mait raun
Nagu klassikale igiomane, on teose avalause tähenduslik: "11. september ajalukku ei lähe."
Sündmustik algab autori 24. sünnipäevaga 11. septembril 1987 ja lõpeb 25. sünnipäevaga 11. septembril 1988, mil toimus eestlaste läbi aegade suurim rahvakogunemine "Eestimaa laul". Teos kujutab endast ilukirjanduslikku vormi valatud dokumenti laulvast revolutsioonist ning see on kirjutatud omapärases vaimukas ja iroonilis-utreerivas stiilis.
Autor on halastamatult aus ja avameelne nii iseenese, oma kaaslaste kui ka tuntud tegelaste suhtes. Kirja pandud otse sündmuste kannul, vältides hiljem käibele tulnud «ausaid valesid». Nauditav raamat lugejale, kes ei armasta stampe, nišše ega trende. Teose alapealkiri on "naiivseid mälestusi ajaloost 1987-1988".
Raamatule kirjutas järelsõna autori põlvkonnakaaslane Mart Laar.
Raun kasutab naiivset hoiakut läbimõeldud kirjandusliku võõritusvõttena. Raunade suguvõsa kahekümne nelja aastane võsu ei saanud ometi nii «puhas leht» olla, nagu ta väidab.
See võõritusvõte ja mõned viimistletud anekdoodid ongi muide need napid parameetrid, mis justnagu viitaksid teose ilukirjanduslikule olemusele, millele näib pelgliku panuse tegevat kirjastus, kartes ilmselt võimalikke kohtuprotsesse.
Sest Raun on halastamatu iroonia ja paksude värvidega kirjeldanud nii mõndagi avaliku elu keskset tegelast, rääkimata tänaseks ajaloolisteks kuulutatud ürituste «naiivsest» analüüsimisest.
Peeter Künstler
Pealkiri Urmas Ott
Kujundus Rein Seppius
Kirjastus SE&JS, 1998
ISBN-13 9789985854167
406 lk
Lisalugemist:
Peeter Künstler. Sirise, sirise tekstike, alasile haamer löö