ei läinud.
Miks on emand Ehmus kogu aeg vait? Emand Ehmus, miks te ei räägi minuga?
MARGARET: Te küsite minult? Mida te ütlesite? Miks te nii ütlete! Aap, Aap, su isa ei ole mõistuse juures.
ILLIMAR: Ma ütlesin täpselt seda, mis mõtlesin. Üldse räägin ma ainult seda, mida mõtlen. Ma ei varja ka külaskäigu põhjust: keegi Ehmus helistas ja hoiatas. Mind huvitas teada saada, kas proua Ehmus on tõesti nii jäle, et temaga ei kõlba olla kusagil peale pimeda urka.
Ja veel, sa olevat Aabu läbi peksnud, sest armastad ainult Ehmust. Vaene naine, kuidas saad sa enda rüppe tagasi meelitada meest, kes trööpas sind kakssada korda, kuni sa olid tühi ja kibe nagu sidrun teeklaasis. Sülitas su üle serva.
AAP: Margaret, see on eksitus, ära mine, palun, ära mine!
ILLIMAR: Hea vähemalt, et emand Ehmusel ei ole lapsi, keda maha jätta, aga sinul, Aap, on pojad, kui sa mäletad.
MARGARET: Ma lähen siiski, Aap. Aga me kohtume veel. Kui see jube lõpeb, Aap. Juba paari päeva pärast on meie kodu valmis. Me saame jätta koopa ja hakata inimesteks.
AAP: Üks asi painab mind, Margaret. Sa uskusid midagi võimatut. Lobisemisest tänavanurkadel. Kui minul on alandav su armukestele isegi mõelda. Ole hea, las Ehmus esitab tõendid. Muidu on nii, et ta sõtkub oma poriste jalgadega mu hinge. Räägi talle; kui sa helistad talle järgmine kord.
MARGARET: Ehmus? Mis on Ehmus? Temale ei helista ma iial!
ILLIMAR: Ongi parem, et ta lahkus, sest meeste juttu tohivad kuulda vaid meeste kõrvad. Ja meeste jutt see on, mida ma räägin: seelikusabas rippudes oled sa hüljanud oma poisid, Aap. Oleksid veel tüdrukud, aga poisid on õnnistus. See on aksioom, mu poeg.
AAP: Muidugi on jõle, et ma läksin õnne otsima, sest õnne ei leia maailmast, vaid endast. Aga ma leidsin koha, kus sain rahu. Isa, sinagi võiksid mõnikord mu poegi vaatamas käia. Kas sa tead üldse nende nimesid? Võibolla sa ei arvagi, et oled vanaisa.
ILLIMAR: Kuidas on sinusse kogunenud niisugune põietäis sappi? Kust oled sa õppinud selgeks küünilisuse, ega ometi emalt!
AAP: Ma olen kõiges süüdi. Ometi kasvatasin ma oma poegi kümme aastat, kuni nad hakkasid kaela kandma. Sina kasvatasid poegi viis, kui sedagi, siis jätsid hooletusse. Venna kael on kange ülespidi, minu kael murdunud. Ma ei saa sulle otsa vaadata.
---
SANITAR: Jälle teie laup leemendab, härra Ehmus, kui palju higi teist voolab. Ikka seesama tüütu palve, avage suu, tõmmake hambad laiali.
EHMUS: Suu kinni.
SANITAR: Näete, ei olnudki hirmus, isegi silmad ei tulnud lahti, hakkate harjuma. Varsti magate nii sügavalt, et viimased unenäod kaovad, siis saate kunagi terveks.
---
EHMUS: Hallo, see oled sina? Arvasin juba, et oled mu unustanud, oled tõstnud nina püsti ega märkagi madalat. Jaa, nüüd olen mina madal ja sina kõrge.
MARGARET: Kujuta ette, ma põgenesin koopast! Minu poolest võib see nüüd kokku variseda. Kaela sellele, kes seal sees, ja mu silmanurgast ei lange ühtki pisarat.
Ütle, miks sa helistasid Aabu isale, Ehmus!
EHMUS: Kes on Aap? Ei, seda ma tean. Ära nimeta mulle seda nime, Margaret! Aga kes on tema isa?
MARGARET: Sa siis ei helistanud? Ma uskusin seda kogu aeg. Karjus üle läve astudes, et tõmbab niite, nööre, juhtmeid.
EHMUS: Siis olen teda vist näinud, ta on mingisugune moosekant. Nad on kõik lurjused, kogu perekond, need sinu poolt arutult kummardatud geenid. Kuidas ta poeg heitis oma lapsed prügikasti nagu vanad kingad!
Hea küll, ma sõiman selle kraakleja läbi, olgugi see ebameeldiv. Sinu õigusi ei tohi mingil juhul jalge alla tallata. Helistan viie minuti pärast, bai, Marakratt!
Haigla fuajee seinad on krohvitud. Aga krohvis on praod. Keegi kuulab pealt. Ma tean, mu sõnu kantakse edasi. Lähen mina, rumal, oma sõnu tegudeks rautama, aga see, keda ma püüan oma liblikavõrguga tabada, siugleb eemale, see, keda ma kavatsen rabada hirmsa uudisega, on täis umbusku ega kuulagi mind.
Nii et ma ei saa helistada, kuigi väga tahaksin. Üksnes seetõttu, mu arm.
Nagunii olen Puusepa meelest juba helistanud. Aga nüüd olen helistanud ka plika meelest. Eriti aga selle juhmi hööveldaja meelest, keda vaevab juurdlemise maania. Kõned põimuvad, ajad lähevad segi, sisud ununevad, mitte keegi ei saa millestki aru.
Marakratt, mu hääl väriseb, aga see vestlus oli erakordne piin. Sa ei suuda ette kujutada, kes on Puusepp, degenerant, pea soe nagu geiser. Milline on siis veel poeg? Küsisin, miks ta levitab minu kohta laimu, aga ta ei vaevunud isegi vastama. Ta oli ülbe, erakordselt ülbe!
MARGARET: Ehk oli ta külmetunud, vettinud, pärast seda, kui libastus meie poriloikudes.
EHMUS: Oo, õilis hing, sa suudad uskuda inimesest ainult head! Jäägu sulle sinu arvamine, ei ole minu võimuses seda kõigutada. Ma ei tahagi, kas sa oleksid muidu minu Marakratt!
---
ILLIMAR: Mitte mingil juhul mõelda poegadele. Varsti lendan Ameerikasse, kus mingi kuulus orkester januneb näha mu taktikepi viibutusi, kogu maailm ootab mind, ma ei tohi enne ometi hulluks minna!
Ehmus on räpane elajas: ärgitas mind võtma ette teekonda, kus sai vaid narriks jääda. Aga milles on tema süüdi? Ta kirjeldus oli lausa ehmatavalt õige.
Aap, pärast alandust, pärast porikänkraid kingadel on mul sulle üksainus soov: ära unusta, et oled liha minu lihast, et kannad edasi minu verd. Sa ei tohi pilduda mind laiali mööda maailma nagu tuul võililleseemneid! See lipakas ei vääri sind, kuigi jõlgud ta kannul, nägu hall.
Aap, sa ei kuulanud lõpuni. Kes ikka kaitseb sind, kui mitte isa.
Minu missioon on täitunud, ma astun mängust välja. Võibolla teen kunagi katset Peebuga, aga vaevalt temagi seda väärib. Orkester kuulab mind truult, vaimustus huulil, silmis, sõrmedel. Ma kaon oma helidesse.
---
MARGARET: Ma vestlen sinuga täpselt ühe tunni, Aap, siis läheb viimane rong.
AAP: Aga mul on asjad kaasas. Need kaks kohvritäit ongi mu asjad. Sa ise kutsusid. Lubasid näidata maja. Lubasid veel midagi, Margaret, nüüd viimaks pidavat olema õige aeg.
MARGARET: Vabanda, mul tuleb tingimata õhtuks pealinna jõuda. Ööbin ühe vana sõbra juures, hommikul lähen mööblipoodi. Tuleb valida välja kapid, toolid, armatuurid, ma ei tea, mis kõik veel.
Aap, su isa valetab, Ehmus ei helistanud talle!
AAP: See värdjas ei löö ühegi võimaluse ees risti ette, et sind puruks hõõruda. Nüüd ütled kindlasti, et ma olen armukade.
MARGARET: Ei helistanud. Ei neednud mind, ei ülistanud sind.
AAP: Ükskõik, kas helistas või ei, lumepalli pani ta nagunii veerema, siis, kui meelitas sind mõrvaga. Ma tapan ta, Margaret!
MARGARET: Lumepalli panid veerema sina. Sinu Tiiu, see lirva. Ehmus helistas alles nüüd, su isa oli ülbe, ei vabandanud.
AAP: Imelik, et praegu, kui järel on vaid valu, tuli viimaks tõend, et ta tõesti helistas.
Te kumbki ei tunne mu isa. Ehmus arvas, et võib vabalt laimata, sest teolt tabatu kardab halba varju ja vaikib kui haud. Aga minu isa on piisavalt suur, et olla veider. Läbi elu on ta arvanud, et tõmbab niite. Ta kuulutab uhkusega igast käänakust, mida teeb protsess. Kuid iial ei mõtle ta välja algtõuget, selleks peaks olema fantaasiat.
Seega on sinu Ehmus suurem lurjus, kui ma arvasin. Nii suur, et ma enam isegi ei vihasta. Ja veidi-veidi ka sina, Margaret. Sa helistasid Ehmusele, kuigi lubasid seda mitte teha. Mõistagi on sõnade söömine sinu õigus.
MARGARET: Mind hoiatati, et ma ei kohtuks sinuga, aga mul läks süda haledaks ja keeld meelest. Hüvasti!
AAP: Mis on mulle jäänud, mitte midagi. Isegi koopasse ei jõua ma täna enam tagasi. Joon end täis ja kaotan oma asjad. Kas selleks ta kutsuski mind linna?
Võiksin ka ise ehitada koopa, kasvõi siiasamasse. Aga juba tõmbub ilm pimedaks, mu käed ei tunne puud ära. Ja ma ei taha. Imelik, ma ei taha midagi. Ta valetas: see ei olnud viimane rong.
---
MARGARET: Mina olen Margaret. Ma pean teiega rääkima.
ILLIMAR: Ma ei tunne teid.
MARGARET: Me oleme korra kohtunud.
ILLIMAR: Vaene tüdruk, kas ma jõuan jätta meelde kõiki oma austajaid! Tulge mõnele kontserdile, taktikepi alt välja võlutud helid kõnelevad hoopis hoopis nõtkemat ja täiuslikumat keelt, kui suudaks parimgi sõna.
MARGARET: Te keelasite oma pojal tulla elama naisterahva majja. Mina olen see jube naisterahvas, kes võrgutas teie poja.
ILLIMAR: Ja-ah?
MARGARET: Vähim, mida peaksite tegema, oleks siiras vabandus oma poja ees, muidu läheb ta taas teie jaoks kaduma; alles ju leidsite ta uuesti üles! Teie murest võiks isegi aru saada, paraku tegite väikese vea: seegi koobas, kus teie poeg seni vireles, oli naise kodu, aga sellest ei hoolinud te põrmugi. Te olete kade, Puusepp.
ILLIMAR: Ma ei teadnud, kus elab mu poeg. Kuni tuli Ehmuse murest murtud kõne.
MARGARET: Ehmus ei helistanud, te mõtlesite selle välja!
ILLIMAR: Kui pateetiline! Ma ei hakka ometi naisterahva sõnu ümber lükkama, eriti sedavõrd kauni naise nagu teie.
MARGARET: Mina olen tühine naine, mulle võite rääkida mida tahes. Aga Ehmuse ees peate vabandama. Ehmus ei valeta, ta on esmajärguline inimene!
ILLIMAR: Ma vabandan. Vabandan rõõmuga, mis mõtet on kiselda võõraste naistega, keda isegi ei näe. Ma kummardan teie ees. Ja kõlab aplaus. Kõik on lõppenud, eesriie sulgub, sirutan jalad tugitoolist välja, sirutan kasvõi laua peale.
---
EHMUS: Kõik voolab, kõik liigub. Räägitakse, et jõkke saab astuda vaid korra, kuid mulle tundub, et olen suutnud rohkem.
Aga võibolla loobib vesi mind vastu käänakuid, kaldast kaldasse? Mis asub käänaku taga? Ma ei näe, niidid on tugevad, nöörid vahedad, kõik voolab ja liigub ka minuta.
Käänak on tulemas: miks muidu räägivad Aap ja Marakratt ilmsi seda, mida mina ei osanud isegi unes ette kujutada. Vesi on minu ema, pärituul mu isa.
---
AAP: Olen nagu vene romaani tegelane. Avastan heidiku, tõstan ta mülkast välja. Arvan, et tüdruk on tänumeelest kummuli, aga ta näitab hoopis hambaid. Sest ta maailm avardus, ahvatlused lebavad ta jalge ees nagu ei kunagi varem. Milleks talle mina? Sõime tühjaks väikese Peetri leivakoti, nüüd sööb igaüks edasi enese omast. Aga kui ma sellest rääkida püüdsin, ütles Margaret:
MARGARET: Sa eksid, raha ei tulnud meie vahele nüüd, ta seisis seal kogu aeg, sa ostsid mu ära! Nagu ma ei teaks, miks sa kandsid kokku kõik need hõrgutised, mis ei kõlba koopasse. Sa tegid minust labase talutüdruku, kes pühib põrandat, teeb süüa, peseb nõusid. Sa muutsid mu lihtsa ja õnneliku elu keeruliseks. Nagu ei elaks me ainult korra, vaid igavesti.
---
MARGARET: Tänaval tuli vastu Askold. Ei teadnud minu majast ega rasedusest, mitte midagi ei teadnud ta kõigest sellest, mida arutab kogu linn. Teda ei huvitanudki, lõi vaid käega.
ASKOLD: Sa võiksid tulla seansile, Margaret.
MARGARET: Millisele seansile?
Alles siis kohkusin, kui kaugele olin selle hööveldaja tõttu langenud kõigest, mida pidasin tähtsaks. Askold siiski ei solvunud, vaid seletas kannatlikult, et tulekul on täiskuu öö ja siis tuleb kõndida metsas ümber kivitorni. Ja muidugi tuleb veristada kits ja puistata tema tükid murule laiali. Nii saab väge.
Vaatasin teda haigutades ega uskunud kitse imettegevasse mõjusse, kuigi olin ka ise neis riitustes osalenud, liha laiali loopinud.
ASKOLD: See on maailma peatamine, pärast seda võid teha, mida ise tahad, saad jumalaks. Kõik tulevad.
MARGARET: Läinud ta oligi. Aga viimased sõnad jäid kumisema: kõik tulevad. Nad libisesid mu silmade eest läbi, need kõik, justkui lendaksid õhus. Nende rivi oli lõputu.
Koos teistega vihisesid mööda kõik mu armukesed, ning äkitselt ma taipasin, miks nad hoiduvad minust: nad väldivad hööveldajat, kes külvab õnnetust!
Möödusid needki, kellega ma ei ole kohtunud aastaid, ja meenusid imelikud seigad. Ükski seik ei toonud mu palgetele punastuse häbi. Kõik meeldisid ühtviisi. Nüüd täidavad nad maja. Neid on nii palju, et Aabule, vaesele Aabule ei leidu kohta.
---
SANITAR: Härra Ehmus! Härra Ehmus ei vasta. Viimaks ometi magab ta sügavalt nagu õige haige ega rabele.
EHMUS: Õige mees.
SANITAR: Ilmaaegu muretsesin, et ei pääse enam selle peatsi juurest ära. Magab nagu laip, võibolla ta ongi näitleja, nagu väidab.
---
AAP: Vabanda, Margaret, et tüütan. Aga äsja helistas isa mulle tööle, nagu ei ole teinud iial, ja ütles midagi võimatut.
ILLIMAR: Margaret võttis mulle kõne! Ta tahtis, et ma sinuga ära lepiksin, poeg.
AAP: Ja mina, nõrk hing, mõistagi leppisin. Sest Margaret soovis seda. Margareti süda saab minust priiks, ta ihu saab minust priiks, mõtlesin. Sest kui ma lepin isaga, võib Margaret loota, et isa korraldab ka edaspidi mu elu. Ja tema on minust vaba.
Mu südames on tume vari. Kas sa kuuled? Või ma kõnelen taevatähtedele? Või koguni tühjale ruumile tähtede vahel?
MARGARET: Ära karda, Aap, ma kuulen kõike. Eile sa mulle veel ei meeldinud, üleeile ei meeldinud hoopiski, kuid täna oleksin ise sind otsima tormanud. On niisugune päev, Aap!
Aga mul on ka üks väike, imeväike soov: küsi isalt, kas tal oli Ehmusega kaks kõnet. Või üksainus. Ja millal.
AAP: Miks sa ajad sündmused keeruliseks ja kisud neisse võõraid, kes üksnes rikuvad me elu, Margaret, miks sa korraldad juurdlust, ka kõige selgemais asjus!
Näed ju ise, et isa ei hoia vähimatki vaka all. Aga ma ei küsi talt ka surma palge ees midagi. Lepitussõnad võis ta mu suust välja kiskuda, aga ikkagi olen ma peletanud ta oma meelest.
Vaata, Margaret, mina väldin omaenda isa, verd, mis voolab mu enese soontes, sest ta mõjub nagu mürk! Sina pidid tegema sama Ehmusega, aga ei teinud.
MARGARET: On nii hea, et sa helistasid. Sul on selline hääl, nagu oleksid oma halli mantli laotanud üle minu. Ükskõik, mida sa parajasti räägid, milliseid sõnu.
---
MARGARET: Armas Aap, kahjuks unustasin ütlemata, et Ehmus kardab elu, see oleks seletanud mõndagi. Sellepärast ei ole ka tema naisel lapsi, kuigi ta tahtis.
Nii et ma ei ole sugugi erand. Ei ole uut päikese all.
AAP: Vaevalt on minu asi, mil viisil keegi hulluks läheb. Millist laulu lauldes.
MARGARET: Sa näed läbi sogase vee. Minu süda sinuni vist ei paista. Muidu näeksid, Aap, et Ehmus oli vaid ettekääne, ma ei armasta teda juba ammu.
AAP: See ei ole võimalik! Siis tegin ma ju Ehmusele asjata liiga, mõeldes temast kui mõrtsukast, kes mõõdab ülima täpsusega oma hukutavaid samme. Margaret, maa variseb mu jalgade all. Sest ma olen halvasti mõelnud hullust, kes ei tea, mida teeb. Ja sina andsid talle võimaluse, Margaret!
MARGARET: Andsin selleks, et sinust vabaneda. Sa tekitad mõnikord mu hinges õudu.
AAP: Varem mõtlesid sa teisiti, vähemalt alguses, see mürk kallati su hinge. Miks sa valad mulle kaela kord külma, kord kuuma vett, miks püüad mulle aina haiget teha?
Järgmine kord ütled, et rääkisid täna midagi muud. Või vähemalt mõtlesid muud. Kuid see ei muuda midagi. Ma mäletan su sõnu, silmi, kõike.
MARGARET: Kui sa näeksid praegu oma nägu peeglist! Sa ei usu küünevõrdki mu seletust, Aap, väga tuttav nägu, mis paneb mul sipelgad jooksma üle selgroo. Ehk oskad sa ise seletada, mis oli Ehmuse rünnaku põhjus, sina tark, kes kahtlustad kõike?
AAP: Ma olen kõigest juhm hööveldaja, Margaret. Kuid põhjus on lihtne: maja. Ehmuse silme all tõmbas keegi õnneloosi võidupileti. Aga see oleks võinud olla ka tema ise. Nüüd on ta teinud kõik, et see pilet lõhki rebida.
Tõesti, ei ole uut päikese all, peagi läheb veel mitut inimest su kannul endast ära. Hea, et sa vähemalt nüüd mind kuulad. Ole meelekindel, ole ettevaatlik, et nad ei kisuks sind kaasa oma keerisesse.
MARGARET: Mida sa räägid, ma ei saa aru. Halvasti lõpetamisest räägivad mulle mehed, keda ma maha jätan.
AAP: Aga viimasel ajal sa oledki mind üha maha jätnud, kuigi ma ei suuda seda mõista. Kas tõesti ulub sinus üksiku hundi hing?
---
AAP: See ei ole minu laps. Mäletad, kuidas sa läksid ära, mingi rõveda poisi ja juuksesalgu jälil. Pärast rääkisid, et te tahtsite kolmekesi veini juua, ent õnnetu juhuse tõttu ei leidnud üles mu telefoninumbrit, järgnes matk luua seljas, see oli liiga uskumatu. See oli aeg, mis sobis kõige paremini rasestamiseks.
MARGARET: Jaa, see ei ole sinu laps! Sa ei ole isa, sa ei tule minu majja!
AAP: Seda ma tahtsingi kuulda! Üldse käisid sa palju väljas. Ega öelnud kunagi, kuhu lähed.
MARGARET: Kas ma oleksin tõesti pidanud sulle ette kandma? Me oleme vabad, mina ei küsinud, kust sa tuled ja kuhu kavatsed minna, ja sina teadsid, milline olen mina, kui jäid. Kõige vähem on sul õigust öelda, et ilmusid kui ingel ja laotasid mu kohale oma kaitsvad tiivad. Ei, sa oled koorem.
Ma tahtsin lihtsalt olla üksi, tahtsin tunda end vabalt nagu loom, nagu lind, uitasin mööda niitusid, hüppasin mööda soomättaid, kodutu, põgeneja. Kui jõudsin mõnele saarele, kasvasid seal ainult pohlad ja jõhvikad, hapud punased marjad.
Kui sa ei usu, on see sinu süü, mitte minu.
AAP: Sa ei tea isegi seda, mitmes kuu on sul. Kuula siis: mees tunnistab end vaid siis isaks, kui mäletab eostamise hetke. Tegelikult sa tead. Salgad selleks, et segada jälgi.
MARGARET: Jalutasin, kuni maailm ilmus tagasi mu juurde. Iga päev helistab mõni vanadest sõpradest, iga päev saan mõnega kokku. Nüüd on aeg käes. Sa ei kuulu minu maailma: ma olen vaba ja õnnelik. Sa pead minema.
AAP: Missugune maailm! Julm maailm, mis rebib hädasolija puruks nagu kaltsu, aga kui kaltsul läheb imekombel korda end uuesti kokku traageldada, imeb taas endasse. Imeb tühjaks ja heidab uuesti minema.
Mida sa teed minuga, mida sa teed endaga, Margaret! See ei ole vabadus, kui sa ei tea, kes ilmub sinu juurde homme, kes ülehomme, kõik õpetused räägivad, et igaüks lõikab ise oma tegude vilja. Ka see, et ma tulin sinu juurde, Margaret, oli mu enese tegude vili.
---
MARGARET: Ma tulin sinu juurde, nagu sa soovisid. Ja sa võid tulla minu juurde.
EHMUS: Aga Aap, see vaene poiss?
MARGARET: Saatsin minema. Pakib koopas viimaseid asju, mis tal veel alles. Õhk on puhas, täiesti puhas ja selge, nüüd viimaks on hakanud mõjuma loitsud, mis ma laususin kitse kägistades ja raiudes.
EHMUS: Kõik tuleb nii äkki, ette hoiatamata, sinuga on alati nii, Margaret-kallis. Mida ütleb mu naine, ta läheb peast segi, tapab mu ära.
MARGARET: Naine? Sul on naine? Mis puutub siia naine!
EHMUS: Last ei tohi olla, sa tead seda, Margaret-kallis, eriti võõrast last. Muidu ma võibolla isegi tuleksin. Lahkuksin siit juba homme, sest olen ju kõigest simulant, ja tuleksin.
MARGARET: Sündigu sinu tahtmine, Ehmus! Ei naist, ei last, ainult valguskiir, valge pimedus nagu jahu. Kui midagi juhtub, jääb see sinu hingele, Ehmus.
EHMUS: Marakratt, ta on liiga tuntud arst, et tulla vastu sinu palvele ja rikkuda seadust. Ta ei suuda sind aidata.
MARGARET: Vaevalt seisab ta kaua vastu õnnetu tütarlapse pisaratele. Mul on raha, mu põhjatud taskud on üleni raha täis. Ei naist, ei last, ära unusta, Ehmus.
EHMUS: Vaene tüdruk, ta võtab tõsiselt iga sõna, mida ma räägin, usub iga käeviibet. Ei upu jões, ei põle tules, on teinud läbi kõik proovid.
Lahkudes oli ta pilk kuri. Ta ähvardas? Miks ometi! Nii ei pääse ma iial siit välja, kas ta tõesti ei ole kuulnud, et mind ei tohi ärritada? Kindlasti on kuulnud. Tegi kõike meelega. Vaid rasedus võib sedavõrd mürgitada vere, pöördumatu rasedus.
---
SANITAR: Väike nöörijupp kõlgub voodi kohal, tõmbad sellest ja kõlabki äratuskell. Kas pole tuttav, härra Ehmus, nagu koolis. Ärkad ega jää jälgegi, kõik on pühitud.
EHMUS: Nöör tõmbab kõri.
SANITAR: Kui palju ma olen arstidele rääkinud, et inimest, kes magab nagu surnu, ei tohi äratada, pimedasse ei tohi heita valgust. Miks oli tarvis seda viimast annust? Andestage, härra Ehmus, minu hing on puhas.
Lisa: Sirp, 16.10.1998
Eesti Raadio osaleb kahe kuuldemänguga rahvusvahelisel televisiooni- ja raadiofestivalil "Prix Europa", mis toimub 17.-24. oktoobrini Berliinis. Euroopa suurima ringhäälingufestivali raadiodraama konkursil osalevad Toomas Raudami kuuldemäng "The Fool on The Hill" (rezissöör Aare Toikka) ning Mait-Ando Rauna "Uni" (rezissöör Tamur Tohver). "Uni" keskendub eelkõige inimsuhetele, peresisesele võimuvõitlusele. Kuuldemängus on kasutatud põnevaid detaile, näiteks katkeid Hillary Clintoni kaks aastat tagasi Tallinnas peetud kõnest, rõhutamaks, millised me paistame teistele rahvastele. Festivali Prix Europa Berlin korraldab Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU).
Anneli Milistver