RIIGIST
MHR
dialoog
1
ÕPETAJA: Mille kohta küsid?
ÕPILANE: Riigi kohta.
ÕPETAJA: Miks just riigi kohta?
ÕPILANE: Sest see näib olevat minu meelest kõige lihtsam jutuaine.
ÕPETAJA: Sul võib olla õigus, sest mind ei arvata suurte teadmameeste hulka ja muust kui riigist ma tõepoolest eriti ei tea. Aga enne kui räägime riigist, peame rääkima ühiskonnast.
ÕPILANE: Ärme räägime ühiskonnast, seda ma juba tean.
ÕPETAJA: Enne kui räägime ühiskonnast, peame rääkima inimesest.
ÕPILANE: Ärme räägime inimesest, seda ma juba tean, ka mina olen inimene, sinagi. Mis on riik?
ÕPETAJA: Kas sa oled kindel, et tahad teada just seda?
ÕPILANE: Muidu ma ei seisaks siin!
ÕPETAJA: Inimestel tekkis iha riigi loomise järele ammu-ammu, hallil ajal. Ühel päeval tüdinesid nad tapatalgutest omavahel ja panid ametisse vahemehe, kes päästis süütud kannatajad süüdlaste küüsist ja sakutas üleannetuid.
ÕPILANE: Seda kõike ma juba tean! Räägi riigist!
ÕPETAJA: See vahemees ongi riik.
ÕPILANE: Vabanda mind! Kuidas ma võisin olla nii juhm ja kärsitu!
2
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Riik on loodud õigluse pärast. Tema ülesanne on panna hunt ja lammas kõrvuti elama. Ta säilitab nõrka elu, tehes seadused, mis kaitsevad nõrka tugeva vastu.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et riik kaitseb ebaõiglust, sest rikub looduse seadust, mis on hammas hamba vastu. Tugevad, kes muidu võidaksid pekstes ja tappes, jäävad sageli alla endast nõrgemale. Koguni enamasti annab riik õiguse nõrkadele – nemad on suurima kasu saajad.
ÕPILANE: Sa eksid! Riik on parandaja – luud, mis loob korda ühiskonnas, kus ei suudeta hoida loomulikku korda.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et riik on vägivald, sest ta sekkub looduse kulgemisse. Kuid vägivald on loomu poolest – seega paratamatult – ebaloomulik: ta vägistab oma vallaga. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Siit tuleneb, nagu oleks riik oma loomult loomuvastasuse ebaloomulik parandaja.
ÕPETAJA: Suurepärane targutus! Küllap ütled nüüd ka seda, et niisugune vägivald, mille siht on ületada vägivald, ei olegi vägivald, sest tal on hea toime.
ÕPILANE: Ütlen tõesti.
ÕPETAJA: Ning teed siit lihtsa järelduse, et riigi siht on ületada riik.
ÕPILANE: Ma ei tee iial sellist järeldust! Siis peaksin ju tunnistama, et riik ei ole riik!
ÕPETAJA: Ent kui riigi sihiks ei ole ületada riik, nagu sa väidad, siis ei olegi riik vägivalla ületaja. Kas näib ka sinule nii?
ÕPILANE: Ma ei tea.
ÕPETAJA: Kui riik on püsiv, siis on püsiv ka vägivald, mis on riigi omadus. Kas on nii?
ÕPILANE: On vist tõesti.
ÕPETAJA: Kui vägivald on püsiv, siis ei toimu ühiskonnas paranemist. Kui ei toimu paranemist, siis ei ole riigi vägivald õiglane, vaid tal leidub mingi tagamõte. Näiteks kaitseb riik nõrka tugeva vastu selle mõttega, et süveneks segadus, sest siis on alati olemas põhjus sekkuda oma luuaga ja luua korda; korra loomine annab talle võimu. Või kaitseb musta valge vastu, uskmatut uskliku vastu, rumalat targa vastu. Siis ei ole riik inimese tugi, vahend inimese käes, vaid tema vastu pööratud – see riik alistab inimese vaimu oma võimuga. Säärase koletise puhul tõuseb huulile küsimus: kas on riik üldse inimese poolt loodud?
ÕPILANE: Kuidas saab nii küsida! Sa ise jutustasid, et riigi tegid inimesed.
ÕPETAJA: Kui riik ongi inimese sünnitis, siis on vahest tema sisse sattunud hing ja ta on omaette olend?
ÕPILANE: Sel juhul peaks riik olema elus. Ei, riik ei ole mitte mingil juhul elus, ma võin selle peale mürki võtta.
ÕPETAJA: Kas sa oled riiki ihusilmaga näinud, et julged loopida nii ränki sõnu?
ÕPILANE: Riiki ei saa näha! Riik ei ole ometi mõni puuslik või kuldvasikas!
ÕPETAJA: Kui riik on nähtamatu, nagu sa väidad, siis on ta vahest isegi kõrgem olend kui inimene: võibolla puhas vaim, võibolla jumal. Võibolla juhib riik tõesti meie samme ja saatust.
ÕPILANE: Oo õudust! Las olla riik parem olematu!
ÕPETAJA: Kuidas saab olla olematu?
ÕPILANE: Ma ei tea! Sa oled tähenärija!
3
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Me olime ennist täiesti sõgedad, kui pidasime riiki nähtamatuks, sina koguni olendiks. Tegelikult on riik kõigest kiretu hoone, samasugune kui see maja, milles meie praegu asume, tal on oma põrand, seinad ja lagi, tal on toad ja katus. Ta koosneb ametitest, milles töötavad inimesed, hüütud ametnikeks. Ametnikud on samasugused kui meie, vahest veelgi ohutumad, sest neil on jalus kammitsad – seadused, mis määravad ülima täpsusega kindlaks nende sammud, muidu nad kõrvaldatakse ametist.
ÕPETAJA: Kas meie teised ei pea käima seaduse järgi?
ÕPILANE: Mõistagi kehtivad seadused ühtviisi kõigi kohta. Kuid lihtinimesel on vähe seadusi, millega ta kokku puutub, sest ta puutub harva kokku riigiga, samas kui ametnik puutub kokku peaaegu kõigi seadustega, sest ta puutub üha kokku riigiga.
ÕPETAJA: Kas inimene saab läbi ilma seaduseta?
ÕPILANE: Lausa enamasti! Mida korralikum inimene, seda harvem tuleb tal teha tegemist seadusega.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et seadus on midagi, mis hirmutab.
ÕPILANE: Ei ole, kuid teda on tarvis ainult selles olukorras, kus miski ei ole korras ja ilmuvad vastuolud, mida tuleb lahendada, et inimene ei kargaks teisele kõrri; tavaliselt ei lähe seadust vaja, vaid kehtib tava.
ÕPETAJA: Kuidas tekib seadus?
ÕPILANE: Riik teeb.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et riik on olend.
ÕPILANE: Ei ole olend! Küll ma juba tean, kuhu sa oma märkustega sihid: arvad, et mul puudub oid näha, kuidas seadusi kirjutavad valmis lihast, luust ja nahast inimesed, ning tahad mind sellega alt tõmmata. Mõistagi on nii, et meie ise teeme seadused! Ent ometi võib samal ajal öelda, et seadused teeb riik, sest üks korralik riik kestab kauem kui inimene. Ja koos riigiga tema seadused. Sünnivad uued ja uued inimpõlved ning kõik nad järgivad seadusi, kuigi ammu on läinud meelest, kes need kunagi koostas ja kehtestas.
ÕPETAJA: Mis juhtub siis, kui elu muutub ja siginevad teistlaadi vastuolud, mida varem ei tuntud?
ÕPILANE: Kui elu muutub, siis kohendatakse seadusi ja lisatakse uusi, mis ei hülga vanu, vaid on nende järg.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et seadusi on mitu.
ÕPILANE: Oh, neid on palju-palju! Õigupoolest koosnebki riik eelkõige seadustest, tema põrandad, laed, isegi korsten on seadused. Seadused on vägevad sõnad: nad ütlevad, milline peab olema ühiselu, ja ühiselu korraldub nagu nõiaväel nende järgi; nii toimib riik.
ÕPETAJA: Aga kuhu jäävad ametnikud, kellest sa rääkisid ennist? Kas nüüd on sinu jutus astunud seadused ametnike kohale?
ÕPILANE: Ametnikud on mõistagi hoone sees! Ma ju rääkisin, et nad on selle maja elanikud, nad asuvad seadustest ehitatud ruumides! Ja rääkisin sellegi ära, et see, kes eksib seaduste vastu, aetakse ruumist välja. Meie vestlus ei vii täna kuhugi. Sinu jutus ei leidu mitte küünevõrdki mõistlikku – ometi tulin sinu juurde hea mõttega ja lootsin saada targemaks. Või ei olegi sa neid raamatuid lugenud, mida mulle sokutasid, ja tahad saada ise targemaks? Kas tahad?
ÕPETAJA: Tahan.
ÕPILANE: Siis küsi! Aga küsi targalt!
ÕPETAJA: Kui seadused korraldavad kõik iseenese väest, milleks on siis üldse tarvis ametnikke?
ÕPILANE: Kas tasub kulutada suud ja keelt ilmselgele asjale! Eriti kui see asi on pealegi ilmaasjata, sest kõik sõnad on vesi hane seljas! Aga olgu – viimane kord! Igast targast raamatust võib lugeda, et ka vägev sõna vajab toimimiseks tööriista: sõna vägi ei teostu teisiti kui ihu abil, millega ta ühineb; ametnikud on see ihu.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et inimeste vahemeheks on seadus ja ametnikud, mitte riik.
ÕPILANE: Need mõlemad kokku ongi riik! Küll sa oled vähese taibuga!
ÕPETAJA: Kas seadused ja ametnikud on riigi teenrid?
ÕPILANE: Loomulikult!
ÕPETAJA: Arvatavasti on see tõesti nii, nagu sa räägid. Kas riik valitseb inimese üle või teenib inimest?
ÕPILANE: Loomulikult on riik selleks, et teenida inimest! Riik talutab inimest mööda karidest, mis varitsevad, ja korraldab elu tema kasu silmas pidades: teeb nii, et inimesed ei tapa üksteist, vaid neil on ühiskonnas hea olla. Nõnda oled sa ise öelnud. Või oled ehk needki sõnad unustanud, mis ütlesid?
ÕPETAJA: Tõepoolest, kes suudab mäletada kõike! Mis tuleneb siit – neist ununenud sõnadest – ametniku kohta?
ÕPILANE: Tuleneb, et ametnik on kahekordne teener: ta teenib inimese teenrit.
ÕPETAJA: Mida see tähendab?
ÕPILANE: Me teeme karmid seadused ning sokutame kõik tüütud kohustused ametnike kaela. Ja maksame neile omast taskust raha, et nad võtaksid meie mured enda kanda. Kes on ühiskonna nõrkade hulgast, need ei pea isegi maksma, sest meie, tugevad, anname ametnike kätte rohkem raha kui neil vaja läheb ja käsime: jagage vaestele ja väetitele, et nad oleksid rahul ega segaks meie elu oma halinaga! Nii saamegi vabaks muredest, saame rahus ajada asju, saame kasvõi täiustuda ja kirgastuda.
ÕPETAJA: Aga kui riigiametisse pääsevad ekslikud inimesed, kes peavad silmas omakasu, mitte teiste kasu? Ja kui seadust rikkunud ametnikud ei lase end majast välja ajada, vaid teevad maja enda käe järgi ümber – teevad niisuguseks, et seaduserikkumine saabki seaduseks ja omakasu õiguseks –, mis juhtub siis?
ÕPILANE: Siis riik valitseb.
ÕPETAJA: Mis siit tuleneb ametniku kohta?
ÕPILANE: Tuleneb, et ametnik on kahekordne valitseja: ta valitseb inimese valitsejat.
ÕPETAJA: Mida see tähendab?
ÕPILANE: Ekslikud ametnikud ei tunne riiki, vaid oma ihasid. Kui tunned üksnes ihasid, muutub raskeks arusaamine oma kohast. Kui ei tunne kohta, kaob kohusetunne. Kui kaob kohusetunne, tõuseb esile omakasu ja valitseja märkab, et tal on käepärast piitsad, millega virutada üle teiste inimeste turjade ja painutada nad alamateks. See ametnik teeb riigist piinapingi. Nii sünnib hirmuvalitsus.
ÕPETAJA: Iga inimene on ekslik. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Tuleneb, et iga riik valitseb inimese üle.
ÕPETAJA: Kas on nii?
ÕPILANE: Raamatutes oli küll kirjas, et seadused ja ametnikud teenivad riiki, riik omakorda teenib inimest. Aga tundub, et sul on õigus ja kõik on vastupidi – tõesti on riik selleks, et valitseda inimese üle!
ÕPETAJA: Nii ma ei öelnud.
ÕPILANE: Ma võin panna oma pea panti, aga sa ütlesid just nii! Ja sul on õigus, kuigi see on kohutav!
4
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Lugesin hulgaliselt uusi tõestusi selle kohta, et riik tõesti tingimata ei valitse, vaid annab tuge ja teenib.
ÕPETAJA: Mida sa teadsid juba varemgi.
ÕPILANE: Teadsin. Ja usun vähemalt niikaua, kuni sa taas kõik ümber lükkad!
ÕPETAJA: Ole mureta, mul on hoopis teine siht kui sind hullutada! Muide, eks erine riigidki peamiselt sihtide poolest – nagu sa ehk lugesid.
ÕPILANE: Võibolla leidub tõesti erinevaid riike, kuid on ainult üks riik, mis teenib jäägitult inimest. Jäägitu on puhas ja selge, jäägitu on kirgastunud – niisugune on täiuslik riik. Kõigil teistel on jääk. Jääk on tume ja tuhm, jääk on sete, mis sünnitab kire valitseda inimeste üle.
ÕPETAJA: Kirjelda täiuslikku riiki!
ÕPILANE: Täiuslik riik tegutseb iseenese väest, sellal kui teised riigid tegutsevad inimeste väest, keda nad valitsevad.
ÕPETAJA: Kirjelda täiuslikku seadust!
ÕPILANE: Ainult täiuslik seadus teenib inimest.
ÕPETAJA: Milline seadus on täiuslik?
ÕPILANE: Selline seadus on täiuslik, mis rajaneb üldisel hüvel. Tõsi, mulle jäi arusaamatuks, mis on üldine hüve, kirjas oli vaid üks sõna: jumalik.
ÕPETAJA: Jätka! Kirjelda täiuslikku ametnikku!
ÕPILANE: Ainult täiuslik ametnik teenib inimest.
ÕPETAJA: Milline ametnik on täiuslik?
ÕPILANE: Selline ametnik on täiuslik, kes on kirgastunud. Ka kirgastunu kohta oli kirjas: jumalik.
ÕPETAJA: Need on väga ranged tingimused! Et oleks võimalik täiuslik riik, peaksid kõik seadused ja ametnikud olema täiuslikud. Täiuslik seadus ei saa olla sõnaline, sest sõnad on loomu poolest ekslikud. Täiuslik ametnik ei saa olla ihuline, sest ihu on loomu poolest ekslik. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Tuleneb, et täiuslik riik ei ole loomu poolest ekslik; võibolla on ta siis eksimatu.
ÕPETAJA: Miks hiilid vastusest kõrvale! Ennist rääkisime, et iga riik koosneb seadustest ja ametnikest, seega ka täiuslik riik. Milline seadus ei ole sõnaline ja milline ametnik ei ole ihuline? Vasta!
ÕPILANE: Sinu seletusest tuleneb, et täiuslik seadus on sõnatu sõna.
ÕPETAJA: Kas on võimalik kujutada ette sõnatut sõna? Järelikult on täiuslik riik nähtamatu?
ÕPILANE: Nähtamatut riiki ei ole olemas, seda ma juba tean.
ÕPETAJA: Ja mis tuleneb siit ametniku kohta?
ÕPILANE: Tuleneb, et täiuslik ametnik on ihutu ihu.
ÕPETAJA: Kuidas on võimalik kujutada ette riigiametnikku, kellel on ihutu ihu? Järelikult on riik siiski nähtamatu?
ÕPILANE: Küllap siis on täiuslik riik jumalariik, ma ei suuda leida muud vastust.
ÕPETAJA: Ei ole midagi lihtsamat kui ajada rumalus jumala kaela! Miks on jumalale vaja riiki? Sõnatuse kõrval on riik üksnes jääk ja ka kirgastuse kõrval on riik üksnes jääk, mis on – nagu sa ise väitsid – tume ja tuhm ning sünnitab valitsemiskire, mis küll on vaevalt jumalik.
ÕPILANE: Nüüd ei mõista ma enam midagi.
ÕPETAJA: Täiuslikku riiki ei ole olemas. Sest täiuslik on see riik, mis on ületanud riigi – ja see ei oleks tõepoolest riik; nagu sa kunagi ise ütlesid.
ÕPILANE: Mis on siis üldse olemas?
ÕPETAJA: Vaata ometi lahtiste silmadega ringi! Kõik see, mis oli seni maa peal, on olemas ka nüüd: me asume minu majas, meie ümber on seinad, pea kohal lagi, jalge all põrand. Sa võid koguni kõike käega puudutada ja veenduda, et see on tõesti nii. Samamoodi on maakeral alles kõik need riigid, mida sa seni teadsid – mille olemasolu tõttu üldse tulid küsima riigi kohta –, riigid on täiesti maised, seejuures kõvad nagu kalju, ei nad kao, ei ka teki siis, kui meie oma silmad kinni paneme ja lahti lööme, nad on lihtsalt olemas. Ja vaata, vähemalt üht valitsemisviisi tunneme lakkamatult oma nahal! Tunneme seadusi järgides, sest siis järelikult arvestame riigi olemasolu. Ja tunneme seadusi järgimata jättes, sest siis tuleb riigiametnik meie käest aru nõudma. Eks ole nii? Sa lähed siit majast välja ja riik valitseb su üle; ning ka siin valitseb riik su üle. Miks sa oled järsku nii vaikne ja õnnetu? Miks on sul silmas pisar?
ÕPILANE: Täiuslikku riiki ei ole olemas.
ÕPETAJA: Riik on tühiasi! Viska ta peast! Hoopis tähtsamad on inimene ja ühiskond, mille kohta sa väidad end kõike teadvat. See on õnnelik teadmine.
ÕPILANE: See oli keelevääratus. Ma ei tea mitte millestki mitte midagi.
ÕPETAJA: Kas tõesti keelevääratus? Ja mina, tohman, arvasin seni, et see oli meelevääratus.
ÕPILANE: Jaa, see oli meelevääratus! Aga täiuslikku riiki ometi ei saa leida, olgu meel milline tahes – seega on valitsemine paratamatu, vägivald paratamatu, kõik riigid püsivad inimeste väe najal, kusagil ei ole tuge. Meel jääbki vääratama, sest eksitus on paratamatu. Sa oled mind lõplikult ümber veennud.
ÕPETAJA: Kuidas nii? Mis on olemas, on küll paratamatu, kuid seda saab alati ületada. Kõike paratamatut saab ületada, kui kirgastuda. Kirgastuja ületab olemasolu.
ÕPILANE: Kirgastu, õpilane, ja enam sinu keel ei väärata!
ÕPETAJA: See ei ole nali, vaid tõsi.
ÕPILANE: Sinu lohutus on paraku nõrk, sest on nii, nagu sa äsja ütlesid: kirgastunuid ei ole olemas.
ÕPETAJA: Ent kirgastujad on olemas – ja kuni meie vaatepunkt asub maa peal, ei ole neil kahel vahet; milleks muretseda. Vähemalt üht suudab ka
ÕPILANE: See peab olema küll väga eriskummaline riik, mida on vaevalt lootust kohata.
ÕPETAJA: Alles sa unistasid säärasest riigist ja nüüd oled kõik unustanud!
ÕPILANE: Ma mäletan, kuid ei unista, sest ei usu enam. Sa oled purustanud minu usu!
ÕPETAJA: Kui õrnatundeline! Usu mind, usu kaotus tuleb sellest, et puuduvad teadmised. Kas usud?
ÕPILANE: Usun.
ÕPETAJA: Kõik oleneb riigi sihist. Siht on see raam, mille sisse ehitatakse riik. Säärane riik, mis on sihitud inimeste kirgastumisele, on ehitatud nii, et ühel päeval ületab ta iseenda; siis lakkab valitsemine.
ÕPILANE: Ent kaugeltki kõik riigid ei teeni inimest, vaid midagi muud – kas raha või relva. Neid riike on lausa enamik!
ÕPETAJA: Ja nemad ongi ehitatud teisel kombel, nii nagu on erinevad ehitused loss ja peldik! Erinevad rahvad ajavad erinevaid asju, voolides oma riigid kujuga, mida neile parajasti vaja. Näiteks see rahvas, kes unistab vallutada teisi maid ja rahvaid, teeb vägistava riigi, mis on relv. Tema riik on rauast rusikas, mis külvab hukatust võõraste ja ka omade keskel ega tea midagi vaimsest täiusest.
ÕPILANE: See on hammas hamba vastu tapatalgu, mis meenutab tagasipöördumist metsikusse loodusse. Nii kaob ju riigi mõte!
ÕPETAJA: Ja ometi ei ole tegu eksitusega, vaid rahva siira sooviga, sest maailma vallutamiseks on kõlblik ainult võimas riik. See riik on üdini
ÕPILANE: Õigupoolest tekitab iga riik kannatusi! Kahtlusi ja kannatusi. Just kahtlus on see, mis röövib usu.
ÕPETAJA: Sinu segaduse põhjus on väga tühine, sind segab jäägitu usk riiki. Nimelt on riik sinu meelest igavene – ka siis, kui räägid vastupidist juttu! –, riik on alati olnud ja ka jääb alatiseks, temata ei saa astuda sammugi, isegi sündida ei ole võimalik ilma riigi abita, riik on ämmaemand ja kõik muu.
ÕPILANE: Nii ei ole ma kunagi mõelnud.
ÕPETAJA: Kuid miks sa siis rääkisid jäägitust riigist? Ah, küllap tuli see keelest, mis vääratas! Ilmaaegu punastad, ma kõnelen sinu kasu pärast, mitte narrimiseks.
ÕPILANE: Ometi sa narrid mind, miks ometi!
5
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Riik on olnud olemas vaid murdosa sellest ajast, mis inimene on veetnud maakeral. Suguharud olid enne riiki. Ka hõimupealiku raske sõna ja veel raskem rusikas olid enne riiki; aga siis oli kord üleni seotud kindla inimesega ja tema surres tekkis segadus või uus kord uue pealikuga, kõik see tõi endaga kaasa aina võitlust ja kannatusi. Paraku ei täitnud riik talle pandud lootusi, vaid võttis endale veelgi rohkem voli kui metsik pealik ja sundis inimesi ennast orjama. Riigi omavoli põhjustas tuhandeid arutlusi ja kirjeldusi, kuidas peaks nägema välja täiuslik riik. Osa neist on saanud meie naabrite juures Euroopas kuulsaks kui utoopiad.
ÕPETAJA: Utoopiast on saanud kuulus sõna, mis tähistab viljatut unistust. Euroopa tõukas kõik kirjeldused kõrvale kui kõlbmatud ning parastas päikeselinnade ja muu säärase loojaid, et nad olla peast põrunud.
ÕPILANE: Võibolla nad olidki. Ka minule tundus nõnda. Kirjanikud jutustavad oma raamatutes ümber nende meelde kerkinud viirastusi, mis on pigem veidrad kui kasulikud; ja mõnikord koguni kahjulikud, kui valitseja juhtub vihastuma ja kirjanikul pea maha raiub. Kirjeldavad iga vähimatki joont elukorralduses, mille nad on välja nuputanud – kuidas mees paneb sokke jalga ja naine tõstab supilusikat suu juurde –, ja siis käsivad nagu jumalad igaühel elada selle korra järgi, mis on tegelikult tardunud pilt. Kuid tardunud pildis ei ole elu, vaid surm. Näib, nagu tahaksid nad vorpida inimesed riigi näo järgi, õigemini kirjutaja mõttevälgatuse järgi, mis on häbematu soov. Mulle jäi hämaraks utoopiate kirjutamise mõte.
ÕPETAJA: Utoopiate loomist ajendas soov leevendada maapealset segadust, mis tekitab inimestele asjatuid kannatusi. Nad otsisid kooskõla inimeste vahel, mis loob korra ühiskonnas. See oli õilis püüd.
ÕPILANE: Kas saab olla õilis see, kes püüab määrida oma meele segadust teistele kaela! Ta ei leevenda, ta tekitab kannatusi! Ennemini leidub õilsaid jooni üdini asistes inimestes! Asised käivad keset maapealset segadust kinnisilmi, ihaledes rikkust ja võimu. Kes käivad kinnisilmi, ei märka, et miski laotub üle maise maailma. Kes ei märka, on juhmid, kuid ausad. Seevastu utoopiate kirjutajad on alatud: nad märkavad laotust, kuid ei tee ometi vahet maise ja maisust ületava vahel, vaid toovad täiusliku riigi maa peale! Nad on täiuslikust riigist kaugemal kui keegi teine!
ÕPETAJA: Sinu jutus võib leiduda tõetera, kuid see on mattunud tolmu ja tuha alla: ärritus varjab selle üleni. Ent iga tundmus, mis ei tunne piiri, teeb rumalaks. Eks ole utoopiad tehtud parima äratundmise järgi ja pole tegijate süü, et nad palju ei teadnud.
ÕPILANE: Nad vägistavad maisest kõrgema laotuse maise maailma sisse! Kas saab olla hullemat pühaduse teotust? Lisaks kõigele puudub utoopiates tee, kuidas inimene võiks tegelikkuses jõuda silme ette maalitud pildile! Ja ometi on tee kõige tähtsam! Unustagem utoopiad! Ma olen siin selleks, et saada teada riigist, mitte lugeda muinasjutte!
ÕPETAJA: Aga võibolla on tee liiga keeruline, et inimese aru võiks seda taibata ja üles kirjutada; võibolla on muinasjutt ainus võimalus.
ÕPILANE: Miks peaks tee olema keeruline? Tee on ülimalt lihtne: tuleb hõigata välja õige siht ja hakata minema. Küll siht viib ise jalad teele – omaenese väest.
ÕPETAJA: Mis juhtub siis, kui siht viib kraavi?
ÕPILANE: Siis läheb kraavi ka tee. Aga enamasti ei vii siht kraavi, vähemalt mitte otsejoones, vaid üksnes paneb jalad liikuma. Ja kui juba ollakse teel, saab sihti õgvendada; see habras siht, mis kunagi seadis sammud, võib olla meelestki läinud, aga teed mööda kulgetakse.
ÕPETAJA: Mis on õige siht?
ÕPILANE: Mida inimesed loodavad oma riigist, see ongi siht. Kui riik on ette nähtud abistama täiuse saavutamist, siis on õigeks sihiks mõistagi täiuslikkus. Ja selle riigi ametnikeks on need inimeste hulgast, kes on ise täiuslikud: kirgastunud. Nemad teevad ka seadused, mis liigutavad riiki üha täiuslikkuse suunas.
ÕPETAJA: Mille järgi tehakse niisugused seadused, mis viivad täiuslikkuse suunas?
ÕPILANE: Seadused tehakse seaduse järgi.
ÕPETAJA: Vägev lause! Mitu seadust on olemas?
ÕPILANE: Loomulikult üks!
ÕPETAJA: Kui üks, siis milline?
ÕPILANE: See on loomulik seadus, mida järgivad kirgastunud. Nad tõlgivad seaduse inimkeelde: sõnadesse. Nii sünnivad inimeste seadused ja hargnevad laiali ja ühest saab palju – nii nagu liivatera alla kogunevad teised terad ja tekib mägi; üks tera on tipul. Ja kui seadused hargnevad laiali seadusest, siis on nad mõistlikud. Kui seadused on mõistlikud, siis ei pea me muretsema riigi asjade pärast, vaid need on kirgastunute hooles. Aga nemad jälle ei pea muretsema meist igaühe sokkide ja lusika pärast, sest kui mäe tipp on mõistlik, siis on ka mäe jalg mõistlik.
ÕPETAJA: Tõepoolest, kui miski on mäe kujuga, siis on ta vägev, sest temas on loomulik astendus: kiht kihi kohal ja igaüks oma kohal. Kui igaüks asub oma kohal, siis üks ei sega teist. Kui üks ei sega teist, on kooskõla. Kooskõla on vägev.
ÕPILANE: Nõnda sünnib vägev riik, mille siht ei ole valitsemine, vaid kirgastus. Jaa, see on kooskõla riik!
ÕPETAJA: Ometi leppisime ennist kokku, et riigil on alati – paratamatuse ajel – kalduvus valitseda inimeste üle. Kas sinu riik ei olegi riik?
ÕPILANE: Vana küsimus! Tüütu küsimus! Mõistagi on iga sekkumine vägivald ja iga vägivald on valitsemine, kuid seekord on kõik arvesse võetud ja õige vastus varnast võtta: minu riik on erandlik riik, mis ei valitse, vaid teenib. Ta ei kasuta valitsemise läbi saadud valda orjastamise jaoks, vaid selleks, et juhatada teed.Ma hülgan koguni eelduse, et riik on pikaajalisem kui inimene: ehitame üles niisuguse riigi, mis kerib ennast ise
ÕPETAJA: Kas sellel riigil on vald inimese üle?
ÕPILANE: Näib nii. Muidu ei oleks juhatamisest kasu.
ÕPETAJA: Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Tuleneb, et ka hea asja sisse tuleb inimene esmalt ninapidi tõsta, alles siis tõuseb talle aru pähe ja ta saab aru, et asi on hea.
ÕPETAJA: Tuleneb, et kirgastunule ei ole riiki vaja. Ta tuleb toime ilma riigita. Kes tuleb toime ilma riigita ega tee kurja, seda ei tohi riik hoida vangis – ka mitte ametniku kohal.
ÕPILANE: Sa oled minu sõnadest valesti aru saanud! Kirgastunud inimene ei ole vangis, vaid toimib seaduse kaudu, mis on tema sees; see on tema riik.
ÕPETAJA: Kes vangistab teisi oma vallaga, on paratamatult vangis.
ÕPILANE: Ta ei vangista ka meid teisi! Erinevalt tavalistest valitsejatest kasutab ta oma valda ainult selleks, et me saaksime täiustuda. Kui see on tõesti vägivald, siis on vägivald hea.
ÕPETAJA: Meie täiustume, mured täiusliku ametniku kaelas? Sel juhul on meil vald tema üle. See on lausa meie omavoli! Kuidas saab üldse olla valda kirgastunud inimese üle?
ÕPILANE: Minu riik on samasugune viirastus nagu muud utoopiad. Nii on.
ÕPETAJA: Ja veel, kas meie läheme täiuslikuks saades mõne maise riigi ametnikeks – või mitte?
ÕPILANE: Ka tikutulega otsides ei leia maamunalt kooskõla, sest mitte kusagil ei valitse riiki kirgastunud. Ja neile, kes on riikide valitsejad, ei ole vaja kirgastunuid; need üksnes häirivad mustade asjade ajamist. Mitte ükski riik ei abista täiuse saavutamist! Tõesti, nii on!
6
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Kui seadused on valed, siis teevad ametnikud valesid tegusid. Ja see riik on vale. Vale riik tegutseb vale seaduse väest ning püüab valitseda inimese üle. Kui ametnikud on valed, siis teevad nad valed seadused. Ja see riik on vale. Vale riik tegutseb vale ametniku väest ning püüab valitseda inimese üle.
ÕPETAJA: Iga seadus on vale, mida ei tee kirgastunud. Iga ametnik on vale, kes ei ole kirgastunud. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Siit tuleneb, et iga riik on vale, sest ükski riik ei ole kirgastunute hoole all. Kuid ma teadsin seda niigi!
ÕPETAJA: Kuidas saab miski olla ainult vale, kui sõnadel on omadus, et vale ei käi kunagi lahus õigest, üks teisest – kus on õige?
ÕPILANE: Õige lebab sinu jalge ees põrmus. Sa trambid tema peal.
ÕPETAJA: Sa oled ilmaaegu alailma segaduses! Kes on segaduses, ei leia tõde. Tõuka nahk silmilt ja vaata riike ja sa näed: inimesed on tõesti kõikjal ühtviisi ebatäiuslikud, ometi on ühel pool kooskõla suur, teisal väike. Ja ühel pool on palju inimesi, kes püüdlevad täiuse poole, teisal vähe. Miks on nii?
ÕPILANE: Ma ei tea vastust, võibolla on see juhus, võibolla üksnes viirastus.
ÕPETAJA: Vaata teraselt! Inimeste kooskõla oleneb ühiskonna kujust: kui ühiskond on mägi, millel on korrapärane asetus, siis on suur kooskõla. See mägi hoiab vaimu kõrgel omaenese väest ja tema toime on sama vägev kui kirgastunul. Nüüd küsid sina: mis puutub siia riik?
ÕPILANE: Mis puutub siia riik?
ÕPETAJA: Tobuke, miski peab hoidma ühiskonna kuju! See, mis hoiab, on riik. Ta on inimese abivahend, mis hoiab ühiskonna loomulikku kihilist korda. Miks vaikid? Vahest on vestluse aine sattunud liiga raske ja tundmatu, seletused liiga keerulised? Näib tõesti, et aru saab vaid see, kellel on selge inimese, ühiskonna ja riigi vahekord – ent kahjuks sind see ei huvita, nagu ma suurepäraselt tean.
ÕPILANE: Taas minu kunagine neetud vääratus! Sestajast on mitme mere jagu vett merre voolanud, aga tema vari saadab jätkuvalt meie vestlust. Ma olin tookord sõge ja kahetsen.
ÕPETAJA: Siira kahetsuse vastu ei leidu relva. Sa oled olnud usin lugema ega ole ka vestlusi vahele jätnud. Olgu, püüan seletada näite varal. Kunagi oli Euroopa ühiskond mägi: inimesed reastusid sünnipära järgi ja tipul troonis parimate valitsejate seisus – nagu nad end uhkelt nimetasid. Äkki lõhuti see habras kord ja hävitati ka seisus, mis mäge koos hoidis.
ÕPILANE: Kuidas saab olla sünnipära selleks aluseks, mis hoiab vaimu kõrgel iseenese väest? Parem ütle keerutamata, et vaimseks aluseks on ebaõiglus, sest ilma sünnib igasuguseid.
ÕPETAJA: Paraku on ebaõiglust kõiges, mis ei ole täiuslik. Seda ei saa vältida.
ÕPILANE: Sünnipära on üdini ebaõiglane liigitaja. Kuidas tohib sünd reastada? Kuidas tohib sünd määrata inimese saatust? Igaüks peab oma saatuse ise välja teenima!
ÕPETAJA: On tõsi, et mitte iga parimate valitsejate seisuse liige ei olnud tark ja vaimuvalla valitseja. Küll aga kätkeb päritolus sünni järjepidevus. Ja järjepidevus – olgugi ebaõiglane – tähendab korrapära. Ja korrapära hoiab korda omaenese väest. Mägi oli nõnda ehitatud, et tipp hoidis mäejalga laiali vajumast, samas hoidis jalam tippu maha kukkumast, üks oli teise najal. Tipp hoidis alal vaimsed reeglid nende jaoks, kes olid omaduste poolest sündinud tarkadeks ja määratud tõusma. Need, kes ei kõlvanud, langesid tipust alla. Ja need, kes olid arukad, tõusid tippu. Nii püsis tipp; ja nii tipp ka uuenes. Ja silmapaistval määral olid tarkadeks sündinud just auväärsete suguvõsade järeltulijad. Kui on väärikas sugupuu, head kombed ja kindel seljatugi, siis ei ole vaja end vägisi maksma panna. Kui ei tarvitse end maksma panna, siis oled see, kes oled. Kui oled see, kes oled, siis kahaneb ärevus. Kui kahaneb ärevus, siis kasvab meele selgus. Kui inimese meel on selge, siis kahaneb tema tegudes segadus ja kasvab kord. Kui juhi pilk on selge, siis kahaneb ühiskonnas segadus ja kasvab kord. Niisugune ei olnud mägi mitte ainult Euroopas, vaid ka
ÕPILANE: Mis sai pärast?
ÕPETAJA: Pärast hakati arvama, et tipp on koorem jalami kohal, ja mägi taoti tömbiks. Kui mägi jäi lamedaks, siis kadus kord. Kui kadus kord, siis tekkis segadus. Ja segadusest tekkisid valed riigikorrad parimate valitsejate riigi varemeil; lõpmatu hulk riigikordi. Kui sa uurisid raamatuid hoolega, siis küllap lugesid ka nende riigikordade kirjeldusi, mis on olemas maailmas, mitte ainult pildil.
ÕPILANE: Pean kahjuks vabandama, sest otsisin muud. Mäletan kõigest kahe riigi nime: üks oli rahva võimu riik ja teine oli täielik riik.
ÕPETAJA: Neist piisab sinusugusele täiesti. Kas sulle oleks meele järgi selline riik, kus on rahva võim?
ÕPILANE: Sa veel küsid! Õiges riigis valib rahvas enda hulgast välja kõige arukamad ja usaldab nende hoolde ühiskonna asjad, sest arukas peas sünnib arukas mõte, aga arutus peas mitte iial, olgu see võitud kuitahes lõhnavate salvidega; säärane riik on õiglane.
ÕPETAJA: Kas selles riigis on kord?
ÕPILANE: Loomulikult! Ka selle riigi kord on järjepidevus: kuid see on vaimne järjepidevus, mis on hoopis vägevam kord, sest tagab arukad otsused.
ÕPETAJA: Kus võim on rahval, seal on toimunud vastuhakk kujutelmale, et väike arv arutuid inimesi otsustab kõik asjad ühiskonnas – ja eriti arukate eest. See vastuhakk tuleb kadedusest; kusjuures meel on kade millegi ülimalt maise pärast. Nagu oleksid riigiasjad ainsad! Nagu oleksid riigiasjad kõige tähtsamad! Kas saab olla arukas see, kes nii arvab? Pealegi armastavad irvhambad rahva võimu puhul küsida: kui võim kuulub kogu rahvale, kellele ta siis ikkagi kuulub?
ÕPILANE: Kui rumal! Võim kuulub täielikult arukatele ja nemad kannavad hoolt iga inimese õnne eest.
ÕPETAJA: Kas sulle oleks meele järgi selline riik, mis on täielik riik?
ÕPILANE: Tundub nii olevat.
ÕPETAJA: Näen nüüd, et sa ei ole taibanud kõige vähematki! Ehk vaevud niigi palju hoidma oma arukas peakolus, et täielik riik on ainult nime poolest sarnane täiusliku riigiga: riik, mis on täielik, hävitab ühiskonna ja inimese, sest need riivavad tema täielikkust. Aga sellest vahest ei saa sa aru, kuna ei taipa inimese, ühiskonna ja riigi suhet.
ÕPILANE: Usu mind, ma juba saan!
ÕPETAJA: Valesid riigikordi on küll lõputu hulk, kuid nad jagunevad kaheks: ühed liialdavad ühiskonna osa, teised liialdavad riigi osa. Kas need kaks riigikorda, millest sa lugesid, olid teineteise vastandid?
ÕPILANE: Nad olid tõesti vastandid.
ÕPETAJA: Küll vastandid, ent samas ka sarnased!
ÕPILANE: Kuidas? Just praegu väitsid vastupidist!
ÕPETAJA: Nad on sarnased oma eksituses, sest kumbki on kaldunud kõrvale keskteest. Üks mõtles, et rahvas on arukam kui valitsejad, teine mõtles, et riik on arukam kui valitsejad. Esimene mõtles, et iga inimene võib ja oskab kõike ja teda ei tohi takistada miski. Teine mõtles, et ainult riik võib ja oskab ja tema tohib takistada kõike ja kõiki. Esimene mõtles, et inimene on jumal, teine mõtles, et riik on jumal. Ent kumbki ei olnud tegelikult seda, mis ta endast mõtles. Nii juhtuski, et rahva võim kaotas tarkade tähtsuse, aga täielik riik kaotas üldse inimese tähtsuse.
ÕPILANE: Kuid mis on kesktee?
ÕPETAJA: Kesktee on see, kui inimene ei ole kõige arukam ja riik ei ole kõige arukam, kui inimene ei või kõike ja riik ei või kõike, kui inimene ei ole jumal ja riik ei ole jumal.
ÕPILANE: Seda tean ma niigi, mis ei ole. Räägi sellest, mis on!
7
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Rahva võimu riigis ei valitse mitte sünnipärane seisus, vaid üks ajutine nõukogu, kuhu rahvas valib omasuguseid.
ÕPETAJA: Kuidas valib rahvas endale valitsejaid?
ÕPILANE: Hääletab. Igal inimesel on üks hääl arule, soole ja rikkusele vaatamata. Kes saavad teistest rohkem hääli, saavad nõukogu liikmeteks ja neid hüütakse rahva saadikuteks. Seejärel on nõukogu rahva hääleks ja otsustab kuni järgmiste valimisteni kõik riigi asjad.
ÕPETAJA: Mis kombel langetab nõukogu otsuseid?
ÕPILANE: Mõistagi samuti hääletades! Üks saadik paneb ette üht asja ja teine saadik paneb ette teist asja ja siis annab iga saadik oma hääle ühele kahest ettepanekust. Teoks tehakse see ettepanek, millel on rohkem poolehoidjaid.
ÕPETAJA: Hääled loetakse kokku ja nõnda saadakse teada tõde. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Seda ei ole küll võimalik ette kujutada, kuid siit näib tulenevat, justnagu selguks tõde hääletamise teel.
ÕPETAJA: Ainult nii saabki ette kujutada! Sa sõnastasid praegu kogemata kombel peamise valearvamuse, mis käibib rahva võimu riigis ja on kõigi tema järgnevate eksituste alus: rahva meelest selgub tõde hääletamise teel. Keda on rohkem, kas lihtrahvast või tarku?
ÕPILANE: Lihtrahvast on kahtlemata palju rohkem kui tarku.
ÕPETAJA: Nõnda ongi tõde selles riigis lihtrahva käes. Aga mis on lihtrahvale kõige rohkem meele järgi?
ÕPILANE: Talle meeldivad totrused ja täitumatud unistused.
ÕPETAJA: Nii juhtub, et ta hääletab aruka välja ja arutu sisse. Ja valib tagasi ainult need rahva saadikud, kelle hääletamine nõukogus talle meeldib. Need jäävad mõistagi tagasi valimata, kes võtavad ette midagi sellist, mis ei ole rahvale meele järgi, olgugi õigus nende poolel. Ja see, mis rahvast erineb – nagu näiteks tarkus –, ei ole talle eales meele järgi. Targad jäävad enamasti väljapoole nõukogu.
ÕPILANE: Ja kui pääsevadki nõukokku, siis jäävad hääletusel alla! Näen nüüd, et silmakiri on selles riigis kõige tähtsam kiri: kes tahab pääseda nõukokku, see lubab kokku maa ja ilma. Ja rahvas laseb end meelitada ja valib. Kes aga ei meelita, seda rahvas ei vali, vaid sülitab tema peale. Minu unelm arukate inimeste valitsusest ei lähe täide; see on kurb.
ÕPETAJA: Võid end lohutada, sest sa ei ole kaugeltki ainus ega isegi mitte kõige rumalam teiste hulgas, sama unistust on põdenud mustmiljon inimest ja paljud neist ei taibanud kunagi, et olid eksituses. Ka praegu on küllalt riike, kus kehtib rahva võim, ja seal veeretavad inimesed oma hädad ükskõik mille kaela, et ainult mitte tunnistada: meid valitsevad rumalad, kui üldse keegi. Muidu kooruks siit kohe edasi uus tõdemus: me oleme ise rumalad, et nõnda hääletasime. Ja mis eriti veider! Puru silma võtnud, rahvas taltub ja on vagur kuni järgmise korrani, kuigi teab, et asjad ei lähe nii nagu lubati.
ÕPILANE: Sest lubati lollusi. Aga kuidas on võimalik, et lollidemaa valitsejad teevad targemaid samme kui nad lubasid?
ÕPETAJA: Päästerõngaks on üks teine riigis käibiv eksiarvamus, mis kõlab nii: vaidluses selgub tõde.
ÕPILANE: Kuidas suudab eksitus päästa riiki?
ÕPETAJA: Vaidlus kuhjab rahva erakondadesse, mis võistlevad häälte pärast. Iga erakond naerab välja teiste lollid tõed ja pakub oma targad tõed asemele. Teine erakond vaidleb talle vastu ja pakub välja oma tõed, kolmas jälle oma tõed. Kõik jälgivad valvsalt teiste iga libastumist: püüavad tarkusega endale rahva tähelepanu ja hääli.
ÕPILANE: See on sama nagu tedrekukk, kes ajab suled kohevile ja tantsib kana ees – püüab tähelepanu, et siis temaga paarituda.
ÕPETAJA: Asjata naerad! Kraaklemine ei ole rahva võimu riigis mitte veidrus, vaid ülimalt tähtis tegevus, mis puhastab ühiskonda. Sel kombel nämmutab ka rumal asja nõnda läbi, et saab aru ja lõppotsus ei olegi kõige hullem.
ÕPILANE: Pime kana leiab selles riigis üpris tihti tera.
ÕPETAJA: Nii see on. Terasid kukub palju laiali – ja siis neid ka leitakse palju. Kui sa uurisid raamatuid hoolega, siis küllap lugesid ka erakondade kirjeldusi.
ÕPILANE: Pean kahjuks vabandama, sest otsisin muud. Mäletan kõigest kaht erakonda. Mis küll vaidlesid väga põnevalt: raamatus öeldi, et sageli lähevad inimesed nõukogus üksteisele lausa karvupidi kallale. Ometi pidi erakondi olema palju, teistest ei ole mul õrna aimugi; nii on mul kõik ette valmistamata.
ÕPETAJA: Sa oled valmistunud täiesti piisavalt. Kahest erakonnast piisab, et tõuseks kraaklus: peaasi, et oleksid vastuolud. Kas need kaks erakonda, mille kohta sa lugesid, olid teineteise vastandid?
ÕPILANE: Ei olnud vastandid, vaid lausa sedavõrd ühte nägu, et kirjutajad ei mõistnud neid eristada muidu kui istekoha järgi: üks istus nõukogus vasakut kätt ja teine paremat kätt.
ÕPETAJA: Küll sarnased, ent samas ka vastandid: üks väidab, et õige on istuda paremal, teine väidab, et õige on vasakul – see on suur vastuolu! Siin on palju vaidlemist, enne kui selgub tõde.
ÕPILANE: Mis tõde saab selguda nii mõttetust vaidlusest?
ÕPETAJA: Kahjuks ei ole tõde veel selgunud, nad alles vaidlevad. Kas märkasid, mida peavad sinu kaks erakonda tõeks?
ÕPILANE: Neil on kummalgi väga lihtne tõde, ja nii on nad ka üles joonistatud raamatus. Üks asub lehekülje ühes servas, mis on ühiskond, teine asub lehekülje teises servas, mis on inimene – ja vahele on tõmmatud kriips. Vasakud arvavad, et ühiskond on tähtsam kui inimene, paremad arvavad, et inimene on tähtsam kui ühiskond.
ÕPETAJA: Joonisel on asi lihtne, elus veidram. Paremal istujad ajavad jätkuvalt riiki ja ühiskonda segamini ning süüdistavad vasakul istujaid, et neile on riik tähtsam kui inimene. Süüdistavad, et need ihalevad täielikku riiki ja seega tahavad inimest orjastada.
ÕPILANE: Ja need on solvunud?
ÕPETAJA: Need mõistagi ei saa üldse aru, et neid solvatakse ja tegelikult ihalevad nad hoopis täielikku ühiskonda, kus kõik saavad kõigiga koos elada õlg õla kõrval; tahavad inimest vabastada vägivallast ja riiki pole tarviski. Selle asemel nad muudkui vabandavad ja õigustavad kuidas oskavad.
ÕPILANE: Aga ei oska kuidagi?
ÕPETAJA: Ei oska.
ÕPILANE: Kumbki neist võiks öelda, et inimene elab ühiskonnas ja ühiskond on inimeste tegude keskkond ja mõlemad on paratamatult koos, sest üks tingib teise. Nii saavad nad kokku leppida ega ole enam erinevatel kaalukaussidel või kriipsu otstes nagu joonisel.
ÕPETAJA: Mis on joonise juures valesti?
ÕPILANE: Kriips on tõmmatud mööda tasapinda ja puudub kõrgem mõõde, ei sünni mäge. Kui ei ole mäge, siis ei ole ka väge.
ÕPETAJA: Õige! Mis on kõrgem kui kriips?
ÕPILANE: Ma arvan, et jumal.
ÕPETAJA: Ei! Seda joonist ilmutades ei ilmu jumal, vaid riik. Vaata: kohe kui loobume eksiarvamusest, et riik ja ühiskond on sama ja lahutame nad teineteisest, sigineb kolmas tipp.
ÕPILANE: Tõesti, lihtsast kriipsust kasvab välja kolmnurk!
ÕPETAJA: Kuid keegi vasakul ja paremal istujatest seda ei näe. Mida ette võtta?
ÕPILANE: Peaks otsima üles mõne tarkade hulgast ja laskma seletada.
ÕPETAJA: See ei saa rahva võimu riigis pähe tulla, sest pähetulemine tühistaks selle riigikorra. Kuhu sa siis enam istud?
ÕPILANE: Säärane riigikord tulebki tühistada!
ÕPETAJA: Ära võta erakondi liigselt südamesse! Nemad ei ole kaugeltki kogu rahva võimu riik, isegi mitte peamine osa selles. Riik on palju suurem ja võimsam!
ÕPILANE: Ometi pidavat rahva võim lähtuma ühiskonnast, mida riik üksnes teenib. Selline riik ei saa olla suur ja võimas.
ÕPETAJA: Lisaks erakondadele on kolm riigiametit. Üks on meile juba tuttav nõukogu, mis on rahva poolt paika hääletatud ja teeb otsuseid – need on seadused –, teine on valitsus, mis on nõukogu poolt paika hääletatud ja viib otsused ellu, kolmas on kohus, mis klaarib muude riigiametite poolt tehtud lollusi. Ja et jääks mäe mulje, troonib künkakese kohal tipp: riigivanem, kes samuti hääletatakse ametisse. Mõnel maal on tema ainus ülesanne võtta rahvalt tähtpäevade puhul lilli vastu; teisal võib ta koguni nõukogu otsuseid tühistada.
ÕPILANE: On raske taibata, kes säärases riigis vastust kannab ja mille eest – ja kas üldse kannab. See riik on laiali pihustatud nagu vihmavesi! Näib, et selle riigi valitseja ei saagi valitseda, sest ta on köitega käsist ja jalust seotud.
ÕPETAJA: Kus on öeldud, et seal, kus valitseb rahvas, peaks valitsema valitseja?
ÕPILANE: Igas riigis valitseb keegi.
ÕPETAJA: Kuid valitseja ei pea olema valitseja! Valitseja on rahva võimu riigis kõigest hüpiknukk, kes ühel päeval asub ühel kohal, teisel päeval tõugatakse teisele kohale, ühel päeval valvab põlluharimise, teisel päeval maksukogumise, kolmandal kunstitegemise järele. Kohta nimetatakse rahva teenri kohaks, ametisaua asemel on valitsejal käes sangadega kott.
ÕPILANE: Nagu selgus, ei valitse ka rahvas. Kes siiski valitseb seda riiki?
ÕPETAJA: Ära muretse, valitsejaid on veel palju rohkem kui kõikvõimalikke nukke ja kohtunikke. Õigupoolest on neid terve sõjavägi.
ÕPILANE: Sõjavägi!
ÕPETAJA: Mis muud nime saab sellele anda, sest nad võitlevad riigi nimel. Ja nad võitlevad rahva vastu.
ÕPILANE: Kas rahva võimu riigis võideldakse rahva vastu?
ÕPETAJA: Jaa, kuid veel rohkem võitlevad nad omakasu nimel. Need on selle riigi ametnikud.
ÕPILANE: Siis tuleks ametnikest kiiremas korras
ÕPETAJA: Vastupidi! Just see oleks rahva võimu hukatus. Ametnikud on sõrestik, mille najale on ehitatud kogu riik; kuigi nad ise on kirevate nukkude taustal hallid ja märkamatud. Nad ei täida mõttetuid otsuseid – ega paraku ka mitte mõttekaid otsuseid, vaid lihvivad hüpiknuku selliseks kui vaja. Nad ei ole arukad, kuid on alalhoidlikud; nagu on alalhoidlik rahvas. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Siit tuleneb, et rahva võim on hall ja alalhoidlik.
ÕPETAJA: Siit tuleneb, et valitseb kord, mis on riigi ehituses. Hüpiknukud tulevad ja kaovad, aga ametnikud jäävad – kord jääb ja midagi ei muutu. Kõik hea ja halb asub riigi sees ja tegutseb omaenese väest.
ÕPILANE: Nii see on! Paraku!
8
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Riik on kõik, inimene putukas tema kõrval.
ÕPETAJA: Kes nii ütleb?
ÕPILANE: Mina ütlen! Üks riik, üks rahvas, üks juht! Täielik riik on hoopis midagi muud kui poolearuliste kari – juht ütleb oma kirgastunud sõna ja kõik teevad vastuvaidlematult selle teoks. Sõnast saab tegu. Kui kirgastunud hoiavad korda, siis on riik korrapärane; nii nagu on korrapärane kirgas meel. Kirkus laotub kõikjale üle maa ja lõpuks tekib igal inimesel soov kirgastumise poole püüelda. Nii kirjutas tark Platon ja ma usun teda südamest – ja olen südamest kurb, et tema üllaid kirju ei ole veel ellu viidud.
ÕPETAJA: Vahest ei leidnud Platon teed, kuidas õpetust elustada; nagu nad keegi ei leia.
ÕPILANE: Platonil oli ka tee! Kõige tähtsamad on riigi jaoks lapsed. Alguses õpetatakse kõiki lapsi ja siis sõelutakse ja need, kes jõuavad hästi edasi, saavad veelgi õpetust ja siis sõelutakse taas, kuni jäävad tõeliselt arukad ja usinad õpilased, kes saavad tarkadeks. Targad valitsevad riiki. Mida paremat võiks tahta – nii sünnib mägi! See on kõige mõistlikum tee, sest iga inimene pälvib selle hariduse ja koha, mida ta väärib, ning tekib loomulik kord.
ÕPETAJA: Kas see ei ole mitte vägivald, kui inimesed seatakse riigis üksteise kohale nagu kastid?
ÕPILANE: See ei ole mingil juhul vägivald, sa ise oled mulle õpetanud, et ühiskond on loomupäraselt kihiline. Kas oled?
ÕPETAJA: Olen.
ÕPILANE: Ja oled veel õpetanud, et riik on inimese abivahend. Kas oled?
ÕPETAJA: Olen.
ÕPILANE: Mis siit tuleneb?
ÕPETAJA: Mitte midagi.
ÕPILANE: Siit tuleneb, et riigi töö on paigutada uued inimesed, kes sünnivad, üha ja üha kihiliselt. Ta teeb seda oma ehituse väest.
ÕPETAJA: Pealtnäha hoiab niisugune riik tõesti loomulikku korda ühiskonnas, kuid siiski ainult pealtnäha: korrapärale on kaasa aidatud!
ÕPILANE: Tulebki kaasa aidata, et igaüks leiaks oma koha.
ÕPETAJA: Mis vahe on täielikul riigil ja tarkade valitsemisel?
ÕPILANE: Mitte mingit vahet! See ongi tarkade valitsus!
ÕPETAJA: Tarkade valitsemine tegutseb selle nimel, et inimesed oleksid rahul.
ÕPILANE: Ka täielikud riigid on inimeste rahu jaoks.
ÕPETAJA: Ma räägin parem ühe loo. Elasid kord ühed kirgastus-usksed inimesed suure vankri lahust, kes arvasid, et koidab päev, millal kõik vabanevad kannatustest ja kirgastuvad. Neil oli usk, et siis algab riigita ühiskond, kus kõik mõistavad kõiki. Ja see oli nende arvates õnn. Ja elasid kord ühed risti-usksed inimesed ühiselu lahust, kes arvasid samuti, et ühel päeval vabanevad kõik kannatustest ja tuleb riigita ühiskond. Ja see oli nende arvates õnn. Ja need viimased, ühiselu-usksed, viisid oma õnne ellu. Tuli tohutu õnnetus, kus kõik inimesed olid pimedad tööriistad riigi käes, mis ajas tapakirvega inimesi taga: esimene ajas teist, teine kolmandat, kolmas jälle esimest. Mäe asemel oli verejanuste inimeste kett. See oli täielik riik. Alles hiljuti olime tema meelevallas.
ÕPILANE: See oli tõesti kurb kogemus. Võtan oma kiidusõnad tagasi.
ÕPETAJA: Seevastu kirgastus-usksed ei ole enamasti püüdnudki seada oma riiki üles maa peal, sest me võime ehitada mustmiljon riiki, aga ükski neist ei päästa: korrastatud riigis ei ole elu ja samas ei ole elus riik korrastatud. Ometi on nad juhatanud paljud inimesed kirgastuse lättele. Nad teevad praegugi oma tööd, sellal kui ühiselu-usk põles heleda leegiga läbi nagu elektripirn ja kadus. Mis siit tuleneb?
ÕPILANE: Tuleneb, et neil kahel peab olema vahe, sest muidu ei oleks nende saatus nii vastupidine. Ent ma ei suuda taibata erinevust – kuidas saadi nii õilsast kavatsusest nii õudne tulemus, mille kõrval on rahva võim laste mäng liivakastis?
ÕPETAJA: Vahe on selles, et ühe sisse oli põimitud kurjuse idu, teises see puudus.
ÕPILANE: Mis on kurjuse idu?
ÕPETAJA: Vägivald ongi see kurjuse idu. Tark toimib eeskuju abil, aga täielik riik vahelesegamisega. Suur vanker äratas inimesed otsima õnne leppinud meeles, mitte maas ja ilmas; leppinud meel on loomulik. Ka täiuslik riik on meeles, mitte maas ja ilmas. Seevastu ühiselu ehitas maa peale vägeva riigi ja puhus tema sisse nõiasõnadega elu nagu elusa olendi sisse, tema riik pidi tirima inimeste meeled vägisi õigeks. Ent vägisi ei teki loomulik korrapära, vaid parimal juhul selle pettekuju: keha vari, mille tuhm silm võib ajada segi keha endaga. Sa soovid üht, aga tuleb välja vastupidi – riigita ühiskonna asemel ühiskonnata riik. Täielik riik pürgis selle poole, et tal oleks mõjuvõim kõigi asjade üle, mis leiduvad maa peal. Ta hävitas loomulikud asjad ja tegi nende asemele ebaloomulikud, mis olid kesta poolest samasugused, ent seest õõnsad. Need olid riigi lapsed. Üksnes inimene ei olnud tehislik, vaid tekitas segadust; sestap tuligi ta tappa. Tapatööks äratas riik inimeses looma. Rahu oli vaid vähestel valitsejatel, kes ässitasid alamaid üksteise kallale, teiste pärisosaks oli igavene rahu mulla all. Vend ei tundnud
ÕPILANE: Kas ma olen loll?
ÕPETAJA: Teadmisteta.
ÕPILANE: Ma tean juba suurepäraselt, et on olemas kolmnurk, milles on riigil ja ühiskonnal erinev nurk.
ÕPETAJA: Sellist kolmnurka ei ole olemas.
ÕPILANE: On ju ometi! Sa ise kirjeldasid!
ÕPETAJA: Kas sa oled seda kolmnurka näinud?
ÕPILANE: Ei ole tõesti.
ÕPETAJA: Eks koosneb ühiskond nähtamatutest sidemetest, mis tekivad inimeste hulgas alati ja kõikjal.
ÕPILANE: Milleks on tarvis riiki, mis lööb?
ÕPETAJA: Täielik riik on just säärane. Ühiskond on tema peamine vaenlane – ta püüab seda patja katki torgata, et jõuda otse iga inimese juurde, püüda enda võimusesse iga üksik hing, teha inimesed orjadeks. Sest riik on siis täielik, kui ühiskond puudub ja iga inimene ajab oma asju otse riigiga ja mitte omavahel.
ÕPILANE: Paraku on juba abielu suhe kahe inimese vahel ja riik nende vahele ei mahu.
ÕPETAJA: Nii juhtubki, et iga perekond lõhub täielikku riiki; õieti iga inimese olemasolu lõhub seda. Koguni suur juht ise lõhub, kui talle meeldib miski inimlik.
ÕPILANE: Aga kui kõik riigikorrad on halvad, mis on siis hea riigikord? Seda ei olegi!
9
ÕPETAJA: Mida lugesid?
ÕPILANE: Kong Qiu õpetust.
ÕPETAJA: See paistab su säravaist silmist! Märkasid hämmastavat sarnasust oma lemmiku ja Kong Qiu õpetuste vahel ning said uut kinnitust riigi-usule. Su närbunud süda lõi äkki õitsema ja meelitas kinnipigistatud huulte vahelt välja joobunud hõiske: oh imet, konfutsiaanlus oli tuhandeid aastaid Hiina riigi põhimõte! Veerand maakera elas õpetuse järgi! Riiki valitseti just sellisel viisil nagu samal ajal unistas oma väikeses Kreeka kolkas Platon. Riik oli püsiv ehitus ja temas liikumise reeglid liikumatud. Riigiamet oli kättesaadav ainult tarkadele – ametisse pääses see, kes sooritas edukalt katsed, aga küsitlemas olid üksnes targimad kõigist ja katsumused olid nii rasked, et ka andekad ja usinad püüdsid neid sooritada mõnikord eluaeg. See on kõige mõistlikum tee, sest ametnikke on riigil vähe ja need on targad, ning tagatakse järjepidevus.
ÕPILANE: Kong Qiu õpetus on tõesti väga hea riigiasjade jaoks. Kuid eks öelnud Kong Qiu sedagi: esmalt tee korda oma meel, siis võid korrastada rahva ja maa, esmalt tee korda rahvas ja maa, siis võid korrastada maailma.
ÕPETAJA: Kuldsed sõnad! Konfutsiaanlus on just sellepärast hea riigiasjade jaoks, et peab alati silmas vaimset mõõdet. Nii nagu kirgastus-usk on hea maisust ületavate asjade jaoks, sest peab silmas maist mõõdet.
ÕPILANE: Ometi on katsed vägivald, inimene peaks leidma oma koha loomulikul teel. Kui kõik kirgastuvad, siis asuvad inimesed loomulikus kooskõlas ja ei ole vahelesegajat.
ÕPETAJA: Tõsi, kuid see oleks riigita ühiskond.
ÕPILANE: Jaa, see oleks riigita ühiskond! Eks ole kooskõla inimeste vahel ühiskonna täius; nii nagu inimese täius on kirgastus.
ÕPETAJA: Paraku Hiina ei soovinud riigita ühiskonda.
ÕPILANE: Miks ometi!
ÕPETAJA: Sest mitte kõik inimesed ei suuda kirgastuda. Ja paraku on ka narr loota, et alati tõuseb vaht tippu, aga kõnts settib põhja ja igaüks on rahul oma hunnikus. Inimestel on mõtted ja ihad, mis panevad nad toimima rumalalt ja nõnda rikutakse ühiskonna korrapära juba enne kui see võiks avalduda. Veel enam, vaba valiku korral pääsevad tingimata rumalad valitsema, sest mida ihalevam, seda rumalam, ja mida rumalam, seda ihalevam.
ÕPILANE: Kes liigitab inimesed vahuks ja kõntsaks, on südametu, sest keeldub tunnistamast, et kõik inimesed on võrdväärsed ja igaühel on võimalused!
ÕPETAJA: Igal juhul on tarkade valitsus parem kui rumalate valitsus, sest siis on riigis kord. Seevastu ebatäiuslike inimeste paigutus on mäel niisama juhuslik kui poripritsmeil, mis on rõival pärast seda, kui auto on möödunud läbi poriloigu sõites –
ÕPILANE: Sul puudub süda! Südametu inimene ei ole inimene!
ÕPETAJA: Muide, just praegu liigitasid sa võrdväärsuse õhinas ühe inimese – pealegi õpetaja – teistest allpool olevaks, väites, et ta on südametu.
ÕPILANE: Vabanda mind!
ÕPETAJA: Halbades riikides valitsevad rumalad tarkade üle ja tarkade pead lendavad seal esimestena õlgadelt. Mida suurem on riigimeeste küpsus, seda mõistlikum on riik.
ÕPILANE: Nii on. Aga kui tark tahaks saavutada vastupidist, siis näeks see välja kui sõge võitlus sõgedaga – ja mõistagi see alandab tarka. Sa ise ütlesid kord: on tähtsamat kui riik. Ja kui ka peaks ükskord sündima arukate valitsus, siis hakkavad arutud tahtma rahva võimu – nagu juhtus lõpuks ka Hiinas –, mis selle kukutaks, sest arukate valitsus on nende meelest samasugune ebavõrdsus nagu rikaste või sinivereliste valitsus.
ÕPETAJA: Teisalt ei saa leppida sõgedusega. Ja see leppimatus on ka sõgeda huvides, kuigi ta seda ei mõista; kui mõistaks, siis ei oleks ta ju sõge. Kas sa ei olegi enam riigi-uskne?
ÕPILANE: Võibolla oleksin. Kuid ma ei tea riigikordi, millesse uskuda.
ÕPETAJA: Halbu riigikordi on kaks. Häid riigikordi on samuti kaks – üks võtab aluseks ühiskonna reeglid, teine riigi reeglid. Esimene riik on niisugune: rahvas valib endi hulgast vanemad, kes tulevad kokku ja valivad maale kuninga, kes seejärel värbab väärikad inimesed alamatesse ametitesse. Teine riik on niisugune: targad leiavad endi hulgast kuninga ja ise jäävad alamatesse ametitesse. Mägi, mille tipuna joonistub välja kuningas, on loodud tarkade poolt ja vaimu alusel.
ÕPILANE: Ma ei märka neil riikidel vahet.
ÕPETAJA: Kahel kuningal on määratu vahe, mis on määratud päritoluga. Esimene kuningas leitakse juhuslike ennete ja välise võõba järgi, teine kuningas on rahva tarkuse tipp. Kui esimene kuningas osutub valeks, siis valitakse uute ennete järgi järgmine. Kui teine kuningas osutub valeks, siis on rahvas oma tarkade läbi endale valetanud.
ÕPILANE: Kui teine riik on parem, miks on siis mõlemad head?
ÕPETAJA: Esmalt on tarvis, et ühiskonna alamad lülid ei oleks vägisi allutatud kõrgematele, vaid ühinevad vabal tahtel mäe kujuliselt – nõnda eelneb esimene riik paratamatult teisele. Ent tõeline kord saabub siis, kui ühiskond kasvab nii küpseks, et kujuneb mägi õpetuse järgi ja selguvad need rahva hulgast, kes on vägevad riigiasjades, ja need leiavad kuninga.
ÕPILANE: Siis algab lihtlabane parimate valitsus.
ÕPETAJA: See on parem kui parimate valitsus! Parimate valitsus käib vanaks saades maha, aga õpetus läheb vanaks saades kangemaks. See mägi ei seisa koos seisustest, vaid vaimsetest tasemetest. Ja kuningas on see seisus, mis hoiab mäe alles ja korras. Kas sa ei lugenud raamatutest, et kord on selles riigis, kus valitseb vaim? Kus valitseb vaim, seal õnnistab vaimu vägi ka võimu.
ÕPILANE: Seda kõike ma lugesin. Ometi kerkis südamesse kahtlus – kas on see riik, kus kuningal on nii suur voli, üldse küps riik? Sest kuningas hakkab tegema kurja, kui näeb, et tema käes on relvaks riik, mis on kõikvõimas nagu jumal.
ÕPETAJA: Kui ei aeta segi jumalat ja riiki, siis ei muutu riik inimeste teenrist valitsejaks. On ju jumal kõige üle, aga riik kõigest asise maailma osa. Isegi kuningas ei ole jumalik, vaid asise maailma surelik mäetipp. Äärmisel juhul on kuningas taevaaluse valitseja, sellal kui jumal on nii kuningas, valitsetav taevaalune kui ka taevas.
ÕPILANE: Kuid selleks, et olla tark, peab inimene olema jumal. Ehk räägiksime nüüd inimestest. Kes on inimene?
ÕPETAJA: Inimene on riigi osa.
ÕPILANE: Ma ei taha kuulda enam sõnagi riigist! Riigid tekivad ja kaovad, rahvad ja inimesed jäävad. Milline on kirgastunud inimene?
ÕPETAJA: Kirgastunu ei vaja riiki, aga seda enam ihaldavad riiki teised; see on ainus, mida ma mõistan öelda. Mis on küll vahepeal juhtunud, et sa tunned huvi selle vastu, millest koosneb inimene ja mida ta tahab?
ÕPILANE: Ma olen koguaeg tundnud inimese vastu huvi. Mina olen ju ise inimene ja ka sina oled vist inimene. Ja ma teadsin kõike, mida sa räägid, ka enne kui sattusin siia.
ÕPETAJA: Miks sa siis salgasid?
ÕPILANE: Küllap sellepärast, et sinu salapärane olek mõjus ahistavalt ja ma unustasin selle, mida teadsin. Aga unustasin ainult korraks – nüüd on kõik meeles ja rohkemgi veel. Räägitakse, et kirgastunu ei ole elus. Kui nii, miks siis on tarvis kirgastuda?
ÕPETAJA: Ma ei tea. Me pidime rääkima üksnes riigist.
ÕPILANE: Ise lubasid kunagi rääkida inimesest!
ÕPETAJA: Ei lubanud. Kui sa oleksid kohe alguses tundnud huvi inimese vastu, oleksin saatnud su oma vanema venna juurde.
ÕPILANE: Olgu, räägime siis edasi riigist! Kui riik välistab loomulikkuse – ja see on paratamatu –, siis milleks on vaja riiki?
ÕPETAJA: Oleneb sellest, kes küsib.
ÕPILANE: Mina.
ÕPETAJA: Ei millekski.