Nõukogude Raun

Peeter Künstler

Eesti Ekspress, 1996.10.11

Mait Ando Raun. "Kihutas läbi öö". Umara, Tallinn, 1996. 152 lk.

See (kollaazh)romaan on Raunal juba kolmas, varem ilmusid "Kollane maja" (1995) ja Faatumi romaanivõistlusel kolmanda auhinna saanud "Tuline ratas" (1996).

Rauna proosa kõneleb oma põlvkonnast kooli-, ülikooli- ja perekonnamiljöös. Mulle näib, et Raunale on omane korporatiivne hoiak, vaieldamatult domineerib tema romaanides groteskne huumor, ajuti lausa jõhkralt karikeeritud karakterite taga tunneb ka nn välises ringis viibija ära konkreetseid isikuid. Silmatorkavalt meelsasti kasutab Raun stiilivõttena deliroosse seisundi ja sellest lähtuvate situatsioonikirjelduste kirjeldusi. Raunale on iseloomulikud kummalises valguses avanevad maausulised visioonid.

Raun ei loo võitlevaid või positiivsusse kalduvaid tegelasi, võimumängudele ja inimese manipuleeritavusele omistab ta sardooniliselt muiates saatanliku aura. Mõnevõrra varjatumalt läbib tema romaane karjerismiteema, see suur ühiskondlik mootor pakub noorele inimesele mingeidki lootusi avalikuks eneseteostuseks, mis sest, et pentsikuks. Kõik seni Raunalt ilmunud romaanid kujutavad nõukogude olustikku, sellest väljapoole ulatuvad ainult mõned üksikud marginaalsed vihjed.

"Kihutas läbi öö" koosneb minajutustaja Valteri ees- ja järelsõnaga varustatud päevikust ning ühe tegelase novellikogust. Kirjutamisajaks 1979 -1987, vastselt redigeeritud, aga ikkagi vanem tekst kui kaks eelmist teost. Romaani miljöö piirdub nõukogude abituuriumi ja varaste tudengiaastatega, kirjeldatud on ulatuslike siiretega põimitult ühte koolipäeva. Ses mõttes eriskummaline "päevik".

Päevikukirjutaja Valter on kolmanda kursuse filoloogiaüliõpilane, kelle pilt ripub autahvlil. Ta on ka eriliselt laialivalguv persoon, ei saa päriselt aru, ons ta kõigesse libeda irooniaga suhtuv teadlik karjerist, teadlikult karjääritegemisele orienteerunud ülim naiiv või meeleheitele aetud väikekodanliku kasvatusega nooruk, kes igal võimalusel, ajendatuna silmitust hirmust ühiskonna masinavärgi rataste vahele jääda, püüab tõestada oma krampliku kaitsekihi talumisvõimet.

Päeviku uurimisobjektiks on end Sisyphoseks nimetav poiss, kes joodikust ema rüpest nö popsitare lävepakule sündinuna leiab endas loojakutsumuse, mis linnaoludes, mis sest, et nirudes, mõistagi tuule tiibadesse saab. Keskkoolipoisina ta luuletab, kirjutab jutte ja maalib. Ta on ühiskonnast irduja tüüp, kes näeb nägemusi, selle asemel et näidata valmisolekut oma pürgimusi nõukogulikule ühiskonnale kuuleka reeglipärasusega teostada. Sisyphos sooritab ilmselt enesetapu, ta kuulutatakses samizdati geeniuseks, tema käsikirjad levivad ja neid ilmselt täiendatakse fännide poolt jne. Valter süüdistab koolivenda teadlikus oma müüdi loomises, kahtlustades Sisyphost samastumises Jaan Oksaga. Ühesõnaga - nagu ikka.

Mis puutub Sisyphose novellikogusse "Mikrorajoon", siis kümme aastat tagasi oleks sellega julgelt debüteerida võinud. Need on ängistusest kantud lood, kord absurdsed, kord sürrealistlikud, vahel meenutavad Harmsi, vahel Kruusvalli või kedagi kolmandat. Mis tühja, nendega võiks välja tulla praegugi.

Koolipoiste traagiliste tagajärgedega mäslemist saadab raunalikult groteskne miljöökujutus ja galerii äärmuseni karikeeritud tegelasi - pedagooge, noorukeid, lapsevanemaid ja nn üldsust.

Küllaltki sarnast õhustikku juba kolmandat korda kogenuna hakkasin uskuma, et Raun on tõepoolest mängulusti täis, nagu ta ise väidab, ta muudkui mängib üsna ühtemoodi mängu ja ikka samas nõukogude liivakastis. Lugeda on ju mõnus, Raun valitseb sõna jne. Teos on arusaadavam, kindlapiirilisem kui muud. On vaimukaski. Niisiis - soovin jõudu ja edu nõukogude noorsoo keeruka saatuse edaspidisel viljakal kujutamisel! Või kuidas need sõnad käivadki?