MUINSUSKAITSE SELTS JA POLIITIKA

Mait Raun

Tuna, 2000, nr 1, lk 67-76

“TÕRUST” SELTSI ASUTAMISENI

Muinsuskaitseliikumise alguseks võib pidada 1974. aastat, mil ajakirjaniku ja tõlgi Trivimi Velliste algatusel loodi klubi “Tõru”. Selle kaminaõhtutel, mille avameelne õhkkond oli teravas kontrastis ühiskondliku surutisega, vaagiti Eesti ajaloo sõlmpunkte ja meie identiteedi küsimusi. 1983. aastal koostas “Tõru” muinsuskaitse seltsi asutamise eelnõu, mida toetas Heinz Valgu initsiatiivil ka Kunstnike Liit, ning 18. oktoobril 1986 asutati Muinsuskaitseklubide Nõukogu`1. Sealtpeale hakkas muinsuskaitseklubide arv kiiresti suurenema, tõustes 1987. aasta veebruaris seitsmeteistkümneni`2, ning moodustati seltsi riiklik organiseerimiskomitee, mille esimeheks määrati Eesti NSV kultuuriministri asetäitja Ilmar Moss ja aseesimeheks T. Velliste`3. Võimud soovitasid nimetada sündiva organisatsiooni Eesti NSV Ajaloo- ja Kultuurimälestiste Kaitse Ühinguks, ent muinsuskaitseklubide kolmas kokkutulek 25.-26. aprillil 1987 Keilas eelistas Eesti Muinsuskaitse Seltsi nime`4. Suve lõpuks oli liikumisel ligi tuhat liiget, klubisid kolmkümmend üks`5.

Kui siiani sujus võimude ja muinsuskaitsjate koostöö liikumise entusiasti Mart Laari hinnangul edukalt`6, siis seoses Hirvepargi miitinguga tekkis esimene ebakõla. Miitingu peakorraldajaks oli kevadel T. Velliste ettepanekul Pärnu Muinsuskaitse Seltsi esimeheks valitud Tiit Madisson`7. T. Madisson emigreerus küll Rootsi, kuid liikumise suhtes tekkis umbusk. Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega nr 362-k 31. augustist 1987 keelustati “seoses tööjõuressursside maksimaalse kasutamisega põllumajandustööde läbiviimisel äärmiselt keerukal koristusperioodil”`8 Tarvastusse kavandatud muinsuskaitseklubide neljas kokkutulek. T. Velliste esitas seepeale kirjaliku ettepaneku suunata nelisada kokkutulekule saabuvat muinsuskaitsjat ühtlasi talgulistena põllutöödele, kuid sai eitava vastuse`9. “Meie kultuurile väga tähtsa muinsuskaitseliikumise käekäik peaks senisest tunduvalt rohkem pälvima parteiorganisatsioonide ja kohalike nõukogude tähelepanu ning leidma neilt tegusat toetust,” põhjendas resoluutset sekkumist EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan`10. 5. septembril valvas Tarvastus korda ja patrullis asulasse viivatel teedel kakssada miilitsat. Jumalateenistusele kohalikus kirikus saabus ka 50-60 muinsuskaitsjat, kuid nad sõitsid pärast põgusat muljetevahetust taas laiali.`11

Tarvastu kokkutuleku ärajäämisest hoolimata kasvas klubide arv oktoobriks kuuekümne kaheni ja nende liikmeskond 2259-ni`12. Kasvav populaarsus ajendas repressiivaparaati provokatiivsele käitumisele. 7. novembriks 1987, kommunistliku oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks, kuulutasid tundmatud isikud Pärnu Muinsuskaitse Seltsi nimel välja rahvakogunemise kohalikul kalmistul, kutsudes lõhkuma ja rüvetama haudu`13. Ilmselt sooviti mustata liikumise mainet ja sundida seda vaoshoitusele. Paraku ei mõistetud, et eestlase jaoks on surnuaed püha koht, kus käiakse austamas esivanemaid. Selts kasutas “pakutud” võimalust oma seisukohtade propageerimiseks, muinsuskaitsjaid toetasid ka linna tuntud isikud, samuti Villi Rooda MRP-AEG-st`14. (Eesti vabadusvõitlusele 1987-1991 oli üldse tüüpiline, et ei lõhutud, vaid vastupidi, püüti taastada N Liidu poolt hävitatut`15.)

Tänu protsesside rahumeelsele kulgemisele ei leidunud võimudel ettekäänet, millega takistada 12. detsembril Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamist, parimal juhul suudeti vaid agentide infiltreerimise kaudu mingil määral suunata ja kontrollida seltsi tegevust. Võimude leplikust suhtumisest andis märku, et üritus lubati korraldada Ametiühingute Majas, Tallinna ühes moodsamas ideoloogiatemplis (ametiühingud olid Lenini määratluse järgi “kommunismi kool”). Istungit juhatas Eesti NSV valitsuse esindajana I. Moss, kultuuriministeerium andis seltsile stardiraha`16, seltsi põhikiri registreeriti probleemideta ja EMSile omistati juriidilise isiku õigused. Asutamise hetkel oli EMSil umbes kolm tuhat liiget`17. Esimeheks valiti T. Velliste. Muinsuskaitse Seltsi ametlikust moodustamisest sai Ivo Rulli hinnangul “läbimurre praegusele kõikvõimalike liikumiste, parteide, ühingute, liitude ja seltside loomise ning aktiivse tegutsemise ajajärgule. Esmakordselt sõjajärgsel perioodil formeerus laialdasel altpoolt tuleval initsiatiivil ja demokraatlikel printsiipidel põhinev detsentraliseeritud massiorganisatsioon.”`18

EMS OMA KOHA OTSINGUIL

Kuna oli aeg, mil igasugune valitsevast kommunistlikust ideoloogiast lahknev tegevus oli paratamatult poliitiline, sai EMS rahumeeli deklareerida poliitikast hoidumist`19. 22. veebruaril 1988, täpselt sada aastat pärast Jakob Hurda vanavara kogumise üleskutse “Paar palvid...” ilmumist, kuulutas EMSi ajalootoimkond välja mälestuste suurkogumise Eestis`20. Üleskutse resoneerus ajaloolaste seas puhkenud diskussiooniga “valgete laikude” likvideerimisest Eesti lähiajaloos, mis keskendus küll peamiselt “heade” ja “halbade” kommunistide problemaatikale, võimuvõitlusele kommunistlikus ladvikus Stalini perioodil. EMS ootas mälestusi N Liidu agressioonist Eesti Vabariigi vastu, kommunistide ja hävituspataljonide hävitustööst 1940-1941, 1941. ja 1949. aasta küüditamislainetest, muudest Stalini-aegsetest kuritegudest, poliitvangide laagritest, metsavendlusest - kõigest sellest, millest inimesed uute repressioonide kartusel vaikisid sageli isegi perekonnaringis. Aeg oli küps, mälestusi laekus tohutul hulgal ning tuli nähtavale, et läbilõike-eestlase meelelaad ei olnud “roosa”, veel vähem punane, kommunistide terror ja hirmuteod püsisid meeles.

EMSis valitses esialgu siiski võimudega hea läbisaamise vaim. Laveerimise drastilisim ilming oli T. Velliste esinemine Tammsaare ausamba juures 24. veebruari 1988, kus ta kõrvuti kommunistliku nomenklatuuri tegelastega manitses Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistama kogenenud rahvast hoiduma poliitilisest aktiivsusest. T. Velliste, kes kõneles muinsuskaitse seltsi nimel, karjuti maha.

Samal ajal ilmnes võimude suutmatus rahvast tasalülitada. 24. veebruaril kavatseti esialgu miitingulisi rünnata (nagu 2. veebruaril Tartus), ent Moskvast tulnud keelu tõttu loobuti sellest plaanist “pehmema variandi”, meelsuse kanaliseerimise kasuks. Edaspidi karistati isegi kommunistliku režiimi veendunud vastaseid, kes korraldasid protestimeeleavaldusi, ülimal juhul vaid lühiajaliste arestidega. Nõudmistele avanesid uued horisondid. Eesti rahva sihid ja taotlused võeti (küll veidi kollaborantlikus sõnastuses) kokku 1.-2. aprillil peetud loominguliste liitude pleenumi lõppdokumentides. Hirmubarjääride murdumise õhkkonnas oleks jätkuv koostöö võimudega diskrediteerinud EMSi juhtkonda.

Et vältida sisemist käärimist, EMS radikaliseerus ja omandas avalikult oma liikmeskonna enamiku näo, võttes enda kanda eestluse tugitala rolli. Kummastust tekitanud seika, et EMS ei osalenud suurküüditamise 39. aastapäeva üritustel 25. märtsil, üritati parandada EMSi volikogu kirjaga ENSV Ülemnõukogu presiidiumile, milles hinnati küüditamine kuriteoks inimsuse ja eesti rahva vastu, nõuti poliitiliste represseeritute tingimusteta rehabiliteerimist ja liituti stalinismiohvrite mälestussamba püstitamise algatusega`21. Uue taktika tagant kumas ka võimude soov hoida EMS kui ainus ametlikult registreeritud poliitiliste ambitsioonidega alternatiivorganisatsioon igal juhul, kasvõi järeleandmiste ja “auru väljalaskmise” hinnaga kontrolli all.

Muutuma sundis EMSi ka ootamatult tekkinud konkurents. 13. aprillil kõlas televisiooni kaudu sotsioloog Edgar Savisaare üleskutse luua veel üks massiliikumine, Rahvarinne Perestroika Toetuseks, mis oleks Kommunistliku Partei uuendusmeelsete juhtide abiline ja koondaks rahva aktiivsuse selle perestroika-kursi poolt seatud sihtide elluviimisele. Rahvarinne pretendeeris üldrahvaliku katusorganisatsiooni staatusele (nagu veidi hiljem selle saavutas Leedus moodustatud rahvarinne “Sajudis”).

TARTU MUINSUSKAITSEPÄEVAD

14.-17. aprillil toimunud viiendad muinsuskaitsepäevad Tartus kujunesid EMSi tähetunniks. Liikmeskonda kuulus tol hetkel umbes sada klubi ja neli tuhat inimest`22. Ent pooldajaid oli veel tunduvalt enam. Kõikjalt Eestist voolas Tartusse kokku inimesi, enamik neist noored, demonstreerides tänavail mäsleva jõena isamaalaule lauldes rahvusluse elujõudu. Seejuures puudusid massikogunemistele omased korrarikkumised, kuigi turvateenistusse ei kuulunud professionaalid, vaid äsjasest EMSi kevadkoolist “Eesti lugu” osa võtnud ajaloohuvilised noored`23. Juba esimesel õhtul lisandus EMSi liikmeskonda üle neljasaja hinge.

Päevade korraduskomitees kandsid põhiraskust esimees Tõnis Lukas, aseesimees Tõnn Sarv ja Tartu kultuuriosakonna juhataja Riho Illak`24. Programmi oli võetud mitmeid sümboolse tähtsusega sündmusi: sinise, musta ja valge lipukanga ühisdemonstratsioon, rongkäik Eesti Rahva Muuseumi varemete juurde jne.

Lippude demonstratsioon toimus Tartu kesklinnast alanud tõrvikurongkäigu kulminatsioonina esimese eesti üliõpilaskorporatsiooni EÜSi, sini-must-valge värvikombinatsiooni põlistaja maja ees (mis oli muudetud ülikooli võimlaks). 7-8 tuhande inimese osavõtul räägiti rahvusvärvide tähendusest, peeti taunitavaks nende keelamist ja kriminaalasjade algatamist nende kasutajaile. Peakõneleja ajakirjandustudeng Tiit Pruuli sedastas: “Neid värve on jalge alla tallatud pikkade aastate jooksul. Need värvid on läbinud pika poliitilise võitluse. /---/ me sooviksime, et need värvid - sinine, must ja valge - saaksid võrdväärse koha teiste rahvaste ravusvärvide seas!”`25 Siiski tehti ka mööndusi: üliõpilasühenduse “Sodalicium”`26 esindajad ei heisanud vardasse mitte trikoloori, vaid kolm erivärvi lippu trikoloori järjestuses. “Oli see mõte, et rahvusvärvid on väljas, aga ükski tankikolonn või kes tahes ei saa ütelda, et nüüd on siin sinimustvalge,” on meenutanud seda tõika Rahvarinde aktivist, ülikooli õppejõud Marju Lauristin, kes oli koos muinsuskaitsjaist vendade Tõnn ja Heno Sarvega selle “kavaluse” autor`27. Seevastu Pilistvere Muinsuskaitse Klubi oli valmistanud väikeseid sinimustvalgeid lippe ning jagas neid soovijatele lehvitamiseks`28.

Pauluse kalmistul koguneti mälestusmiitinguks 192 mõrvatu haudadel, kes leiti juulis 1941 Tartu vangla kaevust, kuhu taanduv N Liidu sõjavägi oli nad heitnud. Maapinnale moodustati 192 sinisest, mustast ja valgest küünlast rist ning süüdati põlema.`29 Päevade intellektuaalseks tippsündmuseks kujunes kirjanik Arvo Valtoni esinemine pilgeni tulvil Vanemuise tänava ringauditoriumis, kus ta ennustas N Liidu lagunemist veel enne sajandi lõppu ning väitis, et Eesti tulevik on kas saamine iseseisvaks või jäämine jalgu Venemaal puhkevale kodusõjale`30.

EPA aulas toimus kodanike ja linnavõimude debatt Raadil asuva sõjaväelennuvälja üle. N Liidu võime süüdistati traditsiooniliselt isepäise Tartu sihiteadlikus tasalülitamises, sest Tartu muutmine sõjaväebaasi olemasolu ettekäändel välismaalaste jaoks suletud linnaks kärpis kõrgkoolide väliskontaktid miinimumini. Järgnes radikaalsetest loosungitest ja plakatitest kirju rongkäik lagunenud Raadi mõisa juurde, kus varem asus Eesti Rahva Muuseum ja nüüd lennuväe ladu`31. Sõjaväe territooriumi piiravate okastraattõkete juures toimus miiting, kus öeldi läbi mikrofoni välja mitmed eesti rahvast valusalt puudutanud probleemid, nõudmised, lootused`32.

Muinsuskaitsepäevadel avaldunud siiras ja üksmeelne vabadustahe, mis narris hetkega ära kommunistide ja nende jõustruktuuri KGB aastatepikkuse visa “ideoloogilise kasvatustöö” eestlaste ümberkujundamiseks homo soveticus'eks, ajendas MRP-AEG ajakirja irooniliselt märkima, et “võibolla on KGB-gi moodustanud oma “muinsuskaitseklubi”: selle liikmeid jätkus kõrgel tasemel kõigile üritustele surnuaia-ekskursioonist 14 aprillil (al. polk. Vooremaa) loenguteni ja kinoseanssideni (Gektor, Lehtmets, Kozlov, Lartsev, Talur ja rida tundmatuid). Tartu KGB hindas oma teeneid muinsuskaitseliikumises isegi nii suureks, et KGB ülem A. Talur pidas õigustatuks Seltsi reservist pääsmeid taotleda.”`33

Vabaduspurske vahetuks järelkajaks oli Tartu Muinsuskaitse Ühenduse volikogu 25. aprilli otsus taotleda ENSV Ülemnõukogu presiidiumilt poliitvangide Mart Nikluse ja Enn Tarto viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning rehabiliteerimist. EMSi juhatus oli seda algatust arutades 28. aprillil umbusklik, leides, et M. Nikluse ja E. Tarto tegevusest on vähe teada. 4. mail otsustati siiski vabastamistaotlus heaks kiita, väites, et “nende vangistuses hoidmine on vastuolus perestroika, demokratiseerimise ja avalikustamise põhimõtetega ning kasulik üksnes meie ideoloogilistele vaenlastele.”`34

Ideoloogiline vastulöök muinsuskaitsepäevadel toimunule piirdus väliskommentaator Tõnis Aviksoni artikliga ajalehes “Edasi”, mis oli kantud manitsusest mitte lehvitada rahvuslippe, sest Moskva võtvat nendest ärritatuna tarvitusele sellised abinõud, et me ei suuda kunagi kinni maksta oma vabaduse-illusiooni rahvusvärvide all. T. Avikson soovitas tegelda tõsisemate, aga vähemmärgatavate asjadega. “Kahju on, kui Moskva usaldust pannakse tugevusproovile sini-must-valgete lippude või isegi Eesti iseseisvuse loosungitega vehkides.”`35

Õnnestunud Tartu-päevad andsid EMSile ka senisest tugevama majandusliku aluse. T. Velliste võttis oma Soome-reisil telefoni teel ühendust California ülikooli professori Rein Taageperaga, paludes talt majandusabi`36. Tulemuseks oli Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamine, mille esimeheks sai kümmekond aastat varem N Liidust emigreerunud dirigent Neeme Järvi`37. VMS-i eesmärgiks oli aidata EMSi välisvaluutaga, seades seejuures tingimuseks, et EMS püsib kevadel 1988 avaldatud põhikirja ja seisukohavõttude pinnal`38.

Väliseestlased olid omamoodi Eesti rühmituste rahvusaatelisuse ja toimekuse mõõdupuu - nad avasid oma kukru peaaegu eranditult vaid neile, kelle tegevuse tunnistasid kooskõlas olevaks iseseisvuse taastamise ideega. Näiteks häälekalt formeeruvasse rohelisse liikumisse suhtuti umbusaldusega, kuna selles figureerisid KGB-kahtlusega Vello Pohla, Tiit Made jt. Kui seni toetati peamiselt endisi poliitvange, kelle taust oli laitmatu, ja nende ringkonnast lähtunud aktsioone, siis nüüdsest hakkas koostöö laienema. Seejuures tunnistati, et informatsioon on puudulik ja välismaal ei tunta Eesti vajadusi`39. Suuresti just tänu Tartu muinsuskaitsepäevade suurejoonelisusele asetati osa panust ERSP-lt ümber EMSile. EMS oli esimene ametlik organisatsioon kodumaal, kellega Välis-Eesti hakkas tegema koostööd`40.

EMSi ARGIPÄEV

27. mail leidis Kolga-Jaanis aset EMSi ajalootoimkonna suurettevõtmine: pidulikult avati ärkamisaja suurkuju Villem Reimani mälestussammas. Sündmus oli korraldatud sedavõrd osavalt, et sinimustvalge lipu all oli sunnitud marssima ka teatri “Ugala” kunstiline juht, Eesti perestroika-kommunistide ideoloog (ja pärastine EKP ideoloogiasekretär) Jaak Allik`41, kes veidi varem oli avaldanud ajakirjas “Vikerkaar” rahvusvärve teravas toonis tauniva artikli.

See oli avalöök EMSi tegevuse ühele peasuunale, N Liidu poolt hävitatud mälestusmärkide taastamisele`42. Järgmisena taasavati 19. juunil Vabadussõja monument Lalsis`43. 23. juunil avati rohkem kui viie tuhande osavõtja juuresolekul Võru vabadussammas, mida õnnistasid sisse neli pastorit (et kui üks peaks vangistatama, saaks jätkata järgmine). See oli esimene sammas Eestis, mis vajas uuestivalamist, sest oli hävitatud, taastamistööga sai hakkama Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1`44. 26. juunil avati mälestussammas Mihklis, sõjaajaloolase Hannes Valteri poolt seal peetud kõne võttis kokku taastamistöö tegeliku salamõtte:

“See oli I maailmasõja ajal, kui Venemaa ja Saksamaa, kaks vaenumeest, kes aastasadasid olid omavahel Läänemere idakalda pärast võidelnud, korraga kokku varisesid. Kõigile Läänemere ikestatud rahvastele, sealhulgas ka eestlastele, koitis vabaduse võimalus. Kuid siiski ainult võimalus. Tõeks said kindral Laidoneri sõnad, et ükski rahvas ei ole võitnud vabadust manifestide ja deklaratsioonidega. Ka meil tuleb iseseisvus kätte võidelda! Me võitsime selle võitluse ja see oli esimene võidetud võitlus oma maa eest eesti rahva tuhandete aastase ajaloo jooksul.”`45

Aeg oli küps, et tõsta uuesti ausse eestlaste ainus võidukas sõda võõrvallutajate vastu pärast 13. sajandit. Üha uued paikkonnad said ärgitust ümberringi stiihiliselt toimuvast restauratsioonist - oli ühtviisi uskumatu ja põnev, et nõukogude võim ei söandanud takistada nende mälestuse taastamist, kes olid võidelnud nõukogude võimu vastu. Taastamist ootas veel üle kahesaja Vabadussõja mälestussamba. See töö tehti nappide aineliste vahendite kiuste ja peamiselt muinsuskaitseaktiivi poolt ära järgmise paari aasta jooksul.

EMSi elujõu allikaks oli termini “muinsuskaitse” definitsiooni avarus ja organisatsiooni ülimalt paidlik struktuur - klubid oli keskjuhtkonnaga sedavõrd lõdvalt seotud, et sisuliselt oli tegu iseseisvate väikerühmitustega. See ärgitas üha uusi sõpruskondi fikseerima end muinsuskaitseklubidena. Tulemuseks oli, et EMSi egiidi all moodustus väga erinevate sihtide ja motiividega, ent samas homogeenne, rahvuslikke aateid kandvate rühmituste võrgustik üle Eesti. Näiteks klerikaalsest klubist “Portaal” kujunes välja Eesti Kristlik Liit. Omakirjastusliku ajakirja “Heinakuu” toimetus liitus EMSiga selleks, et pälvida juriidilise isiku õigused`46. Oma tipphetkel oli EMS omariiklustahteline mikroühiskond, võrreldav ärkamisaegse karskusseltside liikumisega.

EMS PERESTROIKAPOLIITIKAS

Samal ajal reageeris EMSi juhtkond ühiskonnas toimuvatele protsessidele sageli ettevaatlikult ja mõningase hilinemisega. Kui ERSP, Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1 ja Sõltumatu Infokeskus alustasid 1. juulil ENSV Ülemkohtu hoone piketeerimist nõudega vabastada poliitvangid, ning nendega liitus veel mitmeid rahvuslikke rühmitusi, jäi EMSi juhtkond äraootavale positsioonile. Alles augusti lõpus, kui juba ka mitmed Rahvarinde tugirühmad deklareerisid juhtkonna vastuseisust hoolimata piketile oma poolehoidu ja oli ilmne, et seda ei katkestata, saabus viimaks ka EMSi toetus.

Väliselt küll märkamatult, kuid ometi järjekindlalt kaotas EMS, hoolimata suurepärasest stardist Tartu muinsuskaitsepäevadel, “laulva revolutsiooni” suve jooksul initsiatiivi Rahvarindele. Kui Rahvarinne püüdis kanaliseerida kogu poliitilist maastikku enese juurde moodustatud konsultatiivnõukokku, sai EMSist selle jututoa aktiivne osaline.`47 Iseseisva vaate säilitas EMS viimaks vaid juriidilistes küsimustes, mida tookord peeti abstraktseteks ja ebaaktuaalseteks. EMSi volikogu 8. septembri otsustes nõuti eesti keelele ainsa riigikeele staatust ja Eesti kodakondsuse taaskehtestamist. Viimane dokument oli otseselt kantud õigusliku järjepidevuse vaimust. EMSi ettekujutuse järgi pidid automaatselt Eesti kodakondsuse saama vaid need isikud, kes on olnud Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järeltulijad, teised üksnes erisätete alusel`48. Sellega välistati valikuta kodakondsuse andmine kõigile Eesti NSV elanikele, nagu propageeris Rahvarinne.

EMS näis sedavõrd solidariseeruvat perestroikapoliitikaga, et kui Rahvarinne korraldas 11. septembril Lauluväljakul rahvakogunemise “Eestimaa laul”, siis valiti peokõnelejate hulka ka T. Velliste. Sellega sooviti muuhulgas ilmselt lüüa kiilu EMSi ja ERSP vahele, mida korraldajad rõhutatult ignoreerisid. Paraku läbistas T. Velliste emotsionaalne kõne, mis oli ERSP ideoloogia apoloogia, kahesajatuhandelist rahvahulka kui äratushüüd. T. Velliste kuulutas:

“Eesti Vabadussõda on kõige sangarlikum kõigist võitlustest, mis me kunagi oleme pidanud. See võitlus tõi meile vabaduse. Tõi meile sõltumatuse, tõi meile iseseisvuse. Vabadussõda andis meile omariikluse, mille rikkalikke vilju oleme osaliselt nautinud tänaseni. Me ei ole midagi ega kedagi unustanud. Me ei ole unustanud oma Vabadussõja sangareid. Oleme taastanud nende ausambaid ja me jätkame seda tööd järgmisel suvel. Me mäletame kõike ja kõiki. /---/ Ja nüüd ma küsin veel elus olevatelt stalinistidelt: kus on Konstantin Pätsi haud? Kus on Jaan Tõnissoni haud? Kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia nendele lilli! /---/ Teine maailmasõda paiskas meid põrmu. Kuid me tõusime üles. Alguses põlvili. Seejärel püsti. Ja täna oleme ajanud ka oma selja sirgu ning meie pilk on jälle selge. Aga mida me näeme? Me näeme, et meie maa on lagastatud ja maapind meie jalgade all on kõikuma löönud. Me maadleme suurte probleemidega ja meie poliitiline põhiprobleem on praegu kestmajäämise küsimus. Eesti rahva püsimajäämine ei ole mõeldav ilma omariikluseta!”`49

T. Vellistet katkestati pidevate ovatsioonidega, sest see oli esimene rahvuslikest seisukohtadest lähtuv esinemine nii suure publiku ees`50. Rahvarinde liidrid olid šokeeritud, märgates (kui tsiteerida EKP perestroika-ideolooge Georg Sootlat ja Margus Maistet), et “tormiliste kiiduavalduste osaliseks saanud T. Velliste ja H. Kiige etteasted, milles Eesti Vabariigi “kuldne ajastu” tuleviku ainuideaalina auseisusse tõsteti /---/, väljendasid enamiku kohalolijate mõtteid ja unelmaid palju selgemalt ja adekvaatsemalt kui Rahvarinde poolt väljapakutud abstraktsed poliitilised loosungid vabariigi suveräänsusest.”`51

Tõtates raadio- ja telesaadetes iseseisvusaatest kantud esinemisi hukka mõistma, võimendas Rahvarinne T. Velliste seisukohti tahtmatult veelgi. Rahvarinde liidrid M. Lauristin ja E. Savisaar esinesid ka ametliku avaldusega: “Meie poole on pöördunud paljud Rahvarinde poolehoidjad, kelles tekitas nõutust ja jahmatust Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimehe Trivimi Velliste kõne 11. septembri rahvapeol Lauluväljakul. Soov ühe ropsuga läbi raiuda keerulisi poliitilisi ja õiguslikke umbsõlmi, püüd spekuleerida inimeste tunnetel on kahjulik meie ühiste eesmärkide teokssaamisele. EMSi esimehe ülesastumine jättis väära mulje Rahvarinde taotlustest ja üldse Eestis toimuvast. See sõnavõtt tuli lõppkokkuvõttes kasuks neile, kes aina ootavad, et meilgi lööksid lõõmama kontrollimatud rahvuslikud kired, mis annaksid alust pidurdusjõududel sekkuda Eestimaa arengusse.”`52

T. Velliste ise oli sel ajal, kui tema ümber torm puhkes, juba Eestist kaugel. 16-27. septembrini toimus VMS-i Toronto osakonna kutsel tema ringreis Kanadas, kaasas videofilm esinemisest Lauluväljakul. Selle käigu tulemuseks oli EMSi materiaalse toetuse järjekordne suurenemine ERSP arvel. “Sel ajal läksid kõigepealt läände need, kel oli võimalus ja me jäime mingil määral hiljaks,” on Tunne Kelam nukra alatooniga kommenteerinud ERSP välisabi kokkukuivamist`53.

Kuuma rauda taoti edasi. 6.-9. oktoobril peeti maha järgmised muinsuskaitsepäevad Pärnus. Nende raames toimus tõrvikurongkäik, kus kanti ühemõttelisi loosungeid nagu “Eestile omariiklus”, “Vabadus Eesti riigile!” jms`54. Ning 16.-22. oktoobril korraldati EMSi eestvõttel “Eesti keele nädal”, mis lõpetati keeleloitsuga korraga Tallinnas, Torontos, Stockholmis, Rakveres ja Pärnus`55. Peagi selgus, et sellest sündmusest sai “lauva revolutsiooni” lõppakord.

Nimelt andis perestroika arhitekt Mihhail Gorbatšov 21. oktoobril 1988 välja ukaasi seaduseelnõudega, milles kavatseti kärpida liiduvabariikide juriidilisi õigusi. Iseseisvuslased, kelle silmis oli N Liidu kohalolek Eestis nagunii üdini ebaseaduslik (okupatsioon), jäid Eesti NSV staatuse muutumise suhtes esialgu äraootavaks. Seevastu Rahvarinnet valdas paanika, sest Moskva direktiivid riivasid otseselt autonoomiaprogrammi täideviimist - ähvardati likvideerida selle programmi alus, Eesti NSV vormiline suveräänsus. 29. oktoobril saatis Rahvarinde volikogu Moskvasse isiklikult M. Gorbatšovile telegrammi, milles öeldi: “Nagu näitab üldrahvaliku arutelu kulg, ei soovi Eesti NSV rahvas leppida oma riikluse tegeliku kaotamisega. /---/ Nende vastuvõtmisel on aga kahtlemata ettenägematud tagajärjed NSV Liidu ühtsuse tugevdamisele ning uutmise demokraatlikule arengule meie maal.” Ühtlasi asuti koguma allkirju protestikirjale, milles nõuti seaduseelnõude arutelu peatamist ja nende erakorralise ÜN istungjärgu päevakorrast mahavõtmist, sest “need on vastuolus NLKP 19. konverentsi resolutsioonidega.”

Allkirjade aktsiooniga liitus ka EMS, kuigi väljend “Eesti NSV rahvas”, mis kinnitas ühemõtteliselt, et Eesti NSV on riik, oli vastuolus EMSi varasema restitutsioonilise seisukohaga. 14. novembril koostas EMS erakorraline volikogu deklaratsiooni Eesti suveräänsusest, avaldades toetust Eesti NSV Ülemnõukogule ja selle saadikutele nende tegevuses vabariigi tegeliku suveräänsuse tagamiseks kõigi võimalike konstitutsiooniliste vahenditega, kaasa arvatud enesemääramisõigus`56. Rahvarinde ja EMSi ühisaktsioon viis ENSV Ülemnõukogu 16. novembri suveräänsusdeklaratsioonini ja ettepanekuni korraldada Eesti NSV ja N Liidu suhted edaspidi liidulepingu vormis, mis sisuliselt tähendas Eesti soovi astuda de jure autonoomiana N Liidu koosseisu.

“Suveräänse Eesti NSV” üheks esimeseks sammuks oli 19. novembril T. Velliste vahistamine piiril. Vabariikliku Tolliameti ülem Vello Arusaar selgitas “Õhtulehele”, et “välisreisilt saabunud kod. T. Vellistelt oli tolliülevaatusel esialgu kinni peetud mitmesuguseid annetusi ja kingitusi, heli- ja arvutustehnikavahendeid, mõnd neist mitu. Kuna see kogus ületab kaugelt tollieeskirjades ette nähtud normid ning arusaadavalt ka mõistliku isikliku vajaduse, tollimaksu tasumisest aga T. Velliste keeldus, ei olnud meil mingit õigust neid läbi lasta.”`57 Närvesööv vägikaikavedu tollieeskirjade tõlgendamise üle kestis mitu kuud ja lõppes viimaks EMSi moraalse võiduga, kui annetused vabastati aresti alt. Võimude võit oli siiski suurem, sest EMS ei saanud pikka aega töövahendeid kasutada.

EMS JA KODANIKE KOMITEEDE LIIKUMINE

Pärast 21. jaanuaril 1989 Tartus toimunud mõttevahetust “Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”, mida ilmestasid kartus Eesti staatuse hägustumise pärast ja samas süvenev arusaam, et on saabunud ajalooline šanss vabaneda okupatsiooni kammitsaist, algasid ERSP, EMSi ja Eesti Kristliku Liidu konsultatsioonid ühisplatvormi koostamiseks. Erilise hoo said need pärast seda, kui ilmnes EKP ja Rahvarinde kavatsus heisata Pika Hermanni torni punalipu asemele trikoloor. Lauri Vahtre tõdemuse järgi “muinsuskaitsjatel, noorteliikumisel ning ERSP-l polnud sellest võimalik järeldada muud, kui et Rahvarinne on asunud Eesti jätkuvat iseseisvusetust ja okupeeritust kolme koduvärviga üle võõpama.”`58 8. veebruaril teatas EMS juhatus, et sinimustvalge ei saa olla Eesti NSV riigilipp ning muul riiklusele pretendeerival moodustisel peale Eesti Vabariigi ei ole õigust kasutada Eesti Vabariigi sümboolikat.

Kui 24. veebruaril siiski trikoloor Toompeal üles tõmmati, esitasid EMS, ERSP ja EKL vastusammuna deklaratsiooni, millega algatasid kodanike komiteede liikumise Eesti Vabariigi taastamiseks.

Koalitsioon sündis tegelikult üle noatera, sest kartusest Rahvarindega suhteid rikkuda tekkisid EMSil viimasel hetkel kõhklused. Põhiliitlase (EKL oli kaasatud vaid suurema mõjuvuse huvides) tagasitõmbumisest häiritud ERSP allkirjastas 21. veebruaril deklaratsiooni üksinda. 22. veebruaril lisandus EKL-i allkiri. Ning viimaks, 23 veebruaril liitus ka EMS. Kolmepoolne ühisavaldus vormistati alles 10. märtsil.`59

Kriitikas N Liidu suhtes oldi üksmeelsed, kuid positiivse programmi osas valitsesid lahkarvamused. Sellal kui T. Kelami kõne “Estonia” kontserdisaalis toimunud pidulikul aktusel rõhutas moraalset puhastumist ja õigust täielikule riiklikule sõltumatusele, visandas T. Velliste Eesti tulevikustaatusena N Liidu poolsõltlase Ungari: “Võimalik, et me astume Varssavi liitu ja Vastastikuse Majandusabi Nõukogu liikmeks, kuid meil on siis ometi kindel riigipiir, mis kaitseb meid seniste ebameeldivuste eest hoopis tõhusamalt kui mis tahes IME-hoovad. Ungari tee võimaldaks Eesti ühiskonnal siirduda uuele arengule - mis Nõukogude Liidu konföderatsioonis jääks üksnes soovunelmaks - nagu seni kommunism. Ungari tee läheks suhteliselt valutult, rahvustervikut ja ühiskonna paljusid hinnalisi struktuure säilitades. Veelgi radikaalsem sihiasetus (näiteks Soome mudel) võiks osutuda meile praegu ülejõukäivaks.”`60

Ka tegelikus töös olid panused erinevad. ERSP liikmed olid eeldatult aktiivseimad kodanike registreerijad ja restitutsiooni-idee propageerijad. Ent kodanike komiteede üle-eestilise võrgustiku moodustamisel pidanuks kandma suurimat raskust EMS, kuna kolmest organisatsioonist ainsana leidusid tal aktivistid igas kihelkonnas. V. Niitsoo hinnangul jäi EMSi roll aga tagasihoidlikuks`61.

POLIITILISE TEGEVUSE AMMENDUMINE

Kodanike komiteede liikumise väljaarendamise kõrvalt leidus EMSil jõudu viia ellu veel mõned poliitilised aktsioonid. 9. märtsil mälestati EMSi algatusel Tallinna pommitamist 1944. aastal N Liidu lennuväe poolt. Sellega tõsteti avalikkuse jaoks üles uus, seni suhteliselt vähe käsitletud teema - Eesti saatus II maailmasõjas. Harju tänava müür oli rahva poolt põlevate küünaldega täidetud, vaikne lein jättis imposantse ja mõjuva mulje.`62

25. juunil taasavas EMS Tahkurannas president Pätsi ausamba. Oli realiseerunud esimene T. Velliste poolt 11. septembri 1988 kõnes välja öeldud ideedest, mis tookord tundus uskumatu. Üha suurema hoo omandas ka Vabadussõja monumentide taastamine. Uue lehekülje Eesti vabaduse eest võidelnud sangarite rehabiliteerimise kategoorias pööras 30. juulil Aegviidu muinsuskaitseselts, avades mälestusmärgi Kautlas. Sealsetes metsades otsis II maailmasõja päevil tuhatkond põgenikku kaitset hävitamise eest, neid kaitsesid “Erna” pataljon ja metsavennad, tänu kellele ei saanud kommunistid kõiki planeeritud purustusi ja tapmisi läbi viia. Sedapuhku ei olnud tegu vana taastamisega, vaid täiesti uue memoriaaliga, mis kandis pealdist “Punase hävituspataljoni 1941. a. terrori ohvrite mälestuseks”.`63 Olud olid väga kiiresti muutunud: alles neli kuud varem algatas prokuratuur M. Laari vastu suuresti just Kautla sündmuste valgustamise eest kriminaalasja`64. Ja samas oli okupatsioonivõim ikka veel olemas: Kautla mälestusmärk lasti “tundmatute” poolt mitmel korral õhku.

Kodanike komiteede liikumise käigus leidsid EMSi poliitiliselt aktiivsed liikmed endale väljundi väljaspool seltsi raame. 19. veebruaril 1990, vahetult enne Eesti Kongressi valimisi, võttis EMSi juhatus vastu otsuse loobuda poliitikast, et jääda edaspidi tegelema süvitsi muinsuskaitsega.

Päris ilma poliitikata ei saadud siiski ka edaspidi. Eesti Kongressi valimistel olid EMSi liikmed edukad, pälvides 499-st mandaadist rohkem kui viiendiku - 104. Järgnevalt mängisid nad üpris määravat rolli selles, et Eesti kodanike esinduskogu ei lahkunud ka halvimatel päevadel restitutsiooni idee pinnalt ja 1991. aastal osutus võimalikuks Eesti Vabariigi taastamine. Poliitilise tähelepanu otsefookusse - ning seda lausa rahvusvahelises plaanis - sattus aga Tori muinsuskaitseselts, mis kavatses korraldada 7.-8. juulil 1990 teises maailmasõjas hukkunud eesti sõdurite mälestuskokkutuleku. Seal pidid silmast silma kohtuma kõik Eesti Vabariigi eest võidelnud veteranid, sõltumata sellest, kas nad kandsid soome, saksa, vene, inglise, ameerika mundrit või olid partisanid-metsavennad'65. Ent kuna N Liidu propagandamasin paiskas maailma teate Eestis taassündivast fašismist, väites, et toimumas on SS-diviisi kokkutulek, ning Torisse saadeti dessantväelased 28 soomuki ja 15 autoga, jäeti kokkutulek ära`66. Ring Tarvastust Torini oli täis saanud.

 

***

1. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1989, nr 10.

2. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 137.

3. Samas, lk 316.

4. Samas, lk 139.

5. M. Laar. T: M. Raun. Wake up, 1998, lk 397.

6. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 137.

7. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 2.

8. MRP-AEG Infobülletään, 1987, nr 2.

9. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 1. Eravestluses justiitstöötajatega toodi T. Vellistele põhjenduseks “Madissoni inimeste” saabumise oht (MRP-AEG Infobülletään, 1987, nr 2).

10. Edasi, 22.9.1988.

11. MRP-AEG Infobülletään, 1987, nr 2.

12. M. Laar, T: M. Raun, Wake up, 1998, lk 397.

13. Võimalik, et kaudseks sihiks oli ka varjuheitmine Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 algatatud ja kohalikes muinsuskaitsjates abiväe leidnud korrastustöödele Vabadussõja surnuaial Võrus. Need olid pälvinud kohalike elanike toetuse ja viinud 21. oktoobril 1987 rahvusliku meeleavalduseni, mille käik peegeldas tõsiasja, et Võrus on kommunistide positsioonid kõikuma löömas.

14. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 2. Villu (Villi, Willy) Rooda paljastati hiljem KGB agendina.

15. Taastamise avaakordiks oli ajakirjanduses puhkenud poleemika Suure-Jaanis asunud muistset vabadusvõitlust ja Vabadussõda meenutava Amandus Adamsoni skulptuuri “Lembit” ennistamise üle, mis lõppes Viljandi rajooni juhtkonna 26. novembri 1987 otsusega mälestusmärk taastada (Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 1).

16. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti. Eeslava, lk 223.

17. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 320.

18. Kogumik “Eesti eest!”, 1989.

19. Samas.

20. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 4.

21. MRP-AEG Infobülletään, 1988, nr 16.

22. M. Laar, T: M. Raun, Wake up, 1998, lk 401.

23. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 4.

24. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti. Eeslava, lk 424.

25. MRP-AEG Infobülletään, 1988, nr 17.

26. “Sodaliciumist” sai 1988. aasta lõpus EÜS-i taastaja kodu-Eestis.

27. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 592.

28. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1990, nr 7.

29. MRP-AEG Infobülletään, 1988, nr 17.

30. M. Raun, Wake up, 1998, lk 204.

31. Veebruaris 1988 alanud “pehmem suhtumine” väljendus selleski, et KGB tunnistas Eesti Rahva Muuseumi taastamise prioriteetseks suunaks, mis pidi võimaldama kallutada väliseestlasi koostööle kommunistliku režiimiga; vt Eesti NSV KGB 1. osakonna ülema Paul Toomi õiend “Perestroikast töös eesti emigratsiooniga” 29. veebruarist 1988 (Tuna, 1999, nr 2).

32. MRP-AEG Infobülletään, 1988, nr 17.

33. Samas.

34. Samas.

35. Edasi, 8.5.1988.

36. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 323.

37. R. Taagepera ise esimeheks ei sobinud, sest oli väliseestlaste seas võrdlemisi ebapopulaarne alates oma 1972. aastal valminud “kolmekümne aasta plaanist”, mis nägi kodueestlaste kollaboratsioonis ka häid külgi. 1988. aastal seadis ta kilbile autonoomiataotluse N Liidu koosseisus. R. Taagepera meelest võistles Eestis “kolm voolu: moskvasuunalised ja põhiliselt stalinistlikud bürokraadid, kes ei taha mingeid muudatusi; perestroikameelsed reformistid, kelle esmasihiks on vabariigi autonoomia; ning erimeelsed, kelle organiseeritud meeleavalduste sihiks on iseseisvus. /---/ Stalinistid on enamuses tippjuhtkonnas /---/ Iseseisvusmeelsed dissidendid hõlmavad endisi vange ja teisi, kes Brežnevi ajal söandasid suud avada, ent mitte tuntud kultuuriisiksusi. Nende sihte pooldab instinktiivselt enamus eestlasi. /---/ Perestroikameelsed autonomistid hõlmavad enamust haritlasi ja ebamäärase osa tehnokraatidest ja ametnikest. Nemad on need uued tsentristid. /---/ Äärmuslased võtavad ideoloogiaid surmtõsiselt, ja surma see tihti põhjustab. Tsenristid võtavad ideoloogiaid vähem tõsiselt - ka enda oma. /---/ Nende pakilisimaks ülesandeks on kahandada eestlaste nurina põhjusi ja vene kolonistide süngeid kartusi. Vene püsiasukate poole levitab aeglane kasvatustöö järgmist sõnumit: küsimuses on tõesti territoriaalne isemajandamine ja teie olete osa sellest. /---/ Aus ajalugu, kärbitud sisseränd, kakskeelne teenindus, vabariiklik hariduskontroll ja rohkem tarbekaupu - need on kõik vahendid, et vältida eestlaste rahulolematust plahvatamast lööminguks natsionalistide ja stalinistide vahel.” (“Balti tsentrismi pinnalekerkimine” 10.6.1988, ettekanne USA Maryland'i Ülikoolis; Rahvarinde Teataja, 24.11.1988)

38. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 1.

39. Samas.

40. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 3.

41. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 322.

42. Tuleb siiski mainida, et see protsess algas juba enne muinsuskaitse seltsi osavõttu. 11. mail 1988 taasavati Vigala kirikus kahest portaali ukse kohal seisvast figuurist “Sõdur” ja “Talumees” koosnev skulptuurigrupp, mis mälestas 1905. aasta ülestõusu ning esimese maailmasõja ja Vabadussõja kangelasi. Figuurid toodi kohalike elanike poolt peidikust välja ja pandi tagasi oma kunagisele asupaigale. (MRP-AEG Infobülletään, 1988, nr 20)

43. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1990, nr 7.

44. Avalik Arvamus, 1988, nr 7.

45. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 1.

46. EMSi poliitiline ambitsioon realiseerus hiljem erakonnas “Isamaa”, mis võitis 1992. aastal riigikogu valimised. EMSi Tallinna Ühenduse esimehe Ott Sandraku muinsuskaitse-sõpruskond ja “Heinakuu” olid Vabariiklaste Koonderakonna (W) algatajaid; Kristlikust Liidust kasvas välja Kristlik-demokraatlik Liit (EKDL); Lõuna-Eesti muinsuskaitsjad moodustasid Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tuumiku; muinsuskaitseklubist kujunes ka Kristlik-demokraatlik Erakond (EKDE). 1992. aastal liitusid W, EKDL, EKRE ja EKDE “Isamaaks”.

47. ERSP ja teiste kommunistide poolt “ekstremistlikeks” (!) tembeldatud rühmituste puudumisel võinukski Rahvarindest kujuneda kogu rahvast ühendav katusorganisatsioon. See oleks tähendanud autonomistide võitu iseseisvuslaste üle ehk olukorda, millele tegi panuse R. Taagepera.

48. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1988, nr 2.

49. Samas.

50. Eesti poliitilise mõtte ajaloost, 1992, lk 24. Kõne sisendusjõudu suurendas veelgi proosaline põhjus: et T. Velliste kandis kuuldeaparaati, segas plaksutamine tal rääkida, nii et ta pidi ikka ja jälle ootama vaikust, pikad pausid südantliigutavate mõttekatkete vahel aga suurendasid rahva joovastust.

51. G. Sootla, M. Maiste, Tähtaasta 88, 1989, lk 85.

52. Rahva Hääl, 27.9.1988. M. Lauristin on ka aastaid hiljem, raamatule “Teine Eesti” antud intervjuus väljendanud seisukohta, et T. Velliste kõne oli provokatiivne: “Siis oli kriitiline moment ja ma arvan siiamaani, et see oli õnn, et seal midagi ei plahvatanud. See näitas tegelikult, kui vahva rahvas on eesti rahvas.” (M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 595)

53. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 715.

54. Noorte Hääl, 11.10.1988.

55. Rahva Hääl, 25.10.1988.

56. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid 1988, nr 3.

57. Õhtuleht, 7.12.1988.

58. L. Vahtre, Vabanemine, 1996.

59. V. Niitsoo, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei tegevus aastail 1988-91, 1991, käsikiri.

60. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1989, nr 3.

61. V. Niitsoo, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei tegevus aastail 1988-91, 1991, käsikiri.

62. M. Laar, S. Endre, U. Ott. Teine Eesti, 1996, lk 518.

63. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1989, nr 9.

64. Rahva Hääl, 7.3.1989.

65. RR f2, n1, s110, lk116.

66. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, 1990, nr 8.