koguteos
Läbilõige Tartu kultuurisündmusest anno 2002 - kultuuriõhtutest Supilinnas, kaanel loetletud 32 isikut, kes kõik osalenud neis õhtutes.
Kui keegi veel ei tea, siis Supilinn on Euroopas ainulaadne 21. sajandi agul, mis asub Tartu kesklinna kõrval.
Raamat on laadilt voolav ja mitmekesine - nii nagu oli ka seda ajendanud kultusnähtus Kollases Majas. Trükises saavad kokku kirjandus, kujutav kunst, filmindus, fotokunst, muusika, teadus ja ühiskonnahoovuste peegeldused.
Kollases Majas toimus kokku 14 kõrgel intellektuaalsel tasemel kultuuriõhtut, mis viidi läbi korraldustoimkonna ja sõprade isiklike vahendite baasil. Ajapikku kujunesid õhtutest päevikestvad eeskavad ning värvi vahetas koguni nende asupaik, sellest sai sinikollapunarohevalge maja.
Kultuuriõhtute lõpetuseks moodustati sealsamas asupaigas kohalike elanike esindus Supilinna Selts, mis on pidanud viljakat dialoogi Tartu linnavõimudega, väärtustanud haruldast agulikultuuri ning aidanud Supilinnal muutuda inimeste omaalgatuse positiivseks sümboliks. Vähemalt Tartus teavad täna juba kõik, kus asub Supilinn ja mida selle rahvas teeb ja tahab.
Selle raamatu ilmumine pakub eeskuju ja ideid aktiivsetele inimestele ka teistes Eesti paikkondades. Kõrgetasemelised kultuuriõhtud aguli subkultuuris leidsid ka ajakirjanduse veergudel elavat positiivset vastukaja.
Raamatusse on põimitud ka mitmed püsimotiivid, nagu arutlused suppkultuuri olemusest, kollaaž asjaosaliste repliikidest, armastuskirjade liin. Raamatul on läbiv telg ja tahtmise korral saab seda lugeda kui postmoderset romaani.
Kõvakaaneline rikkalikult illustreeritud raamat, sh värvifotod Tartu-Supilinna vaadetega.
Kogumik “Kollane maja: oodatud kõik, kes armund Supilinna” kajastab elavas ja esinduslikus vormis kultuuriõhtuid, aga ka Supilinna päevi, Supilinna Seltsi loomist ja selle esimesi samme. Kokku said inimesed, nii need, kes elavad Supilinnas juba ammu, need, kes on Supilinna tagasi tulnud, ja need, kes siia juurde on tulnud. Need on inimesed, kes näevad Supilinna tolmuste tänavate, kõverate majade, hulkuvate koerte-kasside taga midagi enamat – inimlikku, sooja ja elamisväärset linnaosa, mis tulevikus on inimsõbralik, vaikne ja roheline.
Hannes Jäär, Supilinna Seltsi esimees 2002-2004
Kollane, rohelise viilkatusega majakarp on kena toekas ehitis, mis püsib püsti järgmised sada aastat, seespool on eurotasemel valmis ehitatud vaid veevärk, tualett, vannituba ja elektriinstallatsioon, põrandaid kaitsevad kilepaanid, teine korrus pole aga veel soojustatudki. Veidi on tunda betoonitolmu lõhna. Selles majas on peaaegu pool aastat teotsenud kirjanduslik salong, mis Janika Kronbergi arvates siiski salong olla ei saa, kuna puudub perenaine. Küll ootab üht last nurgas väike jalgratas. Inimesed tulevad majja kaks korda kuus ja istuvad pikkadel puupinkidel, nagiseval trepiotsal või kus juhtub, peavad ettekandeid ja intellektuaalseid vestlusi, loevad värsket loomingut, esitlevad raamatut ja koguni vist musitseerivad vahel.
Ja seltskond koguneb alkoholi abita.
Peeter Künstler, 2002
Kujundus Aivar Täpsi
Illustratsioonid Martin Nurm
Fotod Malev Toom
Kirjastus MR Piller, 2003
ISBN 9949-10-271-5
216 lk, kõvad kaaned
Lisalugemist:
Peeter Künstler. Mait Ando Raun ja kollane maja