KODANIKE KOMITEEDE LIIKUMINE

Mait Raun

käsikiri (1999)

24. veebruaril 1989 tähistati Tallinnas Eesti Vabariigi 71. aastapäeva kahe miitinguga, mis peegeldasid poliitiliste jõudude tollast vahekorda ühiskonnas. Eestimaa Kommunistlik Partei, Rahvarinne ja Eesti NSV Ülemnõukogu tõmbasid Toompeal pidulikult Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu ja nendega oli rahvas. Sõltumatu Infokeskuse poolt korraldatud miiting, millega protesteeriti trikoloori heiskamise vastu, toimus Raekoja platsil punkansambli helivõimendusega ja leidis avalikkuses hukkamõistu.

Ometi lugesid just viimasel üritusel Trivimi Velliste, Tunne Kelam ja Avo Üprus, vastavalt Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristliku Liidu esindajatena, esimest korda avalikult ette “Deklaratsiooni Eesti Vabariigi 71. aastapäevaks”, millest sai iseseisvuslaste restitutsioonilise massiliikumise algdokument. See oli pöördumine “kõigi isikute poole, kes 17. juunil 1940, Eesti Vabariigi hõivamise päeval Nõukogude Liidu poolt, olid Eesti Vabariigi kodanikud, ja kõigi nende järglaste poole ettepanekuga moodustada linnades ja kihelkondades Eesti kodanike komiteed ja kutsuda kokku Eesti Kongress, arutamaks Eesti enesemääramise küsimusi.”

On põhjust oletada, et mõte omariikluse taastamisest Eesti Vabariigi kodakondsuse alusel tärkas mitmel pool korraga - nagu väga ilmsete ideede puhul ikka juhtub. Ning unustada ei saa ka ajaloolist konteksti. Restitutsiooniline vaatenurk sisaldus juba Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde 1972. aasta memorandumis ÜRO Peaassambleele, mis nõudis Eesti iseseisvuse taastamist, samuti 1979. aasta Balti Apellis, mis andis tõuke Europarlamendi 1983. aasta resolutsioonile Balti riikides valitseva olukorra kohta. Neil, kes otsivad kodanike komiteede “autorit”, tuleks lükata ümber endise EDL-i aktivisti ja poliitvangi Mati Kiirendi hinnang, et “idee on aastatetagune ja küpsenud paljudes peades. Idee juriidilisest järjepidevusest on kogu vastupanuliikumise põhialuseid.” (“Eesti Kongress”, 1990) Sellegipoolest oleks huvitav jälgida idee küpsemist konkreetseks aktsiooniks; paraku on liikumise eellugu jäänud suuresti dokumenteerimata.

Kodanike komiteede liikumise alguse kümnendale aastapäevale pühendatud aktusel “Estonia” kontserdisaalis meenutas T. Velliste, kuidas jaanuaris 1989 otsis teda üles üheks idee põhiarhitektiks peetav Harald Tillemann ja tegi ettepaneku valida 1917. aasta eeskujul Eesti Rahvuskongress, mille kaudu kodanikkond saaks avaldada maailmale arusaadavas vormis omariiklustahet. Seejärel tutvustatud ideed Tallinna kohvikus “Moskva” T. Kelamile ja Mart Laarile.

H. Tillemann on kinnitanud sama seika ja sama aega, nimetades idee inspiraatorina väliseestlast Rein Taageperat, kes oli septembris 1988 Torontos soovitanud hakata koostama Eesti Vabariigi kodanike registrit, pidades seda küll tehniliselt väga töömahukaks. Seejärel rääkinud H. Tillemann T. Kelami ja M. Laariga. (M. Laar, S Endre, U. Ott, “Teine Eesti”, 1996, lk 326)

T. Kelam on samas veendunud, et algus oli varem: “Me arutasime neid asju Vellistega 1988. aasta lõpul, kui ERSP koostas pöördumise Ülemaailmsete Eesti Päevade puhul Austraalias. Nii algas meie koostöö. Siis lisandusid kontaktid Mart Laari ja Harald Tillemanniga. Nii see formeerus 1988.-1989. aasta vahel.” (M. Laar, S. Endre, U. Ott, “Teine Eesti”, 1996, lk 712)

“Eesti Kongressi” esimesele istungjärgule pühendatud “Eesti Ekspressi” eriväljaanne kirjeldab teist arenguliini. See algas 3. novembril 1988 Riho Nassari poolt esitatud üleskutsest luua Päästekomitee, et see maailma silmis autoriteetselt deklareeriks Eesti iseseisvust. R. Nassarist inspireerituna pidas Andres Mäe 12. novembril II Sõltumatul Noortefoorumil ettekande Rahvuskongressist, leides, et see tuleks moodustada piirkondadest valitud saadikute kogumina. (“Eesti Kongress”, 1990) Noortefoorumi dokument: “Deklaratsioon Eesti avalikkusele. II Noortefoorumi esindajate kogu: 1) toetab iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi taastamist; 2) teeb ettepaneku detsembris või ka erakorralistel asjaoludel varem kutsuda kokku kõigi Eesti omariiklust toetavate rühmituste, liikumiste ja parteide üldkogu, et kujunenud situatsioonis töötada välja tegevuskava.” (Tuna 3,1999) ajendas Sõltumatut Infokeskust üritama suunata koostööle ERSP-d, EMS-i ja Rahvarinnet, nende autoriteetsete esindajate T. Kelami, T. Velliste ja Heinz Valgu kaudu. Ajaleht kirjutab, et “Valk peatselt loobus, viidates oma usule ametlike võimustruktuuride tõhususse. Seevastu Kelami-Velliste koostöö kandis vilja.” (Eesti Kongress, 1990) 21. jaanuaril 1989 järgnes Sõltumatu Infokeskuse ja ERSP Tartu piirkonna poolt Tartus korraldatud mõttevahetus “Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”.

Jüri Adams nihutab idee aktiivsuskeskme üldse Lõuna-Eestisse: “olin üks selle /Eesti Kongress - MR/ “arhitekte” Tartus ülikooli ringauditooriumis toimunud üritusel, mille nimi oli “Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”“ (M. Laar, S. Endre, U. Ott, “Teine Eesti. Eeslava”, 1996, lk 34).

Samal üritusel andis endast teada veel teinegi Lõuna-Eesti arengusuund, mida esindas Karula muinsuskaitsja Kaido Kama. Ta märkis seal, et “olemasolevate organisatsioonide poolt on vaja hakata praegu koostama valijate nimekirju Eesti Vabariigi kodanikest ja nende järeltulijatest. Suund peaks olema sellele, et viia tulevikus läbi alternatiivvalimised ja kokku kutsuda Maapäev, kes oleks siis tõepoolest kutsutud ja volitatud eesti rahva nimel rääkima.” (ERSP Toimetised 1989,4,lk55). Hiljem on mitmel pool just K. Kamale omistatud idee väljakäimise au. Näiteks esimese, Kadrina kodanike komitee organiseerija pastor Illar Hallaste meelest “1989. aasta jaanuaris tekkis idee ja see, ma arvan, tuli Kalle Elleri, Kaido Kama ja kogu selle seltskonna poolt, kes pärast ennast formeeris Konservatiivse Rahvaerakonnana.” (M. Laar, S. Endre, U. Ott, “Teine Eesti. Eeslava”, lk 104).

K. Kama esinemine tõukus siiski T. Kelami avaettekandest, kus visandati iseseisvustaotluse alustena õiguslik järjepidevus ja Eesti Vabariigi jätkuv kehtivus ning esitati ka nägemus iseseisvuse taastamise teest: “Konkreetselt võttes on mõeldav liikuda võimalikult spontaanse, mitteametliku rahvaesinduse, volikogu, maapäeva (või kuidas me seda ka ei nimetaks) loomise suunas. Meil tuleb endale nähtavasti aru anda, et praegustes tingimustes on võimatu või vähemalt väga raske korraldada üldisi valimisi, saamaks eesti rahva võimalikult loomulik esindus e. volikogu. Kuid seda on mõeldav teha kaudselt - meil arvukalt tekkinud ja veel tekkivate omaalgatuslike ühiskondlike organisatsioonide kaudu, kes võiksid oma esindajad delegeerida maksimaalselt esinduslikuks organiks.” (“Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid” nr 2, 1989)

Tartu mõttevahetuse deklaratsioonis rõhutati, et iseseisev Eesti Vabariik ei ole oma tegevust lõpetanud ning pöörduti eesti rahva poole üleskutsega jätkata kõigi meie käsutuses olevate rahumeelsete vahenditega Eesti iseseisvuse taastamist. (M. Laar, S. Endre, U. Ott, “Teine Eesti”, 1996, lk 505)

Iseseisvuslaste aktiivsuse taustaks oli “laulvale revolutsioonile” järgnenud morn sügis, mis asendas rahvusliku ühtsuse illusiooni poliitiliste jõudude polariseerumisega ja ähvardas kanaliseerida vabaduspuhangu autonomiseerimise raami. Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooni tuules saavutasid EKP ja Rahvarinne ühiskonnas tugeva initsiatiivi ning tõrjusid iseseisvuslased marginaalsesse asendisse. Viimaste ainus võimalus taastada oma koht päikese all oli minna täispangale. See seletab ka, miks siiski valiti erakordselt töömahukas variant, sisuliselt “omaalgatuslik rahvaloendus” võimude vastutöötamise tingimustes, mida T. Kelam pidas äsja läbiviimatuks.

Iseseisvuslaste monoliitsust ja resoluutsust suurendas deklaratsiooni põhimõtete väljatöötamise perioodil, veebruaris 1989, ka konflikt Rahvarindega sinimustvalge lipu Toompeale heiskamise suhtes. Iseseisvuslaste vastuseis sellele aktsioonile põhines arvamusel, et eestlaste rahvuslipu heiskamine traditsioonilisele riigilipu kohale loob illusiooni, nagu oleks iseseisvus juba peaaegu taastatud, ja seda Eesti Vabariigi anastajate endi eestvõttel. Sammu taga nähti iseseisvuspüüdluste pidurdamist, ent kaugemas perspektiivis ka püüet veenda Läänt loobuma N Liiduga suhteid tumestavast anneksiooni mittetunnustamise poliitikast ning seadustama eestlaste, lätlaste ja leedulaste kuulumist N Liidu koosseisu. (EMS S 3,1989)

Kolmest kodanike komiteede liikumise välja kuulutanud organisatsioonist oli EMS legaalne (võimude poolt ametlikult registreeritud) ja arvukas, ERSP selgepiirilise rahvusliku ideoloogiaga, EKL kaasati üleskutse suurema mõjuvuse huvides. Nüüdsest jäi vaid kaks võimalust: kas ettevõetu realiseerida või alla anda.

24. veebruari õhtul “Estonia” kontserdisaalis peetud pidulikul aktusel, kus kõnedega esinesid T. Velliste ja T. Kelam, selgitades ühisdeklaratsiooni tagamaid, ilmnes tõsiasi, et positiivne programm, ettekujutus “ettevõetust” enesest on jäänud täpsemalt formuleerimata.

T. Velliste lähtus reaalpoliitiliselt aluselt ja visandas Eesti tulevikustaatusena N Liidu poolsõltlase Ungari: “Võimalik, et me astume Varssavi liitu ja Vastastikuse Majandusabi Nõukogu liikmeks, kuid meil on siis ometi kindel riigipiir, mis kaitseb meid seniste ebameeldivuste eest hoopis tõhusamalt kui mis tahes IME-hoovad. Ungari tee võimaldaks Eesti ühiskonnal siirduda uuele arengule - mis Nõukogude Liidu konföderatsioonis jääks üksnes soovunelmaks - nagu seni kommunism. Ungari tee läheks suhteliselt valutult, rahvustervikut ja ühiskonna paljusid hinnalisi struktuure säilitades. Veelgi radikaalsem sihiasetus (näiteks Soome mudel) võiks osutuda meile praegu ülejõukäivaks.” (EMS S 3,1989)

Et ootused olid autonomistlikust satelliidi-mudelist suuremad, tõendas kohalviibijate ovatsioon ja aupaklik püstitõus T. Kelami kõne järel, mis lähtus järjekindlalt moraalselt aluselt: “Meie viimaste aastate ajalugu pole tehtud mitte prominentsete isikutega täidetud ametlikel üritustel. Seda ajalugu on tehtud fosforiidivastaste demonstratsioonidega ja 1987. aasta Hirvepargi meeleavaldusega; seda ajalugu tehti 1988. aastal Tammsaare monumendi ümber ja Ülemkohtu vastas poliitvangidele õigust nõudes; tehti 1980. aasta sügisel koolinoorte spontaansete, näiliselt mõttetute meeleavaldustega. /---/ On väidetud, et see tee pole realistlik ja võibolla jagab seda hoiakut veel tänagi meie rahva enamus. /---/ Ainus nöör, millest võime kinni hoida, läbides ohtlikku sood, on meie ajalooline järjepidevus, Eesti õigusliku iseseisva riigi järjepidevus. Too nöör peab tuginema vaiadele, mis on löödud sügavale moraalsesse aluspõhja.” (EMS S 3,1989)

Jurist Indrek Tedre hinnangul saavutas liikumine edu tänu selle alusprintsiibi väga oskuslikule valikule, sest “kodakondsus on lihtne mõiste, lõpuni defineeritav, ta põhineb elementaartõdedel; näiteks rahvuslik printsiip ei ole kaugeltki sama selge, rahvust ei saa lõpuni defineerida.” (Eesti Kongress, 1990) Selle tegi võimalikuks asjaolu, et Eesti Vabariigi kui rahvusriigi puhul mõisted “eestlane” ja “kodanik” eriti ei lahknenud. Valiku langetamiseks leidus juba ka piisav kogemus - ERSP aastase eksisteerimise vältel oli võimude propagandamasin pommitanud parteid pidevalt labaste, ent halvastitõrjutavate süüdistustega natsionalismis. “Rahvusliku sõltumatuse” pinnal tegutsemine võinuks tähendada parimal juhul enesemääramise õiguse käivitumist, halvemal juhul rahvuskonflikte, kodakondsuse printsiip pakkus nii perspektiivi kui kaitset tunduvalt enam.

Liikumise esindajaist moodustati pariteetsel alusel Ajutine Sidetoimkond (AST), mille ülesandeks oli tehniline korraldustöö. Sellesse kuulusid EKL-i poolt ..., EMS-i poolt ..., ERSP poolt ..., toimkonna tehniline sekretär oli Rahvarinde aktivist Henn Sarv. Algusest peale seati esiplaanile ühis-, mitte erakondlikud huvid. Kuivõrd AST töötas rangelt konsensuse põhimõttel, sellal kui üksmeelele jõudmine ei ole kerge isegi ühe organisatsiooni piires, tekkis EKL-i, EMS-i ja ERSP vahel olude sunnil pidev koostöö, mis süvenes turmtule tõttu nende pihta kolmikliiduks. (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee)

AST-i esimesel koosolekul 12. märtsil 1989 koostati lendleht, milles sisaldus liikumise üldskeem. Selle järgi pidid Eesti Vabariigi kodanikud valima piirkondlikel koosolekutel kodanike komiteed, mille ülesanne on registreerida Eesti Vabariigi kodanikke (nende soovil) ja kutsuda kokku maakondlikud konverentsid. Tegevus pidi kulmineeruma enesemääramise küsimust arutava kongressiga. Natsionalismi karist looviti mööda sellega, et komiteede juures võimaldati registreeruda ka isikuil, kes soovivad saada Eesti Vabariigi kodanikuks, ning anti nende esindajatele õigus osaleda nõuandva häälega Eesti Kongressil?. (EMS Sõnumid 3,1989?)

30. märtsil kiitis AST heaks normeeriva lendlehe “Eesti kodanike komiteede moodustamisest”. Nähti ette kord, mille järgi “kutsutakse oma kihelkonnas või linnas avaliku teadaande kaudu kokku kodanike koosolek ja valitakse sellel vastava piirkonna kodanike komitee, kes asub oma piirkonna kodanikke registreerima. Komitee tuleks valida vähemalt viieliikmeline, nende hulgas esimees, aseesimees, kirjatoimetaja ja vanemregistreerija.”

5. aprillil järgnes selgitus, et Eesti kodanike komiteede võrk põhineb Eesti ajaloolisel struktuuril, mille moodustavad kihelkonnad, linnad ja maakonnad. Kihelkondades ja linnades luuakse kodanike komiteed, mis valivad maakonnakomiteed. Üle-eestilisel tasemel koonduvad Eesti kodanike esindajad valitavasse Eesti Kodanike Peakomiteesse, mis kutsub kokku ja korraldab Eesti Kongressi.

Aja jooksul täpsustus ka arusaam Eesti Kongressi funktsioonist. 12. märtsil piirduti napi teadaandega, et kongressil “arutatakse enesemääramise küsimusi. Kongressi volitatud esindajad jätkavad poliitilist ja diplomaatilist tööd Eesti omariikluse rahumeelsel taastamisel.” 30. märtsil määrati, et komiteede poolt registreeritud kodanikud valivad saadikud üle-eestilisele kodanike kogule, mis otsustab Eesti Vabariigi edaspidise valitsemisvormi ja seadusandluse. 5. aprillil teadustati, et liikumise “eesmärk on Eesti Vabariigi kodanikkonna õigusliku esinduskogu - Eesti Kongressi kokkukutsumine. /---/ Peale Eesti Kongressi asuvad komiteed rakendama kongressil otsustatut.”

Eesti Kongressi kavandati ainukordselt kokkutulevaks riikluse küsimusi otsustavaks koguks; veel 1989. aasta lõpul vaieldi, kas Eesti Kongress peaks olema ühekordne või korduv (RR f2, n1, s9, lk15). Eesti Kongressi toimumise tähtaega küll ei fikseeritud, kuid selleni loodeti jõuda augustis 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva ajal (RR f2, n1, s9, lk14).

AST-i täpsustused tegid ühemõtteliselt selgeks, et kodanike registreerimine on poliitiline aktsioon. Kodaniku staatus de jure ei sõltunud vähimalgi määral sellest, kas ta võttis mõne kodanike komitee juures välja sellekohase tunnistuskaardi või mitte. Samas oli registreerimine hädavajalik eeldus selleks, et saaks koostada Eesti Kongressi valijate nimekirja. Ka liikumise organisaatorid ise olid sunnitud kodanike registreerimise ja Eesti Kongressi formaalselt teineteisest lahutama - registreerimise jaoks töötati välja registreerimisleht, Eesti Kongressi kokkukutsumise toetuse jaoks aga eraldi allkirjaleht. Seejuures muudeti registreerimise kord võimalikult mugavaks, keelates nõuda inimestelt registreerimise juures dokumente, täiendavaid (kodakondsusesse mitte puutuvaid) andmeid ja esitada tingimusi, nagu keeleoskus, rahvus jms, ning lubades kanda alaealised (kuni 16-aastased) kodanikud registrisse ühe vanema soovil (5.4.1989).

Kui 12. märtsi reveranss muulaste suunas muutis ebamugavaks natsionalismikaardi kasutamise, osutus liikumine haavatavaks uuest suunast, kuivõrd Eesti Kongress pidi saama rahva enamiku toetuse. Liikumise läbikukkumiseks ei olnud tarvis enamat, kui niisugune tulemus ära hoida.

Olukorras, kus EKP ja Rahvarinde poolt kontrollitud propagandaaparaat oli kogu “laulva revolutsiooni” vältel iseseisvuslaste liidrite mainet mustanud, näis see olevat kerge ülesanne. Pealegi oli rahva enamik iseseisvuslastest eemaldunud, mõistmata nende vastuseisu trikoloori heiskamisele Toompeale (mille selgitamiseks ei antud võimalust). Võimude poolt lansseeritud süüdistus, et kodanike komiteede kampaania on kahtlaste isikute parteiline aktsioon oma langenud maine tõstmiseks, kõlas selles valguses võrdlemisi loogiliselt. Sellega resoneerus kuulujutt, et registreerimise eesmärgiks on Siberisse küüditatavate isikute nimekirja koostamine (pealegi tekitas võõrsõna “komitee” võõrastava assotsiatsiooni KGB-ga).

(Et KGB huvi ja osalus ei olnud olematu, kinnitab kasvõi tõik, et üldse esimese kirja, mis laekus AST-le ja käsitles Tartu KEK-i Kaitseliidu algatusrühma asutamiskoosolekut (RRf2,n1,s20,2), saatis seda koosolekut protokollinud Ville Sonn, kes hiljem osutus KGB agendiks.)

Kuna rava umbusk infosulus asuvate iseseisvuslaste taotluste suhtes näis piisavalt suur, omariikluse taastamise idee teostumismehhanism ise utoopiline (maailmas ei leidunud pretsedenti, et riigi (N Liidu, Eesti NSV) mingi osa tunnistab end iseseisvaks kodanikkonnaks ja moodustab selle tõdemuse põhjal esinduskogu) ning selle elluviimist tagava liikumise struktuur edu saavutamiseks liiga kohmakas, meenutades “veetšede” kaudu kihelkondlike nõukogude valimist, jäid võimud esialgu võrdlemisi vaoshoituks. 5. märtsil pääses I. Hallaste koguni televisioonisaatesse propageerima kodanike komiteede moodustamist (Eesti Kongress 1, 1990). Jätkates N Liidu režiimi poolt aja jooksul täiuseni arendatud tasalülitamistaktikat, mille aluseks oli massi seast välja kerkivate peade äranoppimine, loodeti liikumine lämmatada selle üksikute aktivistide tagakiusamise kaudu.

Esimeseks ohvriks valiti parajasti välismaal viibinud M. Laar, kelle suhtes Eesti NSV Prokuratuur algatas 6?. märtsil kriminaalasja kurikuulsa nõiajahi-paragrahvi (valede väljamõeldiste levitamine) alusel (RH 7.3.1989), ettekäändeks tema mitu kuud varem ilmunud artikkel “Õuduste aeg” (V 11,1988), mis käsitles EMS-le laekunud mälestustele tuginedes N Liidu hävituspataljonide poolt 1941. aastal sooritatud hirmutegusid, eriti Kautla lahingut. Provotseeriti, et M. Laar jääks emigratsiooni. See oleks võimaldanud diskrediteerida Eesti Kongressi algatajaid kui nahahoidjad ja ühtlasi alustada repressioone M. Laari mõttekaaslaste vastu. (Eelmine analoogiline aktsioon toimus aastail 1987-1988, mil püüti pärssida MRP-AEG tegevust sellega, et sunniti emigreeruma suur osa selle algatajaist.)

Kuid see samm osutus valearvestuseks. M. Laari kaitseks astusid välja paljud kodu- ja väliseesti organisatsioonid ja autoriteetsed isikud ning Eestisse naastes omandas ta ise senisest suurema populaarsuse. Paar kuud hiljem oli prokuratuur sunnitud süüdistusest loobuma ja algatama kriminaalasja hoopis M. Laari poolt kirjeldatud kuritegude suhtes, andes seeläbi positiivse lisaimpulsi ka kodanike komiteede liikumisele.

Võttes õppust Hirvepargile jt sündmustele antud räigete vastulöökide läbikukkumisest, välditi seekord avalikku kriitikat, mis oleks äratanud rahva tähelepanu ja andnud ridade vahelt lugema harjunud inimestele informatsiooni toimuva kohta. Propaganda keskendus autonomismi apologeetikale. 7. märtsi “Edasi” avaldas Eimar Rahumaa artikli “Mõtisklusi Läänemere vastaskaldalt”, kus autor, N Liidu saatkonna diplomaat Rootsi Kuningriigis (ja tõenäoliselt KGB spetsialist väliseestlastega suhtlemise alal), kinnitas, “et vabariigi valitsusel tuleb Moskvaga kokku leppida, et suhetes Rootsiga tõstatataks küsimus Eesti konsulaadi loomiseks Stockholmis ja samasuguse asutuse rajamiseks Tallinnas. /---/ Eesti NSV konsulaadi loomisel Stockholmis on ka suur poliitiline tähtsus, mis lähtub leninlikust põhimõttest, et liiduvabariik on NSV Liitu ühinenud suveräänne, teistega võrdõiguslik riik.” (Edasi 7.3.1989) Rootsi oli nimelt üks väheseid riike, mis 1940. aastal tunnustas Eesti annekteerimist N Liidu poolt, ja seega võis E. Rahumaa stsenaarium tõepoolest kõne alla tulla. See oleks loonud pretsedendi Eesti NSV käsitamisest riikliku moodustisena ja löönud kiilu mittetunnustamispoliitikasse. Selle mõtteviisiga harmoneerus T. Velliste artikkel “On üks tee” kolm päeva hiljem, mis kinnitas, et Ungari on “mudel, mis meid vähemalt mõneks ajaks kindlasti rahuldab”. (Edasi 10.3.1989)

Et oli N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimiste eelne aeg, hoidus ka Rahvarinne negatiivsetest avaldustest, lootes pälvida oma kandidaatidele, kelle põhivastasteks olid EKP ja interliikumise tegelased, valimistest kõrvale jääda otsustanud iseseisvuslaste elektoraadi toetust. (Laar1996,520) Tooni kõrgendas üksnes Marju Lauristin, kuulutades Eesti Kongressi ettevalmistustööd poliitiliseks avantüüriks, ühiskonna destabiliseerimiseks ja rahvuslikuks sissisõjaks. M. Lauristin imestas, milleks on tarvis süsteemivälist organit, mis tekitab kriisi ja muudab sündmused Eestis juhitamatuks, sellal kui eesmärke on võimalik saavutada parlamentaarse tegevusega olemasolevate poliitiliste struktuuride kaudu. (Maaleht 9.3.1989) 18. märtsil otsustas Rahvarinde volikogu Paides, et kodanike komiteede suhtes tuleb teha rahvusvahelise õiguse asjatundjate osavõtul ekspertiis ja avada sellel teemal avalik diskussioon. Liikumist lubati toetada juhul, kui IME ei realiseeru ja “lakkab Eesti poliitilise suveräänsuse laiendamise seadusandlik protsess”.

Pärast seda, kui 26. märtsi valimised olid möödas ja neil olid saavutanud edu Rahvarinde kandidaadid, ning samas oli selge, et kodanike komiteede liikumine läheb sõnadelt üle tegudele, sest 21. märtsil oli I. Hallaste eestvõttel Kadrinas jõutud esimese kodanike komitee moodustamiseni (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee), algas ajakirjanduses turmtuli. Selle sisuks oli selgitustöö, et “kodanlikule”, pealegi ammu kadunud Eesti Vabariigile tuginemine on mõttetu või koguni poliitiliselt kahjulik. Kilbile tõsteti Rahvarinde valimisplatvormis sisalduv Eesti NSV kodakondsuse seadustamise nõue.

ENSV kodakondsuse seaduses, mille eelnõu avaldati ?, jätkati olupoliitilist taktikat suurendada Eesti autonoomiat okupatsiooni põlistamise hinnaga, suunda, mille eeldused loodi 16. novembril 1988 Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooniga ja ettepanekuga sõlmida N Liiduga liiduleping. Et Eesti NSV astumine N Liitu oleks legitiimne, pidi kaduma kogu okupatsiooniperioodi vältel juriidiliselt püsinud kontinuiteet Eesti Vabariigiga; Eesti NSV kodakondsuse sisseseadmine võinuks anda selleks šansi. Üks ENSV kodakondsuse väljatöötajaist jurist Indrek Koolmeister täpselt nii väljenduski: “Kodakondsuse seaduse avalikustatud kontseptsioon tugineb kontinuiteedi katkemisel. /---/ Väljatöötatav kodakondsuse seadus on vaieldamatult Eesti NSV-d kui riiki konstitueeriv akt.” I. Koolmeister hoiatas ka kontinuiteedist lähtuva kodanike komiteede liikumise eest, väites, et “kodakondsuse seaduse blokeerimine võib kiirendada järjekordse sisepoliitilise ummiku saabumist. Viimast saab ära hoida vaid siis, kui tunnistame, et mõistlikku alternatiivi 16. novembri otsusele ei ole.” (Edasi 9.4.1989) Seda, millise koosseisuga peaks olema õiguspäraselt N Liitu astuva Eesti NSV kodanikkond, kirjeldas teine jurist Jüri Põld: “Riigiõiguslikku sisu omav ENSV kodakondsus on juriidiliselt võimalik üksnes nn nullvariandina. Selle üks versioonidest oleks järgmine: seaduse jõustumisel tunnistatakse kodanikuks isikud, kes on ENSV-s elanud vähemalt 10 aastat, teised peaksid kodakondsuse omandamiseks esitama avalduse.” (Rahva Hääl 1.4.1989) Sisuliselt kavatseti anda Eesti NSV kodakondsus kõigile Eesti pinnale immigreerunud isikutele, kelle hulgas oli üle poole miljoni eesti keelt mittevaldava võõramaalase, ja välistada võimalus taastada Eesti rahvusriigina.

AST-i selgitus- ja kihutustöö piirdus samal ajal vaid kõnekoosolekutega. Olukorras, kus näivalt oli võimalik esitada igasuguseid vaateid, ent massiteabevahendid keeldusid kodanike komiteede liikumise materjalide avaldamisest, kõlas Eesti NSV kodakondsuse propaganda väga võimsalt. Iseseisvuslaste kõik katsed mõjutada isiklike kontaktide abil teabekanalite juhte nurjusid. Tüüpiline oli J. Adamsi iseloomustus pärast kohtumist 16. aprillil Eesti Telegraafiagentuuri direktori Aimar Jugastega: “Jugaste ei välista koostöö võimalust ja ilmutab ettevaatlikku huvi, initsiatiiv koostööks nullilähedane, rahvuslik missiooni tunne peaaegu puudub. /---/ On arusaamine muudatuste vajadusest, kuid tegutsemistahe väga uimane.” (RRf2,n1,s182,lk14)

Ainsa infoaugu, mille tegi võimalikuks M. Lauristini kunagine artikkel “Maalehes”, täitis 6. aprillil H. Tillemanni vastus M. Lauristinile. Selles selgitati, et kui Moskva on sunnitud lahti ütlema Molotovi-Ribbentropi paktist, ilmneb 1940. aastal kehtestatud võimu ebaseaduslikkus ja see tuleb vältimatult asendada seadusliku võimuga, mida kõik riigid saaksid tunnustada kooskõlas rahvusvahelise õigusega. H. Tillemann märkis ka, et “koos kodakondsuse seaduse vastuvõtmisega administratiiv-territoriaalse rahvaesinduse poolt (mida ENSV Ülemnõukogu paratamatult on, sest ENSV kodakondsus on määramata) ja selle heakskiitmisega territoriaalsel referendumil moodustuks Eesti territooriumil uus “paljurahvuseline” riik, kus eesti rahvusel kui natsioonil puuduks enesemääramise õigus. See riik ei oleks rahvusriik ega Eesti Vabariigi õigusjärglane. /---/ See tähendaks tunnistada, et stalinlik genotsiidipoliitika on Eestis lõplikult ja pöördumatult saavutanud oma eesmärgi.” (Maaleht 6.4.1989)

Idee oli algusest peale määratud ummikusse jooksma ning sellega autonomistid ka arvestasid. Infoblokaadi tõttu registreeris end Eesti Vabariigi kodanikena vaevalt mõni tuhat inimest, sellal kui kodanike registrite koostamine oli erakordselt töömahukas ettevõtmine, mis ise vajas juba mitu tuhat entusiasti. “Parteilisest tsensuurist õnnestub läbi murda ainult haruharvadel juhtudel ja sedagi suurte pahandustega lehetegijatele,” tunnistas M. Laar Nõmme komitee asutamisel 28. aprillil (RR f2,n1,s3,lk3). Veel septembris 1989 tõdeti, et paljud inimesed “on väga tahtnud end registreerida, kuid lihtlabase informatsiooni puudusel pole suutnud leida kohti, kus end mustvalgel tunnistada Eesti Vabariigi kodanikuks, sest kahjuks on veel küllaltki levinud väärarusaam kuskil x-sfäärides paika pandud Eesti Kodanike Komiteest - enamik inimesi lihtsalt ei tule selle peale, et nad võivad seda ise teha.” (Nõmme, Tartu, Võrumaa, Tartu komiteede pöördumine 21.9.1989) Rahvarinne pidas samal ajal sellist olukorda täiesti normaalseks. “Tõelist infoblokaadi komiteede ümber ei olnud: kuigi massiteave vaikis, olid komiteed rahvasuus elav arutlusaine,” väitis Rahvarinde eestseisuse liige Heinz Valk (Eesti Kongress, 1990).

Liikumise teoreetilisele purustamiskatsele järgnes hoop riigivõimu tasemel. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi 18. aprilli avalduses väideti, et kodanike komiteede “aktsiooniga püütakse luua olemasolevate võimuorganite asemele uued ja asetada kahtluse alla mitte ainult tegutsevate võimuorganite seaduslikkus, vaid ka Eestimaa rahva enamuse toetus nendele. /---/ Ükskõik, kelle tegevusest ei tuleneks oht seaduslikkusele, lasub vabariigi võimuorganitel kohustus see tõkestada. Muidu võib sündmuste areng muutuda juhitamatuks ja tuua kaasa väga raskeid tagajärgi, seada ohtu kõik uuenduste läbi saavutatu.” Avalduses seati kodanike komiteede liikumine rõhutatult ühele pulgale kolonistide Interliikumisega, mille eesmärgiks oli status quo säilitamine.

T. Kelam kummutas küll vastuartiklis süüdistused võimuambitsioonides ja kinnitas, et “iseenda registreerimine Eesti Vabariigi kodanikuna on teadlik tahteakt, mis väljendab soovi Eesti Vabariigi heaks midagi konkreetset ära teha ning valmisolekut võtta endale vastutus oma maa ja rahva saatuse eest,” kuid lendleheks vormistatuna ei levinud see kuigi laialt.

Murrang saabus kohast, kust seda ei oodanud ei iseseisvuslased ega autonomistid - poliitiliste rühmituste koostöötoimkondadest. Tallinnas moodustati koostöötoimkond pärast 24. veebruari vastasseisu. See oli Rahvarinde konsultatiivnõukogu jätk, kuid ühe põhimõttelise erinevusega: kõik liikmesorganisatsioonid olid võrdse staatusega (kui mitte arvestada, et Rahvarinne osales toimkonnas linnaosade kaupa, st nelja esindusega). Tallinna eeskujul loodi koostöötoimkonnad ka teistes suuremates linnades, nii et peagi tegutsesid Rahvarinne ja AST-i “kolmikliit”, mis juhtkondade tasemel peaaegu ei lävinud, kõikjal Eestis kohalikul tasandil õlg õla kõrval, konsensuse alusel.

Liikumiste vahel koorus välja tähelepanuväärne üksmeel. Ilmnes (nii nagu eelmise suve eufoorias) inimeste siseveendumuste suur sarnasus, erinev oli vaid nende väljendamise julgus. Omariiklust deklareerivad rühmitused kallutasid kohalikke rahvarindelasi, kes olid üldjuhul Rahvarinde lihtliikmed, üha radikaalsemale tegutsemisele. Väga paljud neist “pöördusid” sedavõrd, et asusid moodustama kodanike komiteesid. Just rahvarindelased tegid ära suure osa registreerimise “mustast tööst”, seda hoolimata juhtkonna vastuseisust.

Koostöötoimkonnad väljendasid aina selgemini iseseisvuslaste vaateid. Tallinnas võeti juba aprillis vastu TKT avaldus Eesti kodakondsuse asjus. Taotleti Eesti NSV kodakondsuse seaduse väljatöötamise peatamist ning prioriteedi andmist valimis- ja immigratsiooniseadustele. Samuti nõuti, et aktsepteeritaks kodanike komiteesid, mis teevad eeltööd Eesti kodakondsuse rekonstrueerimiseks. (“Vaba Maa” 5,1989)

Kui esialgu viidati mitmel pool, et kodanike komiteede liikumise juhtidel puuduvad volitused tegutseda Eesti Vabariigi nimel, ja seati kahtluse alla nende õiguspädevus, siis selle formaalse vastuargumendi kõrvaldas aprilli keskel Eesti riikluse järjepidevust kandva Oslo eksiilvalitsuse otsus kodanike komiteede liikumist toetada. (RRf2,n1,s14,lk6) See oli ettevaatlikelt väliseesti poliitikutelt suur tunnustus, eriti kui arvestada, et algatus pärines “kommunistlikust” Eestist, kus kõik võis olla KGB provokatsioon. Oslo valitsuse juht Heinrich Mark vastas “Eesti Päevalehe” küsimusele kodanike komiteede liikumise seaduslikkuse kohta: “Ma ei näe siin mingit ebaseaduslikkust. Kui jõutakse Rahvuskongressi kokkukutsumiseni, siis määrab see muidugi ise oma pädevuse ja ülesanded, ent oletada võib, et selle peamisteks ülesanneteks oleks Eesti riikliku staatuse suhtes sihiasetuse ja eesmärgi fikseerimine, delegaatide valimine läbirääkimistele Kremliga okupatsiooni lõpetamiseks ja Eesti Vabariigi riigi- ja omavalitsusorganite tegelikuks taastamiseks Eesti territooriumil.” (7.6.1989 Eesti Päevaleht) 30. juunil andis Oslo valitsus AST-ile ametlikud volitused ja delegeeris Mihkel Mathieseni Eesti Kongressile (11.7.1989 AST).

Kodanike komiteede liikumine hakkas märkamatult kujundama laiapõhjalist koalitsiooni, millest ainsate mõjukate jõududena jäid eemale EKP juhtkond, Rahvarinde volikogu ja umbes pool poliitiliste seisukohadega intelligentsist. Seda vaid paar kuud pärast seda, kui iseseisvuslased olid trikoloori heiskamisega Toompea torni peletatud mängupõranda kaugeimasse nurka.

Ent 20. aprillil tunnustas juba koguni M. Lauristin vastuses H. Tillemannile sisuliselt kodanike komiteede liikumist (Eesti poliitilise mõtte ajaloost 1992, lk49), soovitades Rahvarindel sellega mitte asuda konfrontatsiooni (Maaleht 20.4.1989). Ta möönis liikumise voorusi ka otseväitluses H. Tillemanniga ETV-s.

21. aprillil võttis Tartu Rahvarinne vastu avalduse, kus öeldi: “Peame oluliseks saavutada kõigi Eesti demokraatlike jõudude parlamentaarne koostöö, et leida konstruktiivne tee rahvuslikule enesemääramisele.” See oli kaudne tunnustus kodanike komiteede liikumisele, kuid alusprintsiibina tunnustati rahvust, mitte kodanikkonda.

22. aprillil avaldasid Liia Hänni, Uku Hänni, Jaan Pelt ja Mart Rahi artikli “Riigileping?”, milles tunnustati kodanike komiteede liikumist ja tehti ettepanek taastada Eesti iseseisvus analoogiliselt Austria iseseisvuse taastamisele pärast II maailmasõda nn riigilepingu kaudu (Edasi 22.4.1989).

29. aprillil kutsuti T. Velliste Rahvarinde volikogu istungile informatsiooni andma. T. Velliste hinnangul “Rahvarinde volikogu otsustas toetada kodanike komiteede loomist. Ainuke mööndus oli see, et nenditi teatud ebaselgust Eesti Kongressi eesmärkides.” (RRf2,n1,s14,lk28)

Liikumise elujõudu tõendas seegi, et kui 24. veebruaril teavitati lätlasi ja leedulasi Eesti Kongressi ideest, siis lätlased innustusid sellest. AST korraldas koos Läti Rahvusliku Sõltumatuse Liikumisega kaks seminari ja peagi hakati ka Lätis kodanikke registreerima. (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee)

Mai alguses toimunud EKP KK 13. pleenumi järel, kus EKP püüdis serveerida end edumeelses kuues, astus EKP Viljandi rajoonikomitee esimene sekretär Jaak Allik suure sammu edasi võimude demagoogias - algas propagandasõda. Ta vastandas hea kommunisti halvale iseseisvuslasele ning püstitas alternatiivi, kas edasi koos kogu N Liidu uutmismeelsete jõududega uue omariikluse suunas, mis ühendab kõiki eestimaalasi, või tagasi Eesti Vabariiki. See teine “tee eeldab kodanike komiteesid, rahvuskonflikti süvenemist, EKP likvideerimist ja üleminekut mitmeparteilisusele koos võimuvõitlusega, eesmärgiks praegusest juhtkonnast lahti saada. /---/ Paratamatult kerkib paralleel 1940. aasta sündmustega, mida samuti sümmetriliselt ja sünkroonselt ühest keskusest juhiti. Äkki on need organid, kes esimest teed kardavad ja tõkestada püüavad, loonud jällegi mingi keskuse? Kas Dekanozov, Võšinski ja ždanov ei hiili jällegi meie ümber, nüüd muidugi juba põhirahvusest nimede all?” (SV 12.5.1989)

EKP närviline enesereklaam tulenes osaliselt sellestki, et mai tähendas liikumise jaoks läbimurret. Virumaal loodi esimene maakonnakomitee. Ajakirjas “Looming” ilmus pikk usutlus T. Kelamiga, kus ta selgitas kodanike komiteede liikumise aluseid. Autonomistide seas autoriteetne R. Taagepera andis ajalehes “Kodumaa” ilmunud artiklis “Kodakondsusest ja Ungari teest” täieliku toetuse T. Velliste seisukohtadele ja väitis, et valimisõigus peaks olema vaid Eesti Vabariigi kodanikel (Kodumaa 24.5.1989). Kodanike registreerimine laienes tänavatele ja avalikesse kohtadesse.

“Registreerimine oli mulle vapustavaks elamuseks, millest ma ei vabane niipea,” meenutas Eesti Kongressi avaistungil enim, kokku üle kümne tuhande kodaniku registreerinud Jaan Ersto. “See kummutas kõik minu varasemad väitlused, nagu oleksid eestlased halbade omadustega rahvas. Ei midagi niisugust! Ma kogesin eestlaste suurt südamesoojust, hellust ja heldekäelisust ning üle kõige käis kustumatu igatsus iseseisva Eesti Vabariigi järele. Tõdesin väga selgesti, et kommunism on eestlastele vastuvõtmatu ja eestlaste unistuseks on läänelik elukorraldus. Aga ma kohtasin oma töös ka selget vastutöötamist ja see tuli kohalike kommunistide poolt, kes ei taha kuidagi harjuda mõttega, et nemad ypeavad nondest eelisõigustest loobuma, mida stalinlik režiim nende jaoks suureks paisutas. Nood on lambanahka pugenud hundid, kes on valmis südamerahuga nii Eestimaa kui ka eesti rahva näruste juudaseeklite eest idanaabrile maha parseldama. Seda tahavad nad teha kas liidulepingu näol või mõnel muul eestlastele vastuvõetamatul viisil.” (EKg 1)

3. juunil tuli J. Allik välja mõttearendusega, et kui Eesti Kongress kuulutaks Eesti N Liidust väljaastunuks, ärkaksime järgmisel hommikul, ilma et keegi märkakski selle tähtsa otsuse tagajärgi. Ent võib oletada ka, et plaan õnnestub, “Eesti kongressi ajal ei tõmbagi narvakad elektrit välja ja T. Kelam siirdub Toompeale I. Toomelt võimu üle võtma. /---/ Pärast seda tuleks nagu riiki juhtima hakata. /---/ Ja nüüd võibki küsida: kas tasub tagumiku kaudu hambaid pesta?” (Sakala 3.6.1989)

Iroonia oli jõuetuse ilming, EKP-l tuli tunnistada, et partei oli kodanike komiteede liikumist alahinnanud ja Rahvarindega N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel konkureerides selle organiseerumisfaasi maha maganud. Just siis, kui reformikommunistidele tundus, et viimaks ometi on võimalik 1960. aastate “komsomoliopositsioonist” peale südames kantud ideaale teostada, ähvardas iseseisvuslaste tegevus rikkuda nende autonoomiamudeli. Väljendusvormis leidus ka vastupidist äärmust - poliitiliste vastaste mahasurumise eest vastutav EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Mikk Titma iseloomustas kodanike komiteede liikumist sünge pateetikaga: “Liigutakse täies pimeduses oma “valguse” poole. Kaob reaalse elu analüüs, tegeliku ümbruse adekvaatne vastuvõtt. Sellised pimedad on ohtlikumad kui lollid.” (Rahva Hääl 1.7.1989) Ühtlasi teatas M. Titma ETV-s, et “kodanike komiteesid tuleb käsitleda kui nõukogudevastast algatust” (HH. Luik “Kodanike komiteed - kas uus Rahvarinne?” EE proov,22.9.1989). EKP oli suveräänsusdeklaratsiooni populaarsuse tuules püüdlikult tõstnud oma mainet rahva silmis, pakkudes välja oma ajaloos enneolematult liberaalseid lahendusi keele, kodakondsuse ja rahvuspoliitika osas, ent kui ilmnes, et sellest ei piisa rahva äraostmiseks, heitis maski eest ja jõudis ringiga tagasi “laulva revolutsiooni” eelsesse aega - 1988. aasta alguses süüdistati iseseisvuslasi, et nad on rumalad ja provokatiivsed “elukutselised eestlased”, kelle tegevus on ajendatud omakasust, mitte üldisest hüvest (viimast väitis EKP esindavat iseennast). Erinevus varasemast oli selles, et EKP-l puudus maski taga nägu: kui varem olnuks M. Titma järsk hinnang KGB-le otseseks tegutsemisjuhiseks, siis üldsuse kontroll oli vahepeal sedavõrd tugevnenud, et avalike vägivaldsete aktsioonide korraldamine ei olnud võimalik.

Vastupidi, EKP pingutustest hoolimata tsensuur lõdvenes. T. Kelam pääses esinema Eesti Raadio populaarsesse otsesaatesse, loominguliste liitude tundi (11.7.1989 AST). Kodanike komiteede liikumise vastu tunti huvi kõikjal, koguni venestunud Narva elanikud võtsid AST-ist kaasa 200 registreerimislehte ja kinnitasid, et valivad sügisel oma komitee. (11.7.1989 AST)

Kui EKP ja Rahvarinde monoliit N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimiskampaania käigus murenes, jäi EKP-ga solidaarseks veel vaid üks tiib Rahvarindes, mille eesotsas seisis Edgar Savisaar. Pikas intervjuus “Pole mõtet peita pead liiva alla” ajalehele “Edasi” taunis ta väga kategoorilises toonis iseseisvuslasi, nimetades neid äärmusradikaalideks, kinnitas, et arvamus impeeriumi peatsest kokkuvarisemisest on rajatud liivale, sest mitte ükski arvestatav poliitiline jõud maailmas ei olevat huvitatud tuumariigi kokkuvarisemisest, ning esitas seejärel Eesti jaoks ülemnõukogu rolli absolutiseeriva tulevikustsenaariumi: “Esiteks, ellu viia IME. /---/ Teiseks, korraldada võimalikult pea vabad ja demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse ja kohalikesse nõukogudesse. /---/ Demokraatlikult valitud parlament võtab vastu seaduse kodakondsusest ja korraldab riiklikult ka Eesti kodanike usaldusväärse registreerimise.” (Edasi 7.7.1989). Kodanike komiteed lõhestavat rahvast, Rahvarinne olevat valmis koostööks seinast seina. Eraldi tunnustas E Savisaar T. Velliste konstruktiivseid mõtteid kodakondsuskuuluvuse määratlemisel 28. juuni “Kodumaas”.

Rahvarinde teise, ka “Lauristini tiivaks” (Ignar Fjuk, Eeslava 80) nimetatud suundumuse seisukohad leidsid väljenduse 5. juuliga dateeritud Tallinna Rahvarinde Keskuse poliitilistes teesides. Neis distantseeruti IME poliitilisest nurgakivist, liidulepingu ideest: “Liiduleping partneriga, kes seni on rikkunud kõiki oma lepingulisi kohustusi Eesti suhtes, alates Tartu rahust, ei saa rahuldada meie rahva püüdlusi.” Ülemnõukogu rolliks jäeti seaduste vastuvõtmine 16.11.1988 ja 18.5.1989 otsuste vaimus, samas kinnitati, “et Eesti Kongressi kokkukutsumine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning Eesti NSV-s kehtivate seadustega. Peame vajalikuks, et kongressi ettevalmistamisse lülituksid kõik Eesti kodanike huvisid väljendavad poliitilised jõud. Arvame, et Eesti Kongress ning Ülemnõukogu ei pruugi teineteisele vastanduda, vaid peaksid leidma võimalusi ja viise koostööks ühise eesmärgi nimel.”

8. juulil Põlvas toimunud Rahvarinde piirkondlike organisatsioonide koosolek püüdis anda võimaluse mõlemale. Kiideti heaks idee hakata välja andma Rahvarinde tasulisi (hind 1 rubla) toetajakaarte, mida propageeris E. Savisaar oma intervjuus ja mis olid mõeldud alternatiivkampaaniana kodanike registreerimisele. Samas kukutati läbi Rahvarinde juhtkonna ettepanek kodanike komiteede liikumine üheselt hukka mõista.

Selleks ajaks oli loodud 70 komiteed, registreerunud 150 tuhat kodanikku. Viimane arv ei olnud ligilähedanegi minimaalselt vajalikule poolele miljonile kodanikule, mistõttu Eesti Kongressi valimiste esialgne tähtaeg 23. august oli pääsmatult umbe jooksmas ja šanss liikumine nurjata säilis. Järgnes autonomistide uus rünnakulaine. I. Koolmeister kuulutas, et Eesti NSV omandab üha enam riigi tunnuseid, kusjuures on tähtsusetu, kas Eesti NSV moodustati vastavalt rahva tahtele või mitte. “Märgid näitavad, et NSV Liit oma praegustes piirides ja Eesti NSV liitunud riigi staatuses leiavad lähitulevikus senisest laialdasemat rahvusvahelist tunnustust.” Seevastu kodanike komiteede liikumine ei ole arvestanud põhilist, seda, et “Eesti Vabariigi kui riigi lõppemise faktist tulenevalt ei ole endise Eesti Vabariigi kodanikel ja nende järeltulijatel ning nende loodud organeil vähimatki juriidilist alust esineda riigiõigusliku erisubjektina, erilise ar/s?/utava või plebistsiidikoguna. /---/ Võib luua küll sama nimetusega riigi, kuid see oleks nii vormiliselt kui ka sisuliselt uus Eesti Vabariik. Ajalugu on pöördumatu.” Autor lisas irooniliselt, et inimesed ühinevad vabatahtlikult veel pentsikumatel alustel, võimalik oleks organiseeruda endise tsaaririigi alamatel ja nende järeltulijatel, mitmesugustel veteranidel jne. (E 12.7.1989) Ka J. Põllu artiklis “Ühe riigi lõpp” väideti, et Eesti Vabariik on lõplikult kadunud (E 13.-15.1989).

Juristid võisid küll kõnelda musta valgeks või punaseks (ajalugu andis hiljem õiguse restitutsionistidele: 20. augustil 1991 Eesti Vabariik taastati), ent nende argumentatsioonil ei olnud piisavat mõjujõudu, sest iseseisvuslaste strateegia sõlmpunkt asus teisal. Kodanike komiteede liikumises oli juridica'st hoopis olulisem psühholoogiline moment - registreerumine ise. See oli inimese vaba tahte akt, moraalne otsus tunnistada end Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjaks. Just sellele viitas M. Laari oma vastuses E. Savisaarele: “Uus vabadussõda on ilmselt juba alanud võitlusega meis enestes: kas jätkub mehisust heita valede ja hirmude taak ning asuda aktiivselt tööle omariikluse taastamiseks või ei jätku seda meil mitte.” (Edasi 12?.7.1989)

Inimese asetamine keerulisse valikusituatsiooni, mida sai lahendada vaid sisemiselt küpsedes, kahandas kindlasti registreerimise aktiivsust. Põhimõtteliselt oleks saanud talitada ka vastavalt E. Savisaare ettekujutusele 7. juuli “Edasis”: spetsialistid koostavad dokumentide jt allikate alusel kodanike registri, selle põhjal viiakse läbi valimised, mis näitavad, kui palju on omariikluse ideel toetajaid. (Rutiinset varianti kasutasid leedulased, jagades oma Washingtoni konsulaadi kaudu massiliselt (EE 4,13.10.1989) välja Leedu Vabariigi passe; erinevus E. Savisaare ideest see, et nad ei kasutanud nõukogude struktuure.) Kuid algusest peale valitses usk, et isiklikul tasandil läbitunnetatud veendumus loob kindlama aluspõhja kui mistahes taktikaline populism (populismi vältimine oli iseseisvuslastele omane kogu vabadusvõitluse perioodil, mistõttu neid nimetati naiivseteks või ideaalpoliitikuteks, vastandatuna reaalpoliitikutele). Selle küpsuse-vabadussõja areng oli juba jätnud EKP ilma rahva toetusest ja ähvardas nüüd Rahvarinnet.

Rahvarinne koostas vastuseks ülemnõukogu otsuse projekti Eesti Riigivolikogu 22. juuli 1940 deklaratsiooni (N Liitu astumise kohta) tühistamisest ning hakkas selle toetuseks allkirju koguma. Aktsiooni iseloom oli selgelt taktikaline. Rõhudes rahva hulgas valdavaks muutunud omariiklustungile, püüti kahe aktsiooni põimimisega külvata segadust - et siis seda ära kasutades taastada Rahvarinde initsiatiiv. E. Savisaar hirmutas, et iseseisvuslased tegutsevad täie teadmisega, et nende poliitika üheks võimalikuks väljundiks on oma poolehoidjate “küüditamine ja hävitamine. Kodanike komiteed võiksid asuda koostama ka nende nimekirju, kes on nõus tankiroomikute all lömastatud saama.” (7.7.1989) Loodeti, et inimene valib lihtsama ja ohutuma Rahvarinde-variandi ning jätab kodanike komitee juures registreerumata.

Aktsioon oli edukas, Rahvarinde projektile anti sadu tuhandeid allkirju. Koguni muidu äärmiselt printsipiaalne ERSP teatas pärast rituaalset kriitikavormelit “rahva kaasahaaramisele pürgiva aktsiooni algatamine eeldanuks pakutava teksti konsulteerimist teiste ühiskondlike liikumistega”, et “ERSP jagab RR seisukohta, et tehtud ülekohus tuleb heastada ja luua enesemääramiseks vajalikud juriidilised ning poliitilised tagatised.” (SI teade 199) Tulemuseks oli see, et kõik liikumised osalesid Rahvarinde algatuses ja rahvarindelased omakorda aitasid kõrvuti oma toetuskaartide müümisega propageerida kodanike registreerimist. L. Vahtre on meenutanud, kuidas “Tartus raekoja platsil seisid EKK ja RR lauad sõbralikult kõrvuti. Ühe taga registreeriti kodanikke, teise taga koguti omariiklust toetavaid allkirju.” (Vahtre 1996) Ühistegevus liitis sedavõrd, et kui AST-i koosolekul kritiseeriti Keila registreerijat, kes olevat eemaletõukav, kostis T. Velliste optimistlikult: “Meie kontingent on erilaadne, kui mitte madalatasemeline, oleks vaja saada Rahvarinde hallainet meile.” (25.7.1989 AST) Ning lihtinimesed ei mõistnud, mis vahe on kahel registreerimisel (Edasi 22.7.1989).

Rahvarinde tahtmatu panus andis tõuke kodanike registreerimise hoogustumiseks. Mõned väljavõtted Pärnu kodanike komitee koosoleku protokollist nr 4: “1.-6. aug. kohtumised Pärnu ülekohtuselt Represseeritute Ühingu liikmetega. 12 nimekirjas olevatest nõustus registreerijana tööle hakkama 6 kodanikku, kes olles saanud vastava väljaõppe 7. aug. alustasid registreerimist Pärnu teatris /---/ Analoogne töö toimub Pärnu Gaididega, kes alustasid registreerimist Pärnu bussijaamas /---/ 03. aug. alustasid registreerimist “Pärnu Kaluris” J. Sontag ja M. Palu. 05. aug. Pärnus toimuval kaubalaadal töötasid registreerijatena P. Kevad ja J. Kass. Tulemuseks oli 280 EV kodanikku. /---/ 09. aug. alustas oma tööliste registreerimist “Pärnu Kaubandustehnika”. Organisaator T. Simson. 10. aug. toimus “Vikero” kudumistsehhis koosolek. Kohal viibis 40 inimest ja üks hakkas pidevaks registreerijaks. Üritust organiseeris T. Simson. 12. aug. alustas registreerimist Pärnu saunas massöör. Organisaatoriks oli T. Simson. 14. aug. alustas registreerimist leivapood “Sibus”. Organisaatoriks oli T. Simson.” /allkiri: Pärnu kodanike komitee esimees Tõnu Simson/ (f2,n1,s3,lk61)

13. augustil pandi Rahvarinde rahvavolikogus hääletusele projekt: “Ravarinne ei osale kodanike komiteede liikumises ja Eesti Kongressi kokkukutsumises.”, kuid see ei saanud häälteenamust ja otsus jäi langetamata (Vaba Maa 15,8,1989).

Samal ajal pingestasid olukorda Interliikumise poolt algatatud streigid sõjatehastes, kolonistide ülekaaluga piirkondades ähvardati moodustada uued omavalitsusorganid, mis alluksid otse N Liidu keskvõimule. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi, Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja EKP Keskkomitee avalduses poliitilisest olukorrast Eesti NSV-s püüti tabada kaht kärbest korraga. Mõisteti hukka interliikujad, ent nendega võrdväärseks ohuks tunnistati ka iseseisvuslased: “Taunimist väärivad näiteks “kodanike komiteede” loomise initsiaatorite pretensioonid ainuõigsusele otsustada Eestimaa tuleviku üle. Väheseid suudavad veenda väited, et tegu polevat olukorda järsult destabiliseerida võiva alternatiivvõimu struktuuri kujundamisega.” (Kodumaa 16.8.1989)

Viimane, ka Rahvarinde liidrite suust kuuldud süüdistus, nagu kavatseksid kodanike komiteed viia olukorra Eestis kaksikvõimuni, oli demagoogia, tegelikult oli asi täpselt vastupidi: idee järgi pidi see kodanikkond tunnistama end N Liidu rõhumise all olevaks. Seega ilma võimuta olevaks. Kuid siin võis olla süüdi ka jätkuv ignorants liikumise olemuse suhtes. Sellal kui ENSV võimud pidasid streigikomiteesid koguni ametlike läbirääkimiste vääriliseks, ei nähtud neid kodanike komiteede tegevuse juures isegi vaatlejatena (11.11.1989 Peakomitee Kelam).

3. septembril moodustati 100. kodanike komitee. Kuid registreerituid oli jätkuvalt kavandatust tunduvalt vähem ja järgmisel päeval toimunud teabepäeval, kus püüti anda informatsiooni liikumise arengu kohta, kõlasid pessimistlikud noodid. M. Laar väitis, et Eesti Kongressi volitused on täpselt nii suured, kui suur hulk kodanikke õnnestub selleks hetkeks registreerida. (RRf2,n1,s14,lk26) T. Velliste täiendas, et ka siis, kui Eesti Kongress esindab vähemust Eesti Vabariigi kodanikkonnast, ei ole ta mõttetu. Siis on ta kodanikkonna algatus, mis teeb teatavaks pürgimused. (RRf2,n1,s14,lk31)

Sündmust ilmestas Rahvarinde eestseisuse liikme Kostel Gerndorfi esinemine. Ta selgitas, et Rahvarinde “sügavam eesmärk on eesti rahvale enesemääramise õiguse andmine. Teine eesmärk on, kui see enesemääramise õigus käes on, ma usun, et me hakkame propageerima täielikku suveräänsust. Aga võibolla ei hakka kah. Me oleme rahvaliikumine, meie hulgas on nii kommuniste kui EMS-i esindajaid ja milline see meie seisukoht tulevasel referendumil on - seda ma ei tea.” (RRf2,n1,s14,lk19) Pärast T. Velliste repliiki “me toetame ülemnõukogu ka”, kahtles K. Gerndorf: “Ma siiski ei saaks öelda, et on võimalik toetada südamest üht ja ka teist. Kodanikuna võib rahvarindelane ennast registreerida ja toetada Eesti Kongressi kokkukutsumist. Palun! Aga see ei saa olla Rahvarinde põhimõtteline poliitika, sest siis me peaksime hakkama ajama seda poliitikat, mida ajab rahvusradikaalide blokk. Kes ajab siis seda poliitikat, mida me siiamaani oleme ajanud.” (RRf2,n1,s14,lk20)

Pessimism osutus siiski ennatlikuks, otsekui vastusena teabepäeval T. Velliste poolt lausutud kõiki liikumisi käesirutusele kutsuvatele sõnadele (RRf2,n1,s14,lk18) algas septembri alguses Rahvarinde algüksuste avalik ületulek kodanike komiteede poolele. Kodanike komiteede liikumine toimis tänu heale strateegiale väga efektiivselt, kuigi sageli märkamatult (isegi asjaosaliste jaoks). Tunginud veebruaris 1989 kiiluna autonomistide ühisrindesse, oli liikumine provotseerinud diskussiooni selle üle, milline tee on edasiminekuks otstarbekam: kas kaubelda N Liidult välja erikord (näiteks isemajandava territooriumi näol), et vedamise puhul jõuda seda hallates tõelise iseseisvuseni, või kujundada Eesti ühiskonnale niisugune sisestruktuur, mis on tunnuslik iseseisvatele riikidele. Rahva poolehoid hakkas aina enam kalduma teise variandi suunas. Väljavõte Keila kihelkonna kodanike komitee koosoleku protokollist nr 5 /12.9.1989/: “5. Arutlus Keila piirkondliku RR tegevusest, kus on esindatud ääretult konservatiivsete inimeste grupp, kes peavad ERSP-d ja EKK-sid lausa endi suurimateks vaenlasteks. Leidsime, et koostöö otsimine on muutunud täiesti kasutuks. Ei ole ka mõtet oma aega raisata vaidlustes nendega. Tarvis on tugevdada Keila Kih. KK ja abikomiteede tegevust ning haarata juurde ISAMAALISELT MÕTLEVAID INIMESI! 6. Siiani veel RR-volinikuna tegutsenud V. Lepp lõpetab tegevuse Rahvarindes, kuna tunneb, et ei mõtle enam RR-likult ja ei ole rahul RR Keila piirkonna eestseisusse koondunud inimestega, kes vaid kasuahnusest mingeid mõttetuid asju ajavad. /---/ Protokollis: V. Lepp” /allkiri: Virve Lepp/ (RR f2,n1,s3,lk75)

Autonomistide atraktiivne vastukontseptsioon Kolmas Vabariik valmis alles septembris, kui ühiskondlikus diskussioonis oli meediatakistustele vaatamata edumaa juba iseseisvuslastel. Kolmanda propagandalaine (eelmised olid aprillis ja juulis) pealöögiks oli E. Savisaare kõne “Määrav on rahva tahe” 16. septembril Eesti Raadios: “Oli Esimene Vabariik, mis sündis 1918. aastal omavalitsusorganite riigiks muutumise läbi, oli Teine Vabariik, mis tekkis kahest üksteisele järgnenud okupatsioonist. Nüüd oleme jõudmas Kolmanda Eesti vabariigi väljakuulutamise lävele. Kui Teine Vabariik tekkis välisjõu toimel, siis kolmas sünnib välise surve nõrgenemise tagajärjel.” E. Savisaare väitel tegi Eesti 16. novembril 1988 esimese sammu Kolmandasse Vabariiki. Sellele järgnes kevadel 1989 N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimiste tulemusena Kolmanda Vabariigi esimese välisdelegatsiooni loomine, viimane, mille koosseisust veerandi moodustasid kolonistid, olevat ühtlasi Eesti riigi ajutine parlament. “Selle ajani, mil me loome pärisparlamendi, näen ma vaid sellel saadikute korpusel õigust vastu võtta murrangulisi otsuseid,” kinnitas E. Savisaar, pakkudes kooskõlas Eesti NSV kodakondsuse nullvariandiga kolonistidele Eesti saatuse määramisel võrdsed õigused Eesti Vabariigi kodanikega. (22.9.1989 Reede)

21. septembril sekundeerisid J. Põllu artikkel “Kolmanda Vabariigi sünd?” ja Tõnu Kõrda artikkel “Kuidas saab teha Eesti NSV kodakondsuse seadust”. J Põld määratles 16. novembril 1988 tekkinud uue riigi staatuse autonoomse osaga N Liidus: “Liidulepingu vastased rõhutavad, et lepingu sõlmimisel me kuuluksime legaalsetel alustel NSVL koosseisu. Jah, kuuluksime küll. Näib, et liidulepingu kartjad ei kujuta ette, et riikidevahelisi lepinguid sõlmitakse enamasti kultuurselt, ilma jõuga ähvardamata, et kõik riikidevahelised lepingud pole analoogsed baasidelepinguga.” Kolmanda Vabariigi väljaarendamiseks ei tarvitsenud tühistada (autori termin “ekstunkimine”) ka 1940. aasta otsuseid ja sellele järgnevat okupatsiooni: “Ekstunkimine on aga rohkem tsiviilõiguses tuntud toiming. Viitkümmend aastat ühiskonnaelu, ladestunud õiguskorda ja kujunenud juriidilisi vahekordi ekstunkida vist ei saa.” J. Põld oli sunnitud siiski möönma, et “kui ei suudeta muutuda efektiivseks võimuks ja kujundada välja riigi atribuute, on riigi väljakuulutamine kas avantüür, farss või luhtunud katse.” (Edasi 21.9.1989) T. Kõrda väitis, et demokratiseerimisprotsessis ei tohi rikkuda inimõigusi ja kodakondsus tuleb anda võimalikult laiale ringile Eesti NSV elanikest (Rahva Hääl 21.9.1989).

Murrangulisim otsus, mille pidanuks langetama Moskvas N Liidu Rahvasaadikute Kongressi töös osalev Eesti NSV saadikute korpus, oli Eesti enesemääramisreferendumi algatamine. See oli üks paljudest eklektilisustest muidu suurejoonelises Kolmanda Vabariigi kontseptsioonis, mis ülemäärase determineerituse tõttu kodanike komiteede liikumisest (kõige vältimine, mis meenutas kodanike komiteesid) jäi positiivse programmi poolest hägusaks.

Kui kodanike komiteede liikumine tugines restitutsiooni printsiibile, võtsid autonomistid kasutusele iseseisvuslaste poolt vabaks jäetud rahvusliku sõltumatuse printsiibi. Sellal kui restitutsionism võimaldas esitada lihtsa skeemi, mille järgi Eesti on end juba määranud, tuleb vaid likvideerida ajalooline ebaõiglus ja N Liidu okupatsiooni varjust ilmub välja taas rahvusvaheliselt tunnustatud riik, viis rahvuslik printsiip (mida käsitati laiendatult, eesti rahvust asendas Eesti territooriumil elav multinatsionaalne “eesti rahvas”) enesemääramise akti juurde. Viimane kuulus vältimatuna riigiloomise mehhanismi, kuid oli pigem tüliks, kasvõi seetõttu, et enesemääramise tulemus oli kontseptsioonis ette antud: Kolmas Vabariik pidi olema N Liidu eristaatuslik liige.

Poliitiliselt mõjuv oleks olnud töötada kodakondsuse küsimuses välja “pehme” vahetee ja teenida seda propageerides kodanike komiteede liikumise arvel plusspunkte, sest sealne formaalse kriteeriumi põhjal kodanikeks ja mittekodanikeks jaotamine (viimaste hulka kuulusid ka II maailmasõja järel Venemaalt immigreerunud eestlased) oli paljude silmis liiga jäik ja ebaõiglane. Ent kontseptsioonis ilmnev korrelatsioon, mille järgi Kolmanda Vabariigi legitiimsus on seda suurem, mida rohkem Eesti pinnal elavatest inimestest saab osaleda referendumil, determineeris, et mõistega “Eesti NSV” kodanik tuli hõlmata võimalikult suur hulk Eesti elanikke. Tulemuseks oli laskumine äärmusse - sõltumata praktilisest otstarbekusest osutus kodakondsuse nullvariant imperatiiviks. See mõttekäik oli aga antikorrelatsioonis eestlaste lootusega vabaneda koloniaalikkest ja aina ebapopulaarsem.

Kolmanda Vabariigi kontseptsiooni nõrgaks kohaks oli ka asjaolu, et Eestis puudus demokraatlikult valitud kogu, millele delegeerida rahvusvaheliselt aktsepteeritavate poliitiliste otsuste langetamine. Kui tunnistada, et see tuleb alles moodustada, oleks asutud Eesti Kongressi teele. N Liidu rahvasaadikutele eelparlamendi funktsiooni andmine oli loogilise variandina mõeldav, ent psühholoogiliselt toimis ohusümbolina Moksva-kesksusest. Järgmisel etapil pidid Eesti NSV kodanikud valima Asutava Kogu. “Asutava Kogu funktsioon on ühekordne - luua riik, välja töötada uus konstitutsioon, määratleda rahva suhe riigivõimuga ning riigi koht suhetes teiste riikidega,” iseloomustas Eesti Kongressi alternatiivorganit E. Savisaar (22.9.1989 Reede).

Kontseptsiooni “suur kujund” Kolmas Vabariik pidi ilmselt toimima niisama sisenduslikult kui eelmisel aastal IME. Eeskujuks oli Prantsusmaal käibiv traditsioon järjestada vabariike. Sealne loetelu koosnes aga vaid iseseisvuseperioodide vabariikidest. Kontseptsiooni kritiseerijad leidsid, et kui numeratsiooni võeti Eesti NSV, pidanuks tegema sama kõigi okupatsioonidega Eesti pinnal. T. Kelam märkis, et “kolmanda valeriigi number on juba selgelt hõivatud: selleks on Hjalmar Mäe Eesti omavalitsus aastatel 1941-1944.” (7.10.1989 Maakonnakomiteede 1. konverents)

Arvatavasti pidasid N Liidu juhtivad analüütikud algusest peale silmas võimalust suurendada Eesti otsustusõigust umbes samasuguse määrani, nagu tal oli tsaari-Venemaa tingimustes (“Balti erikord”). Kolmas Vabariik oli võimukandjate ja rahva lõikumispunkt: järeleandmiste maksimum, samas taotluste miinimum, mille najal võis kehtestada vaherahu. Pinnast seesuguse pooliku lahendusega nõustumiseks püüdis ette valmistada ka 23. augusti Balti ketile järgnenud NLKP KK avaldus “Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”, mis viitas massirepressioonide võimalusele: “Asi on läinud kaugele. Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestuks oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla katastroofilised. Nende eluvõimelisus ise võiks sattuda küsimärgi alla.” (RH 29.8.1989) Ehk nagu väljendus T. Kelam: “Mäng käib aja võitmisele, mäng käib sellele, et meie minetaksime sobiva hetke ja vastased selle võidaksid, suudaksid aega leida, et endid reorganiseerida ja oma süsteemi teoreetiliselt põhjendada. /---/ Meid ähvardab 1940. aasta farsi kordumine, ainult organiseeritumas ja paremini läbiviidud vormis. Selle moraaliga, et me ise annaksime tunnustuse oma püsimisele N Liidu koosseisus, saades vastuseks mingisuguse omariikluse, mis pole selgelt defineeritud, mis pole rahvusvaheliselt tunnustatud ja mille puhul me isegi eestlaste kui rahvuse huvidele ei saa pretendeerida, sest seda omariiklust määravad kõik eestimaalased.” (7.10.1989 Maakonnakomiteede 1. konverents)

1988. aasta lõpu paanikas oleks Eesti vaimustusega hääletatud suveräänseks isemajandavaks Eesti NSV-ks, mis on seotud N Liiduga lepingulisel alusel, ja kõik siinsele pinnale kunagi saabunud inimesed Eesti NSV kodanikeks. Ent tookord lootis Moskva pääseda vähemate järeleandmistega ning vahepeal oli kodanike komiteede liikumine avardanud vabadusperspektiivi ja muutnud psühholoogilist situatsiooni, ilmselt isegi rohkem, kui selle algatajad oskasid ette näha. Meelekindlust lisas ka asjaolu, et vastupidi N Liidu režiimi senisele praktikale ei järgnenud Moskva sõnadele seekord tegusid. E. Savisaare kinnitus, et kui tema ja ta kaaslased “välja ei vea, siis ei vea ka keegi teine. Selle põlvkonna kätte tuleb võim anda nii majanduses kui poliitikas” (Rahva Hääl 4?.10.1989), oli aasta võrra hiljaks jäänud.

Kodanike võimalikult rohkearvulisest registreerimisest (ja selle akti vaimsest mõjust teadvusele) oli ootamatult saanud Eesti kui rahvusriigi eksistentsiaalne küsimus. Septembri lõpuks oli registreeritud ikka veel vaid 331? /palju vähem/ tuhat kodanikku (Hans H. Luik “Kodanike komiteed - kas uus Rahvarinne?” EE proov,22.9.1989). Samuti kummitas võimude vastutöötamise kõrval pidevalt paberi-papi ja trükivõimaluste, sellest johtuvalt ka selgitava materjali ning kodanikukaartide nappus (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee). Mitmes kohas võttis maad arvamus, et Eesti Kongressi äkki ei tulegi ja registreerimistegevus lakkas (RRf2,n1,s14,lk39). Kuid pärast R. Taagepera üleskutset televisioonis näis protsess hakkavat kiirenema (Hans H. Luik “Kodanike komiteed - kas uus Rahvarinne?” EE proov,22.9.1989). Kui Tallinna Komitees, mis valiti 21. septembril, said Tallinna koostöötoimkonna suunamisel esindatud kõik peamised poliitilised jõud ja ühiskondlikud liikumised (esimees Peeter Ello (EMS), aseesimehed Vootele Hansen (EKL), Eve Pärnaste (ERSP) ja Rein Tamme (RR)), ning samalaadne koondumine hakkas toimuma ka maakonnakomiteede koosseisus, võis J. Adams 30. septembril nentida juba võrdlemisi optimistlikult, et “poliitiliselt oleks vaja saavutada, et valima tuleks vähemalt 60-70 % neist, kel on õigus Eesti Vabariigi kodakondsusele. Sellise tulemuse üheks poliitiliseks eelduseks oleks praeguste Rahvarinde-tüüpi kohalike aktivistide täielik ületulek Kongressi organiseerimisele, ka kui osa Rahvarinde juhtkonda ei peaks tulema.” (RRf2,n1,s14,lk37) Kuu, mis algas pessimistlike nootidega ja oli tulvil riigiõiguslikku väitlust, tähistas murrangut: liikumine ei varisenud löökide all kokku, vaid hakkas jõudma Eesti Kongressi reaalse ettevalmistamise järku. See andis võimaluse moodustada 7. oktoobril, kodanike maakonnakomiteede 1. konverentsil, ülemaaline toimkond (koosseisus T. Velliste, Lagle Parek, H. Tillemann, Oleg Bazanov, K. Kama, J. Adams, Eve Pärnaste, Enn Tarto, M. Laar, T. Kelam, Avo Kiir, I. Hallaste), mille ülesandeks oli valmistada ette Peakomitee valimised.

Konverentsil pidas põhimõttelise kõne liikumise sisuliseks liidriks kujunenud T. Kelam, tuues välja autonomistliku tee ohud. Kelam väitis, et keiser on hakanud tundma oma alastiolekut ja “püüab leida õigus¬likke viigilehti, et oma edasipüsimisele seaduslikku ilmet anda. Sääraste viigilehtede hulka kuuluvad jalge alla tallatud Eesti Vabariigilt suvaliselt laenatud mõisted nagu “parlament”, “president”, “parlamentaarne tee” ja viimase avastusena ka “rii¬gisekretär”. /---/ Kui meile pidevalt räägitakse, et tegemist on Eesti parlamendiga ja parlamentaarse teega, siis tõe¬poolest rahva teadvuses lõpuks kinnistubki, et see on ainuke või¬malik tee, kõik teised teed on teadagi ohtlikud ja ekstremistli¬kud. Kuid taolise idee raamides on juba võimalik läbi viia ENSV kodakondsust ja kõike muud, mida soovitakse.” Ülemnõukogu tee kriitika kõrval tõi T. Kelam esile ka restitutsionismi põhimõttelise eelise autonomismi ees: “Kui me ise peame ennast au¬tonoomseks provintsiks, siis ei saa me nuriseda, et meile hei¬detakse ette separatismi ja vähemuste diskrimineerimist. Kui me käsitame endid rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusriigina, õigus¬likult eksisteeriva riigina, siis saame me kõnelda täie õigusega okupatsioonivägede väljaviimise vajadusest ja ebaseaduslikult maale tulnud immigrantidest, kellel ei saa olla samu õigusi kui põliselanikkonnal - Eesti Vabariigi kodanikel.”

Konverentsi deklaratsioonis toonitati, et vastutustundetult käituvad isikud, kes “eesti rahva nimel” püüavad veenda maailma avalikkust, et meie nõudmised piirduvad suurema autonoomiaga NSV Liidu koosseisus, sest minetavad meie peamise trumbi N Liidu “liberaalse” taktika vastu, lääneriikide mittetunnustamispoliitika, mille tõttu kehtib Eesti pinnal jätkuvasti rahvusvahelise õiguse põhimõte, et niikaua, kuni maal viibivad okupatsiooniväed, mis kuuluvad va¬limiste või referendumi tulemustest huvitatud võimule, ei ole valimised vabad ega rahvahääletus kehtiv. Eesti NSV kodakondsuse kehtestamine “annaks rahvusvahelisele üld¬susele võimaluse käsitada de jure tänini eksisteeriva Eesti Vaba¬riigi kodanikke Nõukogude Liidu vabatahtlike alamatena, luues mulje, nagu oleks eesti rahvas leppinud kuulumisega Nõukogude Liitu.”

Kriitikast hoolimata võttis Rahvarinne 8. oktoobril vastu valimisplatvormi (10.12.1989 kohalikeks valimisteks?), kus määratleti Eesti staatus kui “suveräänsus” ja kavandati sihina “järkjärguline üleminek N Liidu suveräänse liiduvabariigi staatusest N Liidu suhtes iseseisvaks liitlasriigiks, kaugema sihiga saada iseseisvaks riigiks demilitariseeritud neutraalses Baltoskandias.” (NH 17.10.1989) Platvormi sisu oli laveeriv. Kodanike komiteede ideoloogiast pärines poolehoid Eesti NSV mittetunnustamispoliitikale, samuti nõue kehtestada iseseisev, Tartu rahule tuginev Eesti Vabariik. Samal ajal ei tunnistatud Eesti Vabariigi kontinuiteedi jätkumist, sest kavatseti muuta Eesti NSV Ülemnõukogu iseseisva Eesti parlamendiks ja korraldada referendum kõigi elanike osavõtul. Jätkus ka liidulepingu propageerimine, küll uue nime “riigileping” all. (“Rahvarinne läheneb kodanike komiteede liikumisele, aga...” EE 6,3.11.1989 Haug?) (Tunnustati küll Eesti Kongressi ideed(?), ent taas sooviti Asutava Kogu moodustamist.) Selgitusartiklis ajalehele “Eesti Ekspress” põhjendas Rahvarinde eestseisuse liige Mati Hint juriidiliselt vastuolulist platvormi pragmaatilise väitega, et “me peame suutma Moskvale selgeks teha oma iseseisvuspüüete seaduslikkuse ja selleks on kõige rohkem lootust, kui kasutame Moskva silmis legitiimseid riigivõimu- ja seadusandlikke organeid, eelkõige Ülemnõukogu.” (Mati Hint, “Miks ma pole end veel registreerinud Eesti kodanike komitees?” EE 4,20.10.1989)

Kui kontaktid iseseisvuslastega sundisid Rahvarinnet revideerima oma seisukohti, avaldas võitlus Rahvarinde pärast paratamatult mõju ka kodanike komiteede liikumisele. Kui seni sammuti üksi ja püstipäi oma Kolgata-teed, siis “suure slämmi” võimalus seadis iseseisvuslaste juhid valiku ette: kas püsida jätkuvalt moraaliapostlite liinil, riskides jääda marginaalseks, või teha järeleandmisi “saulustele”, riskides libastuda olupoliitikasse. Dilemma sai sõnastada ka moraaliküsimusena: kas tuhandete aateliste registreerijate vabatahtliku abi najal rajatud liikumine kuulus neile endile või tohtis töövilja anda ka teiste, vähemaateliste käsutusse? Ehk, kas moraalsele alusele rajatud liikumine kannatab välja moraalse kõikumise?

Oktoobris 1989 toimus iseseisvuslaste taktikas pööre. Kui kodanike komiteede algatus töötati välja saladuskatte all ja ka AST tegutses dissidentliku suletuse õhkkonnas, jättes oma ligi kolmekümnest koosolekust jäljena maha vaid paar juhendit, selgitust ja vastulauset (paljudest koosolekutest puuduvad isegi protokollid), andis mõned intervjuud ja korraldas kolm pressikonverentsi, siis ülemaaline toimkond otsustas 13. oktoobril kandepinda resoluutselt laiendada. Võimalikke Peakomitee liikmeid kaaludes leiti, et sinna peaks kuuluma kolm inimrühma: haritlased, reaalsed töötegijad ja provintslased. Kuigi pianist Vardo Rumessen tõstatas juba AST-i 25. juuli koosolekul teema, et “Peakomitee peaks olema võimalikult laial alusel” (AST 25.7.1989), olid just rahvusliku meelsusega haritlased seni suuresti kasutamata potentsiaal, seda ilmselt nende vaadete kõikuvuse pärast. Konkreetselt olid arutluse all Arvo Valton, Olev Remsu, Jüri Luik, Toomas Frey, Sirje Endre ja Sulev Vahtre. (RRf2,n1,s8,lk?)

Teine samm massilisuse suurendamiseks oli otsus püüda kaasata Peakomiteesse kõik koostöötoimkondades osalevad liikumised, eriti Rahvarinne, kuigi J. Adams prognoosis, et “enne veebruari Rahvarinde juhtkond meiega ühe laua taha ei istu, sest loodab uue ülemnõukogu peale.” (RRf2,n1,s8,lk?) See tähendas sisemist nõusolekut sellega, et senist pedantsuseni puhast juriidilist liini, mida kriitikud naeruvääristasid väitega, et reaalsus ei pidavat kunagi kattuma õigusega, võivad edaspidi hakata mõjutama poliitilised kompromissid. Teisisõnu andis ülemaaline toimkond tulevase Eesti Kongressi tegevuse ja otsused vabaks, seades need sõltuvusse kongressis esindatud jõudude vahekorrast ja poliitilisest vilumusest - nii nagu idee järgi pidigi olema. Ilmselt usuti, et valimised, mis korraldatakse iseseisvuslaste reeglite põhjal, annavad neile igal juhul soodsa tulemuse, ning tänu algatajate poolt maha pandud rööbastele püsib ka “kogu rahva esinduskogu” iseseisvuse taastamise rajal.

Suunamuutus oli seda lihtsam, et seda sai põhjendada vastutustundega: kaine ja ettevaatlik eesti rahvas oli lühikese aja jooksul rajamas kampaania vormis juba teist massiliikumist (esimene oli Rahvarinne) ning tema lootusi ei tohtinud petta. Aga tulemus sai olla efektiivne vaid siis, kui Eesti Kongress esindab kogu rahvast. Võimalikuks osutus see siiski vaid tänu sellele, et Eesti Kongressi vältimatu eeldus, kodanike registri moodustamine - tuim tehniline töö, mille ideoloogid abiliste õlgadele ladusid ja mida koordineeris Olev Sild, kodu seinte vahele aheldatud liikumisinvaliid, kes toimis justkui teabekeskus, hoides telefonitsi sidet kõigi komiteede vahel, jagades ja võttes vastu registreerimislehti ja pidades nende arvestust (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee) - toimis juba piisavalt ladusalt, et vajaduse korral võis leida tõrkuvatele registreerijatele asendajaid.

Juba 16. oktoobril laekus Mererajooni Rahvarindelt avaldus, milles sisaldus ettepanekuna “piirkondlike koostöötoimkondade kaudu ülemaalise koalitsiooni loomine ühise eesmärgi nimel.” (17.10.1989 Tallinna Komitee pöördumine ÜT-le) Sellest ajendatuna lükkas ülemaaline toimkond Peakomitee valimise 28. oktoobrilt edasi 11. novembrile, et saada lisaaega kahtleval seisukohal asuvate poliitiliste jõudude keelitamiseks.

Ülemaalise toimkonna koostöövalmidus muutis Rahvarinde liidrite jaoks päevpäevalt aina keerulisemaks leida põhjendusi Eesti Kongressi algatuse ignoreerimiseks. Veel kuu aega varem võis K. Gerndorf hüüda: “Mõtelge, miks ei ole mina ning Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Lembit Koik, Mati Hint ja Heinz Valk registreerunud EV kodanikeks!” (EE 1,29.9.1989) ning vastata: “Mina ei saa enne Kodanike Komiteedesse registreeruda, kui ma jumala eest ei tea, mida ta teeb. Andke andeks! Kui see programm on selline, kui ma tunnistan seda. Jumala eest ma astun. Astuvad kõik. Astub ka Eestseisus muuseas.” (RRf2,n1,s14,lk27) Vahepeal olid liikumised sedavõrd tihedalt informatsiooni vahetanud, et see argument langes ära. Vastuseisu järgmine faas keskendus saadud informatsiooni mittemeelepärasusele ja sisaldas varjatud survet kursimuutuseks. Tüüpiline oli M. Hindi seisukoht artiklis “Miks ma pole end veel registreerinud Eesti kodanike komitees?”, et “praegu hoitakse osa inimesi sellest liikumisest eemal just ideoloogilise jäikuse abil. See jäikus ei ole vastuvõetav nendele Eesti poliitikas osalejatele, kelle mõttelaad on pigem eurokommunistlik või liberaal-sotsiaaldemokraatlik-tsentristlik. Viimased on valiku ees, kas ühineda liikumisega ja püüda seda seestpoolt modifitseerida või jääda väljapoole ja loota mõistlikule koostööle teistsugustest arusaamadest juhitud liikumisega.” (EE 4,20.10.1989)

Kui M. Hindi meelest oli koostöö eelduseks kodanike komiteede liikumise paindumine Rahvarindele sobivasse kesta, siis Rahvarinde ajaleht “Vaba Maa” heitis jäikust ette omaenese juhtkonnale, väites, et kui kõrgemal pool saadaks lahti krambist ning ilmutataks dialoogi ja koostöö soovi kodanike komiteede liikumisega, võiks sellest kujuneda mitte konkurentsi-, vaid koostööliikumine. Juhtkonnale heideti ette ka rahvusliku lõhe soodustamist ning mõnede rahvakihtide legaalse väljundi takistamist.

Kodanike komiteede liikumise tugevuseks (näiteks võrreldes Rahvarindega) oli ka kodu- ja väliseesti silla ehitamine. Eesti Kongressi ettevalmistamine oli esimene aktsioon, mis võimaldas tõmmata pagulaseestlased Eesti vabadusliikumisse mitte sponsorite ja pealtvaatajatena, vaid otseste osalejatena. T. Velliste, M. Laar, I. Hallaste, T. Kelam ja H. Sarv käisid Eesti Kongressi ideed selgitamas vabas maailmas, misjärel moodustati komiteed Pariisis, Stockholmis, Lundis, lisaks Rootsis kaks abikomiteed. Lääne-emigratsioonis viibivate Eesti Vabariigi kodanike registreerimist koordineeris Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Moskvas rajas komitee sealne Eesti selts, Riias jõuti komitee moodustamiseni Peakomitee valimise päeval, 11. novembril. (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee)

Peakomitee valimised toimusid hetkel, mil liikumise struktuur oli üldjoontes valmis: kihelkondades ja linnades oli loodud sada neliteist kodanike komiteed ja ligi nelikümmend abikomiteed, samuti kõigis maakondades (aga ka Tallinnas, Tartus ja Hiiumaal) maakondlikud komiteed, kokku neliteist. Kuid kodanikke ja kodakondsuse taotlejaid oli registreeritud alles 320 tuhat (neist kodakondsuse taotlejaid 12 tuhat) ning kakskümmend kolm kihelkonnakomiteed oli ikka veel moodustamata, seejuures ei olnud kümnes kihelkonnas registreerimist veel üldse alustatud. (Pärnaste 11.11.1989 Peakomitee)

Ametiühingute Maja saalis 11. novembril toimunud maakonnakomiteede koosolekul valiti otsesel hääletusel kolmkümmend Peakomitee liiget, ülejäänud kakskümmend viis liiget delegeeriti väliseestlaste ja maakonnakomiteede poolt. Ülemaalises toimkonnas kokku lepitud suund liikumise avatusele ilmnes koosoleku käigus väga jõuliselt. Rõhutatud tähelepanu haritlaste kaasamisele väljendus ERSP liidri Lagle Pareki žestis, kes taandas oma kandidatuuri kirjandusteadlase Peeter Oleski ja ajaloolase S. Vahtre kasuks (EE 8,17.11.1989). T. Kelami poliitiline peaettekanne oli üleni kantud koostöötahtest. Loobunud senisest kriitilisest toonist, väitis ta, et “hea tahte puhul Eesti rahvuslike liikumiste vahel tegelikult ei näi olevat ületamatuid takistusi, mis ei lubaks leida ühist keelt või vähemalt rollide jaotust kõiges põhilises - juhul, kui me rajame oma taotlused Eesti Vabariigi järjepidevuse alusele, kui me tahame taastada ehtsat Eesti Vabariiki ja tegutseme selle juures eetilistel alustel. /---/ Mida erinevamad jõud on meil Peakomitees esindatud ja võtavad osa Eesti Kongressi ettevalmistamisest, seda suuremat autoriteeti saab omada ka too kongress ja seda edukamaks see liikumine võib kujuneda.” (11.11.1989 Peakomitee)

Positiivse hõlvamise taktika viis selleni, et Rahvarinde juhtkonna vastuseisust hoolimata arenes “kolmikliit” ka üle-eestiliselt neljaliikmeliseks koalitsiooniks. Peakomitee esimeheks valiti T. Kelam (ERSP), aseesimeesteks T. Velliste (EMS), I. Hallaste (EKL) ja R. Tamme (RR). Väljendades rahulolu niisuguse tulemusega, märkis T. Kelam, et vastavalt Peakomitee valimisi ette valmistanud toimkonna tahtele saavutati “süntees kohalikust algatusest ja teovõimest ning sellele demokraatlike valimiste teel lisatavast intellektuaalsest potentsiaalist ja tehnilisest teovõimsusest” (Kelam 11.11.1989 Peakomitee; Kultuur ja Elu 1,1990). Resultatiivsust silmas pidades oli kompromissivalmidus kahtlemata õigustatud, sest - nagu on meenutanud Tallinna komitee esimees P. Ello - “pärast Peakomitee moodustamist novembris ning tänu läbimurdele ajakirjanduses olukord muutus. Inimesed hakkasid arutlema: kui trükitakse, siis järelikult pole keelatud” (“Eesti Kongress 1”,1990).

Moraalseks võiduks kodanike komiteede liikumisele ja toeks propagandale inimeste hulgas kujunes ka 12. novembri Eesti NSV Ülemnõukogu otsus “Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta”: “Tunnistada Riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli otsus “Deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu” õigustühiseks, kuna see ei olnud eesti rahva vaba tahteavaldus” (RH 14.11.1989).

Oma esimesel koosolekul 18. novembril distantseeris Peakomitee end süüdistusest, nagu oleks tegemist poliitilise koguga ja kinnitas, et “Peakomitee ei pea kõlbeliselt ega õiguslikult võimalikuks langetada poliitilisi otsuseid Eesti Kongressi kokkukutsumise taotlejate nimel. Eesti Kongress langetab oma otsused ise.” (RRf2,n1,s9,lk3) Ent deklareeritu oli vaid poolik tõde. Poliitikast kõneldi, ja isegi palju. Eriti tõusis päevakorrale Eesti NSV Ülemnõukogu valimistesse suhtumise taktika. Juba 19. oktoobri ülemaalise toimkonna istungil oli H. Tillemann väitnud, et “Eesti Kongress peab välja töötama platvormi, millega minna Ülemnõukogu valimistele.” (RRf2,n1,s8,lk5) 26.-27. novembril Kuivajõel peetud Peakomitee väljasõiduistungil arutles I. Hallaste: “Parim variant on tugev ja isamaaline ülemnõukogu. Tugev roosa või punane on halvim variant. Nõrk ja punane on vaenulik meie suhtes, Eesti Kongress tuleb viimasel juhul viia alternatiivse võimu tasemele. Esimese variandi saavutamiseks tuleks kasutada ära 10. detsember (valimiste päev) ja jõulud - massiliseks registreerimiseks. Eesti Kongressi valimised läbi viia 23.-24. veebruaril 1990. Saadikud peaksid kandideerima ühise nimekirjana ülemnõukokku, mitte killustada neid ühiskondlike liikumiste vahel.” (RRf2,n1,s9,12) 3. detsembri koosolekul jõuti ühisele järeldusele, et oluline on saavutada, et ülemnõukogu uues koosseisus oleksid ülekaalus iseseisvad, nõukogude taagast rikkumata poliitikud. Kommunistide vastasrinnana kujutleti Rahvarinnet, Töökollektiivide Liitu ja kodanike komiteede liikumist (RRf2,n1,s10,5) Seega oli Peakomitee tegevus lisaks põhiülesandele, Eesti Kongressi ettevalmistamistööle, suunatud niisuguse poliitilise olukorra kujundamisele, kus Eesti Kongress on iseseisvuslaste kants (selles isegi ei kaheldud), ent ka Eesti NSV Ülemnõukogus on iseseisvuslastel ülekaal ja viimane täidab kolonistide osalusest hoolimata Eesti Kongressi tahet.

Püüdes tagada iseseisvuslastele piisavat ülekaalu Eesti Kongressis, paisutati selle koosseis võimalikult suureks, et autonomistidest prominendid (kui nad peaksid kandideerima) jääksid tunduvasse vähemusse riiklusaatest kannustatud lihtsate registreerijate ees, kes olid teinud aimamatult valimiskampaaniat, sest iga potentsiaalne valija oli isiklikult kokku puutunud vähemalt ühega neist. Kui 23.-24. novembril sai 16:6 ülekaalu 350-liikmelise kogu projekt (RRf2,n1,s9,16), siis 16. detsembril hääletati uuesti ja häältega 27:3 eelistati juba 500-liikmelist Eesti Kongressi (RRf2,n1,s9,31). Samal eesmärgil kahandati valimistest osavõtjate vanuse alampiir maailma praktikas haruldase kuueteistkümne eluaastani (RRf2,n1,s9,lk?20), sest noored olid ülekaalukalt iseseisvusmeelsed. Eeskujuks oli ERSP, kus kuusteist aastat oli liikmete vanuse alampiiriks, viimasesse jõudis see omakorda Läti Rahvusliku Sõltumatuse Liikumisest (Niitsoo1999).

Peakomitee moodustas Eesti Kongressi ettevalmistamiseks kümme toimkonda. Teiste seas loodi ka teabe- ja kihutustöö toimkond, mille juhiks määrati KGB-taustaga televisiooniajakirjanik Enn Leisson (RRf2,n1,s9,lk3), kes esindas ideed kutsuda Eesti Kongress kokku segasel ajal “pärast ülemnõukogu valimist ja enne kokkukutsumist.” (RRf2,n1,s9,lk14) Paraku see strateegilise tähtsusega toimkond tööle ei hakanud. Nii näiteks olid Peakomitee poolt 6. detsembril vastuvõetud materjalid ajakirjanduses avaldamata veel kuu aega hiljem (RRf2,n1,s11,lk4). 4. jaanuaril 1990 tõdeti, et E. Leissoni töö on tekitanud küsimusi (RRf2,n1,s11,lk2). Pärast seda, kui 13. jaanuaril vahetas Peakomitee teabetoimkonna esimehe kohal E. Leissoni kultuuriajakirja “Looming” ajakirjaniku Toomas Haugiga (RRf2,n1,s11,lk4), ilmnes, et mingit infosulgu (mida tõrjutusega harjunud iseseisvuslased pidasid loomulikuks) kirjutavas pressis enam ei ole ning said võimalikuks ka kodanike komiteede liikumist kajastavad uudisminutid Eesti Raadios. Ent vahepeal oli möödunud terve kuu, mille vältel ajakirjandus propageeris võimalikult soodsaid koostööaluseid välja töötava Rahvarinde nõudmisi ja ettekirjutusi. Esimesena esitas oma tingimused 6. detsembril ajalehes “Edasi” Tartu Rahvarinne, soovides muutusi kodanike registreerimise korras ning vaidlustades selle, kes on hääleõiguslikud.

16-17(?). detsembril toimus Rahvarinde volikogu istung, kus realiikmete surve ametlikuks ühinemiseks kodanike komiteede liikumisega kasvas sedavõrd suureks, et E. Savisaare eesistumisel nokitseti kõikvõimalike pisiasjade kallal, et mitte võtta arutlusele Eesti Kongressi (RRf2,n1,s10,19). R. Tamme hinnangul “üks osa Rahvarinde volikogu liikmetest orienteerus juba märtsis kodanike komiteede poole. Aprillis toimus positiivne nihe, edaspidi tuleb igal volikogu istungil välja Rahvarinde liikmete aina parem suhtumine Eesti Kongressi. Eestseisuse olukord on muutunud selles küsimuses üha halvemaks.” (RRf2,n1,s10,5)

Kodanike komiteede liikumist toetas kaudselt seegi, et 17. detsembril loodi ka Lätis Peakomitee, mis hakkas ette valmistama Läti Kongressi valimisi. Seal oli selleks ajaks registreeritud üle 700 tuhande kodaniku. Nii nagu Eestis, oli ka Läti Rahvarinde juhtkond liikumise suhtes kriitiline, ent piirkondades avaldus lihtliikmete tugevnev poolehoid. (EE 1,12.1.1990)

Neil päevil ületati Eestis maagiline poole miljoni registreeritud kodaniku piir, mis tähendas seda, et alguses utoopilisena tundunud aktsioon on jõudnud vähemalt formaalselt sihile ja selle edasine pidurdamine mõttetu. 26. detsembril toimunud Rahvarinde volikogu ja piirkondlike eestseisuste ühiskoosolekul tuli lõpuks kauaoodatud seisukohavõtt, “et Eesti Kongress saab ja peab kaasa aitama Eesti riikliku iseseisvuse taastamisele.” Peakomiteesse kuuluvad rahvarindelased volitati esindama selles Rahvarinnet. (Vaba Maa 1,1990) E. Savisaar oleks meelsasti ka siis veel ei öelnud, et päästa Kolmanda Vabariigi kontseptsiooni. “Savisaar hiljem mitu korda lausa kahetses, et see otsus tehti,” on hiljem meenutanud tema lähim võitluskaaslane M. Lauristin (Laar1996,599).

Sellega oli Eesti Kongressi kokkukutsumisele avatud roheline tee. Kodanike komiteede liikumine oli järkjärguliselt, omariikluseteadvuse evolutsiooni kaudu taastamas Eesti Vabariiki. Veel detsembriski leidus lihtinimesi, kes kartsid end registreerida kodanikuks. “Mul oli tegemist mitmete vanaprouadega, kes mõtlesid, et võivad seetõttu jääda ilma sidemetest välismaal elavate sugulastega,” on meenutanud P. Ello (“Eesti Kongress 1”,1990). Kuid koondades suured rahvahulgad loosungite alla, mida seni propageerisid üksikud vabadusvõitlejad-dissidendid, lõi liikumine julgustava küünarnukitunde ja andis rahvale usu, et iseseisvus on võimalik. Sõltumatu ajakirjanduse lipulaev “Eesti Ekspress” saatis 1989. aasta ära pealdisega: “Euroopa poliitika aastal 1990 on eestlaste jaoks loterii, mille peavõiduks Eesti Vabariik. Kas mängime peavõidule?” (EE 14,29.12.1989)

Liikumise elujõud oli juba sedavõrd suur, et vanker veeres edasi ka ilma Eesti vabadusvõitluse juhtfiguuriks kujunenud T. Kelamita, kes oli suutnud absoluutsest madalseisust alustades üle mängida kõik politikaanid ja sundinud isegi jonnakaima neist, E. Savisaare tunnistama lüüasaamist. T. Kelam siirdus kaheks kuuks Austraaliasse ja USA-sse (RRf2,n1,s11,lk1), tutvus oma tulevase naise Mari-Ann Rikkeniga ning võttis ka edaspidi Peakomitee istungitest osa sporaadiliselt. Kõigil koosolekutel viibisid Ilmar Palias, Eve Pärnaste, R. Tamme ja H. Tillemann, kelle najal lasus organiseerimistöö raskus.

Samas olid liikumisele edu toonud sammud selle sisse programmeerinud ka vastuolu. Kui lätlased jäid lõpuni moraalsele alusele ega andnud kommunistliku partei liikmeile Peakomiteesse kandideerimise õigust (piirkondlike üksuste kohta see keeld ei kehtinud) (EE 1,12.1.1990), siis leidus ka Eestis küllaldaselt printsipiaalse positsiooni pooldajaid. Tüüpiline kriitika sisaldus A. Üpruse, ühe liikumise väljakuulutaja iseloomustuses, et “kommunistide vastuseisu ja infoblokaadi pidasin normaalseks. Palju ärevam on, et praegu, kui idee on muutunud isearenevaks, liituvad sellega ka paljud kommunistid ja ekskommunistid - nende kaasatulek ei tähenda tingimata toetust. Psüühilised iseärasused ja maailmavaade, mille on andnud aastad kommunistlikus parteis, ei kao, kui nad hakkavad kuuluma teistsugustesse organisatsioonidesse.” (“Eesti Kongress 1”,1990)

Osaliselt andis skeptiliseks suhtumiseks “laiapõhjalisse koalitsiooni” ja “rahvusühtsusse” alust ka Peakomitee heitlik pinnasondeerimine kõigi vähegi vastuvõetavate liikumiste juures. Näiteks teavitas T. Velliste detsembri alguses Peakomiteed, et tema poolt Töökollektiivide Liidu (Rahvarinde algatusel moodustatud tootmisettevõtete juhte koondav organisatsioon) esimehe Ülo Nugisega peetud konsultatsiooni “tulemused ületasid ootusi. Nägemused on väga lähedased. Maksimaalne poliitiline toetus ja tehniline ja majanduslik abi. 5. detsembril teeb härra Nugis kõik võimaliku, et rahakotid avaneksid Eesti Kongressi jaoks.” (RRf2,n1,s10,4). Tegelikkus kujunes veidi teistsuguseks. Materiaalne abi jäi saamata. Aasta lõpul asus TKL propageerima omapärast ideed kutsuda kokku 10. detsembril 1989 valitud kohalike omavalitsusorganite saadikute üldkogu, et võtta vastu otsus Eesti riikliku staatuse kohta. Ü. Nugise meelest sai seal vaagida kolme võimalust: kas Eesti astub N Liidu föderatsiooni või loob N Liiduga konföderatiivsed (lepingulised) suhted või jääb iseseisvaks. Ü. Nugist isiklikult kannustas ambitsioon tõestada, et isegi nõukogude võimu kandjad soovivad iseseisvat Eestit. Ta solidariseerus T. Kelamiga, et kevadel 1990 saab Eesti iseseisvaks. (EE 1,12.1.1990)

Järgnevalt oodati vabadusvõitluse kvalitatiivset hüpet Eesti Kongressiks. 6. jaanuaril määras kodanike maakonnakomiteede konverents selle esimese istungi toimumisajaks 11.-12. märtsi 1990 ja võttis vastu valimiseeskirja. Eesti Kongressi delegaatide arvuks kinnitati 499 (Eesti alalt 464, lisaks 7% kohti väliseestlastele), valimiste Keskkomisjoni esimeheks valiti arhitekt, Tallinna Ehitus-Mehhaanika Tehnikumi direktor Arvi Altmäe.

Kuigi Eesti NSV Ülemnõukogus nähti eelkõige murduva süsteemi kuivanud ja purukspraksatavat haru, luges konverentsi “Pöördumine” üles ka mõned ülemnõukogu-tee ohud. Kui Eesti NSV legaliseerimine “õnnestuks, siis sõltuksid edasised sammud “tegeliku iseseisvuse” suunas Moskva keskvõimust. Neid võidakse “parlamen¬taarsel teel” (so NSVL rahvasaadikute kongressi otsusel) takis¬tada, rakendades vajadusel sunniabinõusidki. NSV Liidust välja¬astumise taotlus tähendaks sel juhul separatismi, mida maailma avalikkus enamasti ei toeta. Ebaseaduslike immigrantide õigus¬lik võrdsustamine E.V. kodanikega tooks kaasa kolonisatsiooni põlis¬tamise. Eestil kui rahvusriigil oleks lõpp ja eesti rahvas määra¬tud hääbumisele.” (EMS Sõnumid 1-2, 1990; 6.1.1990 Maakonnakomiteede konverentsi pöördumine?)

Pöördumises esitati ka kodanike komiteede liikumise ettekujutus Eesti Kongressi funktsioonist. “Eesti Kongress on Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu. Eesti Kongress pole veel Eesti Vabariigi parlament. Kuid tal on moraalne ja juriidiline õigus deklareerida maailma avalikkusele Eesti Vabariigi kodanike seaduslikku tahet ning al¬gatada läbirääkimisi tingimuste loomiseks, mis võimaldaksid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise Eesti Vabariigi õigusliku järje¬pidevuse ja Tartu rahu¬lepingu alusel. Eesti Kongressil on õigus nõuda ENSV Ülemnõukogult nimetatud tingimuste tagamist ning tõ¬kestada anneksiooni seadustamise katsed kõigi rahumeelsete po¬lii¬tiliste ja diplomaa¬tiliste vahenditega.” (EMS Sõnumid 1-2, 1990)

Et vältida argumentatsiooni kandumist riikluse-eelse enesemääramisõiguse pinnale, püüdis kodanike komiteede liikumise ideoloogia maksimaalselt vältida rahvusküsimuse käsitlemist. Sellegipoolest kerkisid vastaspoole kriitikas sageli üles süüdistused rahvuskesksuses ja koguni natsionalismi õhutamises. Pöördumises fikseeriti konkreetsed restitutsioonist lähtuvad seisukohad. “Me ei õhuta rahvuslikku vaenu, me ei ahista ühtki rahvust ega kavatse kedagi vägivaldselt Eestist välja saata. Oleme seisu¬kohal, et need Eesti elanikud, kes ei taotle E.V. kodakondsust, võivad soovi korral saada iseseisvas Eesti Vabariigis elamisloa. Kuid nõustugem - Eesti riikluse üle otsustamine on ainuüksi Eesti Vabariigi kodanike õigus.” Eraldi pöörduti kodakondsuse taotlejate poole: “Eesti Kongress ei saa Teile anda koda¬kondsust ja sellest tulenevalt otsustava hääle õigust, kuna seda teeb Eesti Vabariigi seaduslik võimuorgan. Kuid Teie saadikute osavõtt Eesti Kongres¬sist aitaks kaasa sõbralikule üksteisemõist¬misele ning kiirendaks päeva saabumist, mil saate Eesti Vabariigi kodanikeks.” (EMS Sõnumid 1-2, 1990)

10. jaanuaril toimunud kahetunnises teledebatis said kodanike komiteede esindajad esmakordselt võimaluse propageerida oma ideid suure vaatajaskonna ees. Nende selgete ja lihtsalt mõistetavate argumentide ees osutusid oponentide vastuväited jõuetuks. Pärast raadiosaadet, kus esinesid J. Adams ja R. Tamme, andis Eesti Raadio peadirektor, endine EKP KK sektorijuhataja Peeter Sookruus nõusoleku regulaarseks kaks kuni kolm korda nädalas toimuvaks kümneminutiliseks Eesti Kongressi ettevalmistusi kajastavaks propagandasaateks (RRf2,n1,s11,lk4). “Maaleht” ja “Noorte Hääl” lubasid avaldada Peakomitee pöördumise (6.12?) (RRf2,n1,s11,lk21).

Kuigi režiim avaldas märke tema jalgealust põletava, okupatsioonivastase Eesti Kongressi ettevalmistuste otsese takistamise lõpetamisest, leiti Peakomitee 13. jaanuari koosolekul siiski, et läbimurdenädalat massimeediasse ei tohi võtta võiduna, see on alles algus (RRf2,n1,s11,lk21). Nädal hiljem tuligi tõdeda, et ülalnimetatud väljaanded, ent ka muu keskpress ignoreerib endistviisi liikumise dokumente. Positiivse muutusena märgiti, et küll aga olid neid avaldama asunud rajoonilehed. (RRf2,n1,s11,lk51) Režiimi julgeolekuorgani KGB vaateid toimuvale ja võitlustaktikat peegeldab teledebati järel Peakomiteele saadetud Villu Rooda kiri. (MRP-AEG asutajaliige ja hilisem Rahvarinde aktivist V. Rooda paljastati kevadel 1990 KGB agendina; L. Pareki meenutus dissidendiperioodi ajast: “Ja muidugi oli ka üks kanal, mis viis läände, Rootsi ja ka Julgeolekusse. See oli see Villu Rooda kanal.” (Laar1996,250))

“Tunnistan, et olin “kodanike komiteede” algpäevil ülimalt umbusklik nende vastu. Ma tundsin hästi algatusparteide poliitilist joont ja juhtivaid isiksusi, ning mul oli enam kui rohkesti alust arvata, et tegu on uuesti Rahva nime kasutamise ja teda esindada püüdmisega sekti, mitte rahva huvides. Täielikult see kartus pole hajunud senini, ja seda on süvendanud EMKS, ERSP, EKL liidrite ülimalt sõjakad esinemised kodu ja välismaal, nende esinemistes esinev otsene ebakompedentsus ja ebatõde. ERSP, EMKS, EKL üsnagi bolševismi maineline vastaste materdamine nende kontrolli all olevas “Eesti Ekspressis” kus materjalid sarnanevad täielikult KGB literaatide omaaegsete “mahategemis” artiklitega jne. Täielik Farss oli “kodanike komiteede” linna ja maakonna komiteede valimine (mul on andmeid 7 linna ja 9 maakonnakomitee kohta) kus kümneid tuhandeid registreerituid esindas 30-90 inimeseni koosolekul millest enamus olid ERSP, EMKS, EKL funktsionäärid ja liikmed, seega on ka Farss kogu Peakomitee valimised ja tema esindus. /---/ Olen täielikult informeeritud sellest, et võimud KGB aparaadi kaasabil jälgivad hoolega toimuvaid protsesse, ning kavatsevad panna valimiste tulemused kahtluse alla. Peamised tugipunktid saavad neil olema esindatus ja mandaat. Palun eriti hoolega vaagida viimast, sest kavas on tõendada, et rahvas ei andnud ühe või teise otsuse tegemiseks kongressile mandaati nagu 1940a.” (RRf2,n1,s18,lk15-17)

Olukorras, mil rahva toetus oli sedavõrd selgelt kaldunud iseseisvuslaste poolele, et Eesti Kongressi toimumist vältida oli võimatu, tegid võimud neljanda katse pakkuda omapoolset positiivset programmi, et sellele populaarsust nõutades tumestada Eesti Kongressi ettevalmistusi. Rahvarinde abstraktsest Kolmanda Vabariigi kontseptsioonist paremini sobis selleks Ü. Nugise aktsioon panna kohalikud rahvasaadikud 2. veebruaril, Eesti Vabariigile juriidiliselt aluse pannud Tartu rahu 70. aastapäeval, deklareerima iseseisvust. See oli kolmas tee, mis ei mahtunud kummassegi 1989. aasta vältel diskuteeritud skeemi. Otsustajaiks olid küll nõukogude struktuurid, kuid samas ei olnud tegemist õigusliku järjepidevuse printsiibi eiramisega (ei olnud kavas väljaastumist N Liidust ega Eesti NSV seadustamist), reservatsioonidega võttes seda pigem jaatati: algatuses sisaldus perspektiiv, et mõnel järgneval saadikute kokkyusaamisel tunnistab nõukogude võim end laialisaadetuks, kapituleerub Eesti Vabariigi ees ja kuulutatakse välja riigikogu valimised.

Kolmanda tee eripäraks mure Eesti NSV Ülemnõukogu rolli säilitamise pärast Eesti saatuse määramisel, mis ähvardas Eesti Kongressi õnnestumisel kaduda. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel oli juba sügisel, pärast Eesti NSV Ülemnõukogu 12. novembri 1989 otsust tunnistada astumine N Liitu ja seega ka ülemnõukogu enese aluspõhi õigustühiseks, arutanud Ü. Nugisega, “millised konstitutsioonilised võimalused võiksid veel olla meie käsutuses iseseisva poliitika teostamiseks. Tekkis idee kokku kutsuda kõigi tasemete rahvasaadikute koosolek, mis oleks piisavalt esinduslik ja seaduslik foorum iseseisvuse idee laiemaks teadvustamiseks.” (Laar1996,477) Ü. Nugis omakorda väitis, et “kui TKL lootused ei täitu ja ülemnõukogus ei saa iseseisvuslased ülekaalu. See oleks krahh.” (EE 1,12.1.1990) Ü. Nugis käsitas oma algatust kui esimest sündmust jadas, mille tulemusena “Eestimaa iseseisvusele suunatud poliitilise arengu reaalsed protsessid on jõudmas oma esimese etapi lõppfaasi. Saanud oma praktilise alguse 2. veebruaril 1990. aastal Tallinna Linnahallis toimunud Eesti Kõikide tasandite rahvasaadikute täiskogu suurkoosolekule, jätkudes /---/ Eesti Kongressi esinduslikul foorumil, kulmineeruvad need 18. märtsil l990. Eesti NSV Ülemnõukogu valimistega.” (EKg1)

Vastuseks TKL-i algatusele sirutasid jaanuaris 1990 mitmed kohalikud omavalitsused käe kodanike komiteede liikumise poole. Esimesena, 5. jaanuaril otsustas Võru maakonna volikogu: “1. Avaldada toetust Eesti Vabariigi Kodanike Komiteele Eesti Kongressi valimisteks. 2. Soovitada Võru Maakonna Töökollektiivide Liidul, asutustel, ettevõtetel ja organisatsioonidel ning külanõukogudel osutada abi Eesti Kongressi valimiste läbiviimisel.” (RRf2,n1,s18,lk36) Ilmselt loodeti, et kui 2. veebruariks kavandatud rahvasaadikute iseseisvusdeklaratsiooniga kaasneb rahva toetus, õnnestub võtta üle kodanike komiteede liikumise viljad ning muuta Eesti Kongress mõttetuks. K. Kama hoiatas Peakomitees, et “vastased aktiviseeruvad. 2. veebruariks valmistatakse ka olulist Eesti riiklikku staatust puudutavat otsust: Eesti Vabariigi väljakuulutamist 16.11.1988 vaimus.” (RRf2,n1,s11,lk36) Ning Rahvarinde esindaja R. Tamme väitis, et “Ülo Nugisega pole kõik asjad korras.” (RRf2,n1,s11,lk38)

Rahvasaadikute kogus, mis oli justkui Kolmanda Vabariigi kontseptsiooni Moskva-saadikutest parlamendi paroodia, oli oma esindus ka kolonistidel, pealegi ei olnud nõukogude saadikud Eesti Vabariigi seisukohalt legitiimsed, kuid Ü. Nugis selgitas: “Me peame tegelikule situatsioonile lõivu maksma sel moel, et meie tee ei ole sirge ja juriidiliselt korrektne. Ent see on ainult taktika. /---/ Meie juhtumil, kes me suurelt osalt oleme siiski komparteiga seotud ja kes me peame N Liidu juhtkonnaga /---/ kontakte hoidma, tuleb taktikat hoolega valida.” (EE 1,12.1.1990) TKL-i amoraalne seisukoht pälvis kahe “kolmikliitlase” EMS-i ja EKDL-i (EKL-i järglane) toetuse. 6. jaanuaril 1990 esitasid TKL, EMS ja EKDL ühisavalduse, taunides rahvusliku rinde killustumust ja vastastikuseid süüdistusi. Avalduses öeldi: “deklareerime oma põhimõttelist kokkulangevust ning ühist tahet taotleda Eesti Vabariigi sõltumatuse taastamist Tartu rahulepingu alusel. Kutsume oma kohalikke organisatsioone koostöös teiste isamaaliste jõududega (piirkondlikud rahvarinded, liberaalid, ERSP, rohelised, Res Publica) ühinema Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust tunnustavate kandidaatide läbiminekuks eelseisvatel valimistel.” Ent pärast seda, kui 12(10?). jaanuaril tuli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ametlik toetus TKL-i algatusele, selle klausliga, et 10. detsembril valitud saadikutele lisati koosoleku subjektide nimistusse ka Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikud ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud (RRf2,n1,s11,lk59), nii et sellest sai kõigi tasandite nõukogude rahvasaadikute üldkogu, kõlasid Peakomitee 13. jaanuari koosolekul kriitilised noodid EMS-i esimehe T. Velliste ja EKDL-i esimehe I. Hallaste kalduvuse suhtes esineda liikumise nimel ja teha kooskõlastamata otsuseid. “Juhtimiskriisi ei ole, on vaid alged. Neist tuleb üle saada,” leiti siiski optimistlikult. (RRf2,n1,s11,lk23-24)

Kõige enam jahmatas Peakomiteed Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi konsultatiivkomitee 18. jaanuari nõupidamine. Selle kohta avaldatud ETA teatest ilmnes, et “muu hulgas on kavas läbi viia poliitiline referendum Eesti omariikluse küsimuses”. 20. jaanuaril võttis Peakomitee vastu pöördumise “Eesti NSV rahvasaadikute poole”: “Kahtlemata on taolisel kogul ja tema poolt vastu võetud ot¬sustel suur poliitiline kaal, kuid hoolimata oma esinduslikkusest pole tal õiguslikku alust lahendada Eesti riikluse küsimusi. /---/ Kutsume 2. veebruaril kokku tulevat Rahvasaadikute Kogu toe¬tama Eesti Vabariigi taastamist Tartu rahulepingu alusel ning Eesti Vabariigi kontinuitiivse esinduskogu - Eesti Kongressi kok¬kukutsumist.” (RRf2,n1,s11,lk59) Pidades selle läkituse mõju väikeseks ja ohtu väga suureks, allkirjastasid T. Kelam, I. Hallaste, M. Laar, R. Tamme ja L. Parek koos veel 26 haritlasega (René Eespere, Ene Hion, Arvo Iho, Tõnu Kaljuste, Ando Keskküla, Jaan Kiivit, Rein Maran, Mikk Mikiver, Oleg Sapožnin, Peeter Simm, Lepo Sumera, Andres Sööt, Enn Vetemaa, Hardi Volmer jt) 26. jaanuaril üleskutse “Püha eesmärk - Eesti Vabariik”, kus öeldi, et “Eesti riigi õiguslikku järjepidevust esindama on pädev Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu - Eesti Kongress”. Väideti, et Ü. Nugise dirigeerimisel otsuseid tegema kutsutud nõukogud “ei ole rahva poolt vabalt valitud, nad on okupatsioonivõimu poolt ellu kutsutud esindused”, pealegi “neile pole rahvas andnud oma valimisega volitusi Eesti riikluse küsimuste otsusta¬miseks.” Märtsis valitava ülemnõukogu uue koosseisu kohta arvati, et “oleks loogiline, et ta oma istungjärgul kuulutaks end okupatsioonivõimu organiks, kes teatab oma vabatahtlikust laialiminekust ning võimu üleandmisest Eesti Vabariigi seaduslikule parlamendile.” (Reede 2.2.1990) Ühtlasi toimusid isiklikud konsultatsioonid ja põhjalik selgitustöö, mille tulemusel jõudis Peakomiteesse viimasel hetkel kinnitus, et Eesti Vabariiki Linnahallis välja ei kuulutata. (Laar1996,645) Ning 2. veebruari hommikul avaldas “Edasi” A. Rüütli lepitusartikli, kus ta kinnitas, et Eesti Vabariik on kuulutatud välja 1918. aastal. A. Rüütel tunnistas kodanike komiteede liikumise unikaalseks kodanikualgatuseks ning püüdis ehitada sõprussilda, väites, et kodanike komiteed ja ülemnõukogu ei välistavat teineteist.

Samal ajal tegi ülenõukogu-tee pooldamise kahtluse tõttu Peakomitee kriitikatule alla sattunud T. Velliste kannapöörde. Pääsenud 2. veebruari hommikul Pika Hermanni torni jalamil toimunud piduliku tseremoonia esinejate nimekirja, kuulutas ta oma kõnes (mida transleeriti otseülekandes kogu rahvale) välja Eesti NSV Ülemnõukogu valimiste boikoti. “Milleks valida uut ja hullemat Tülinõukogu? Tülinõukogu, mis koosneb Eesti Vabariigi kodanikest, naaberriigi sõjaväelastest ja ebaseaduslikest immigrantidest? /---/ Ja nõnda, head kodanikud, teen ma ettepaneku loobuda ebaseaduslikust ülemnõukogust. Jätta ülemnõukogu valimised ära ja valida Riigivolikogu.” (S 3, 1990) Selgitavas artiklis “Miks ilma Ülemnõukoguta?” (S 3, 1990) väitis T. Velliste: “Pealegi pole raske ette näha, mida teeksid tulevases ülemnõukogus Kirde-Eesti “autonomistid”: oma värske mandaadiga kuulutaksid nad iseendid Kirde-Eesti Ülemnõukoguks ja asustaksid selles Eestimaa nurgas bantustani. Katsu siis tervele maailmale seletada: ülemnõukogu pole parlament, ise valisime!” 3. veebruaril kinnitas T. Velliste Peakomiteele oma teost aru andes: “Ülemnõukogu pole vaja. Tuleb halvem kui praegune.” (RRf2,n1,s11,lk105)

Kuna teabekanaleis algas kriitikarahe, nagu esindaks T. Velliste kodanike komiteede liikumise ideoloogiat ning taas tekkis võimalus tõmmata häirivaid paralleele iseseisvuslaste ja kolonistide Interliikumise vahele, mis samuti esitas destruktiivseid boikotiüleskutseid (3.2.1990 ÕL), oli Peakomitee sunnitud 10. veebruaril esinema selgitusega. Et päästa liikumise vahetult enne Eesti Kongressi taas langeda ähvardavat mainet, distantseeruti T. Velliste avaldusest ja kinnitati, et “Peakomitee on endiselt seisukohal, et Eesti Kongressi ja ENSV Ülemnõukogu konstruktiivne koostöö on võimalik, kui nad mõ¬lemad taotlevad ühist eesmärki - Eesti iseseisvuse taastamist Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel.”

T. Velliste algatusel võinuks olla mõtet siis, kui leidunuks reaalne perspektiiv, et ülemnõukogu valimised jäävad ära. Ent kampaania oli juba käivitumas, kandidaatide nimekirjad väljatöötamisel, sellal kui põhimõttelist muutust valmistatakse kaua aega ette: nii nagu Eesti Kongressi kavandati terve aasta. Kuivõrd üleskutse leidis iseseisvuslaste seas siiski piisavalt toetajaid, näiteks ERSP näol, läks märtsis 1990 käiku arengustsenaarium, mille just T. Velliste oli Peakomitee valimiskõnes muude hulgas visandanud: Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongress tegutsevad eraldi, algab võidujooks ja kurnab võitlus, kuigi tegutsetakse põhimõtteliselt sama asja nimel (RRf2,n1,s9,lk13). Samas oli tal pakkuda ka hoopis efektiivsem tulevikumudel, mille järgi “ülemnõukogu ja Eesti Kongress tegutsevad käsikäes, kattuvad saadikud annavad Moskvaga kokkuleppeks hea eelduse.” (RRf2,n1,s9,lk13)

Rahvasaadikute üldkogu istungit Linnahallis juhatas EKP sekretär? Enn-Arno Sillari. Kavatsuse välja kuulutada Eesti Vabariik vaigistas A. Rüütli sõnavõtt. (RRf2,n1,s11,lk103). Sarjati Peakomiteed, mis oli kuulutanud vastu võtta kavatsetava deklaratsiooni juba ette õigustühiseks. Vene keelt kõnelevate saadikute sõnavõtte segati ning Kirde-Eesti saadikud lahkusid Malkovski juhtimisel saalist. Peataoleku tulemuseks oli hambutu deklaratsioon: “Täiskogu kuulutab: Iseseisva Eesti Vabariigi taastamise eesmärgil ja lähtudes Tartu rahulepingu kehtivusest, alustab Eesti oma esindajate kaudu konstruktiivseid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kellest oleneb Eesti Vabariigi taastamine de facto.” (E 4.4.1990)

Konkreetse sammuna pöördus rahvasaadikute kogu N Liidu Ülemnõukogu poole ettepanekuga alustada eesti rahva seaduslike esindajatega läbirääkimisi Eesti riigi iseseisvuse taastamiseks ning andis selleks volitused Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt koostatud läbirääkimisdelegatsioonile (RRf2,n1,s11,lk109), mis teiste hulgas sisaldas ka T. Kelami ja T. Velliste nimed (RRf2,n1,s12,lk27). Selle kohta Peakomiteele aru andes ütles T. Velliste: “Oli ainult projekt, asi jäi lahtiseks, otsest nõusolekut ma ei andnud. Adams ütles, et välja jõuab alati astuda.” (RRf2,n1,s11,lk109) Väites, et Eesti riigi ja rahva seisundi üle tegelikke läbirääkimisi pidavale delegatsioonile saab volitusi anda üksnes Eesti Kongress, tegi Peakomitee 10. veebruaril avalduse, et ei pea võimalikuks oma liikmete osalemist 2. veebruaril Linnahallis väljakuulutatud komisjoni töös, küll aga ollakse valmis konsultatsioonideks võrdväärsetel alustel (RRf2,n1,s12,lk27).

3. veebruaril nentis Peakomitee, et saadikute üldkogu destabiliseeris olukorda Eestis ning see võib hal¬vasti mõjuda Eesti Kongressi valimistele (RRf2,n1,s11,lk143). Kuna Linnahallis kerkis teravalt üles rahvusküsimus, kinnitati venekeelsele elanikkonnale, et Eesti Vabariigi kodanikud on küll tõesti “valmis looma humaanset mehhanismi aitamaks soovijatel pöörduda tagasi kodumaale”, kuid olevat “mõeldamatu, et üks tsiviliseeritud riik asuks vägivaldselt deporteerima oma elanikke”. Deklareeriti, et kodakondsus ei ole privileeg, vaid kohustus ja vastutus oma riigi ees, kodakondsuse valik on sügavalt vabatahtlik akt ning Eestis elamiseks piisab ka elamisloast.

Rahvasaadikute täiskogu läbikukkumisega (selle suuna jõuetuks järellainetuseks oli Eesti NSV Ülemnõukogu lahkuva koosseisu üks viimaseid otsuseid: 23. veebruaril, Eesti Kongressi valimiste eelõhtul, moodustati Eesti Kongressi ignoreeriv “Eesti majandusliku ja poliitilise iseseisvuse komisjon”, mis aga ei saavutanud vähimatki poliitilist kaalu) ja kindla distantseerumisega Eesti NSV Ülemnõukogu valimiste boikoteerimise üleskutsest langesid viimased karid Eesti Kongressi valimiste teelt ning tähelepanu koondus tulevase Eesti Kongressi funktsioonile ja tähendusele. Selle kohta laekus õige mitmesuguseid ettepanekuid. Näiteks 12. veebruariga dateeritud kahekümne Tartu haritlase “Eesti Kongressi tegevuskava Eesti Vabariigi taastamiseks” (E 14.2.1990?) esindas Eesti Kongressi võimutäiuse positsiooni. See oli niigi kuiva juriidikasse kalduva õigusliku järjepidevuse liini meistrisaavutus. “Kuna Eesti Vabariigi põhiseaduslikke asutuste tegevus Eestis on ligi pool sajandit kestnud vägivalla ja õigusetuse tingimustes lakanud ja kuna Vabariigi Valitsus eksiilis ei saa oma tegevust Eestisse üle tuua, on vajalik, et analoogiliselt Ajutisele Maanõukogule 28.11.1917.a. kuulutab Eesti Kongress end ainsaks kõrgema võimu kandjaks maal Eesti Vabariigi täieõiguslike kodanike vaba tahet väljendades, pöördudes samal ajal ENSV Ülemnõukogu, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja ENSV Valitsuse poole ettepanekuga nende volituste mahapanemiseks tarviliku üleminekuaja jooksul.”

Järgnevalt nähti ette võimustruktuuri loomise mehhanism vastavalt 1938. aasta põhiseadusele. Eesti Kongress pidi võtma endale Valimiskogu ülesanded ning valima Eesti Vabariigi Presidendi Asetäitja ja seejärel 80-liikmelise Ajutise Riigivolikogu, mis omakorda valib 40-liikmelisse Ajutise Riiginõukokku 30 liiget (väljaspoolt omaenda liikmeskonda). Presidendi Asetäitja nimetab ülejäänud 10 liiget. Pärast konsulteerimist Riigivolikogu ja Riigikogu esimeestega nimetab Presidendi Asetäitja ametisse ka Vabariigi Valitsuse võimalikult laialdase koalitsiooni alusel, samuti oma ametkonna juhi, õiguskantsleri, Riigisekretäri, Riigikohtu liikmed, Riigikontrolöri ajutise kohusetäitja ja Kaitseliidu ülema. “Ta peatab eelseisvad ENSV Ülemnõukogu valimised ja kuulutab välja Riigivolikogu valimised, samuti Riiginõukogu kujundamise ja Vabariigi Presidendi valimiseks vajaliku kohaliku omavalitsuste esindajate kogu valimised hiljemalt kolme kuu jooksul. /---/ Vabariigi Presidendi Asetäitja astub ise või Vabariigi Valitsuse kaudu otseläbirääkimistesse NSVL valitsusega 2.02.1920. a. Tartu rahulepinguga kehtestatud status quo taastamiseks. (Tagavaravariandina võib lähtuda ka 28.IX 1939. a. N. Liidu ja Eesti vahelisest abistamislepingust.) Ta pöördub ÜRO ja kõigi maailma riikide, eeskätt Eesti Vabariiki tunnustanud riikide valitsuste poole teadaandega Eesti Vabariigi Valitsusega

eksiilis ja Eesti Vabariigi välisesindustega.”

Enamik huvigruppe suhtus siiski kahtlusega võimalusse, et Eesti NSV Ülemnõukogu tõepoolest loobub vabatahtlikult võimust, ning püüdis koostada niisuguseid kavasid, milles Eesti Kongress ja Eesti NSV Ülemnõukogu saaksid teineteist täiendada. Näiteks K. Kama, Kalle Elleri ja Enn Tarto juhitud partei Konservatiivne Rahvaerakond (E. Tarto andis allkirja ka eeltsiteeritud avaldusele) kujutas oma tegevusprogrammis Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ette järgmiste sammudena: “Eesti Kongress piiritleb oma pädevuse - ta on üleminekuperioodi ainus seaduslik rahvaesindus Eestis, kuid ta ei ole Eesti Vabariigi seaduslik riigivõimuorgan, kuna tema valimised ei ole toimunud rahvusvaheliselt aktsepteeritavates tingimustes. Ülemnõukogu piiritleb oma pädevuse - ta on kohalik haldusorgan, kes teostab tsiviilvõimu okupeeritud territooriumil. Ülemnõukogu kuulutab tühiseks 1940. aastal loodud Riigivolikogu otsused, tunnustab Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust ning respekteerib Eesti Kongressi selle järjepidevuse kandjana. Ülemnõukogu nimetab ametisse sellise ajutise üleminekuvalitsuse, mis saab heakskiidu Eesti Kongressilt. Sealjuures nimetatakse siseminister, välisminister ja sideminister (resp. ministri asetäitja) ametisse Eesti Kongressi ettepanekul. /---/ Seejuures täidab kuni presidendivalimisteni presidendi kohuseid praegu eksiilis asuv peaminister presidendi ülesannetes.”

Kompromissiotsingust oli kantud ka R. Taagepera soovitus ajalehes “Edasi”, et Eesti Kongress kuulutaks end kõrgeimaks võimuks ja valiks endi hulgast 101-liikmelise Eesti Vabariigi Ajutise Riigivolikogu. Eesti NSV Ülemnõukogult tuli nõuda, et see end laiali saadaks. 18. märtsi valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse tulnuks nimetada Ajutise Riiginõukogu valimisteks, millel oleks Ajutise Riigivolikogu otsuste suhtes viivitava veto õigus. (E 20?.2.1990) Seega, kuigi Eesti Kongress pidanuks saama kõrgeima võimu kandjaks, jäänuks ümbernimetatud ülemnõukogule senati-laadne positsioon.

Vaoshoitud oli ka Rahvarinde poliitilise analüüsi keskuse kommentaar: “RR näeb vajadust ühendada ühelt poolt Eesti Vabariigi juriidilise kestvuse idee ja teisalt praegu toimuvate uuendusprotsesside tulemused iseseisva Eesti hüvanguks.” (18.2.) Kuna pikaajalise vastuseisu tõttu puudus Rahvarindel lootus saavutada valimistel edu, asuti tegelikkuses avaldama poliitilist survet, et sundida kodanike komiteede liikumise liidrid eelläbirääkimistele ja saavutada Eesti Kongressi strateegias mööndusi. Tänu sellele, et T. Velliste 2. veebruari etteaste oli kõrvaldanud ohu rahvuslik-konservatiivse koosseisuga (ja suure tõenäosusega end laiali saatva) ülemnõukogu valimiseks ning ka A. Rüütli ja Ü. Nugise kolmas tee jäi poolikuks, avanes Rahvarindele perspektiiv väljuda poliitilise maastiku taganurgast ja realiseerida oma eesmärgid tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu kaudu.

Selleks pidi aga Eesti Kongressi staatus olema võimalikult madal, otsustusjõud võimalikult väike. Rahvarinne asus taas propageerima Kolmanda Vabariigi ideoloogiat, püüdes eriti ära kasutada muulaste kaarti, mis võimaldas esitada kodakonduse nullvariandiga sarnanevaid ettepanekuid (nt anda Eesti Kongressil kodakondsuse taotlejatele võrdne hääleõigus kodanikega (R 16?.2.1990)) ja nende läbisurumisel maksimaalselt ähmastada liikumise aluspõhja. Programmilises artiklis kultuurilehes “Reede” tunnistas M. Lauristin, et Eesti NSV Ülemnõukogu on praegu “Eesti territooriumi kogu elanikkonna omavalitsusorgan”, ent veidi edasi (kasutamata küll tekstis ebapopulaarset Kolmanda Vabariigi terminit) nimetas ülemnõukogut juba “parlamendiks”. Et saavutada konsensusliku uusriigi teke, soovitas Lauristin eestlaste ja kolonistide “demokraatlikku kokkulepet”. “Kui me ei suuda vastuolu elanikkonna ja kodanikkonna vahel ületada, ei saa me vaadata seadusliku riigivolikogu valimistele kui reaalsele perspektiivile.” M. Lauristin soovitas Eesti NSV Ülemnõukogu, Eesti Kongressi ja “võimalikult veel teistegi Eesti esinduskogude” delegatsioonide ühendamist läbirääkimistel Moskvaga. Ning püstitas vajaduse “leida see tundlik koht süsteemis, millele vajutamine tooks vahekordadesse Moskvaga muutuse”. (R 16?.2.1990) Viimane postulaat ärritas kodanike komiteede liikumist eriti. Peakomitee teabe- ja kihutustoimkonna juht T. Haug vastas: “See koht on ju ammugi leitud: see on kogu süsteemi põhimõtteline ebaseaduslikkus Eesti Vabariigi maa-alal.” (R 23.2.1990)

Vastukaaluks Rahvarindele moodustasid seitse parempoolsust deklareerivat rühmitust (erakonnad EEE, EKRE, EKDE, EKDL, ERSP, Ühendus “Res Publica” ja vabariiklaste algatusrühm) valimisbloki (K. Kama, Eesti parteidest II, 1990,29). Selle ühisavalduses kinnitati, et “Eesti Kongress saab lähtuda ainult Tartu rahulepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtivusest ega saa seega astuda samme Eesti riikliku suveräänsuse piiramiseks, kasutatagu selleks siis liidu- või riigilepinguid” ning väideti, “et eeltoodud põhimõtete mittetunnustamine tähendab tegutsemist oma riigi ja rahva vastu.”

24. veebruaril 1990 alanud Eesti Kongressi valimistel hääletas 557 163 Eesti Vabariigi kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. Hääletajate arv ületas protsentuaalselt ka kõik Eesti Vabariigi ajal toimunud valimised - ja seda okupatsiooni tingimustes. Eesti Kongress sai voli, mida ei olnud ühelgi teisel Eesti organil. T. Kelam tunnistas, et teostati “tegelikult võimatu, kuid seda võimalike ja seaduslike vahenditega. Ja selles on kogu meie situatsiooni ja saavutuste paradoks ning ühtlasi võti.” (EKg 1) Võimud valimisi ei takistanud, kui mitte arvestada seda, et N Liit ei lubanud valimisi jälgima kaugeltki kõiki soovi avaldanud välisvaatlejaid, keeldudes andmast viisat näiteks Euroopa Parlamendi liikmele Otto von Habsburgile (RRf2,n1,s12,lk79), kelle algatusel Euroopa Parlament oli 1983. aastal võtnud vastu Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust toetava resolutsiooni. Küll aga kontrollisid valimiste kulgu vaatlejad USA konsulaadist Leningradis, eesotsas konsul Douglas Wake'iga.

Rahvarinde positsiooni tugevdasid samal ajal Leedus toimunud Leedu NSV Ülemnõukogu valimised, kus “Sajudis” ei jätnud teistele mingit võimalust. (EE 12,30.3.1990). Et leedulastel puudus kavatsus moodustada Eestile ja Lätile analoogilist kodanike esindusorgan, mis oleks vaheaste teel reaalsele iseseisvusele, siis ei saanud nad panna nõukogude võimu, mille nad vallutasid (“internatsionalistidest” venelased ja poolakad, samuti LKP esimehe Algirdas Brazauskase juhitud rahvuskommunistid said põhjalikult lüüa), kapituleeruma Leedu Vabariigi kodanike ees, et seeläbi moodustada õigusjärgsed võimuorganid, vaid pidid leidma mingi teise mooduse - ja nagu edasised arengud kinnitasid, oli see Kolmanda Vabariigi loomise tee.

Enne Eesti Kongressi valimistulemuste selgumist toimusid Peakomitee ja Rahvarinde intensiivsed läbirääkimised, mille eesmärgiks oli ühtlustada oma seisukohad kongressil. 26. veebruaril tõdesid Peakomitee juhatus ja Rahvarinde eestseisus pärast edasise tegevusprogrammi arutelu, et iseseisva Eesti Vabariigi taastamiseks on vajalik Eesti Kongressi ja Eesti NSV Ülemnõukogu töö koordineerimine. (RRf2,n1,s12,lk109) Rahvarinne püüdis läbirääkimisetel dikteerida “reaalpoliitikast” lähtuvaid nõudmisi. Soovitati vähem rõhutada Eesti Vabariigi kodanikkonda, detailsemalt avada Eesti Kongressi ja Eesti NSV Ülemnõukogu funktsioonid, jätta välja deklaratsioon riigipiiridest, mitte nimetada rahvusvahelisi rahuvalvejõude. Tartu saadikute projekti nimetati kõigist nõudmistest kõige ohtlikumaks. (RRf2,n1,s12,lk99) Rahvarinne oli vastu formulatsioonile, et vaid rahvas on kõrgeima võimu kandja, tema meelest peaks sõnaõigus olema ka ülemnõukogul (RRf2,n1,s12,lk104). Peakomitees jäi valdavaks seisukoht anda Rahvarindele osaliselt järele.

Omapoolse sammuna koostas Rahvarinne projekti “Eesti Kongressi pöördumine Eesti kodanike poole seoses ENSV Ülemnõukogu valimistega”, milles kutsus rahvast võtma osa ülemnõukogu valimistest 18. märtsil. Sisuliselt oli tegemist kavatsusega saada Eesti Kongressilt toetus talle suure tõenäosusega vastanduvale jõule. Samuti valmistasid M. Lauristin ja R. Ruutsoo Eesti Kongressi jaoks ette muulasi käsitleva avalduse (“Rahvuslik Kontakt” 2,1990, lk 26)) ning püüdsid sellele saada Peakomitee toetust (Lauristin EKg1). Eelnõu tekst oli pateetiline: “Ärgem jätkem märkamata ühtki sirutatud kätt, ühtki ootusärevat pilku ja avatud südant. Eesti Kongress on veendunud, et Eestis elavatel venelastel, valgevenelastel ja ukrainlastel, moldaavlastel ja kõigist muudest rahvustest inimestel jätkub head tahet ja koostöövalmidust, et mõista eestlasi, kes on asunud taastama ajaloolises pöörises hävitatud riiki ning tahavad seda näha demokraatliku, turvalise, kõigi naaberriikidega sõbraliku ja koostööle avatud osana Euroopast. Ärge laske end hirmutada demagoogilistest ja pahatahtlikest kõnedest, asuge ise koos eestlastega rajama sellist Eesti Vabariiki, mis kindlustaks teie endi ja teie laste kindla käekäigu.”

Pärast valimistulemuste selgumist (suurimaks osutus Rahvarinde 107-liikmeline esindus, ent tervelt 104 saadikut oli EMS-l, 70 ERSP-l ja kokkuvõttes saavutas iseseisvuslaste koalitsioon ülekaaluka võidu) tegi KGB viimase meeleheitliku katse väärata protsessi kulgu. Lootes äkkrünnaku abil paralüseerida kongressi läbiviimine või vähemalt seada kahtluse alla saadikumandaatide õiguspärasus, murti sisse valimiskeskusesse Tallinna Ehitus- ja Mehhaanika Tehnikumis ning varastati sealt arvutid ja kettad, millele olid sisestatud Eesti Kongressi valimiste tulemused, dokumentide projektid ja muu vajalik informatsioon. Kuid kongressi ettevalmistajad, kelle hulgas oli mitmeid jälitamiskogemustega dissidente, olid varakult kindlaks teinud Peakomitee staabi akende jälgimise vastasasuvast majast ning valimistulemuste koordinaator E. Pärnaste jõudis kogu informatsiooni õigeaegselt kopeerida. Arvatavasti oli KGB sihiks ka varju heitmine mõnedele Eesti Kongressi organisaatoritele ja kahtlustamise õhkkonna tekitamine. E. Pärnaste on meenutanud: “Kui ma siis läksin hommikul sinna kohale /---/ ütlesin ma niisugused sõnad: ärge muretsege, need arvutid leitakse varem või hiljem üles Pääskülast puuriida vahelt. /---/ arvutid leitigi Pääskülast puuriida vahelt! Õigemini puukuurist, aga mis vahet seal on. See tõendab minu arvates väga hästi, et seda ruumi kuulati pealt, kus ma need sõnad ütlesin. Tundub, et vahepeal üritati mind sellesse asjasse mässida, et mina olen selle varguse korraldanud, sest mina ju teadsin, kust arvutid leitakse.” (Eeslava 247)

Rahva ootused Eesti Kongressi toimumisele olid väga suured. Valimiste eelõhtul väljendas rahva enamuse tahet ühe kodanike komiteede liikumise algataja R. Taagepera artikkel “Eesti Ekspressis”, kus ta esitas üleskutse, et Eesti Kongress kuulutaks end kõrgeimaks võimuks ja Eesti NSV Ülemnõukogu lõpetaks eksistentsi: “Et see kogu, kuhu teid on valitud, on illegaalne ja rajatud vägivaldsele okupatsioonile, seda kuulutasite te ise 12. novembril 1989. /---/ Nüüd on Eesti Kongressi näol selline kogu olemas, kes on rahva poolt tõesti valitud ja seisab ausal legaalsel pinnal. Nüüd on teil aeg teha loogiline järeldus oma 12. novembri otsusest ja saata illegaalne Ülemnõukogu kohe ja lõplikult laiali. Nüüd on teil aeg anda Eesti legaalsele rahvaesindusele üle okupatsiooni-struktuuri Ülemnõukogu ruumid, nii et Eesti Kongress saaks 10. märtsil seal kokku tulla.” (EE 9,9.3.1990)