mait raun
Noor-Eesti püstitas sada aastat tagasi üleskutse – olgem eestlased ja saagem eurooplasteks! Geograafilises mõttes on üleskutse mõttetu, sest Eesti kuulub Põhja-Euroopasse. Silmas peeti kultuurilist Euroopat, mille levinud nimi on Õhtumaa. Raamat püüab anda ülevaate sellest, kuhu me pürgime, kui pürgime Euroopasse.
"Õhtumaa pildid" on kirjutatud ajakirja "Kultuur ja Elu" järjejutuks kõigi 1994. aasta numbrite jaoks, kuid ajakiri otsustas teisiti ning saatis selle koos oma 1993. aasta jõulunumbriga lisaraamatuna tellijatele. Nii tekkis Rauna esimene trükis ilmunud raamat. Tekst on põhiliselt kokku pandud eestlust mõtestava pika traktaadi "Sada sõna" Euroopat puudutavatest alajaotustest.
Ameerika-foobia Eestis ei saa olla generatsiooniküsimus, st piiratud üksnes vanemate inimestega, kes olid kõige kauem eksponeeritud külma sõja propagandale. Lugesin hiljaaegu imestusega ühe minu teada kaunis noore eesti literaadi järgmist hinnangut Ameerikale:
“Ameerika on muutunud demokraatia pühaks lehmaks. Ameerika sõjavägi hulgub mööda maailma ja hävitab linnu, valitsusi, riike, et painutada maailm enese (ja maailmaturu) ette põrmu. Iga kord, kui Ameerika teeb mõne nurjatuse ja talt päritakse aru, hüüab ta vastuseks: me oleme demokraatia kants, me oleme Ameerika, me peame sekkuma!” (Mait Raun, “Õhtumaa pildid”, Kultuur ja Elu, 1993, lk 28)
Võiksin lisada, et kuulsin samasugust Ameerika-kriitikat tunamullu ühe noorepoolse rootsi taksojuhi suust. Ta edestas Rauna veel seepoolest, et loetles rea Ameerika pahategude kohti ja aegu - Vietnam, Grenada, Panama jne. Niisiis ükspuha, kas noor või vana, kas venelane, rootslane või eestlane, väited on samad, vihavaen on sama. Sealjuures ei ole Ameerika sõjavägi “hulkunud” ühelgi neist maadest, hävitanud ühtegi nende linna ega kukutanud ühtegi nende valitsust.
Ilmar Mikiver
Kujundus Rein Seppius
Kultuur ja Elu, 1993
32 lk