MAAILM

Mait Raun

1995

1. MAAILM MINU SEES

Ma ei salga, et olin tarmu täis ja taiplik kohe sündides. Kahjuks ma ise sellest ajast küll midagi ei mäleta, aga ema räägib, et niipea, kui miski oli halvasti, hakkasin kohe karjuma, kuni sain oma tahtmise. Niisiis taipasin intuitiivselt, mis on mulle kasulik.

Päevpäevalt õppisin seda iseolemise kunsti aina juurde ja nüüd tagantjärele võin konstrueerida tõenäolise skeemi, kuidas mu areng toimus.

Alguses oli maailm, milles olin määratud elama, justkui hiilaslik mull ja mina tühine kübe selle sees, kui sedagi. Parimal juhul olin vaid tahe, suur tahe sellest mullist välja rabelda. Mu pilk oli hägune ning ma ei näinud kuigi teraselt, seda ei näinud arvatavasti üldse, et maailm koosneb asjadest.

Ent asjad hiilisid ise minu juurde ja vajutasid meelde oma jäljed. Ajapikku märkasin neid aina selgemini ning nad tundusid huvitavad, mull üha sopistus, üha rohkem tunnuseid eristas omavahel kõike seda, mida nägin, ja ma nägin aina rohkem. Viimaks märkasin sedagi, et asjadel on nimed, ja õppisin kõnelema.

Esimesed sõnad ütlesin aastaselt, nagu räägib ema; ja teda tasub uskuda, sest miks peaksin erinema teistest lastest, kelle käekäik näib just niisugune. Kahesena patrasin enamvähem seostatud juttu, kolmeselt olin jõudnud ilmselt kogeda juba suuremat osa ümbritsevatest asjadest.

Tollal, kolmeaastasena tabas mind kummaline rahutus, ma muudkui jonnisin ja olin üldse kõigiti halb laps. Tagantjärele näib, et mu meeles toimus siis mingisugune tähtis muutus. Seni hüüdsin ennast nimepidi nagu teisi, nüüdsest hakkasin ütlema "mina"; muutus oli sedavõrd võimas, et sealt alates mäletan ka oma eluseiku.

Arvan, et niikaua olin pooleldi veel loom, rääkiv ahv või midagi muud säärast, kuid edaspidi inimene, erinev nii maailmamullist kui kõigest, mida see sisaldas, tahe oli mu lahti rebinud, ja just sõnad osutusid selle muutuse võlukivideks.

Sest sõnad olid küll asjade tähised, ent samas ka märgid, meele mänguasjad, mida sai kõikvõimalikel viisidel kokku sobitada. Hakkasin avastama asju, mida teised ei olnud õpetanud, ja mõistsin ka paremini õpetussõnu, kujutasin ette koguni niisugust, mida ei olnud võimalik näha.

Kokkusobitamine oli hoopis midagi muud kui märkamine, mis täitis meele algselt tühja astja üha enam asjade ja nende peegeldustega. Sealtpeale ma pigem mõtlen kui märkan. Pigem seostan kunagi märgatut uutel viisidel kui saan täiesti uusi ja üllatavaid kogemusi, ning just seostamise tulemused tunduvad huvitavad.

Mõtlemine oli ka hädavajalik: üksikteadmisi kogunes juba nii palju, et korrastuseta, ilma korrastavate põhimõteteta oleksid nad meele ummistanud, maailm sopistus sedavõrd, et seda ei saanud enam üldse hõlmata. Mõtlemine tegi kahest, kahekümnest, kahesajast märgist ühe ning astjas ei ajanud üle.

Umbes viie aastasena oli mu iseloom põhijoontes välja kujunenud, järgneva elu jooksul olen õppinud juurde vähe niisugust, mis seda muudaks. Talun isegi kõige kohutavamaid vapustusi alati vaikselt, sellal kui mõni teine karjub. Pikaks ajaks võib küll langeda meeleolu, kuid meelelaad jääb samaks.

Siiski mäletan ähmaselt, kuidas neljateistkümne aastaselt tabas mind veel üks katsumuseaeg. See oli kunagisest palju hirmsam rahutus ning kestis ka piinavalt kaua, mitu aastat järjest, võibolla just sellepärast nii raske, et võtsin ta vastu täie teadmisega. Mind kummitas pidevalt aimdus, et pean valima, ent keegi ei öelnud, mille vahel.

Otsisin pidepunkti maailmast, teistest, iseendast ega leidnud seda kusagilt. Ema ütles vaid, et kannataksin, sest kõigil on olnud samad piinad, see olevat maailmavalu; ja kõigil olevat see üle läinud.

Kannatasin hambad ristis, aga sageli tundus, et meelsamini sureksin. Aegajalt tahtsin tõsimeeli köit kaela panna. Tundusin endale kohutavalt patune, ometi mõistmata, mis on minu patt. Tahtsin meelt parandada, mõtlesin koguni, et peaksin käima patukahetseja koredas kuues mööda maad.

Juhtuski nii nagu ema rääkis: maailmavalu lahenes, ma lõpetasin kooli, võtsin kätte sae ning läksin metsa puid langetama, sest mul on laiad kämblad ja see tundus kontimööda amet, mis suudab toita nii minu kui pere; puud ei saa iial otsa, uued kasvavad asemele.

Edaspidi ei ole toimunud midagi erilist ja ma märkan rõõmuga, et ka meele astjas enam ei paisu ega tõmbu kokku, olen suutnud olla selleks piisavalt asjalik. Mida enamat üldse tahta! Ilmselt ma siiski valisin midagi ning sain täiskasvanuks.

2. MAAILM MINU ÜMBER

See olen mina. Vaatan ringi ja näen enda ümber maailma, huvitavat, asju täis maailma, oh kuidas tahaksin selle seest mõnesid asju endale, nii mõnesidki, näiteks maja, et sisustada see kõigega, mis mulle meeldib, mul endal on ainult üürikorter, mannetu ruum; maja soetan vähemalt sama suure kui mu ülemusel, veel suurema, et kõik ära mahuks, ja hoovi panen ülejäänud meeldivad asjad, kõige parem oleks loss, ümber põllud ja metsad, siis saan käia rahus jalutamas ja loomi küttida, kui viitsin; mõnel on kullast vann, aga mina eelistan kullast linnupuuri; raha ei ole küll suuremat väärt, aga teatavasti eriti ka ei haise, õigupoolest peab seda olema palju, mida ma muidu ostan, kuidas muidu kindlustan tuleviku, kust võtan piltilusa naise, kes paneb naabrid, tuttavad ja juhuslikud vastutulijad mind kadestama; küllap ma isegi armastan oma naist ning siis on kõik korras, ja naine hoiab maja korras; õigupoolest hoiavad maja korras teenrid, naine las teeb parem oma loomulikku tööd ja kasvatab lapsi, lapsed on pealegi ääretult tähtis töö, sest jätkab minu sugu; peaasi, et enamik on pojad, vaid nemad saavad teha mu nime kuulsaks üle maa, need mu haritud, peenete kommetega ja õnnelikud pojad, kelle ükski soov ei ole minu jaoks liiga kallis; kui võrdlen seda, kuidas ma elan ja kuidas võiksin, siis tahaksin nutta, aga kelle najal, kui kodus on vaid kõõrdsilmne naisekõõm ja arulage tütar, ning aegagi ei ole nutta, sest käin metsa langetamas, töö kestab varavalgest hilisööni, suur osa rahast kulub üüriks ja söögiks, muu võtab naine ära, ja nii tuleb jälle tööle minna, töö on aga sedavõrd raske, et ei lase isegi mõelda, kuidas pääseda välja nõiaringist, ainus võimalus on loota, et ühel päeval, mida varem, seda parem, sajavad selga rahapakid; mõnikord mängin loteriid, kuid õnn ei taha mulle naeratada, ka lisateenistuseks ei jää peaaegu üldse vaba aega ja lisagi on tühine, inimesed, ma olen kurb!

Ometi, ka parimad sõbrad seiravad mu kurtmist tühjal pilgul, mõeldes omi mõtteid, või soovitavad mured viinaga alla loputada; ma ise soovitan teistele sama, see aitab alati, nii palju raha õnnestub tulehargi eest ikka ära peita, et saan mõned peatäied nädalas, täis pea on eriti hea sellepärast, et siis tundub, nagu mul olekski loss, nii mõnigi kord loodan järgmisel hommikul silmi avades tõsimeeli, et õndsalt vaatavad otsa mu imekaunis naine, lapsed, nikerdustega kummut; siis kukun justkui ahastuse kuristikku; õnneks on see siiski üksnes kriibe hinges, millest täismees saab üle, palju hirmsam on, et meie varem nii rahulikku kanti on viimasel ajal siginenud pätid ja kaabakad, iga silmapilk võib tulla keegi kallale või teha midagi hirmsat; mul ei ole kodus just palju häid asju, kust mul see raha, aga midagi on aja jooksul siiski kogunenud, nüüd lähen hommikul tööle väriseva südamega, sest ka naine läheb tööle ja laps läheb kooli, kodu jääb tühjaks, selle aja jooksul võib tulla röövel ja meid paljaks riisuda; kuidas saan üldse korralikult töötada, kui igal sammul jälitab teadmine, et võin jääda korraga ilma palju rohkemast, kui teenin tööl terve aasta jooksul, tark oleks varitseda päevad läbi kodus, aga siis peaksin järjest asjad maha müüma, kuni viimaks saabub nälg; võiksin veel paljust unistada, ent ma ei ole rumal ja tean, et kui mul ka ükskord imeliselt veab, nii et mina hammustan maailma, aga tema paitab mind vastu, siis järgmisel hetkel õnn pöördub, mina küll paitan, aga maailm hammustab mind; ausalt öeldes ajab maailm mind alatasa segadusse, ma ei oska ennustada, kuidas parajasti läheb, õnn vaheldub ebaõnnega ja kumbki on juhuslik, niisugune on maailma ülesehituse seadus; et jõuda haljale oksale, peaksin kõigilt teistelt naha üle kõrvade tõmbama, sest kui ka ainult üks jääb üle, tõmbab tema minult, kuid ma ei tõmba, nähtavasti olen liiga hea südamega.