1989. aasta olümpiamängud

Mait Raun

rmt Eesti Ekspress. Uue elu sümbool: 1989-1999

1.

Kevadsuvel 1989 esines Edgar Savisaar ajalehes Edasi IME-t imerohuna tutvustava interjuuga “Pole mõtet peita pead liiva alla”, kus ta tegi ühtlasi räigete sõnadega maha oponente. Kuna talle jäid hambusse ka minu seisukohad, kirjutasin vastuartikli. Selles kasutasin Savisaare enese kõnepruuki. Näiteks, kui Savisaar nimetas rahvuslik-konservatiivseid ringkondi “äärmusradikaalideks” ja “ekstremistideks”, siis kostitasin samade siltidega kommuniste, kelle seast olid võrsunud teatavasti savisaarlased ise. Sõnamäng andis artiklile niisama räige stiili, kui oli Savisaarel, ent siiski avaldati. Tehti vaid üks mööndus: Edasi varustas teksti pika eessõnaga, milles autor põhjalikult läbi tolmutati.

See mööndus viiski mu Eesti Ekspressi. Oli nimelt aeg, mil avaldada sai praktiliselt kõike ja toimetajad hoidsid oma hoiakud vaka all, sest keegi ei teadnud, kuhupoole poliitilised kaalukausid langevad (parajasti kogus hoogu kodanike komiteede liikumine). Edasi-poolne hurjutamine hakkas sellel alalhoidlikul foonil silma. Leides, et inimeses peab midagi sisalduma, kui keegi kaotab tema sõnade pärast närvid, kutsus Hans H. Luik mu loodavasse, tollal veel nimetusse nädalalehte poliitikaosakonna juhatajaks.

Palgaks pakuti 700 rubla, mis oli tavatult suur summa ja tekitas tunde, et tegu on mingisuguse ülesostmisega. Nagunii levitati kuulujuttu, et uue ajalehe sünd olevat KGB-ga kooskõlastatud. Konsulteerides Mart Nuti, Andres Herkeli ja muude sõpradega Sõltumatust Infokeskusest, andsin siiski nõusoleku. Kui selgus, et palk on poole väiksem, tundsin kergendust. Ja kui lubati võtta ka üks alluv (Herkel soovitas selleks Aivar Valdre), muutusin töö suhtes juba päris optimistlikuks.

Õhin rauges aga peagi. Avanumber pidi müügile jõudma augusti keskel, siis järgmisel reedel, siis ülejärgmisel, ent tärminid kukkusid ja artiklid läksid hapuks. Viimaks hakkas tunduma, nagu oleks meid värvatud sahtlisse kirjutama. Kui ühel järjekordsel hallil argipäeval sain toimetusse jõudes pihku värvitrükis ja tervelt kaheksa lehekülge paksu proovinumbri, oli see nagu ilmutus. Kolasin mööda linna ja vaatasin oma silmaga putkad üle: oli septembri lõpp, sõltumatu nädalaleht Eesti Ekspress oli olemas.

2.

Arvan, et Eesti Ekspressi läbilöögi aluseks oli tõik, et selle näo kujundasid võrdlemisi noored inimesed, kellest peaaegu kõik olid pealegi meessoost; Luik tegi julge valiku, eelistades kogemustele ja ajakirjandusrutiinile värskust.

Ent samavõrd toetas edukäiku asjaolu, et toimetust ei surutud üksteise kõrval paiknevatesse kabinettidesse, nii nagu oli kombeks varasematel aegadel, või vaheseintega eraldatud suurde ruumilauta, kus iga liigutus on kõigile näha, nagu talitavad tänapäeva ajalehed. Mõlemad variandid mõjuvad distsiplineerivalt, ent ka kammitsevalt. Eesti Ekspressi tollast töökorraldust iseloomustas anarhilisus. Üldkoosolekuid eriti pidada ei õnnestunud, artikleid ei produtseeritud plaaniviisiliselt, tööaeg ei olnud mingil moel normeeritud.

Anarhilisus tulenes otseselt asukohast: toimetuse käsutuses oli kaks hotelli Olümpia numbrituba, mille sisustuse põhielementideks olid telefon, televiisor ja voodi.

Mõlemad toad asusid küll samal korrusel, ent kumbki erinevas koridoris. Ühes neist oli ka arvuti, mida vahelduva eduga piinas Tibi (Erika Nigul, kes ainuisikuliselt sisestas kõik artiklid), teise, rahulikuma toa hõivasin põhiliselt mina. Vaid väga harva juhtus, et pidin selle vabastama, sest mõnel toimetuseliikmel oli konfidentsiaalne kohtumine. Siis oli alati võimalik kolida mõnesse hotelli baaridest, mille personal tegi, tõsi küll, sarkastilisi märkusi a la “siin ei ole lubatud töötada”, kui laotasin artiklid redigeerimiseks lauale. Sageli isegi ööbisin hotellis.

Aja jooksul harjusid mu tuba külastama sõbrad ja tuttavad. Jõime veini ja arutasime maailma asju. Mõnikord muutus Luik närviliseks ning viskas mõne neist majast välja.

Kord oli meid korraga seitse kohal ja külalised püüdsid üht endi seast aknast alla tõugata; pooleldi mängult, pooleldi tõsiselt. Püüdsin nende poole mitte vaadata ja tööd edasi teha, kuid see ei tahtnud õnnestuda, asusime ju siiski kaheteistkümnendal korrusel. Pärast lahkumist sattusid külalised Kalamaja kandis liinibussis kaklusse venelastega, oli agressiivne päev.

Kord sattus üks muidu karske tuttav Olümpia restorani lookas laudu nähes (poelettidel valitses tühjus) jokkispäi sedavõrd õhinasse, et käis lauast lauda ja sõi taldrikutelt järjest praejäänuseid ja lisandeid.

Kord pudenes telefon ühe sõbra käte vahelt maha ja purunes; siis oli mitu päeva vaikne ja rahulik elu, puudusid häirivad signaalid välismaailmast.

Kord, kui istusime korruse fuajees, tuli üks purjus mees neljakäpakil liftist ja üritas mul noaga kõri läbi lõigata; paar aastat hiljem lõikasid äripartnerid tal pea otsast, Olev Remsu on ta saatusest kirjutanud.

Kord ilmus keset ööd uksele koridorivalvur, teatades pisarsilmil, et Eesti Ekspressi omaniku Cross Developmendi ruumides viibib purjus noormees. Pimedas toas helendas arvutiekraan, üks mu sõpradest tagus klahve nagu klaverit; ta ei oleks tohtinud hetkel üldse hotellis viibida. Oli aeg, mil isegi Cross Development ei sulgenud veel alati ust.

Kord valgusime keset päeva paljukesi mu tuppa. Luigel oli seal parajasti kellegagi jutuajamine ning ta urises heitunult: “Jälle Raun oma kambaga!” (Mul oli süütu kavatsus tutvustada tuttavatele oma töökohta. Tulime Sakala keskusest konverentsi vaheajaks - Jüri Adams ja teised.)

Kord jätsin toa ühe Tartu ärimehe käsutusse, et see saaks seal ööbida, kuid üks mu purjus tuttav terroriseeris teda hommikuni, püüdes juttu ajada ja vaadates televiisorist SAT-kanaleid, mis olid tollal haruldus, viimaks kallas tuhatoosi ärimehe voodisse; kui tööle jõudsin, sain majandusjuhilt Rene Treialilt trahvi.

Kord vahistati koridoris mingi allilmategelane. Pärast teatati raadios, et asitõendina olnud tal kaasas 2000 rubla, summa, mida lihtinimesel pole. Olin tol päeval saanud Eesti Ekspressist palka ja honorare, käisin rahulikult ringi mööda hotelli, vähemalt niisama palju raha vedelemas lahtiselt taskupõhjas.

3.

Eelkõige andis Eesti Ekspress redigeerimiskogemuse. Luik nõudis lühikesi ja kõigile arusaadavaid lugusid. Ta tõi mulle eeskujuks kolleeg Remsu artiklid, mis pidavat olema need õiged. Mõistagi uurisin nad läbi ja üritasin siis ise teha paremaid.

Kuna ma ei suutnud oma tekste piisavalt lühendada, nülgis Luik nad ise vormikohaseks. Esialgu oli mul valus iga äralangeva sõna pärast. Kui lühendamise kunsti selgeks sain, pidin seda hakkama teiste kallal rakendama. Näiteks andis Luik minu kätte rulli, mis sisaldas Mart Laari üheksateistkümne leheküljelist artiklit ja teatas, et Laar on nimi, mis tingimata peab leheveergudele jõudma, aga teksti jäägu alles kaks lehekülge. Ülesanne tundus võimatu, ent pärast selle edukat täitmist ei kartnud ma enam midagi.

Luik näis algusest peale soovivat pluralismi. Ta mainis tunnustavalt komsomolitegelasi, kes just sel segasel ajal panid varanduste kantimise teel aluse oma äridele, ja parteituusasid, kes rivistusid ümber ja hakkasid mängima liberaale, kuid meelelaad ei lubanud mul kirjutada neist lugusid ega neid ka teiste käest tellida. Samas oli Luik huvitatud kodanike komiteede liikumisest. Tunne Kelam oli tal koguni poliitilise konsultandina ametisse võetud; samas puudus mul korraldus temalt konsultatsioone saada ja näis, et Kelam kasutas toimetust peamiselt kaugekõnede võtmise kohana (võimalik, et Eesti Ekspress sillutas tee ta tulevasele abieluõnnele).

Tulemuseks oli, et Eesti Ekspressi algusaega iseloomustas väga iseseisvusmeelne poliitiline suund. Raadiokommentaator Raul Mälk ei pidanud vastu ja süüdistas Päevakajas, et see leht on sõltumatu kõigest peale Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Tundub, et suund oli õige, kuna aitas Eesti Ekspressi teistest eristada ja ühtlasi ka edukalt müüa, sest riiklikud ajalehed olid Eesti Vabariigi taastamise katsete suhtes väga skeptilised. Läbi kogu aja, nii parematel kui halvematel päevadel, on Eesti Ekspressi iseloomustanud asjaolu, et tal on alati olnud oma nägu.

Kirjutasin sellesse lehte 1989. aastal ilmselt kõige rohkem tähemärke. Aasta lõpul selgus, et lummavast Olümpiast kolitakse ümber kurja kuulsusega Kawe keldrisse, kus tööruumiks on justnimelt suur toimetusesaal. Kartsin häid mälestusi ühistest päevadest lörtsida ja loobusin ametist. Eesti Ekspress oli selleks hetkeks ka juba jalgele saanud.

Mu kursusekaaslane psühholoogiaõpinguist Jaan Ehlvest, maletaja ja maailmarändur, tõstis kord Eesti Ekspressi numbri kahe sõrme vahel õhku ja küsis: “Kus on ülejäänud kuuskümmend neli lehekülge?” Nüüd on need olemas; poliitikaküljed on aga paraku hingusele läinud.