KÄESURUMINE

MAIT RAUN

Peakomitee arvutite vargusega tegelesid Koit Pikaro ja Ain Seppik

Arvutid rööviti veebruaris 1990,

veidi aega enne Eesti Kongressi esimest istungit. Kuritegu tekitas suurt elevust, esikohal seisis arvamus, et teo sooritas KGB. 6. mail 1990 võeti siseministeeriumi 6. osakonna operatiivtöötaja Koit Pikaro poolt kinni korterivargad Sergei Bobrov (endine miilits) ja Andrei Ševtšenko, samuti Raul Veide ja Ander Sagadi.

Kolm esimest kirjutasid seletused, et nad varastasid arvutid neljakesi koos. See versioon ilmus tõe pähe juba 8. mai “Päevalehes”: “Bobrov tunnistas autos teel 6. osakonda üles nii arvutiröövi kui korterivargused, rääkis ära, kes röövimist ette valmistasid, andis üles arvutite peidupaiga oma venna kuuris. 6. osakonna inimsõbralikkuses on Eesti inimesed ilmselt veendunud.” T. H. Liivi fotodel poseeris Pikaro koos Bobroviga, Ševtšenko põsk oli seletust kirjutades paistes.

Nädal hiljem kirjutas “Sovetskaja Estonijas” E. Teruke: “Minu küsimuse peale: “Kuidas te saite teada arvutite asukohast?”, naeratas Koit Pikaro mõistatuslikult ja vastas, et see on KGB töötajate teene.” Samas kuulutas Pikaro: “Ma tahaksin, et kurjategijad teaksid väga hästi Aleksandr Mažajevi, Jüri Nurme ja Koit Pikaro nimesid.”

Kohtuprotsessini (aprill 1991) läks siiski veel terve aasta. Venimine tuli sellest, et Sagadi ei võtnud algusest peale süüd omaks ja väitis, et versioon on Pikaro väljamõeldis. Kohtus eitasid oma süüd kõik neli, kritiseerides hoopis Pikarot.

Bobrov ja Ševtšenko süüdistasid kohtus Pikarot peksmises

Need kaks venelast olid korterivargad ja seetõttu polnud neil mingit lootust pääseda vanglast. Nad väitsid, et esialgu nõustusid kandma lisaks ka arvutivarguse süüd, kuna selle eest lubati vähendada karistusmäära. Kohtus tunnistasid nad end varmalt süüdi kõigis korterivargustes, ent eitasid arvutivargust.

Bobrov seletas, et teadis tõesti arvutite asukohta, kuid kõik muud ülestunnistused on temast kas moraalselt või füüsiliselt välja peksnud Pikaro. Pikaro öelnud: korterivarguste eest saad 7 aastat, aga kui tunnistad end lisaks süüdi ka arvutivarguses, siis ainult 3 aastat.

Ševtšenko kinnitas samuti, et andnud kõik ütlused Pikaro surve all. Juba vahistamisel pekstud ta põsk paiste, kuigi ta ei avaldanud vastupanu.

Veide väitis, et Pikaro ähvardas teda üles puua

Veide kõneles kohtus, et vahistajad peksnud teda automaadipäraga pähe, kuni kogu tuba sai veriseks. 6. osakonnas näitas Pikaro arvuteid, aga Veide ei tundnud neid ning ka seletuskirjas eitas vargust. Siis kinnitas Pikaro ta käeraudadega radiaatori külge ja sihtis püstolist.

Kui nad sõitsid Pärnusse uurija juurde, meenutas Pikaro autos, et 1982. aastal mõisteti Veide ebaõiglaselt süüdi. Veide vastas, et kui nüüd samuti juhtub, siis ta poob end üles. Pikaro lisas: kui ma su praegu maha lasen, siis usuvad kõik, et sa tahtsid põgeneda. Ja andis teksti, mida peab rääkima uurijale. Veide ei suutnud kõike pähe õppida, asjatundmatusest oli ülestunnistuses ta arvuti-alaseks sõnavaraks “vidinad”, “värgid” jms.

Hiljem, kui Veide toodi tagasi Tallinna vanglasse, andnud Pikaro Veidele kuulata lindistust nende kõnelusest autos ja teatanud, et kui Veide ei täida tema tahtmist, siis laseb ta Veide üles puua - nii nagu juhtus Kase Kallega, kes olevat end vangikongis justkui ise poonud. Edaspidi tegi Pikaro vestluste lõpul alati poomisliigutuse ümber kaela.

Sagadi kirjutas kaebusi

Sagadi reastas sündmusi koguni kuupäevaliselt ja läkitas vanglast salaja vabadusse kirju, milles palus abi Pikaro vastu. Kohtus väitis ta, et 9. mail ütles Pikaro: sul on naine ja väike laps, ka tuttavad tunnistavad sinu vastu, ütle, et andsid arvutid Veide kui ninamehe kätte, ja pääsed kergesti. 14. mail ähvardanud Pikaro, et kui Sagadi ei hakka rääkima nagu vaja, määratakse talle karistuseks 14-15 aastat. 17. mail sõitis Pikaro koos Sagadiga Rakverre. Teel näitas ta Sagadi naise kirja, kus öeldud, et Sagadit peetakse nüüd oma rahva reeturiks. Seejärel ähvardas Pikaro Sagadi tappa ja lavastada põgenemiskatse. Sagadi kirjutas alla varem koostatud ülestunnistusele. Pikaro öelnud siis: sa tegid seda naise ja lapse pärast, nüüd ei saa sa rohkem kui 6 aastat ja ma ise toon su poole ajaga välja.

Patarei vanglas alustas Sagadi kaebuste kirjutamist. Pikaro selgitas, et kaebused on mõttetud. 6. augustil alustas Sagadi “kuiva” näljastreiki, sest talle ei olnud võimaldatud kokkusaamist advokaadiga. 14. augustil lasti tal esimest korda advokaadiga kohtuda, kuid ka siis mitte nelja silma all, vaid Pikaro kuulas pealt.

Imelik saunaskäik

28. detsembril juhtus Patarei ajaloos pretsedenditu juhtum: korrusetäis vange lubati ühekorraga sauna. Veide väitel lavastas kohtumise Pikaro, lootes sellele, et asjaosalised tungivad teineteisele kallale. Olukord oli tapluseks soodne. Seni oli Veide ülekuulamistel alati tunnistanud, et Sagadi on süüdi. Seevastu Sagadi oli saatnud vabadusse teate, et tal on andmeid Türi pastori mõrvamise kohta, ning Pikaro ähvardanud seepeale öelda Veidele, et Sagadi nimetab Veidet pastor Meri mõrvariks.

Saunas Veide ja Sagadi kohtusid. Kuid verd ei valatud, vastupidi, süüalused kõnelenud asjad omavahel sirgeks.

Repliike kohtust

Kohtuprotsessi alguses esines Veide avaldusega, et Pikaro peaks kohtus viibima ilma relvata, sest ta olevat ähvardanud Veide kasvõi kohtusaalis maha lasta. (Seejärel Pikaro enam saali ei tulnud, kuid olnud süüaluste kaitsjate väitel pidevas telefoniühenduses kohtunik Ain Seppikuga.) “Viimasel kohtumisel Pikaroga ütlesin, et hakkan rääkima tõtt. Pikaro silmad läksid suureks ja kurjaks, nii kurjana pole ma teda varem näinud,” ütles Veide kohtus.

Kohtu küsimuse peale, mis motiividel Pikaro tegutses, vastas Sagadi: “Hea operatsiooni eest saab Pikaro ametikõrgenduse, KGB käesurumise ja Eesti rahvuskangelase maine.”

Prokurör Jaan Naaber ütles oma süüdistuskõnes: “Tundub, nagu kulgeks protsess ilma kohtualuseta: suur osa kohtuliku uurimise mahust on pühendatud Koit Pikarole.” Sellele vaatamata nõudis ta kohtualuste süüdimõistmist.

Kohtunik Ain Seppik tukkus enamiku kohtuajast käsipõsakil oma toolis, aegajalt sekkudes kohtualuste halinasse mõne iroonilise märkusega. Lõpuks mõistiski süüdi need mehed, kes olid kohtusaalis puuris. Karistusajad olid lühikesed (nagu oleks Pikaro õigesti ennustanud).

Eesti Komitee (kahjukannataja!) tegi avalduse, öeldes, et uurimine oli võlts ja tegelikud süüdlased on ikka alles vabaduses, tuleks korraldada uus uurimine.

Peatselt taastati Eesti Vabariik. Koit Pikarost sai keskkriminaalpolitsei komissar, Ain Seppikust uurimisameti peadirektor.