URING, TEIST TÜÜPI KIRJANIK

Mait Raun

Priit Uring, Ilmutus merikarbist, eessõna, 2002

Utreeritult võib väita, et leidub kaht tüüpi kirjanikke, üks kirjutab stabiilselt, teine plahvatuslikult, esimene on professionaalne kirjanik, teine looja jumala armust.

Esimene kirjutab enamasti rohkem ja järjepidevamalt, tal on kindel latt, millest ta naljalt allapoole ei lange, ning ta tunnetab oma voorusi ja puudusi ise võrdlemisi täpselt.

Teisele tuleb kasuks, kui mõni kõrvaltvaataja eraldab terad sõkaldest, sest teda loomisele ajendav kirg põleb ja pimestab sedavõrd, et hävitab ka kõik kriteeriumid. Õnneks on andekas siiski suuteline tagantjärele oma tekste kohendama.

Esimese puhul tuleb ette vähe üllatust, vähe ka pettumust, teise puhul on amplituud väga suur.

Esimest saab kiita ja laita ühtede ja samade tekstide eest, olenevalt vaatenurgast, teisel on need tingimata erinevad.

Esimest aktsepteerivad üldiselt needki, keda ta looming jätab külmaks, sest ta väljendusviis on tasakaalukas ja usaldusväärne – intelligentne.

Teine vaikitakse sageli esialgu maha, sest ta ei mahu valitseva kaanoni raamidesse, ja avastatakse tagantjärele. Ent tähelepanu fookusse sattudes puhuvad ta teosed lõkkele kirgi, sest hele leek tundub sageli kas väga hõrk või väga ohtlik.

Esimest varitseb ohuna automaatne kirjutamine, jumaliku sädeme taandumine käsitöölise vilumuse ees, sest ta suudab võluda peaaegu igasugusest ainest normaalse loo, teist lihtlabane grafomaania, sest kui ükski tekst ei suuda hüpata üle erakordsuse latist, osutub kogu pingutus viljatuks.

Esimene ei pea olema tingimata üliandekas, teisele on see vältimatu. Nii võibki juhtuda, et esimene kirjutab ühtlase elutöö, kroonimata seda särava tipuga. Teine rändab enamasti mööda orge, ent paar vallutada õnnestunud tippu võivad kirjutada ta igaviku raamatusse.

Esimesi esindab oma parimal moel Jaan Kross. Tema ühtlasest ja usaldusväärsest loomingust tõuseb eraldi esile mitu tippteost.

Teiste hulgas on nii mõnigi sukelduja leidnud aegajalt teokarbist pärli. Üks selle tüübi puhtamaid esindajaid on Priit Uring.

Jaan Kross on meie traditsiooniline ekspordiartikkel ja pidev Nobeli preemia kandidaat. Paraku on ta tekstid pikad, maailm ei viitsi eestlasi eriti tõlkida ega lugeda.

Seetõttu võiks vahelduseks katsetada ka mõne autoriga, kes kuulub teise tüüpi, koondades tõlkevalimikuks tema sada või isegi vaid viiskümmend jumalikku lehekülge. See on optimaalne kogus, mida propageerida maailma vägevatele ja tõlkida maailma keeltesse.

Eelnev arutlus on mõeldud põhjendama ettepanekut seada Nobeli preemia kandidaadiks Priit Uring. Oskusliku kirjanduspropaganda puhul on tal suured eduväljavaated.

Ainsaks takistuseks on, et Nobeli preemia omistatakse elusolendeile. Priit Uringu puhul ei saa selles olla kindel. Küll aga pakub elanike register välja ühe samanimelise juristi, ENSV-aegse staažika prokuröri, kes praegu peab advokaadibürood. Vaevalt viitsib maailm teha siin vahet.