charles darwin
mälupildid minu teadvuse ja iseloomu arenemisest
"Mälupildid" (tuntum, ent mitte-darwinlik nimetus "Autobiography") on Darwini (1809-1882) omakäeline üleskirjutus eluloost ja teostest, mis sisaldas sedavõrd palju julgeid vaateid ja avameelseid hinnanguid kaasteadlastele, et teos ilmus tervikuna esmakordselt alles pärast kõigi asjaosaliste surma (1958).
Kui "Mälupilte" hakati pärast autori surma sugulaste poolt trükki toimetama (1887), jäeti abikaasa Emma survel välja nii usuteemalised arutlused kui ka paljud iroonilised kirjakohad, kolmandiku võrra kärbitud raamat lõi Darwinist vale mulje.
Teost lugedes tasub tähele panna ka seda, et "Mälupiltide" teoloogist autor kasutab alatihti müstika termineid, samuti keskaja filosoofias levinud "natuuri" kahe tasaplaani, vaimse (loomus) ja kehalise (loodus) vaheldamist ning ideede rüütamist mõistu- ja tähendamissõnadesse. Näiteks lapsepõlve õngitsemispilti saab tõlgendada seoses Jeesuse kuulutuse algusega Galilea järve ääres, Jeesuse elusalt ristilöömisega jne.
Psühhoanalüütilist tõlgendust võimaldavad tekstikohad on Darwin kirja pannud täie teadmisega. Darwin oli kiindunud pigem emasse, tema õed pigem isasse. Emast vaikimine on seletatav ka sellega, et need, kellest raamatus räägitakse, on üldjuhul esitatud koomilises võtmes.
Leheküljed isast tuginevad küll reaalsetele seikadele, ent sageli on need üldistatud kristlaste piiblijumala allegooriaks.
Koolide kirjeldused (Darwinile ei meeldinud koolid, kus ta käis, ka mitte Cambridge) on põimitud satiiriga nn kooliteaduse pihta, mille piiratus häiris Darwinit sedavõrd, et temast sai loodusteaduse piiride nihutaja.
Vahetult laste poole pöördumine jäljendab osalt järvekoolkonna (Wordsworth, Coleridge) romantilist luulemaneeri, ent Darwin kirjutaski "Mälupildid" tegelikult just oma lastele; seesugust kirjutist ei oleks tollal saanudki trükkida, nagu tõendab hilisem tsenseerimine.
Evolutsiooniteooria rajaja teoste ülevaateid lugedes on paslik meeles pidada, et elava klassikuna puudus Darwinil vajadus oma vaateid selgitavate annotatsioonide koostamise järele ning osalt on tegu eneseiroonia ja mõistukõnedega.
Kätte on jõudnud aeg paigutada oma kohale tagasi need väljajätmised, mis 1887 aastal tehti. Mõnede katkendite juhuslikku teravust tuli seitsmekümne aasta eest tsenseerida lugupidamisest sõprade tunnete vastu; praegu tunduvad need märkused mitte ainult kahjututena, vaid on ka minevikke valgustavateks välgusähvatusteks.
Suuremad mahavaikimised tulenesid aga siiski sellest, et olid veel meeles need intensiivsed tundepuhangud, mida "Liikide algupära" ilmumine äratas.
Õigupoolest ei suhtunud perekond mõnede Charles Darwini usulistesse veendumustesse puutuvate katkendite avaldamisse üksmeelselt. Toimetaja Francis oli seisukohal, et õigeks sammuks oleks täielikul kujul avaldamine, teised perekonnaliikmed aga arvasid kindlalt, et Charlesi vaated, mis on üles tähendatud nii isiklikus laadis ning avaldamiseks üldsegi mitte mõeldud, tooksid oma jämedakoelisusega talle endale üksnes kahju.
nora barlow
Tõlkinud, kommenteerinud, kujundanud Kollane Maja
MR Piller, 2005
ISBN 9985-9596-1-2
120 lk