PIKAPATSI PIIGA

Mait Raun

2007

Elas kord üks väike tüdruk. Et tal olid pikad patsid, siis kutsuti teda pikapatsi piigaks.

Ta elas vaeselt. Tema isa lesis päevad läbi ahju peal ja norskas, aga kui ei norsanud, siis ilmus tema karvane käsi õllekapaga ahju servale ning ema pidi olema kärme seda täitma, muidu oleks lennanud puuhalg vastu ta pead. Aga alati ta ei jõudnud küllalt kiiresti. Niiviisi oli ta jäänud imelikuks, palvetades päevad läbi nurgas, et jumal võtaks näha nende rasket saatust ja kergendaks elupäevi.

Neil oli kolm last, kaks vanemat venda ja tütar, see pikapatsi piiga. Vennad aga olid erilised, üks oli kurt ja teine oli tumm. Piiga aga polnudki pime. Kustkohast nad isale õlut said, seda teadsid ainult nemad ise.

Ühel päeval peatus nende külas kummaline uhke killavoor, mida kogu küla jooksis vaatama. Lõpuks jõudis teade ka viimasesse osmikusse, kus elasid nemad. Isa ei viitsinud ahjult tõusta, aga ema võttis lapsed käekõrvale ja läks vaatama. Tal oli tunne, et palved on viimaks ometi mõju avaldanud ja jumal on näinud tema südame põhja. Nii oligi. Külas ei olnud mitte lihtne killavoor, vaid kuninglik kaarik, mis oli maskeeritud, kuna kuningalossi rahvas käib lihtrahvaga läbi maskeerituna. Kohe kui kuningapoeg nägi neid niimoodi üle nurme lähemale tulemas, hakkas ta nägu õhetama ja ta ei saanud oma silmi pikapatsi piigalt.

Ja pikapatsi piiga ei saanud silmi kuningapojalt. Keda ta muidugi ei pidanud kuningapojaks. Ja nii nad võtsid teineteisel käest kinni ja läksid üheskoos kaarikusse ja sõitsid kuningalossi.

See aga ei olnud kõige tähtsam kuningapoeg, kellele pärandatakse riik, ega ka mõni järgmistest, vaid üks viimaseid. See oli isegi nii tähtsusetu kuningapoeg, et talle ei antud mitte kõige väiksematki maatükki. Tema pandi hoopis ülikooli õppima. Kuningas ei märganudki, et ta tõi lossi naise. Nad elasid lossi tagumises tiivad, selle ülemisel korrusel.

Ja nii käis kuningapoeg päevast päeva tornist ära ja pikapatsi tüdrukul oli igav. Ja kui ta õhtul tagasi tuli, siis rääkis ülikooli sõnadega, mis olid veelgi igavamad, pealegi arusaamatud.

„Milleks sa räägid ülikooli sõnadega, sa saad aru, et ma ei saa nendest aru,” kurtis pikapatsi piiga. Kuningapoeg aga kuulas tema juttu, pea armsalt viltu nagu vasikal, pidas seda vist muusikaks ja kallistas oma piigat.

Kord aga kostis torni alt tuttav vile, mida pikapatsi piiga mäletas lapsepõlvest. Ta läks aknale ja nägi hoovil oma vendasid. Kurt vend oli saabunud uhke hobusega ja lilla mantliga. Tumm vend aga kandis rohelist jahimehekaabut, mis oli veel eriti uhke. Nad olid nii erilised võrreldes kõige selle halliga, mida pikapatsi piiga kohtas kuningalossis, et ta purskasid pisarad silmast ja vendade ette tekkis suur järv. Vennad kurvastasid seda nähes väga.

„Tule alla, räägi meiega!” hüüdis kurt vend.

„Ma ei saa!” kostis pikapatsi piiga. „Ma olen vangis!” Ja tumm vend tegi kätega vehkides vennale selgeks, millest jutt.

Selle peale haaras kurt vend mantlitaskust lingunööri, heitis selle akna konksu külge ja nad ronisid üles torni. Nad pakkusid pikapatsi piigale kõrneid ja ube ning need maitsesid tema suus nagu kuld. Kui vennad lahkusid, oli pikapatsi piiga meel veel kurvem ja ta nuttis neile järele mäsleva jõe. Kui kuningapoeg saabus, siis ei aidanud ei ülikooli sõnadest ega ka tavalistest sõnadest, isegi kallistused ei mõjunud, pikapatsi piiga juuksed olid longus ja tuhmid nagu tuhk.

Ühel päeval võttis kuningapoeg pikapatsi piiga kaasa ja nad jalutasid käest kinni läbi linna. Mitte keegi ei vaadanud nende poole, sest kuningapojas ei tuntud ära kuningapoega, vaid arvati, et ta on tavaline kodanlane. Kes ta muidugi ka oli. Kuningapoeg viis pikapatsi piiga kooli, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja rehkendamist.

Õhtuti aga tuli oma ülikoolist ja nad sammusid jälle käest kinni läbi linna.  Ja kuningapoeg õhetas ja lausus: „Varsti saad sa aru ka ülikooli sõnadest. Kohe, kui ma sind nurmel tulemas nägin, olin sinust lummatud, sest sa oled nii tark!”

„Aga kui ma ei ole tark, siis sa ajad mu minema?” küsis pikapatsi piiga.

„Vaata, seegi lause räägib sellest, kui tark sa oled,” rõõmustas kuningapoeg.

Pikapatsi piiga aga oli rahulik, sest ta oli saanud vahepeal kokku tumma vennaga ja kurdi vennaga, kuna nende eest ei jäänud miski varjule, ka mitte kool, ja nad andsid talle magusaid kõrneid iga kord ning need maitsesid alati nagu kuld.

Ühel päeval sündis kuningapojale ja pikapatsi piigale laps. See oli nii tähtsusetu sündmus, et lossis ei mänginud timpanid ega karanud klounid. Vana kuningas ei tulnud last vaatamagi, tal oli neid kümneid, sadu ja tuhandeid. Lapsele ei tõotanud ükski tark saatust ega olnud tal oodata maatükki päranduseks. Isegi amme ega teenrit ei antud.

„Sinagi lähed ülikooli,” lausus kuningapoeg lapsele heldimusega. Pikapatsi piiga vaatas last samuti heldimusega. Nüüd oskas ta lugeda ja kirjutada ja võis lugeda tornis ajaviiteks jutustusi. Parema meelega jutustas ta küll oma vendadega, kes olid kolinud kuningalinna müüri taha mustlaste laagrisse ja tegutsesid äri alal. Vennad ei unustanud kunagi süüa kaasa võtmast, mis oli hoopis parema maitsega kui lossi hall söök.

Ühel päeval põgenes pikapatsi piiga ära. See oli nii vaikne põgenemine, et lossis ei pannud seda keegi tähele ja kui kuningapoeg püüdis minna isale sellest rääkima, siis isa ei võtnud teda vastu, sest ei mäletanudki sellist poega. Ema polnud aga kuningapoeg näinudki. Niiviisi kasvatas kuningapoeg lossi tagumises tiivas last ja palus mõnel sõbral maad kuulata, kus võiks olla pikapatsi piiga. Nood aga ei toonud talle mingeid teateid, sest ei osanud vaadata mustlaste laagrisse. Ja kuningapoeg suri kurvastusse.

Pikapatsi piiga aga elas rahumeeli koos vendadega. Nood torkasid tal silmad peast, et ta ei põgeneks. Tema aga ei kavatsenudki põgeneda. Silmi polnud tal vajagi, sest enam ei pidanud ta lugema. Vennad andsid talle magusaid kõrneid ja ube, mis maitsesid suus nagu kuld. Nii nad elasid, kurt vend, tumm vend ja pime piiga. Pikapatsi piigal sündis veel lapsi. Ja nad elavad kõik siiamaani, kui ei ole ära surnud, ja on õnnelikud.