TEE ELU PÜSIVÄÄRTUSTE JUURDE

MAIT RAUN

1995

I

Tuleviku Eesti Erakond on tulnud kokku selleks, et ühendada erinevaid inimesi, kes peavad oluliseks tänaste probleemide lahendamist ja kaugemate sihtide seadmist. Me tahame ehitada tuleviku Eestit.

TEE programmist

Eesti riik on praegu haavatud loom. See loom on pääsenud laskjate küüsist, kuid asub kodust kaugel ega tea, kas tal jätkub jõuvarusid, et jõuda koju tagasi. Ja kas jätkub kavalust, et mitte sattuda jälitajate küüsi. Ühesõnaga - kas jätkub õnne.

Õnn on iseenda teha. Vene aeg on jätnud meisse sügavad haavad - ihusse (meid on palju vähem kui enne), aga ka hinge (oleme muu maailmaga kohtudes liiga aukartlikud). Kuid me ei saa lehekülgi oma ajaloost maha kriipsutada, paraku mitte ühtegi. Sestap unustagem nutt ja pühkigem pisarad. Varasemad ajajärgud, kõige raskemadki neist, on võimalik panna teenima tulevikku. Pealegi on meil olemas peamine - iseseisvus ja oma riik. Riigil on ju sama ülesanne kui juhtoinal karjas, ta juhib kõrvale ohtudest. Nüüd teele!

Mineku hüüuks tuleb leida õige klahv, millele vajutada. See peab olema säärane klahv, mis mõjub ahelana: esmalt äratab selle kulgemise, mis ravib terveks, ja see käivitab oma väe läbi suure kulgemise, mis teeb vägevaks.

Riigiaparaat ei saa see klahv olla: nagu me Vene all kogesime, on riigi absolutiseerimise tulemuseks orjalaager, mis paneb inimese ikkesse ja kurnab välja ühiskonna. Vastupidi, peame iga hinna eest lõpetama Venelt päranduseks saadud olukorra, kus riigimehed on karistamatud ja riigiaparaat vohab. Rahval on hea siis, kui riik asub rahva teenistuses ja see, kes iganes läheb riigiametisse, ei leia eest sooja ametikohta, vaid on rahva teener, mitte ikestaja.

Hoopis parema tulemuse saavutame vajutades ülesehituse klahvile: inimesed tulevad kokku ja moodustavad perekonna, sugukonna, kogukonna, kihelkonna, maakonna, kuni igal inimesel on selles ühiskonnas oma koht nii veresideme kui maanurga järgi.

Võib tekkida küsimus: miks peaksime tegema seda, mis on niigi olemas? Aga kas ikka on olemas! Mida me näeme - perekonnad purunevad, sugulased ei hoia üksteise ligi, maa on külade kaupa maha jäetud. Sest Vene songis kärsaga meie ühiskonnas nagu metssiga ja pööras segamini kõik, mis leidis eest, ning siis hoidis oma verdtarretava riigi abil seda segadust vägisi koos nagu prügikast hoiab koos selle, mis muidu laguneks laiali.

Miks küüditas Vene külad tühjaks, miks ei jätnud taludest kivi kivi peale? Sest talud on omaette elulaad - iga talu on väike ühiskond, kus elavad üheskoos mitu sugupõlve, vanad ja noored, tava kandub seal järjepidevalt edasi, vanaisade tarkus voolab lastelastesse, taludes on hoiul juur. Kui rahvas kaob maalt, siis kaob ta varsti olematusse (me ei hakka ometi Vene tööd lõpule viima, sestap tasub toetada talude taastamist!).

Miks pööras Vene suguvõsad segamini, ühed inimesed tappis, teised pillas laiali mööda Siberit, kolmandad sundis pagema laia maailma, neljandad tõstis ühest Eesti otsast teise, nii et inimene oskab nüüd üles lugeda paarkümmend sugulast, sellal kui varem paarsada või rohkem? Sest veresidemeist kiirgab soojust, jõudu, väge, aga see, kes ei tea sugulasi, ei saa toetuda - ei kellelegi, ei millelegi. (Kui sul pole toetust, siis oled nagu mälutu ja paindud kergemini riigi alla. Miks muidu korjati lapsi lastekodudesse, nende hulgast saadi kergemini nuhke ja kõrilõikajaid.)

Vallutajatel oli veel üks salarelv. Vene kangutas üksteisest lahti kõik piirid, majanduspiiri lahti kultuuripiirist, halduspiiri neist mõlemast ning aina nihutas neid, aina hõõrus neid piire edasi-tagasi üle verise haava - üle Eesti. Kui piirid on paigast nagu liigesed, ei ole selget kodukohta. Kui koht puudub, siis tekib segadus, kohatut on kergem valitseda. Piir on üldjuhul kaitsja, ent suvaline piir lõhestab paikkonnad ja kisub üles juured.

Vene lõhkus normaalse ühiskonna, mis koosneb väikestest osadest, mida liidab omavahel musttuhat sidet ja küünarnukk on küünarnuki kõrval, ja tegi asemele ühe suure kämbu, massi, millel ei pidanud olema muid sidemeid peale sideme riigi ja orja vahel.

Nüüd on ainuvõimalik tee vastupidine - taastada kõik vajalik, rajada ühiskonnale tugev siseehitus. Tuleb äratada uuesti ellu väike ja panna tugi alla väetile. Sest kõigepealt peavad olema osad, alles siis saavad omasugused liituda ja moodustada suuremad, need omakorda veel suuremad osad. Kuidas äratada? Riik peab heitma järjest toiminguid endalt maha ja laotama need ühiskonna õlgadele - äratama inimesed taas ise oma asju ajama ja külad oma asju ajama ja nii edasi. Paikkondi kujuneb nii palju, kui palju on Eestis varjul kultuuritervikuid. Paikade suurused ja piirid määrab see, kuidas inimesed ja külad ühinevad ühiste asjade ajamiseks.

Kui küünarnukitunne taastub, tekib sujuval viisil niisugune riik, mis on ühiskonna näoga. Siis taandub praegune riik selle ees, mis on tegelik Eesti riik.

II

Sätestame täpselt omavalitsuste ja riigi vahekorra. Riik ei sekku kohalike probleemide lahendamisse, vaid tegeleb seaduses piiritletud ülesannetega, samuti välispoliitikaga. Eesti on elujõuline, kui peamine osa elanike probleemidest lahendatakse kohapeal.

TEE programmist

Mõistlik on valitseda põhimõtte järgi, et otsused tuleb teha võimalikult lähedal asjaosalistele. Seda kiirem, lihtsam ja selgem (ka kõige odavam) on lahendus.

Mis juhtub, kui näiteks küla probleeme lahendada keskvalitsuses? Seal ei tunta olukorda ja langetatakse paratamatult ebatäpne otsus. Aga selleks, et saada parem ülevaade, tuleb lisada aina "asjatundjaid", kuni bürokraatia kasvab üle pea ja otsustusvõime kahaneb miinimumini.

Normaalne on, kui küla küsimusi lahendavad külaelanikud. Ainult need küsimused, mis ületavad küla piiri, antakse külade liidu (kihelkonna) lahendada, ja need, mis ületavad kihelkonna piiri, antakse kihelkondade liidu (maakonna) lahendada.

Kui paikkondade õlgadele pannakse vastutus kõigi asjade üle, mida on võimalik ja vajalik korraldada kohapeal, muutub maa maakondade ühenduseks. Keskse riigiaparaadi lahendada delegeeritakse omavalitsus-keskse valitsemisstruktuuri korral ainult ülemaalised küsimused. Riik sekkub kohalikku valitsemisse ainult sel juhul, kui on tegemist ohuga maa käekäigule või paikkond on ebaõnnestunud juhtimise tõttu sattunud väljasuremise äärele.

Isegi ülemaaliste - riiklike - funktsioonide osas saab suure osa tööst asetada paikkondade õlgadele.

Korrakaitse puhul tuleb koordineerida ülemaaliste kurjategijate tabamist, samuti süü selgitamist keerulistes juhtumites. Seevastu inimeste igapäevane kaitse toimub kohaliku politseiüksuse baasil, samuti on kohtud kohalikud, igas maakonnas oma vangla.

Sõjaväe puhul on tarvis luua ülemaaline süsteem, mis võimaldab hädaohu korral rahva kiiresti mobiliseerida ja relvastada. Kuid selleks, et rahvas oleks vaenlase vastu võitlemiseks valmis, ei piisa paarist eliitpataljonist. Selleks peab andma kõigile inimestele tugeva väljaõppe. Et saaks pidada vaenlasega sissilahinguid, on mõistlik, kui väljaõpe toimub maakondade (või paari maakonna liitude) baasil rajatud sõjaõppekeskustes: poiss läheb kohalike elanike hulgast pärit ohvitseride käe alla, kes õpetavad sõjakunsti ja orienteerumist maastikul.

Et omavalitsused saaksid olla tugevad ja riigi osatähtsus võiks piirduda väheste, kindlalt piiritletud funktsioonide täitmisega, peab eelarve kujunema omavalitsuste diktaadi järgi. Et raha jaotus oleks proportsioonis tegevuste mahuga, peab kõige rohkem raha peab esimestele otsustamistasemetele - kas külale või kihelkonnale.

See võimaldab vältida bürokraatlikku omavoli, mida sünnitab sotsialistlik jaotamismehhanism, kus paikkonnas kogutud maksuraha jagatakse hiljem mõne kõrgema taseme poolt tagasi samasse paikkonda või inimeselt võetakse maksu ja pärast antakse talle abiraha. Raha teekond läheb pikaks ja eksitused on kerged tulema, ametnike hulk kasvab üle pea, viimaks pudeneb raha üldse sõrmede vahelt ära (kulub bürokraatia ülalpidamiseks).

Seevastu kihelkonnas tunnevad kõik kõiki ja teavad, kellele on abi vaja, aga kes niisama teeskleb, seetõttu on näiteks abiraha süsteem kohalikul alusel kõige efektiivsem. Samuti reageerivad elanikud kohe, kui üks inimene elab teise turjal - siis otsib kihelkond talle rakendust, kuni kõigil leidub koht elus.

III

Tagame mõistliku maksukoormuse ja kasutame lihtsat maksusüsteemi, eelistame selliseid makse, mida saab täielikult tuvastada. Maksustame eelkõige tarbimist ja ressursse, tulu mõõdukalt, et edeneks ettevõtlus.

TEE programmist

On päevselge, et ühiskond ei suuda funktsioneerida maksudeta. Maksud rakendavad tootmissfääris loodud ainelise kasumi ühiskonna üldise edenemise teenistusse. Kasum tuleb töö abil, kuid siiski millegi või kellegi arvelt, seetõttu on mõningane ümberjaotamine loomulik.

Ühiskond on rikas ja tugev siis, kui valitseb kesktee: inimene tohib saada oma töö eest raha nii palju kui on väärt, aga ei tohi muuta raha läbi teist enda orjaks. Selle kesktee tagavadki maksud. Maksude kaudu antaks osa rikka rahast neile mõistlike inimeste hulgast, kes ei suuda ise küllalt teenida (emad, lapsed, vigasaanud), sest siis saavad nad hakkama ega lähe orjaks.

Maksudest ei pääse kasvõi sellepärast, et leidub tegevusvaldu, mis on ühiskonna - ja ka tema rikaste - olemasoluks hädavajalikud, aga ei teeni raha, ainult kulutavad: riigi valitsemine ja kaitsmine, vaimuelu, tervishoiu ja korravalve ülalhoid, laste kasvatamine. Aga et kõige selle juures võiks inimene siiski teenida nii palju raha kui suudab, siis peavad maksud olema sellised, mis ei trügi rahakoti sisemusse.

Millised maksud ei trügi rahakoti sisemusse? Need, mis tulevad tarbimisest. Sest siis tekib valikuvõimalus: rikas saab valida, kas ta kulutab oma raha lõbustusele või paigutab selle kavasse, millest tõuseb kasu ka teistele. Raha on samasugune omand kui muu, mis on inimese oma (ning omand on teatavasti püha ja puutumatu). Seetõttu on inimese enda asi, kas ta ostab peibutusi ja maksab iga ostu pealt maksuraha, mis läheb riigistruktuuride vahendusel ühiskonna ehituse täiustamiseks - või paneb ta selle rahaga hoopis püsti ettevõtte (ega maksa teistele, vaid täiustab ise ühiskonna ehitust).

Aga kui korjata maksu tulult, siis lokkavad pettus ja varimajandus (et hiilida maksust kõrvale) nagu praegu Eestis või jäävad ettevõtted seisma. Kellelgi võib olla käigus edukas projekt, mis annab leiba paljudele inimestele ja on kasulikum mistahes sotsiaalhooldusest. Aga kui see raha korjata tulumaksu näol riigikassasse, variseb kava kokku ja keegi ei saa kasu.

Sama juhtub siis, kui maksud on kõrged või ebamäärased - nõnda siginevad kas korralagedus, mis suurendab ebavõrdsust, sest suure kala püüab ahne ja jõhker, või üleüldine vaesus (kui rahvas on korralik).

Et külas ja kihelkonnas on igaühe tegevus nagu peo peal, on väga raske varjata maksustamisele kuuluvat raha. Maksude laekumine on siis kõige efektiivsem. Maksude kogumine on pingeallikas, seega peab iga rahatüki kulutamise kohta elanikele aru andma.

Ideaaljuhul koguvad kihelkonnad ise kõik maksud ja lepivad kokku, millised toimetused nad annavad maakonna teha ja kui palju nad annavad raha nende tegemiste jaoks. Maakonnad lepivad omakorda kokku, kui palju toimetusi nad annavad riigi teha ja kui palju raha nende jaoks. Siis on riik paikkondade teenistuses ja ei ole karta, et ta hakkaks korraldama verepulmi oma rahva kallal.

Kui omavalitsusel on vabad käed, milliseid makse ja kui palju ta tohib koguda, kasvab ühiskonnas mitmekesisus ja valikuvõimalus. Kui omavalitsus peaks koguma makse valesti või umbropsu, lähevad inimesed elama mujale, kus on õige maksukord, ja lõpuks hakkab iga paik kandma hoolt, et just tema pinnal oleks inimestel kõige parem.

IV

Võrdsustame laste koduse kasvatamise muu tööga. Jaotame tootmiskasumi ümber ennekõike vaimuelu heaks, kuivõrd vaimuelu praegune tase määrab ka tootmise taseme üks põlvkond hiljem.

TEE programmist

Mis sulatab inimese oma rahva kultuurikonteksti ja valmistab ette väärtushinnangud, mida ta kannab kaasas kogu elu? Perekond.

Perekond on väike ühiskond. Tema puhul tõuseb sama küsimus mis ühiskonna puhul üldse: kas ta toimib jõu või vaimu alusel? Kui vanavanemate sõna on au sees, siis on perekond vaimu alusel. Kui vanavanemad on tõrjutud kõrvale, siis jõu alusel. Laste olukorral ei ole kummalgi juhul pealtnäha vahet, sest nemad on nii vaimu kui jõu poolest väetid, aga nad kasvavad ja teevad seda just selles suunas, milline on eeskuju - kas vaimu või asja poole. Seetõttu on hea, kui lapsed austavad vanemaid ja need omakorda oma vanemaid, siis ei astu üks sugupõlv teise vastu ega kurna ennast ja seeläbi rahvast, vaid valitseb üksmeel.

Aga austus vanemate vastu ei või muutuda kummardamiseks, sest siis jääksid lapsed hooleta, ometi on just lapsed rahva tulevik. Nõnda on vanavanemate kohus hoida tava ja isa kohus anda perekonnale toit ja peavari, aga ema kohus sünnitada palju lapsi. Laste kasvatamine on naise töö, mis peab olema samaväärne kõigi teiste töödega, mille eest makstakse. Ühe lapse kasvatamise puhul tuleb maksta veidi, kahe lapse kasvatamise puhul rohkem, kolme lapse kasvatamise puhul juba keskmist palka, mis on riigis (sest kolm last on keskmine), nelja lapse puhul veel rohkem ja nii edasi, kuni on lapsi.

Kust tuleb raha, mida maksta? Mida rohkem on lapsi, seda rohkem on varsti töökäsi. Mida rohkem on töökäsi, seda rohkem saab riik raha. Samuti mida arukamad on inimesed, seda paremat tööd nad teevad ja seda rohkem saab riik raha.

Kuid see ei ole peamine! Peamine on see, et mida rohkem on rahvast, seda kindlam on kultuuri alus ja seda rohkem on võimalusi kanda oma vaimulaadi maailma laiali. Vili ja liha süüakse ning peagi kõhutäis ununeb, ent lapsed kannavad edasi rahva järjepidevust.

Just lastele mõeldes tuleb kanda hoolt selle eest, et igas suuremas külas oleksid kool, rahvamaja, raamatukogu, töökojad ja kultusekohad, kuhu võib sisse astuda igaüks, kes vaid tahab. Vaid siis, kui kultuurikolded köevad oma vaimu ühtlaselt üle maa, ei lähe anded kaduma. Maa tuleb püüda vaimuvõrku, siis on iga inimene püütud.

Võib mõistagi lasta igaühel murda end ise läbi umbrohu, nii et vaid vägevaim lilleõis kerkib üle teiste ja jääb paistma; ja siis see õis varjutab kõik muu. Nii toimivad sageli suurrahvad. Meile on see tee liiga kulukas, sest iga inimene on hinnaline. Väikesel rahval ei ole ühtki annet raisata, vastuoksa, iga väetigi lille ümbrusest on umbrohi kitkutud, pinnas kobestatud. Igaüks ei peagi tingimata olema tipus, aga kui mäejalg on avar, siis tõuseb mühinal inimesi tipu poole - see kehtib igal alal. Ja kui mäejalg on lai, siis on kergem jääda püsima, kui torm peaks tipu minema pühkima (seda tõendas meie püsimine Vene okupatsiooni vältel).

Vaimuta kukuks kokku ka võim. Seetõttu pangem vägi, mis ühiskonnas vallandub, teenima vaimuelu. See on parim investeering. Meie peamine sihtkava ei ole masinad, vaid lapsed: kui lapsed on targad ja rahvast palju, saab rahvas oma vaimult suureks.