Sonetipärg
Mait Raun
ilmunud proosavormis (teose Uni osana, Looming 1998)
Kord käisin mööda ilma püstipäi,
käed taskus, vile huulil, süda puhas.
Ent siiski miski hurmast puudu jäi,
miks muidu välk kui surm mu südant uhas.
See juhtus kõrtsitoas. Suits viivuks hajus
ning laaberdusemühas nägin sind.
Lõi välku, järsku kümbles nooltesajus
hõrk, siiruviiruline pääsulind,
nii hele murjanite jälgis reas,
et nooled peatusid ka minu laugel.
Me olime nüüd reeturite seas
kaks õiget, aga teineteisest kaugel.
Ning palged kumasid, neis puudus äng,
pilk puuris maad vaid siis, kui tahtis mäng.
---
Pilk puuris maad. Vaid siis, kui tahtis mäng,
tuul vaibus südames ja olin sõnn.
Kuid milline! Kurb, uje, turjas läng,
narr loom; ei taibanud, et see on õnn.
Nii tasa rüüpas sinu huul, piiskhaaval.
Ühtäkki läkitasid uue noole.
Vask. Hõbe. Kuld. Sool nõrgus värskel haaval.
Kui toibusin ja paiskusin su poole,
lõid käed vaid tühjust. Pehastunud tool,
auk põhjas, augus üksik valge narmas.
Sind polnud. Teeklaas laual, serval nool.
See oli sootuks teine nool, mu armas!
Kas hing käis ihus, ihus hinge käi -
kes teadis! See on kõik, kell seisma jäi.
---
Kes teadis: see on kõik... Kell seisma jäi,
vist enne veel, kui algas päris äike.
Välk niitis teed. Ma läksin. Püstipäi,
jaa, viimast korda püstipäi, mu päike,
ent silmad pärleid täis... Lõin ümber laua.
Ka hirmsaim jõhkard taandus virinal,
kui sööstsin läbi saali põrguhaua,
õnn kannul võikal klaasiklirinal.
Miks hooplen: taandus? Heideti vaid nalja!
Sest minu haud ei olnud maa, vaid meel,
mis neetis õlgadele raudse valja,
jalg tallas puruks kõik, mis kohtas teel,
silm luuras tühja tooli, teras äng.
Sestajast olen kannatuste säng.
---
Sestajast olen kannatuste säng,
ent kuhu, kelle pihta heita kivi -
ühtviisi põrgus kõik, leeb metsik mäng.
Mu ärkvel ööde lootusetu rivi
saab päeval unelõimeks: tema! Tukub,
pea toolileenil. Puudutan ta õlgu.
Kuid see on vanaeit. Huul valla kukub,
kihv kolletab kesk lõugu, tulvil põlgu;
ma olin äkki raaguv puu, tont ulgus,
kamraadid lõugasid, kõrts vappus raevus,
mu südamesse sülgas viimne hulgus,
ning mina, puuront kõrbekuumas kaevus,
jäin õõnsaks nagu ussi kookonmähe.
Kas leian taaskord üles kaitsva tähe?
---
Kas leian taaskord üles kaitsva tähe,
ükskõik! Mu vööl on unekirja vöö
ning päike saapasuus. On seda vähe;
ei, see on minu päev ja minu öö,
mu kulg. Ma olen verevend neil kahel,
las ootab päev, et ennast oksa pooksin,
las ootab öö, et kaelas kõlguks ahel,
ükskõik! Umbjalu hahetusse jooksin,
meel pime, selles välgunool kui surm.
Ühtäkki peatusin: jääkillud, rahe...
Vaid rahe. On see hullus? On see hurm?
Siis nägin - hääbus öö ja päeva vahe.
Käel katkes veel üks vaatus elujooni,
miks muidu kannan juustel okaskrooni.
---
Miks muidu kannan juustel okaskrooni -
ei, mitte muidu, ikka muiates!
Kuid liiga harva taban kammertooni,
löön tantsu nuuksudes ja nuiates,
silm pilverünkal, kõrvus kõuemürin:
"Mu armas laps!" Siis siiski? Kõikjal udu.
Ma hüüan: "Arm!", ent kõlab lääge ürin.
Ei hääli, muigeid; olen konnakudu,
tolm taldadel, mäe üksildane hüüd...
Huul kõrbeb keset vihmasagarat,
ma tantsin, soolapritsmed katmas rüüd,
on kusagil vist meri, rand ja patt.
Kas võin, kas tohin heita põrmu tähe,
mis sinu käed kord surusid mu pähe!
---
Mis sinu käed kord surusid mu pähe,
võibolla kärbse? Hullan lainesilmas,
nean, pillun, sosisklen, hääl hüüdeist kähe,
ei suuda matta meelt ei maas, ei ilmas!
Miks mäsled vahukobarais, mu laine,
puulehed, miks nii kurvalt sahisete,
kui kargan rannakail - ma olen kaine! -
ja igatsen sind, lummav meresete?
Mu sete! Lainehari rüüpab varbaid.
On meri justkui sinu huul, ent kõle.
Ning linnud jäävad vait, kui hüüdlen lambaid.
Kes teab, kas taamal juba mets ei põle.
Käin meeliskeles mööda vetesooni
ja püüan suuril silmil sinu trooni.
---
Ja püüan suuril silmil sinu trooni,
nüüd on see öeldud, hingan köidikuid,
ei iial enam vabaduse mooni.
Hing täitub! Tühje ruugeid koidikuid
ei ole enam! Siiski külm... Mu keelt,
mu võigast keha vapustab taas iha,
ka sinu varjuvallas heidan meelt
ja rapsin võrguniite peast;
vahkviha maanteele variseb su valguses
kui siid. See siid, head sõbrad, maha matke!
Siis saabub rahu, see, mis alguses...
Kuid need on nõiakütked ega katke,
kas olekski neil muidu kütke hind.
Torm murrab taevalae ning märkan sind!
---
Torm murrab taevalae. Ning märkan sind:
sa oled torn, mil mitte ainsat astet.
Näen, kuidas tallamata mullapind
su lämbeilt huulilt rüüpab ahnelt kastet.
Kas minagi saan tunda sama hurma,
saan unustada ilmamaa sind juues;
siis võlun päikese, mis surmab surma,
aokiirtes rändame teed tähekuues!
Ent paraku! Need huuled pole mulle,
joon viina, eluvett, mis määndab pea.
Las määndab! Puhun huulilt vahumulle
ja sina lähed meelest. Meel on hea,
käin torniharjal, kuigi tiib veel nõrk,
koos pilvedega ujumas, palg hõrk.
---
Koos pilvedega ujumas, palg hõrk -
taas sina! Teisi püüdsin, jääkild soones,
et peagi hüljata nii arg kui kõrk,
miks otsin sindy, kas asun neimahoones?
Teid tervitan, toad, kõrtsid, rentslid, kuurid!
Tool, põhjas auk - pilk eksleb, kus on nägu -,
joon, kuni viimaks kaovad su kontuurid,
peoräämas saal vaid meenub läbi hägu.
Mu enda näkku jäävad künnivaod:
haav laubal, tursed suul; sai veidi põetud!
Nüüd viimaks hüljati ka mind, sa kaod?
Ei, mind ei ole üldse rüppe võetud!
Näen enda kõrval kakerdamas sind,
su kõrval lendleb üksik pääsulind.
---
Su kõrval lendleb üksik pääsulind,
tiib hargvel soovist päästa minu hinge.
Ei suuda! Liiga habras on ta rind,
et püüda maa ja ilma kõrgepinge.
Kuid järsku saatsid sina linnu teele?
Miks muidu painab kõrvu petlik ulg:
tee valik, valik tee! Umbrohus teele
kui viimne viibe langeb ronkmust sulg.
Ning valik puudub. Tõstan sule, vaatan.
Tean ammu - olen mängukann su jalgel,
su vaip, su laip. Ent kui sa oled saatan?
Siis embaksin sind põrgutule valgel.
Päev päeva kannul umbe kasvab võrk,
on korraga mu süda nõnda nõrk.
---
On korraga mu süda nõnda nõrk,
et kaon. Jäi käimata küll palju radu,
tee oli liiga käänulik ja mõrk,
ent kui ma jätkaks, siis vist tabaks kadu;
ja mitu korda kaduda ei tohi.
Pea keerleb, tühje aastaid kukub kägu.
Ring sulgus - kodusein on parim rohi,
mu pelgupaik. Ei leidnudki su nägu...
Kas arvate, et siplen armuköites;
ei, see on kõigest kassiahastus,
arm elab aknalaual lilleõites
ja hinge polegi, ta pehastus.
Ei tasu võtta ette tasukäike,
kordkorralt hävitab kõik loodu äike.
---
Kordkorralt hävitab kõik loodu äike.
Sind pole olemas! Kas oled hele?
Või tõmmu või ehk tuhk? Kas suur või väike?
Mis on su nimi, kõlblik daamidele?
Kord elas meister, vägevaim maailmas,
kel värsid voolasid kui tulvavesi,
ent talgi daam käis külas vaimusilmas;
ka sina, saatan, ilmud hiljukesi.
Ja sünnib luuletus. Ent hind on karm -
tee valik, ohverda kas neid või luule!
Kes nõuab nii, see oled sina, arm?
Ah, saaks sind puua laulu ristipuule...
Näe imet nüüd! Meist tärkab harras päike
ja kallab maale kullakarva läike.
---
Ja kallab maale kullakarva läike -
just nõnda viirastusid kord, kui tulid.
Siis olin noor ja sina minu päike,
ei teadnud veel, et voolisid sind sulid...
Ei, ärge kuulake mu suud, mis salgab -
sa elad edasi! Ka hallaöös
kord haavad luituvad. Tants alles algab.
Palg hiilgab, huulil vahutab šartröös.
Ent juba viimne käoking väändub teelt,
aovalgel sulan õhus nagu kuu,
mis pälvis pehmet paitust päikeselt,
kuid ise oli sootuks miski muu.
Mis sest, et peagi olen lehetäi,
kord käisin mööda ilma püstipäi.
---
Kord käisin mööda ilma püstipäi,
pilk puuris maad vaid siis, kui tahtis mäng.
Kes teadis - see on kõik! Kell seisma jäi,
sestajast olen kannatuste säng.
Kas leian taaskord üles kaitsva tähe?
Miks muidu kannan juustel okaskrooni,
mis sinu käed kord surusid mu pähe,
ja püüan silmadega sinu trooni!
Torm murrab taevalae ning märkan sind
koos pilvedega ujumas, palg hõrk,
su kõrval lendleb üksik pääsulind.
On korraga mu süda nõnda nõrk.
Kordkorralt hävitab kõik loodu äike
ja kallab maale kullakarva läike.