MRP-AEG lugu

Mait Raun

Eve Pärnaste monoloog, 1989

1.

Ma usun, et siiraid ajaloovõltsingute uskujaid ei olnud palju. Kui inimest on aastaid õpetatud vale mustri järgi maailma nägema ja elama ja ta on seda kõike üsna vägisi õppinud, ei teki terviklikku maailmapilti: ebaloogilised seosed ja kahtlase väärtusega faktid ununevad ära. Kuuldes tõde, mis on väga lihtne ja loogiline, unustab inimene vale nagu halva unenäo. Järelikult on hinnangute ja tegude muutmiseks vaja kõigepealt teadmisi.

MRP-AEG alustaski sellest, et viia inimeste teadvusse õige arusaam  N. Liidu ja Saksamaa vahel 1939. aastal sõlmitud paktist ja selle salaprotokollidest. Meie põhinõudmine oli salaprotokollide avalikustamine, seega kogu 50-aastase võltsinguteperioodi vaatluse alla võtmine. Siit tulenes juba iseenesest, et kõik olnu oli kuritegu, mille tagajärjed tuleb likvideerida.

Nagu N. Liidu massiteabele omane, vaikiti Hirvepargi sündmuse sisuline külg maha. Kuigi artikleid oli ootamatult palju, anti neis täiesti moonutatud pilt. Need, kes olid siiani süsteemi valede najal teeninud, tegid meeleheitliku pingutuse, et samamoodi jätkata. See oli enesekaitse - nii isikute kui süsteemi oma. Muidugi - kui mitmeid aastakümneid järjest valetada, võib ehk valesid isegi uskuma hakata. Ent siis ei olnud see määrav. Kirjutajad teadsid täpselt, mida ja kui palju valetavad. Neile oli kättesaadav tõene materjal, mis rahval puudus. Raevu sattusid nad tavalisest rohkem, kuna said aru, et puudutati kõige nõrgemat punkti, alumist lüli, mille peal kogu valede süsteem püsti seisab ja mille mädasus nüüd päevavalgele tõusis. Kogu valede süsteemi ähvardas kokkuvaring.

Kuid raevusööstud tekitasid vastupidise efekti - ei juhitud tähelepanu paktilt kõrvale (mida ilmselt taotleti), vaid just nimelt paktile ja sellega seonduvale.

584 inimest andsid allkirja MRP avalikustamise nõudmisele (kolmel lehel), neljas leht, kus võis olla ka ligi 200 allkirja, jäi teadmata kadunuks. Kuna see oli üks esimesi avalikke allkirjade kogumisi, jätsid kindlasti paljud ettevaatlikkusest allkirja andmata. Hinnates miitinguliste arvu 2000-le, ei liialda. Paljud tulid tõesti pooljuhuslikult, tänu täitevkomiteele, kes alguses nõustus üritusega Raekoja platsis, aga hiljem keelas seal ära. Et kogunemine oli juba Raekoja platsi välja kuulutatud, läks platsitäis rahvast  mööda Harju tänavat Linda kuju juurde, ka tänaval olijad said kolonniga ühineda. See oli täitevkomitee poolt hea mõte.

2.

Enne miitingut oli MRP-AEG-s seitse asutajaliiget: Heiki Ahonen, Ilse Heinsalu, Mati Kiirend, Jan Kõrb, Tiit Madisson, Jüri Mikk ja Lagle Parek. Koheselt lisandus veel kaheksa: Sven Heinsalu, Karin ja Urmas Inno, Kalju Mätik, Eve Pärnaste, Endel Ratas, Willy Rooda, Erik Udam. Jan Kõrb astus pärast emigreerumist grupist välja, juurde tulid Tiina Hallik, Viktor Niitsoo ja Maris Sarv. Pole põhjust kahelda, et kogu rünnakukampaaniat korraldas ja mahitas KGB, kus grupi liikmetest ammu selge pilt. Seega ei saanud KGB-l olla mingeid illusioone, et grupp võiks taolistest rünnakutest ära kohkuda.

Et Tiit Madisson - kes tegelikult oligi miitingu eestvedaja - üksinda poriga üle kallati, ei olnud mõeldud teiste, Eestisse jäänute säästmiseks. Pigem üritati tähelepanu kõrvale juhtida. Madisson läks, probleem jäi. Kui nüüd hakati koguma allkirju stalinismiohvrite monumendi püstitamiseks, pöörati rünnak pikaks ajaks Lagle Pareki vastu. Tulemus jälle vastupidine.

Hirmu, et üritusel mingit mõju pole, me ei tundnud. Omal ajal oli vabamõtlemise levik üsna piiratud. Nüüd oli tulnud aeg, kus võis kõnelda tõtt avalikul miitingul. Isegi kui grupi liikmete vastu oleks vägivalda kasutatud, oli probleem paljudele neile, kes sellest enne polnud mõelnud, teadvustunud. Jälge inimeste teadvuses ei saa niisama lihtsalt kustutada. Kui grupi liikmed oleks kas või vangi pandud või välja saadetud, oleksid teised nagunii asjaga edasi tegelenud.

ühiskonna arengusuund näitas, et tõe väljaimbumist ei saa enam pidurdada. Selles mõttes olime realistid.

3.

Et me oleme Lääne tööriist ja manipuleerime rahvaga, on nii haige mõtteviis, et ma ei oska end taolisele lainele lülitada. Näib, nagu süüdistataks meid, et MRP-AEG käes on võim rahva üle.

Kui sündmused on riigivõimu juhtimise alt väljunud, on võim alati valiku ees: kas sündmust lubada või keelata ära. Mõlemad variandid on võimule halvad. Ka seekord valisid võimud enda jaoks järjekindlalt võimalikest halvima tegevusplaani. Sündmuste arengu kiirendamiseks oli plaan muidugi parim. Paanikas võeti vastu miitinguseadus, mis keelas kodanikel korraldada ilma 10 päeva varem taotletud loata avalikke kogunemisi. (See värvikas materjal andis alust paljudele paroodiatele.) Sellele tuginedes käituti Tartus lausa hüsteeriliselt. Kui poleks sekkutud, oleks toimunud tavaline miiting: räägitakse, minnakse laiali. Nüüd illustreerisid võimud oma kätega, oma tegudega endi olemust paremini kui keegi teine oleks suutnud seda teha, tegid selgitustööd.

Et "tänaval enam ei lähe läbi", oli parimal juhul lihtsameelne hinnang. Valmidus miitingutele koguneda pole tänaseni vaibunud.

4.

Kas ERSP loomise algatus pärineb Vello Väärtnõult? Jah. Oli aeg luua alternatiivne partei. Me ei esitanud lihtsalt üleskutset, vaid varsti moodustasine korraldava toikonna, mis kutsus 20. augustil Pilistveres kokku ERSP Asutava Koosoleku.

Me ei uskunud, et kõik võidaks isoleerida, vähemalt mitte korraga. Eeldasime, et võidakse hakata noppima, kuid peatselt sellest loobutakse ja need, kes on jõudnud liituda, tegutsevad edasi. Nädal peale ettepaneku avalikustamist andis KGB Väärtnõule (kes oli pool aastat tagasi esitanud avalduse Indiasse õppima sõitmiseks kodakondsusest loobumata) valida: kas emigreerud kohe Iisraeli viisaga (s.t. kaotad kodakondsuse) või "ravitakse terveks" ehk siis pannakse vangi - põhjust leiab ikka. Heiki Ahonenile, kes arreteeriti 1.veebruaril sõjaväe kordusõppustest keeldumise ettekäändel, lubati veel mõned paragrahvid lisaks leida. Ka ärvi Orula vastu lubati algatada rida kriminaalasju. Ajalugu on täis näiteid, et seda lubatut on KGB tõesti alati osanud teha ja tol ajal oli põhjust arvata, et KGB-l on tõsi  taga. Mulle helistati KGB-st märtsi algul kaks korda: järjekord olevat minu käes, mingu ma OVIR-i sõidudokumente vormistama. Vastasin, et taoline jutt mind ei huvita ja rohkem ei katsetatud, ähvardusi ei otsitud. Sündmused arenesid kiiresti, KGB-le soodne aeg oli ümber saanud.

Mis võõramaistesse uskumustesse puutub, siis budism püüdleb sisemise vabaduse poole. Väline vabadus soodustab sisemise vabaduse arengut. ERSP seadis (ja seab ka praegu) eesmärgiks taastada Eesti Vabariik niisugusel kujul, et seal oleksid kõikidel tingimused vabaks arenemiseks.

5.

Endised poliitvangid, eriti Enn Tarto on rõhutanud, et 1950-60-ndatel aastatel, kui poliitvangilaagreis oli küll palju haritlasi, sealt peaaegu täielikult puudus eesti intelligents. Loovharitlaste ühismanitsus 24. veebruaril mitte tänavatele tulla tulla ilmestab seda aastakümneid kestnud olukorda, mis minu jaoks sisaldab nii palju ränki küsimusi, et parem on, kui praegu seda teemat ei lahka.

Mati Talviku oportunism võttis kummalise vormi: kirjutanud alla manitsusele, kutsus ta seejärel oma võimsa helitehnikaga suure rahvahulga kokku.

Mis Tammsaare juures toimus, olen kuulnud pealtnägijate suust, sest kõik, kes esitasid miitingu korraldamise avalduse, aga ka nende kaaslased, viidi selleks ajaks kindlatesse kohtadesse - ülekuulamistele erinevatesse prokuratuuridesse. Minu maja ees seisis lõunast saadik mikrobuss, sees 4-5 miilitsat ja erariides mehi. üks majast väljunud naine sai miilitsalt kuulda: vam võhoditj nelzja, vaša žiznj v opasnosti. Selgus siiski, et teda oli kõnetatud minu pähe. Pärast Tiina Halliku saabumist leiti olevat õige aeg sisselaskmist nõuda ja meid mõlemaid ülekuulamistele viia: Tiina viidi autoga linna prokuratuuri, mind bussiga ENSV Prokuratuuri. Eriti tähtsate asjade uurija vanemõigusnõunik A. Onk üritas uurida midagi MRP-AEG ja ERSP materjalide  kohta, mis võeti mult ära 6. veebruari 9-tunnise läbiotsimise ajal (seoses nn. Sivert Žoldini kriminaalasjaga). Ma ei soovinud vastata. Kell 21 lõpetati ülekuulamine, kuid majast välja mind ei lastud. Istusin fuajees, uurija tõi mulle kohvi ja võileibu. Polnud aimugi, mis linnas sünnib. "Tulevad!" hüüatas üks miilits. Prokuratuuri sissepääsu ette sõitsid autod, Hirvepargis sähvisid välklambid. Keegi siiski ei tulnud ja südaööl viidi mind "Volgaga" koju. (Peaaegu sama kordus 25. märtsil. Vaevalt saime Arvo Pestiga majast väljuda, kui täheldasime enda järel jooksvaid miilitsaid, kes meid ilma mingi selgituseta "Volgadesse" paigutasid ja korrakaitsepuntidesse viisid. Mul oli seal au vestelda linna täitevkomitee kõrgete ametnikega, kes olevat seda kaua oodanud. Ma ei tea, kas ka neid kusagilt kinni püüti, igatahes olime kõik sunnitud vestlema südaööni. Korrakaitsepunktides istusid veel paljud. Ainult Lagle Parekil õnnestus suurte seiklustega ja paljude heade inimeste abil Tallinnasse jõuda, kus ta üsna pea KGB poolt Musumäel kinni võeti ja südaööni kindlasse kohta viidi.)

24. veebruat tähistas kirvepoliitika üleminekut kavalaks poliitikaks. Algas inimeste koondamine saalidesse, kus on parem neid ohjes hoida. Esitades või lastes esitada kinnises ruumis tõelähedasi seisukohti, püütakse jätta muljet, et KP on asunud paranemise teele, näeb kõiki asju õiges valguses, juhib kogu protsessi, püütakse kõik algatused ja viljad enda arvele kirjutada.

6.

Olen ka ise 60-ndate aastate põlvkonnast. Tollal oli väga levinud mõte, et tuleb astuda KP-sse, ta seestpoolt ümber korraldada. Aastail 1966-69 oli tõesti näiline vabadus, koolis ja ülikoolis võis luua komsomoli-omavalitsuse ja teha mida tahes, punasest propagandast polnud hõngugi. See illusioon haihtus peagi. Süsteem kiskus sellesse astunud inimesed endasse. Elu näitas, et ükskõik kui siiraste plaanidega KP-sse astuti, ei muutnud mitte inimene süsteemi, vaid süsteem inimesi. Pole alust arvata, et nüüdsel ajal vastupidi saaks minna. Paljud 60-ndate aastate põlvkonnast jäid pendeldama ideaalide ja ambitsioonide vahel, mälestus ideaalidest takistas edukat karjääritegemist. Nüüd on ajad muutunud, edumeelsus karjääriga ühendatav ja võimalus omal ajal tegematajäetut tasa teha. See ei kehti muidugi kõigi kohta, kuid joonistub põlvkonda eristava tunnusena välja.

Radikaalide (kõige pehmem väljend, mida ERSP kohta kasutatud; MRP-AEG sellist viisakust ei pälvinud) saatus on läbi aegade selline, et kui nad on üritanud müüri sisse auku uuristada ja see on õnnestunud, tulevad teised järele, uuristavad augu suuremaks ja kutsuvad kõiki nende järel august läbi pugema. Müüritoksijad unustatakse meelega või kogemata ära. Kui järgmine sein ette jõuab, kordub kõik uuesti. Selline on radikaalide loomulik osa ühiskonnas.

Kuid meenutades seda, kuidas ühiskond reageeris MRP-AEG tegevusele, hakkab tagantjärele õudne: sama skeemi järgi on peetud maha kõik nõiajahid, kõik kõige hullemad asjad. Viimane vorm oli veel üsna süütu ja tagasihoidlik, kuid mehhanism lubab palju enamat.

Kas käsu peale või lausa haistes vallandub kallaletungilaviin. Taoliselt tungib kallale see, kellel endal puudub kindlus, kes hoiab selle ligi, kellel on jõud ja võim, lootuses saada endale juured võimu väge ja tuge. Täna lubatakse tal rünnata ja halvaks panna ühtesid, homme teisi - kaasa kisades ei lange sa ise (ehk?) võimu põlu alla ja võid end ka pisikese putukana suure kiskja jala kõrval arvestamisväärse jõuna tunda. Ainult et kui jalg astub sammu, pead sibama, et uut positsiooni sisse võtta. Reeglina need, keda rünnatakse, positsiooni ei vaheta, ei pea jooksma nurgast nurka ja sõgedalt luurama. Nad ei ründa, nende sihid on konstruktiivsed, ülesehitava suundumusega. Seevastu rünnakute suundumus on destruktiivne. Kui ühiskond on üles ehitatud aina eitamise ja lammutamise peale, kannavad ka paljud inimesed endas pidevat ründevalmidust.

Poleks imekspandav, kui praegused võimustruktuurid rahva tahte suunda nuusutades ja selle paratamatust tajudes viimases hädas kas või Eesti Vabariigi välja kuulutaksid, et ainult ise võimule jääda ja säilitada ühiskonna struktuuri, muutes ainult veidi nimetusi. Viimasega on juba ammu algust tehtud. Ma poleks küll pool aastat tagasi välja mõelnud, et sõna "omariiklus" tähendust võib laiendada NSVL provintsile.

Et taoline asjade vassimine libedamalt läheks, on vaja tekitada piisavat segadust ja vajadusel ka hirmu. Organiseeritud kuritegevus, mida streikideks nimetatakse, on juhitud ju KP liikmete poolt, ja näiliselt teeb see hirmu kõigile võimu juures olevatele isikutele. Mäng areneb peadpööritava kiirusega. ühel ilusal hetkel (enne seda, kui olukord tõepoolest kontrolli alt on väljunud - ja see võib juhtuda, kui inimesed, kellega manipuleeritakse, tõesti omapead pakutud suunas tormama hakkavad) saabub lahendus. Pea, mis siiski on olemas, käsib ühel käel taskusse tagasi minna, teisel aga võidukalt enda poole osutada: on tõestatud, et keegi ei suuda asju paremini juhtida kui need, kes seda siiamaani on teinud! Rõõm ja juubeldus rahva hulgas.

Aken Euroopasse on muudetud perestroika vaateaknaks. Tankid ei sobi sinna.

MRP-AEG ei ole end laiali saatnud. Selleks pole põhjust enne, kui N. Liidu valitsus on salaprotokollid avalikustanud ja need koos oma imperialistliku poliitikaga hukka mõistnud. Eestis elavad grupi liikmed on tegevad ERSPs. ERSPsse ei astunud ainult Willy Rooda, kes esineb kodanike komiteesid taunivalt seisukohalt, asetades end sisuliselt väljapoole gruppi.  MRP-AEG oli põhiliselt avalikustamise grupp ja kandis endas ERSP eesmärgi eeldust. ERSP eesmärk on pakti tagajärgede likvideerimine, Eesti Vabariigi taastamine.