SEITSE KIRJA

Arutlus

2007

 

 

ma ei tea praegu üldse, mida mõelda või teha, või miks ma siia maailma sündinud olen. see on nii haige koht

 

Targematel inimestel on sellepärast maailmas sageli raskem, et tekivad küsimused elu, maailma, iseenese põhiolemuse kohta – mida rumalamatel õnneseentel ei teki.

Üpris palju on neid, kelle olemisvaev kisendab taevani ja kes seetõttu on hekseldanud läbi hulgaliselt mõtteid, tundnud kummalisi tundeid, isegi ilmutusi tajunud.

Osa neist on üksildased kuni lõpuni, leidmata vaimset seltsilist. Ja see ei ole siiski asjatu elu, ehkki kõlab kõledalt.

Osa mitte päris. Tusasemad nende hulgast kogunevad vennaskondadesse ja kloostreisse, harva avastades ka ilmalike hulgast kaaslasi, rõõmsaloomulised suudavad lõõgastavalt suhelda ka profaanidega enda ümber.

Osa on võtnud nõuks oma rännakuid vaimseil maastikel teistelegi jagada, tehes seda väga mitmesugusel tasemel, nii nagu ka maastikke on mitmesuguseid. Nende pingutuste tagajärjel on kokku kuhjatud suur filosoofia- ja religioonikirjavara, mis käsitleb inimese haakumist maailmaga.

Suur osa sellest kirjavarast ei püüa anda ammendavaid vastuseid, vaid räägib hoopis sellest, kuidas oleks võimalik loobuda küsimisest. Igal maastikul on ju vastused, aga tähtsam on saada oma maastikuga rahujalale või koguni jätta maastik maha, väljuda, loobuda, tulla eksiretkelt tagasi.

Klassikaline näide on Sokratese või õigemini Platoni lause: ma tean, et ma midagi ei tea. Seda lihtsat lauset peetakse suure tarkuse tundemärgiks, sest ta ütles niimoodi pärast seda, kui oli väitlustes oma teadmistega põrmustanud ka osavaimad vastased. Aga sellest üksi ei oleks piisanud, et lause elaks tänapäevani. Tarkusega on tegu eelkõige seetõttu, et see ütlus on sügavalt läbitunnetatud paradoks. Seda, et ta ei tea midagi, ta ju ometigi teab.

Samasugune klassika on ka kuningas Koguja raamatu avapeatükk piiblist, mille nimetus kõlab: kõik on tühine. Seal on palju kaunist ja lausa poeetilist pessimismi koos, mis veenab, et maapealne maailm ongi haige koht:

“Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, “tühisuste tühisus, kõik on tühine! Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb! Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku! Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa mitte täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha! Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast! Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel — ei ole midagi uut päikese all! Või on midagi, mille kohta võiks öelda: vaata, see on uus? Kindlasti see oli juba olemas muistseil aegadel, mis on olnud enne meid! Ei ole ainult mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem!”

Ometi need inimesed, kes nii väljenduvad, ise päris kindlasti elavad, muidu nad ei saakski seda öelda.

Ning nad toovad oma arusaamu miskipärast isegi teisteni ja teised on kui varanduse need tänase päevani talletanud, leides neist lohutust ja äratundmisrõõmu.

Neid ütlejaid endid peetakse sageli isegi elusamateks muudest maapealsetest olenditest, kes olid neist sageli palju rõõmsamad ja kärmemad. Uku Masingul on selle nähtuse kohta termin “elusamus”, mis tähistab inimese arengutaset vaimses maailmas, teisest elusam inimene on see, kes asub vaimsemalt kõrgemal, kõige elusam on see, kes on jumalik.

Seega on kõik paradoksaalne – kogu olemasolu. Ka haige koht on haige paradoksaalselt, sisaldades samas ka oma vastandit.

Sellise olukorra kohta ei saagi olla ammendavaid vastuseid. Elu mõtet võib otsida, aga elu mõte jääb leidmata. Õnne võib otsida, aga ka õnn jääb leidmata (see on küll vaid madalamal tasemel õnne kohta). Vastuseid võib otsida, aga vastuseid ei leia.

Ometi on vastuse otsimine sageli ja isegi enamasti väärtuslikum vastusest. Õnne otsimine võibki olla õnn ise.

Ning pigem seisab elu põhiküsimus selles: kuidas vastustest loobuda?

Sest vaid siis ollakse enesekindel ja tark ja teadlik. Jah, kui keegi teab, et ta midagi ei tea, siis on ta kõik küsimused küsinud ja kõik vastused – ei, mitte leidnud, vaid läbi näinud nende tühjuse.

Lihtne on ju silmad kinni pigistada ja mõtelda, et nüüd ma enam ei mõtle. Ja siis mõtelda, et nüüd ma mõtlesin selle mõtte. See on nõiaring, mis ei vii kuhugi.

Ka see õnnelik olukord, kui õnnestub mitte mõtelda, ei vii ilma vaimse ettevalmistuse ja treeninguta üldiselt kuhugi, igatahes mitte siis, kui puudub aluspõhi mitte-mõtlemise mõistmiseks; see on enamvähem sama olukord nagu nende inimestega, kes juba oma loomu poolest ei ole erilise mõtte- ja tunnetusvõimega õnnistatud ja tänu sellele elavad kerglaselt.

Jaan Kaplinski pani oma luulekogu pealkirjaks Raske on kergeks saada, luuletus ise selles järgmine:

Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme

Aga kui vastuse otsimine on vastusest eneselt väärtuslikum, siis miks on mõtet vastuste otsimisest loobuda? See tundub vastuoluline.

Esiteks, paradoks, vastuolu ongi kõiges. Sellega on mõttekas harjuda või vähemalt kohaneda. Mitte miski ei ole päriselt see, nagu näib või end välja näitab.

Teiseks ja osaliselt eelneva järjena – selle küsimuse vastus on eri arengutasemeil erinev. Esialgu on kindlasti just nii, et tuleb õppida küsima, mitte loobuma vastustest. Tarvis saada kogemusi, tunnetusi, õpetust, et oleksid olemas kivikesed, millest kokku seada küsimuste mosaiiki. Sest kuidas küsida, kui midagi ei tea? Või kuidas loobuda otsimast vastust, kui pole kunagi osanud küsidagi? Loobuda saab vaid millestki, mis juba olemas.

Rumal ei saa iial teada, et ta midagi ei tea, ning jumal temaga, tema jaoks ei ole sel tähtsust. Põgusal vaatlusel paistab ta rahul ja õnnelik nagu loom. Ja need, keda on tabanud maailma ahastus, on kadedadki tema rahulolu peale, mis ei ajenda iial otsima midagi erilist ülalpool maapinda, sest ei suuda ise kunagi niisama kenasti hakkama saada.

Tahaks ju küll, aga loomus ei võimalda.

Kui loomal vaid lastakse, siis on tal kerge ja lõbus olla, tal ei teki eksistentsiaalseid probleeme, vaevu, visklemisi, ninaots songib mullas või karvades. Kes saab olla õnnelikum loomast?

Ja vastukaaluks, missugune on eksistentsiaalse puudutuse saanud, mõttetuid küsimusi küsiva, paradoksaalseid vastuseid saava üksildase inimhinge saatus?

Kui näha asju kurvameelselt, siis osa tapab ennast noorelt, osa sureb kurbusse varases keskeas, osa tapetakse nende erilisuse pärast.

Siiski, mõned elavad kauem ja saavad mentoreiks teistele.

Nojah, mis muidugi ei takista mõnda neist vanuigi veel hukatamast, Sokrates mõisteti rahvahulga hääletusel surma noorsoo kõlbelise rikkumise eest oma juttudega, paremini ei läinud ka Jeesusel ja paljudel teistel.

Kuid näiteks Platon elas 80-aastase rahuliku elu ja oli õpetajaks paljudele, sealhulgas Aristotelesele, see õpetas omakorda samuti paljusid, sealhulgas Makedoonia Aleksandrit, kes jõudis sõjaväega Indiasse.

Aleksandri isiklik maastik käis küll maad mööda ega olnud eriti ilus ja arukas, ometigi pani see verine ja joomane sõjaretk aluse Pärsia ja India kultuuride voogamisele Euroopa suunas, sealhulgas saabusid õpetused, mille põhiliseks ivaks just see, kuidas ületada vastuste otsimine.

Kuna see viimane olevat just tõeline, viimane teadmine.

Miks inimene maailma sündinud on, pealegi vastu tema enese tahet? Kui vaadata last, kes veel ei küsi keerulisi küsimusi, siis tema silmist ja olemisest paistab, et ta tahab olla maailmas.

Võib arvata, et inimene on määratud oma sisemisi võimeid ja väliseid võimalusi rakendama. Mida elusam on inimene Masingu tähenduses, seda põhjalikumalt peab ta need avastama. Inimese sünd on võimaluse saamine ennast teostada nende võimaluste piires, mis on maailmal pakkuda ja enesel sisemiselt olemas ja eelkõige nende kokkuhaakimise abil.

Kõlab see muidugi jälle segaselt, keeruliselt, vastuoluliselt. Ning mõistagi oleneb vastus jälle sellest, millisel tasemel asub vastaja.

See on ka vastus küsimusele: mida mõelda, mida teha? – Miks mitte saada heaks vastajaks, ka siis, kui õigeid vastuseid ei ole.

Vastajaks pürgib inimene paraku eelkõige just nende mõrade kaudu, mis ta saab elu ja kogemuste käigus. Need mõrad ja haavad on mõneti paratamatud. Samuti raputab aegajalt vaimsele virgutusele ahastamapanev küsimus ja lahendamatu probleem, mille peale tahaks ainult ulguda.

Just neid olukordi nähes ja neist mitte põhjani kohkudes pääseb inimene kõige paremini oma maastikul edasi.

Jah, maastikule paigutatakse inimene algselt teiste poolt, kuid see on ühtlasi tema saatuslik moonapaun, karma, mida kasutada saatuse muutmisel. See on nagu males, kus algseisule järgneb avang, keskmäng, lõppmäng, kaotus, viik või võit.

Kui aga pöörduda nüüd tagasi alguse juurde: iga vastus on poolik ja kohati tühine. Peamine on hoopis julgus püstitada küsimust ja probleemile näkku vaadata. Kui õnnestub silmi mitte kõrvale pöörata, võib juhtuda, et vastus tuleb inimese juurde, või hääbub küsimus.

Selles kõiges on kõrgemast vaatekohast midagi õnnelikku. Maailm on haige koht? Kuid sel juhul kuidagi ilmutuslikult haige.

 

 

 

kust mina tean, kas ma olen õel ja vastik, või hoopis hea ja kaastundlik.

 

Alguseks midagi vahemärkuse taolist: kui öeldakse, et maailmas on pooled inimesed hea ja pooled halva poole peal, siis üldjuhul peavad inimesed end parema poole peale kuuluvaks.

Ning kui veel lisatakse asjaolu, et häid inimesi on ilmas veidi rohkem kui halbu, näiteks 51%, nagu rehkendas veerand sajandit tagasi loengus Vigala Sass, ning et see ebatasakaal aitab maailmal mitte laguneda täielikuks põrguks, tunneb inimene tavaliselt, et tema koos teiste headega hoiab maailma üleval.

Muide, loogiliselt võttes ongi head rohkem, sest isegi roimar ja kurjategija, kes on teiste meelest võikalt halb, teeb oma halbu tegusid enese jaoks hea, mitte kahju pärast.

Niisiis, kuna ka õel ja vastik võib olla hea, siis on põhiline küsimus selles, mida hea all silmas peetakse. Näiteks Hiina põlise riigisüsteemi konfutsianismi järgijad peavad heaks teadmisi, viisakust, esivanemate austamist, mida tänapäeva läänes võib nimetada comme il fault. Seevastu vastandsüsteemi taoismi esindajate meelest on hea kõik loomulik, ka rumalus, kui teadmised takistavad olla ise; see vaade on ehk kõrvutatav anarhismiga. Üldplaanis on siin tegu yang ja yin vastandusega.

Suurimat väärtust nähakse Hiinas aga omaduste põimingus ning õige hiinlane on korraga mõlemat, nii konfutsianist kui ka taoist, esimest rohkem tööl ja riigiasjades, teist rohkem eraelus. Konfutsianism asub yang-heleduse poolel ja taoism yin-tumeduse poolel, kummagi hea on erinev ja põimingu hea on veel midagi kolmandat.

Kui tulla nüüd tagasi moto pingestatud küsimuse juurde, siis see võimaldab oletada, et nõnda küsiv inimene peab end sisimas siiski pigem heaks ja kaastundlikuks ning õel ja vastik on tal paigutatud selle juurde kontrastina, et veenda teisigi. Ja kes juhtuvad talle ütlema, et ta on õel ja vastik, on mõistagi ise õelad ja vastikud. Sest eks ole ju nii, et mida teisele ütled, seda ise oled.

Muide, mõnigi taoist valib rõõmuga variandi õel ja vastik. Sest inimese loomus ei pruugi oma põhiolemuses mahtuda sõnadesse hea ja kaastundlik. Õel ja vastik on ausam ja loomulikum olla, võib ta arvata.

Ta võib arvata ka seda, et see, kes peab end heaks ja kaastundlikuks, on kõrk inimene. Mis annab talle õiguse kuulutada end parema poolel olijaks, nägijaks, valgustatuks? Yin-tumedus ei ole kõrk ja tugev, vaid pehme ja alandlik.

Kõrkus on teatavasti ka läänes, kristluses üks seitsmest surmapatust. Villu Tamme  laul “Seitse surmapattu” J.M.K.E. albumilt “Jäneste invasioon” kõlab nii:

Kadedus,

iharus,

kõrkus

ja viha,

ahnus,

liigsöömine,

südamelaiskus –

need on seitse surmapattu,

mis toovad kaasa

jumala armust

ilmajäämise,

niinimetatud

vaimse surma.

Kristluses rõhutatakse kõrkuse (superbia) vastandit – alandlikkust, enese väärtuse pidamist jumala väärtusest allpool olevaks. Kõrkus on see, kui iseenda paremust ülemäära armastada. Augustinus ja Prosperus peavad kõrkust kõigi pattude aluseks ja üldiseks lätteks. Gregoriusel on see pattude kuningas, millest hargnevad teised pattude liigid.

Alandlikkuse, headuse, kaastundlikkuse võrdkuju oleks piibli järgi justkui see toiming, kui pööratakse teine põsk ette… Kuid mis kaastunne suvalise lööja vastu saab olla põse ettekeeramine, et lasta tal rahuldada oma löömiskirge. Lähemal vaatlusel aga sellist inimest polegi, kes kaastunde ja headuse ajel järjekindlalt nii teeks. Seda teeb masohhist, kes tahab mängida sadomasomängu. Või siis altruist, kes demonstreerib oma kõiketaluvust, kannustatuna egoistlikust ihast köita teist süümepiinadesse ja seekaudu teda valitseda. Võimalik, et ta ise provotseerib olukorra, kus saab põske pöörata.

Kuid tagasi kõrkuse juurde, mõnikord kutsutakse seda surmapattu ka “alpuseks”. Aquino Thomase järgi seisneb alpus selles, et inimene seab oma sihi kõrgemale sellest, mis ta ise väärt on, sest ta ei saa üle astuda sellest, mis ollakse.

Kiriku-kristlased peavad kõrkust eriti paheliseks muidugi seetõttu, et see jätab ruumi ka inimesele enesele. Inimene peaks olema põrm jumala ees, alandlik, aga kõrk inimene on tugev. Mõnel ajastul võidi teda nimetada lausa saatanaks.

Sest kõrk inimene on ainus, kes suudab tõeliselt mässata, olles seejuures ise õige ja õiglane: erinevalt näiteks õgardist, surmapatlejast, kes vaid lamab mõnuledes sulgpatjadel.

Kõrk võib öelda enda kohta, et on hea ja kaastundlik ja katsuge väita vastupidist. Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa, kuulutas Martin Luther oma kirikureformi algatades, ja teisiti ta ei saanud. Ta oli kõrk ja teadis seda. Kõrk, kes on teadlikult hea ja kaastundlik, on tugev. Niiviisi osutub kõrkus iseloomu tugevuseks.

Tugev aga ei ole tingimata saatanlik – erinevalt halvas tujus kiriku-kristlase sildikleepimisest. Ta ei ole saatanlik siis, kui tal on tugev vastutustunne. Kui ta teab, miks ta nii teeb, nagu ta teeb, ja et sellest tõesti sünnib hea, kui mitte homme, siis ülehomme või saja aasta pärast.

Probleem tekib siis, kui iseloom on tugev lihtsalt niisama, ilma alandlikkusega põimumata. Siis on see tõesti saatanlik, muidu mitte.

Niiviisi on kõrkus väärtuslik – enese väärtuse tajumine. Kummalisel kombel aga alandlikkus polegi ilma kõrkuseta suurt midagi. Sest isegi piiblis on öeldud, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast, ja see on juba üpris kõrk ütelus. Ning kuidas armastada jumalat, kui mitte armastada ennast?

Kõrkus ja alandlikkus on vastandid, seda küll, ent nii nagu yin ja yang asuvad koos, siis nendegi puhul on parim see, kui kumbki on võrdväärselt esindatud ja tasakaalustab teineteist. Pealegi, ka alandlikkus on omast kohast kõrkus: kui inimene teab, kelle või mille suhtes ta on alandlik, siis on ta tugev. Teise põse keerab seesugune alandlik inimene ette kõrgilt.

Ligimesearmastust kuulutav Jeesus oli üldse küllalt kõrk tegelane, kellele kimbatuses kiriku-kristlased on seetõttu “päästmiseks” tagantjärele omistanud jumala pojaks olemise. Et säärasena oleks tal erinevalt teistest nagu õigustus olla kõrk. Teisisõnu, eksimatult hea ja kaastundlik, tehku ta siis mida tahes. Mis tähendab ühtlasi, et kaastunnet mitteväärivate suhtes – hmm, aga kes on patuta ja viskab esimese kivi kaastunnet mitteväärija pihta… – võis Jeesus olla ka karm ja temal oli õigus seda olla, sest ta oli jumala poeg.

Ometi, eluajal nimetas ta end küll üksnes inimese pojaks, mis tähendab: vähim inimene, alandlik.

Tundub, et isegi Jeesus ei olnud oma eksistentsiaalses ahastuses sugugi kindel, kas ta on õel ja vastik või hea ja kaastundlik. Ehk siis tulevaste kristlaste termineis, kas ta on kõrk või alandlik. Äraandmise-eelsel ööl ütles Jeesus oma kaaslastele: “Mu hing on üpris nukker surmani. Jääge siia ja valvake!” Tema kaaslased aga heitsid magama joomaund, mõistmata vähimatki kosmiliste jõudude võitlusest, mis toimus Jeesusega. Jeesus läks teistest eemale, palvetas, et kui võimalik, see tund temast mööduks ja et taevane isa viiks karika temast mööda. Kui seda ei juhtunud, siis olid tema viimased sõnad: “Mu jumal, miks sa mu maha jätsid?”

Seega see, kes arvab endast tõemeeli, et on hea ja kaastundlik, on kõrk. Aga see, kes on kõrk, on ainsana nii tugev, et saaks olla ka tõeliselt alandlik, madalaim madalaist, ilma isekate soovideta, inimese poeg või tütar – jumalik.

 

 

 

seda minagi. et ära looda enam midagi.

 

Miks püüab inimkond nihutada lootuse kustutaja asendisse võimalikult anonüümseid instantse? Näiteks veeretatakse kõige jäledamad kustutustööd riigi õlgadele, kuna riik on teadagi vägivallamasin ja keegi ei imesta, et ta niiviisi tegutseb.

Niisugune käitumislaad on kombeks ilmselt sellepärast, et lootuse sihilik äravõtmine on ka äravõtja jaoks kahtlane tegevus ja ta teeb vähemalt näo, et tema käed ei ole määritud.

Tegu on ju ülimalt ebavõrdse vahekorraga. Isegi kui nüüdne ohver oli varem mõrtsukas ja jahtija ning tema karistamine on täiesti õigustatud, siis nüüd on ta kõigest saakloom puuris. Üks on võimutseja, teine allub täielikult tema tahtele ning kui võimutseja on halastamatu, tõmbab ta endalegi märkamatult õnnetuse kaela.

Äärmisel juhul on auväärse inimese osaks suunata pöial põlglikult maa poole, ent konkreetse teo saadab seejärel toime ikkagi mõni nimetu ja näotu timukas, kott peas. Mitte kunagi kangelane.

Enamgi veel, kaitsetu, lootusetusesse paisatud isiku eluküünla kustutamine röövib kangelaselt tema oreooli. Edaspidi polegi ta enam kangelane.

Seda olukorda ei tohi aga segamini ajada lootuse petmisega, mis on loomult hoopis teistsugune toiming: selle taustaks on täiesti argine inimlik ebakõla soovitava ja tegeliku vahel.

See, kes teise lootust petab, ei pruugi tegutseda pahatahtlikult, vaid näiteks sisemise hoolimatuse ajel, ta ei ole teise suhtes empaatiline, kuna see ei lähe talle korda. Või siis on aluseks võistlusmoment, rassimine, vastasseis, näiteks spordis on igapäevane nähtus, et kaotatud võistlust tõlgendatakse lootuste petmise või purunemisena.

Säärane pettunu on aga viibinud ise illusioonide kütkes. Kui teine ei tegutse meelega tema vastu, siis on ta ise oma õnnetuses süüdi.

Nii et sel määral tohib lootusega mängida. Kuid siingi leidub habras piiriala, millest kaugemal võimendub õnnetus väljakannatamatuks, sest kui lootus täielikult kaob, võib järgneda midagi jubedat: näiteks enesetapp.

Lootus ju teatavasti sureb viimasena.

Lootuse ja enesetapu teema süvakäsitleja Albert Camus märgib “Sisyphose müüdis”, et maailmas toimub ebainimlik ja absurdne mäng, kus lootus ja surm vahetavad repliike, ning mida traagilisemaks läheb inimese elu, seda tungivamaks muutub tema lootus. See ei ole Camus arvates parim tee. Kui vaim peaks lootuste tardunud maailmas liigutama, siis maailm mõraneb ja variseb kokku ning tunnetus saab üksnes lõputu hulga sillerdavaid kilde.

“Kas elu absurdsus sunnib meid tema eest lootusse või enesetappu põgenema,” küsib Camus ja leiab, et ideaalne inimene, absurdiinimene ei tohi loota. Lootus on mingis mõttes enese vabatahtlik pettalaskmine mustkunstniku poolt, illusiooni toomine vaimusilma ette, et leevendada kuristikku maailma ja inimese vahel. Kui absurd astub inimese ellu ja leiab seal oma kodumaa, siis astub inimene maailma mässuvaimu ja selge pilguga ning seda, mis siis juhtub, kirjeldab Camus: “Ta on lootusest lahti ütelnud. See oleviku põrgu on nüüd tema kuningriik. Kõik probleemid omandavad taas teravuse. Abstraktne silmanähtavus taandub vormide ja värvide lüürika ees. Vaimsed konfliktid  võtavad kuju ja leiavad inimese südames armetu ja üleva varjupaiga. Ükski neist pole lahenenud. Aga nad kõik on teisenenud.”

Ideaalne inimene ei ole lootusrikas ja tulvil kujutlusi, vaid kulgeja, kes teab niigi ja näeb läbi.

Samas on aga lootuse ületamine vaid kõige tugevamate võimuses, kes on täielikult ärkvel ja teadvusel ja seda kogu aeg. Ülejäänute jaoks on südame põksudes lootmine üks põhilisi ilminguid, mis veenab inimest, et ta siiski elab ja tunneb ja hoolib. Sellisest tõdemusest kantud värsid on Liisi Ojamaa luulekogus “Lootus”:

Nii wähe rõõmux on tarwis

& lootusex wähem weel

Kui ka Jumal ise mind keelax

ma loodaxin ikka weel

Lootus on üks võtmelisi maapealse elu olekuid. Isegi sedavõrd oluline, et läänemaailmas käibib kolmikjaotus: usk, lootus, armastus. Need on kolm loomutäiust, mille abil inimene saab teha tahtlikult head ja mis ei lakka ka siis, kui kõik muu möödub.

Erilisel kohal asub siin armastus, kuna kolmiku käibeletooja Paulus tegi niisuguse jõulise esiletõste: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.” (Esimene kiri korintlastele) Pikemalt on tema ülistuskõne järgmine:

„Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.”

Arvatavasti on armastuse tähtsustamine üks järjekordne illusioon, mis omane lootusele, ent seda korratakse Pauluse kannul ikka ja jälle. Näiteks söandas 19. sajandi bestseller-jutlustaja Henry Drummond väita, et neist kolmest kaks kord lakkavad: usk suubub tõe nägemisse ja lootus täitumisse. Üksnes armastus ei lakka iial.

Teine suure rõhuga kolmiklane on usk, millest räägitakse ilmselt vähemalt sama palju kui armastusest.

Lootus on justkui vaeslaps nende hiidude kõrval. Usust ja armastusest peaks piisama. Lootuse ülesanne on täituda. Või siis jõuda kulgejatõdemuseni, et loota polegi vaja, elu niigi imeline.

Kui aga lootus kaob?

Eelmainitud Camus oli 44-aastasena noorimaid Nobeli kirjanduspreemia laureaate, ent kaks aastat hiljem kihutas üks sportauto vastu puud. Autot juhtinud Camus sai kohapeal surma. Õnnetuse asjaolud täielikult ei selgunud, kuid tolleks ajaks oli Camus ümbritseva maailma sõgedusest häiritud ja pettunud.

Lootuse roll ongi arvatavasti teistsugune kui hiidudel. Linnar Priimägi on selle erinevuse ka esile joonistanud, kirjeldades hüpoteetilist teispoolsust: usk paistab hauataguses elus kultusena säilivat, püsima jääb armastuski jumala vastu, ent lootus oleks teispoolsuses sisutu, kuna nii põrgus kui ka paradiisis viibijate seisundit iseloomustab muutumatus.

Keskaja luuletaja Dante kätkes sellesama lootuse ja lootusetuse piiri tõdemuse teksti sisse, mis kinnitas oma sulega põrgu väravale: “Ma kestan igavesti: jätke kõik lootus, kes te siia sisenete”.

Lootus jääb maha siinpoolsesse maailma ja lõpeb koos sellega. Kuid lootus pole siiski mitte lihtsalt inimese võimalus, vaid tema kohustus, leiab Priimägi, ning maise inimolemuse ülim käsk kõlab: “Sina pead lootma!”

Samas on kogu kolmik põimunud. Veelkord Linnar Priimägi: “Usk võib olla lihtsalt meeleseisund, hardus, mis täidab inimest üleni, aga millel pole suunda. Lootus seevastu on suunatud teadmise poolt: loota saab ainult midagi ähmaseltki teadaolevat. Armastus seevastu on ülim teadmine, ülim mõistmine, mis välistab igasuguse hukkamõistu. Nõnda teostuvad nood inimhinge kolm dimensiooni, kolm ulatust – usk, lootus ning armastus – üksteise arvel. Ja see pole mitte pelk metafüüsilise tunnetuse seik, vaid tuleb meile tuttav ette igapäevaelustki. Sest mida suurem on inimese armastus, seda vähem näib tal olevat lootust. Ja mida kangem on inimese lootus, seda väiksem näib olevat tema usk.”

Ideaalne oleks kahtlemata usu, lootuse ja armastuse tasakaal. Aga mismoodi seda saavutada? Iga päev, iga hetk varitseb lootjat väike lootusekustutaja, valmis andma ta üle väikesele riigikesele, mis kasutab väikese kotikesega näotu väikemehe abi, niimoodi kustutatakse iga samm ikka ja jälle.

Siia võib lisada, et usu ja armastuse nimel ka tapetakse, lootuse nimel ainult elatakse. Usu kustutamine toob selguse või uued jumalad, armastuse kustutamine toob argipäeva. Lootuse kustutamine on aga tapvaim kõigest.

Ent kummaline, isegi lootusetus ei pruugi olla päris lootusetu. Seda aitab leevendada ja ravida näiteks lohutus, ka siis, kui see ei muuda midagi paremuse poole inimese ajalikus saatuses. Viimast tõendab Rooma impeeriumi riigimehe Boëthiuse lugu, kellel just äärmuslikult lootusetu olukord aitas koondada hingejõudu. Sündis kirgastav traktaat “Filosoofia lohutus”, kus emand Filosoofia lohutab ahastavat Boëthiust, näiteks sellega, et maised varad on tühised ja kaduvad ning õnn pärineb inimese enese seest ja seda ei saa Fortuuna ealeski inimeselt röövida.

Boëthius kirjutas traktaadi hukkamist oodates. Kadedad sõbrad olid ta reetmissüüdistusega vangistanud ja jäid lõpuni halastamatuks. Kui ka välised väärtused olid täiesti ja lõplikult kadunud, ei minetanud ta vangikambris sisemisi ning traktaat on täidetud rahust ja elutarkusest. “Miks siis, oo surelikud inimesed, otsite õnne väljaspoolt, kui see peitub teis enestes?” küsib Filosoofia.

 

 

 

lollakas, egoistlik, debiilne, sõge, süüdimatu, aga sellepoolest tark ja tubli, onju?

 

See lause viib põikena tagasi varasema arutluse juurde, kus teemaks oli hea. Linnart Mälli määratluse järgi jagunevad inimesed kaheks, ühed on head vaatamata kõigile oma puudustele ja teised on lurjused vaatamata oma väärtustele. Üle piiri ei pääsegi. Inimene on kas paratamatult hea, ehkki oma tahtevabaduses teeb mingil määral halbusi, või siis paratamatult halb.

Muidugi, siin võib sarkastiliselt mühatada, et küllap igaüks peab end heaks ja eriti kindlasti ütleja ise, kuid mingi iva selles on. Näiteks väljend “lollakas, egoistlik, debiilne, sõge, süüdimatu, aga sellepoolest tark ja tubli” iseloomustab head inimest, aga selle peegelpilt “tark ja tubli, aga sellepoolest lollakas, egoistlik, debiilne, sõge, süüdimatu” iseloomustab lurjust.

Tundub isegi primitiivne, kuid nii see pole, kui pöörduda 17. sajandi hollandi-juudi filosoofi Spinoza tähelepaneku poole, et vabadus on tunnetatud paratamatus.

Spinoza väljend tähendab üldjoontes seda, et inimene, kes mõistab maailma korda, maailma jumalikku paratamatust, on vaba. Siis saab ta toimida kooskõlas paratamatusega, kulgeda. Aga ainult tema. Kui jumalikku paratamatust mitte mõista, siis inimene ei kulge, vaid eksleb kui pime ning lööb end ära.

Paraku saab vaid jumal üksi täielikult teada, milline see paratamatus on, mis on vabadus, ja mingil määral saavad sellega hakkama ka kõrgeltarenenud inimesed, targad.

“Lihtrahva üldine uskumus näib teistsugune. Enamik inimesi usub, et himudele kuuletudes on nad vabad ja eluga jumaliku seaduse kaudu seotud olles loovutavad õigusi. Usuvad, et vagadus, usk ja üldse kõik asjad, mida saab pidada teadvuse vankumatuseks, on koormad, mis nad loodavad pärast surma maha panna,” märgib Spinoza.

Kokkuvõttes on inimesel üks vabadus, suur vabadus: tunnetada paratamatust. Ning hea inimene on see, kellel on sisemine arusaam sellest vabadusest. Kõik muud vabadused on näilised.

Kuna maapealne lihast ja luust inimene on nagunii (paratamatult) ekslik, siis on ta vaid piiratud määral suuteline tegelikuks vabaduseks ning kaldub tegutsema omaenese vaba tahte ajel, nagu ta seda arvab endal olevat, kasutades oma paratamatuseta vabadust. Mis on näiline.

Säärastel tegudel saab olla õige mitmesuguseid tagajärgi, nii häid, halbu kui ka mõjutuid. Kõige parem on saada neist tegudest kätte kogemused, millest juhinduda vabaduse poole pürgimisel. Inimene õpib läbi valu ja löökide. Ta õpib tundma paratamatust, mis on vabadus.

Kes seda lihtsat, ent samas keerulist – ja veel raskemini teostatavat – tõdemust ei jaga, asubki Mälli määratluse järgi lurjuste poolel ega suuda sellest kõntsast üles tõusta ka ühegi heateoga. Mida muud saab olla lurjuse heategu kui oma musta südametunnistuse vaigistamine ja ülevõõpamine.

Samas on aga mõni teine nagu lootoseõis, mis kasvab küll üles porisest pinnasest, ent jääb ise roojusest puutumata, nagu padma iseloomutüüp oma parimal esinemiskujul Tiibeti tantristliku psühholoogia klassifikatsioonis. Kui kujutleda, et mandala ringi moodustavad sinine, kollane, punane ja roheline ruum, keskel valge, siis padma on punane ruum.

Konkreetne näide heast inimesest ja lurjusest. Spinoza oli klaasläätselihvija, keda juudid tema vaadete pärast põlgasid ja ka kristlased ei võtnud lõpuni omaks, nii et ta elas üksildaselt ja vabatahtlikus vaesuses ning suri 44-aastasena võrdlemisi vähetähtsa mehena. Vähetähtsus oli siiski suhteline, sest kuningas Louis XIV pakkus talle abiraha, lootes, et Spinoza pühendab talle oma järgmise teose. Spinoza keeldus viisakalt. Hoopis huvitavam on aga see, et tema juures käis ja ta jutte kuulas tähtis saksa filosoof Leibniz, kelle sahtlist leiti surma järel filosoofilised tööd, mis olid kantud Spinoza ideedest. Kurbloolus oli see, et ametlikult tunnustatud ja kõrgetel kohtadel trooniv filosoof Leibniz ei poetanud sõnakestki Spinoza kaitseks ja kiituseks ning oli isegi sedavõrd asjalik, et eluajal arendas hoopis teisi, rahvale meelepärasemaid vaateid kui need, mis endast sahtlis järele jättis.

Kahepalgeline Leibniz on tark ja tubli ning sellepoolest lollakas, Mälli järgi lurjus, sellal kui Spinoza on sõge ja süüdimatu, ent sellepoolest tark ja tubli.

Tundub, et hea inimese ja lurjuse jäägitu vastandamine on siiski mõneti ebaõiglane, kuna väide, et kõik inimesed on paratamatult seatud heaks ja halvaks, võtab hea poolele kuulujalt vastutuse: too osutub ju suurimagi sõgeduse korral olema õige.

Samas tasub täpsustavalt märkida, ega selles vastanduses liigitata inimesi nende sünnipäraste omaduste põhjal. Vaadeldakse ikkagi täie aruga inimesi.

Inimene saavutab täie aru aga alles koos täiskasvanuks saamisega. Alles puberteedis peab ta maha lahingud iseendaga ja teeb sisemise otsuse, milliste väärtuste suunas edaspidi püüdleb, kuhu jõuda loodab, mis ta siht. Pärast seda alles saab teda hinnata eeltoodud skaalal.

Ja hinnata tõepoolest saab, sest siis ta ka kujuneb välja. Käib otsustav krõks ja hiljem ei ole palju midagi parandada, inimene realiseerib end edaspidises elus vastavalt puberteedis saadud tasemele ja tõdemusele.

Kuid selle saatusliku ajani mõjutavad väga mitmesugused tegurid, missuguse eluteed määrava taseme ja tõdemuseni ta jõuab.

On koguni nii, et kaks ühesuguse tasemega inimest erinevad omavahel tasemelt, ehkki see kõlab paradoksaalselt. Just tõus ja langus on olulised. Kes jätab tegemata selle, mis talle loomu poolest peale pandud, kes jääb toppama, kes ei söanda, siis seesugune langeb tagasi. Temaga samaväärne isik, kelle eeldused olid viletsamad, aga teod tõstsid ta ühele pulgale paremate eeldustega inimesega, on tegelikult temast eespool, kuna on teinud arengulise tõusu.

Nimelt, inimesel on sünnipärased eeldused, mida ta peab rakendama ja arendama ja tegema nende najal midagi olulist. See on tema paratamatus. Paratamatus on seega ka sisemine vastutus. Kui ta aga sõgedusest või hirmust hävitab oma võimalused või laiskusest võtab endale vabaduse looderdada või suretab oma sisemuse meelemürkide ja mõrvadega – ehk siis, kui ta ei küüni oma eelduste tasemele, siis on ta langenud allapoole.

Samal ajal kasutab teine inimene oma viletsapoolseid eeldusi täiel määral ja enamgi, jõudes niisama kaugele kui annetega ülepuistatud laisk. On ilmselge, et kui vaadata selle järgi, millisest punktist kumbki alustas, on ta oma andekast kaaslasest palju kaugemale jõudnud.

Tõus ja langus on kuidagi seotud ka paratamatusega. Kui inimene usaldab näilist vabadust ja saab sellelt vastu näppe, siis teeb ta seda paratamatult.

Kuid et see teema liiga üheülbaliseks ja kuivaks ei jääks, siis mõned paremini sõnastatud sõnatud sõnad Doris Karevalt:

“Olemasolemine pole mulle kunagi tundunud endastmõistetavana, vastupidi, hämmastanud mind lapsest saati. Tihtigi olen tundnud end trükiveana – äraeksinud eksistentsina tekstis, mida ma ise pole suuteline lugemagi. Kuidas kaugeneda omaenese olemisest niivõrd, et haarata kogu mustrit, mõista oma kohta ja kohust selles? Ja kuidas toimida igal eluhetkel sellega kokkukõlas, kui seda korrakski pole näha antud? Kogeldes ja kobamisi saab teoks iga samm, iga sõna, hea õnne peale, tahtes parimat, lootuses, et see leiab koha terviku sees.

Ja ometi hüüab olemine olemise järele. Ja seda on tunda igas veretukses. See olekski otsekui olemise olemus – see hüüd, see kirglik püüd ulatuda teiseni, selleks, et ära tunda ennast. Alles koosolemise teel saab olemine enesest teadlikuks, ärkab väärtus ja väärikus, paratamatus ja mäss selle vastu, vabadus, vastutus – hirmvahe tera, millel kulgeb kogu eksistents.

Sõnu olen ma sellele otsinud, ometi leides vaid hetkiti, riivamisi – ja pidevalt veristades end ebatäiuslikkuse vastu. Vaikus peaks olema vastus – õieti koosvaikimine.”

Mõni sõna ka paratamatuse ja vabaduse paarilistest.

Paratamatuse teine paariline peale vabaduse on juhus. Maailmas näib paljugi juhtuvat juhuslikult, ent filosoofide meelest üldiselt juhust ei ole. Tahtevabadus näiteks ei saa anda juhuslikke tulemusi, kuna inimene kasutab ju midagi täiesti mittejuhuslikku – oma vaba tahet, mitte aga ei allu juhuslikule valikule. Kui inimene saab juhusliku hävingu ohvriks, siis on see tema jaoks paratamatu ja alati võib tagantjärele leida ka eeldusi, mis sellise tulemuseni viisid.

Vabaduse teine paariline paramatuse kõrval on saatus. Nii nagu ajaloo kulg on ette vaadates tundmatu ja võimalusi pakkuv, ent realiseerunud ajalugu paistab saatuslike paratamatuste ahelana, siis samamoodi on ka inimese elukäiguga. Võibolla kogu, aga eriti selgesti puberteedile järgnev elukäik on saatuslik: isegi kui inimene toimib justkui vabalt, teeb ta seda pigem paratamatult. Üle oma varju ju ei hüppa.

Saatus on paratamatusesse raamistatud vabadus. Seesugune on maailma pärani silmil vaatava ja oma tegude eest vastutada suutva inimese vabadus. Spinozal on õigus, kui ta soovitab seda vabadust võimalikult täpselt teada ja arvestada.

 

 

 

identiteet peab ise tekkima, inimene peab ise arenema. sa ei saa võtta mind nagu toorikut, kellest peksta välja kõik varasem ja anda uus identiteet.

 

Identiteedil on kaks komponenti: a) sünnipärased eeldused, mis on genotüüp, ja b) keskkonna mõjud, mis annavad genotüübile konkreetse avalduskuju – bioloogias tähistab seda termin fenotüüp.

Genotüüp on inimesel juba alguses olemas, see ei teki. Tekkida saab ainult fenotüüp, seega see, millisena inimene koosmõjus keskkonnaga hakkab välja paistma.

Nüüd, kui inimene ei sünni suvalisse keskkonda, vaid oma rahva ja vanemate kultuurikeskkonda ning on seega vahetult seotud kultuuriga, ei ole tema keskkond vaba, isetekkeline, ka mitte isearenev. Enne kui inimene suudaks midagi taibata või protestida, õpib ta selgeks kultuuri põhiväärtused ja keele. Sel hetkel, kui inimene võiks tõesti hakata vabalt valima, on tal olemas juba kultuuri raamistus, mistõttu ta teeb oma valikud oma rahva, piirkonna, kodu kommete kohaselt või mässates nende vastu.

Seega ei saa inimese identiteet ise tekkida. See ei ole põhimõtteliselt võimalik.

Ise tekib ja areneb identiteet ainult selles mõttes, et inimene sõelub justkui läbi filtri välisimpulsse, mis temasse sisenevad. Ta sõelub ise. Eelistab meelepäraseid kinni püüda ja rakendada ning ebameeldivaid vältida.

Kuid teeb ta seda sõelumist oma eelduste ja eelneva elukäigu põhjal, mitte vabalt.

Vastupidist vaatekohta, et inimene on loomupäraselt puhas leht, tabula rasa, vaba nagu loom ning peaks säärast olekut ka võimaluste piires säilitama ja arendama, esindab kõige kuulsamal moel 18. sajandi prantsuse filosoof Rousseau.

Rousseau rõhutas, et pahed tulevad tsivilisatsioonist ja inimesel tuleks olla kõigiti looduslähedane, loomulik, loomalik. Ise ta oma puuderdatud paruka ja edevusega muidugi selline ei olnud, kuid tema sõnadel oli suur sütitav mõju – tema jüngrid tekitasid suure verevalamise ja looduskaugete, tsiviliseeritud peade giljotineerimise, mida nimetatakse Suureks Prantsuse Revolutsiooniks.

Rousseau oli tollal juba õnnelikult loojakarjas, muidu oleks ta ehk pidanud vanuigi oma seisukohti ümber vaatama, sest revolutsioon õgis lõpuks ka vallapäästjad, nemadki tapeti. Vähe sellest, revolutsioonil oli ka kaugem mõju: Prantsusmaa oli parajasti maailma moelooja kultuuris, teaduses ja diplomaatias ning prantsuse keel domineeris kõrgseltskondades, kuid edaspidi jäi Prantsusmaa aina enam tsivilisatsiooni äärealaks, andes teed üle mere asuvale põhikonkurendile Inglismaale ja tolle asumaadele, võidukäigule pääses ka inglise keel.

Just inglise kirjandusest pärineb kuulsaim kirjeldus selle kohta, missugune identiteet vormub väljaspool kultuuri elades: Rudyard Kipling kirjeldas mõjuvalt Mowgly identiteedi kujunemist.

Mowgly oli väike laps, kes kasvas üles loomakarjas ja kellel oli näiv vabadus identiteedi kujunemisel. Sääraseid lapsi on ka tegelikkuses avastanud, näiteks Kaspar Hauser Saksamaal, neis kõigis on midagi ülimalt ühist. Neid ei saa viia ühiskonna nõuetega kooskõlla ilma suurte pingutusteta, täiskasvanud Mowgly puhul oleks see aga lootusetu ettevõtmine ka siis, kui teda õpetada ja harida. Ta ei sulandu enam kunagi ühiskonda. Inimolemise väärtused antakse põhiosas edasi varases lapsepõlves, loomalik kasvukeskkond on midagi lootusetult ära võtnud. Teismelisena saab fenotüüpi mingil määral koolutada, täiskasvanu puhul enam mitte sedagi.

Kultuur tuleb teatavasti sõnast kultiveerima, harima. Kui tuua paralleel põlluharimisega, siis vaba harimine tähendab umbrohuvälja. Kultiveerimine on see, kui umbrohi halastamatult välja kitkutakse, põllult küsimata, kas ta seda tahab, ning mulda külvatakse kultuurtaime seeme ja kasvatatakse hoolsalt üles puhas vili.

Kool, harimine ja õpetamine põhineb ajastaega sunnil, distsipliinil, kultuuriseemnete külvamisel hinge, teisiti ei olnud see ka juba päris esimestes maailmakultuurides nagu Sumer, kust pärineb näiteks järgmise sisuga kiilkirjatahvel.

Õpilane jääb kooli hiljaks ning saab veel ka laiskuse, tähelepanematuse ja lobisemise pärast manitseda. Õpetaja on temaga nii rahulolematu, et lõpuks peksab teda. Õpilane hakkab tõsiselt kartma õpetaja heatahtliku suhtumise minetamist ja teeb oma isale ettepaneku kutsuda õpetaja sööma ja anda talle ühtlasi kingitusi. Isa nõustub. Õpilane võtab õpetaja alandlikult vastu ja juhatab ta majas aukohale. Pärast külluslikku söömaaega kingib kahetseva õpilase isa õpetajale uusi riideid ja hinnalise sõrmuse ning õpetaja annab õpilasele lootust õpingud edukalt lõpetada.

Aga õpetuse pealesundimine ei ole midagi niisugust, mis hävitab inimese sisemised loomulikud eeldused, neid asju ei tohiks segi ajada… Koolituse sund annab hädavajaliku silmaringi ja põhilised oskused, mis teeb võimalikuks elus hakkamasaamise, selle põhilise, mis Mowglyl puudu jääb, mitte enamat ega vähemat.

Pole harv juhus, et inimene hakkab oma kultiveerimise aluste vastu mässama, leides, et sisemine vajadus ja temale pakutu ei ole ühitatavad ning tuleb rajada endale selline identiteet, mis erineb ilmarahva pingutustest ja ettekujutusest tema suhtes – selline, mis tal on täiesti enese oma.

Kui ta ei asu vanglas, siis ta ka saab oma mässu mässata. Kui ta ei heiska mässulippu kergema läbisaamise ja seanahavedamise kattevarjuna, nagu teeb kaval küündimatu õpilane, vaid mässab tõeliselt, siis rahunedes näeb ta hiljem sageli, et mäsles omaenese aluste vastu ning et just tänu sunniviisil õpitule oli tal olemas see, mille vastu mässata. Selles erineb ta õnnelikul kombel neist, kellel säärast võimalust ei avanenud.

Nimelt lastel, kes läbivad vabu “õpilasesõbralikke” õpetussüsteeme, mis on rajatud ideele, et inimene on oma loomult russoolik ja kogu õpetamine peab teenima tema loomingulise eneseväljenduse arengut, ei pruugi mässamise aluseid tekkidagi.

Kuidas peaks lapse ees avanema kuristik, et õpetus ja tema enese sisemus lahknevad, kui õpetussüsteem väidab, et kui ta tahab, siis ta joonistab, kui tahab, siis arvutab, kui tahab, siis vilistab. Sääraste koolide õpilased, kellele on antud piiramatu võimalus arendada end meelepärases suunas, tavaliselt ülikoolidesse edasi ei pääse. Nad ei suuda konkureerida inimestega, kes on painutatud koolitamisele ja harimisele.

Kuna laps ei saa oma fenotüübi kujunemisel just mitte liiga palju ise kaasa rääkida, siis osutub üheks põhilisemaks probleemiks see, kuhu inimene satub sündima ja kasvama varases lapsepõlves.

Ühes peres on selged, korralikud, turvalised perekonnamudelid, mis aitavad lapsel elus hakkama saada ja jätkata neid ka oma lastele. Teised pered on mingitpidi poolikud või haiged, ühiskonnaga haakumatud, mis ei anna noorele inimesele oskusi ja kahjustavad tema sisemist turvalisust, jättes sellega saatusliku jälje nii tema enese elule kui pahatihti ka järelpõlve kasvatamisele. Sest kui laps ei saa perekonnamudeleid, kuidas ta suudab siis hiljem normaalset perekonnaelu elada, teadmata, mida selleks vaja on? Osa õiget käitumist rajaneb vaistudel ja tehakse parimal võimalikul viisil, ent paljud nõuded jäävad arusaamatuks. Genotüüp võib olla hiilgav, aga keskkond rikub fenotüübi.

Niisiis on ka päritolul identiteedi kujunemise juures suur tähtsus. Alamast soost inimestel on väga mitmelaadseid pürgimusi, probleeme, kujutelmi, ebakindlusest tingitud ülekompensatsioone, mis kõrgemast soost isikutel sageli puuduvad. Nende elu on sellevõrra lihtsam. Seda võib nimetada ka kinderstube olemasoluks.

Kinderstube´laste näited on vürstid Trubetsky ja Volkonski, kellel on päritolu ja kes ei põe mauglilisust ja on miskitpidi üle ka oma päritolust. Ehk siis on eelmainitud padma-lootos ja seda oma sünni ja lapsepõlve põhjal ning laulavad rahus selliseid laule.

Trubetsky – “Vennakonna hümn”:

Mina olen mittekeegi

Ma ei ole mingi mees

Ükskõik mida ma ei teegi

Olen inimestel ees

Mul ei ole oma nägu

Mina olen tühi koht

Mõtetes on mingi hägu

Minus peitub mingi oht

Volkonski – “Punker”:

Seal, kus läänemere lained

lähvad ajaviitele;

Seal, kus poisid kõik on kained,

õpivad vaid viitele.

Metsaserval väike maja,

maja ees on kivist konn.

Majast kostab laulukaja,

kes küll ütleks, mis seal on?

See on meie punker...

See on meie tinker, tanker, tõnker...

Samas on eneseteadliku siniverelise tegelase genotüüp võibolla isegi viletsam kui paljudel meist teistest, kes teab. Inimene arendab sageli välja vaid mõne protsendi oma võimetest ning kinderstube aitab kaasa sellele, et see protsent oleks võimalikult suur. Muide, kinderstube ei ole kõikelubatavus, kaugel sellest, eelkõige on see ühiskonna ja oma suguvõsa normatiivide põhjalik selgeksõppimine, isegi kui ta neid hiljem narrib ja eitab.

Õnneks on nii, et hea genotüüp annab järglastele edasi häid geene, seda ka probleemse päritolu ja keskkonna kiuste. Seega on oluline pakkuda järglastele head keskkonda. Küllap siis kujunevad ka suurepärased isikud. See aga eeldab sihiteadlikku tõusmist kõrgemale oma eeldustest, tõepoolest arengut.

Mis aga on kõike muud kui vaba langemise taoline areng. See nõuab keskkonnategurite mõistmist ja järjekindlat tööd, et neid muuta, eriti enese sees. Kombeõpetus oleks esimene asi, mida vaja läbida, ent alguses võib seegi olla üpris kurnav. Sageli on inimene oma identiteediraasudes kohutavalt kinni, mitte et need talle nii väga meeldiksid ja osutuksid elus otstarbekaks, vaid need on tema arvates ainsad, millel ta püsib, kuna maailm paistab ohtliku kuristikuna ja sinna ei julgeta söösta – ja kui sööstetakse, siis pea ees, hulljulgelt ja pole raske arvata, millega see lõpeb, kuna puudub ettevalmistus hakkamasaamiseks.

Niisiis on enese identiteedi ainus tegelik arendamine enesesund, distsipliin ehk siis seesama, millega iseloomustatakse ka õpetamist. Kuna aga iseõppimine on vaevaline, siis enamasti eelistatakse lasta end õpetada teistel.

Üks efektiivsemaid indentiteedi korrastamise meetodeid, mille puhul tõepoolest sõna otseses mõttes võetakse õpilast nagu toorikut, kellest peksta välja kõik varasem ja anda uus identiteet, on Hiina chan-budism (jaapanis zen).

Chani õpetajad ei paista löövat risti ette ühegi abinõu ees, mis aitab õpilasel areneda. Õpilane võib tunnetada täielikku abitust, sest ei taipa, milleks teda tabavad mõttetud tööd, nõudmised ja harjutused, ta võib olla ka tige, sest mitte miski ei õnnestu, vaid kõik läheb eesmärgist kaugemale ja aeg tundub raisatud, õpetaja paistab koguni irvitavat õpilase üle. Näiteid on palju.

“Kõikide õppijate seas, kes tulevad minu juurde igast ilmakaarest ja on kulgejad, ei ole mitte ühtegi, kes ei tugineks millelegi. Sellepärast saavad nad minu käest kohe alguses siraka. Kui nad tulevad, midagi käes, saavad nad siraka mööda käsi. Kui nad tulevad, midagi suus, saavad nad siraka mööda suud. Kui nad tulevad, midagi silmas, saavad nad siraka mööda silmi. Mitte ükski pole veel tulnud vaba ja sõltumatuna,” märgib chani klassik Linji, 9. sajandi õpetlane, kelle meelest saab ainult ravida haigusi ja lõdvendada köidikuid, kuid mitte anda kandikul kätte õpetust, mida ju polegi olemas, kuna kõike võib eitada, kõige vastu võib mässata, kõik on poolik. “Katsuge tulla millelegi tuginemata. Siis ma võin teile miskit nõu anda,” leiab Linji. Siin on isegi näiv sarnasus Rousseau ütlusega, ent kui süüvida, siis olemuslikult on see väga erinev.

Linji enese õpilasepäevade kogemus oli selline, et kui õpetaja Huangbo oli teda aastaid kolkinud, läks ta Huangbo kloostrist minema teise chani õpetaja Dayu juurde. Dayu kuulas Linji pika loo katsumustest ja ahistustest kannatlikult ära ning hakkas seepeale tänitama: “Huangbo poputas sind nagu mõni vanaema, et sust asja saaks, ja nüüd tuled sa siia hädaldama, et mis sa tegid või tegemata jätsid!” Selle peale Linji meel äkitselt kirgastus, ta läks tagasi Huangbo juurde ja “sikutas tiigrit vurrudest”.

Brutaalsus, ent ka lihtsamad õpetusvahendid teenivad seda sihti, et õpilase meel saavutaks ühel hetkel selguse. Sageli aitab kirgastumisele kaasa just midagi ootamatut, sest oodatud asjad ei mõju, nii nagu kamalutäied ravimit harjutavad ajapikku organismi ja ka haiguse seda taluma ja mitte märkama. Ootamatus paiskab meele teistpidi ning kui see toimub õpetuse raamistuses, siis võib toimuda korrastumine.

Seega näib olevat identiteedi kujunemisega nii, et inimene ei tea lapsena nagunii, mis talle kuulub, ta õpib tundma, saab kogemusi, talle sisendatakse kultuur ja väärtused, milles ta elab. Ning kui inimene paikneb keskkonnas, kus puuduvad vajalikud ärgitajad, siis ta ei saa neist ka parima tahtmise juures teadlikuks ega ole võimeline neid kasutama. Kui ta puutub väärtuslikuga kokku alles täiskasvanuna, siis vaatab ta vesise suuga pealt, millest on ilma jäänud. See on umbes nagu alustada teismelisena klaveriõpingutega ja tõdeda, et iial ei hakka sõrmed nii vabalt jooksma kui neil, kes alustasid mudilasena.

Kui keskkond ei soosi inimese sisemisi eeldusi, ei ole inimene võibolla isegi õnnetu: ta ei pruugi oma seisukorrast iial teadagi saada. Täiskasvanud Mowgly ei saa teada, millest ta on ilma jäänud. Rousseau meelest oleks ta õnnelik.

 

 

 

see ei ole armastus. ma ei tea, mis see on.

 

Jah, väga raske on üldse määratleda armastust. Armastuse tundmatu voog on innustanud laule ja muusikapalu, armastusest on kirjutatud miljardeid lehekülgi raamatuid, tehtud lugematu hulk filme, armastus asub kõikjal meie kõrval, juures ja sees. Ent mis täpselt armastus on, seda ei tea keegi. Armastusel puudub selge definitsioon.

Tänu sellele on teadmata ka mitte-armastus.

Tõenäoliselt on üks teisega veel ka põimunud. Seda tõendab näiteks asjaolu, et armastus ja viha on sarnased ning kergesti teiseks ülekasvavad. Nende mõlema tundmuse oluliseks ühisjooneks on mõistuspärasuse puudumine, mis on omakorda seotud ka isetusega: armastav ja vihkav inimene ei tegutse enese kasuks.

Just hoomamatuses ja samas ülimas hoomatavuses seisabki armastuse võlu. Väidetakse, et armastus ja surm ongi vaid kaks asja, millest suur kunst räägib. Armastus on äärmuslik, piiripealne tunne.

Armastus on sisemiste ja väliste võitluste objekt; kuid räägitakse, et ta on leebe.

Armastusel on seega tohutu hulk tahkusid ning alljärgnev pöörab tähelepanu vähesele. Üks intesiivsemaid armastuse kirjakohti kuulub taani filosoofile Kierkegaardile:

„Mis muudab inimese suureks, loomistöö imetlusobjektiks, jumala silmis meelepäraseks? Mis teeb inimese tugevaks, tugevamaks kui kogu maailm; mis muudab ta nõrgaks, lapsestki nõrgemaks? Mis teeb inimese vankumatuks, vankumatumaks kui kalju, mis on see, mis muudab ta pehmeks, pehmemaks kui vaha? – See on armastus! Mis on kõigest vanem? Armastus. Mis elab kõigest kauem? Armastus. Mida ei saa võtta, vaid mis võtab ise kõik? Armastus. Mis peab vastu siis, kui kõik sind reedab? Armastus. Mis pakub tröösti siis, kui kogu trööst on kadunud? Armastus. Mis säilib siis, kui kõik muutub? Armastus. Mis on jääv, kui kaob see, mis on poolik? Armastus. Mis annab tunnistust, kui ettekuulutused vaikivad? Armastus. Mis on see, mis ei jäta maha, kui kaob visioon? Armastus. Mis annab selgust, kui lõpeb hämar jutt? Armastus. Mis õnnistab ülevoolavaid ande? Armastus.”

Kierkegaardi teksti pealkiri ja ka sisu põhiline mõte on selles, et armastus katab kinni kõik üleastumised. Masenduse ülemlaulik Kierkegaard kirjutas seda pärast seda, kui oli peletanud minema oma kihlatu, verinoore Regine, kellele pühendas järgnevalt kogu oma filosoofia, enne kui ta vaibus 42-selt kirgastusse.

Viidatud kirjakoht ise pärineb piiblist, Saalomoni õpetussõnadest:

„Tark poeg rõõmustab isa, aga alp poeg on emale meelehärmiks.

Ülekohtuselt saadud varandustest pole kasu, aga õiglus päästab surmast.

Issand ei lase nälgida õiget hinge, aga ta tõrjub tagasi õelate himu.

Laisk käsi toob vaesuse, aga virgad käed teevad rikkaks.

Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.

Õige pea peale tulevad õnnistused, aga õelate suus peitub vägivald.

Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb.

Kes on südamelt tark, võtab käsud vastu, aga huultelt meeletu libastub.

Kes elab laitmatult, elab julgesti, aga kelle teed on kõverad, selle käsi käib halvasti.

Kes pilgutab silmi, põhjustab valu, ja huultelt meeletu libastub.

Õiglase suu on eluallikas, aga õelate suus peitub vägivald.

Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised.

Mõistliku huultel leidub tarkust, aga meeletu seljale on vitsa vaja.

Targad panevad tallele, mida teavad, aga rumala suu toob hukatuse lähedale.

Rikka varandus on tema tugev linn, vaestele on nende vaesus hukatuseks.

Õige inimese töötasu on eluks, õela tulu on patuks.

Kes hoiab õpetust, on elurajal, aga kes põlgab noomimist, eksib ära.

Kes peab salaviha, selle huuled on valelikud, ja kes ajab laimujuttu, on alp.

Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik.

Õiglase keel on valitud hõbe, õelate süda on vähe väärt.

Õiglase huuled kosutavad paljusid, aga rumalad surevad arunappuse pärast.”

Jne.

Seda, et armastusel on võime üleastumisi kinni katta, on palju tähele pandud. Armastus on ainus nii isetu tunne, et suudab andestada kõik.

Ja selles – pattude lunastamise ja uue alguse võimaldamise võimes – on armastuse suur väärtus lisaks sellele, mida silmaga kohe näeb: et armunud inimesed suudavad paigalt nihutada kivisid ja veeretada nad mäkke. Ainult et kivid on Sisyphose kivid, mis ikka ja jälle tahavad alla kukkuda, sest inimene on nõrk ega suuda pidevalt armastada ning vahehetkedel kivid kukuvadki.

Armastus kaotab piirid. Tõstab kõrgemale. Ka ühtlustab: armunud on ühesugused.

Üleastumisi kinnikatva armastuse klassikaline näide on toodud Jeesuse tähendamissõnas Luuka evangeeliumi 15. peatükis:

„Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.

Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.

Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”“ Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde.

Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”

Ent isa ütles oma sulastele: “Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.”

See kirjakoht on mõneti vastuolus Saalomoni öelduga, et „tark poeg rõõmustab isa, aga alp poeg on emale meelehärmiks”. Tõsi, emast seal juttu pole ja ka mitte isa meelehärmist, aga ilmselt mõtles Saalomon ikkagi seda, et albil pole võimalik valmistada rõõmu. Jeesus pöörab oma mõistukõnes tähenduse teisale: armastus on nii isetu, et armastaja jaoks kahvatub iga patt.

Ehk siis, armastuse vastand on määratult nõrgem kui armastus.

Ja selles on armastamise suur väärtus: kes armastab, on tugev.

Pealegi, alp on ikkagi see, kes ei kahetse, Jeesuse mõistukõnes poeg ju kahetses. Arvas ju, et ta ei vääri enam olema poeg, vaid hakkab tööorjaks, palgaliseks, selliseks nagu verevõõrad. Ta ei nõudnud endale ühtki õigust. Tema alpusesse oli segunenud ka kahetsus, mis on alandlik tunne ja mingis mõttes peaaegu nagu armastus – seegi on isetu.

Kummalisel kombel oli mitte ainult isa ootamatu käitumine, vaid isegi see käitumisviis, mida poeg ilmutas isa suhtes, põimitud armastusega.

Küll vastupidise armastusetunnistusega kui tähtede toomine taevast ja kivi tõstmine pilvedele, mis on suunatud ülespoole ja on sellisena ülevad – kuid ikkagi. Nina maas, madalama kui muru tundis see poeg end. Ent kõrge ja madal, taevas ja maa, yang ja yin moodustavad terviku.

Taevasse ei saa vaadata, kui ei asu ise maas. Maha ei saa vaadata, kui ei pööra pead allapoole ülevalt. Leida ei saa, kui pole kadunud.

Siinkohal võib meenutada kreeka filosoofi Platonit, kelle järgi on mees ja naine täiusliku inimese kaks poolt. Igaüks neist mõlemasoolistest olenditest oli kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile. Et mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks ja poolitas nad.

Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud.  Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada.

Niisiis, mees ja naine otsivad teises taga oma kadunud poolt. See tundub kentsakas ja kummaline? Aga vist iga sõna, mida armastuse teemal öeldakse, kõlab kuidagi kohtlaselt ning Eesti meestearstide ja psühholoogide ühisraamatus „Mees muutuvas maailmas” öeldakse sel teemal ainult nii palju:

„Armumine on tavaliselt mõistusele allumatu täiuslik tunne, mis võib kesta ka üheainsa õhtu ega ole püsiv ja muutumatu seisund. Kui pärast seda ei ole partnerid leidnud teisi ühisjooni, mis aitavad koos püsida, siis paarisuhe laguneb. Armastus on mehele aga niivõrd püha, et jätame selle siinkohal parem käsitlemata.”

 

 

 

see on absoluutselt ükskõik, mida ma selle aja jooksul räägin või kirjutan. erinevad arusaamised ja segadus käivadki järelemõtlemise juurde.

 

Sellel väitel on kaks võrdväärset vastust: jah ja ei. Ühtpidi on see nii, teistpidi mitte – oleneb, millisel tasemel seda öelda.

Jah kuulub kõrgelt arenenud inimeste maailma, kes toimivad suurimate väärtuste järgi, on loomu poolest jumalikud, eetilised, absoluutsed. Ei-vastus on nende jaoks, kelle puhul on esmatähtsad päitsed ja piirangud, moraal (ehkki võibolla just nende vastu nad vaidlevad ja mässavad); ja sääraseid on valdav enamik.

Jah ehk eetika on seotud igavikuliste, absoluutsete väärtustega ning ei ehk moraal on kõigest maapealse käitumise eeskirjad, piirangute süsteem, et inimesed üksteist ühiskonnas nahka ei paneks, vaid oleksid rahus (muidugi võime sellele vastandusele alati ka teised nimetused anda).

Ei vastav jah-lane langeb alla, jah vastav ei-lane langeb alla; seevastu jah vastav jah-lane ja ei vastav ei-lane on enesega kooskõlas ja pääsevad olukorrast välja.

Mõistagi on jah vastava jah-lase puhul nii, et on “absoluutselt ükskõik, mida ma selle aja jooksul räägin või kirjutan”. Ja nagu näha, on see ütlus seotud väga suure vastutustundega, koguni paratamatusega.

Eetikaga on lood hoopis teisiti kui moraaliga: moraal valvab inimese sammude üle, aga eetika valvab nende üle absoluutselt ning eetika vastu ei tohi eksida – ka mitte siis, kui moraalist pole tegemistes ja arvamistes haisugi ning arvatakse, et inimene toimib täiesti meelevaldselt ja valesti.

Koguni nii absoluutselt valvab eetika, et mõnikord satub eetiliselt toimiv inimene moraaliga ränka vastuollu ja tal on ilmas raske elada, hullemal juhul taob ühiskond ta häbiposti või viskab kividega surnuks. Käitumisreeglid, mis käibivad maa peal, ja taevased käitumisreeglid ei pruugi üldse haakuda.

Eeltoodu mõte on selles, et järelemõtlemine saab toimuda väga mitmel tasemel ning tasemete segiajamine on hukatuslike tagajärgedega.

Kõrgeim tase on vabaduse tunnetamine. Vabadust tunnetatakse paratamatusena. Ja paratamatus on eetika. Kui aga nii, siis kerkib siit küsimus: kui moraal (olles piirangute süsteem) on ilmselgelt määratud lämmatama vabadust ja suruma peale reegleid, mis esindavad paratamatust, siis kas eetika, mis toetab vabadust, on veel suurem piirang? Kuidas saab see olla võimalik? Ja mis sellise asja mõte?

Jah, ongi suurem piirang. Seejuures aga võib eetiliselt toimiv inimene rikkuda kõiki moraalipõhimõtteid.

Tundub paradoksaalne, vastuokslik, võimatu? Kuid taeva ja maa (või nimetagem neid teisiti, kui nii parem) teed ei olegi sarnased.

Võime öelda näiteks, et vabadus on seesugune moraal, mis ületab moraali sellest kõrgema väärtuse – eetika – nimel.

Niisiis, vabadusi ja vabu toiminguid on väga mitmesuguseid ning nende väärtust mõõdab tagajärg, mitte miski muu. See on üldtuntud kui karma seadus – teo ja tagajärje seose seadus.

Kuidas suhestub kõiki reegleid täitev, üdini moraalne inimene teo ja tagajärje seadusega? Tavalise arusaama järgi väga hästi, ta pääseb läbi nõelasilma paradiisi ja saab kõik hüvel ja nii edasi.

Aga kas see ikka on nii? Riigi ja ühiskonna poolt ettekirjutatud reeglid on ju välispidised. Moraalijünger ei tegutse enese sisemuse järgi; raske on uskuda, et kuivad moraalireeglid saaksid olla kellegi sisima olemusega täiuslikus kooskõlas. Ta ei rakenda oma loomingulisi võimeid, eeldusi, oskusi, seda, milleks ta on maailma sündinud. Ta on nukk marionetiteatris, toimib nagu robot, masin, mehhanism. Kuhu jääb püha vaim?

Ta ei järgi püha vaimu ja seega narrib põhilist! Markuse evangeeliumis ütles Jeesus, et sisemise juhtija – püha vaimu – teotamine ei ole andestatav: “Tõesti, ma ütlen teile, inimlastele antakse andeks kõik patud ja pühaduseteotused, kuidas nad iganes ka oleksid teotanud, kes aga peaks teotama püha vaimu, sellele ei ole andeksandmist iialgi, vaid ta on süüdi igaveses patus!” Seda ütles ta selle peale, kui süüdistati, et ta on arust ära.

Isegi jumalateotus on andeksantav, samuti Jeesuse ihuline hukkamine, sest see kõik on ajalik, seotud moraaliga. Kuid ebaeetilisust ei andesta miski. Eetika on kätketud pühasse vaimu, loovusse, sisemusse.

Mida aga pälvib see, kes tugineb ainult moraalsele kirjatähele? Mis seost saab tal olla teo ja tagajärje seadusega?

Muide, kummatigi isegi saab: täiesti moraalne inimene on suure tõenäosusega eetikaga, kõrgemate väärtustega vastuolus. Kuna ta ei realiseeri oma eeldusi, laseb ta neil piirangute tõttu raisku minna. See asjaolu peegeldub ka tema tegude tagajärgedes. Vagur lambuke ongi vagur lambuke suures karjas, ei enamat.

Moraalil põhinevas maailmas on erinevad arusaamised ja segadus tavalised: moraal annab välispidised reeglid, millega võrrelduna kõik isiklik ja seespidine võib tunduda heitlik. Samas see seespidine on justkui millegi varjatu avaldumine. Alguses segaselt, seejärel selgelt. Selgeks saab vabaduse ja paratamatuse seos, eetiline dimensioon, mis varjutab moraalse; olemata sellega tingimata konfliktis.

Kui aga sisemine selgus inimesel ei saabu… Siis on kõik teisiti. Ta ei jõua vabaduse ja paratamatuse seose tajumiseni. Eetiline absoluut, mis on korraga tipp ja põhi (ja ehk enamatki), ei ole temaga kaasas ega toeta teda. Võibolla ta isegi ei mõista neid teemasid, tal on lihtsalt segane, meeleplekkidest räsitud meel, mis ei ole iial suuteline vabaduse tunnetuseks.

Sel juhul on moraali vastu eksimine hukatuslik; eetikast ta ju nagunii aru ei saanud. Ta eksib oma taseme vastu ja tõmbab kaela sellised tagajärjed, mis saadavad teda eluaja.

Lohutuseks vaid niipalju, et kuna ta on madalatasemeline inimene, siis ka võnked, mida ta kosmosesse suudab paisata ja millele saab kajana vastu oma õnnetused, on samuti väikesed ja lamedad.

Moraalne käitumine põhineb seega üleastumise ja karistuse vältimisel. Seevastu eetiline käitumine põhineb teo ja tagajärje reeglil.

Näiteks “moraalne” joodik lükkab tagajärgede ilmnemist pidevalt edasi, juues muudkui juurde. Tagajärg saab olla kas surm viinamürgitusse, täielik mandumine ilma mingi lootuseta paranemisele või siis ühel päeval kainenemine, kus hullem füüsilisest kassiahastusest ja valust on psüühiline: ta näeb, millest on ilma jäänud, kuidas põgenemisega raisanud oma elu, energiat, võimalusi.

Eetiline inimene ei vali põgenemist, vaid vaatab tagajärjele otsa, olgu see kuitahes hirmus. Tiibetis elas kord tuhatkond aastat tagasi nõiduse õpilane Milarepa, kes hukkas oma võlukunstiga perekonna vaenajad. Tagajärg oli see, et kuigi ta toimis enda meelest õigesti, oli ta kõrgemas plaanis sedavõrd äraneetud ja musta meelega, et pidi terve elu veetma üksildastes mõtisklustes metsas, põhiliselt paastus, rusus oma keha, sõi põhiliselt nõgeseid, muutus üleni roheliseks, laulis ja luuletas.

Parimaid tagajärgi teole nimetatakse pälvimuseks. Ka Milarepa pälvis palju väärtuslikku, lõpuks isegi väga palju, teda austatakse tänaseni kui suurt õpetlast ja pühakut. Aga missuguse vaevaga ta selleni jõudis, kuna oli noorusõhinas käitunud ebaeetiliselt!

Tal tuli kogu elu puhastada oma meelt ja mõned teadmiste salakambrid jäidki talle avanemata.

Tõenäoline, et Milarepa oleks võinud oma eelduste ja võimete juures edeneda ka kergemini. Oleks´id ei maksa siiski midagi. Kõigil on oma saatus ja võimalik, et tal ei olnudki teist teed.

Pälvimus tähendab seda, et heale teole mõõdetakse ka hea tagajärg. Nii nagu karmaseadus ette näebki. See ei ole aga nii lihtne, nagu kõlab. Inimene ei pruugi tegu ja tagajärge seostadagi ning nende ajaline vahe võib olla ka väga pikk. Arvatavasti seda pikem, mida isetum ja suurem on heategu. Samuti ei pruugi olla tegu ja vastus üldse samast valdkonnast.

Näiteks teeb inimene heateo ja talle ei vasta mitte heakskiit, tunnustus, rahapakk, vaid kunagi tulevikus ilmub pälvimus: keegi ei meenuta iial tema head tegu, kuid tema ees avaneb mingi ootamatu uks. Kas vabaneb tema sisemuses mingi arenguvõimalus või saab ta midagi säärast, mida isegi ei osanud ihaldada. Ta pälvib seda kõike tänu isetusele.

Seega ei ole tegu ja tagajärg sageli seotud otse ja vahetult, halb tegu võib minna paljudel kordadel õnneks. Saatuse narritamine aga ei jätku lõputult, millalgi saabub tagasimaksmise aeg ja kui pettusi on kogunenud palju, siis on tulemuseks krahh, mis võib olla “väikeste võitudega” harjunud asjaosalisele ootamatu. Kuidas ühtäkki ei vea! Ometi sai rakendatud sama skeemi mis alati, nii vettpidavat! Hea näide on turumajandus, kus ei saa kaua vastu pidada valetades, varastades ega ka lühiajaliste investeeringutega. Ühel hetkel kuhjuvad olemasolevad kvantiteedid üle aimamatu piiri ja toimub hüpe teistsuguseks kvaliteediks, mis pöördub ettearvamatusse suunda, sageli risti vastupidiseks. Turumajanduses saavad kõige paremini hakkama need, kes teevad pika perspektiiviga investeeringuid ja seda mitte pelgast kasuahnusest, vaid arukalt.

Kõlab paradoksaalselt, kuid eetilises plaanis on arusaamise segadus siiski selgus. Järelemõtlemine on segane vaid mingil määral, absoluutselt ükskõik ei ole iial absoluutselt ükskõik. Sest kui segaduses olija peaks eksima oluliste põhimõtete vastu, siis lõikab ta endalt edasitee või teeb selle kirjeldamatult vaevaliseks, kuna kõik, mis tehakse, vajab hiljem tagasimaksmist.

Arusaamise segadus on moraali tasemel viibival inimese jaoks viletsus, kuid eetilise inimese jaoks on see kohati vältimatu, et tuvastada väärtused oma meeles, paigutada need õigetele kohtadele ja saavutada selgus. Segadus väljendab seda, et inimeses valitseb kriis.

Kriisi puhul on teatavasti kaks lahendust, kas üles- või allaminek.

Kriis ei ole seega tavaline olukord ega kesta kaua. Selle põhjused asuvad minevikus, tagajärjed aga saadavad inimest arvatavasti kogu elu. Meditsiinis väljendub kriis haige vaakumisena, millele järgneb kvalitatiivne hüpe ülespoole või allapoole olemasolevast seisukorrast, kas tervenemine või surm.

Kriis on varasemate tegude tagajärgede intensiivne ilmnemine, kõik on ühte punkti kokku surutud. Kes on teinud lihtsameelseid valikuid nagu alkohoolik, saab nüüd teada oma väärtuse(tuse) ning tal on võimalik kas silmad uuesti sulgeda ja juua end surnuks või siis püsida edaspidi alaliselt kaine – rusuva teadmisega, et paljud tema võimalused on hävinud ning temast ei saa iial seda, kes oleks sünnipäraselt võinud saada.

Samas on kriis jällegi teo rollis järgmise tagajärje – kriisi lõpptulemuse suhtes. Sest kui pole veel liiga hilja, saab inimene silmade avanedes ise määrata, kas ta läheb põhja või rabeleb ülespoole. Neil tundlikel hetkedel on võimalik muuta protsessi kulgu tundmatuseni: näiteks kui haigust ravida valesti, võib tulemus olla hukatuslik, samas aga leidub ka väga rasketest ja peaaegu lootusetuks peetavatest olukordadest väljapääs.

Kriis on leevenduse algus: kui inimene kannatas pikaajalise neuroosi all, tema sisemuses kuhjusid muudkui pinged, siis kriis vallandab need, allasurutud pained ja energiad avanevad, voolavad välja, vimm tuleb esile ja teravdub maksimumini, kuni ühtäkki saabub lahendus. Kõik läheb edasi, aga teisel spiraalikeerul. Säärane kriis on puhastav.

Kriisis viibija ei näi olevat just kuigi palju iseenese peremees, ent ometigi oleneb tulemus suuresti eeldustest, sellest, missugused olid tema eelnevad teod ja omadused. Kas pinged kuhjusid seetõttu, et eetilise inimesena ei haakunud ta kängitsevate reeglitega ja püüdis neid kannatlikult taluda, kuni ühtäkki enam ei suutnud ja vajas vabanemist, või siis ajendas teda mingi füsioloogiline või käitumuslik hälve või labasus.

Inimene peab oma segaduse ajal visklema õigesti (eetilises plaanis) ning see, millega on tegu, ilmneb varem või hiljem: tagajärgedes. Nagu öeldud, ei pruugi tagajärjed otseselt tegudega haakuda ja võivad tulla nähtavale väga ootamatul moel. Kuid saatust petta ei õnnestu. Säärane on teo ja tagajärje seadus.