PÜRAMIIDID

Mait Raun

1994

Iga inimene on kordumatu. Milleks talle ühiskond, mis lihvib tema teravad servad ja nivelleerib? Milleks riik, mis paneb inimesele päitsed pähe?

Kuid inimene ei ole ilmas üksi - kohe kui ta kohtab kedagi teist, tulevad ilmsiks struktuurid nii inimestes endis kui sündmuses, sidemetest koosneb ühiskond. Ühiskond on paratamatu.

Kui inimesed elavad õlg õla kõrval, tekivad enamasti vastuolud (ikka sellepärast, et iga inimene on kordumatu). Mida rohkem inimesi, seda suurem tõenäosus, et on vaja reegleid, mis reguleerivad erisusi.

Riik ei ole paratamatu, kuid temast tõuseb inimestele sageli kasu, peamiselt küll keerulistes ühiskondades, sest on asju, millega ei ole otstarbekas tegelda igaühel eraldi. Üks vabadus kahaneb, kuid selle arvel kasvab teine - otsustamine nihkub eemale, aga samas saab vabalt, aega raiskamata tegelda oma tööga või kutsumusega. Viimane on võimalik muidugi vaid siis, kui riigil on korrastatud meelega juhid ja vähemalt samavõrd korrastatud ehitus.

Ühtmoodi seotud inimesed moodustavad rahva. Et rahvas ei läheks omavahel kisklema, on vaja rahvusriiki. Aga mitte ainult sellepärast! Siin avaldub üks neist põhjustest, mis muudavad riigi iseväärtuseks, võimsaks: riigis kätkeb vägi, ta on enamasti rohkem kui kohtumõistja - ta valitseb. Riik ümbritseb ühiskonna (rahvusriigis on rahvas ja ühiskond enamvähem sama) piiriga, maa-alal selle piiri sees valitseb selle rahva tava, kelle riik, teised ühiskonnad jäävad väljapoole ega mõjuta rahvast otse, vaid filtri (riigipiiri) vahendusel.

Kui valitsus on mõistlik, seotakse inimeste pingutused tervikuks. Rahvas on siis üks ja selles üksmeeles vägi - tava saab aina vägevamaks.

Seevastu kui valitsus tegutseb omakasust, orjastab ta inimesed ja kurnab selle kaudu tava, kuni viimaks variseb ühiskond kokku.

Mis on vägi, mis on tava? Need kaks näivad olevat väga tähtsad, kui jutuks on inimene, rahvas ja riik.

Tava on inimese kultuurikontekst, kuhu ta sünnib, mille keskel kasvab - seda konteksti hoiab ülal rahvas, kelle hulgast on ta pärit. Tava on rahva joonte, uskumuste (tavandid), reeglite (tavaõigus) süsteem, see ainulaadne joon, mis eristab üht rahvast teisest. Vägi on tava jõud. See, kui suur on vägi, kujundab rahva eksistentsi põhijooned.

Aga vägevad on need struktuurid, mis on hierarhilised, korrastatud ja loomulikud.

Loomulik hierarhiline struktuur on korrapärase püramiidi kujuga (lai jalam, laugjad servad, terav tipp), ainus, mis püsib oma sisemiste reeglite najal ega sõltu konkreetsetest elementidest, millest hierarhia koosneb, sest ta on võrsunud tavast, tavaline. Kui niisuguse hierarhia moodustavad inimesed, siis võib koha täita nii üks kui teine, aga tulemus on ikka ühesugune - püramiidi, mitte inimese nägu (siin ei ole vastuolu: tavaline inimene on rahva nägu), lahknedes ainult ebaolulistes detailides. Ja loomuliku püramiidi tipp saab alati täidetud, sest jalam vormib alati sobiva.

Isegi kui säärase püramiidi tipus on isik, kelle detailid osutuvad olulisteks, muudavad nad tava sujuvalt ja ajapikku, vapustuseta, nii et alles tagantjärele saab otsustada, et midagi on teisiti kui varem. See on loomulik areng (muu on vägivald).

Sisemistel reeglitel on inimeste hierarhiate puhul kolm tahku.

Esiteks - nad säilitavad struktuuri korrapära. Reeglid fikseerivad struktuuri astmed (kihid, tasemed, seisused jms) ja neisse kuulumise nõuded (moraal). Kui kõik elemendid tõesti vastavad ettenähtud omadustele, ongi püsiv kord.

Teiseks - nad annavad muutuste eeskirja. Reeglid näitavad ära hierarhias tõusmise ja langemise korra. Et püramiid ei minetaks väge, peab ta võimaldama liikuvust, elementide ümberpaiknemist, igaühel peab olema võimalik oma kohta parandada, sest värsked impulsid on pärit enamasti jalamilt. Ideaaljuhul moodustub tipp kõige vägevamatest, kes on omaduste poolest sündinud teadjateks (või oma valdkonna asjatundjateks).

Kolmandaks - nad määravad karistused rikkumiste eest. Püramiid püsib siis, kui vastutus kasvab proportsionaalselt struktuuri astme kitsenemisega: tipus asuja vastutab rohkem kui jalamil asuja ja saab samasuguse nurjatuse eest tunduvalt suurema karistuse. See reegel seab piiri ka vastutustundetule pürgimisele (avantürismile): kõrgelt kukkumine on väga valus.

 Püramiid paneb paika piirid. Iga piiri on põhimõtteliselt võimalik ära muuta või teisale nihutada, kuid selle olemasolu just siin ja praegu on oluline - piir loob selguse, annab koha. Kui koht puudub, siis tekib segadus, kohatut on kerge orjastada; kohalikku samavõrd raske.

Püramiidi laugjat kuju hoiab küll ülal ja reegleid kehastab tipp, ent reeglid ise - kui püramiid on loomulik - ei ole nende suvaline (vägivaldne) leiutis, vaid pärit tunnetuslikust (tavalisest) printsiibist, mis kõrgub sõnatuna tipu kohal ja on vägev.

Igas eluvaldkonnas leidub hierarhia, ka valdkonnad võivad olla omavahel hierarhilises paigutuses, rahvas võib püstitada lõputu hulga püramiide. Ent kui kõigi valdkondade reeglid sisaldavad tavalist printsiipi, on vastandlikkus vaid näiline - ja ühiskond on kooskõlas.

Sõnatu äratundjad ja reeglite sõnastajad on teadjad; ideaaljuhul ongi tipus teadjad. Siis seob kooskõla vägi rahva vaimu kokku maailmavaateliseks tervikuks.

Kui puuduvad juhid, kaob selgus. Kui kaob selgus, lähevad sammud ristirästi. Kui sammud lähevad ristirästi, tuleb tühi rähklemine. Kui tuleb tühi rähklemine, laguneb rahva meel. Kui laguneb rahva meel, ei ole rahvast olemas.

Ent kui ühiskond kõlab kokku, leiab ta kesktee korra ja liikuvuse, korrapära ja kordumatute joonte vahel, vastuolud jalamil on siis üksnes näilised. Tervik on seda vägevam, mida laiem on jalami pind ja mitmekesisem olek - sest just iga inimese eripärad (välja arvatud ebaeetilised) on väe allikad. Kui jalam on avar, tõuseb mühinal inimesi tipu poole, see kehtib igal alal. Ja kui jalam on lai, on kergem jääda püsima, kui torm peaks ka tipu minema pühkima: jalam suudab kasvatada mitu korda järjest uue tipu, enne kui valdkond lõplikult hävib, kuid tipp jalamit mitte üht korda, sest impulsid tulevad jalamilt.

Ent kui vastuolu on tipus (või hoiab tipp hierarhiat koos vägivalla abil), ei ole ühiskond kooskõlas. Siis hävitavad vastuolulised sammud üksteist ning tekib kaos, sest kord rajaneb üksmeelel, mis on püramiidi tipus.

Et ühiskond oleks korras, tuleb luua tingimused, et seal kujuneksid püramiidid, mis genereerivad väge - hierarhiaid võib olla igas valdkonnas. Potentsiaalselt on hierarhiaid lõputu hulk, korras ühiskonnas saavad nende hulgast eluõiguse kõige tavalisemad.

Et riik oleks korras, tuleb püstitada ta kui arukas püramiid, mis raamistab erinevad hierarhiad ja koondab sel kombel ühiskonnas leiduva väe. Riigikorralduse puhul on õigupoolest tegemist kahe teineteist täiendava püramiidiga: riiki saab vaadelda territoriaalse (maa-alade) ja seisusliku (inimeste) hierarhiana.

Riigi territoriaalse hierarhia moodustavad need tasemed, millelt langetatakse otsused. Tipust jalami poole loetledes on otsustuspiirkonnad järgmised: maa, maakond, kihelkond/linn, küla/linnaosa. Esimene on riik, teised kohalikud omavalitsused.

Väikesel maal võib mõni vahepealne tase puududa, suures lisanduda, ent põhimõte jääb samaks - mida lähemal asjaosalistele toimub otsustamine, seda kiirem, lihtsam ja selgem on lahendus. Et enamik probleeme on kohalikud, aga vaid tühine osa ülemaalise tähtsusega, peab tipu pool otsuste arv kahanema geomeetrilises progressioonis.

Mis juhtub siis, kui jalam ei lahenda asju ise, vaid läkitab nad edasi tippu? Või siis, kui riik on totaalne ega lubagi jalamit lahendamise juurde?

Mis juhtub, kui näiteks külatülisid klaarida keskvalitsuses? Sel juhul kuhjuvad probleemid tippu. Et tipp ei tunne kunagi peensusteni kohalikku olukorda, langetatakse paratamatult ebatäpne otsus. Aga selleks, et saada parem ülevaade, tuleb lisada üha "asjatundjaid", tipp sopistub, moodustuvad aina uued abitipud, bürokraatia kasvab üle pea ja otsustusvõime kahaneb veelgi.

Püramiid moondub esmalt liivakellaks, seejärel sulab jalam lõplikult. Ja nõnda olekski valmis teravikule tõstetud püramiid, kuid tegelikult kukub ehitis enne ümber, sest tal puudub tugi.

Seevastu õigetpidi asetsevas püramiidis on paikkondadel täielik vastutus kõigi asjade üle, mida on võimalik ja vajalik korraldada kohapeal. Maa kujuneb siis maakondade ühenduseks, millel on tugev omavalitsus, aga riik sekkub kohalikku valitsemisse ainult sel juhul, kui on tegemist ohuga maa käekäigule või on paikkond ebaõnnestunud juhtimise tõttu sattunud väljasuremise äärele.

Siis lahendavad küla küsimusi külaelanikud. Lihtsamal juhul usaldavad nad otsustusõiguse vanemale, kes lähtub pretsedentidest (mis omakorda lähtuvad paljudel juhtudel tavaõigusest, kannavad endas tavalist järjepidevust), põhiküsimuste lahendamiseks tulevad kõik asjasthuvitatud kokku: see on see koht, kus võib iga inimese hääl kõlama jääda. Külaelule on seda parem, mida vähem on konflikte ja põhimõttelisi vaidlusi, mida vähem tuleb tõsta häält, seetõttu on õnnistuseks, kui vanem on keegi teadjate hulgast. Sest siis on otsused arukad. Kui esimene otsus on arukas, on edaspidi hea tegutseda pretsedentide alusel.

Üksnes need küsimused, mis ületavad küla piiri, antakse külade liidu (kihelkonna) lahendada; mis ületavad kihelkonna piiri, antakse kihelkondade liidu (maakonna) lahendada. Iga küla ja kihelkond, millel on mitu naabrit, saab vabalt valida, kellega neist liitub (nii joonistuvad välja kultuuritervikud ja paikkondade loomulikud piirid), ent valikuvabadusest võrsub ka vastutus - kui valik on juba tehtud, siis on järgnevad otsused ühtviisi kohustuslikud kõigile liidu liikmetele. Vanemad tulevad kokku ja ütlevad oma otsuse, näiteks kes peab andma kui palju maakonnateatrile raha või kuhu tuleb rajada uusi kultuurikoldeid. Maakondade liidu (riigi) lahendada delegeeritakse ainult ülemaalised küsimused.

Mida selgepiirilisem on valitsemine, seda vähem tekib konfliktikoldeid. Mida vähem on konflikte, seda kiiremini ja täpsemalt saab neid lahendada, samuti on seda vähem delegeerimist vajavaid asju. Seda vähem on tarvis rakendada inimesi ja raisata aega asjadele, mis on tingitud sellest, et kõik on kõigist erinevad.

Kuidas tunda ära õige valitsemine? Õige valitsemine on märkamatu. Õiges riigis ei pea inimene pidevalt muretsema riigiasjade pärast, selleks otstarbeks on asjamehed, kas ametnikud või riigijuhtide seisus - maakondade vanemad ja teised valitsemise ettevalmistuse saanud inimesed.

Kui rahvas võtab kuulda teadjate häält, siis võib ta olla muretu, sest teadjad on sellepärast teadjad, et nad teavad, mis on hea, mis halb, nad kannavad südames tava ja mõõdavad kõike sellega. Teadjate väest sünnib kord, mis on tavaline.

Riigi seisusliku hierarhia moodustavad inimesed selle järgi, milline on nende suhe riigiasjadesse: riigipea (kuningas), vaimne seisus (teadjad), kaitsjate seisus.

Muud inimesed - lihtinimesed - kuuluvad mitteriiklikesse seisustesse, mis võivad omakorda moodustada püramiide ja kihte, kuid ei saa mõjutada riigivalitsemist. Õigete valitsejate jaoks on näiteks omanikud ja töötajad ühesugused, sest kuigi omand on püha ja kaitstav, ei anna ta seisuslikke eeliseid. Arvatavasti on kõik lihtinimesed mõne oskuse järgi osavamad kui riigijuhid, mingis vallas palju andekamad, kuid nad ei pruugi alati näha üldist ega pea langetama otsuseid, mis määravad maa käekäiku, seetõttu ei kanna nad ka oma tegude eest nii suurt vastutust, neilt nõutakse küll moraali, aga mitte eetikat - nad on rahva keha, aga mitte pea. Nad on ühiskonna, kuid mitte riigi struktuuri põhiosa.

Lisaks on vabad, seisustevälised elukutsed (kunst jne), mis asuvad hierarhiatest kõrval. Põhimõtteliselt võib iga inimene valida endale meelepärase elulaadi, kui ta ei sega teisi (segab näiteks looderdamine abirahal). Kuulumine hierarhiasse võtab ära osa vabadusest, kuid annab asemele kindlustunde - kindla koha.

Kui riik on õige, kujuneb hierarhia vaimsel pinnal. Valitsejad tulevad nende hulgast, kes on andekad üldistusvõime ja eetika alal.

Vaimse püramiidi ehitus on samalaadne kui pärilikul teel moodustunud püramiidis, nii ühe kui teise reeglid hoiavad struktuuri korras, annavad muutuste eeskirja ja vastutuse määra. Viimased kaks reeglit on mõlemal juhul sarnased - mida kõrgem on asend hierarhias, seda suurem on vastutus, ja eksinu langeb. Kuid erinev on kihistumise põhimõte. Vaimne hierarhia eeldab, et tasemed on kirjeldatud vaimsetes kategooriates ja nendeni jõuab vaimset täiuslikkust (madalamatel tasemetel oskusi) saavutades, seega on kesksel kohal õppimine ja küpsuse saavutamine, sellal kui päriliku hierarhia puhul oleneb kõige rohkem sünnist. Tingimus dikteerib, et väga noor inimene ei saa olla valitseja, samuti mitte see, kes jääb ebaküpseks.

Seega toimub inimeste hierarhiasse paigutamine küpsusastme järgi selekteerides. Ning suurim vastutus langebki vaimse püramiidi kujundamisel neile teadjate hulgast, kes valivad. Neist oleneb isegi rohkem kui valitsejaist, kes suunavad vaimu väega maiseid asju. Valijad peavad otsustama vaimu ja väe üle - mis on kui otsustada jumala asemel. Nad peavad olema jumalikud.

Vaimse hierarhia eeliseks on (lisaks tarkade paremale ärakasutamisele) see, et ta on liikuvam - rohkem väge võimaldav - kui pärilik hierarhia, mis muutub sageli (nagu Indias) kivinenud kastisüsteemiks ja soosib andest rohkem veresidet. Seevastu kastisüsteemi eeliseks on selgus: oma koha kindel teadmine tõstab ka keskpärase inimese teistest ette. Aga seda parem on tulemus, kui andekas laps kasvatada teadjaks - ka tema ei pea end tõestama, vaid teab oma saatust.

Et hoida koos püramiidi, mis ei seisa koos pärilikest, vaid vaimsetest seisustest, peab sellel siiski olema ka üks kinnistav vai, mis ei lase püramiidi vaimsetesse sfääridesse ära lennata ega ka kaldu vajuda, vaid hoiab teda maa küljes. Selleks kinnituseks sobib tipus olev pärilik valitsejaseisus - kuningas, kes sümboliseerib reegleid ja korda.

Teadjate ülesanne on märgata karisid ja juhtida ühiskond neist mööda, kasutades roolina seadusi. Seadused on kasvanud välja tavast, tavaõigusest, mille järgi üks inimene võis või ei võinud teise inimese käest nõuda luna, kui see tegi midagi või ei teinud. Seadused peavad olema lihtsad ja ühetähenduslikud ning nende hulk peab olema piisav, et tuua selgust seal, kus tava ei ole kõike küllalt selgelt ära seletanud. Aga ülearu ei ole seadusi tarvis, sest nad on säärane kirjatäht, mis kätkeb endas palju väge - nad mitte ainult ei seleta elu, vaid ka muudavad: aitavad ühe vaimuvalla teisest ette.

Seaduste ümbertegemine ei ole ohutu. Sest jumalik seadus on kõige üle ja see ei muutu - nii ei ole seaduses ette nähtud sõnu, veel vähem muutlikkust, mis tuleb sõnade, veel enam sõnade tegijate ekslikkusest. On hea, kui seadusi muudetakse nii harva kui võimalik, olgugi need ebatäiuslikud. Tark on esmalt üheksakümmend üheksa korda mõõta ja siis ehitada üks korralik maja, mille katus on kindel ja vundament tugev ja mida ei taba vapustused, kui tuleb midagi ümber korraldada.

Ka seadused moodustavad püramiidi: põhiseadus on vägi, mis hoiab maja koos, üksikseadused on kõlbelised käsud, mis hoiavad maja korras, raamseadused on raamid tipu ja jalami vahel, mis lahutavad ja ühendavad, tegelikult nemad teevadki maja võimalikuks.

Tüüpilisel juhul tõstatab elu piisavalt palju probleeme, nii et kuningas, vanemad ja muud teadjad upuksid abilisi kasutamata nende rägas. Siin kerkib üles üks riikide (sageli ka omavalitsuste) peamisi pahesid - tehnilise töö tegemiseks tuleb palgata ametnikke, kes täidavad valitsemise funktsioonid rakendusliku sisuga, ent ametnikud ei taha piirduda käsutäitja rolliga, vaid lähevad ennast täis (sest kuidagi ei saa hakkama ilma nende seisuseta), arendavad omasugustega ringkäendust ja kõige selle tulemusena paisub bürokraatia hirmuäratavate mõõtmeteni, hävitades kogu tulu, mille rahvas jõuab kokku koguda.

See juhtub siis, kui vanemad ei ole teadjad ja võtavad ametnikke tööle suvalisel hulgal või ebamäärase eesmärgiga.

Inimesed on terased jälgima ja kadestama naabreid - kui nad tunnevad, et ametnikud parasiteerivad nende turjal, jätavad nad järjest selle paikkonna maha nagu rotid ja rändavad sinna, kus on ladus elu. Hüljatud paik vaesub, samas saavad need kohad, kus valitsetakse ladusalt, juurde elujõudu - nii juurdetulijate näol kui tänu mõistlikule elukorraldusele, mis väljendub selles, et igaühel on võimalus valida ise oma elulaad (tingimus: ta ei tohi häirida teisi) ning tegelda sellega, mis on tema kutsumus. (Nii tekib paikkondade hierarhia - taseme järgi.)

Katastroofiline olukord ei kesta kusagil ometi igavesti, ikka kas sekkub riik või (paremal juhul) kerkib esile kohalik teadja inimene, kes suunab elu tagasi õigetele rööbastele (tundmata isegi erilist vastupanu, sest ametnikud on kaotanud sissetulekud ja jäänud nõrgaks).

Kuidas rakendada ametnikke, et nad oleksid kuulekad ja usinad? Et ameteid täidavad lihtinimesed, aga lihtinimesed on motiveeritud teisiti kui eetiliselt (parimal juhul moraalselt), on efektiivne liigitada nende töö ja tasu tegevuslaadi järgi - siis ei erine nad teistest korralikest kodanikest, vaid teevad endale meelepärast, mis on meelepärane ka ühiskonnale.

Raha koguvad ametid (maksuamet, toll jne) saavad tasuks kindla protsendi rahast, mis nad toovad sisse. Kaitsva suunaga ametid (kohus, korravalve, sõjavägi jne) saavad tasu selle järgi, kuidas nad võitlevad kurjaga ja tagavad rahu. Rahva vaimsust kaitsvad ametid (kooliamet, kultuuriamet jne) saavad tasuks kindla protsendi maa tootmistuludest. Muu maailmaga suhtlevad ametid (välisesindused jne) saavad tasu selle järgi, kuidas nad aitavad tõsta oma maa mainet.

Mida vähem on ametnikke, seda rohkem õnnestub igale maksta tasu nende töö eest ja seda vähem tekib neil kiusatust teenida lisa, eriti kui korruptandile langeb osaks samavõrd karm karistus nagu ausale tasu. Ametnike hulga vähenedes kahaneb ka probleemide hulk ja lihtsustub lahendamine, sest igaüks vastutab oma töölõigu eest täielikult; sellal kui vastutuse pihustumine toob kaasa kooskõlastuste laviini, mis lõpuks halvab kogu töö.

Samuti on ihaldusväärsele ametikohale palju soovijaid, kelle hulgast saab valida välja parimad - ja mida rohkem on soovijaid, seda rangemad saavad olla eksamid.

Siis on nad sageli koguni eeskujuks. Sest kui palju ikka leidub üdini korralikke? Aga nemad on.

Et ühiskond kulgeks tavalisel viisil, tuleb riigiameteid luua võimalikult vähe, üksnes ülemaaliste (riiklike) ülesannete täitmiseks, kusjuures riigi funktsioonide loend on täpselt fikseeritud (ja muutub ajas) - näiteks maa kaitse välisvaenlaste vastu ja inimeste kaitse kurjategijate vastu, samuti teiste mittetootlike, kuid hädavajalike valdkondade (haridus, kultuur, rahva järelkasv) aineline kindlustamine.

Ent isegi nende puhul saab suure osa tööst asetada paikkondade õlgadele. Riik on siiski vaid raam, üksainus (kuigi oluline) valdkond - üks ühiskonna püramiididest, mis seisab kõrvuti teisega tavalisel alusel. Rahva tulevik on kaitstud siis, kui ühiskond on harmooniline ja tal on tugev siseehitus - sest kõigepealt peavad olema osad, alles siis saavad omasugused liituda ja moodustada suuremad, need omakorda veel suuremad osad, mis kõik on ühiskonna saared; nii nagu rahvad alustavad tõusu sellest, et arendavad välja riigile kõlbliku ühiskonna. Ja vaid siis, kui on loodud tihe ühiskond, mille alamad lülid ei ole vägisi allutatud kõrgematele, vaid ühinevad vabal tahtel püramiidiks, saab selgitada välja need teadjate hulgast, kes on vägevad riigiasjades. Kui paikkondadel on keskne asend, kujuneb ühiskonnal tugev siseehitus, mida on väga raske haavata (halbadel valitsejatel, vaenlastel).

Õigupoolest on riigiameteil võimalik isetoimivas ühiskonnas mõistlikult oma tööd teha üldse vaid sel juhul, kui nad toetuvad sõsarameteile, mis on paikkondades. Järelikult peavad need olemas olema. Ent omavalitsus tegutseb omatahtsi (seetõttu ka vastutab täiel määral): olulist ametit eitades või mõttetut ametit ülal hoides kaotab ta toetajad. See on tagasiside igale riigiametile, kas teda on üldse vaja ja kui palju.

Näiteks korrakaitse. Selle puhul on riiklik amet vajalik vaid selleks, et kooskõlastada ülemaaliselt ohtlike kurjategijate tabamist, samuti süü selgitamiseks keerulistes juhtumites - seevastu inimeste igapäevast kaitset oleks arutu oodata valitsejalt või riigilt, see saab toimuda vaid kohaliku kaitseüksuse baasil, mis hoiab kõigel kahtlasel silma peal, samuti on kohtud kohalikud, maakonnas oma vangla. Sest eesmärgiks ei saa olla inimeste valvamine ja jälitamine, tapariist põues, vaid kuritegevuse ohjeldamine.

Kuritegevuse ohjeshoid on vajalik ka sellepärast, et vaid tugev ja terve ning haigeid liikmeid (hälvikuid) vältiv rahvas ei tee saatuslikke valevalikuid.

Kuidas kahandada kuritegevust? Eelkõige võimaluse andmisega väärtuslikuks eluks. Mida mitmekesisem on ühiskond, seda rohkem loob ta igale inimesele eneseteostuse võimalusi. Inimene, kellel on võimalik teostada end huvialal, ei külva segadust ümberringi, selline inimene ei unista võimust ega kukutamisest. Aga ka selgusega - igaühel peab olema selge, milline saatus ootab kurjategijat. Seetõttu ei kõlba keeruline, lausa vastandlikke tõlgendusi võimaldav kriminaalseadustik, kus inimene ei saa karistust mitte oma teo, vaid võõra sõna, süüdistaja ja advokaadi veenmisoskuse järgi. Tavaõiguse, pretsedendil rajaneva karistamise puhul näevad inimesed hoopis selgemini, mis üksikjuhul ootab.

Kuritegudel on kaks liiki - meeleplekkidest tingitud teod ja loomupärasest kurjusest tingitud (ebaeetilised) teod. Viimased on need, mis lähevad olemuslikku vastuollu tavalise kooskõlastava printsiibiga (sihilik isikuvastane kuritegu jms). Nende puhul on õigustatud rakendada tavalistele ühiskondadele omast kehalist karistust: vargal sõrm, röövlil käsi või nina maha, siis on inimesel märk küljes ja teised teavad karta. Siis kaob isu korda rikkuda. Eriti suur on rahaline kokkuhoid, sest inimene kaalub kaua, enne kui hakkab hävitama loodut, samuti ei lähe vaja kuigi palju vanglaid.

Ühiskond on tugev ja rikas siis, kui valitseb kesktee: inimene tohib saada oma töö eest raha nii palju kui on väärt, aga ta ei tohi muuta raha läbi teist enda orjaks. Selle kesktee tagavad maksud, rakendades tootmissfääris loodud ainelise kasumi ühiskonna üldise edenemise vankri ette.

Kasum tuleb töö abil, kuid siiski millegi arvelt, seetõttu on mõningane ümberjaotamine loomulik. Maksude kaudu antakse osa rikka rahast neile mõistlike hulgast, kes ei suuda ise küllalt raha teenida (emad, vanad, vigasaanud), sest siis saavad nad hakkama ega lähe orjaks, alanduse vältimine on üks peamisi elu põhimõtteid. Maksud on vältimatud kasvõi sellepärast, et leidub tegevusvaldu, mis on ühiskonna - ja ka tema rikaste - olemasoluks hädavajalikud, aga ainult kulutavad raha: riigi valitsemine ja kaitsmine, vaimuelu, tervishoiu ja korravalve ülalhoid, laste kasvatamine ja õpetamine.

Aga et kõige selle juures võiks inimene siiski teenida palju raha, siis peavad maksud olema sellised, mis ei trügi rahakoti sisemusse - need, mis tulevad tarbimisest. Sest siis saab rikas valida, kas ta kulutab oma raha lõbustusele või paigutab selle kavasse, millest tõuseb kasu ka teistele. Raha on samasugune omand kui muu, mis on inimese oma, sestap on inimese enda asi, kas ta ostab peibutusi ja maksab iga ostu pealt maksuraha, mis läheb ühiskonna ehituse täiustamiseks, või hoopis paneb püsti ettevõtte ega maksa teistele, vaid täiustab ise ühiskonna ehitust.

Kusjuures ka ettevõtlus - rahva eksistentsi materiaalne kandja - on hierarhiline. Et osa inimesi on ettevõtlikumad kui teised, on iga ettevõte väike püramiid: juht, töötajad. Mida mitmekesisemad tegevuskavad on käigus, seda rohkem on inimestel võimalik valida alasid ja leida võimaluste hulgast oma koht.

Ettevõtetel on mõju ka teistele ühiskonna püramiididele. Näiteks selleks, et tootmistulemused oleksid head, peavad töötajad olema haritud. Seega on ettevõtja huvides paigutada raha koolitusse. Ja et ettevõtlus oleks soositud, peab olema tal tagatis vaimses sfääris - seega on ettevõtja huvides paigutada raha kultuuri, et selles leiduks soosing sedatüüpi tegevusele.

On ilmselge, et kellel on käigus vägev kava, mis annab kasu kõigile, selle raha ei peaks korjama maksuks - muidu variseb kava kokku ja keegi ei saa kasu. Kui korjata maksu tulult, hakkab lokkama pettus, et hiilida maksust kõrvale, või jäävad ettevõtted seisma. Sama juhtub ka siis, kui maksud on kõrged või ebamäärased: siginevad kas korralagedus, mis suurendab ebavõrdsust, sest suure kala püüab ahne ja jõhker, või üleüldine vaesus, kui rahvas on korralik.

Sujuvas ühiskonnas on kogutavate maksude jaotus võrdeline tegevuste mahuga, mis selle raha abil ette võetakse. Kui kesksel kohal on paikkonnad, peab seega lõviosa rahast laekuma esimestele otsustamistasemetele (külale ja kihelkonnale), mis saavad pealegi maksud kätte palju kindlamini kui keskvõim, sest külas on igaühe tegevus nagu peo peal ja väga raske midagi varjata.

Eriti tuleb vältida olukorda, et paikkonnas kogutud maksuraha jagatakse hiljem mõne ülemise otsustustaseme poolt tagasi samasse paikkonda või inimeselt võetakse maksu ja pärast antakse abiraha. Säärane jaotamismehhanism sünnitab ametnike omavoli, ühtlasi läheb raha teekond pikaks ja eksitused on kerged tulema, ametnike hulk kasvab üle pea ja viimaks pudeneb raha üldse sõrmede vahelt ära (kulub bürokraatia ülalpidamiseks).

Tugeva riigipüramiidi korral võib anda kihelkonnale täiesti vabad käed, mis makse ja kui palju ta tohib koguda, sest kui ta kogub valesti või umbropsu, lähevad inimesed elama mujale, kus on õige maksukord, ja lõpuks hakkab iga paik kandma hoolt, et just tema pinnal oleks inimestel kõige parem. Nii tekib ka paindlik toetussüsteem, sest kihelkonnas tunnevad kõik kõiki ja teavad, kellele on tõesti abi vaja, aga kes niisama teeskleb. Võib ka loota, et vähegi ärgas kohalik elanik võtab midagi ette, kui avastab teise inimese elamas tema turjal. Et maksukoormus oleks võimalikult väike, otsib kihelkond igaühele rakenduse, kuni kõigil leidub koht elus.

Ideaaljuhul lepivad kihelkonnad ise kokku, millised toimetused nad annavad maakonna teha ja kui palju raha nende tegemiste jaoks. Maakonnad lepivad omakorda kokku, kui palju toimetusi nad annavad riigi teha ja kui palju raha nende jaoks.

Milleks on üldse riiki vaja, kui paikkonnad suudavad lahendada kõik probleemid? Eelkõige selleks, et hoida kogu rahva ja maa üle üks püramiid.

Sest kui puudub tipp, mis koondab ühte, kasvavad vastuolud osade vahel destruktsiooniks, kooskõlata asuvad osad üksteist hävitama, tekib võitlus hammas hamba vastu. Kui mõni paik lahkub riigist, saab püramiid kahjustatud - sest riigi piir on püramiidi piir. Samuti saab kahjustatud rahvas - riik hoiab piiride sees tavalist elu, piir kaitseb rahvast välismõjude kontrollimatu sissetungi eest, aga kui mõni paikkond eraldub, tekib piir rahva sisse.

Seevastu riigi olemasolul avalduvad paikkondade erinevused kultuuriliste eripäradena, mis muudavad jalami mitmekesiseks maastikuks ja genereerivad väge. Kui valitsevad teadjad, loovad nad oma arukate otsuste kaudu sedavõrd väärtusliku elu, mida paikkonnad muidu ei saavutaks, ning levib arusaamine, et paikkond moodustab tervikliku koosluse vaid koos teistega. Paikkonnad suudavad lahendada edukalt probleemid tänu riigi olemasolule, aga riik on vägev tänu tugevatele ja vabadele paikkondadele. Riik püsib arukusel ja paikkondade autonoomsusel. Seevastu ebaloomulik ei kulge, sellist riiki hoiab koos vägivald (mässuline paikkond taltsutatakse), kuni ta laguneb osadeks.

Paikkonnad hoiavad tava. Igal paigal on oma tava, rahval on kogu riigis oma tava, mis ei ole ükski neist, ka mitte nende summa, vaid uus kvaliteet - inimesed on jalam, paigad keskpaik, rahva tava tipp. Siingi on püramiid.

Rahvakultuur on juurestik, millest ammutab oma impulsid saavutuskultuur. Mida laiem on kandepind, seda suurem on tõenäosus, et tärkab mõni tipp. Millisesse valdkonda tipp tärkab, selle määrab suurel määral traditsioonide tugevus (iga kunstiala moodustab väikese tasemepüramiidi kunstipüramiidi sees). Siiski on alati võimalik luua ka uus traditsioon - ning kui selle tulemusel sünnib uus püramiid teiste kõrvale, saab kunst mitmekesisemaks. Olgugi kunst riigi hierarhiast kõrval, eeldab temagi hierarhia olemasolu ühiskonnas: rahvakultuur, saavutuskultuur, tipp. Kui arvata välja mõni ürgandekas erand - kuid tegelikult kujuneb temagi kultuurikontekstis, kui ta seda ka eitab. Kunstilooming vääristab kultuuri (aga selle kaudu kogu rahva) laadi ja taset.

Millal on tava ja teadmine tugeval alusel? Siis kui maad katab hariduse ja kultuuri kollete tihe võrgustik, igas suuremas külas on kool, rahvamaja, raamatukogu, töökojad ja kultusekohad. Teadmine hakkab külge hariduse ja kultuuri kaudu. Sestap on tarvis korjata tarkust ja tõusta vaimsel arenguredelil, mitte ainult mõnel üksikul väljavalitul, vaid kogu rahval. Ja kultuur on see sisu, mida õppida ja mis annab tarkuse. Nii käivad haridus ja kultuur alati koos ja kui leidub maakoht, kus mõni neist puudub, siis on see sügav haav rahva lihas.

Õpetus lihvib inimese ja rajab talle koha vaimses maailmas, aga ükski õpetus ei saa anda lihvi seal, kus juba midagi ees ei ole. Perekond - väike püramiid - on see koht, kus laps puutub esimest korda kokku tavaga.

Mida suurem on perekond, seda suurem on mägi, ta on väike ühiskond. Ja tõuseb sama küsimus mis ühiskonna puhul üldse: kas ta on mägi jõu või vaimu alusel? Kui vanavanemate sõna on au sees, siis on perekond vaimu alusel. Kui vanavanemad on tõrjutud kõrvale, siis jõu alusel. Laste olukorral ei ole kummalgi juhul pealtnäha vahet, sest nemad on nii vaimu kui jõu poolest väetid ja seega nagunii mäe jalam, aga nad kasvavad ja teevad seda just selles suunas, milline on eeskuju, kas vaimu või asja poole. Sestap on hea, kui lapsed austavad vanemaid ja need omakorda oma vanemaid, kes oma elukogemuste tõttu teavad rohkem kui noored, siis ei astu üks sugupõlv teise vastu sõtta ega kurna ennast ja seeläbi rahvast, vaid valitseb üksmeel.

Aga austus vanemate vastu ei või muutuda kummardamiseks, sest siis jääksid lapsed hooleta. Vanavanemate kohus on hoida tava ja isa kohus anda perekonnale toit ja peavari, aga ema kohus sünnitada palju lapsi. Targa rahva peamine sihtkava ei ole ebajumalad (masinad jne), vaid lapsed - kui lapsed on targad ja rahvast palju, saab tava suureks. Lapsed on see alus, kust võrsuvad tipud.

Milline on tavaline rahvas? Suur ja kõlastatud. Kui oled suur ja kõlastatud, siis on juur tugev ja seda ei saa kõigutada, su tava on suur, su vaimuvallad kõlavad kokku otsekui muusika. Kui oled suur, aga kõlastamata, on tava väike. Seevastu kui oled väike, aga kõlastatud, on tava ikka väike. Need on veel head võimalused - tava on terve. Aga kui oled väike ja kõlastamata, on tava haige; sest kokkukõlamine kuulub vaimuvalda. Ja pangem tähele - kui on võitlus, siis lüüakse küll maha päid ja võetakse ära maa, kuid tegelik vallutus toimub vaimuväljadel.

Kui vaimuvallad ei ole terviklikud, hakkab tava kõikuma. Kui tava kõigub, jääb kultuur haigeks. Kui kultuur on haige, kaotab rahvas elujõu ja lõpuks hääbub.

Seevastu tugev tava suudab neelata alla kõiksugused mõjud, millega teda nakatavad teised tavad, ka mürgised, ta ei pea isegi vaatama, mida neelab, vaid võib kasvõi ahmida, sest kõik, mis lisandub, on värske tuul ega lõhu. Kes on terve ja võimas, ahmib endasse üha uut ja uut väge, kartmata saada võidetute poolt pärast ise võidetud. Vägevaks saab tugev, kes ristab vaimumõõgad teistega ja võidab nad.

Kehade ja relvade kokkupõrkes neelab suurem väiksema tingimata alla. Aga teised reeglid kehtivad vaimses maailmas: vaimus suudab üks saja vastu, tuhat saja tuhande vastu, miljon saja miljoni vastu. Tark lööb läbi ja võidab ka võõra, aga rumal lahustub ja temast ei kuule enam.

Usk on vaimuvald, mis annab tavale mõtestatud olu. Usk seisab koos nendest põhimõtetest, mis on tava veepeeglist välja nähtud ja uhutud teadjate hinge puudutuse läbi tervikuks, mis on käsk. Ususse on pigistatud tava vägi nagu rusikasse, ta on isegi kindlam vaimuvaldade hoidja kui seadus, sest usk ei eksi. Usk ei eksi, sest teadjad on usu kandjad. Aga kui küsida teadjalt, mis on tema usk, siis vastab vaikus; ometi on ta tegu usu järgi.

On kaht tüüpi uskusid: need usud, mis arvavad, et kõik paigad on võrdsed ja kõigis nähtustes leidub vaim, ühtedes leplik, mis aitab toimingutes, teistes kuri, mida tuleb lepitada, ja on need usud, mis arvavad, et vaim on jumal või üldine põhimõte, mis on meist üle ja lepib meiega siis, kui oleme talle meelepärased.

Kumbast usust saab inimene rohkem väge? Esimene inimene ammutab oma väe üksmeelest looduse vägedega, mis on kõikjal erineva näoga, teine inimene ammutab oma väe üksmeelest jumalaga, millel ei ole nägu. Esimene saab vaadata väega näost näkku ja võib olla muretu, kui on leppinud, sellal kui teine on murelik, sest peab igal sammul lootma, et tema südamesse näeb see, keda ta ise ei näe. Kes on muretu ja südames õnnelik, on vägevam, seega esimene inimene; aga kui teine avab täiesti oma südame, siis on ta sama vägev kui jumal, jumala vaim on tema peal.

Kui usus puudub jumal kui tipp, mida kummardada, ja kõike peetakse ühtlaseks, siis ei ole ka ühiskonnas teravat tippu. Esimene on lameda ühiskonna usk, teine mäekujulise ühiskonna usk, seega on teine vägevam ja sobib riigile; kuid esimene sobib jälle rohkem inimesele. Kõige vägevam jumal on säärane, kes viibib kõikjal, sest siis on rahvas tugev, ja samas mähib kõik ühtviisi endasse, sest siis on rahvas õnnelik. Las olla jumalaks maa ja ilm üheskoos.

Inimene on jumalik, kui ta vaid selle ära tunneb. Ka rahvas on jumalik, kui ta nii tunneb, ja jumalik rahvas suudab kõike.