mait raun
Alapealkirjaga "mälestused 1987-1988". Töövariandi pealkiri oli "24", kuna tegevus toimus täpselt autori 24. eluaasta vältel, sünnipäevast sünnipäevani. Nimetuse "Põlenud maa" omandas käsikiri kirjastusvõimaluse avanedes, kuna nõuti atraktiivsust. Kuid sellestki ei saanud asja. Kirjastus pani raamatule võõrapärase pealkirja "Wake up" ja lühendas märgatavalt käsikirja, viidates müügiedu vajadusele. Kirjastusel oli õigus, raamat kujunes bestselleriks ja ohtraks tsiteerimisobjektiks.
Ehkki paljude lugejate arvates jooksis autor kõiki sündmusi kohe pärast nende toimumist koju päevikusse märkima, siis nii see polnud. Raun ei ole suutnud elu sees ühtki päevikut pidada. Laulva revolutsiooni seigad pani ta kirja aastail 1989 ja 1990, kui sai selgeks, et äsja oli raputanud Eestit uskumatu, suure ajaloolise tähtsusega aeg. Raunal oli õnn selles osaleda, koguni peaaegu kõik tähtsamad seigad kaasa teha. Kirjapanu on ajendatud soovist toimunu võimalikult tõetruult järeltulevatele põlvedele jäädvustada.
Tõetruuduse soovist on kantud ka Rauna ahastamapanevalt pikad artiklitekstid, mis lõhuvad sündmuste voolavat rütmi: autori meelest märgistavad need skisofreenilist mõttetaset, milles tollases ühiskonnas viibiti ja mida on pea võimatu ette kujutada inimestel, kes ei ole pidanud elama totaalses vaimses surutises.
Palju ruumi võtab ka autori kirjanduslike ambitsioonide nurjumise taganutmine. Mälestuste kalial töötades oli ta kindel, et ei kirjuta enam iial ilukirjandust. Kui raamat ilmus 1998. aastal trükist, hakati seda Rauna hämmastuseks pidama romaaniks. Vaikimise aastail 1989-1990 oli ta enese teadmata kirjutanud seltskonna meelest olulise teose.
Aga siis saabuski 1988. aasta. Millalgi kevadel hakkasin tihedamalt suhtlema Mait Raunaga, aasta noorema psühholoogiga, kes töötas Rahvaloomingukeskuses. Ta ütles ikka, et see on samasugune “Udu-uurimise Instituut”, nagu minu oma. Pärast Sõltumatut Noortefoorumit 1988. aasta juunis hakkas Maidu kabinetis Estonia teatrimaja katusekambris lausa igapäevaselt kogunema sõpruskond, kuhu kuulusid veel Mart Nutt, Toomas Kümmel, Avo Üprus, Indrek Teder ja paljud-paljud teised. Sellest sündisid Sõltumatu Infokeskus ja ajakiri “Heinakuu”. Meiega ühinesid veel Tiina Hallik ja Andres Mäe, kes lisaks olid ametis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamisega.
Tagantjärele on isegi raske nime anda sellele, mida me tegime. Ju ta oli üks “poolavalik underground”. Infokeskuse teated rippusid mitmel avalikul stendil, eriti aga Ülemkohtu hoone ees, kus piketeeriti vabadust Enn Tartole ja Mart Niklusele. Üks teade trükiti isegi “Noorte Hääles”, mis kuuldavasti toimetajale suure peapesu põhjustas. “Heinakuud” paljundati koopiamasinatel, kus vähegi võimalik.
Mait on kirjutanud sellest ajast raamatu “Wake up”. Ta kujutusviis on veidi nihestatud ja ega tegelased tollal teadnud, et neist raamat tehakse. Igal juhul oli see üks Eesti vabaduse paljudest algustest – nii nagu meie, tollased noored, seda nägime ja läbi elasime.
Andres Herkel
Raun on skeptiline. Ta kuulutab end pimedaks liikumiste suhtes, mis toimusid paralleelselt uue rahvusliku ärkamisega ringkonnis, kes võimul või võimu läheduses tegutsedes uuendasid oma poliitilisi ja majanduslikke eesmärgiseadeid.
Ta näeb poliitiliste juhtfiguuride grimasse, ebalust ja vastutuse võtjate allajäämist iseendale jõuvõtete rakendamisel poliitikas, mille puhul nii tulevikuhirm kui hetkerahulolu ei lasknud neil poliitikuina rahvuslike ideede puhtuse eestvõitlejaiks kujuneda, ent andis neile peagi võimaluse puhta südamega astuda rahvusvahelise avalikkuse ette integratsiooniideede igipõliste edendajatena.
Peeter Künstler
Käsikiri, kohati lünkadega.
Lisalugemist:
Peeter Künstler. Sirise, sirise tekstike, alasile haamer löö