KOLM MAAILMA

Mait Raun

traktaat

On väike maailm, suur maailm ja see maailm, kus mina olen mõõt. Väikeses maailmas ei ole puu mitte puu, vaid tükike sellest, näiteks koor, millel sibab ürask, suures maailmas on puu kotkalennul vaid osake metsast; minu maailmas aga on igal puul tähendus, ta on puu.

Samamoodi on jälle mõni asi kohane väikese maailmaga. Õigupoolest on väike maailm see, mille suhtes maailm – nagu meie seda näeme, kogeme, tunnetame – on esindatud fragmentidena, nagu puu asemel koore fraktuur või muu element, mida me puud kui tervikut tunnetades ei pruugi pidada oluliseks. Veel teinegi asi kuulub väikese maailma juurde, kõik see, mida kujutleb maailmas leiduvat looduse aluspõhjadesse tungiv füüsika – mikromaailm, hüpoteetiliste elementaarosakeste ja nende reeglite maailm.

Meist suurem maailm – makromaailm – on poeetiliselt väljendudes unistamise maailm. Seal on kosmos, universum, kõiksus.

Inimene aga on asjade mõõt. Üks on temast väiksem, teine suurem, üks on all, teine üleval, üks taga, teine ees ja nii edasi; aga maailmade paiknemine ei olegi vist väga oluline, esmatähtis on see, et inimene asub keskel ja mõõdab maailma asju keskmisel viisil ja võib tahtmise korral heita üle õla kasvõi solipsistliku alatooniga väljenduse, omas üksilduses ülbevõitu ja samas niivõrd täpse: mina olen asjade mõõt mu ümber! Inimene – mina. Teine inimene asub juba eemal ja on selle lahusoleku tõttu paratamatult kas fragmentide poolel või jumalate poolel. Kui mul just ei õnnestu ühineda temaga üleni.

Vahest armastuses, jäägitus armastuses on seegi võimalik, et kaks on üks.

Aga hästi! Kuigi möönan, et parajasti ei ole mul mitte kellegagi sedavõrd täielikku empaatilist sidet, kõige vähem kogu inimkonnaga, ning õigupoolest ei tea ma sedagi, kas teised inimesed on minu moodi, kas mõtlevad nad samadele asjadele, kas tunnevad sama mis mina, kas üldse on ukse taga, käänaku taga, silmapiiri taga minutaolisi, siis selleks, et mitte jätta endast solipsisti muljet – olen kuulnud, et süüdistus solipsismis on arutluste juures üks põlastavamaid, sest manifesteerib individualismi ja paljastab ärapööratuse kollektiivist – siis sellepärast, jah, soovist, et minu teksti ikka edasi loetaks, kutsun teisedki inimesed tunnistama sama mis mina, nimetan enese poolt kogetu üldiseks teadmiseks ja kasutan sõna meie. Meie maailm.

Meie maailm koosneb kolmest maailmast. Olgu nüüd sellest väitest arusaamisega, kuidas on, kuid igatahes on nende kolme maailma reeglid paratamatult – ehk siis määratluse tõttu – omavahel erinevad ja pole mõtet neid segamini ajada, kuna muidu ei oleks meil kolmeks-eristusest kasu ja kasusaamise asemel kerkiks üles hoopis küsimus: milleks üldse tegelda eristamisega?

Jah, milleks eristada. Kes seda teab, inimese mõistus on lihtsalt nii ehitatud, et ta teisiti vist ei saa; kes suudab lakata eristamast, on kirgastunu...

Teiste jaoks aga on ümbritseval pakkuda kasulikke ja kahjulikke asju. Kolmikjaotuses, kus inimene on oma poolpiduse mõistusega keskne element väikese ja suure vahel, peab olema midagi head, midagi kasulikku, midagi väärtuslikku, sellel peab leiduma mingisugune oluline väärtus meie silmis.

Kui nii – ja kui just ei ole äravõitmatu armastus, on otstarbekas püüda neid maailmu omavahel selgelt lahus hoida.

Skeem koorub siit esmapilgul selline, et inimene on subjektiivne mõõt ja vaatab muid maailmu kui objekte. Loogiline jada on järgmine: väike maailm on väline, see maailm, mis mõõdab muud, on inimese sisemine kategooria, ja suur maailm on taas väline.

Paraku üks välismaailm on lõputult mitmekesine, olles samas väike, lõputult väike (mahtuvusega lõputult palju objekte, fragmente, osakesi, mida neile tähelepanu pöörates aina lisandub) – see on paradoksaalne maailm. Mida väiksemasse süüvida, seda rohkem objekte, seda rohkem ta laiali pihustub.

Ning kui teine välismaailm on vastupidiselt omadusteta, tükeldamatu, kirjeldamatu null-maailm, siis seda justkui ei saagi vaadata, seda pole olemas... Nii kaovad mõlemad välised maailmad vaatlejal käest, olles vaid paradoksid ning ei enamat. Kuid kas oli teadmine paradoksidest ja muudest sõnamängudest kolme maailma üksteisest eristamise idee? Ei olnud, eristus pidi andma meile tõsimeelse teadmise maailma objektidest väljaspool meid endid, faktid, arusaamad, reeglid. Kus on nüüd need objektid... Seega ei ole vaade, et ma olen subjekt, mitte just ülearu täiuslik.

See on imelik ja veidi jahmatavgi teadasaamine. Ma olen kõigi asjade mõõt, ma olen subjekt, ma olen peaaegu solipsist ja kavalalt kõrvale põigelnud sellest süüdistusest... Põigelnud silmakirjaks, kindel, et vaid solipsistina saan olla mõõt, vaid nii saan midagi teada kui mõõt...

Mis on teine vaade. Kui maailmu on mu ümber kaks, siis sünnitanud on nad dualism, seega peab olemas olema ka teine vaade peale selle, et olen subjekt.

Olen objekt. Olen objektiivne mõõt. Mille mõõt?

Kaks suurt toimijat, kaks uhmrikivi, üks neist on realiseerunud objektide maailm ja teine võimaluste või platooniliste ideede maailm, kaks subjekti – ning nende raskete kivide vahel hõõrdumas objektsena inimese maailm, minu maailm.

Kui eelmises vaatepunktis on just inimene kehastamas seda vaia, mille ümber kõik keerleb (inimene vaatleb, hindab, oletab; inimese maailm on inimesega kaasas), siis seekord on vaiad löödud kahele poole inimest. Umbes nagu kargud. Mida nähes tärkab mul, inimesel, mõistagi kohe kahtlus, et võibolla olen hinnanud ennast üle ja tegelikult ei olegi ma mõõt.

Tõepoolest, mis mõõt, mis kese saan ma olla, kui minu maailma lihvitakse väljastpoolt...

Tundub, et asun positsioonil, kus mõõt on nihkunud mujale...

Ometi leidub selles nihkes ka rõõmustavat, selle lähenemisega õnnestub vankumalöönud skeem taas päästa: sest kui mõõt peaks tõesti asuma neis kahes maailmas ja mitte minus, siis peavad need maailmad kindlasti ka olemas olema, sest kuidas muidu suudan mina neid hoomata ja nemad avaldada mulle toimet. Rõõm tunnistada, et nad ei olegi kummitused (nii nagu ka mina ei olnud mõõduna kummitus) ega paradoksid, vaid täiesti tõsised kaastegutsejad. Ehkki paradoksaalsus ei jäta päriselt maha neid siingi, sest väike maailm on täis suurt puru, suur maailm täis tühjust.

Ainult et solipsismist ei ole mulle palju järele jäänud. Pigem võiksin süü edasi veeretada, kuulutada, et maailm on solipsistlik, endasse sulgunud (mina ju ainult reageriv objekt), kuid selleks peaks olema ainult üks maailm, aga neid on kaks, neid on päris kindlasti mu kallal kaks.

Märkan seejuures üllatusega – kuna olin säärase võimaluse juba enamvähem maha matnud kui kõlbmatu –, et ehkki maailmad mu ümber on silmnähtavalt aktiivsed ja seega (lausa vältimatult) subjetsed, olen mina, objekt, siiski vahest kõige olulisem subjekt meie sümbioosis: minu käes on valik, kumba vaia neist kahest kasutada, kummale kargule toetuda. Nemad püüavad mu hinge, kallutavad mu meelt, lihvivad mind oma näo järgi, aga mul on valikuvõimalus ning valides määran ise oma tee.

Eelkõige mõõdab inimese teekonda täius. Ja nõnda siis mõõdab teda – mõõdab mind – mu osadus suure kosmilise ühtsusega. Ma olen sellest lahti rebitud, pattu langenud, sattunud mateeria püünistesse, kannatustesse – kõike seda iseloomustab too teine tugev jõud, millele ma ei peaks toetuma (niivõrd, kui saan või suudan valida), jah, ma olen jumala ja kuradi tallermaa ja ma otsin jumalat.

Teisisõnu, ma teen valiku ja olen avalikult tendentslik. Eelistan täiuslikult tühja suurt maailma sellele teisele, sellele hõrgule peibutisele, mis ometi on kõigest kullasärast hoolimata tühja täis ja ise väike, nii lohutult väike ja väiklane. Arvan, et see on kasulik ja väärtuslik eelistus. Minu – meie kõikide jaoks. Eelistuse tegijana tõusen taas mõõdu asendisse...

Mis tähendab, et olen kuidagi peaaegu valutult väljunud eelmise arutluskäigu takerdusest.

Lisaks paistab tulevat ilmsiks tõsiasi, et ei olegi olemuslikku vahet, kumb on aktiivsem mõõtja ja määraja, kas olen seda mina või see on ümbritsev, suures plaanis on kõik üks suur dünaamiline tervik.

Ent samas ei tasu unustada – minu jaoks on oluline, et meie suhtest kooruv dünaamika ei läheks lihtsalt isevoolu teed, vaid tal avalduks kindel suundumus, pealegi niisugune, mille ma olen ise valinud. Et dünaamika viiks korrapära ja negentroopia poole, peab leiduma mul kosmiline kark, millele saan toetuda, ehkki olen ise mõõt. (Segasevõitu lause, kus põimunud kokku kaks mõistesüsteemi, ühes on keskne inimene ja teises on keskne kosmos või jumal. Enesekriitiline märkus: tegelikult ei ole hea neid liiga hoogsalt omavahel kombineerida.) Ja mateeria kark seisab kogu aeg hoiatusena silme ees. Just selline lombakas olen ma, komberdades täiustumise teed.

Kuid pole ju mõtet luua illusioone, olen ekslik ning vaid loota ja uskuda võin, et mu valik on õige (ka sõna „õige“ kätkeb endas juba tendentslikkust...), ometi kindel ei saa olla milleski. Hüva, et selle mõttekäiguga mitte päris rappa minna, peaksin vist siinkohal püüdma väljenduda ka praktilisemas võtmes – ütleme siis nii, et mu täiuslikkuse astet näitab see, kuivõrd ma suudan ületada võõrandumist suurest maailmast ja selle jumalikkusest, ning teisalt see, kui hästi olen suuteline raputama endalt maha mateeria köidikuid.

Ilmselt on mõttekas mõne sõnaga ka visandada need kaks maailma, mille vahel inimene kõigub. Väike väline maailm, paljususe maailm, objektide lõputu mitmekesisuse maailm on täis ebatäiuslikke, arusaamatuid fragmente ning religioonides liigitatakse see maailm sageli madalaks või dualistlikumates neist lausa kuratlikuks. Kuid mõnelegi on ta paleus ja väljakutse. Eriti ambitsioonikalt on tegelenud selles maailma elementide otsimisega ja seaduspärasuste fikseerimisega alkeemia, keemia ja üldine loodusteadus füüsika, vahest kõige sügavamale tungides kvantmehhaanika, mis on saavutanud tänu oma radikaalsusele ning konventsioonide ja ajastaaega kestnud traditsioonide eiramisele (seda tegi ka alkeemia, radikaalsus on seesuguste otsingute üks peamisi tõukejõude, vanade väärtuste hülgamine võimaldab kaduda sisemistel piduritel) ka hulga põnevaid tulemusi.

Tõsi, põnevaks ei muuda teateid mikromaailma kohta küll mitte niivõrd nende tõepärasus ja avastuslikkus ega ka neist koostatud teooriate nõtkus struktuuride ja konstruktsioonide püstitamisel, ehkki ka see – jah, viimatine asjaolu kuulub kindlasti juba põneva hulka, sest kuigi füüsikud on projitseerinud oma struktuurid, reeglid ja seadused väljapoole meid, siis üpris läbinähtavalt tõukuvad need meie enese maailma („meie“ tähendab siin uurimistööd teinud füüsikut ja mind, loodetavasti ka teisi) vajadustest ja võimalustest, selle maailma, kus mina olen mõõt ja ümbritseva tunnetaja. Ehk siis teisisõnu on ettekujutused mikromaailmast ääretult väärtuslik materjal, mis annavad aimu selle kohta, millised on meie tunnetuse seaduspärasused, kui oleme suunanud tähelepanu ja huvi ja ihad väikese poole.

Mikromaailma nipp objekt-keskkonnana seisneb selles, et kõik on peegeldatud nii-nii väikesesse, et puudub elementide otsese kontrollimise võimalus. Maailm, mida otsime, laguneb talle tähelepanu keskendades sedavõrd, et me ei suuda tervikut enam koos hoida, elementide lõputu duaalne hargnemine viib otse silme all pihustumiseni. Õigemini, silme all toimub see teatud piirini, edasi on tegu juba väga väikesega, aatomiga, elementaarosakesega. Objektid on hüpoteetilised, sama hüpoteetilised kui meie mõtted ja tunded, millest jäljed avalduvad üksnes kaudsel viisil. Selle maailma kohta käibib muinasjutt, et erinevad pimedad katsusid elevanti erinevast kohast ja said temast erineva ettekujutuse. Pime oli mõõt.

Pime oli mõõtja – paljud alkeemikud ja maagid soovisid leida tarkade kivi deduktsiooni kaudu, lõhkudes aineid ja nende osakesi. Nad leidsid hulgaliselt mitmesuguseid seaduspärasusi aine – mateeria – kohta, kuid mitte jumalikku tarkust. Sest kuidas saab olla tarkust, vaadates entroopiasse. Entroopias kerkivad esile saarekesed, kandes seadusi, kuid need on siiski erandid, suure töö harvad viljad ning mitte maailma tõeline struktuur ja korrapära.

Materiaalne maailm taganes, muudkui taganes eest, kuni viimaks osutus isegi teoorias see vaid fiktsiooniks, ilma kindla materiaalse aluseta asjanduseks, millel korraga olid mitmesugused seaduspärasused, mis suutis laguneda kaheks, nagu kõik duaalne – kaheks ületamatuks vastandpritsiipiks, laine ja osakese printsiibiks. See oli ka kõik. Osakesed, mida nagunii ei saanud silmaga näha ja mida mõõtsid vaid inimese kui mõõdu poolt üles pandud aparaadid, et kinnitada inimese teooriate õigsust (ja mõõtagi ei õnnestunud ideaalselt, sest aparaadid ilmutasid omaenese omadusi, või lihtsalt ongi kõik sedavõrd vildakas ja tendentslik) – need osakesed osutusid funktsioonideks seadustes ja reeglites, mitte jumalikeks, mitte jumaliku tarkuse kehastuseks. Sisyphose kivi langes ikka ja jälle tagasi alla, veeres maha, kõike tuli alustada sisuliselt otsast peale ning enamasti just siis, kui saabus hõrk hetk, mil tundus juba olevat tõde kinni püütud (teooriad lükati järjest ümber, paradigmad langesid).

Selle tee vastand on meetodi poolest täpselt samavõrd radikaalne: eemalepöördumine virvatulukese-taolisest paljususe maailmast, võibolla tunnistades kerge irooniga, et selle peamine väärtus seisneb võimaluses vaadata kõverpeeglit enese ees ja tunda võrdluses end sellest täiuslikumana. Pimeduse mõõdu asendamine valguse mõõduga – seda on aegade jooksul tehtud pidevalt. Hüüatus „tagane minust, saatan!“ tähendab siiralt öelnuna ühtlasi ka tunnistust, et paljusus ei veetle mind, selle asemel on mu pürgimise aluseks nimetu absoluutne kvaliteet, kõrgeim sellest, mis üldse olemas ja küllap isegi üle olemasoleva asuv.

Tolle teise maailma kohta ei saagi suurt midagi mõistlikku öelda, sest ükski kvantiteet – ja seega ükski sõna ega mõiste ega mõte – seda kuigi adekvaatselt ei kirjelda. Nimetusi on talle antud küll lõputult, ent kõik need pärinevad meie piiratuse ja rikutuse tasemelt. Eelkõige on tegemist tunnetusliku kvaliteediga.

Niisiis, mina, inimene, olen funktsioon kahe vastandi vahel, mis mind hõõruvad. Vastandid on justkui võrdväärsed, kuid üks on jumal, teine kurat, mina ekslik inimene nende vahel ja samas mõõt, vaba tahte omanik. Mu tahe on sedavõrd vaba, et otsuse, mille poole pürgida, mida vältida, teen ma – kahe maailma isand, vastuolude peremees, hea ja kurja tundmise puust söönu -, olles mõõt. Õige valik tähendab seda, et ma täiustun. Täiustun siis, kui olen mõõt ja samas mõõdab koos minuga mu käekäiku mu kooskõla kosmosega; ehk siis, ma mõõdan ennast äratundmisega, et seda karku ma ei taha ja tahan hoopis seda teist, absoluutset. Täiustumise skeem kõige lihtsamalt ümber öelduna: tendentslikkusele silma vaadata ja kasutada tendentsi positiivses suunas, väärtuste loomisel.

MAAGIA

Üldtuntud eristuse järgi on olemas valge maagia ja must maagia. Aga kõigepealt, mis on üldse maagia ja selle sisu? Tiibeti õpetlane Chögyam Trungpa defineerib, et maagia on selge vaade maailmale, et maagiline maailm on niisugune, nagu see on tegelikult, ilma meele segaduseta, et maagiline on vaadata maailma täpselt sellisena, nagu maailm on.

Siit jääb justkui mulje, nagu oleks maagia maailma omadus ja inimesel tuleb maagiaga tegelemiseks (sest just tegevuslikkust rõhutab sõna „maagia“, nii nagu tegevus on magamine või kraavikaevamine) osata see maailmast üles leida. Kuid maailmu või õigemini maailmamanifestatsioone on mitmeid, siis millise maailma omadus on maagia? Trungpa järgi täiusliku, kus mina ja maailm oleme kooskõlas. Seega on maagia ideaalmõiste ja selleks, et maagiani jõuda, on tarvis kooskõlastumist; täiustumine on maagia juurde viiv tegevus. Täiustumine on aga juba minu kui subjekti juurde kuuluv.

Kui maagia on ideaalmõiste, siis võime selle hetkeks vaatluse alt kõrvale jätta, sest ideaalmõistetel ei leidu korralikke sõnalisi vasteid, nad on absoluutsed kvaliteedid nagu Platoni ideed või siis lausa absoluut või kvaliteet ainsuses, neoplatoonikute üks. Lõppude lõpuks saab iga mõiste ülendada ideaalmõisteks; kuid kirjeldajana muutub see siis paraku ühtlasi sisutuks sõnakõlksuks, sest tal pole selget tähendusvälja. Valge ja must on seevastu täiesti harilikud omadused. Seega on alus arvata, et epiteete valge ja must kandvad maagia liigid võivad olla midagi meile arusaadavat, näiteks kaks teineteisele vastanduvat tendentsi, mis kuuluvad meie eksliku või puuduliku tunnetuse juurde. Kui täiustumine on maagia juurde viiv tee ja samas leidub maagial kaks liiki, siis võib loogiliselt oletada, et üks neist – sõnastuse järgi valge maagia - on suunatud täiustumisele ja teine mitte.

Siit kerkib niisama loogiliselt aga üles küsimus, mis asi sel juhul üldse on must maagia, kui ta ei ole täiuslik nagu ideaalmõiste maagia ega ole ka suunatud täiustumise poole? Kuidas saab maagiaga seostada seda, mis ei ole suunatud täiuslikkusele ehk siis maailma nägemisele nii, nagu see on?

Siinkohal kerkib esile erinevus maagia ideaaltähenduse ja maagia praktilise tähenduse vahel. Praktiline, tegevuslik maagia – ehk siis valgeks ja mustaks ja võibolla veel kuidagi liigituv – maagia on aktiivsus toimimises ümbritsevaga, aktiivne suhe. Maagia tähendab igal juhul hoiakut, et mina ise olen mõõt. Aga kui mina olen mõõt ja maagia on minu aktiivne suhe ideaalse maailmaga, siis küsimus on tendentsis: kas ma püüdlen ideaalse maailma või tolle teise maailma poole. Kas kasutan oma võimeid selleks, et maailma näha nii nagu see on (aga selle termineid on ka paremaid – rohkem sellele suunatud tähendusväljaga - kui maagia, näiteks kirgastumine), või siis kasutada oma võimeid millekski muuks.

Maagia on seega võimete rakendamine.

Käibekahtlus kõlaks ilmselt nii, et kui kõik on suhteline ja ekslik, eks siis ole temagi võibolla suunatud, ja võibolla tema ongi just see õige, ainult me ei saa aru.

Eshk siis meie tähenduses sellisena, et puu on puu. Mitte et See

See, kui täiuslik on inimene, kujuneb niisuguse vaatekoha puhul esmatähtsaks. Kui see, mis mõõdab inimese asendit, tema positsiooni maailma objektina, peaks olema vaimne täius, siis

On ju kaks vaatepunkti: ta vaatab endast väljapoole, olles ise vai, mille ümber kõik muu tiirleb. Või siis vaatab ta enda peale välise vaatleja pilguga, tema ise tiirleb välise mõõtkava raames.

Teadmises, et nad kolm on üks: kolmendsüsteemis, mil kolm on ületatud, mil nad kõik on suubunud üheksainsaks. Ja ülimas astmes – või siis kahendsüsteemis, kui kaks on ületatud sünteetilise kolmada poolt ja sellega on ületatud ka see kolmas – on nad null. Nojah, seal pole vahet. Kolmest üks ja siis null. Või kolmest kaks ja siis null.

Ja siiski: vahe on, see on eelkõige mõistete tähendusväljade vahe, erinevates süsteemides on mõistetel erinevad tähendused, kui ka nende välised kujud ei erine omavahel – ja seetõttu on otstarbekas või lausa vajalik arutluses kolmest maailmast eristada ka kaht vaatlusviisi iga neist kohta, teisisõnu eristada dualismi pideva ja diskreetse vahel või ükskõik mille muu kahe vastandi vahel; need vastandid või ütleme täpsemalt, vastandumise võimalus, vastandumise paratamatus meie keelelise vangisoleku tõttu muudab vajalikuks ka arvestada mõistete kuulumist neisse kahte erinevasse süsteemi, mis osalt on samad ja osalt vastandlikud; see teeb küll maailmade kirjeldamise juba kuue-osaliseks, aga mis parata... 3-2-0 on tendentslik jada. Ja ka 3-1-0 on tendentslik jada.

Arvu- ja muid jadasid saab muidugi esitada lõputu hulga, sest nad on pärit lõplikkuse-lõputuse maailmast, nii nagu ka jaotus kolmeks maailmaks on seda. Kuna aga arutlusel võiks olla praktiline siht, sellest võiks saada kasu mõistmise jaoks, siis arvan, et selgitavaid märke ja kujundeid ei tohiks olla liiga vähe ega liiga palju; eks see ole subjektiivne, kui palju on tarvis seletamiseks, ja täiusliku jaoks ei ole üldse ju tarvis seletada, seega seletamine ei toimu täiuslikele, aga ebatäisuliku eripära ongi ju see, et ta asub märkide rägastikus, alles otsib sellest väljapääsu, ülepääsu, talle on märgid kasuks ja optimaalne mõõt nende märkide kasutamisel helab ta hinges vastu (ja suunab mõistust mõistmise poole...).

Miskipärast kujutlen, et kolm maailma ja dualismi arvestamine (mis toob kaasa vajaduse eristada iga maailma juures kaht põhilist kirjeldusviisi) võiks olla parasjagu, vähemalt põhiraamistusena.

Kui väljenduda matemaatiliselt või õigemini kui püüda esitada lüseoloogiat matemaatilisel – õigemini arvulisel, veel õigemini täisarvulisel ja eriti lihtsal täisarvulisel (nii lihtsal, et arvud saavad selgelt kujundlikud tähendused) – kujul, siis kolmest nulli on selle skeemi järgi kaks tendentslikku teed, kahe kaudu ja ühe kaudu. Eristuse saab kõige ilmekamalt tuua esile nii, kui me jaotame lüseoloogilise protsessi tasapinnale, vangistame dünaamika struktuuri ja väidame – meelevaldselt, aga seda meelevaldsust teades ja kasutades näitlikustamiseks, et mikromaailm on kolm-maailm (osakeste, tükikeste, lõputu fragmentaarsuse maailm) ja makromaailm oma kõiksuses ja absoluutsuses on null-maailm.

Mis oleme sel juhul meie? Ühtpidi oleme üks-maailm, teistpidi oleme kaks-maailm.

Mõistagi saab vahetada arvud ka ringi, nagu liivakell tõstetakse teistpidi kui tarvis, ja kujutleda, et väike maailm on null, mida ta ju ongi, kui arvestada, et me seda ei näegi või näha ei taha või ei vaevu arvestama ta fragmentaarsuse tõttu – ja kosmose kõiksuse suur maailm võib olla ka kolm või mõni muu arv, mis ütleb oma esmase primitiivse tähenduse olevat „palju“, sest eks ole maailma kõiksuses kõige ideed, algmed, potentsiaal, võimalus, kõik tegelik sünnib sellest potentsiaalsest kõigepaljususest.

See on siiski üksnes mõttemäng... Juba seegi on mõttemäng, kui protsess hõõrutakse laiali tasapinnale, naelutatakse kinni, fikseeritakse; kui dünaamika muuta staatiliseks, ei saa selle kohta tehtud otsustused olla muud kui meelevaldsed (ja mis üldse ei oleks meelevaldne siin ilmas, siin kolmes ilmas, kuues ilmas, lõputus ilmade hulgas? Jne). Nii et meelevaldsusega tuleb arutluse jures alati arvestada ja sellega leppida, seda mitte ülearu arvustada, arutlused kõiksuse teemal ei ole tähenärijate jaoks, vaid selleks, et meeles välgataks mingisugune selgus, samasugused kui luuletused, sõnad ei ole olulised, sõnad võivad olla hoopis teised, nad kannavad endaga kaasas tooni, mis kisub ülespoole. (Ja ka toon on ekslikkuse, puudulikkuse ilming, toon on meie maailmas, mitte aga mujal, vist. Kuid kirjutataksegi maailma inimestele. Et nad tõuseksid ülespoole – kus suur maailm, kosmos, olgu või jumal pilve peal sõudmas ja nägemas me südametesse; aga kui me ei otsi täiuslikkust ülalt, vaid mujalt või eikusagilt, siis osutub ka see kujund, et sõnad kisuvad ülespoole, vaid tühjadeks sõnadeks, neil puudub reaalsuse kate, nii nagu see puudub ka kolmel maailmal, avaldumisvormidel, arutlustel, ka kõige peenematel arutlustel ja sõnadel, kui need ei haaku hingega, kui need ei sööbu meeles.)

Meelevaldsusest arvude juures.

Kaks-inimese jaoks on üks-inimene vaid kolm-inimene, sest ta on ekslik, sellal kui üks-inimene on jumal, õpetus ja muu säärane kõrgem mõiste. Ta ei ole ju ometi jumal? Mis on aga kolm-inimene? See on isik, kelles on ühendatud ekslikkuse dualism ja jumal, nad mõlemad on temas – ja samas on nad mõlemad temas, ehkki erinevad dimensioonid, kindlasti kvalitatiivselt ühitamatud dimensioonid, need kaks on kokku liidetud: 1+2=3.

See kolm ei ole väikese maailma kolm, vaid midagi muud. Juba praegu on märgata, kuidas mõiste võib omandada palju erinevaid tähendusi, kuigi ta väliskuju on sama. Kolm on lihtne arv, aga selle sisu on erinev juba ka väikese maailma tähisena ja kaks-inimese poolt  üks-inimese positsiooni fikseerimisel.

Ja üks-inimene ei pruugi kaks-inimese positsiooni fikeerimisel üldse kolme kasutadagi, ta hüppab sellest duaalsel kabjasammul üle otse nelja juurde. Kolm-inimese jaoks, kes on üks-inimene ehk siis see, kes on ühinenud või soovimas ühineda jumalaga, võib kaks-inimene, hea-halva duaalsuse inimene olla aga ka hoopis neli-inimene, veel kaugemal kui arv kolm või palju või kujund mitmekesisus, ja sellega väljaspool jaotust 0-1/2-3, mis ju ongi vaid meelevaldne jaotus. Sest kahest ei saa kolme, vaid nelja, kui heale otsa vaadates laguneb see kaheks: hea-halb, ja halvale otsa vaadates laguneb seegi omakorda kaheks: hea-halb. Selle nähtuse nimi on deduktsioon, ja selle reegel on, et kahele järgneb kaks korda kaks ehk neli ja neljale järgneb kaks korda neli ehk kaheksa ja nõnda lõputult, ikka kahene duaalne samm. Kaks-inimene (meie maailma inimene) võib seega duaalsuses osutuda lõputult-kaks-inimeseks.

Seda kõike on mõistlik meeles pidada, et mitte sattuda arvude või mõistete lummusesse; siht on siiski ju hoopis mõistmine.

Deduktiivselt võib kõike lahustada lõputult, piiri ette ei tule, väikest saab teha ikka veel väiksemaks, kõike annab poolitada. Kõike annab ka täpsustada, väänata. Arutluse kunst on siiski püsida võimalikult optimaalse – hõlmatavate, hoomatavate, arusaadavate mõistete – hulga juures. Sellepärast ongi siin juttu kolmest maailmast ja mitte musttuhandest, ehkki neidki võib otsides leida, sest kõik või vähemalt palju sõltub tahtmisest.

Võimaliku eksituse vältimiseks lisan märkuse, et see on arutlus, kus kolme juures mõõt (ehk siis kolmest ühest kõige tähtsam, selgesti fikseeritud üks) on inimene – mitte jumal, nagu see on üks-inimese süsteemi juures, kus inimene on kaks ekslikku äärekivi (ehk siis kaks-inimene...) ja keskne, inimesest ülem ja inimese siht on jumal või mõni muu keskne inimülene element selles triaadis.

Ja vaid siis, kui ta tahab mõistusega sellest aru saada, vaid siis võib ta püstitada oma maailma iseloomustamiseks konstruktsioone selle kohta, kas on 3-1-0 või 3-2-0 või hoopis midagi muud; eelkõige siis tekivad tal need konstruktsioonid, kui ta soovib muuta oma seisundit, „vabaneda maailma ahelatest“ - siis, kui talle ei tundu tema maailm õige ja parim olevat. Ehk siis, kui ta mõtiskleb deduktiivselt enese ja maailma suhte üle.

Taas kohtame duaalsust. Nii selgineb ühtlasi ka põhjus, miks vaadelda maailmu kahel erineval moel – need on vaatepunkti erinevused, subjektne ja objektne vaatepunkt, mõlemad teisega võrdvääsed. Kaks-inimene on eelkõige subjektne, kolm-inimene on eelkõige objektne oma tunnetusskeemis; samas tasub arvesse võtta, et tegelik tunnetus sellest teoreetilisest asjaolust küll eriti ei sõltu, tegelik tunnetus on meil igaühel kord rohkem kreenis subjetsuse, teinekord omakorda objektsuse suunas, fluktueerudes, nagu ikka rahutu meel seda teeb. (Kokkuvõttes, plusse ja miinuseid taandades on see subjektobjektnegi, kui tarvis. Ehkki mõistetavalt ei ole, vähemalt mitte täiuslikkuse tähistuses, millena käibib meelearengu skeemides enamasti mõiste subjektobjektne.)

Kui on nii, siis ühtlasi on ka nii, et nii palju, kui ma suudan jumalale toetuda, nii palju olen valge maagiaga seotud, ja nii palju kui toimin jumala tahte vastu (aga mis on jumala tahe, kas saan mitte toimida selle vastu?), nii palju olen seotud saatanaga, musta maagiaga.

Niisiis, inimene võib kujutleda end kas subjektina, kes vaatleb ja hindab objekte; või siis on ta objekt kahe suure subjekti vahel, kes on temast üle või kaugemal. Esimesel juhul on ta sisemiselt aktiivne, teisel juhul on aktiivne väline maailm...

Kuid ka vastupidine on õige: objektid hindavad inimest ja lihvivad teda, andes talle tagasisidet selle kohta, mis õige, mis vale, nagu kirjeldab teo ja tagajärje seadus; ning objekt-inimene on objekt vaid osaliselt, kui ta tunnebki end kannina jumala ja saatana mänguplatsil, on tal tegelikult valik. Mis eelmises lõigus oli märgitud värvidena - valge ja must (võib olla muidugi märgitud ka tuhandel teisel moel).

Seega on inimesel ka end objektiks kujutledes olemas tahe ja aktiivsus, ning tahe on subjektsus; keegi ei ole läbini üheülbane.

Näib, et maailmakirjeldamiste arvu ei pea sellepärast veel suurendama, kui tuua sisse eristus valge maagia ja must maagia. Neist esimene on lihtsalt kooskõla vorm mõistesüsteemiga ja teine selle teadlik eiramine kindlal eesmärgil.

Valge maagia on see, et viibin ühes mõistesüsteemis, kas 3-1-0 või 3-2-0 ja püüan seda järgida, samas püüeldes ühtlasi ka null-maailma poole. Ehk siis on mul kindel siht: täiuslikkus, ja sellele sihile tuginedes toimides külvan ümberringi õiget vaadet, head, korrapära. Kaks-maailma termineis on see nii, et sihi ilmnedes nihutan oma mõõdu, mis sisemine, endast väljapoole, viin ta üle välise maailma poolele, ma olen edasi aktiivne, olen subjekt, aga ma ei ole enese mõõt, vaid tunnetan oma ekslikkust ja mõõdan end ideaaliga, mis asub minust väljas.

Või siis vastupidi, üks-maailma termineis kõneldes – mõistes, et pole ma pelk objekt, pelk reageerija välistele mõjudele, vaid õigustatud ja lausa kohustatud valima, et mitte eksitusse sattuda – sest tahan ju olla koos jumalaga, mitte saatanaga. Valge maagia on see, kui juhatan teed ka teistele, seletan, et nemadki on subjektobjektsed.

Need on mõlemad lihtsad käitumisviisid ja mõlemale leiduvad ka lihtsad seletused; ning lõppastmes osutuvad mõlemad üheks ja samaks (subjektobjektseks sulandumiseks, tervikuks jne). Aga mis on must maagia? Nii nagu maagia mõistegi juba ütleb, on tegu valdkonnaga, mis eeldab ühendusesolemist teiste olenditega, neile mõju avaldamist - valge mõju on selline, mis paneb teisi, kellega kokku puututakse, senisest paremini nägema ja mõistma erinevate maailmade, erinevate tasemete olemust, tõstab nende meeleseisundit, aga mis on must maagia?

Selles ei ole midagi uudislikku, et olles eelmise vastand, must maagia langetab meeleseisundit, on destruktiivse mõjuga... Vahest huvitavam ja õpetlikum on teada mehhanismi, kuidas õnnestub niisuguse tulemuseni jõuda. Meelevalla saavutamine teise inimese üle toimub märkamatult. Märkamatus on peamine jõud, mis seda kõike võimaldab. Oluline on see, et märkamatu on protsess küll mõju vastuvõtja jaoks, ent mõjutaja ise toimib teadlikult.

Samasuguseid lugusid juhtub mõnikord ka teadmatult, sest ümberringi on palju segadust, rumalust, eksitust ning mõni inimene on ka lihtsalt biovampiir, enesele seda teadvustamata – kuid süüdimatu saab ta olla täpselt selle hetkeni, kuni talle ei ole tema uimastava mõju olemust veel ära seletatud; kui ta seejärel ei võta tarvitusele abinõusid vampirismi tõkestamiseks või käitumise korrigeerimiseks, vaid selle asemel kasutab oma eripära mõnuga edasi, asub ta mustade maagide ritta. Niisiis, vahe jookseb sealt, kus inimene teadvustab, mida ta teeb.

Nii nagu valge maag ravitsejana teab, et ta ravib või vähemalt, et ta mõjutab, on ka must maag teadlik sellest, mida teeb. Maag on see, kes teab: mina teen (või jumal minus teeb või mõni jõud). Must maag on see, kes teab: üht ja teist mõistesüsteemi segi ajades püüan ma selle varjus teha mingeid tegusid, mõjutada teiste meelt. Kui ma ühe süsteemi reegleid teises rakendan, siis sedavõrd olen seotud musta maagiaga.

Mõistesüsteemide segiajamist toimub pidevalt. Lõppude lõpuks on keele ja mõistete rägas inimene lõpuni, lausa paratamatuse ajel ebatäiuslik. Segiajamist kasutatakse ebajärjekindluse tõttu ja rumaluse tõttu ja sellepärast, et ei teata mõistete tähendusi, päritolusid, väge; inimesele ei saa seda ette heita.

Ette saab heita aga seda, kui inimene kõike teab ja näeb ära, millised on võimalused, ja satub kusatusse, kasutades mõistesüsteemide erinevusest, maailmade ja vaatepositsioonide erinevusest tingituid nihkeid enese huvides ja nende üle mõjuvõimu saavutamiseks, kes ei ole nii kaugele süüvinud ja teadmatult või usaldavalt lasevad end petta.

Kuna lihtsast eksitusest on vaid samm kurja kasutamisviisi juurde, siis on oluline kirjeldada tunnetuslikke maailmu ja neis mõistesüsteemide toimimist laiemalt kui üksnes väheste kirgastudapüüdjate jaoks. Või filoloogide jaoks, kes uurivad sõna.

Petta ei tohi. Petmine on teadlik tegevus. Jumal vaatab südamete põhjadesse.

Pettus algab siis, kui inimene teab, et kasutab sõna või mõistet üks-maailma tähendusväljaga, ent teeb seda kaks-maailma struktuuris; või vastupidi. Sõna on sama mõlemal juhul, erineb vaid tähendusväli ehk siis see, kuidas ta seostub teiste sõnade ja mõistetega. Paar korda sai varem libisetud läbi arvude, analoogiline olukord valitseb ka grammatiliste vormide juures, ehkki neid on vahest raskem ja meelevaldsem välja tuua kui matemaatilisi veidrusi, ja sageli on nad ka hoopis kujundid ja paradoksid.

Siiski, arusaadavuse huvides võib vaatlusaluseks näiteks võtta kasvõi pühimatest pühima mõiste: jumal. Kui kuulutada jumal üks-maailma mõiste asemel null-maailma mõisteks ja seda mitte teha kujundina selle kohta, et lihtsalt pole sõna null-maailma tähistamiseks, vaid sellepärast, et see sõna on olemas (tunnistades ühtlasi null-maailma olemasolevaks; mis – kui tegu pole paradoksaalse loogikaga – on häbematus) ja see sõna on jumal ja jumal nõuab meilt kuuletumist, sest ta on täius, mis siis juhtub? Seesugune konstruktsioon annab võimaluse atrubuteerida sellisele jumalale külge väga mitmesuguseid omadusi ja nõuda jumala kummardamist, talle kuuletumist, vargsi tekitada aga olukorra, kus tuleb kuuletuda jumala nimel tegutsevale isikule... Viimast võibki nimetada musta maagia kultiveerimiseks. Meie kandis levinud kristluses on seda sageli.

Jumalata usud on selles mõttes veidi ohutumad; ent neis võib jällegi tekkida liialdatud tähelepanu imetegudele ja imevõimetele, sest isik hakkab ise end tundma jumalana. Kui ta tunnistab jumala täiuslikuks ja teab, et maailmas ei sagi olla täiuslikkust, sest maailm on paratamatult – definitsiooni tõttu – ebatäiuslik, siis ennast jumalaks nimetades tegeleb ta teadliku pettusega, olgu tal seejuures kuitahes ilusad kavatsused.

Siiski, tuleb möönda, et iga juhtumit on tarvis käsitleda lahus, mõnikord võib täpselt samamoodi kui pettus ja must maagia näha välja ka õnnestunud või ainuõige kujund. Ega asjata öelda, et kõrgema täiuslikkusetasemega olendi käitumine võib olla fragmentides arusaadav meile kõigile ja mõistuspäraselt tõlgendatav ebatäiuslike jaoks, kuid oma terviklikkuses on ta hoomamatu. Fragment võib sattuda vastuollu käibeväljenditega. Ehk siis teisisõnu, kui eetika on seotud absoluudiga ja moraal on seotud inimeste käitumisreeglitega, kui me teeme sellise eristuse kahe kvalitatiivse taseme vahel – siis moraalikogum kui meelevaldne reeglistik, mis vajalik ühiskonna optimaalseks funktsioneerimiseks, võib olla küll ilus ja hea, ent selle lati ületanud isiku jaoks võib ta osutuda kammitsaks ja ta kõrge eetiline nivoo (mis on ju kindlasti ülalpool harilikule inimesele mõeldud ja talle arusaadavaid moraaliharjutusi) võib olla niisugune, et ta ei saa käituda vastavuses moraaliga, kui ei taha olla ebaeetiline. Moraal võib lõppastmes põrkuda vastu eetikat, nii nagu ebatäiuslik tegelikkus põrkub vastu absoluuti.

Õige oleks öelda – see inimene on moraalselt määratlematu, ent eetiline. Küsimus vaid selles: kas on ta inimene?

See on küsimus null-maailma tasemele. Ühtlasi on see küsimus null-maailma olemasolust.

Vastus võiks kõlada näiteks nii: null-maailm on olemas, see on olemas sama palju kui eetika, kui seejuures hinnata eetika olemasolu moraali positsioonilt... Et mõistlik vastus säärastes mõttekonstruktsioonides puudub, siis on pigem mõtet süüvida maailmade (ja eri positsioonide neis) eristamisse; eristamine on see, millega mõistus on tegelema kutsutud.

Veel üks paradoks: lõplik kolm, paljususe tähenduses kolm on kaks-maailma mõistesüsteemis ühtlasi ka neli, sest iga jagunemine toimub duaalselt – aina vähem sisaldavasse, aina väiksemasse ja tühisemasse olekusse. Nii et selles kontruktsioonis 3=4. Arve ja mõisteid käsitledes on mõistlik see ebavõrdne võrdus kaasa mõelda, siis on arutlus tõepärasem. (Kui seda ei tee, siis on ka oht musta maagia vangistusse sattuda suurem.)

Ebavõrdne võrdus tähendab seda, et tegu on tendentslikkusega. Õigupoolest on siin omavahel põimunud veidi varjatud moel mõlemad mõistesüsteemid, kaks-maailma ja üks-maailma oma. Sest täiuslikult stiilipuhast varianti nagunii ei leidu, kõik on kõigega põimunud.

Kui kirjeldada välist asjade maailma, loetledes järjest kaksteist lüli, siis selle nähtuse juur asub siin. Kui lülid ka paigutada lineaarsesse jadasse, siis hoolimata sellest on nad põimunud, juba selle poolest, et nad on järjestatud, et nad on paigutatud üksteise kõrvale sarnasuse alusel. Ja kui nad moodustavad ringi nagu enamasti – aastaring astroloogiast ja kalendris, sõltuvusliku tekkimise ahel budismis, kõikvõimalikud muudki tsüklid, kogu kaheteistkümnendsüsteem arvumaailmas oma tuhandeis siiretes, Kanti kategooriad –, siis osutuvad nad omavahel hästisobivateks trigoonideks üle nelja lüli ja vastanduvateks opositsioonideks üle ringi keskme ning tekib veel tohutu hulk seoseid ja seostamatuseid, tavaline on see, et mingi viljakas (mõttekas) seos on üle 2, üle 3 ja üle 4 lüli, ja vastandus üle 6 lüli; või kaks vastandparalleelset kuuikut, nagu pärismaailm ja selle peegeldus.

Lülilisuse kombinatoorika on pärit sellest, et ebavõrdsuse manifestatsioon 3=4 on muudetud seoseks 3x4, et saaks seda käsitleda; sest esimest kui ebaloogilist võrdust ju ei saa maa peal tõsiselt võtta.

3=4 on samas koordinatiivse ruumi ja samasuguse, ent ajaliselt liikuma pandud aegruumi võrdsus. Selle märk.

Samas on 4 ka lihtsalt deduktiivne lagunemine. Ehk siis lineaarne lõputu jada kuni alumise põhjani, mida ei tule ega tule ette. Ikka ja alati on võimalik jaotada jaotatut veel edasi. Korrutis 3-ga sümboliseerib seda, et jadale on pandud pärast esimest jagunemist piir, õigemini kolmharkne piir, ja seeläbi on lineaarne lõputus koolutatud ringlõputuseks, surnud ringiks. Laialipihustumise asemel tautoloogia.