LAULEV REVOLUTSIOON
Mait Raun
Global Estonian, nr 1 jj (1999-2001)
I
Eestlaste veretu vabadusvõitlus, mida 1991. aastal kroonis riikliku iseseisvuse taastamine, sai suvel 1988 kauni nime “laulev revolutsioon”.
Maailma silmis tekitas erilist hämmastust vastupanu loitsutaoline vorm. Rahvas väljendas Nõukogude Liidu okupatsiooni vastu protesti meeleavaldustega nagu kõikjal mujal, ent tegi seda üksteisel (st võhivõõrastel) kätest kinni hoides ja isamaalikke laule lauldes. Tipphetkel, 11. septembril 1988 õõtsus korraga ühes rütmis kakssada tuhat inimest.
Fosforiidisõda
Üldrahvalik “laulev revolutsioon” sai võimalikuks vaid seetõttu, et see ei alanud tühjalt kohalt. Rahva aktiivsus lahvatas esimest korda juba aasta varem, kevadel 1987, kui sai teatavaks Nõukogude Liidu keskvõimu kava rajada Eestisse järjekordseid fosforiidikaevandusi.
Vastuseks käivitus massiline looduskaitseliikumine. Kirjanikud ja ajakirjanikud põhjendasid oma vastuseisu kaevanduste rajamisele ohuga füüsilisele ja sotsiaalsele keskkonnale, kooliõpilased ja tudengid kogusid sadu tuhandeid protestiallkirju.
Näiliselt piirdus “fosforiidisõjaks” ristitud protest küll vaid ökoloogiliste nõudmistega, ent selle tegelik tähendus oli hoopis avaram. Esimest korda kogu okupatsiooni vältel söandati Eestis sedavõrd avalikult väljendada mittenõustumist Moskva seisukohtadega.
Rahvuslikult tasalülitatud eestlaste jaoks omandas eriti suure tähtsuse võimalus kritiseerida Nõukogude Liidu rahvastikupoliitikat. Nimelt kavatses keskvõim niigi pooleldi venestatud Eestisse (pärast teist maailmasõda saabunud etnilised slaavlased moodustasid juba peaaegu poole elanikkonnast) tuua töökäte nappuse sildi all juurde veel tuhandeid võõrtöölisi, kaevanduste juurde pidid kerkima immigrantide linnad.
Vastuseis “vennasrahvaste omakasupüüdmatule abile” andis võimaluse mõnevõrra looritatult süüdistada Moskvat, et see jätkab perestroikaloosungitest hoolimata aina jõhkramat venestuskampaaniat.
Argielus avaldusid esimesed rahvusliku ühtekuuluvuse ilmingud, mida muidu võis kohata vaid laulupidudel kord viie aasta tagant. Eelärkamise üheks sümboliks kujunes Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi esimene isamaalaul, fosforiidikaevanduste temaatikat eestlusega siduv “Ei ole üksi ükski maa”, mis hoolimata ametlikust ärakeelamisest sai tuntuks kõikjal.
Fosforiidisõda lõppes moraalse võiduga: Nõukogude Eesti valitsus lükkas kaevanduste rajamise keskkonna täiendava uurimise vajaduse ettekäändel edasi ebamäärasesse kaugesse tulevikku. See oli senist ühiskondlikku surutist arvestades pretsedenditu järeleandmine, mis lõi tõdemuse, et miski on muutumas. Rahvas ei olnud enam pelgalt manipuleerimisobjekt võimukandjate meelevallas.
Miitingud Hirvepargis ja Võrus
Suurenenud subjektsuse manifestatsioon oli juba samal suvel. 23. augustil 1987 toimus esimene võimude poolt lubatud poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis - Hirvepargi miiting Tallinnas.
Peamiselt endistest poliitvangidest koosneva MRP-AEG (Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) eestvõttel nõuti seal 1939. aastal sõlmitud Venemaa-Saksamaa pakti ja selle salaprotokollide (need vormistasid Balti riikide inkorporeerimise Nõukogude Liitu 1940. aastal) avalikustamist. Miitingu peakõneleja Tiit Madissoni sõnade põhipaatost kandis väide, et “rahvuslikku suveräänsust ei saa ära kaotada ega annetada, teda võib ainult rikkuda või taastada”. Analoogilise sisuga massimeeleavaldused korraldati samal ajal ka Riias ja Vilniuses.
Temaatika oli valitud väga õnnestunult, sest asuti otse ebaõigluse juurte kallale: hakati paljastama Nõukogude Liidu võimu ebaseaduslikkust Balti riikides. Ilmnes, et propagandaversiooni Baltikumi rahvaste vabatahtlikust liitumisest Nõukogude Liiduga ei ole võimalik tõendada, faktid seda ei kinnita. Hakkas tekkima “Balti viitsütik” - muudest liiduvabariikidest erineval viisil Nõukogude Liitu sattunud territooriumide ajalooseikadele tuginev lahkulöömispüüd.
Hirvepark oli oluline selleski suhtes, et kui seni olid KGB ja kohtusüsteem kõik vastasmeelsusega aktsioonid järjekindlalt juba eos lämmatanud, siis seekord vangistusi ei järgnenud. Ilmnes, et rahva salasoovide väljendamine ei olegi tingimata alati karistatav.
21. oktoobril 1987 pidasid Võru noored Vabadussõja (Eesti-Vene sõda 1918-1920, mis lõppes Tartu rahuga ja iseseisva Eesti Vabariigi sünniga) sangarite mälestuseks miitingu, millest võttis osa kogu linn. Sümboolikas kasutati muuhulgas esmakordselt ka sinimustvalget lippu (Eesti Vabariigi riigilipp).
Korraldajad vahistati, ent seejärel rahva nõudmisel nad vabastati. See oli tähelepanuväärne märk võimude peataolekust, sest ametlikus propagandas käsitati Vabadussõda kui kodanlaste klassisõda kommunistide vastu, kodanlikuks nimetati ka Eesti riigilippu, mille heiskamine tõi seni kaasa vanglakaristuse - repressioonideks leidus ajendeid piisavalt, sest kodanluse hävitamine oli Nõukogude Liidus tunnistatud lausa konstitutsiooniliseks eesmärgiks.
1987. aasta lõpuks olid esialgu rohelise värvinguga aktsioonid sujuvalt arenenud poliitilisteks ja omandanud rahvusliku aktsendi. Rahvas oli omandanud esimesed ühistegevuse kogemused ja saanud teada, et võimud on pikast repressiivpraktikast hoolimata ootamatult abitud rahvahulkade summutamisel.
Eestlaste partei sünd
Tagantjärele asetub see seik koguni loogilisesse ritta eelnenuga. Kuid esiotsa kõlas lausa ehmatavalt teade, et 21. jaanuaril 1988 esitasid MRP-AEGle lähedal seisvasse ringkonda kuulunud “14 eestlast” “üldrahvalikule arutelule” ettepaneku ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) asutamiseks.
Partei programmiliste teeside koostajate nägemus oli, et ERSP kaitseks “eesti rahva huve praeguses riiklikus situatsiooniks, oleks rahvuslikuks opositsioonirühmituseks EKP-le”. ERSP seadis avalikult eesmärgiks Eesti riikliku iseseisvuse taastamise.
Tegemist oli üldse ühe esimese opositsioonipartei algatamisega Nõukogude Liidus, kus mitmeparteisüsteem likvideeriti “punase terrori” abil juba 1920. aastate alguseks ning üheparteisüsteem oli sedavõrd juurdunud, et Kommunistliku Partei nimetamiseks kasutati üldmõistet “partei”. Partei oli vääramatu pühadus, kommunistliku riigikorra alus.
Samasse aega langes ka MRP-AEG teade, et rühmitus kavatseb korraldada 2. veebruaril miitingu hoone juures, kus 1920. aastal sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheline rahuleping (kokkusattumuse tõttu asus see hoone Tartu KGB peakorteri vahetus naabruses).
Hirvepargi mõjul käivitunud hirmust vabanemise protsessist olid järeldused tehtud ja Tartu rahu tähistamiseks võimud enam luba ei andnud.
Hoopis vastupidi: kümne päeva jooksul, mis jäi võimudele abinõude tarvitusele võtuks, võttis okupeeritud Eesti nukuparlamendi ENSV Ülemnõukogu presiidium vastu otsuse “Kodanike algatuses toimuvate ürituste kohta”. See määras Stalini-aja külma hinguse laadis karistused sanktsioneerimata ürituste korraldamise eest. Perestroika liberaalsuse mask rebiti eest, algas ettevalmistus ülekäte mineva rahva vaigistamiseks. 2. veebruaril toimuski Tartu tänavatel miilitsaüksuste ja rahva kokkupõrge.
II
1987. aastal paistsid eestlaste protestiaktsioonid silma suure rahumeelsusega, neil ei registreeritud mitte mingeid korralagedusi ega provokatsioone. Ka võimud püsisid äraootaval seisukohal, piirdudes kriitikaga ja solvangutega ajakirjanduses, mis oli nende poolt täielikult kontrollitud.
Tõsi küll, ei puudunud ka hiilivad, avalikkuse eest varjatud repressioonid. KGB, Kommunistliku Partei tööriist, korraldas vastupanuliikumise eestvedajate, endiste poliitvangide ülekuulamisi ja hoiatas, et kui nad jätkavad samamoodi, siis saadetakse nad tagasi vangilaagrisse. Mõned aktivistid sunniti ka emigreeruma või saadeti “jalust ära” 2-kuulistele kordusõppustele N Liidu armeesse.
Pärast seda, kui jaanuaris 1988 formeerus eestlaste partei ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei), võimude taktika muutus. Perestroika liberaalne mask heideti kõrvale ja anti välja seadus, mis määras sanktsioneerimata ürituste korraldamise eest karmid karistused.
Tartu rahu aastapäev
Endiste poliitvangide poolt moodustatud MRP-AEG (Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp), mis oli tihedalt seotud ERSP-ga, kuulutas 2. veebruariks 1988 välja miitingu, millega kavatseti tähistada 1920. aastal Tartus sõlmitud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelist rahulepingut. See leping pani aluse Eesti omariikluse rahvusvahelisele tunnustamisele.
Võime muutis eriti rahutuks asjaolu, et see hoone, milles ajalooline leping alla kirjutati, asus Tartu KGB peakorteri naabruses. Miitingu korraldamiseks luba ei antud. Ning võimalike rahutuste mahasurumiseks moodustati staap eesotsas EKP (mis oli NLKP Eesti harukontor) ideoloogiasekretäri Indrek Toomega.
Et olukorda mitte pingestada, jättis MRP-AEG miitingu ära ja piirdus ettekannetega võimude poolt organiseeritud teaduskonverentsil. Ent kui konverentsil osalejad, keda oli mitu tuhat, kodu poole suundusid, ründas neid KGB maja juures kilpide, nuiade ja verekoertega varustatud miilitsaüksus. Kuna rahvas provokatsioonile ei allunud, piirdus miilits vaid mõnede inimeste, peamiselt kooliõpilaste, lühiajalise arestiga.
Võimud andsid selle üllatusmanöövriga teada, et taotlevad pead tõstva rahvaga konfrontatsiooni ega löö risti millegi ees. Nende eesmärgiks oli sisendada hirmu. Tõepoolest, hakkaski levima arusaam, et jõudemonstratsioon Tartus on vaid eelproov veresaunale, mis peab taastama Kommunistliku Partei kõikumalöönud võimutäiuse Eestis, kasvõi Moskva ametliku perestroika-kursi kokkuvarisemise hinnaga. Arvati teadvat ka veresauna aega: 24. veebruar, mil MRP-AEG kavatses tähistada järgmise miitinguga Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, seekord juba pealinnas Tallinnas.
Ent brutaalsus tõi ka ühe ootamatu, võimude jaoks ebameeldiva tulemuse. See sundis intelligentsi, kes seni üritas igati püsida lojaalse opositsiooni rollis ja vältis Eesti iseseisvuse taastamise nõude tõstatamist, oma positsiooni selgemini määratlema. Tuntud vaimuinimesed, kes seni tembeldasid dissidente perestroika õõnestajateks ja “elukutselisteks eestlasteks”, andsid neile (kuigi kaudselt ja vastu tahtmist) moraalse õiguse, mõistes avalikus kirjas hukka võimude vägivalla.
Niisugune käitumine oli ju karjuvas vastuolus intelligentsi kujutlusega perestroikast kui vabaduse tuulest, mis toob endaga kaasa eestlaste olukorra märgatava paranemise N Liidus: tänaval rünnati tavalisi inimesi, ohtu oli sattumas kogu rahvuse eksistents.
Poliitiline pinge kasvab
24. veebruari eel ilmusid ajalehtedesse justkui kokkuräägitult lugejakirjad, mis nõudsid võimudelt terroritegusid ja soovitasid võtta endised poliitvangid vastutusele kui vaenuõhutajad. Mitmete aktivistide kodudes toimusid läbiotsimised.
Varjatud ähvardus sisaldus ka N Eesti ülemnõukogu juhtkonna avalduses, et 1940. aastal pöördus Eesti kõiki demokraatia põhimõtteid järgides ise kommunistlikule teele ja need, kes üritavad seda valikut kahtluse alla seada, talitavad eesti rahva tahte vastu.
Ideoloogilise ajuloputuse sihiga paisati raamatukauplustesse brošüür, mille kreedoks oli, et 24. veebruaril 1918 “ei tekkinud maailmakaardile ühtegi uut riiki”. Ent kuna ka ükski teine kuupäev ei pälvinud heakskiitu riigi alguspäevana, sai lugejal tekkida ainult üks järeldus: Eesti Vabariiki ei ole mitte kunagi välja kuulutatud ega olemas olnud.
N Eesti siseministeeriumis moodustati “natsionalistlike aktsioonide ärahoidmiseks” operatiivstaap. Julgeoleku pidi tagama löögiüksus, mis koosnes 2 220 mehest, lisaks määrati tuhatkond meest valvama Tallinna tähtsamaid objekte. Kohale toodi ka sada miilitsat Lätist ja kakssada Leningradist. Seati valmis erivahendid: gaas “Tšerjomuhha”, kumminuiad, kilbid, raadiojaamad, valjuhääldid.
Kohkudes võimude sammudest, pani intelligents mängu kogu oma autoriteedi: 48 haritlase ühisavaldus kutsus inimesi jääma Eesti Vabariigi aastapäeva miitingust eemale.
Eesti Vabariigi aastapäev
Võimude terroristlikesse plaanidesse sekkus juhus: Mägi-Karabahhias, Aserbaidžaani NSV peamiselt armeenlastega asustatud piirkonnas, algas just sel ajal rahvuskonflikt. N Liidu sõjaväe poolt toetatud aserbaidžaanlased tapsid nugadega 32 armeenlast.
Sellele karistusoperasioonile ei järgnenud aga vagur alistumine ülekaaluka jõu ees, nagu tavaliselt. Armeenlased otsustasid hakata vastu. Tulemuseks oli sõja puhkemine kahe N Liidu “vennasvabariigi”, Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV vahel - esmakordne sõda “vabade rahvaste murdmatus liidus” (nii nimetas N Liitu hellitavalt kommunistlik propaganda). Armeenlased deklareerisid, et nad ei usu enam perestroikasse.
Soovimata konfliktikolde edasikandumist, saatis N Liidu juht Gorbatšov aastapäeva eelõhtul telefonogrammi, milles keelas karmilt jõu tarvitamise Eestis. Nii tuligi N Eesti võimudel piirduda minimaalsega: miilits arreteeris MRP-AEG liikmed ja Tallinna kesklinna peaväljakul peeti raevukate kommunistlike sõnavõttudega miiting. Viimasel üritusel täitsid patriootilise rahvamassi rolli otse tööpostidelt kohale sõidutatud kohalike sõjatehaste kolonistidest proletaarlased, kes ei mõistnud sõnagi eesti keeles peetud kõnede sisust.
Hoolimata sellest, et MRP-AEG liikmed olid isoleeritud, kogunes rahvas miitingule, andes märku sellest, et vabadusiha ei ole omane ainult üksikutele dissidentidele, vaid palju laiema kandepinnaga. Kohaletulnuid, keda oli kokku kümme tuhat, piiras kolonistidest löömameeste ahelik. Miitingu toimimise asupaik, kirjandusklassik Tammsaare monumendi jalam, oli sümboolse tähendusega: Tammsaare peateos kannab nime “Tõde ja õigus” - ja just tõe ja õiguse järele janunes rahvas.
Vastu aga pakuti etendust. Võimsa helitehnika vahendusel asusid kollaborantlikud intelligendid keelitama, et rahvas siirduks saalidesse, mis olevat justkui juhuslikult just sel päeval vabad, diskussiooniõhtule päevapoliitika teemadel. Tegelikult olid võimud kesklinna suuremates saalides kontserdid ja muud eeskavad ära jätnud ja seadnud ootevalmis propagandistide brigaadid.
Taktika oli lihtne - saalis oli võimalik saavutada inimeste üle hoopis paremat kontrolli kui tänaval. “Juhuslikult” kohal viibinud tippintelligentsi esindajad lubasid anda vastused kõikidele küsimustele, ent terrorirežiimi painet tunda saanud rahvale, mõjus kinnine ruum, täis valgust ja tundmatuid inimesi, sedavõrd kammitsevalt, et teravus kadus.
See samm tähistas uue etapi algust: kirvepoliitika muutus kavalaks kassi-hiire mänguks. Esitades demokraatia maski all pooltõdesid, mis olid senistest lausvaledest talutavamad, püüdsid võimud jätta muljet, et kommunistlik partei on asunud paranemise teele, näeb asju õiges valguses ja suunab kindlakäeliselt kogu protsessi. Just seda taotleski reformikurss nimega perestroika.
Kui kuu aega hiljem mälestati MRP-AEG eestvõttel N Liidu poolt 1941. ja 1949. aastal Siberisse küüditatud kümneid tuhandeid eestlasi, kellest suur osa ei saabunud enam kunagi tagasi kodumaale, ja miitingu korraldajad topiti taas miilitsaautodesse, siis rahvas veel ei laulnud. Aga nagu pärast selgus, oli see viimane kord, kui toimusid arreteerimised. Aprill 1988 tõi kaasa murrangulised sündmused.
III
Tormilised sündmused veebruaris 1988, kui kilpide, nuiade ja verekoertega varustatud miilitsaüksus ründas Tartus rahulikke elanikke, rahvast ei taltsutanud. Kui seejärel jäi Tallinnas Gorbatšovi isikliku sekkumise tõttu ära suurejooneliselt kavandatud veresaun, sest Kaukaasias algas sõda N Armeenia ja N Aserbaidžaani vahel, kartsid võimud sootuks initsiatiivi kaotamist. Oli näha, et kui karistusi ei järgne, julgeb rahvas esitada aina radikaalsemaid nõudmisi.
Järgnevalt toimus kommunistlike võimude taktikas muutus. Nad loobusid senisest kirvepoliitikast ja hakkasid laveerima. Eriti suurt tähelepanu pöörati intelligentsile, kellel oli inimeste silmis sageli lausa eesti rahva viimase toe ja päästja autoriteet. Intelligentsile pakuti perestroika toetamise loosungi all koostöövõimalusi.
Lootes, et intelligents suudab rahva meelsust kanaliseerida kommunistlikule parteile vastuvõetavasse suunda, tehti mitmeid järeleandmisi. Neist peamine oli, et kui seni allus peaaegu iga mõtteavaldus võimude eeltsensuurile, siis nüüdsest lubati otsesaated meedias.
Otsesaated võitsid koheselt suure populaarsuse. Raadios usaldati saate läbiviimine kultuurinõukogule, mis ühendas kõiki loomingulisi liite. Seda saadet kureeris isiklikult EKP ideoloogiasekretär Indrek Toome, sama mees, kes veebruaris juhtis Tartus miilitsaüksuste rünnakut rahva vastu.
TV-s algas väitlussaade “Mõtleme veel”, kus said juhtivate perestroika-meelsete parteitegelaste ja ühiskonnateadlaste, aga ka üliõpilaste, tööliste ja lihtinimeste osavõtul võimalikuks peaaegu vabad diskussioonid ja uudsete ideede produtseerimine otse-eetris. Saatejuhid üritasid küll hoida vestlusi ametlikult lubatud piirides, kuid aina sagedamini kõlasid eestlaste eksistentsi küsimusi käsitlevad mõttekäigud, mis seni olid keelatud.
Intelligents ütleb oma sõna
1. aprillil 1988 algas Toompeal, ENSV Ülemnõukogu valduses olevas saalis, kus kunagi töötas Eesti Vabariigi Riigikogu, loominguliste liitude ühispleenum. Intelligents oli täis otsustavust võtta initsiatiiv ühiskonna muutumises enda kätte.
Kohal viibisid nii radikaalselt kui kollaborantlikult meelestatud loovharitlased. Seetõttu oli pleenumi tulemus ettearvamatu. Esimesed sõnavõtud olidki võrdlemisi vaoshoitud. Aga kui sai selgeks, et Eesti NSV juhtkond on otsustanud pleenumit peaaegu täielikult ignoreerida, muutusid kõned aina radikaalsemaks ja kritiseeriti peaaegu kõiki ebakohti.
Silmade ette kerkis masendav pilt sellest, kui suures ulatuses on tegelikult toimunud võõrvõimude hävitustöö. See ei olnud jätnud puutumata ühtki eluala. Esmakordselt kõlas protest sedavõrd kontsentreeritud kujul.
Pleenumi lõppdokumendis nõuti eesti keelele ja kultuurile eristaatuse andmist Eesti territooriumil, immigratsiooni tõkestamist, Eesti kodakondsuse kehtestamist ja muid eesti rahvusele oma kodumaal peremeheõigusi andvaid asju. Samuti nõuti nõukogude režiimi massirepressioonide kuulutamist ebaseaduslikuks ja väideti, et ühiskonnas avalduvates pingetes ei ole süüdi mitte välispropaganda ja dissidendid, vaid Eesti NSV kommunistide juht Karl Vaino.
Võimud ei andnud luba pleenumi ülekanneteks raadios ja TV-s. Ometi liikusid kuulujutud intelligentsi vastuhakust režiimile nagu kulutuli. Paisu tagant vallandus Vaino hukkamõistmise laine. Vainole, kes oli EKP juht alates aastast 1978, pandi süüks peaaegu kõik režiimi kuriteod pärast Stalini aega, eriti venestamine.
Kuulutatakse välja Rahvarinne
Intelligents siiski kommunistliku partei poliitikat tervikuna ei kritiseerinud ja Eestile riiklikku iseseisvust ei nõudnud. Sellegipoolest oli tuntav, et rahvas võib hakata pleenumist ärgitust saades mässama. Aga sel juhul oleks see toimunud täiesti ilma katuseta, mis mässu suunaks ja ohjeldaks, sest pleenum ütles oma sõna ja läks laiali.
Moskvast tuli perestroika arhitektidelt juba 1988. aasta alguses soovitus moodustada kommunistliku partei kõrvale rahvarinded, kuhu kuuluksid parteilaste kõrval ka mittekommunistid. Rahvarinne pidi andma viimastele ettekujutuse, et ka nemad saavad olla perestroika-kursi tegemiste aktiivsed osalised.
13. aprillil 1988 kuulutatigi TV-saates “Mõtleme veel” välja üleskutse moodustada Rahvarinne Perestroika Toetuseks. Üleskutse esitamise au pälvis sotsioloog Edgar Savisaar, kes oli eelmisel sügisel ajakirjanduses esinenud initsiatiiviga Eesti NSV-le majandusautonoomia (isemajandamise) andmiseks ja saanud selle ideega rahva seas suure populaarsuse.
Rahvarinne kuulutas oma tegevuse programmiliseks aluseks Savisaare isemajandamise-ettepaneku ja loomeliitude pleenumi otsused. Kohe seejärel puhkes kogu Eestis rahvarinde tugirühmade moodustamise laine. Tugirühmad tekkisid töökohtades, ettevõtetes ja asutustes ning ka elukohtades, alevikes, külades, isegi naabrite ja perekondade vahel.
Rahvarinde juhid kuulutasid, et loovad massiorganisatsiooni, mille ülesandeks on toetada inimeste soovi osaleda poliitikas ja konsolideerida perestroikat toetavad jõud, juhindudes seejuures kõigiti NLKP strateegilisest põhiliinist. Eesti rahvarinne oli N Liidus esimene sellelaadne, muudes liiduvabariikides loodi rahvarinded lähemate kuude jooksul.
Tartu muinsuskaitsepäevad
Võibolla olekski Rahvarinde liikumisest saanud üldrahvalik katusorganisatsioon, nagu veidi hiljem muutus selliseks Leedu rahvarinne “Sajśdis”. Selle kava rikkusid järgmisel päeval, 14. aprillil 1988 alanud Tartu muinsuskaitsepäevad.
Päevade korraldaja Eesti Muinsuskaitse Selts oli loodud eelmise aasta lõpus ja saanud võimudelt ka ametliku tegevusloa. See tähendas kommunistliku partei poolt totaalselt kontrollitud ühiskonnas erakordseid privileege: juriidilise isiku õigusi, sealhulgas pangaarvet. Vastutasuks deklareeris EMS poliitikast hoidumist. Ent kuna oli aeg, millal igasugune valitsevast kommunistlikust ideoloogiast lahknev tegevus - ka sisult kõige süütum - oli paratamatult poliitiline, siis oli see tõotus vaid formaalne kombetäitmine.
Kõikjalt Eestist voolas Tartusse kokku inimesi, enamik neist noored, demonstreerides tänavail mäsleva jõena isamaalaule lauldes rahvusluse elujõudu. Seejuures puudusid massikogunemistele omased korrarikkumised, kuigi turvateenistusse ei kuulunud professionaalid, vaid ajaloohuvilised noored.
Programmi oli võetud mitmeid sümboolse tähtsusega sündmusi. Nii näiteks toimus kesklinnast alanud tõrvikurongkäigu kulminatsioonina 7-8 tuhande inimese osavõtul miiting üliõpilaskorporatsiooni EÜSi, sini-must-valge värvikombinatsiooni põlistaja maja ees (mis oli muudetud ülikooli võimlaks). Räägiti rahvusvärvide tähendusest, peeti taunitavaks nende keelamist ja kriminaalasjade algatamist nende kasutajaile.
Mööndusena võimudele ei heisatud siiski mitte rahvuslippu, vaid kõrvuti kolm ühevärvilist lippu, mis koos moodustasid trikoloori värvid. Seevastu Pilistvere küla muinsuskaitseklubi oli valmistanud väikeseid sinimustvalgeid lippe ning jagas neid kohapeal soovijatele lehvitamiseks.
Pauluse kalmistul koguneti mälestusmiitinguks 192 mõrvatu haudadel, kes leiti juulis 1941 Tartu vangla kaevust, kuhu taanduv N Liidu sõjavägi oli nad heitnud. Maapinnale moodustati 192 sinisest, mustast ja valgest küünlast rist ning süüdati põlema.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia aulas toimus kodanike ja linnavõimude debatt Tartu linnaservas Raadil asuva armeelennuvälja üle. N Liidu võime süüdistati ülikoolilinna Tartu sihiteadlikus tasalülitamises, sest sõjaväebaasi olemasolu ettekäändel oli Tartu muudetud välismaalaste jaoks suletud linnaks ja see tegi võimatuks kõrgkoolide väliskontaktid. Järgnes radikaalsetest loosungitest ja plakatitest kirju rongkäik lagunenud Raadi mõisa juurde, kus varem asus Eesti Rahva Muuseum ja nüüd okastraattõketega piiratud lennuväe ladu.
Ning muidugi lauldi tänavail kõigil võimalikel juhtudel sada aastat tagasi toimunud eelmise ärkamisaja isamaalaule. Tartu oli tulvil kaineid ja hardaid noori. Sama kordus paar nädalat hiljem Tartu populaarmuusikapäevadel, kus esinesid kõik peamised Eesti leviansamblid. Alo Mattiisen oli seekord kirjutanud viiest laulust koosneva isamaalaulude tsükli, mida kuulas rahvas püsti seistes ja üksteisel käest kinni hoides. Noored usklikud “Elu Sõna” kogudusest lehvitasid peade kohal tõelisi rahvuslippe.
Muinsuskaitsepäevadel ja sealtpeale avaldunud siiras ja üksmeelne vabadustahe narris ära kommunistide ja nende jõustruktuuri KGB aastatepikkuse visa “ideoloogilise kasvatustöö” eestlaste ümberkujundamiseks homo soveticus'eks. Ka Rahvarinne omandas päevpäevalt aina enam rahvusliku näo. Siitpeale sai alguse Eesti kuulus laulev revolutsioon.
IV
Rahvarinne ja rahvuslus olid Eesti vabadusliikumise kaks peamist haru kevadsuvel 1988. Mõlemad võtsid osa laulvast revolutsioonist ühesuguse eesmärgiga - nad püüdlesid senisest inimväärsema elu poole Eestis.
Samal ajal taktika osas erinesid nad teineteisest tunduvalt. Esimese poliitikat nimetati realistlikuks, teise oma idealistlikuks.
Rahvarinne tugines Moskva reformimeelsetele perestroika-kommunistidele, kelle eesotsas seisis NLKP juht Mihhail Gorbatšov. Ta püüdis suurendada järkjärgult Eesti autonoomiat N Liidu koosseisus, nii palju kui olukord parajasti lubab.
Ka Eesti haritlaskond kaldus enamjaolt toetama Rahvarinnet, mis oli võtnud oma poliitiliste sihtide aluseks intelligentsi poolt 1.-2. aprillil 1988 Eesti loominguliste liitude ühispleenumil väljendatud seisukohad.
Rahvuslased aga lähtusid oma tegevuses ja hinnanguis Eesti riikliku iseseisvuse nõudest ja kritiseerisid kõike, millel oli taganemise varjund. Sellel tiival puudus üldtunnustatud juht. Kevadel 1988 oli kõige aktiivsem muinsuskaitse selts. Sõna “muinsus” sai poliitilise värvingu: eesti rahvas kuulutati peamiseks muinsuseks, mida tuleb alal hoida.
Noored tõstavad pead
Rahvarinde peamise toetuspinna moodustasid töökollektiivid. Aktiivsed liitujad olid enamasti kesk- ja vanemaealised inimesed. Ent igasuguste revolutsiooniliste sündmuste juures on väga oluline roll noortel. Ka Eesti ajaloo eelmine pöördeline sündmus, Vabadussõda, sai 1918. aastal teoks vaid seetõttu, et koolipoisid läksid, relv käes, venelaste ja sakslaste vastu, sellal kui valdav enamus vanemaid inimesi pidas konfrontatsiooni ülekaaluka vastasega mõttetuks ja eelistas nuruda välja soodustusi.
Et endaga kaasa haarata noori, tegi Rahvarinne katse moodustada noorterinne ja õpilasrinne. Neil lasterinnetel pidi olema Rahvarinde juures samasugune noorema venna roll nagu komsomoli- ja pioneeriorganisatsioonidel kommunistliku partei kõrval.
Kuid see algatus kukkus läbi. Selle asemel, et minna kaasa Rahvarinde ideoloogiaga, kutsusid noored 4. juunil 1988 kokku Sõltumatu Noortefoorumi. Foorumil, millest võttis osa 700 delegaati, tunnistati, et noorte jaoks ei ole loominguliste liitude pleenumi ja Rahvarinde seisukohad piisavalt radikaalsed.
Noored kirjeldasid, et Eesti looduslik ja vaimne keskkond on ohus. Rahvusteadused kiratsevad, kultuuriväärtused hävivad, mälu kaob. Elu inimlikustamist takistab ka üldsuse kontrolli puudumine KGB üle. Nõuti tuumarelva äraviimist Läänemere äärsetest maadest, Eestile hääleõiguslikku esindust ÜRO-s ja ROK-s, õigusriigi loomist, massiteabevahendite monopoli ja eeltsensuuri kaotamist, meelsusvangide vabastamist ja muud sellist, mis olid pigem dissidentide kui haritlaste ja autonomistide nõudmised.
Rahvarinde peaorganisaator Edgar Savisaar kaotas noorte sõltumatuse tõttu närvid ja kallas foorumi kõnepuldist üle sõimuga, kuni koosoleku juhataja Eerik-Niiles Kross ta korrale kutsus. Sellega oli lõhe noorte ja Rahvarinde vahel tegelikkus.
Haritlaste poolehoid oli küll väga suur trump Rahvarinde käes, ent slämm noorte toetuse näol jäi saamata.
Tänu “ebarealistlike” noorte selgele poolehoiule rahvuslikule suunale ei suutnud Rahvarinde perestroika-kommunism rahvuslust endasse sulatada, vaid säilis kahe suuna dialoog. Ja see oli Eesti edasist ajalugu teades ilmselt kõige viljakam variant.
Laulev revolutsioon saab nime
Pärast noortefoorumi lõppu läks kolonn kesklinna, kus peeti parajasti Tallinna vanalinna päevi. Raekoja ees asuvasse vardasse heisati Eesti sinimustvalge rahvuslipp. Lipp lehvis raekojal õhtuni, siis siirdusid noored lauluväljakule laulma, pannes sellega aluse öölaulupidudele. Lipp heisati ka lauluväljakul. Sama kordus igal järgneval päeval kuni vanalinnapäevade lõpuni 11. juunil.
See, mis Lauluväljakul toimus, oli romantilist vabadusvõitlust täis. Voogavad sinimustvalged lipud, siia-sinna õõtsuv rahvahulk, lakkamatu laul. Kui isamaalised laulud otsa lõppesid, siis hakati laulma lastelaule, külarahva lorilaule ja poplaule. Sekka esinesid Eesti populaarsemad ansamblid.
17. juunil ilmus kultuuriajalehes Sirp ja Vasar /sulgudes ka tõlge?/ kunstnik Heinz Valgu artikkel, milles toimuv nimetati “laulvaks revolutsiooniks”.
Valk kirjutas: “Kui siiamaani on tehtud revolutsioone barrikaadidel vihkamise, tule ja verega, siis meie teeme seda naerdes ja lauldes. Laulev ja rütmiliselt liikuv õnnelik rahvahulk, kümned ja kümned lehvivad rahvuslipud, naerud näol, üksmeel, ei tigedust, ei vaenu, südames vaid üks sõna: Eestimaa! Rahvas, kes lauldes ja naerdes revolutsiooni teeb, peaks olema õilsaks eeskujuks kõigile. Sellist rahvast ei tohi halvustada, mõnitada või kõige hullem - teda uuesti diktatuuriorjusse suruda! Sellist rahvast ei tohi enam kunagi näoli mudasse lüüa!”
Rahvarinne contra Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkond
Kevadel alanud vaimustuspuhang oli sedavõrd suure energeetilise jõuga, et poliitiline olukord muutus iga päevaga. Erinevalt varasemast oli võimuladviku võimetus olukorda kontrollida seekord ka avalikult nähtaval, seda tänu Rahvarinde otsustavale sekkumisele EKP siseasjadesse.
Parajasti pandi kokku EKP delegatsiooni NLKP konverentsi jaoks Moskvas, mis pidi saama Gorbatšovi perestroika-poliitika triumfiks. Rahvarinne korraldas aktsiooni, mille käigus Eesti kommunistid esitasid NKLP konverentsi delegaatide kandidaatideks esmajoones Rahvarinde tegelasi, avaldades samal ajal hukkamõistu Eestis kommunistide juhile, vanameelsele Karl Vainole, kes ei osanud isegi eesti keelt.
24. mail ilmus ajakirjanduses 74 nime, kes kandideerisid 32 kohale delegatsioonis. Järgmisel päeval sõitis aga Vaino Moskvasse Gorbatšovi jutule.
Vaino visiidi tulemus oli, et nimekirjast tõmmati 45 “kahtlast”, Rahvarindega seotud isikut maha ja lisati kolm, kellel ei olnud Eestiga mingit seost (kaks sõjaväelast, üks Moskva ametnik). EKP Keskkomitee pleenum toimus vene keeles ja Vaino viis seal kolonistide abiga oma nimekirja tõrgeteta läbi.
N Liidu mastaabis ei olnud toimunul mingit tähtsust, sest Eestile delegatsioonile kuulus Moskvas tühine häältearv. Kuid Eesti reformikommunistid otsustasid jätkata võitlust. Rahvarinne nimetas Vaino tegutsemist otseseks vastuseisuks Gorbatšovi reformisuunale. Nõuti, et tuleb kutsuda kokku EKP erakorraline kongress ja valida delegaadid uuesti.
Mitmed Rahvarinde tugigrupid tegid ka ettepaneku korraldada Rahvarinde jõu näitamiseks vägev meeleavaldus. Viimane otsustati korraldada 17. juunil.
Paleepööre Eesti kommunistide ladvikus
Rahvarinde survel hakkas Karl Vaino positsioon kiiresti lagunema. 6. juunil toimus televisioonis otsesaade, kus EKP delegaatide edumeelsem osa andis ohtralt lubadusi, et nad arvestavad Moskvas Eesti huvidega. Rahvas jälgis saadet hinge kinni pidades, sest midagi niisugust ei olnud Eesti kommunistide juhtkonna suust kunagi varem kuuldud.
13. juunil legaliseeris Eesti NSV ülemnõukogu presiidium, mis alles viis kuud varem keelas karmide karistuste ähvardusel kõik miitingud ja muu vaba kodanikualgatuse, sinimustvalge värvikombinatsiooni kui rahvusvärvid. Sinimustvalge oli varem karistatav, seda peeti natsionalismi ja fašismi ilminguks.
14. juunil korraldas Eesti muinsuskaitse selts Tammsaare ausamba juures miitingu nende mälestuseks, kelle N Liit küüditas 1941. aastal Siberisse. Alles neli ja ka kolm kuud tagasi olid võimud selle monumendi juures seganud ära dissidentide miitingud. Seekord arvustati teravas toonis KGB-lasi ja N Liidu genotsiidi eesti rahva vastu, kuid miiting toimus vabalt sinimustvalgete lippude all. Tartus mälestasid muinsuskaitse selts ja Rahvarinne genotsiidiohvreid üheskoos.
Selleks ajaks oli Karl Vaino saatus otsustatud.
13. juunil kutsuti Vaino Väljas, N Liidu suursaadik Nikaraaguas ja Venetsueelas, “puhkusele” Moskvasse. Just Karl Vaino soovil oli Väljas omal ajal Eestist pagendatud.
Väljas oli Gorbatšovi isiklik sõber ja usaldusalune. Mõni päev hiljem sai Väljasest uus EKP juht, esimene Eestis sündinud ja kasvanud inimene sel ametipostil pärast 1940ndaid aastaid.
Rahvarinde massimeeleavaldus toimus 17. juunil täiesti uudses poliitilises olukorras ja tõi lauluväljakule rohkem kui sada tuhat lootusrikast inimest.
V
Kogu kevade 1988 kogus Rahvarinne poliitilist kapitali rünnakutega Eestimaa Kommunistliku Partei vanameelse juhtkonna aadressil. Step by step võttis ta vanameelsetelt kommunistidelt üle nende positsioonid ühiskonnas.
Rahvarinde edu oli aga sedavõrd peadpööritav, et see hakkas pidurdama rühmituste kujunemist laulva revolutsiooni teisel, rahvuslikul tiival. Rahvarinne Perestroika Toetuseks oli legaalne ja võimude poolt lubatud organisatsioon, seevastu rahvuslasi kiusasid võimud taga. Inimeste jaoks, kes olid küll iseseisvusemeelsed, kuid samal ajal soovisid ka teha karjääri soviet regime all, oli Rahvarinne peaaegu ideaalne variant tegutsemiseks.
Rahvarindest sai juhtiv protestiliikumine, millel oli hea võimalus muutuda eesti rahva katusorganisatsiooniks. Üle Eesti moodustus lühikese ajaga üle tuhande Rahvarinde tugirühma.
Lauluväljak täitub rahvaga
Rahvarinde üheks tipphetkeks kujunes 17. juuni 1988.
Selleks päevaks kutsus Rahvarinne kokku massimeeleavalduse. Algselt pidi meeleavaldus olema suunatud kommunistliku partei vanameelse juhtkonna vastu. Keelata sellist üritust ei saanud, sest see oli välja kuulutatud kui rahva toetusavaldus perestroikale. Rahvakoosolek pidi saatma EKP delegaadid teele Moskvasse, kus oli tulekul parteikonverents, mis pidi kindlustama Gorbatšovi positsiooni perestroika arhitektina N Liidus. EKP juhilt Karl Vainolt kavatseti nõuda aru selle kohta, miks ta koostas konverentsi delegatsiooni peamiselt sellistest inimestest, kes olid perestroika suhtes leiged.
Oma käitumises oli Rahvarinne võrdlemisi vaoshoitud. Jagati laiali instruktsioon, milles soovitati Eesti sinimustvalgeid rahvuslippe Lauluväljakul mitte kasutada, kuivõrd need võivat peletada eemale mitte-eestlasi. Leiti ka, et kuna “ekstremistid” (kelleks Rahvarinde juhtkond nimetas rahvuslasi) teevad nõukogude-vastaseid loosungeid, tuleb valmistada hulgaliselt punase põhjaga kangal perestroika-loosungeid, mis jääksid kõlama. 17. juuni “Noorte Hääles” kuulutati välja, et miitingu põhiloosungiteks on “Peame pöialt, konverents!”, “Kogu võim nõukogudele!” ja “Rahvarindele poliitilised õigused!”
Miitingu eel aga toimus oluline muudatus, mis muutis tunduvalt miitingu tonaalsust. 16. juunil võttis Gorbatšov isikliku sekkumisega Karl Vaino maha ja asendas ta Vaino Väljasega, N Liidu suursaadikuga Venetsueelas, kes oli tema isiklik sõber. Teade vihatud Karl Vaino lahkumisest tekitas rahva seas eufooria. Ootamatult tekkis usk kommunistlikku parteisse. Reformikommunist Vaino Väljas võttis üle peaaegu kogu Rahvarinde programmi. Et ka Rahvarinde juhid olid kommunistid, ei olnudki äkki enam suurt erinevust Väljase EKP-l ja Rahvarindel.
Selle manöövriga võttis kommunistlik partei ürituselt protestimeeleavalduse funktsiooni ning see muutus lootuse ja tänu manifestatsiooniks. Lasnamäe mäekülg oli inimesi täis tikitud, kohale tuli vähemalt sada tuhat eestlast. Hoolimata keelust lehvisid igal pool sinimustvalged lipud. Väga paljud loosungid väljendasid messianistlikku usku Väljasesse: “Väljas, ole meie eest väljas!” jt.
Rühmitusi tekib aina juurde
Lauluväljaku meeleavaldusel esitati lindilt ka Alo Mattiiseni viis legendaarset isamaalaulu, mis olid lühikese ajaga saanud eestlaste iseseisvusliikumise sümboliks. Rahvas kuulas neid püsti seistes ja üksteisel kätest kinni hoides. Laulev revolutsioon ja Rahvarinne sulasid kokku, järgnes isamaalaulude tsükli võidukäik üle Eesti, muusikud esitasid neid peaaegu kõigil vabaõhulavadel ning ei olnud vahet, kas ürituse korraldas Rahvarinne või keegi teine. See oli üksmeele suvi.
Rindejoon EKP ja Rahvarinde vahel muutus miitingu mõjul hägusaks. Ühelt poolt saavutas Rahvarinne sellega, et EKP võttis üle tema seisukohad, suure võidu. Teisalt aga püüdis EKP haarata ise poliitilist initsiatiivi laulvas revolutsioonis. EKP hakkas pisendama Rahvarinnet, mille liidrid olid kommunistid, enese koostööpartneriks. Niiviisi kahanes Rahvarinde mõju eestlaste enamikule, kes oli antikommunistliku meelestusega.
Lisandus ka noorte vastuseis Rahvarinde kokkumängule valitseva režiimiga. See võttis Rahvarindelt võimaluse kujuneda katusorganisatsiooniks ning andis rahvuslikule suunale uue šansi. Rahvarinne püüdis noori küll kanaliseerida, esitades üleskutse luua Noorterinne, kuid sellel ideel ei olnud edu.
Pärast sõltumatut noortefoorumit moodustus hoopis iseseisev rühmitus Sõltumatu Infokeskus, mille eesmärgiks oli kommunistide teabemonopoli murdmine. Sõltumatu Infokeskus sai 21. juunil 1988 tegutsemiseks volitused 16 organisatsioonilt ning hakkas sealtpeale tegelema informatsiooni vahendamisega iseseisvusmeelsete väikerühmituste vahel, millele võimud ei andnud – ka Väljase ajal – võimalust tutvustada oma seisukohti ametlikus ajakirjanduses. Koostati infoteateid, mida paljundati rühmituste poolt edasi masinakirjas ja riputati kõikvõimalikele stendidele.
Oli jõudnud kätte väikerühmituste kujunemise ajajärk. Näivalt lõi Rahvarinne massiga kõiki konkurentsitult, ent samas oli ka väikerühmitustel oluline eelis - mitmekesisus. Nad olid aina laienevad “organiseeritud teadvuse saarekesed” ühiskonnas.
Väikerühmitusteks võis tinglikult pidada ka muinsuskaitseklubisid, mida tolleks hetkeks loeti luba üle saja, ning ka neid sõpruskondi, mis hakkasid taastama Vabadussõja mälestussambaid. Vabadussõda oli Eesti võitlus soviet Venemaa vastu aastail 1918-1920. Oli uskumatu ja põnev, et nõukogude võim ei suutnud takistada nende mälestuse taastamist, kes olid võidelnud nõukogude võimu vastu. 19. juunil 1988 avati monument Lalsis. 23. juunil avati rohkem kui viie tuhande osavõtja juuresolekul Võru vabadussammas, mida õnnistasid sisse neli pastorit (et kui üks peaks vangistatama, saaks jätkata järgmine). Taastamistööga sai hakkama Võru noortekolonn nr 1. Esmakordselt N Liidu okupatsiooni ajal ilmusid avalikkuse ette skaudid - Kolonni skautsalk luges Võru miitingul luuletusi ja laulis isamaalisi laule.
26. juunil avati mälestussammas Mihklis. Seal ajaloolase Hannes Valteri poolt peetud kõne võttis kokku taastamistöö tegeliku salamõtte: “See oli I maailmasõja ajal, kui Venemaa ja Saksamaa, kaks vaenumeest, kes aastasadasid olid omavahel Läänemere idakalda pärast võidelnud, korraga kokku varisesid. Kõigile Läänemere ikestatud rahvastele, sealhulgas ka eestlastele, koitis vabaduse võimalus. Kuid siiski ainult võimalus. Tõeks said kindral Laidoneri sõnad, et ükski rahvas ei ole võitnud vabadust manifestide ja deklaratsioonidega. Ka meil tuleb iseseisvus kätte võidelda! Me võitsime selle võitluse ja see oli esimene võidetud võitlus oma maa eest eesti rahva tuhandete aastase ajaloo jooksul.”
Samal ajal “ärkasid” ka kolonistid, kes seni lootsid Vaino kursi jätkumist. N Liidu keskvõimule alluvate suurtehaste koondamisele ühtseks löögirusikaks pani aluse “Dvigateli” töökollektiivi pöördumine teiste samasuguste ettevõtete juhtkondade poole. Olukorra destabiliseerimise eesmärgil ilmusid kuulujutud, et hiljemalt jaanipäeval hakkavad venelased lasteaedades tapma eesti lapsi. Viimast õnneks küll ei juhtunud, kuid ilmselgelt ootas ees võitluse aeg. Niisama Moskvast kandikul kättetoodavasse vabadusesse ei usutud. Perestroikat peeti küll heaks nähtuseks, kuid selle ideaalidega said eestlaste taotlused kattuda vaid osaliselt, varem või hiljem pidid tekkima konfliktid.